2-14-21673/74 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 18. oktoober 2018. a

Tsiviilasja number

2-14-21673

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi Generaator hagi Ena Haabma, Alar Haabma,

Heivi Soidla, Aino Haabma, Aisi Põldsepa, Anne Sabali,

Eha Haabma, Heiki Haabma ja Ülle Mägi vastu

kohustamaks kostjaid taluma kinnisasja kitsendusi ja

andmaks

nõusolekut

hagejale

vee

erikasutusloa

väljastamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

4390 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 9. novembri 2016. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ena Haabma, Alar Haabma, Heivi Soidla, Aino Haabma, Aisi

Põldsepa, Anne Sabali, Eha Haabma, Heiki Haabma ja Ülle

Mägi apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

29. mai 2018. a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid (kostjad): Ena Haabma (isikukood XXX), Alar

Haabma (isikukood XXX), Heivi Soidla (isikukood XXX),

Aino Haabma (isikukood XXX), Aisi Põldsepp (isikukood

XXX), Anne Sabal (isikukood XXX), Eha Haabma

(isikukood XXX), Heiki Haabma (isikukood XXX) ja Ülle

Mägi (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Martin Triipan

Vastustaja (hageja): AS Generaator (registrikood 10039457),

lepinguline esindaja advokaat Hannes Olli, seaduslik esindaja

Jan Niilo

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Ena Haabma, Alar Haabma, Heivi Soidla,

Aino Haabma, Aisi Põldsepa, Anne Sabali, Eha Haabma,

Heiki Haabma ja Ülle Mägi apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 9. novembri 2016. a otsus.

3. Teha asjas uus otsus, millega jätta Aktsiaseltsi

Generaator hagi Ena Haabma, Alar Haabma, Heivi

Soidla, Aino Haabma, Aisi Põldsepa, Anne Sabali, Eha

Haabma, Heiki Haabma ja Ülle Mägi vastu rahuldamata.

4. Jätta Ena Haabma, Alar Haabma, Heivi Soidla, Aino

Haabma, Aisi Põldsepa, Anne Sabali, Eha Haabma, Heiki

Haabma

ja

Ülle

Mägi

menetluskulud

maa-

ja

ringkonnakohtus

ning

Riigikohtus

Aktsiaseltsi

Generaator kanda.

5. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

maakohus kohtuotsuse jõustumisel.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS Generaator (hageja) esitas 9. juunil 2014 Tartu Maakohtule hagi Ena Haabma, Alar

Haabma, Heivi Soidla, Aino Haabma, Aisi Põldsepa, Anne Sabali, Eha Haabma, Heiki

Haabma ja Ülle Mägi (kostjad) vastu. Hageja palus kohustada kostjaid taluma hageja

hoonestusõigusest (registriosa nr 2703338) ja selle esemeks olevast hüdroenergiajaamast

(edaspidi HEJ) tulenevaid mõjutusi kostjate Peri Vesiveski A4 kinnistule (registriosa

nr 540138) hagejale kuuluval Oja kinnistul (registriosa nr 383138) asuva Peri oja paisutusel

normaalpaisutuskõrgusel 52,7 +/- 0,1 m, maksimaalsel paisutuskõrgusel 53 m ja minimaalsel

paisutuskõrgusel 51,7 m (mõõdetuna Peri HEJ paisregulaatori ülemise nivoo kohalt). Lisaks

palus hageja kohustada kostjaid andma hagejale vee erikasutusloa andmiseks nõusolek Oja

kinnistul Peri oja tõkestamiseks ja paisutamiseks ning hüdroenergiast elektri tootmiseks

veetaseme paisutamisega Peri HEJ paisuregulaatori ülemise nivoo kohalt veetaseme

kõrguseni kuni 53 m ja asendada nõusolek kohtuotsusega. Maakohus tagas 12. juuni 2014

määrusega hagi ning kohustas kostjaid taluma hageja vee erikasutust hagis taotletud

paisutustasemetel. Sama määrusega asendati vee erikasutusloa andmiseks vajalik kostjate

nõusolek asjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni kohtu määratud tingimustel kehtestatud

talumiskohustusega. 6. septembri 2016 hagi täpsustuse kohaselt peaks olema kostjate talutav

maksimaalne paisutuskõrgus 53 m asemel 52,9 m ja kostjad peaksid andma nõusoleku vee

erikasutusloa andmiseks veetaseme paisutamiseks kõrguseni kuni 52,9 m.

Hagiavalduse

ja

selle

täienduse

kohaselt

kanti

5. juunil

2014

hageja

kasuks

kinnistusraamatusse hoonestusõigus Põlva maakonnas Põlva vallas Peri külas asuvale Oja

kinnistule, mis koormab kinnisasja osa, millel asub rekonstrueeritav HEJ. Hoonestusõigusega

hõlmatud kinnisasja osa ümbritseb kostjate ühisomandis olev kinnisasi Peri Vesiveski A4, mis

koosneb kahest katastriüksusest. Oja kinnistu hoonestusõigusega koormatud ala ja kostjate

kinnisasja läbib Peri oja, mida on ajalooliselt paisutatud ja seal töötas vesiveski. 1980-ndatel

aastatel taastas Oja kinnistu omanik paisu ja rajas HEJ. 1997 moodustati Oja kinnistu. 1998

moodustati Peri Vesiveski A4 kinnistu, mis asub ringina ümber Oja kinnistu. 2003. aastal ja

2008. aastal andis Põlva Keskkonnateenistus Oja kinnistu omanikule vee erikasutusload ja

selleks oli olemas tolleaegse Peri Vesiveski A4 kinnistu omaniku nõusolek. Hageja soovib

jätkata Oja kinnistu kasutamist selle ajaloolisel otstarbel ja viisil, kuid kostjad (Peri

Vesiveski A4 kinnistu endise omaniku pärijad) ei anna vee erikasutusloa saamiseks

nõusolekut ning Keskkonnaamet jättis 20. detsembri 2013 korraldusega hageja vastava

taotluse rahuldamata.

Kostjad takistavad õigusvastaselt hageja majandustegevust ja hageja ei saa Oja kinnisasja

sihtotstarbeliselt kasutada. Hageja ei ole oma tegevusega kostjatele kahju tekitanud ega

mõjuta oma tegevusega kostjate heaolu, sissetulekut või kinnisasja majandamise võimalusi.

Kostjate kinnisasjal ükski kostja ei ela ega majanda. Hageja palub kohustada kostjaid taluma

hoonestusõiguse esemeks olevast HEJ-st tulenevaid mõjutusi paisutustasemetel, mis on

märgitud Keskkonnaameti 4. mail 2015 hagejale väljastatud tingimuslikul vee erikasutusloal.

2. Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole hagejal õiguspärast ootust

paisutuse jätkamiseks. Tegemist ei ole nn ajaloolise paisutusega. Uus paisurajatis on

püstitatud oja vastaskaldale 2012-2013, s.o rohkem kui 10 aastat pärast varasema paisurajatise

lammutamist. Paisutati tähtajaliste keskkonnalubade alusel ja hagejal ei saa olla ootust uue loa

väljastamisele. Kostjad ei nõustunud andma Oja kinnistu omanikule ega hagejale nõusolekut

vee paisutamiseks, sest nad ei taha paisutuse negatiivse mõju jätkumist. Paisutuse tulemusena

on laienenud veekogu kalda soostunud osa, veekogu säng on täitunud muda ja setetega,

kuivanud on kinnistul kasvavad puud, ohustatud on hooned ning oht on pinnaspaisu

ärakandeks. Taotletud paisutustasemed on ülemäära kõrged. Oja kinnistu sihtotstarve on

elamumaa ja seal ei ole hageja majandustegevus lubatud. Paisurajatis ei vasta

keskkonnanõuetele. Paisurajatisel ei ole kasutusluba.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 9. novembri 2016 otsusega hagi ja kohustas kostjaid taluma

hageja hoonestusõigusest ja selle esemeks olevast HEJ-st tulenevaid mõjutusi hageja palutud

paisutuskõrgustel (s.o normaalpaisutuskõrgus 52,7 +/- 0,1 m, maksimaalne paisutuskõrgus

52,9 m ja minimaalne paisutuskõrgus 51,7 m) ning kohustas kostjaid andma hagejale

nõusolek vee erikasutuseks kostjate kinnisasjal oleva Peri oja tõkestamiseks ja paisutamiseks

ning hüdroenergia kasutamiseks hageja taotletud paisutuskõrgustel ning asendas kostjate

nõusoleku kohtuotsusega. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda, määras

need rahaliselt kindlaks ja märkis, et menetluskuludelt tuleb tasuda seaduses sätestatud

määras viivist alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Maakohtu tuvastatud asjaoludel ei vaidle pooled selle üle, et kostjate ühisomandis olevale

kinnisasjale, mille koosseisus on kaks katastriüksust (Mõisa tee 13 ja Peri Vesiveski A4)

ulatub hageja hoonestusõigusest ja selle esemeks olevast HEJ-st tulenev mõjutus - mõlemaid

kinnisasju läbiva Peri oja paisutamise tagajärjel on tekkinud Mõisa tee 13 katastriüksusel Peri

veskijärv. Nii Peri veskijärv kui ka Peri Vesiveski A4 katastriüksusel asuv Peri järv olid

kinnistu koosseisus juba katastriüksuste moodustamise ajal 1998. aastal. Kostjate kinnistu

sihtotstarve on maatulundusmaa, kinnistul on pooleliolev renoveeritav hoone, kinnistut ei

kasutata elamiseks ega majandustegevuseks. Tõendite kohaselt on Peri oja paisutamisel olnud

pikk ajalooline traditsioon. Veski jäi seisma 1967. a paiku. Oja kinnistu omanikule anti 1980.

aastal nõusolek Peri veskipaisu taastamiseks, 1996. aastal veevõtu- ja saasteluba, 2003. aastal

ja 2008. aastal vee erikasutusload. Keskkonnaamet andis 4. mai 2015 korraldusega (edaspidi

Keskkonnaameti korraldus) hagejale tähtajatu vee erikasutusloa Oja kinnistul Peri oja

paisutamiseks ja hüdroenergia tootmiseks kooskõlas maakohtu 12. juuni 2014 hagi tagamise

määrusega tingimusel, et kohtulahendiga asendatakse veeseaduse (VeeS) § 8 lg 1 ja § 17 lg 1

kohased maaomanike nõusolekud. Paisutustasemete määramisel on Keskkonnaamet võtnud

aluseks AS Kobras eksperdiarvamuse (edaspidi eksperdiarvamus) ja Inseneribüroo Urmas

Nugin OÜ Peri hüdrosõlme läbilaskevõime kontrollarvutuse (edaspidi kontrollarvutus), mille

alusel on määratud normaalpaisutustasemeks 52,70 m abs, kõrgeimaks paisutustasemeks 52,9

m abs ja madalaimaks paisutustasemeks 51,70 m abs, kusjuures kõrgeim paisutustase on

lubatav vaid lühiajaliselt suurvee ajal.

Ei ole tõendatud, et praeguse paisutuse tagajärjel toimuks soostumine, puude kuivamine ning

tekiks muda ja setted. Vaatlusel täheldati soostumise tunnuseid peamiselt teisel

katastriüksusel, kus asub Peri järv. Vett on paisutatud pikema aja jooksul ning ei ole

tõendatud, millal soostumine algas. Ka metsa kahjustumise kohta paisutuse tagajärjel ei ole

tõendeid esitatud. Keskkonnaameti korralduses on pandud hagejale kohustus esitada

Keskkonnaametile Peri paisjärve ja Peri järve ökoloogilise seisundi uuring. Kostjate

esiletoodud negatiivsed mõjutused peaksid ilmnema uuringu käigus. Paisutuse optimaalset

taset on analüüsitud Keskkonnaameti korralduse p-s 2.1. Argument, et hageja taotletud

paisutust ei saa pidada ajalooliseks, kuna paisutuse tase on ajaloolisest kõrgem, ei ole kohane

hindamaks paisutusest tulenevate kitsenduste mõju kostjatele. Hageja võis eeldada senise

tegevuse jätkamise võimalust (õiguspärane ootus), kui tingimused, milles ta tegutseb, ei ole

kardinaalselt muutunud. Hageja ei pidanud ette nägema, et naaberkinnisasja omanikud ei anna

nõusolekut vee erikasutuseks. Seetõttu ei ole ebamõistlik ka hageja tegevus tootmisvõimsuse

suurendamisel vahetult enne vee erikasutusloa kehtivuse lõppu. Sellel, et hagejal ei ole Peri

HEJ uute tehnosüsteemide kasutusluba, ei ole tähtsust, sest sellega ei rikuta kostjate õigusi.

Hagejale on 1996. aastal väljastatud kasutusluba ekspluatatsioonis olevale HEJ-le.

Tulenevalt VeeS § 8 lg-st 1 ja lg 2 p-st 5 ning § 17 lg-st 1 peab vee paisutamist kavandaval

isikul olema kirjalik nõusolek maaomanikult, kelle maa niiskusrežiimi paisutus mõjutab.

Metricus OÜ geodeetiliste tööde aruandega on tõendatud, et vee paisutamise tulemusena

suureneb kostjate kinnisasjal veealuse maa osakaal. Kostjatel on asjaõigusseaduse (AÕS) § 68

lg 1 järgi õigus nõuda oma omanikuõiguste rikkumisest hoidumist ja keelduda nõusoleku

andmisest vee paisutamiseks viisil, mis mõjutab kostjate omandit. Omaniku õigused on

kitsendatud (AÕS § 68 lg 2) ning negatoornõue välistatud, kui ta on kohustatud rikkumist

taluma (AÕS § 89). Kostjate talumiskohustuse hindamisel tuleb kaaluda poolte huvisid.

Tõendite kohaselt ei takista vee paisutamine normaalkõrgusel 52,7 m kostjatel oluliselt oma

kinnistu kasutamist. Kostjate kinnistu suurus on 6,4 ha. Sellest on veealune maa Mõisa tee 13

katastriüksusel, millel toimub vee paisutamine, 0,4 ha. Sellel katastriüksusel asuv paisutatud

Peri veskijärv asub osaliselt ka Oja katastriüksusel, millel on veealuse maa suurus 1867 m2.

A & O Maamõõdubüroo geodeetilise alusplaani pindalade arvutuse kohaselt on Peri

veskijärve maksimaalne veepind paisutustaseme 53 m juures 6034 m2. Keskkonnaamet on

andnud loa vee paisutamiseks 52,9 m ja seda vaid erandkorras suurvee ajaks. Vaatluse ajal

mõõdeti paisutuskõrguseks 52,56 m ja Mõisa tee 13 katastriüksusel liikumisel ei olnud

takistusi. Kitsenduste vastuolu keskkonnakaitse nõuetega ei ole esile toodud ega tuvastatud ka

vee erikasutusloa andmise menetluses. Hageja tegevuse kooskõla õigusaktidega hinnatakse

haldusmenetluses. Kitsenduste vältimine või vähendamine oleks hagejale ebamõistlikult

koormav, kuna hageja põhitegevusalaks on elektrienergia tootmine. Hageja on paigutanud

hoonestusõiguse alusel kasutatavale kinnistule tehnika ning ehitanud vee tõkestusrajatised

juba 1981. aastal, 2012. aastal on hageja teinud investeeringu tõkestusrajatistele juurdeehituse

rajamiseks. Kitsendustest tuleneva varalise kahju kohta ei ole andmeid esitatud.

EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS

4. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu

otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta

hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kostjatel kohustust paisutamist taluda.

Ajalooliselt oli veski kostjate õiguseellaste omandis ja veskiga kaasnenud mõjud jäid nende

kinnistu piiresse. Omandireformi käigus erastati paisu maa-ala ja pais teisele isikule, kes

kasutab paisu elektri tootmiseks ja teenib sellest tulu, kuid kahjulikud mõjud jäävad

kostjatele, kes ei saa ka osa tulust, mis sellisest majandustegevusest tekib. Maakohus on

jätnud kostjate huvide ja õiguste riive kohaselt hindamata ning lähtunud vastupidiselt

Riigikohtu praktikale paisutusest huvitatud isiku huvidest. Lähtuda tuleb maaomanike

õigustest ning eelduslikult nende rikkumine lubatud ei ole. Lisaks hagi ei saa rahuldada, ilma

et kostjatele määrataks kitsenduste eest mõistlik hüvitis.

Kostjad ei pea taluma paisutusest tulenevat negatiivset mõju. Kohus ei saa mõistlike

paisutustasemete määratlemisel lähtuda vee erikasutusloast, kuivõrd Keskkonnaameti luba on

antud tingimusel, et kohus kontrollib, kas taotletud paisutustasemed on mõistlikud, sest kohus

peab hindama, kas hageja taotletu ja kostjate õiguste riive on põhjendatud. Seda kohus teinud

ei ole. Ajalooliselt on paisutustase olnud madalam (1948., 1964. ja 1969. a kaartidel 51,4

meetrit, 1986. a kaardil 52,4 meetrit). Kuivõrd vesiveski töötamiseks piisab madalamast

paisutustasemest, ei ole põhjendatud nõuda, et kostjad peavad taluma paisutamist kõrgemal

tasemel, kui ajalooline 51,4 meetrit. Kõrgema paisutustasemega rikutakse kostjate õigusi

suuremas ulatuses, kuna väheneb maa, mida kostjad saavad eesmärgipäraselt kasutada. Mõisa

tee 13 kinnistul laieneb veealune osa õueala arvelt ning veepiir on hoonele ebamõistlikult

lähedal. Üleliigsed negatiivsed mõjutused (soostumine, puude kuivamine, muda ja setted) on

tekkinud laienenud paisutuse tõttu lähiminevikus. Hagejal ei ole ülekaalukat huvi, mis

kaaluks üles kostjate õiguste riive. Asjaolu, et tegu on vanade rajatistega ning et hageja on

teinud 2012. aastal uusi investeeringuid, ei saa põhjendada kostjate talumiskohustust. Hageja

kasutatava Mõisa tee 11 kinnistu sihtotstarve on 100% elamumaa, seega ei ole kahjustatud

hageja õigust kasutada oma kinnisasja selleks määratud otstarbel, s.o elamiseks. Hagejal

puudub paisutamiseks riigi (Maanteeameti kaudu) nõusolek, kuigi Maanteeameti 10. oktoobri

2016 kirjas märgitust tulenevalt võib paisutamine mõjutada Meemaste–Peri riigiteed

(maanteetruup jääb paisutamise mõjualasse).

Hagejal puudub õiguspärane ootus paisutuse jätkamiseks. Vee erikasutusload on tähtajalised,

st kavandatava paisutuse tingimusi ja hüdroenergia tootmise põhjendatust kontrollitakse

igakordselt uuesti. Seetõttu ei ole põhjendatud investeeringud vahetult enne vee erikasutusloa

perioodi lõppu. Hageja püstitas 2012.–2013. aastal uue paisurajatise ja paigaldas uue

võimsama turbiini. 2012 detsembris toimus ehitisel leke ja tootmine peatati. Kuni 2013 mai

keskpaigani paisu remonditi. Kostjaid ei olnud ehitusloast teadlikud. Hageja poolt õigusliku

aluseta püstitatud paisurajatisel puudub kasutusluba. Maakohtu väide, et hagejale on 1996

väljastatud kasutusluba ekspluatatsioonis olevale elektrijaamale, on asjakohatu. Pais on ümber

ehitatud ning Põlva Vallavalitsus keeldus ümberehitatud objektile 24. märtsi 2015

korraldusega kasutusluba väljastamast.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning taotles selle läbivaatamata või

rahuldamata jätmist ja menetluskulude vastustajate kanda jätmist.

Kostjate omandiõigus ei ole absoluutne, vaid on piiratud teiste omanike õiguste ja seadusega.

Kostjate kinnistu moodustati 9. juunil 1998 ning paisurajatised ja paisjärv on kinnistu

olemuslikud osad. Hagejal on õiguspärane ootus paisutuse jätkamiseks, kui ta on seda samas

asukohas ja keskkonnaalaseid nõudeid järgides teinud 36 aastat.

Maakohus ei ole tuvastanud ning kostjad ei ole esitanud tõendeid negatiivsetest mõjudest

kostjate kinnistule. Peri järve hageja ei paisuta. Kostjate kinnistu mõjutused tulevad Peri

järvest, mida mõjutavad Peri–Meemaste maantee tamm ja Peri oja. Inseneribüroo Urmas

Nugin arvutustest tuleneb, et kevadise suurvee ajal paisutab Meemaste–Peri maanteetruup

Peri järve niivõrd, et kostjate kinnistu kasutamise võimalused jäävad samaks, mis hageja poolt

vee paisutamisel. Maa-ameti kaardiserveri 23. märtsi 1998 väljavõttest Peri Vesiveski A4

katastriüksuse kohta nähtub haritava maa pindala 0,1 ha, loodusliku rohumaa pindala 0,2 ha,

metsamaa pindala 1,4 ha ja muu maa pindala 1,9 ha, millest veealune osa on 0,6 h. Veealusest

maast välja jääv 1,3 ha ei ole ei metsamaa, haritav maa ega ka looduslik rohumaa ning

maaüksuse olemusest tulenevalt ei saa seda 1,3 ha maad ühelgi otstarbel kasutada.

Keskkonnaamet on vee erikasutusloa andmise korralduses selgitanud, et Peri hüdrosõlme vee

läbilaskerajatised võimaldavad lasta läbi kevadise maksimaalse vooluhulga 7,9 m³/s ja sel

juhul on paisjärve veetase 52,91 meetrit. Selline paisutustase on lühiajaline ning selle tingib

kevadine suurvesi. Keskkonnaameti korralduses lükatakse ümber väide, nagu oleks

paisutustasemed muutunud.

Riik ei ole selles piirkonnas maaomanik VeeS § 17 lg 1 järgi. Kostjad esitasid vastava väite ja

Maanteeameti kirja esmakordselt apellatsioonkaebuses, mis ei ole lubatav.

Hüdroelektrijaama ekspluatatsioonis olevatele rajatistele väljastati kasutusluba 1996. aastal.

Vee paisutamine toimub tammi ja paisregulaatori, mitte hüdroelektrijaama kaudu.

Keskkonnaamet selgitas 4. mai 2015 korralduses, et vee erikasutusluba on ehitise kasutusloa

saamise eelduseks ning kasutusloa puudumine ei ole vee erikasutusloa andmisest keeldumise

aluseks VeeS § 9 lg 10 järgi.

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 15. mai 2017 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

7. Kostjad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palusid

ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks

või jätta hagi rahuldamata.

8. Riigikohus tühistas 14. märtsi 2018 otsusega ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi

väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning saatis asja uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

AÕS § 89 alusel esitatud nõude sisustamisel saab analoogia alusel kasutada AÕS § 143

ja § 144 koosmõjus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-ga 138 ning võlaõigusseaduse

(VÕS) §-ga 1043 ja § 1045 lg 1 p-dega 5 ja 6 ning §-dega 1049 ja 1055 ning kostjatel on

kohustus taluda hageja kinnisasjast tulenevaid kitsendusi ja anda ka sellekohaseid

nõusolekuid järgmiste tingimuste (edaspidi talumiskohustuse kriteeriumid) üheaegsel

esinemisel: 1) kostjatele tulenevad kitsendused ei takista neil oluliselt oma kinnisasja

kasutamist või kitsendusi tuleb mõistlikult taluda inimestevahelises kooselus või olulise

avaliku huvi tõttu; 2) kitsendused ei ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega; 3) kitsenduste

vältimine või vähendamine (mh HEJ ümberehitamisega kostjate soovitud viisil) on hagejale

majanduslikult ebamõistlikult koormav või piirab hagejat ebamõistlikult oma kinnisasja

kasutamast; 4) kitsendusest tulenev kahju hüvitatakse kostjatele. Juhul, kui hageja taotletud

kitsendused seostuvad vee erikasutusloa saamisega, siis hinnatakse kitsenduste kooskõla

keskkonnakaitse nõuetega vee erikasutusloa andmise haldusmenetluses.

Riigikohus nõustus kostjate väitega, et kohtud jätsid valesti hagi rahuldamisel kostjatele

talumiskohustuse eest hüvitise välja mõistmata. Kõnealust liiki hagi rahuldamine ilma

kitsenduste eest hüvitist määramata on välistatud, v.a juhul, kui kitsendusi taluma kohustatud

maaomanik avaldab kohtule, et ta talumiskohustuse vastu hüvitist ei soovi. Kohus peab

olukorras, kus pooled ei esita enda seisukohta ja tõendeid eelnimetatud hüvitise suuruse

kohta, küsima nendelt hiljemalt eelmenetluse lõpuks, kas ja millises suuruses on hageja nõus

hüvitist maksma ja kas kostjad on hageja pakutud hüvitisega nõus.

Praeguses asjas oleks hagi rahuldamise korral kostjatele hüvitise suuruse määramisel mh

oluline, millisel määral toob hageja soovitud Peri oja paisutamine kaasa kostjate maa nende

kasutusest väljalangemise. Samuti peab hüvitis lisaks sisaldama kompensatsiooni kostjatele

vee paisutamisega tekkiva kahju eest.

Riigikohus märkis, et maakohus oleks hagi tagamisel pidanud koos talumiskohustuse

panemisega kostjate kasuks välja mõistma ka hüvitise kuni asjas sisulise otsuse tegemiseni.

Kostjad ei tuginenud maakohtu hagi tagamise määruse peale esitatud määruskaebuses sellele,

et hagi tagamisel tulnuks kohtul mõista kostjate kasuks välja hüvitis. Ringkonnakohus jättis

kostjate määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu hagi tagamise määruse muutmata. Hagi

rahuldamise korral ei ole kostjatel seega õigust saada hüvitist aja eest, mil hagi oli tagatud,

ning kostjatele tuleb hüvitis määrata alates kohtuotsuse tegemisest. Hagi rahuldamata jätmise

korral on kostjatel õigus nõuda hagejalt kahjuhüvitist TsMS § 391 alusel.

Riigikohus leidis, et selleks, et kostjatele talumiskohustuse kehtestamise otsust kui

kaalutlusotsust teha, on praeguses asjas vaja enne mh selgeks teha, kui suur osa kostjate

kõnealusest kinnistust on vaidluse all, st kui suures ulatuses tooks Peri oja hageja soovitud ja

kostjate vaidlustatud ulatuses vee paisutamine kaasa kostjate kinnistu nende kasutusest

väljalangemise (seda kostjate kinnistu mõlema katastriüksuse osas). Selle asjaolu

kindlakstegemine on ühtlasi eelduseks kostjatele väljamõistetava hüvitise suuruse kohtu

kaalutlusotsusega kindlaksmääramisel. Kostjatele hageja soovitud talumiskohustuse panemise

otsuse kui kaalutlusotsuse tegemisel tuleb samuti arvestada, kui palju hageja kavatseb

kõnealuses HEJ-s elektrienergiat tootma hakata, kas hageja need kavatsused on realistlikud

ning kui suurt tulu võiks hageja enda toodetud elektrienergia müümisest saada.

Riigikohus selgitas, et kohtud on rikkunud materiaalõiguse normi ka sellega, et nad on

kostjatele talumiskohustuse kehtestanud tähtajatult. Kuna hageja põhjendab kostjatele

talumiskohustuse panemist sellega, et ta soovib Peri oja paisutada elektrienergia tootmiseks,

ning kuna elektrienergia tootmise üheks eelduseks on kehtiv vee erikasutusluba, siis peab

kohus hagi rahuldades kohtuotsuse resolutsiooni märkima, et talumiskohustus kehtib vee

erikasutusloa kehtivuse jooksul.

Hagi rahuldamise korral peab hageja kostjatele maksma hüvitist alates kohtuotsuse tegemisest

sõltumata sellest, kas ja millal hageja käitab HEJ.

Arvestades, et hagi tagamise määruse alusel on kostjatele pandud paisutuse talumise

kohustus, on neil TsMS § 459 lg 1 p 1 analoogia kohaselt õigus juhul, kui hageja ei ole

mõistliku aja jooksul HEJ hoonetele saanud kasutusluba või ta ei ole vaatamata kasutusloa

saamisele alustanud elektrienergia tootmist, esitada hageja vastu hagi talumiskohustuse

lõpetamiseks (vt ka AÕS § 144).

Riigikohus leidis, et kostjate väide, et vee erikasutusloa andmisel oleks tulnud arvestada, kas

Maanteeamet kui maaomanik on selleks andnud nõusoleku, ei ole asjassepuutuv.

Keskkonnaamet on hagejale vee erikasutusloa andnud. Kostjatel oli võimalik see korraldus

halduskohtus vaidlustada.

MENETLUSOSALISTE

SEISUKOHAD

ASJA

UUEL

LÄBIVAATAMISEL

RINGKONNAKOHTUS

9. Kostjad leiavad, et veetaseme tõstmine jätab suure osa kostjate kinnistutest vee alla. Peri

Vesiveski A4 kinnistu puhul saab teha võrdluse maakatastri andmetega, mille kohaselt oli

selle katastriüksuse veealune maa 0,6 ha (6000 m2) (tlk 40, kd I). Kui kõrgusel 53,0 m jääb

vee alla 1,12 ha, siis katastrimõõdistamise ajaga (mis on katastriüksuse moodustamise

aluseks) võrreldes jääb vee alla lisaks 0,52 ha suurune osa kinnistust. See tähendab kuiva maa

(katastri järgi 3,0 ha) kaotust ca 17% ulatuses. Kui aluseks võtta A ja O maamõõdubüroo

plaan (tlk 123, II kd), jääb maksimaalse veeseisu puhul vee alla koguni üle 2 ha maad ehk üle

1,4 ha rohkem, kui peaks veealust maad olema maakatastri andmetel. Arvestades, et kinnistu

kogupindala on 3,6 ha, siis see tähendab, et enamus kinnistust jääb kostja tegevuse tõttu vee

alla.

Veeala laienemisega on laienenud ka kostjate kinnistutel ehituskeeluvöönd ja kalda

piiranguvöönd. Veetaseme tõstmisel on oht olemasolevale ehitisele. Hageja kasuks

hoonestusõigusega koormatud kinnistu sihtotstarve on 100% elamumaa, mitte tootmismaa.

Elamumaa puhul ei ole eeldust, et isik saab seda kasutada tootmiseks ja põhjustada sellise

tegevusega tootmisega kaasnevaid negatiivseid mõjutusi kõrvalasuvatele kinnistutele. Hageja

ei teeni hüdroelektrijaamast suurt tulu ja seega ei esine selliseid ülekaalukaid hageja ega

avalikke huvisid, mis õigustaksid niivõrd ulatuslikke negatiivseid mõjusid kostjate

kinnistutele. Hageja huvid oleksid täielikult kaitstud ka madalama paisutustaseme korral.

Ajalooliselt on hüdroelektrijaam töötanud ka madalama paisutustaseme korral ja seega oleks

hagejal võimalik elektrienergiat toota ka madalama taseme korral. Rahalise hüvitise

määramisel puhul tuleb ühelt poolt arvesse võtta otseselt vee alla jääva maa pindala, aga

lisaks paisutuse tulemusel liigniiskeks muutunud maa suurust ning paisjärve tõttu piirangu- ja

ehituskeeluvööndite laienemist kinnistul.

Kuigi kostjad leiavad, et poolte õiguste tasakaalu ei ole võimalik saavutada kostjatele

määratava rahalise hüvitisega (ja hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata), võiks kostja poolt

kohtuistungil väljaöeldud suurusjärk ehk 100 eurot hüvitisena kuus olla suurusjärguks, mis

mingigi arvestatava osa kostjate kahjudest heastaks.

Kokku on hageja tegevuse tulemusel täiendavalt vee alla jäänud maa väärtus tinglikult ca

8000 eurot. Kui seda võrrelda hageja poolt teenitava tuluga (mille teenimiseks kulub ca 6,5 a),

on ilmne, et sellise hinnaga kostjate kahjustamine ei ole proportsionaalne.

10. Hageja leiab, et kostjate väited nende maa kasutuspiirangute kohta on alusetud. Tänane

paisutus asub jõelammil ning aastakümnete pikkuse paisutuse tulemusel on tegemist

registrisse kantud järvega Peri Veskijärv. Järve elamute ehitamiseks lube ei saa. Teist, kõrval

asuvat järve paisutab jõest üles Meemaste maanteetamm.

Esmase metoodikana saaks talumishüvitise hinna tuletada Keskkonnaministri 30. novembri

2001 määrusest nr 50 „Maa korralise hindamise tulemuste kehtestamine“ 22. märtsil 2013

kehtima hakanud redaktsiooni lisast 122, mille kohaselt on Põlva vallas veekogude maa ja

sihtotstarbeta maa väärtuseks 58 eurot/ha.

Maamaks tuleb hüvitada proportsionaalselt kitsenduse sisulise ulatusega. Teine võimalik

metoodika oleks võtta aluseks TSÜS § 62 alusel kasutuseelise väärtuse järgi. TSÜS § 65

kohaselt eseme harilik väärtus on selle keskmine turuhind. Keskmine maa rendi hind 2018. a

Põlvamaal on 55 eurot 13 senti hektarilt aastas. Paisutusega kaasnev naaberkinnistu

kasutuseelise väärtus oleks võrreldavate tehingute puhul keskmiselt 33 (0,6×55,13) eurot

hektarilt aastas. Maksimaalselt aga 46 eurot 80 senti (0,6×78) eurot hektarilt aastas.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lg 1 p 2

alusel uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jätab kostjate

menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus ning Riigikohtus hageja kanda.

Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostjad peavad taluma hageja soovitud Peri oja

paisutamisest tulenevaid kahjulikke mõjutusi ning andma hagejale vee erikasutusloa

saamiseks vajaliku nõusoleku.

TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja

kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.

11. AÕS § 68 lg 2 järgi võib omaniku õigusi kitsendada ainult seaduse või teiste isikute

õigustega.

Vee paisutamiseks või hüdroenergia kasutamiseks sätestavad VeeS § 8 lg 1, § 16 lg 3 ja § 17

lg 1 eraõigusliku nõudena maaomaniku nõusoleku, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine

mõjutab.

Riigikohus leidis, et kui kostjate nõusoleku andmisest keeldumise tagajärjeks on hageja HEJ

tegevuse seiskumine (rikutakse hageja õigust kasutada oma kinnisasja sihipäraselt), saab

lugeda kostjate nõusoleku andmisest keeldumise hageja kinnisasja kasutamise õiguse

rikkumiseks ning hagejal on kostjate vastu nõudeõigus AÕS § 89 esimese ja teise lause järgi

rikkumise kõrvaldamiseks ja edasisest rikkumisest hoidumiseks, st hageja kohustamiseks

taluda kinnisasjast tulenevaid mõjusid. Riigikohus kordas oma varasemas lahendis

väljendatud seisukohta, et sellise AÕS § 89 alusel esitatud nõude sisustamisel saab analoogia

alusel kasutada AÕS § 143 ja § 144 koosmõjus tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-ga 138 ning

võlaõigusseaduse §-ga 1043 ja § 1045 lg 1 p-dega 5 ja 6 ning §-dega 1049 ja 1055 ning

loetles eeldused, mille üheaegsel esinemisel on kostjatel kohustus taluda hageja kinnisasjast

tulenevaid kitsendusi ja anda ka sellekohaseid nõusolekuid.

12. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole menetluses tõendanud seda, et kitsenduste

vältimine või vähendamine kostjate soovitud viisil on hagejale majanduslikult ebamõistlikult

koormav või piirab ebamõistlikult hageja kui kinnisasja omaniku õigusi. Hageja ei ole

tõendanud, et HEJ seiskumine võiks kaasa tuua sellise mõju tema majandustegevusele, mis

põhjendaks tema poolt taotletud kostjate talumiskohustust.

Hagiavalduse kohaselt varustab Peri veskipaisule ehitatud hüdroelektrijaam hageja kontorit

elektriga, millest müüakse energiat edasi võrku (I kd, tl 2). Hageja väitel kasutab ta Oja

kinnistut, millega kostjatele kuuluv kinnistu piirneb, jätkutegevusena ajaloolisel ja

sihtotstarbelisel viisil. Hageja ei ole aga vastu vaielnud sellele, et ajalooliselt on vee

paisutustase olnud madalam, ajalooline vesiveski asus teisel kaldal ning hüdroenergia

tootmiseks asus V. Enno Peri oja vett paisutama 1980. aastal. Peri vesiveski kuulus kuni

1948. aastani koos sinna kuuluva hoonestusega Haabmade perekonnale. 1993. aastal ei

tagastatud Peri vesiveski juures olevat maad täielikult kostjate õiguseellasele.

Hageja on nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses nimetanud, et tema ettevõtte tulu on

1200 eurot (II kd, tl 101; III kd, tl 99) ning 1200 eurot ei ole summa, mis tekib igal aastal ja

igasugustel tingimustel. Samas on hageja selgitanud kohtule, et hüdroelektrijaam on seisnud

kolm aastat (II kd, tl 101). Hageja väitel on kõik AS Generaator hüdroenergia jaamad

väikesed ning Eestis polegi peale Narva elektrijaama suuri hüdroelektrijaamu.

Riigikohtu

hinnangul

tuleb

enne

kostjatele

talumiskohustuse

kehtestamise

kohtu

kaalutlusotsust teha kindlaks, kui suur osa kostjate kõnealusest kinnistust on vaidluse all, st

kui suures ulatuses tooks Peri oja hageja soovitud ja kostjate vaidlustatud ulatuses vee

paisutamine kaasa kostjate kinnistu nende kasutusest väljalangemise. Ringkonnakohus võtab

asja juurde kostjate esitatud Metricus OÜ Geodeetilise alusplaani.

Peri Vesiveski A4 kinnistu maakatastri andmete kohaselt on katastriüksuse (pindalaga 3,6 ha)

veealune maa 0,6 ha (I kd, tl 40). Maakatastris on Mõisa tee 13 (pindalaga 2,8 ha) veealuse

maa suuruseks 0,4 ha (tlk 38, kd I). Hageja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid kostjate

seisukohale, mille kohaselt jääks kõrgusel 53,0 m vee alla 1,12 ha. Nimetatu tähendaks kuiva

maa (katastri järgi 3,0 ha) kaotust Peri Vesiveski A4 kinnistu suhtes ca 17% ulatuses. Ka

Mõisa tee 13 puhul põhjustab hageja soovitav paisutus märkimisväärse osa kinnistu

uputamise vee alla. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist kostjate suhtes mõistliku ning

jõukohase talumiskohustusega.

Kaaludes hageja puhtmajanduslikku huvi ning kostjate huvi omandi kaitsele on

ringkonnakohus seisukohal, et hageja majandustegevuse kaitse oleks hagi rahuldamise järel

arvestades tema senist tegevust, tulu ning kavandatavaid muudatusi, veetaseme tõusuks

ebaproportsionaalselt rohkem tagatud võrreldes kostjale kehtestatud omandiõiguse

piirangutega. Ringkonnakohus leiab, et hageja huvid oma kinnisasja sihtotstarbelise

kasutamise vastu ei kaalu üles kostjate huvi oma kinnisasja valdamisele ja kasutamisele.

Hageja väited majandusliku kasu suhtes on ka vastuolulised: hagi tagamise taotluse kohaselt

seiskub hageja majandustegevus, kui hagejapoolset veekasutust ei tagata hagis nimetatud

ulatuses. Samas on hageja väitnud, et hüdroelektrijaam on seisnud kolm aastat, hagejale

kuuluvad mitmed väiksemad hüdroenergia jaamad.

Hageja ei ole vaielnud vastu sellele, et ta on teinud ehitustöid kostjate kinnistul, kostjad ei ole

selleks nõusolekut andnud. Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et poolte huvide kaalumisel

tuleb arvesse võtta veetaseme tõusuga kaasnevat laienevat ehituskeeluvööndit ja kalda

piiranguvööndit ning paisutuse tulemusel liigniiskeks ja seeläbi kasutamatuks muutunud maa

osakaalu. Tähtsust ei ole hageja väitel, et kostjad ei ole praeguseks hetkeks kavandanud

elamukvartali ehitamist. Vaatamata sellele, et tegemist ei ole kostjate elukohaga, piiravad ja

takistavad kostjatele tulenevad kitsendused neil oluliselt oma kinnisasja kasutamise võimalusi

nii praegu kui ka tulevikus. Isegi siis, kui lisaks hageja tegevusele avaldavad mõju muud

tegurid, sh maantee tamm, on hageja majandustegevuse mõju kostjate kinnistule ilmselgelt

otsustava tähendusega.

Hageja ei ole toonud esile ühtegi asjaolu, mis viitaks kostjate talumiskohustusele olulise

avaliku huvi tõttu. Hageja märgib, et Vabariigi Valitsused tegelevad „Põxiti“

väljatöötamisega, mis tähendab Eestis põlvekivienergia kasutamise vähendamist ning muude,

keskkonnasäästlike energiaallikate kasutamise suurendamist. Hageja kohtule esitatud

majanduslik kasum on vaidlusalustel kinnistutel väike. Hageja ei ole tuginenud oma panusele

keskkonnasäästlikus energiatootmises viisil, mis lubaks eeldada avalikul huvil põhinevat

kostjate talumiskohustust.

13. Hageja leiab, et oluliseks tema majandusliku huvi hindamisel tuleb pidada hageja poolt

juba tehtud investeeringud. Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei nõustu. Ainuüksi

investeeringute tegemine elektrijaama ei ole aluseks hageja huvide eelistamisele kostja ees.

Kostjad on kogu menetluse kestel olnud seisukohal, et hageja poolt tehtud ümberehitused ja

seega tehtud investeeringud ei ole kostjatega kooskõlastatud. Kostja esitatud teatise kohaselt

ei ole Põlva Vallavalitsus väljastanud uut kasutusluba Peri hüdroelektrijaama rajatisele (II kd,

tl 158). 2012. aastal alustatud ehitustegevusega on rikutud ehitamisele esitatud nõudeid

ehitusseaduse tähenduses. Ehitustegevusest ei teavitatud naaberkinnistu omanikke. Ehitise

projekteerimise käigus ei ole järgitud Põlva Vallavalitsuse korralduse alusel väljastatud

projekteerimistingimusi ning valminud ehitis ei vasta ehitusprojektile (Põlva Vallavalitsuse

24. märtsi 2015. a korralduse nr 2-3/184 „Kasutusloa väljastamisest keeldumine“ kehtetuks

tunnistamise nõudes esitatud vaide läbivaatamine, II kd, tl 159 jj).

Hageja ja kostja seisukohad veealuse maa arvestamise kohta on erinevad, see on poolte väitel

ka aastati erinev olnud. Kostjate esindaja ütluste kohaselt oli oja tavapärases sängis paisutuse

äravõtmise järel 2012 aastal.

Ringkonnakohus leiab, et hagejale ei ole juba tehtud tööde vähemalt osaline eemaldamine ka

ülejõukäiv ning pidi olema talle ettenähtav. 5. novembri 2013 Keskkonnaameti selgituse

kohaselt (I kd, tl 223) tuleb vee erikasutusloa mittesaamise korral hagejal veetaset alandada

ning korrastada veekogu paisutusala.

14. Kostjate keeldumine nõusoleku andmisest hagis taotletud viisil ei ole ka heade kommete

vastane käitumine või vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138), mh oma õiguse

kuritarvitamine. Hüdroelektrijaama rajamine toimus 1980. aastal. Hageja ei ole toonud esile

asjaolusid, mis viitaks sellele, et kostjate keeldumine nõusoleku andmisest hageja tegevuse

talumise suhtes oleks heade kommete vastane käitumine põhjusel, et hageja on kostjate

õiguseellasele andnud mingisuguse hüve (nt maksnud suure tasu või teinud mõne muu

soorituse).

Hageja on teinud ümberehitusi 2012. aastal ilma kostjate või nende õiguseellase nõusolekuta,

hageja ei ole kostjatele siiani hüvitist maksnud.

Hagejal on võimalus kostjatega pidada tulevikus läbirääkimisi kostjate vastuses hagile

nimetatud kompromissettepaneku osas (I kd, tl 194A), mille sisuks on paisutuse jätkamine

oluliselt madalamal tasemel.

15. Apellatsioonkaebuse rahuldamise, maakohtu otsuse muutmise ning hagi rahuldamata

jätmise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 kohaselt muuta menetluskulude jaotust.

Ringkonnakohus jätab TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel maa- ja ringkonnakohtus ning

Riigikohtus kantud menetluskulud hageja kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 174 lg-te 3 ja 5 koostoimes kindlaks

maakohus käesoleva otsuse jõustumisel (vt Riigikohtu 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-142-15, p-d 21-22; 13. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-8794, p 14).

Kai Kullerkupp

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/