1-08-12723/19 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1(5)

1-08-12723

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. oktoober 2009.a Tallinn

Kriminaalasja number

1-08-12723

Kohtukoosseis

Eesistuja Meelika Aava, liikmed Jüri Paap ja Paavo

Randma

Kohtuistungi sekretär

Maaria Rei

Kohtuistungi toimumise aeg ja

koht

14. oktoober 2009.a Tallinnas, avalik kohtuistung

Kriminaalasi

I.I süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju

Maakohtu

27.

aprilli

2009.a

otsus

üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

Kaitsja advokaat Owe Ladva

Prokurör

Rainer Amur

Süüdistatav

I.I isikukood XXX, elukoht

XXXXXXX XXXXX XXX XX-XX, ei tööta, varem

kriminaalkorras karistamata

Kaitsja

Advokaat Uido Truija

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 27. aprilli 2009.a otsus I.I suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 27. oktoobril 2009.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 27. aprilli 2009.a üldmenetluse otsusega mõisteti I.I süüdi KarS § 422 lg 1 järgi ja karistati 1 aasta 6 kuu vangistusega. Karistusaja alguseks loeti karistuse kandmisele asumise päev. KarS § 50 alusel lisakaristusena võeti temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 aastaks. 2(5) I.I-lt mõisteti välja 43 970 krooni tsiviilhagi katteks M. M. kasuks. Pärast I.I poolt tsiviilhagi hüvitamist anda M. M. sõiduauto avariiline jäänuk väärtusega 5000 krooni üle I.I-le.

2. I.I mõisteti süüdi selles, et tema 29. veebruaril 2008.a kella 23.00 paiku, omamata vastava kategooria juhtimise õigust /LS § 22 lg 1/, olles keskmises alkoholijoobes /LE § 76 p 1/, ei olnud nõuetekohaselt turvavarustusega kinnitatud ja jättes kontrollimata, kas sõiduautos sõitjatena viibinud isikud on nõuetekohaselt turvavarustusega kinnitatud /LE § 68 p 5/, juhtis mootorsõidukit Citroen Xsara registreerimisnumbriga XXX XXX Tallinna linnas mööda Sõpruse pst-d Kesklinna suunas, ületades asulas lubatud suurimat sõidukiirust, milleks on 50 km/h, sõites mitte vähem kui 100 km/h /LE § 124 p 1/, ei kohandanud oma sõidukiirust arvestades sõidukogemusi /juhtimisõigus puudus/, ilmastikutingimusi /pime aeg; tehisvalgustus/, teeolusid /märg tee/ ning muid liiklusolusid /sõidutee ridade arv ja suunad/, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees /LE § 123/, oli valel sõidureal, mis liikus Põhja Tallinna poole, mitte Kesklinna poole, tegi kella 23:08 ajal enne Endla 45/ Tulika 31 asuvat ristmikku järsu manöövri paremale /LE 91; 154/, kuid ei tulnud sõiduauto juhtimisega toime, kaotades sõidukogenematuse, alkoholijoobest tingitud häiritud kehaliste ning psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide ning manöövriks ebaõigelt valitud sõidukiiruse tõttu juhitavuse mootorsõiduki üle, sattudes külglibisemisse, paiskus paremale teelt välja vastu tänavavalgustuse posti, maandudes Tulika tänaval ja süttides põlema, põhjustades sõiduautos Citroen Xsara registreerimisnumbriga XXX XXX kaassõitjana tagaistmel viibinud O.

R. surma, juhi kõrvalistmel viibinud A. B. kerged tervisekahjustused, sõiduauto Citroen Xsara registreerimisnumbriga XXX XXX omanikule M. M.le varalise kahju 43 970.- krooni ning hukkunu O. R. lähedastele materiaalse ja moraalse kahju. Oma tegevusega rikkus I.I ahtlikult järgmisi liikluse nõudeid: Liikluseeskiri /LE/ § 68 p 5/ juht on kohustatud sõidukis, millel on turvavööd, olema turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud ja mitte sõidutama sõitjat, kes pole nõuetekohase turvavarustusega kinnitatud/; § 76 p 1 /juht ei tohi olla joobeseisundis;

Joobeseisund on vastavalt LS § 20 lg 3 alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides/, § 91 /enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist peab juht veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid ega teel töötajaid/; § 123 /juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees.

Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb/; § 124 p 1 /suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel on 50 km/h/; § 154 /ristmikule lähenedes peab juht olema ettevaatlik ja arvestama selle iseärasusi/ ning Liiklusseaduse nõuet: § 22 lg 1 /mootorsõidukit võib juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus/. Oma tegevusega pani I.I toime KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine, kui sellega on põhjustatud ettevaatamatusest inimese surm. 3(5)

3. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis vaidlustab kaitsja kohtuotsust I.I-le mõistetud karistuse ja tsiviilhagi osas.

3.1 Kaitsja leiab, et kohus ei ole põhjendanud, miks ei ole võimalik I.I karistada kergema karistusega kui reaalne vangistus. Kohus ei ole karistuse mõistmisel piisavalt arvestanud sellega, et I.I on varem kriminaalkorras karistamata isik. Kohus on loetlenud rida olulisi asjaolusid, mis mõjutavad I.I-le karistuse mõistmist, kuid samas ei ole kohus neid asjaolusid karistuse mõistmisel piisavalt arvesse võtnud. Kõik loetletud asjaolud on käsitletavad karistust kergendavate asjaoludega KarS § 57 lg 2 mõttes. Kohus on karistust kergendava asjaoluna arvestanud vaid puhtsüdamlikku kahetsust. Kõike seda arvestades on hiljuti täisealiseks saanud isiku karistamine pikaajalise täies ulatuses reaalse vangistusega ilmselgelt ebaproportsionaalne. Apellant on veendunud, et R. I.I-le mõistetud karistusest KarS § 74 lg 1,2 alusel kohese 6 kuu ärakandmine ja ülejäänud 1 aasta vangistuse kandmine tingimisi on I.I-le piisav karistus selleks, et oma elustiili muuta.

3.2 Kaitsja leiab veel, et ei ole põhjendatud kogu 43 970 kroonise tsiviilhagi väljamõistmine I.I-lt , sest kahju tekkimises on süüdi ka A. B., kes andis auto juhtimise üle joobes isikule. Seetõttu on põhjendatud I.I-lt tsiviilhagi väljamõistmine pooles ulatuses summas 19 485 krooni. Avariiline jäänuk kuulub omandiõiguse alusel M. M.le ning ei ole põhjust ega alust selle üleandmiseks I.I-le .

4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja taotlesid kohtuotsuse tühistamist ja apellatsiooni rahuldamist. Prokurör palus jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.

5.1

KarS §-s 422 lg 1 sätestatud süüteokoosseisu objektiivsed tunnused seisnevad sättes nimetatud sõidukite juhtimise käigus liiklusvõi käitusnõuete rikkumises, millega ettevaatamatusest põhjustati raske tervisekahjustus või inimese surm. Süüdlase vastutuselevõtmiseks tuleb obligatoorselt tuvastada sõidukijuhipoolse liiklusvõi käitusnõuete rikkumise ja süüteokoosseisus nimetatud tagajärje vaheline põhjuslik seos. Süüteo subjektiks saab olla vaid koosseisus loetletud sõiduki juht, so isik, kes faktiliselt juhib sõiduautot. Apelleeritud kohtuotsuses on tõendeid analüüsides põhjendatult leitud, et I.I rikkus sõiduautot juhtides tahtlikult mitmeid Liikluseeskirja nõudeid, millega põhjustas ettevaatamatusest selle süüteokoosseisu raskeima tagajärje, so inimese surma. Tema poolt toime pandud Liikluseeskirja rikkumised olid väga tõsised ja hulgalised, mistõttu ta pidi arvestama igasuguse tagajärje, so ka kellegi surma saabumise võimalikkusega. Seetõttu kohtukolleegium nõustub apelleeritud kohtuotsuse järeldusega, et I.I süü suurust arvestades tuleb teda karistada reaalse vangistusega. Seejuures on kohus viidanud ka sellele, et vaatamata kuriteo toimepanemisele jätkab I.I alkoholi tarvitamist. 4(5) KarS § 422 lg 1 näeb karistusena ette kuni viieaastase vangistuse. Kohus on pidanud võimalikuks I.I karistada vangistusega tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra, so 1 aasta 6 kuu vangistusega. I.I-le sellise sanktsioonimäära valikul on kohus võtnud karistust kergendava asjaoluna arvesse KarS § 57 lg 1 p 3 sätestatud puhtsüdamlikku kahetsust, töökoha olemasolu ning asjaolu, et teda ei ole varem kohtu poolt karistatud. Lisaks sellele on kohus karistuse mõistmisel arvestanud kannatanute endi käitumisega enne sõidukisse istumist ning asjaoluga, et I.I sai ka ise avarii tagajärjel raskelt vigastada ega ole siiani tervenenud. Seega on kohus ka neid asjaolusid karistust kergendava asjaoluna sisuliselt arvestanud, ehkki ei ole seejuures KarS §-le 57 lg-le 2 viidanud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole nende kahe asjaolu teistkordne karistust kergendava asjaluna arvestamine seaduslik. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et kohus ei ole põhjendanud, miks on vaja I.I karistada reaalse vangistusega.

5.2 VÕS § 1043 alusel peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi ning VÕS § 1045 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanu omandi rikkumisega. Käesolevas asjas on tõendatud I.I süü kannatanu M. M.le kahju tekitamises, sest tema juhtis sõiduautot ja tegi sellega avarii, mille käigus muutus sõiduauto kasutamiskõlbmatuks. Seetõttu on kohus mõistnud tekitatud kahju põhjendatult välja kahju tekitanud isikult, so I.I-lt . Kannatanu A. B. lubas küll joobnud ja juhtimisõiguseta I.I sõiduautot juhtida, kuid selline tegevus ei ole käsitletav tema poolt kahju tekitamisena.

5.3 VÕS § 132 lg 1 sätestab, et asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. VÕS § 2 sätestab, et kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, kuulub hüvitamisele hävinud või kaotsiläinud asja väärtus. VÕS § 132 lg 3 sätestab, et kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Kui asja parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta hüvitist vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1. Seega, kui asja kahjustanud isik peab asja majanduslikus mõttes hävimise korras VÕS §

132 lg 3 teise lause kohaselt maksma hüvitise, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele, siis saab ta nõuda kahjustatud asja endale väljaandmist või selle väärtuse hüvitamist. Vastasel korral oleks kahjustatud asja omanik kahju tekitamise tõttu rikastunud, kuna ta saaks hüvitise uue samaväärse asja soetamiseks ja saaks kahjustatud asja endale jätta. See oleks aga vastuolus VÕS §-s 127 lõikes 5 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel. Eeltoodut arvesse võttes ongi kohus otsustanud, et pärast süüdistatava I.I poolt

43 970 kroonise tsiviilhagi hüvitamist kannatanu M. M.le, tuleb avariiline sõiduauto jäänuk väärtusega 5000 krooni üle anda süüdistatavale I.I-le. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni väitega, et avariilise sõiduki üleandmine süüdistatavale I.I-le oleks põhjendamatu ja vastuolus seadusega. 5(5)

6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 27. aprilli 2009.a otsuse I.I suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Meelika Aava Jüri Paap Paavo Randma

Otsus osaliselt tühistatud Riigikohtu 15 03 2010 otsusega nr 3-1-1-11-10 RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 27. aprilli 2009. a ja Tallinna Ringkonnakohtu

27. oktoobri 2009. a otsused osas, millega

1.1 anti M. M.-i sõiduk Citroen Xsara reg nr XXX YYY üle I.I;

1.2 mõisteti I.I-le lisakaristusena KarS § 50 lg 1 p 1 alusel sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks aastaks.

2. Jätta sõiduk Citroen Xsara reg nr XXX YYY M. M.-i omandisse.

3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.