2-15-19627/50 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(15)

Tsiviilasi nr: 2-15-19627

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Tsiviilasja number

2-15-19627

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.10.2018, Tallinn

Kohtukoosseis

Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Liis Arrak ja Ele Liiv

Tsiviilasi

Areatech osaühingu hagi Saue vald, Laagri alevik,

Kuuse tn 20a korteriühistu vastu 12 734 euro 22 sendi,

kahjuhüvitise ning viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12.03.2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Saue vald, Laagri alevik, Kuuse tn 20a korteriühistu

apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

17 560 eurot 44 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja) Areatech osaühing (registrikood

10652672),

esindajad

juhatuse

liige

RD

ning

vandeadvokaat Kristjan Tamm

Kostja (apellant) Saue vald, Laagri alevik, Kuuse tn 20a

korteriühistu (endine Korteriühistu Ööbiku; registrikood

80097137), esindaja vandeadvokaat Martin-Johannes

Raude

Istungi toimumise aeg

20.09.2018

Istungil osalenud isikud

Apellandi esindaja vandeadvokaat Martin-Johannes

Raude ning vastustaja esindajad juhatuse liige RD ning

vandeadvokaat Kristjan Tamm

2(15)

Tsiviilasi nr: 2-15-19627

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Harju Maakohtu 12.03.2018 otsus osas, millega kostjalt mõisteti

hageja kasuks välja võlgnevus (põhinõue) 10 809 eurot 97 senti ületavas

ulatuses, samuti tühistada otsus rahuldatud põhinõuetelt arvestatud viivise osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta resolutsiooni p-s 1 nimetatud

põhinõue 10 809 eurot 97 senti ületavas ulatuses rahuldamata ning mõista Saue

vald, Laagri alevik, Kuuse tn 20a korteriühistult Areatech osaühingu kasuks

välja 31.12.2015 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 2547 eurot 85 senti ja

alates 01.01.2016 sissenõutavaks muutuv viivis tasumata põhinõuetelt (11 642

eurot 97 senti) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras nõuete tasumata osalt kuni kohustuste kohase täitmiseni. Muus osas

jätta maakohtu otsuse resolutsioon vaidlustatud osas muutmata, muutes

osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

3. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Lugeda otsuse resolutsiooni kehtivaks terviklikuks sõnastuseks:

1) Hagi rahuldada osaliselt.

2) Välja mõista Saue vald, Laagri alevik, Kuuse tn 20a korteriühistult

Areatech osaühingu kasuks võlgnevus (põhinõue) 10 809 eurot 97 senti,

kahjuhüvitis (põhinõue) 833 eurot ja viivis 31.12.2015 seisuga 2547 eurot

85 senti.

3) Välja mõista Saue vald, Laagri alevik, Kuuse tn 20a korteriühistult

Areatech osaühingu kasuks alates 01.01.2016 sissenõutavaks muutuv

viivis tasumata põhinõuetelt (11 642 eurot 97 senti) VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras nõuete tasumata osalt kuni kohustuste kohase

täitmiseni.

5. Jätta mõlemas kohtuastmes kantud menetluskulud 18,4% ulatuses hageja

Areatech osaühingu kanda ning 81,6% ulatuses kostja Saue vald, Laagri alevik,

Kuuse tn 20a korteriühistu kanda.

6. Hüvitatavate

menetluskulude

rahalise

suuruse

määrab

kindlaks

asja

lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

7. Jätta

rahuldamata

hageja

ja

kostja

27.09.2018

esitatud

taotlused

ringkonnakohtu 20.09.2018 istungi protokolli parandamiseks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib

menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

3(15)

Tsiviilasi nr: 2-15-19627

vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi

saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta

seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega

kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb.

HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Areatech osaühing (hageja) esitas 31.12.2015 Harju Maakohtul hagi Saue vald,

Laagri alevik, Kuuse tn 20a korteriühistu (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista

12 734 eurot 22 senti ning kohtueelsete õigusabikulude eest kahjuhüvitisena 1530 eurot.

Samuti palus hageja mõista välja hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise

2904 eurot 47 senti ja edasi viivist protsendina nõudest edasi viivise protsendina VÕS § 113

lg-s 1 sätestatud määras kuni nõude täitmiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja

kanda.

Hagiavalduse kohaselt tellis kostja 2009. a-l Kuuse tn 20a hoonele amortiseerunud

küttesüsteemi renoveerimise. Otsus tööde tellimiseks tehti 15.10.2009 toimunud kostja

erakorralisel üldkoosolekul. Otsuse alusel sooviti välja vahetada amortiseerunud veetorustik,

kaasajastada ja korrastada hoone soojasõlme ning paigaldada soojuspump. Küttepaigalduse

ehitamiseks vajalikud materjalid ja tööd telliti erinevatelt töövõtjatelt. Nendeks töövõtjateks

olid muuhulgas AVGAIR OÜ, Clik AS, BVT Partners OÜ (edaspidi BVT), FEB AS ja

hageja.

Soojuspumpade paigaldamisega seotud ehitustöid alustati 22.09.2010. Kostja juhatuse liige

sel ajal oli RD, kes oli ka hageja juhatuse liige. Ehitustööde teostajaks valiti hinnapakkumise

alusel AVGAIR OÜ, kes esitas ka arveid (AVGAIR OÜ 24.09.2010 arve nr 012 ja

AVGAIR OÜ 09.11.2010 arve nr 014). Tellijaks oli kostja. Kostja on nimetatud arved

tasunud.

Osa tööde teostamiseks vajalikke materjale ostis kostja läbi hageja, kui automatiseeritud

juhtimissüsteemidele spetsialiseerunud ettevõtte, kuna ühistul puudus selle valdkonna

tarnijate juures krediidivõimalus ja soodustused. Soetatud materjalid olid vastavatel arvetel

detailselt kajastatud (nt hageja 21.09.2010 arve nr 1109 ja hageja 07.10.2010 arve nr 0310).

Eelviidatud arvetega müüs hageja kostjale materjale ja tarvikuid kokku 646 euro 15 sendi

eest. Soojuspumbad tellis kostja BVT-lt. Need saabusid ja tõsteti Kuuse tn 20a hoone

katusele 04.10.2010. BVT esitas kostjale soojuspumpade eest 07.10.2010 arve nr 9102815.

Soojuspumpadega seotud automaatikatöid ja paigalduse abitöid, (koristamine, transport,

keevituse abitööd jms) tellis kostja hageja käest. Kostjale on nende tööde eest esitatud

hageja arved nr 0109, 0110, 0507, 0107 ja 0502). Nendest viimane arve 0502 sisaldas tasu

automaatikatööde eest summas 4526 eurot (käibemaksuta). Kostja on arved nr 0109, 0110,

0507 ja 0107 tasunud. Arve nr 0502 tasumisest on kostja keeldunud.

Kostja ei suutnud pärast tööde teostamist BVT-le kogu vajaminevat summat vabade

vahendite puudumise tõttu tasuda. Seetõttu tasus hageja osa nimetatud kuludest sellele

ühingule ise. Hageja maksis kostja eest BVT-le arve nr 9102815 eest täies ulatuses ehk 6891

4(15)

Tsiviilasi nr: 2-15-19627

eurot 80 senti (sh käibemaks 20%). Hageja arve nr 0502 sisaldas tasu automaatikatööde eest

4526 eurot ilma käibemaksuta. Ülejäänud ulatuses sisaldas arve nr 0502 tasu kostja asemel

BVT-le tasutud soojuspumba eest (5743 eurot 13 senti (käibemaksuta)).

Kostja eest kantud kulude hüvitamise nõude (6891 eurot 80 senti) aluseks on VÕS § 1041.

Praegusel juhul polnud hageja ja kostja vahelist lepingut kohustuse täitmiseks. Puudusid ka

muud alused, et väita, et hageja oleks olnud kohustatud BVT ees rahalisi kohustusi ise

täitma. Kostja on rikastunud hagejapoolse maksekohustuse täitmise tõttu summa võrra, mida

hageja BVT-le tasus. Seega on VÕS § 1041 kohaldamise eeldused täidetud ja hageja on

õigustatud nõudma kostjalt tehtud kulutuste hüvitamist.

BVT-ga seotud soojuspumpade müügileping oli sõlmitud kostja ja BVT vahel, mida

kinnitab pumpade tarnimine kostjale ja vastav kostjale väljastatud arve nr 9102815 summas

6891 eurot 80 senti. Hageja tasus arve, kuna kostjal ei olnud selleks vahendeid. Seega täitis

hageja selle arve tasumisega kostja kohustuse, olemata selleks õigustatud või kohustatud.

Kuivõrd kostja rikastus hagejapoolse maksekohustuse täitmise võrra (kostja sai säästetud

raha kasutada muul otstarbel), saab hageja nõuda kostjalt nimetatud kulu hüvitamist.

Alternatiivselt tugines hageja kostja vastu nõude esitamisel VÕS § 1018 lg 1 p-dele 1 ja 2

koosmõjus VÕS § 1023 lg-ga 1.

Automaatikatööde eest tasumise nõude (5431 eurot 19 senti) alusena on hageja märkinud

VÕS § 637 lg 3. Poolte vahel oli töövõtuleping (VÕS § 635 lg 1). Tasunõue oli muutunud

sissenõutavaks, kuna hageja oli kokkulepitud töö teostanud (VÕS § 637 lg 3). Kostja oli

keeldunud hagejale tasumast erinevatel põhjustel. Kostja vastuväited on alusetud. Süsteem

oli nõuetekohane ja funktsioneeris. Hageja ei olnud soojussüsteemi ehitustööde

peatöövõtjaks. Hageja teostas teiste töövõtjate kõrval ühe osa tööst, ilma milleta ei oleks

soojusssüsteemi kui terviku toimimine olnud võimalik. Kostja kiitis üldkoosoleku otsustega

ka hageja teostatud tööd heaks. Hagejale teadaolevalt ei ole kostja esitanud ka hageja vastu

VÕS § 644 lg-e 1 mõistes mõistliku aja jooksul pretensioone seoses hageja teostatud

töödega.

Hageja nõuab VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel ka kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist

summas 1530 eurot.

KOSTJA VASTUVÄITED

2. Kostja ei tunnista hagi ja palub see jätta rahuldamata.

Kostja leiab, et hageja nõuded on aegunud. Kostja on esitanud aegumise vastuväite. Hageja

põhinõue kui ka viivisenõue aegusid 01.01.2015. Isegi juhul kui kostja arvete nr 0507 ja

0107 maksmisega nõuet tunnistas ning aegumine katkes, siis algas aegumine uuesti viimase

arve tasumisest ja aegus 02.08.2015.

Samuti leiab kostja, et pole tõendatud kostja ja BVT vaheline lepinguline suhe, mille alusel

tal oli kohustus 07.10.2010 arve tasuda. Ei ole ka tõendatud, et kostja oleks eelnimetatud

arve tasunud. Hagejal ei olnud kostja vastu käsundita asjaajamisest tulenevat nõuet, kuna

käsundita asjaajamise eeldused olid täitmata. Kostja leidis, et seetõttu puudus igasugune

5(15)

Tsiviilasi nr: 2-15-19627

reaalne vajadus hageja poolseks arve tasumiseks. Eeldada ei saanud selles osas ka kostja

tahet. Hagejal ei olnud kostja vastu ka alusetust rikastumisest tulenevat nõuet. Kostja ei

rikastunud arve maksmise täitmise tõttu.

Samuti on tõendamata töövõtulepingu sõlmimine hageja ja kostja vahel, mille alusel hageja

nõuab automaatikatööde eest tasumist. Automaatikatööde teostamise eest tasumisest on

kostjal õigus keelduda.

Kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõudele vaidles kostja vastu kuivõrd ei olnud

tõendatud kahju hüvitamise nõude eeldused.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas 12.03.2018 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhinõude 12 734 eurot 22 senti, kahjuhüvitise 833 eurot ja 31.12.2015 seisuga

sissenõutavaks muutunud viivise 2904 eurot 47 senti. Samuti mõistis maakohus välja viivise

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt (13 567,22 eurot) alates

01.01.2016 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jäid 4% ulatuses hageja kanda ja 96%

ulatuses kostja kanda.

3.1.

Maakohus leidis, et poolte esitatust lähtudes ei saa järeldada, et hageja poolt kulude

kandmine kostja eest on toimunud lepingu alusel. Poolte esitatud ja kogutud tõenditest ei

nähtunud, et kostja oleks hagejale andnud tehinguga õiguse või kohustanud hagejat

vaidlusalust arvet nr 9102815 BVT-le tasuma. Asja materjalide põhjal ei olnud tuvastatav,

kas kostja liikmed nõustusid hageja pakkumisega vaidlusaluse arve tasumiseks.

Maakohtu arvates kuulus hageja nõue rahuldamisele VÕS § 1018 ja § 1023 alusel.

Käsundita asjaajaja võis täita kolmanda isikuna teise isiku kohustuse (VÕS § 78) või teha

muu teo teise isiku kasuks. Käsundita asjaajaja (hageja) võis VÕS § 1023 lg 1 järgi nõuda,

et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused (sh kulutused, mida soodustatu

säästis seetõttu, et käsundita asjaajaja kandis need tema eest) ulatuses, milles käsundita

asjaajaja võis kulutuste tegemist pidada mõistlikult vajalikuks. Tuvastatud asjaolude põhjal

võis järeldada, et hageja on täitnud kostja kohustuse maksta BVT-le arve nr 9102815 eest

VÕS § 78 lg-e 1 mõttes, tasudes viimasele 6891 eurot 80 senti kostja ja BVT vahel sõlmitud

soojuspumpade müügilepingu täitmiseks. Materjalidest nähtub, et kostja ja BVT vahel oli

sõlmitud müügileping. Asjaolu, et hageja lasi BVT-l vaidlusaluse arve teha enda nimele

ümber, ei muutnud kostja ja BVT vahelist lepingulist suhet. Üksnes arve esitamine ei

tekitanud õigusi ega kohustusi.

Kohtu arvates sai juba hageja teost endast järeldada seda, et ta tahtis ajada kostja ehk teise

isiku asja. Lisaks märkis maakohus, et teise isiku asja ajamise tahet eeldatakse. Kostja ei

olnud menetluses ka vastupidist tõendanud.

Kohus leidis, et kuna kostja kohustus tasuma BVT-le ostetud soojuspumpade eest ostuhinna

(6891 eurot 80 senti), võis hageja pidada selliste kulutuste tegemist mõistlikult vajalikuks.

Niisugune kostja kohustuse täitmine vastab kostja eeldatavale tahtele (VÕS § 1018 lg 1 p 2).

Kohus tuvastas, et kostja liikmed teadsid, et hageja tasus BVT-le soojuspumpade eest kostja

6(15)

Tsiviilasi nr: 2-15-19627

asemel ise, arvestades kostja rahalist olukorda, ning otsustasid kasutada soojuspumpade

säästetud tulu tagasimaksete osamakseteks. Maakohus asus seisukohale, et selline kokkulepe

või otsus (tahteavaldus) tähendab ka nõusolekut VÕS § 1018 lg 1 p 2 mõttes. Lisaks võib

soodustatu eest asjaajamise heakskiita tema seaduslik esindaja. Praegusel juhul sai järeldada

kostja asjaajamise heakskiitmist VÕS § 1018 lg 1 p 1 mõttes RDi kui kostja seadusliku

esindaja tegevusest, kui ta oli palunud BVT-l arve kostja nimelt hageja nimele ümber teha ja

tasus hageja seadusliku esindajana selle. See tegevus väljendas nii hageja kui kostja

nõustumist, et hageja tasub kostja asemel tema kohustuse. Asjas esitatud ja kogutud

tõenditele tuginedes, nõustus kohus hageja väitega, et hageja poolne kostja eest arve

tasumine aitas ära hoida BVT pöördumise kohtusse kostja vastu võla sissenõudmiseks.

Kohus ei tuvastanud heakskiidu tühistamist. Kostja viited mittetulundusühingute seaduse §

19 lg 1 p-le 4 ja § 27 lg-le 5 olid maakohtu hinnangul praeguses asjas asjakohatud.

Seega vastas asjaajamine soodustatud isiku (kostja) huvile ja tema tegelikule tahtele (või

vähemalt eeldavale tahtele). Asjaajamine on kostja heaks kiitnud. Kohus leidis, et nõue ei

ole aegunud. Käsundita asjaajamisest tulenev nõue aegub 10 aastaga. Hageja nõudis

kulutuste hüvitamist perioodil 06.11.2010–26.08.2011 tasutud summade eest. Hageja esitas

hagi kohtusse 31.12.2015. Vastavalt VÕS § 1023 lg-le 1 oli hagejal õigus nõuda kostjalt

tasutud kulutuste hüvitamist summas 6891 eurot 80 senti.

3.2.

Teostatud automaatikatööde eest võis nõue kuuluda maakohtu hinnangul

rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel koosmõjus VÕS § 635 lg-ga 1.

Kohus nõustus hagejaga selles, et hageja oli kostja automaatikasüsteemi ja muud materjalid

tarninud ning automaatikaga seotud ehitustööd teostanud. Seda kinnitas ka asjaolu, et uus

soojussüsteem töötas mitme aasta vältel (oktoober 2010–novembri lõpp 2012) laitmatult.

Kuivõrd rajatud süsteemi tuli jooksvalt hooldada ja kontrollida, mida teostas AS Click, siis

nimetatud äriühingu 03.03.2011 kontrollakt tõendas, et süsteem oli terviklik ja töötas

tõrgeteta. Soojussüsteem töötas plaanipäraselt ning tootis soojust odavama hinnaga kui

Fortum seda müüs.

Kohtu arvates puudus alus kahelda hageja esitatud kostja üldkoosoleku protokollide

usaldusväärsuses. Maakohus lisas, et vaidlus puudus selles, et kõnesolevaid kostja

üldkoosoleku otsuseid ei ole vaidlustatud.

Kohtu hinnangul ei olnud töövõtuleping menetluses tuvastatud asjaoludel tühine. Kohus

märkis, et vaidlusalune töövõtuleping ei olnud sõlmitud mittetulundusühingu ja selle

juhatuse liikme (RD) vahel. RD oli juhatuse liikmena sõlminud suuliselt töövõtulepingu nii

tellija kui töövõtja nimel. Kohus leidis, et taoliselt esindaja poolt tehtud tehingut oleks

põhimõtteliselt võimalik tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 131 järgi tühistada kui n-

ö huvide konfliktis tehtud tehingut. Samas ei olnud taoline tehing seadusest tulenevalt (ipso

jure) tühine. Asja materjalidest ei nähtunud, et üks lepingu pooltest oleks teinud teisele

tühistamise avalduse. Kostja ei tuginenud lepingu tühistamisele ka kohtumenetluses.

Kohus märkis, et registrikandest nähtuvalt ei olnud RD-l piiranguid kostja esindamiseks

ning hagejal oli õigus TsÜS 34 lg 1 (juhatuse esindusõigus) ja ÄS § 34 lg 1 järgi

7(15)

Tsiviilasi nr: 2-15-19627

registrikandele tuginedes kostjaga lepingut sõlmida selliselt, et selle sõlmis suuliselt juhatuse

liikme ja kostja esindajana RD.

Kohtu hinnangul oli esitatud tõenditest nähtuvalt pooltel kokkulepe vastavate

automaatikatööde teostamiseks ning hageja täitis lepingulise kohustuse kohaselt.

Automaatikatööd olid 2010 novembriks valminud ning hageja esitas kostjale need

ülevaatamiseks. Kohus leidis kokkuvõtvalt, et teostatud tööd sobisid otstarbeks, milleks

kostja neid vajas ning vastasid ka lepingutingimustele. Kostja menetluses esitatud

vastuväited olid maakohtu hinnangul väheveenvad, sest dokumentaalsetest tõenditest

nähtuvalt on kostja tööde kvaliteedi osas hagejale esitanud pretensiooni alles 15.02.2013

vastuskirjas. Kohus leidis, et kuivõrd vaidlusalused tööd teostati 2010. aastal ning süsteem

töötas nõuetekohaselt aastaid, siis on kostja kaotanud õiguse tugineda väidetavatele

puudustele VÕS § 644 lg 3 alusel. Arvestades automaatikatööde valmimist 2010. a

novembri lõpus, siis hageja nõue oli kohtu arvates vähemalt 15.06.2011 seisuga

sissenõutavaks muutunud. Kohtu arvates nähtus esitatud ja kogutud tõenditest, et kostjal oli

veel jäänud hagejale tasuda teostatud tööde eest 5842 eurot 42 senti.

Kohus leidis, et ka see nõue ei ole aegunud. Kolmeaastane aegumistähtaeg on praegusel

juhul mitu korda katkenud. Pärast uuesti algamist oleks aegumistähtaeg lõppenud

31.08.2015. Hageja väidete kohaselt peeti kostjaga läbirääkimisi kuni hagi esitamiseni.

Kostja on seda eitanud. Läbirääkimiste ajaks peatub nõude aegumine. Seega oli aegumine

pärast uuesti algatamist maakohtu järelduste kohaselt peatunud veel vähemalt 761 päeva.

3.3.

Riigikohtu praktika järgi peab kohus kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel VÕS §

128 lg 3 kohaldamisel esmalt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes

vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul, kui

õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku

suurusega.

Maakohus leidis, et õigusabi kulud olid kõnealusel juhul osaliselt vajalikud ja põhjendatud.

Kohtu arvates olid vajalikud ja põhjendatud hageja kohtueelsed kulud kuni kostja poolt

11.07.2014 vastusega tutvumiseni, sest siis väljendas kostja selgelt, et ta ei nõustu hageja

esitatud nõudega. Lisaks ei nähtunud ka toimiku materjalidest esindaja poolt perioodil

21.11.2014–29.06.2015 teostatud toiminguid (mh nõudekirja koostamine ühistule ja

kirjavahetus kliendiga). Maakohus leidis, et vajalikud ja põhjendatud on kulud 833 eurot.

Maakohus tuvastas, et ka kahju hüvitamise muud eeldused olid täidetud.

Seonduvalt kostja väidetega märkis kohus, et kulutuste kandmine ei olnud kahjunõude

rahuldamise seisukohast õiguslikult määrav. Vastavalt VÕS § 128 lg-le 3 kuuluvad

hüvitamisele ka tulevikus tekkivad (mõislikud) kulud. Kohus selgitas, et tavaliselt piisab

õigusabikulude tasumise kohustuse tõendamiseks õigusabi osutamise eest esitatud arvest või

õigusabi eest tasumist tõendavast dokumendist.

3.4.

Maakohus leidis, et hageja viivisenõue on otsusega rahuldatud põhinõude arvestades

osa samuti põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

8(15)

Tsiviilasi nr: 2-15-19627

APELLATSIOONKAEBUS

4. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, millega hagi

rahuldati. Kostja palub teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

4.1

Kostja on seisukohal, et maakohus rikkus oluliselt TsMS § 232 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8,

sest maakohus leidis ebaõigesti, et kostja ja BVT vahel on lepinguline suhe olukorras, kus

BVT oli käsitanud kostjat vaidlusaluse arve suhtes asjassepuutumatu kolmanda isikuna ja

seeläbi eitanud igasuguse lepingulise suhte olemasolu. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostjal

oli kohustus tasuda BVT-le 6891 eurot 80 senti olukorras, kus BVT oli nimetatud kostja

ainukese kohustuse suurusena 456 eurot 97 senti. Samuti ei ole asja materjalidega kooskõlas

maakohtu järeldus, et hageja seaduslik esindaja oli vande all kinnitanud nõuete

tasaarvestamist. Hageja seaduslik esindaja kinnitas vande all sõnaselgelt, et hageja ei ole

BVT-le tasaarvestuse avaldust esitanud.

Lisaks kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 197, leides et BVT ja kostja vahelise väidetava

nõude sai tasaarvestada hageja ja BVT vahelise väidetava nõudega. Üks isik ei saa

tasaarvestada teise isiku nõuet kolmanda isiku vastu. VÕS § 197 järgi on tasaarvestamine

võimalik ainult kahe isiku vastastikuste nõuete puhul. Maakohus ei kohaldanud õigesti ka

VÕS § 198, leides et hageja on tasaarvestanud BVT nõude, kuigi hageja seaduslik esitaja

kinnitas vande all, et nõuete väidetavaks tasaarvestamiseks ei ole mitte ühtegi avaldust

tehtud. VÕS § 198 järgi on tasaarvestamine võimalik ainult sellekohase avalduse

tegemisega.

4.2

Maakohus oleks pidanud jätma hagi väidetavate automaatikatööde osas

rahuldamata. Kostja on välja toonud 31.12.2015 hageja väite, et nõue muutus sisse

nõutavaks töö valmimisest ning tööd said valmis 31.10.2010. Hageja esitas hagi 31.12.2015

ehk viis aastat pärast väidetava nõude sisse nõutavaks muutumist. Kostja on esitanud

aegumise vastuväite.

Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 637 lg-t 3 ja TsÜS § 147 lg-t 3, leides, et väidetava

nõude aegumistähtaeg algas 01.01.2012. Olukorras, kus hageja väitis ja maakohus nõustus,

et hageja väidetavad tööd valmisid 2010. a sügisel, puudus maakohtul alus leida, et hageja

väidetav nõue muutus sissenõutavaks alles 15.06.2011 ehk rohkem kui seitse kuud hiljem.

VÕS § 637 lg 3 järgi muutus hageja väidetav nõue sissenõutavaks töö valmimisest ehk

2010. a sügisel. Isegi kui hageja väidetav nõue oleks muutunud sissenõutavaks töö

ülevaatamisest, jättis maakohus põhjendamata, miks ei olnud kostjal võimalus vaadata tööd

üle 2010. a jooksul. Kostja ei ole sellise võimaluse puudumist väitnud. Seega, TsÜS § 147

lg-e 3 järgi oleks maakohus pidanud asuma seisukohale, et hageja väidetava nõude

aegumistähtaeg algas 01.01.2011.

Maakohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 158 lg-t 1, leides, et 31.07.2012 ja 29.08.2012

ülekandeid saab pidada hageja väidetava nõude tunnustamiseks. Esiteks teostati nimetatud

ülekanded ajal, mil hageja juhatuse liige oli ka kostja juhatuse liige. Olukorras, kus RD

samaaegne tegevus kostja ja hageja juhatuse liikmena toimus TsÜS § 131 lg-s 1 sätestatud

eelduse järgi kostja juhatuse liikme kohustusi rikkudes, ei saa eeldada, et 31.07.2012 ja

9(15)

Tsiviilasi nr: 2-15-19627

29.08.2012 ülekanded olid põhjendatud. Teiseks, nimetatud ülekanded teostati ajal, mil

hageja ei olnud oma väidetava nõude kohta veel arvet esitanud. Olukorras, kus hageja esitas

oma väidetava nõude kohta arve alles 11.02.2013, ei saanud 31.07.2012 või 29.08.2012 (ehk

varasemate) ülekannetega tunnustada 11.02.2013 arvel märgitud nõuet. Seega, maakohus ei

oleks tohtinud leida, et kostja on hageja väidetavat nõuet tunnustanud ja hageja väidetava

nõude aegumistähtaeg on katkenud.

Samuti rikkus maakohus oluliselt TsMS § 232 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8 ning kohaldas ebaõigesti

TsÜS § 167 lg-t 1, leides, et hageja väidetava nõude aegumine peatus läbirääkimiste tõttu.

Kostja leiab, et sellekohase väite kohta maakohtu viidatu tõenditest ei tulene aegumise

peatumist tinginud läbirääkimiste pidamist.

Seega, isegi kui hageja oleks kunagi kostja vastu mingi nõue olnud, oleks see nõue hagi

esitamise ajaks aegunud. Maakohtu seisukoht aegumise algusaja, katkemise ja peatumise

kohta on ebaõige. Kui ringkonnakohus peaks mingil põhjusel leidma, et hageja väidetav

nõue ei ole aegunud, palub kostja tühistada maakohtu otsus põhjusel, et maakohus ei

arvestanud asjas esitatud kostja väite ja tõendiga, mille järgi „hageja kulutused ehitusprojekti

korraldamisele ei saa olla tõesed“, „[k]üttesüsteemi ehitamiseks puudus ehitusluba.

Ehitustegevuses ei kaasatud objektil omanikujärelevalvet teostavat inseneri“, „on selgusetu,

kes küttesüsteemi välja ehitas ning on kahtlus, et soojuspumbad pole tehases valmistatud ja

ei oma garantiid“ ja „hagejal puudus tööde teostamiseks tegevusluba ja vastav pädevus“.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja võlgnevus (põhinõue) 10 809 eurot 97 senti

ületavas ulatuses, samuti tühistada otsus rahuldatud põhinõuetelt arvestatud viivise osas.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab nimetatud põhinõude

10 809 eurot 97 senti ületavas ulatuses rahuldamata ning mõistab kostjalt hageja kasuks

välja 31.12.2015 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 2547 eurot 85 senti ja alates

01.01.2016 sissenõutavaks muutuva viivise tasumata põhinõuetelt (11 642 eurot 97 senti)

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras nõuete tasumata osalt kuni kohustuste kohase

täitmiseni. Uue otsusega jaotab ringkonnakohus ka poolte menetluskulud maakohtu poolt

määratust erinevalt. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega hageja kahjuhüvitise

saamiseks jäeti 833 eurot ületavas ulatuses rahuldamata. Muus osas tuleb jätta maakohtu

otsuse resolutsioon vaidlustatud osas muutmata, kuid ringkonnakohus muudab osaliselt

otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

7. Hageja on esitanud kostja vastu mitu nõuet:

 nõue 6891 eurot 80 senti seoses kostja eest BVP-le soojuspumpade ostmisega

seotud arve tasumisega (nõue (1));

10(15)

Tsiviilasi nr: 2-15-19627

 nõue

5842

eurot

senti

seoses

hageja

teostatud

soojuspumpade

automaatikatööde eest tasumisega (nõue (2))

 nõue 1530 eurot hageja kandnud kohtueelsette õigusabikulude hüvitamiseks

(nõue (3));

 viivisenõue (nõue (4))

Maakohus on vaidlustatud otsusega rahuldanud nõuded (1) ja (2) täies ulatuses ning nõude 3

833 euro ulatuses ning mõistnud välja nii 31.12.2015 seisuga sissenõutavaks muutunud

viivise kui ka alates 01.01.2016 sissenõutavaks muutuva viivise. Maakohtu otsust ei ole

vaidlustatud osas, millega kohus nõude (3) osaliselt rahuldamata jättis. Selles osas on

maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud ning ringkonnakohus

nimetatud osas maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli (TsMS § 651 lg

1). Muus osas on kostja apellatsioonkaebusega maakohtu otsuse vaidlustanud.

Kuivõrd nõuete (3) ja (4) rahuldamist on apellatsioonkaebuses vaidlustanud üksnes

põhjendusel, et nõuded (1) ja (2) tulnuks jätta rahuldamata, peab kolleegium otstarbekaks

käsitleda järgnevalt hageja nõude (1) põhjendatust (I), nõude (2) põhjendatust (II),

lahendada seejärel apellatsioonkaebuse (III) ning teha viimaks vajalikud menetluslikud

otsustused (IV).

I.

8. Maakohus on rahuldanud täies ulatuses hageja nõude seoses hageja poolt kostja eest

BVP-le soojuspumpade ostmisega seotud 07.10.2010 arve tasumisega ning mõistnud

kostjalt hageja kasuks välja 6891 eurot 80 senti. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus

selle nõude aluseks olevate faktiliste asjaolude tuvastamisel eksinud. Samuti nõustub

ringkonnakohus maakohtu poolt tuvastatud asjaoludele antud õigusliku hinnanguga osas, et

tegu on hageja poolt käsundita asjaajamisega VÕS § 1018 mõttes ning vastavalt VÕS §

1023 lg 1 esimesele lausele võib hagejal olla kostja vastu käsundita asjaajamisel tehtud

kulutuste hüvitamise nõue. Neid kohtu õiguslikke järeldusi ei ole apellatsioonkaebuses

iseenesest ka vaidlustatud.

8.1.

Maakohus on kolleegiumi hinnangul siiski eksinud, leides, et hageja võis kostja

kohustuste täitmisel hageja nõude 1924 euro 25 sendi ulatuses tasaarvestada oma nõuetega

BVT vastu. Kolleegium nõustub selles osas apellatsioonkaebuse väidetega, et

tasaarvestuseks ei olnud praegusel juhul õiguslikku alust. VÕS § 197 lg 1 järgi saavad

võlasuhte pooled tasaarvestada vastastikuseid nõudeid. Täites kostja täitmata kohustust BVT

ees, ei saanud hageja kasutada selleks enda väidetavaid nõudeid BVT vastu. Sellised nõuded

ei ole kolleegiumi hinnangul vastastikused VÕS § 197 lg 1 mõttes.

8.2.

Kuivõrd materiaalõiguslikud eeldused nõude tasaarvestamiseks kolleegiumi

hinnangul puudusid, ei analüüsi kolleegium menetlusökonoomia kaalutlustest lähtudes neid

kostja vastuväiteid, mille kohaselt ei ole hageja esitanud BVT-le nõuete tasaarvestusavaldust

(st tasaarvestuse formaalset eeldust puudutavat vastuväidet).

8.3.

Eelmärgitut arvestades tuleb kõnealune hageja nõue rahuldada 4967 euro 55 sendi

ulatuses (st 1924 euro 25 sendi võrra väiksemas ulatuses).

11(15)

Tsiviilasi nr: 2-15-19627

9. Muus osas on maakohtu otsus kõnealust nõuet puudutavalt seaduslik ja põhjendatud

ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse vastavaid põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6

juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Maakohus on hinnanud tõendeid kooskõlas TsMS §

232 lg-tega 1 ja 2 ning järeldusi TsMS § 436 ja § 442 lg 8 kohaselt põhjendanud.

10. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et kostja ületähtsustab

BVT poolt õigussuhetele hageja ja kostjaga antud hinnanguid. BVT esindaja 31.03.2016 e-

kiri (I kd, tl 148) käsitleb eelkõige BVT raamatupidamise (raamatupidamisprogrammi)

andmeid, mis ei saa olla ainumääravad õigussuhte poolte ning nende õiguste ja kohustuste

kindlakstegemisel. Nimetatud e-kirjast ega BVT poolt 2016. a veebruaris antud vastustest

kostjale (II kd, tl 8) ei saa kolleegiumi hinnangul teha järeldust, et kostja ainsaks

kohustuseks BVT ees on olnud üksnes 7150 krooni (456,97 euro) suurune nõue (mis on

vaidlustamata asjaolude kohaselt kostja poolt täidetud). 31.03.2016 e-kirjas viidatud summa

7150 krooni puudutas üksnes kostja enda poolt BVT-le tasutud esimest arvet, mida samas e-

kirjas ka selgitatakse.

II.

11. Maakohus on rahuldanud ka hageja nõude teostatud automaatikatööde eest tasu

saamiseks, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 5842 eurot 42 senti (sh käibemaks 20%).

Kolleegiumi hinnangul on maakohtu otsus selle nõude rahuldamise kohta lõppjäreldustest

õige, kuid vaidlustatud otsuse vastavaid põhjendusi (otsuse p-d 28–40) tuleb osaliselt muuta,

sh täiendada.

12. Maakohus on otsuse p-s 40 leidnud, et kõnealuse töövõtulepingust tuleneva tasunõue

aegumistähtaeg algas TsÜS § 147 lg 3 järgi 01.01.2012 kell 00.00 ja oleks lõppenud TsÜS §

146 lg 1 arvestades 31.12.2014 kell 24.00. Samas leidis kohus, et 31.07.2012 ja 29.08.2012

aegumistähtaeg kostja poolt nõude tunnustamisega katkes (TsÜS § 158 lg 1) ning

31.08.2012 uuesti alanud aegumistähtaeg oleks lõppenud 31.08.2015 (29. ja 30.08.2015 olid

puhkepäevad, TsÜS § 136 lg 8). Maakohtu hinnangul võimaldasid aga tuvastatud asjaolud

käesoleval juhul järeldada läbirääkimiste toimumist vähemalt ajavahemikul 11.06.2012–

11.07.2014, mil nõude aegumine oli TsÜS § 167 lg 1 järgi peatunud. Sellist järeldust tehes

viitas maakohus toimiku I köites tl-del 31–33, 34–38, 39–42, 48–51, 52–53, 55–57, 114–

115, 131–133 asuvatele dokumentaalsetele tõenditele. Kolleegiumi hinnangul ei ole

maakohtu viidatud käsitlus maakohtu poolt otsuses eelnevalt tuvastatud asjaolusid

arvestades põhjendatud.

12.1. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud apellatsioonkaebuse väited, et maakohus

kohaldas ebaõigesti VÕS § 637 lg-t 3 ja TsÜS § 147 lg-t 3, leides, et nõude aegumistähtaeg

algas 01.01.2012. Hageja väidete ning ka maakohtu järelduste kohaselt olid automaatikatööd

2010. a novembri lõpu seisuga valminud. VÕS § 637 lg 3 järgi muutub töövõtja tasunõue

üldjuhul sisseenõutavaks töö valmimisest. Sama paragrahvi lõike 4 esimesest lausest

tuleneb, et kui on kokku lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline,

muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse

vastuvõetuks. Praegusel juhul ei nähtu asja materjalidest, et pooled oleksid kokku leppinud

töö vastuvõtmises ning ka maakohus ei ole sellist kokkulepet tuvastanud. Seetõttu ei ole

12(15)

Tsiviilasi nr: 2-15-19627

põhjendatud maakohtu seisukoht, et hageja nõue muutus sissenõutavaks alles 15.07.2011.

Isegi kui asuda seisukohale, et taolise töö vastuvõtmine tellija poolt on tavaline, ei ole alust

asuda seisukohale, et kostjal ei olnud võimalik vaadata valminud töid üle 2010. a jooksul.

Kostja ei ole menetluses väitnud, et tal selleks ajaks töid üle vaadata polnud võimalik.

Eelmärgitut arvestades leiab ringkonnakohus, et hageja tasunõue muutus sissenõutavaks

enne 2010. a lõppu ning TsÜS § 147 lg 3 järgi algas nõude aegumistähtaeg seega

01.01.2011. Maakkohtu otsuse põhjendusi tuleb vastavas osas muuta.

12.2. Kolleegium nõustub kostjaga ka selles, et maakohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 158

lg-t 1, leides, et 31.07.2012 ja 29.08.2012 kostja ülekandeid hagejale saab pidada hageja

väidetava nõude tunnustamiseks. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et nimetatud ülekanded

tehti ajal, mil hageja ei olnud vaidlusaluse nõude kohta veel arvet esitanud. Arve, milles

kajastatud nõude aegumise üle pooled vaidlevad, esitas hageja kostjale alles 11.02.2013 (I

kd, tl 26). Ringkonnakohus leiab, et 31.07.2012 ja 29.08.2012 toimunud ülekandeid

(millega kostja tasus hageja varem esitatud arveid) ei saa pidada 11.02.2013 esitatud arvel

märgitud nõude tunnustamiseks.

Ringkonnakohus leiab ülalmärgitu põhjal, et kostja ei ole hageja tasunõuet automaatikatööde

eest TsÜS § 158 lg 1 mõttes tunnustanud ja hageja selle nõude aegumistähtaeg ei ole

katkenud. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb vastavas osas muuta.

12.3. Järeldused nõude aegumise peatumise kohta poolte vahel peetud läbirääkimiste tõttu

on maakohus jätnud nõutaval viisil põhjendamata. Maakohus on viidanud otsuses küll reale

asja materjalide hulgas olevatele tõenditele, kuid jätnud põhjendamata, millised järeldusi

saab kohtu hinnangul ühest või teisest tõendist teha. Sellega on maakohus rikkunud eelkõige

otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436; § 442 lg 8).

12.4. TsÜS § 167 lg 1 järgi peatub nõude aegumine õigustatud ja kohustatud isiku vahel

peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle,

millest nõue võib tuleneda. Sama lõike teise lause kohaselt eeldatakse, et läbirääkimised on

lõppenud, kui isik läbirääkimiste jätkamisest keeldub. Aegumine on läbirääkimiste tõttu

TsÜS § 167 lg 1 järgi peatunud eelkõige ajal, mil pooled püüavad omavahel välja selgitada

nõude aluseks olevaid asjaolusid ja soovivad leida kokkuleppel lahendust. Läbirääkimisteks

saab pidada poolte arvamuste vahetamist, kui pooled on nõus üksteisega suhtlema ning

peavad kokkuleppelise lahenduse saavutamist võimalikuks. Olukorras, kus pooled peavad

läbirääkimisi, lõppeb aegumise peatumine, kui üks pooltest avaldab tahet läbirääkimised

lõpetada või kui üks pool teisele mõistliku aja möödumisel ei vasta. Eelnevast tulenevalt

eeldavad läbirääkimised TsÜS § 167 lg 1 mõttes küll poolte suhtlemist ja tahet läbirääkimisi

pidada mh asjaolude üle, millest nõue võib tuleneda. Sealjuures ei ole siiski oluline

konkreetse nõude esitamine ega sõnaselge avaldus läbirääkimiste alustamiseks (vt nt

Riigikohtu 03.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-16, p 14 koos viidetega varasemale

praktikale). TsÜS § 168 lg-st 1 tuleneb, et aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei

arvestata aegumistähtaja hulka.

13(15)

Tsiviilasi nr: 2-15-19627

12.5. Ringkonnakohtu hinnangul saab esitatud tõenditest järeldada, et poolte vahel

toimusid alates nõude sissenõutavaks muutumisest läbirääkimised, kuid need ei lõppenud

siiski mitte 11.07.2014, vaid hiljemalt juba 15.02.2013.

Läbirääkimiste toimumist tõendab kostja 11.06.2012 üldkoosoleku protokoll, kus on mh

otsustatud kohustada juhatust ette valmistama ja esitama üldkoosolekule hageja ja kostja

vahelise lepingu projekt seadmete ja materjalide eest tasumiseks (I kd, tl 31–33). Samuti

tõendab läbirääkimisi kostja 13.09.2012 üldkoosoleku protokoll (I kd, tl 34–38), kus on 3.

päevakorrapunktis arutatud hageja ja kostja vahelist lepingut ning otsustatud arutelu jätkata

13.10.2012. Kirjeldatud arutelude toimumist ja sisu kinnitab ka kostja 15.02.2013 vastuskiri

hagejale (I kd, tl-d 55–57). Kolleegium märgib, et see kiri on ekslikult dateeritud

"15.02.2012", samas puudub pooltel menetluses vaidlus, et kiri on tegelikult koostatud ja

saadetud 15.02.2013. See nähtub ka kirja allkirjastamise ajast digitaalsete allkirjade

kinnituslehel. Hageja väiteid läbirääkimiste toimumisest muudab ringkonnakohtu hinnangul

usutavamaks ka asjaolu, et hageja esitas kõnealust nõuet sisaldava arve kostjale alles

11.03.2013 (I kd, tl-d 55–57). Samuti muudab hageja väited usutavaks asjaolu, et

R.Daniel (hageja juhatuse liige) kuulus kuni 2012. a septembrini ise kostja juhatusse. Enne

15.02.2013 vastuskirja saatmist ei ole kostja asja materjalide põhjal hageja nõude

sissenõutavust ka vaidlustanud.

Ülalviidatud kostja 15.02.2013 vastuskiri hagejale tõendab samas kolleegiumi hinnangul

läbirääkimiste lõppemist. Sellest kirjas on kostja selgelt väljendanud, et peab hageja nõuet

põhjendamatuks ning esitanud nõude olemasolule ja sissenõutavusele selged vastuväited.

Kirjast ei nähtu, et kostja oleks valmis edaspidi suhtlema hageja nõuete osas kokkuleppelise

lahenduse saavutamiseks.

12.6. Kuivõrd aega, mille kestel aegumine oli peatunud (01.01.2011–15.02.2013), ei

arvestata aegumistähtaja hulka ning hagi on esitatud 31.12.2015, ei ole hagi TsÜS § 147 lg-s

3 ja § 146 lg-s 1 sätestatut arvestades siiski aegunud. Maakohtu vastav lõppjäreldus on

kolleegiumi arvates seega õige.

13. Eelmärgitut arvestades ei oma ringkonnakohtu hinnangul tähtsust hageja

(alternatiivsed) väited, mille kohaselt algasid poolte läbirääkimised 2014. a-l uuesti, mistõttu

ka nõude aegumine peatus TsÜS § 167 lg 1 alusel uuesti. Kolleegiumi hinnangul ei saa

kostja 18.09.2014 ja 19.05.2015 üldkoosolekute protokollidest (I kd, tl-d 48–51, 114–115),

kostja esindaja 11.07.2014 vastuskirjast hageja esindajale (I kd, tl-d 131–133) ega

13.11.2014 kostja juhatuse koosoleku protokollist (I kd, tl 52–53) siiski teha järeldust, et

pooled oleks pärast 15.02.2013 veel TsÜS § 167 lg 1 mõttes hageja nõuete üle läbirääkimisi

pidanud. Hageja on viidanud ka kostja poolt ekspertiisi tellimisele ning sellega seoses TsÜS

§ 167 lg-le 3, mille kohaselt peatub aegumine poolte poolt kokkulepitud ekspertiisi

tegemiseni. Kolleegium hageja käsitlusega ei nõustu. Viidatud 19.05.2015 üldkoosoleku

protokollist ja 13.11.2014 kostja juhatuse koosoleku protokollist järelduvalt tellis kostja

selle ekspertiisi omal initsiatiivil. Lisaks oli selle eesmärgiks mitte niivõrd hageja nõude

aluseks olevate asjaolude kontrollimine, vaid see, kas RD võib olla kostja juhatuse liikmena

rikkunud oma kohustusi (kostjale ebasoodsate tehingute tegemisega). Seega ei ole

kolleegiumi arvates tegu poolte kokku lepitud ekspertiisiga TsÜS § 167 lg-le 3.

14(15)

Tsiviilasi nr: 2-15-19627

14. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse etteheidetega, et maakohus ei ole

arvestanud asjas esitatud kostja väidete ja tõenditega, mille järgi ei saa hageja kulutused

ehitusprojekti korraldamisele olla tõesed, küttesüsteemi ehitamiseks puudus ehitusluba jne.

Maakohus on neid kostja väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, järeldades, et

hageja teostas soojussüsteemi automaatikaga ehitustööd kohaselt ning süsteem töötas mitme

aasta vältel laitmatult. Samuti on maakohus leidnud, et kuivõrd vaidlusalused tööd lõpetati

2010. a-l, oli kostja 15.02.2013 seisuga (mil kostja asus esmakordselt esitama pretensioone

tööde kvaliteedi kohta) kaotanud VÕS § 644 lg-st 3 lähtuvalt õiguse väidetavatele

puudustele tugineda. Ringkonnakohus nõustub nende maakohtu järeldustega.

III.

15. Seega tuleb ringkonnakohtu hinnangul rahuldada hageja nõue (1) 4967 euro 55 sendi

ulatuses ning nõue (2) 5842 euro 42 sendi ulatuses. Nagu eelnevalt märgitud, ei ole

apellatsioonkaebuses esitatud eraldiseisvaid väited hageja nõude (3) rahuldamise osas

(maakohus rahuldas nõude 833 euro ulatuses).

16. Hageja on taotlenud ka põhivõlgnevuse summalt 12 322 eurot 99 senti arvestatud

viivise väljamõistmist alates 18.02.2013 ja kahjuhüvitiselt alates hagi esitamisest kuni

kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Maakohus on VÕS § 113 lg 1 ja

TsMS § 367 alusel mõistnud kostjalt välja 31.12.2015 seisuga sissenõutavaks muutnud

viivise 2904 eurot 47 senti ning alates 01.01.2016 sissenõutavaks muutuva viivise

protsendina põhinõuete rahuldatud osalt (maakohtu otsuse resolutsiooni järgi 13 567,22

eurot) kuni põhinõuete täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

17. Kolleegium leiab, et nõuete (1) ja (2) täitmisega viivitamise eest on hagejal õigus

nõuda VÕS § 113 lg-st 1 lähtudes nõuda viivist alates 18.02.2013, samuti on VÕS § 113 lg

2 alusel põhjendatud viivise nõudmine nõude (3) täitmisega viivitamise eest alates hagi

esitamisest. Samas tuleb arvestada, et ringkonnakohus rahuldab hageja nõude (1) 4967 euro

55 sendi ulatuses ning nõue (3) on juba maakohtu otsusega rahuldatud üksnes osaliselt, s.o

833 euro ulatuses.

17.1. Nõuete (1) ja (2) rahuldatud osa kogusummalt 10 809 eurot 97 senti (4967,55 +

5842,42) on hagejal VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast lähtudes õigus nõuda

ajavahemiku

18.02.2013–31.12.2015

eest

viivist

kokku

2547

eurot

senti.

Ringkonnakohus

on

kasutanud

viivise

arvestamiseks

veebilehel

http://www.viivisekalkulaator.ee/ kättesaadavat viivisekalkulaatorit.

17.2. Hagi esitamisele järgneva perioodi eest (alates 01.01.2016) tuleb kostjalt VÕS § 113

lg 1 ja TsMS § 367 alusel välja mõista viivis arvestatuna nõuete (1), (2) ja (3) rahuldatud osa

kogusummalt 11 642 eurot 97 senti.

18. Muus osas nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ega pea TsMS §

654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.

IV.

19. TsMS § 442 lg 5 esimese lause järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga veel

lahendamata taotlused. Hageja on esitanud 27.09.2018 taotluse ringkonnakohtu 20.09.2018

15(15)

Tsiviilasi nr: 2-15-19627

istungi protokolli (kohus allkirjastas protokolli 25.09.2018) parandamiseks. Hageja esindaja

palub taotluses parandada protokolli teksti mitme esindajate poolt istungil esitatud väite

osas. Kostja vaidleb 27.09.2018 seisukohas hageja protokolli parandamise taotlusele vastu

ning leiab, et protokoll vastab TsMS § 50 lg-le 1. Juhul kui kohus otsustab siiski protokolli

vastavalt hageja taotletule täiendada, palub kostja esindaja teha seda ka enda poolt istungil

väljendatu osas.

Kolleegium leiab, et protokoll kajastab istungi olulist käiku ja muud asja lahendamise või

võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist (TsMS § 51 lg 1). Seetõttu jätab kohus poolte

taotlused protokolli parandamiseks rahuldamata. Vastusena hageja taotlusele märgib

kolleegium, et istungi protokoll ei ole stenogramm ning TsMS § 51 lg 1 p 8 järgi märgitakse

poole vastuväidete põhisisu protokolli ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud

kirjalikes dokumentides. Vastavalt TsMS § 53 lg 4 teisele lausele lisatakse vastuväited,

millega kohus ei nõustu, protokollile.

20. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis

kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme

kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata,

muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Maakohus on hagi rahuldamise

ulatusest lähtudes jätnud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi ligikaudse

rahuldamise ulatusega 4% hageja kanda ja 96% kostja kanda.

20.1. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi maakohtust erinevas ulatuses, peab kolleegium

vajalikuks maakohtu poolt määratud kulude jaotuse proportsiooni muuta. Ringkonnakohus

lähtub seejuures põhinõuete rahuldamise ulatusest, sest viivis sõltub põhinõuete edukusest.

Hageja esitatud nõuded (1) kuni (3) kokku moodustavad 14 264 eurot 22 senti. Need nõuded

rahuldatakse käesoleva otsusega 11 642 eurot 97 senti ulatuses, st ligikaudu 81,6 % ulatuses.

Seetõttu on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta maakohtu menetluses kantud kulud

TsMS § 163 lg 1 alusel 18,4% ulatuses hageja kanda ning 81,6% ulatuses kostja kanda.

20.2. Apellatsioonimenetluses

kantud

menetluskuludest

peab

ringkonnakohus

põhjendatuks jätta TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi ligikaudse rahuldamise ulatusega

samuti 18,4% hageja kanda ning 81,6% kostja kanda.

21. Kuivõrd maakohus vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks ei ole määranud, ei tee seda apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 174 lg-st 4

juhindudes ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab

kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

22. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest

Liis Arrak

Ele Liiv