2-16-8219/39 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2168219

Otsuse kuupäev

Tartu, 10. oktoober 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve

Kohtuasi

Maris Narrussoni hagi 123 Grupp OÜ ja Andres Elvisto

vastu solidaarselt 89 550 euro 99 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. märtsi 2018. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Andres Elvisto kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

96 759 eurot 85 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Maris Narrusson, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Jana Reitsakas

Kostja Andres Elvisto, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Martin Tälli

Asja läbivaatamise kuupäev

10. september 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2168219.

Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Andres Elvistole kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maris Narrusson (hageja) esitas 25. mail 2016 Harju Maakohtule hagiavalduse 123 Grupp OÜ

(kostja I) ja Andres Elvisto (kostja II) vastu, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt välja

89 550 eurot 99 senti ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise

põhivõlalt kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude rahuldamiseni. Menetluskulud palus hageja jätta

solidaarselt kostjate kanda ning mõista neilt välja 5371 eurot 20 senti (sh 1200 eurot riigilõivuna ja

4171 eurot 20 senti esindajakuludena (sh käibemaks)) ja VÕS § 113 lgs 1 sätestatud määras viivise

kuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni põhinõude nõuetekohase

täitmiseni.

Hageja väitel sõlmisid hageja ja tema abikaasa Enn Narrusson müüjatena ja Money Mill OÜ

(juhatuse liikme kostja II kaudu) ostjana (ostja) 15. oktoobril 2013 notariaalselt tõestatud osaühingu

osa müügilepingu, millega müüjad võõrandasid kostja I 31 000 euro suuruse nimiväärtusega osa

ostjale (leping). Lepingu pga 2.2.5 võttis kostja II kohustuse vormistada enda nimele ümber kõik

2-16-8219

käendused, mis on seotud kostja I tegevusest tulenevate liisingulepingutega. Kostja I oli sõlminud

liisingulepingud OÜ-ga Citadele Leasing & Factoring (Citadele), SIA UniCredit Leasing Eesti

filiaaliga (UniCredit) ja Aktsiaseltsiga DNB Pank (Luminor Bank AS) (DNB). Hageja oli sõlminud

liisinguandjatega käenduslepingud. Kuna kostja I ei täitnud oma kohustusi, esitasid liisinguandjad

nõuded hageja kui käendaja vastu. Hageja tasus Citadelele 51 700 eurot 72 senti, UniCreditile

18 081 eurot 64 senti ja DNB-le 1452 eurot 66 senti. Ühe UniCreditiga sõlmitud lepingu puhul ei

olnud hagejal võimalik enda vastu esitatud nõuet tasuda, mistõttu sõlmiti võlakokkulepe

18 315 euro 97 sendi kohta.

Kostja I peab hageja tasutu hüvitama VÕS § 173 lg 3 p 2 alusel. Kui kostja II oleks lepingu ps 2.2.5

märgitud kohustust täitnud, oleks käenduslepingutest tulenevaid kohustusi pidanud täitma tema.

Hageja on täitnud kostja II eest kohustusi kokku 89 550 eurot 99 sendi ulatuses ja palub selle

summa kostjalt kahjuhüvitisena VÕS § 115 lg 1 alusel välja mõista. Kostja II teadis vaidlusalustest

liisingulepingutest. Tegu ei ole tarbijakäendusega ja lepingu p 2.5.5 ei ole tühine. Hageja ei ole

müügilepingut rikkunud ja kostja II ei ole esitanud taganemisavaldust, ka ei olnud tal taganemiseks

alust. Kostja II ei proovinudki käenduslepinguid sõlmida ega võlausaldajate nõusolekuid saada.

2. Kostja I hagile ei vastanud ning Harju Maakohus rahuldas 6. veebruari 2017. a tagaseljaotsusega

hagi tema suhtes ning mõistis kostjalt I hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 89 550 eurot 99 senti ja

jättis menetluskulud kostja I kanda.

3. Kostja II ei tunnistanud hagi ning palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Menetluskuludena palus kostja II mõista hagejalt välja esindajakulud 4056 eurot (sh käibemaks).

Kostja II arvates ei tulenenud lepingu pst 2.2.5 sellist kohustust, mille rikkumise tõttu oleks

võimalik esitada tema vastu hagiavalduses kirjeldatud nõue. Sellest punktist ei ole võimalik

tuvastada, milliste konkreetsete lepingute käendamises või käenduse ülevõtmises kokku lepiti.

Sellises olukorras ei saanud kostja II anda õigusliku tähendusega siduvat kinnitust. Lepingu p 2.2.5

on eelleping (VÕS § 33), mis sai kohustada kostjat II üksnes heas usus läbirääkimisi pidama, et

leppida kokku käenduslepingute ümbervormistamise tingimustes. Eellepingu rikkumisele tuginedes

ei saa nõuda positiivse kahju hüvitamist. Kokku ei lepitud kostja II rahalise vastutuse

maksimumsummas, mistõttu lepingu p 2.2.5 on VÕS § 143 lg 2 järgi tühine. Lisaks eeldab

kohustuse ülevõtmine VÕS § 175 lgte 1 ja 2 kohaselt võlausaldaja nõusolekut. Kostja I ja ostja on

taas müüjate kontrolli all.

Alternatiivselt leidis kostja II, et ta on lepingu pst 2.2.5 tulenevast kohustusest taganenud ega ole

kohustatud seda täitma, kuna müüjad rikkusid oluliselt lepingu tingimusi. Müüjad ei avaldanud

ostjale asjaolusid, mis mõjutasid oluliselt negatiivselt kostja I osaluse väärtust ning ühingu

maksevõimet. Kui kostja II olnuks teadlik kostja I tegelikust majanduslikust seisundist ja

erinevustest tegeliku olukorra ja müüjate lepingus antud kinnituste vahel, oleks tal olnud alus

keelduda liisingulepingute käendamisest. Kuna müüjad jätsid täitmata lepingu pst 5.2 tulenevad

kohustused ega andnud ostjale üle kostjat I puudutavat teavet, sh kõnealuseid liisingulepinguid, oli

kostjal II õigus oma kohustuste täitmisest VÕS § 110 ja § 111 alusel keelduda. Kostja II 2. novembri

2013. a ettepanek müüjatele osa tagasi võõrandada on käsitatav kostja II teatena läbirääkimiste

katkestamisest. Alternatiivselt saab seda käsitada lepingu pst 2.2.5 tulenevast kohustusest

taganemise avaldusena.

4. Harju Maakohus rahuldas 29. septembri 2017. a otsusega (resolutsiooni avaldas maakohus

14. septembri 2017. a määrusega) hagi ning mõistis kostjalt II hageja kasuks välja 89 550 eurot

99 senti ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise võlgnevuse 89 550 eurot 99 senti

tasumata osalt kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude rahuldamiseni. Maakohus jättis menetluskulud

2(7)

2-16-8219

kostja II kanda ning mõistis kostjalt II hageja kasuks välja menetluskuludena 5239 eurot ja

VÕS § 113 lgs 1 toodud suuruses viivise alates lahendi jõustumisest kuni menetluskulude

tasumiseni.

Maakohus märkis, et pooled ei vaidle selle üle, et E. Narrusson, kostja II ja Romet Nael sõlmisid

26. juulil 2013 kavatsuste protokolli kostja I osaluse müügi kohta. Kostja II asutas 13. augustil 2013

ostja, olles selle ainuosanik 7. novembrini 2013 ning ainus juhatuse liige 13. novembrini 2013.

Kostja II kanti 13. septembril 2013 äriregistrisse kostja I ainsa juhatuse liikmena. 15. oktoobril 2013

sõlmisid hageja, E. Narrusson ja ostja notariaalselt tõestatud osaühingu osa müügilepingu, mille

esemeks oli kostja I 31 000 euro suuruse nimiväärtusega osa võõrandamine ostjale. 15. oktoobrist

2013 on kostja I osanikuks ostja. Viimase osanikeks on 12. detsembrist 2013 50% ulatuses

E. Narrusson ja 50% ulatuses kostja I.

Kostja II võis lepingu pst 2.2.5 aru saada, et hageja soovis, et kostja II vabastaks ta

käenduskohustustest. Asjas kogutud tõenditest, mh Peeter Pahla selgitustest sai järeldada, et poolte

ühine tahe oli, et kostja II võtab üle hageja käenduskohustused. Kostjale II pidi olema selge,

millised käenduslepingud ta on kohustatud üle võtma. VÕS § 153 lg 1 p 2 ja § 175 lg 2 järgi ei oleks

kostja II saanud käenduslepingute ümbervormistamist üksinda lõpule viia, aga ta oleks saanud teha

selleks kõik, mis on tema võimuses. Lepingu p 2.2.5 tuleb tõlgendada selliselt, et kostjal II oli

kohustus anda nõusolek kõikide kostjaga I sõlmitud liisingulepingutest tulenevate kohustuste

käendamiseks kõikide liisinguandjate ees, kellega kostjal I oli kehtivaid liisingulepinguid. See

kokkulepe on piisavalt määratletud ja annab õigustatud isikule VÕS § 108 lg 2 alusel nõudeõiguse

teha lepingute ümbervormistamiseks vajalikud tahteavaldused, mida võib asendada jõustunud

kohtulahend. Kuna kostja II oli lepingu sõlmimise ajal juhatuse liige ja omandas lepinguga

kontrolliva osaluse, ei kohaldunud tema suhtes VÕS § 143 lg 2.

Kostja II 2. novembri 2013. a avaldus ei vasta ei taganemis- ega tühistamisavalduse formaalsetele

nõuetele. Mõistlik isik ei pidanud avaldusest aru saama, et ostja või käendaja soovib sellega

lepingust taganeda või tühistada käenduskohustuse eksimuse või pettuse tõttu. Samuti ei olnud

kostja II osas täidetud materiaalsed eeldused lepingust taganemiseks või lepingu tühistamiseks.

Kostja II ei saanud teostada ostja eest taganemisõigust. Kostja II esile toodud väidetavad

lepingurikkumised ei andnud alust kokkuleppest taganeda. Kostja II ei saanud tugineda eksimusele

ega pettusele. Kuna kostja II juhtis juba poolteist kuud enne lepingu sõlmimist kostja I äritegevust,

ta kanti enam kui kuu enne lepingu sõlmimist juhatuse liikmena äriregistrisse ning ta käis

liisingufirmas, kus ta tutvus liisingulepingutega, pidi ta tegelikku olukorda hästi teadma. Seega ei

toonud 2. novembri 2013. a avaldus kaasa õiguslikke tagajärgi.

Kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud. Kostja II on rikkunud lepingu pst 2.2.5 tulenevat

kohustust. Hageja kahjuks on tasutud ja sissenõutavaks muutunud kohustused 89 550 eurot 99 senti,

mille hageja tasus kostja I eest käenduslepingute alusel. Kahju on põhjuslikus seoses kostja II

rikkumisega. Maakohus ei nõustunud kostja II väitega, et hageja kahju ei ole rikutud kohustuse

kaitse-eesmärgiga hõlmatud. Lepingu p 2.2.5 ei ole käsitatav eellepinguna. Hagejal tekkinud kahju

oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale II lepingu sõlmimise ajal ettenähtav.

5. Kostja II palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning jätta hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda. Menetluskuludena palus kostja II mõista hagejalt välja esindajakulud

1638 eurot (sh käibemaks) ja kohtuistungi kulud arvestusega 156 eurot (sh käibemaks) tund ning

riigilõiv 1200 eurot.

Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja II kanda ning mõista temalt välja esindajakulud 1821 eurot 60 senti

3(7)

2-16-8219

(sh käibemaks) ja VÕS § 113 lgs 1 sätestatud määras viivise sellelt menetluskulude suurust

kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni põhinõude nõuetekohase täitmiseni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. märtsi 2018. a otsusega maakohtu otsuse lõppjärelduses

muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata ning maa- ja

ringkonnakohtu menetluskulud kostja II kanda. Ringkonnakohus mõistis kostjalt II hageja kasuks

välja 1821 eurot 60 senti apellatsiooniastme õigusabikuludena ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust

kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus tugines otsuses ebaõigesti P. Pahla seletusele, mille

vastuvõtmisest maakohus oli eelistungil keeldunud. Ringkonnakohus jättis P. Pahla seletusele

tuginemise otsuse põhjendustest välja, kuid see ei mõjutanud asja lahendust. Ringkonnakohus jättis

maakohtu otsuse põhjendustest välja ka seisukoha, et kuna kostja II oli lepingu sõlmimise ajal

juhatuse liige ja omandas lepinguga kontrolliva osaluse, ei olnud tegu tarbijakäendusega VÕS § 143

lg 1 järgi. Praeguses asjas ei ole siiski sõlmitud käenduslepingut ega ka käenduslepingu eellepingut.

Tegemist on müügilepinguga, mille raames kostja II füüsilise isikuna on võtnud endale kohustuse

võtta üle hageja käenduskohustused liisinguandjate ees. Käenduslepingu tingimused lepivad kokku

liisinguandja ja käendaja. Lepingu ps 2.2.5 sätestatut ei saa tõlgendada kohustusena pidada vaid

läbirääkimisi käenduslepingute sõlmimiseks. Sellest tulenes kostjale II kohustus anda nõusolek

kõikide kostjale I liisingulepingutest tulenevate kohustuste käendamiseks kõikide liisinguandjate

ees, kellega kostjal I olid lepingu sõlmimise päeval kehtivad liisingulepingud. Maakohus tuvastas

õigesti, et lepingu sõlmimisel oli kostjal II ülevaade liisingu- ja käenduslepingutest ning nendest

tulenevatest kohustustest.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostja II 2. novembri 2013. a kirja ei saa pidada lepingust

taganemise avalduseks. Kirjast ei tulene selget ja ühemõttelist tahteavaldust lepingust taganeda, vaid

kostja II teeb müüjatele üksnes ettepaneku osta äriühingu osa tagasi. Ka kostja II ise ei pidanud oma

kirja lepingust taganemise avalduseks, kuna 13. novembril 2013 võõrandas kostja II ostja osa

kolmandale isikule. Leping on üks tervik ja kostja II ei saa taganeda ainult oma kohustusest.

Lepingu rikkumisest tuleneva vastutuse ja maakohtu tuvastatud kahju suuruse kohta ei ole kostja II

vastuväiteid esitanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja II palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta hagi rahuldamata.

Menetluskulud palub kostja II jätta hageja kanda ning mõista temalt välja esindajakulud 1560 eurot

(sh käibemaks) ja VÕS § 113 lgs 1 sätestatud määras viivis menetluskulude suurust kindlakstegeva

lahendi jõustumisest kuni põhinõude nõuetekohase täitmiseni.

Kostja II arvates on kohtud andnud ebaõige hinnangu lepingu ple 2.2.5 ja kohaldanud valesti

materiaalõigust, leides, et selle sätte rikkumisele tuginedes on võimalik nõuda positiivse kahju

hüvitamist. Lepingu p 2.2.5 vastab eellepingu tunnustele VÕS § 33 lg 1 tähenduses. VÕS § 143

lgs 2 sätestatud nõue kohaldub VÕS § 33 lg 2 alusel ka kokkuleppele, mis paneb füüsilisele isikule

kohustuse sõlmida tulevikus tarbijakäenduslepinguid. Selline kokkulepe peab sarnaselt

tarbijakäenduslepinguga sisaldama kokkulepet tarbija vastutuse rahalise maksimumsumma kohta.

Vastasel juhul on tehing VÕS § 33 lg 2 ja § 143 lg 2 kohaselt tühine. Pooled ei vaidle selle üle, et

lepingu ps 2.2.5 ei olnud kostja II vastutuse maksimumsummas kokku lepitud. Hageja ei saa tühise

lepingupunkti rikkumisele tuginedes nõuda kostjalt kahju hüvitamist.

4(7)

2-16-8219

Kohtute otsused on olulises osas põhjendamata. Kohtud ei hinnanud kostja II väiteid ja põhjendusi,

mille kohaselt kostjal II oli õigus keelduda käenduslepingute sõlmimisest. Ringkonnakohus on

jätnud tähelepanuta, et maakohus ei hinnanud tunnistaja Janika Silliksaare ütlusi. Samuti on kohtud

eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ja rikkunud menetlusõiguse norme hageja alternatiivse

vastuväite lahendamisel, mille järgi hagejal oli õiguslik alus käenduslepingute sõlmimise

kohustusest taganeda või katkestada nende üle peetavad läbirääkimised. Kohtud ei ole pööranud

tähelepanu kostja II väitele, et ostja on praeguseks hageja kontrolli all.

8. Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja II kanda ning mõista kostjalt II hageja kasuks viimase

esindajakulude katteks välja 739 eurot 20 senti (teise arvestuse järgi 818 eurot 40 senti)

(sh käibemaks) ja VÕS § 113 lgs 1 sätestatud ulatuses viivis menetluskulude suurust kindlakstegeva

lahendi jõustumisest kuni põhinõude nõuetekohase täitmiseni.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ja § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.

Kostja II kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

10. Kolleegium käsitleb esmalt lepingu p 2.2.5 kehtivust (I), seejärel muid õigusküsimusi (II) ja teeb

lõpetuseks menetluslikud otsustused (III).

I

11. Poolte vaidluse lahendamisel on keskse tähendusega õiguslik hinnang lepingu ple 2.2.5, mis on

sõnastatud järgmiselt: „Ostja esindaja avaldab ja kinnitab, et… tema kui Ühingu juhatuse liige

kohustub enda nimele ümber vormistama kõik käendused, mis on seotud Ühingu tegevusest

tulenevate liisingulepingutega hiljemalt 15.02.2013. a.“

12. Kolleegium asub samale seisukohale ringkonnakohtuga, et vaidlusalune kokkulepe ei ole

tuvastatud asjaoludel käendusleping VÕS § 142 lg 1 tähenduses (ringkonnakohtu otsuse p 28).

12.1. VÕS § 142 lgst 1 tuleneb, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku

(põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohtud tuvastasid

lepingu p 2.2.5 tõlgendamise teel, et sellest tulenes kostjale II kohustus võtta üle hageja käendused,

andes kõikidele liisinguandjatele, kellega kostjal I oli lepingu sõlmimise ajal kehtivaid

liisingulepinguid, nõusoleku kõikide kostja I liisingulepingutest tulenevate kohustuste käendamiseks

(maakohtu otsuse p 23, ringkonnakohtu otsuse pd 28 ja 29). Tegemist ei olnud seega kostja II ja

võlausaldajate vahelise kokkuleppega, millega kostja II oleks kohustunud vastutama kostja I

kohustuste täitmise eest.

12.2. Asja lahendust ei mõjuta asjaolu, et leping ise oli sõlmitud müüjate ja ostja vahel. Notariaalselt

tõestatud lepingu oli allkirjastanud ostja nimel kostja II ja välistatud ei ole ka lepingust esindajale

isiklike kohustuste tekkimine. Kostja II ei ole iseenesest ka eitanud, et lepingu p 2.2.5 pani

kohustusi just temale, küll aga on ta vaidlustanud kohustuse sisu.

13. Kolleegium nõustub kostjaga II selles, et käenduslepingu ülevõtmine on õiguslikult võrreldav

selle sõlmimisega. Mõlemal juhul võtab isik kohustuse vastutada teise isiku kohustuse täitmise eest.

5(7)

2-16-8219

Praegusel juhul ei toimunud aga ka käenduslepingute või neist tulenevate kohustuste ülevõtmist

VÕS § 175 lg 2 ega § 179 lg 1 mõttes. Nii lepingu kui ka kohustuse üleandmiseks on vaja

võlausaldaja nõusolekut. Pooled ei vaidle selle üle, et liisinguandjad ei olnud nõusolekuid andnud

ning nad ei olnud ka kõnealuse lepingu pooleks. Järelikult ei saanud kostja I lepingu p 2.2.5 alusel

käenduslepinguid ega ka neist tulenevaid kohustusi üle võtta.

Kohtud on põhjendatult leidnud, et kõnealusest lepingupunktist sai kostjale II tuleneda kohustus

teha omalt poolt kõik võimalik käenduslepingute ülevõtmiseks, tehes liisinguandjatele selleks

vajalikud tahteavaldused.

14. Kolleegium ei nõustu aga kohtute järeldusega, et lepingu p 2.2.5 on kehtiv. Seetõttu tuleb

ringkonnakohtu otsus tühistada ja vaidlusalust lepingupunkti tuleb uuesti hinnata. Kolleegium ei saa

asjaolude tuvastamise keelu tõttu kassatsiooniastmes (TsMS § 688 lgd 3‒5) ise teha uut otsust, nagu

soovib kostja II.

14.1. Erinevalt ringkonnakohtust on kolleegium seisukohal, et VÕS § 143 lg 2 on analoogia korras

kohaldatav ka lepingule, millega füüsiline isik kohustub võtma üle käenduslepingu. Viidatud sätte

järgi on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises

maksimumsummas. VÕS § 143 lg 1 järgi on tarbijakäendusleping selline käendusleping, kus

käendajaks on füüsiline isik.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kuna viidatud VÕS § 143 lg 1 redaktsioon kehtis ka

lepingu sõlmimise ajal, ei ole lepingu p 2.2.5 kvalifitseerimisel tarbijakäenduslepinguks VÕS § 143

lg 1 tähenduses tähtsust asjaolul, kas vastava kokkuleppe sõlmimine on seotud kostja II iseseisva

majandus- ja kutsetegevusega või mitte.

14.2. Kohtud on tuvastanud, et lepingu pst 2.2.5 tulenes kostjale kohustus anda käenduslepingute

ülevõtmiseks vajalikud nõusolekud ning hagejal oli õigus VÕS § 108 lg 2 alusel nõuda

käenduslepingute ümbervormistamiseks vajalike tahteavalduste tegemist ja nende asendamist

jõustunud kohtulahendiga tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 ja täitemenetluse

seadustiku § 184 lg 1 esimese lause järgi.

Kolleegium leiab, et kokkulepe, millega füüsiline isik võtab endale kohustuse sõlmida tulevikus

tarbijakäendusleping ja mille täitmist on võimalik temalt nõuda, peab sarnaselt

tarbijakäenduslepingu endaga sisaldama kokkulepet tulevase käendaja vastutuse rahalise

maksimumsumma kohta. Olukorras, kus sellise kokkuleppe täitmist on võimalik hageda, on selle

õiguslikud tagajärjed tulevase käendaja jaoks samaväärsed käenduslepingu sõlmimisega. Seetõttu

on ka kirjeldatud kokkuleppe puhul vajalik, et tulevasel käendajal oleks võimalik hinnata võetavate

kohustuste suurust ja oma suutlikkust neid täita.

Kuna maksimumsummas kokkuleppimine tagab selle, et tulevaselt käendajalt ei saa nõuda seda

summat ületavate käenduskohustuste ülevõtmist, saavutab see kaudselt ka käenduslepingus

käendaja vastutuse piirmääras kokkuleppimise eesmärki kaitsta käendajat tagatud võla suurenemise

eest (vt nt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 32113612, p 15; 20. juuni 2018. a

otsus tsiviilasjas nr 2171601/21, p 24). Kui tulevase tarbijast käendaja vastutuse maksimumsummas

ei ole kokku lepitud, on käenduslepingut üle võtta kohustav tehing tühine.

14.3. Kuigi tarbijakäenduse maksimumsumma märkimise nõue on täidetud ka siis, kui lepingus on

nimetatud käendatavate kohustuste rahaline suurus (vt Riigikohtu 20. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas

nr 2171601/21, p 23), ei ole piisav üksnes umbmäärane viide põhivõlgniku sõlmitud

käenduslepingutele.

6(7)

2-16-8219

14.4. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja II on füüsiline isik ja et lepingu ps 2.2.5 ei lepitud kokku

kostja II kui tulevase käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Samuti ei olnud

lepingupunktis nimetatud käendatavate kohustuste rahalist suurust ega esitatud andmeid, mille

alusel oleks olnud võimalik see kindlaks teha.

14.5. Tühine lepingutingimus ei ole täitmiseks kohustuslik. Samuti ei ole võimalik tühist

lepingutingimust rikkuda.

II

15. Kuna ringkonnakohtu ostus tühistatakse materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu, ei pea

kolleegium menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt vajalikuks vastata kassatsioonkaebuse

ülejäänud väidetele.

16. Õiguse ühetaolise kohaldamise huvides peab kolleegium siiski vajalikuks märkida, et kohtud on

eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, jättes hagejale tekkinud võimaliku kahju suuruse

tuvastamisel arvesse võtmata hageja tagasinõudeõiguse kostja I vastu.

VÕS § 145 lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja

võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes

juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 152 lg 1 esimese lause

kohaselt läheb põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue

põhivõlgniku vastu. Kui hageja on täitnud käendajana kostja I kohustused liisinguandjate ees, on

talle vastavas ulatuses läinud üle liisinguandjate nõuded kostja I vastu.

Sellises olukorras saab hageja kahjuna käsitada vaid seda osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja

tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem (vt analoogselt nt Riigikohtu

9. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 32111416, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohtud ei

ole tuvastanud, et hageja nõude rahuldamine kostja I vastu oleks võimatu, ega põhjendanud, miks

vastavat summat tuleks käsitada hagejale tekkinud kahjuna.

III

17. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jagab ringkonnakohus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ka menetluskulud.

18. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonikautsjon tagastada.

Malle Seppik

Ants Kull

Villu Kõve

7(7)