2-14-37663/54 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-14-37663

Otsuse kuupäev

Tartu, 10. oktoober 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

Tim Vettšinovi hagi Aleksei Matvijenko vastu 3913 euro

97 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari 2018. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tim Vettšinovi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

4302 eurot 74 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Tim Vettšinov, esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik

Kostja Aleksei Matvijenko

Asja läbivaatamise kuupäev

17. september 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas

nr 2-14-37663 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tim Vettšinov (hageja) esitas 5. detsembril 2014 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse Aleksei Matvijenkolt (kostja) 4047 euro saamiseks. Võlgnik esitas makseettepanekule

vastuväite ja Pärnu Maakohus kohustas 3. veebruari 2015. a määrusega hagejat hagi esitama.

2. Hageja esitas 27. veebruaril 2015 Harju Maakohtule hagi, milles palus mõista kostjalt enda

kasuks välja põhivõla 3913 eurot 97 senti, viivise 73 eurot 67 senti ning seadusjärgse viivise alates

hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.

2-14-37663

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 17. mail 2014 müügilepingu, millega kostja müüs hagejale

kasutatud sõiduki Alfa Romeo 159 3.2 Q4 (sõiduk). Hageja sai sõidukiga läbida ca 3000 km ning

vähem kui kolme kuu möödudes (2. augustil 2014) sõiduki mootor enam ei käivitunud.

Remonditöökojas tuvastati, et mootor oli kokku jooksnud (mootoririke). Mootori eemaldamise järel

selgus, et mõne tihendi asemel oli mootori kokkupanekul kasutatud punast silikooni. Alfa Romeo

sõiduautode Eesti ametlik edasimüüja Pilot Motors OÜ tuvastas 26. novembril 2014 sõiduki

mootori tehnilise ekspertiisi käigus, et mootorit oli varem remonditud. Mootoris silikoonitükke ei

leitud, kuid otsakaant paigaldades oli kasutatud liiga palju silikooni. Liuglaagrite ülemäärase

kulumise ja mootoririkke põhjuseks võis olla mootori vähene hooldatus. Asjatundja tuvastas, et ka

mootori sisedetailid on kahjustunud (hammasrataste tööpindade kahjustused, liuglaagrite

ülemäärane kulumine) ning et mootorit oli tõenäoliselt pikema aja jooksul (vähemalt 30 000–

40 000 km) ekspluateeritud vale mootoriõli kasutades või oli mootor jäänud õlita.

Hageja leidis, et sõiduk ei vastanud lepingutingimustele, sest mootoririkkega sõidukit ei saanud

ettenähtud otstarbel kasutada ning see ei vastanud ka keskmisele kvaliteedile. Puudus pidi olema

juba sõiduki ostmise ajal olemas, sest mootor jooksis kokku seetõttu, et seda ei olnud pikka aega

nõuetekohaselt hooldatud, kuid hageja kasutas sõidukit üksnes lühikest aega. Hooldusraamatu järgi

läbis sõiduk viimase hoolduse 15. mail 2010. Samuti oli mootoris kasutatud tihendite asemel

silikooni, mis ei ole tavapärane. Need puudused ei olnud tavapärase ülevaatuse käigus tuvastatavad

(varjatud puudused). Hageja sai puudustest teada 26. novembril 2014 tehtud tehnilise ekspertiisi

aktist. Hageja esitas 5. detsembril 2014 maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles teatas kostjale

puudustest. Seega teatas hageja kostjale puudustest mõistliku aja jooksul.

Juhul, kui hageja peaks olema ületanud mõistlikku aega, ei ole alust jätta hagi rahuldamata, sest

kostja ostis sõiduki 3600 euroga, kuigi samaväärse sõiduki keskmine turuhind on umbes kolm korda

suurem. Seega pidi sõiduk olema juba siis puudustega ning kostja pidi seda odava hinna tõttu

mõistma. On tõenäoline, et kostja lasi sõiduki müügikõlbulikuks muutmise eesmärgil teha

käepäraste vahenditega sõiduki mootorile suuremahulise remondi.

Sõiduki puuduste tõttu tekkis hagejal kahju, mis hõlmab Taanist ostetud kasutatud mootorit koos

transpordikuluga 2598 eurot 84 senti, selle sõidukile paigaldamist 1067 eurot 63 senti ning

ekspertiisikulu 247 eurot 50 senti.

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata, leides, et ta müüs küll hagejale

sõiduki, kuid ei vastuta tekkinud kahju eest, sest ta ei vastuta kahju eest, mis tekkis seetõttu, et

sõidukit ei oldud pikema aja jooksul õigesti hooldatud, samas kui ta ise sõitis autoga maksimaalselt

50 km. Professionaalne automüüja kinnitas kostjale, et sõiduk on korras, kostja kontrollis ise

sõidukit ja veendus, et seda saab sihipäraselt kasutada, samuti vaatas sõiduki üle hageja, kes lasi

teha müügieelse tehnilise kontrolli. Hageja sõitis autoga vähemalt 5776 km, mistõttu võisid

puudused tuleneda ka sellest.

Kostja ei ole sõidukit remontinud ega pidanud olema remontimisest teadlik. Asjaolu, et kostja ostis

auto soodsalt, et tähenda, et kostja oli sõiduki puudustest teadlik. Kostja arvas, et teiste sama marki

autode kallimad müügihinnad tulenevad transpordikuludest. Hageja oli teadlik, et tegemist on

kasutatud sõidukiga, mille ehitusaasta oli 2007 ja läbisõit 125 000 km. Hageja teadis, et sõiduk toodi

Itaaliast ja et selle viimane ametlik hooldus tehti 15. mail 2010, samuti seda, et sõidukil ei ole

garantiid.

2(7)

2-14-37663

Hageja ei saa enam puudusele tugineda, sest ta ei teavitanud kostjat mootoririkkest, ei andnud

kostjale täiendavat tähtaega puuduste kõrvaldamiseks ning esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse

ebamõistlikult hilja (alles neli kuud pärast puudusest teadasaamist).

4. Harju Maakohus jättis 10. veebruari 2017. a otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja

kanda ning mõistis menetluskuludena hagejalt kostja kasuks välja 1120 eurot.

Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud:

•

pooled sõlmisid 17. mail 2014 müügilepingu, mille kohaselt ostis hageja kostjalt sõiduki;

•

hageja sõitis sõidukiga 2000–5000 km;

•

2. augustil 2014, s.o ajal, mil hageja kasutas sõidukit, jooksis mootor kokku (ilmnes

mootoririke);

•

mootoririkke põhjustas see, et pikema aja jooksul (vähemalt 30 000–40 000 km) kasutati

vale mootoriõli, jäeti mootor õlita või ei peetud kinni hooldusvälbast;

•

hageja ei teavitanud kostjat mootoririkkest, vaid esitas neli kuud pärast mootoririket

maksekäsu kiirmenetluse avalduse.

Maakohus leidis, et sõiduki müügilepingu tingimustele vastavust tuleb hinnata, lähtudes sellest, kas

sõiduk sobis kasutamiseks otstarbel, milleks seda tavaliselt kasutatakse (võlaõigusseaduse

(VÕS) § 217 lg 2 p 2), ning kas see oli keskmise kvaliteediga tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 77

lg 1 mõttes. Pooled ei toonud välja, et nad oleksid täpsustanud, millistele tingimustele pidi sõiduk

vastama.

Hageja ostis sõiduki tavapäraseks kasutamiseks. Mootoririkkega sõiduk ei vasta keskmisele

kvaliteedile ning seda ei saa kasutada. Mootoririke tekkis vale mootoriõli kasutamise tagajärjel

pikema aja jooksul (30 000–40 000 km) või mootori õlita jäämise tõttu. Hageja oli sõidukit pärast

valduse saamist kasutanud aga vaid 2000–5000 km jagu. Seega esines mootoririkke põhjus juba

enne asja juhusliku hävimise riisiko üleminekut hagejale (VÕS § 218 lg 1 ja § 214 lg 2). Kostja ei

tõendanud, et mootoririke tekkis hageja tegevuse tõttu ega seda et sõiduk vastas

lepingutingimustele. Kostja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest.

Hageja ei teatanud aga kostjale sõiduki puudustest ning on seetõttu kaotanud võimaluse

lepingutingimustele mittevastavusele tugineda (VÕS § 220 lg 1). Hageja on vande all kinnitanud, et

ei pidanud vajalikuks müüjat puudustest teavitada. Kostja teavitamiseks ei saa lugeda kahju

hüvitamise nõude esitamist maksekäsu kiirmenetluses. Isegi kui pidada 2. detsembri 2014. a

maksekäsu kiirmenetluse avaldust teavitamiseks, ei ole hageja teavitanud kostjalt mõistliku aja

jooksul, sest esitas avalduse neli kuud pärast mootoririket. Hageja ei põhjendanud, miks ta ei

teavitanud kostjat mootoririkkest esimesel võimalusel. Teavitamiskohustuse täitmiseks piisanuks

kostjale mistahes viisil mootoririkkest teatamisest, hageja ei pidanud selleks teadma mootoririkke

täpset põhjust ega ootama asjatundja arvamust.

Kuigi hageja väidab, et tal on õigus tugineda lepingutingimustele mittevastavusele ka siis, kui ta ei

ole õigel ajal kostjat puudustest teavitanud (VÕS § 221 lg 1 p-d 1 ja 2), ei toonud ta esile selliseid

asjaolusid, millest nähtuks, et kostja soovis müügilepingu sõlmimisel õigusvastase tagajärje

saabumist (VÕS § 104 lg 5). Hageja esitatud asjaoludest ei nähtu, et kostja soovis, et müüdud

sõiduauto oleks mootoririkke tõttu kasutuskõlbmatu või et hagejale tekiks sõiduauto puuduste tõttu

kahju. Sõiduki ostuhind ega korralise hoolduse toimumise aeg ei anna alust lugeda kostja kohustuse

rikkumist tahtlikuks. Samuti ei ole hageja välja toonud, mida kostja oleks pidanud käibes vajaliku

hoole järgimiseks tegema. Hageja viitas sõiduki madalale ostuhinnale ja sellele, et sõidukit ei olnud

pikka aega hooldatud, kuid ei toonud välja, et mootoris oleks olnud õlilekkeid või muid häireid

3(7)

2-14-37663

sõiduki funktsioneerimises, millest kostja oleks pidanud järeldama, et mootoriga võib olla

probleeme. Kuna kostja oli tarbija, ei saanud eeldada, et ta oleks pidanud tellima

mootoridiagnostika. Hageja ei ole ka välja toonud asjaolusid, millest järelduks, et käibes vajaliku

hoolsuse standard oleks olnud tavapärasest kõrgem. Seega ei olnud kostja ka raskelt hooletu.

Hageja ei toonud välja ega tõendanud ka asjaolusid, millest nähtuks, et kostja teadis või pidi mootori

puudustest teadma. Hageja avaldas kahtlust, et kostja võis ise auto mootorit remontida, kuid kostja

kinnitas vande all antud seletuses, et ta ei ole seda teinud, ning hageja enda väidet ei tõendanud.

Hageja ei toonud välja, et ta oleks andnud kostjale täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks enne

kahju hüvitamise nõude esitamist (VÕS § 115 lg-d 2 ja 3).

Eeltoodu kohaselt ei saa hageja tugineda sõiduauto lepingutingimustele mittevastavusele, mistõttu

tuleb kõik haginõuded jätta rahuldamata. Hageja pärast eelmenetluse lõppu esitatud tõendid tuleb

jätta vastu võtmata. Menetluskulud tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1

kohaselt jätta hageja kanda ning mõista hagejalt kostja kasuks välja 1120 eurot.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada, või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata, kuid ei nõustunud maakohtu põhjendustega osas, millega maakohus leidis, et puudus

tekkis enne sõiduki üleandmist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. veebruari 2018. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohtus hageja kanda ning

mõistis hagejalt kostja kasuks välja 1170 eurot ning sellelt seadusjärgse viivise otsuse jõustumisest

kuni kohustuse kohase täitmiseni.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja minetas õiguse nõuda kostjalt kahju hüvitamist,

sest ta ei teavitanud kostjat sõiduki puudustest mõistliku aja jooksul VÕS § 220 mõttes ega

tõendanud või toonud esile VÕS §-s 221 sätestatud asjaolusid, mis võimaldaksid lepingutingimusele

mittevastavusele tugineda ka vaatamata teavitamiskohustuse rikkumisele. Teavitamiskohustuse

eesmärk on, et müüdud asja puuduste üle peetavad vaidlused lahendatakse võimalikult peatselt

pärast puuduse ilmnemist, mis aitab ära hoida tõendamisraskusi ja tagada müüja õigustatud huvide

kaitse.

Hageja sai sõiduki lepingutingimustele mittevastavusest teada 3. augustil 2014, mil remonditöökojas

selgus, et mootor on kokku jooksnud ning pärast mootori eemaldamist leiti, et mõne tihendi asemel

oli mootori kokkupanekul kasutatud punast silikooni. Kuna tegemist ei olnud tarbijalemüügiga, pidi

hageja kostjat puudusest teavitama mõistliku aja jooksul, mis võib jääda kahe kuu piiresse, kuid

üldjuhul on sellest lühem (vrd VÕS § 208 lg 4). Hageja ei teavitanud kostjat puudustest, ei toonud

välja asjaolusid, millest saaks järeldada, et ta püüdis mõistliku aja jooksul täiendavalt mootori

kokkujooksmise põhjuseid välja selgitada, ning viivitas ebamõistlikult üle kolme kuu mootoririkke

põhjuste väljaselgitamisega, põhjendamata, miks ta küsis asjatundja arvamuse alles 26. novembril

2014. Hagejal pidi tekkima 3. augustil 2014 põhjendatud kahtlus, et asi ei vasta lepingutingimustele,

arvestades hageja väiteid, et ta kahtlustas, et kostja püüdis ise autot remontida, ning vaatamata

sellele, et 26. novembril 2014 tuvastati, et silikooni kasutamine ei põhjustanud mootori

kokkujooksmist.

4(7)

2-14-37663

Ringkonnakohus leidis, et hageja esile toodud asjaoludest ei saa järeldada, et müüja rikkus lepingut

tahtlikult või raskelt hooletult, teadis või pidi teadma sõiduki mootori puudustest VÕS § 221 lg 1

mõttes. Maakohus tuvastas, et viimane hooldus tehti autole 2010, kuid leidis, et see ei anna alust

järeldada, et rikkumine oli tahtlik või raskelt hooletu. Maakohus tuvastas küll ekslikult, et

müügihind oli 8400 eurot 3600 euro asemel, kuid ka sõiduki madalam müügihind ei annaks alust

järeldada, et müüja rikkus lepingut tahtlikult või raskest hooletusest. Hageja esile toodud asjaoludest

ei saa järeldada ka seda, et kostja teadis või pidi teadma, et mootor ei vasta sarnase kasutatud

sõiduki keskmisele kvaliteedile. Sõiduk oli küll madalama müügihinnaga, kuid kostja esitatud

võrdluse kohaselt algavad sarnaste sõidukite hinnad ka 4300 eurost ning müügihinna muutis

kallimaks transport ja kiletamine. Kostja ei pidanud teadma, et mootor oli jäetud hooldamata, sest ta

lasi sõiduki tehnilise seisukorra Eestis üle vaadata ja sõiduk läbis tehnoülevaatuse (I kd, tl-d 84–86)

ning hageja teadis müügilepingu sõlmimisel, et sõiduk vaadati üle. Ka hageja laskis sõiduki

tehniliselt üle vaadata ning puudusi ei avastatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub maa- ja

ringkonnakohtu otsused tühistada, teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja

kasuks välja põhivõlg 3913 eurot 97 senti, viivis hagi esitamise aja seisuga 73 eurot 67 senti ning

seadusjärgne viivis põhinõudelt kuni kohase täitmiseni. Alternatiivselt palub hageja saata asi uueks

läbivaatamiseks maa- või ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Ringkonnakohus leidis ekslikult, et mõistlik tähtaeg hakkas kulgema juba 3. augustil 2014, mil

remonditöökojas avastati, et mootori parandamisel oli kasutatud silikooni. Varjatud puudustest

teavitamise mõistlik tähtaeg ei hakanud kulgema enne 26. novembrit 2014, mil hageja sai asjatundja

arvamusest teada, et mootori kinnikiilumise põhjustasid sisedetailide ülemäärasest kulumisest

tulenevad kahjustused. Kostja pidi Itaaliast tavapärasest kolm korda odavamalt autot ostes

VÕS § 221 lg 1 p 2 mõttes teadma, et sõidukil esineb varjatud puudusi.

Hageja teavitas 2. augustil ilmnenud puudusest alles 5. detsembril seetõttu, et ta sai mittevastavusest

teada alles 26. novembril tehtud asjatundja arvamusest. Kuna lepingupooled olid eriteadmisteta

füüsilised isikud, tuleks puudusest teavitamist ka neli kuud pärast mootoririket lugeda mõistlikuks

ajaks VÕS § 220 lg 1 mõttes. Kahekuulise puudustest teavitamise tähtajaga ei tuleks selliselt

arvestada, nagu ringkonnakohus seda tegi.

9. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse

muutmata, kuid vajadusel täiendada õiguslikke põhjendusi. Menetluskulud palub kostja jätta hageja

kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 1

alusel materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

11. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, millal hageja sai lepingutingimustele

mittevastavusest teada, ning selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kahju hüvitamist või kaotas hageja

õiguse lepingutingimustele mittevastavusele tugineda, sest ta ei teavitanud kostjat mittevastavusest

õigel ajal VÕS §-de 220 ja 221 mõttes. VÕS § 220 lg 1 kohaselt peab ostja müüjat

5(7)

2-14-37663

lepingutingimustele mittevastavusest teavitama mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja

lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama.

12. Ringkonnakohus leidis, et hageja sai auto lepingutingimustele mittevastavusest teada 3. augustil

2014, mil remonditöökojas selgus, et mootor on kokku jooksnud ning selgus, et mõne tihendi

asemel oli mootori kokkupanekul kasutatud silikooni. Ringkonnakohus leidis, et kuigi asjatundja

26. novembri 2014. a arvamusest ilmnes, et mootoririket ei põhjustanud silikoonitükkide mootorisse

sattumine, pidi hagejal juba 3. augustil 2014 tekkima põhjendatud kahtlus, et asi ei vasta

lepingutingimustele. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu ning leiab, et hageja sai tuvastatud

asjaoludel auto lepingutingimustele mittevastavusest teada asjatundja 26. novembri 2014. a

arvamusest (I kd, tl 42).

13. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et eristada tuleb asja tavapärasel ülevaatamisel

avastatavaid puudusi ning varjatud puudusi. Varjatud puudusteks on lepingutingimustele

mittevastavused, mida ostja ei võinud avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle

vaadates. Sealjuures saab asjaolust, et võimalikule puudusele viitas spetsialist, järeldada, et tegemist

oli varjatud puudusega (vt Riigikohtu 30. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17, p 25;

30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 31). Kolleegium jääb nende seisukohtade

juurde.

14. Maakohus luges asjatundja 26. novembri 2014. a arvamusest lähtudes tõendatuks, et

mootoririkke põhjustas mootori sihipärane ekspluateerimine pikema aja jooksul vale mootoriõli

kasutades, vähene hooldatus või mootori õlituseta jätmine (otsuse p 15). Asjatundja arvamuse

kohaselt põhjustas eelnev nukkvõllide pinna tugevad kahjustused ja liuglaagrite pikisuunalised

sügavad jooned, mille tõttu mootor kiilus kinni. Kolleegium leiab, et tegemist oli varjatud

puudustega, mida ei saanud asja tavapärasel ülevaatusel tuvastada.

Asjaolu, et tegemist oli varjatud puudustega, kinnitab see, et puudused oskas välja tuua spetsialist,

ning see, et puuduseid ei avastatud isegi sõiduki tehnilise seisukorra kontrollimisel enne

müügilepingu sõlmimist. Nimelt tuvastas ringkonnakohus, et kostja lasi sõiduki Eestis üle vaadata ja

sõiduk läbis tehnoülevaatuse (I kd, tl-d 84–86). Samuti selle, et hageja lasi omakorda sõiduki

tehnilist seisukorda enne lepingu sõlmimist kontrollida. Sõidukil aga puudusi ei avastatud.

15. Kuna nukkvõllide pinna tugevad kahjustused ja liuglaagrite pikisuunalised sügavad jooned olid

varjatud puudused, millest hageja sai teada asjatundja 26. novembri 2014. a arvamusest, ei saanud

VÕS § 220 lg-s 1 sätestatud mõistlik aeg auto lepingutingimustele mittevastavusest teavitamise

kohta hakata kulgema enne nimetatud kuupäeva. Hageja esitas kostja vastu maksekäsu

kiirmenetluse avalduse 5. detsembril 2014, seega kümme päeva pärast asjatundja arvamuse saamist.

Kolleegium leiab, et selleks ajaks ei olnud möödunud mõistlik tähtaeg puudusest teavitamiseks

VÕS § 220 lg 1 mõttes.

16. Kolleegium ei nõustu kohtutega, et maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist ei saa lugeda

müüja teavitamiseks. Hageja tõi maksekäsu kiirmenetluse avalduses välja, et auto mootor jooksis

kokku, remonditöökojas avastati, et osa mootori tihendite asemel on kasutatud ohtralt silikooni ning

esinduses selgus, et autoga on sõidetud ilma õlita (I kd, tl-d 1 ja 2). Kolleegium leiab, et hageja on

avalduses piisavalt kirjeldanud, millised puudused autol esinesid, et müüja saaks sellest järeldada, et

ostja on soovinud teda teavitada asjal esinevatest puudustest. Seega teavitas hageja kostjat auto

lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul.

6(7)

2-14-37663

Kolleegium märgib lisaks, et kohtud on jätnud tähelepanuta, et isegi kui hageja ei oleks kostjat asja

lepingutingimusele mittevastavusest teavitanud, pidanuks enne VÕS § 221 aluste kontrollimist

hindama, kas puudustest teavitamata jätmine võis olla VÕS § 220 lg 3 mõttes mõistlikult

vabandatav (vt nt Riigikohtu 14. juuni 2017.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-17, p 15).

17. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus eeltoodust lähtudes hindama, kas hagejal on

õigus nõuda kostjalt auto lepingutingimustele mittevastavuse tõttu kahju hüvitamist.

18. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

19. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause kohaselt tagastatakse kautsjon

menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti.

Henn Jõks

Villu Kõve

Jaak Luik

7(7)