3-17-1710/29 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. oktoober 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1710

Haldusasi

OÜ Rivalte Transport kaebus Maksu- ja Tolliameti

18. juuli 2017. a maksuotsuse nr 12.2-3/037586-14

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Rivalte Transport, esindajad Meelis Järv

ja vandeadvokaat Jaak Siim

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Rivo

Koemets

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 9. veebruari 2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Rivalte Transport apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 11. septembril 2018

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Rivalte Transport apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 9. veebruari 2018. a otsus haldusasjas nr 3-17-1710 muutmata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.11.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-17-1710

2(11)

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis OÜ Rivalte Transport maksude arvestamise,

deklareerimise ja tasumise õigsust perioodil juuni 2014 – juuni 2016 ning kohustas

18.07.2017 maksuotsusega nr 12.2-5/037586-14 OÜ-d Rivalte Transport tasuma

maksusumma 63 206,84 eurot.

OÜ Rivalte Transport esitatud andmete kohaselt deklareeris äriühing KK-le palgatulu ja

tööjõumakse perioodil juuni 2014 kuni veebruar 2015. Alates veebruarist 2015 on OÜ Rivalte

Transport tasunud KK-ga seotud Kuuseoks OÜ poolt teenuse osutamise eest esitatud arveid.

Samamoodi maksis OÜ Rivalte Transport kuni maini 2014 PP-le palka ning alates juulist

2014 on äriühing tasunud PP-ga seotud Petsimets OÜ esitatud arveid.

MTA tuvastas, et OÜ Rivalte Transport ja Kuuseoks OÜ ning OÜ Rivalte Transport ja

Petsimets OÜ vahelised teenuse osutamise lepingud (käsunduslepingud) olid näilikud.

Tehingute tegelikust majanduslikust sisust tulenevalt oli tegemist OÜ Rivalte Transport ja

vastavalt KK ning PP vaheliste töölepingutega. Sellele viitavad järgmised asjaolud: a) KK ja

PP täitsid tööülesandeid isiklikult; b) töölepingud KK ja PP-ga kehtisid ka äriühingutele

väljamaksete tegemise ajal; c) teenuse soetamine äriühingutelt ei olnud vajalik, kuna

samasisulist tööd tegid füüsilised isikud töölepingu alusel; d) OÜ Rivalte Transport jaoks oli

oluline saada harvesteri ja forvarderiga töötamist ning seadmete remonti vastavaid oskusi

omanud füüsilistelt isikutelt, mitte äriühingutelt; e) soorituse sisu ei muutunud pärast

käsunduslepingute sõlmimist; f) põhjendused käsunduslepingu sõlmimiseks ei ole usutavad;

g) äriühingutel puudus võimalus osutada teenust ilma OÜ Rivalte Transport poolt liisitud

harvesteri või forvarderita; h) äriühingud ei kandnud teenuse osutamisega seotud töövahendite

kulusid; i) äriühingutel puudus vastutus masina kasutamise eest, kuid vastutus oli füüsilistel

isikutel töölepingu alusel; j) masinate töötamise aeg sõltus OÜ Rivalte Transport

töökorraldusest; k) äriühingud kasutasid teenuse osutamisel OÜ Rivalte Transport

tugiteenuseid; l) OÜ Rivalte Transport ja Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) vahelisest

lepingust lähtuvalt tuli teenust osutada oma tööjõu ja tehniliste vahenditega; m) töö seisnes

jooksvate ülesannete täitmises; n) vastutus tööde teostamise ja kvaliteedi eest oli OÜ-l Rivalte

Transport; o) soorituse mahu arvestamine jätkus endistviisi; p) töö tasustamine toimus

töölepingute ja käsunduslepingute perioodil samadel alustel; q) teenuse osutamine toimus OÜ

Rivalte Transport juhtimisel; r) töö teostamise järelevalve osas ei toimunud sisulisi muudatusi;

s) äriühingute tegevus oli suunatud üksnes OÜ-le Rivalte Transport teenuse osutamiseks; t)

OÜ Rivalte Transport ei nõudnud äriühingutelt töökeskkonna- ja tööohutusnõuete järgimist,

vajalike juhenditega oli tutvunud füüsilised isikud kui OÜ Rivalte Transport töötajad.

Äriühingute tehtud kulutusi on maksustamisel arvestatud.

Käsunduslepingute vormistamisega saavutas OÜ Rivalte Transport maksueelise, sest sai teha

töötajatele netoväljamakseid tööjõumakse tasumata ning sellega nende netotasu suurendada.

OÜ Rivalte Transport oli teadlik, et tegemist on töölepinguga, mitte teenuse osutamise

lepinguga. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 83 lg 4 alusel tuleb käsunduslepingud (teenuse

osutamise lepingud) ümber kvalifitseerida töölepinguteks. Sisendkäibemaksu mahaarvamine

on eelnevat arvestades alusetu ning füüsilistele isikutele makstud töötasudelt tuleb tasuda

tööjõumakse.

3-17-1710

3(11)

2. OÜ Rivalte Transport esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse maksuotsuse

tühistamiseks.

Maksuotsus ei ole kooskõlas MTA veebilehel avaldatud näilike töösuhete varjamise

tuvastamise juhendiga (MTA juhend). Kuuseoks OÜ ja Petsimets OÜ seaduslike esindajate

16.11.2016 seletuste kohaselt ei määranud kaebaja nende töötegemise aega, kohta ega viisi.

Vastupidist ei nähtu ka kaebaja juhatuse liikme MJ 13.10.2016 seletustest. PP ja KK seletuste

järgi saabusid töökäsud hoopis RMK-lt. Valdav osa MTA juhendi p-s 2 loetletud tunnustest

oli kaebaja ning Petsimets OÜ ja Kuuseoks OÜ vahel sõlmitud teenuse osutamise lepingutest

ning viimaste äripraktikast tulenevalt täidetud. Teenuse osutamise lepingu p-de 5.1 ja 5.3 järgi

lasus lepingupooltel vastutus kahju eest, mis tekitatakse teisele poolele lepingust tulenevate

kohustuste mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmisega. Täidetud ei ole töösuhtele omane

tunnus – töökorraldamine ja tööprotsessi juhtimine tööandjana käsitatava isiku poolt.

Maksuotsuse p-s 3.3.2 on vääralt järeldatud, et kaebaja teavitamine tööst eemalejäämisest

vastab pigem töölepingu tunnustele. Kuuseoks OÜ-ga ja Petsimets OÜ-ga sõlmitud lepingute

p 3.1.2 näeb ette täitja kohustuse teavitada tellijat viivitamatult asjaoludest, mis võivad

oluliselt mõjutada kokkulepitud teenuse osutamist. Valdavalt maksis töövahendite eest

kaebaja, kuid teenuse osutamiseks vajalikke vahendeid soetasid omal kulul ka Kuuseoks OÜ

ja Petsimets OÜ. Kontrolliperioodil ei kuulunud KK ja PP organisatsiooni töötajate koosseisu

ega allunud selle sisekorrale. Asjaolu, et inimlikust eksimusest või lohakusest jäid töötajate

esitatud töölepingu ülesütlemise avaldused õigel ajal tähelepanuta ja lepingute lõpetamine

vormistamata, ei väära tõsiasja, et pooled ei lugenud end enam töösuhtes olevaks ega täitnud

töölepingu tingimusi. Paika ei pea MTA väide, et teenuse osutajad ei omanud töö tegemiseks

vajalikke töövahendeid. Petsimets OÜ ja Kuuseoks OÜ esindajate selgitustest nähtub, et

teenuse osutamise kohta sõitmiseks kasutasid nad sõidukeid, mis ei kuulunud kaebajale,

kandes nende kasutamisega seotud kulud, samuti kandsid äriühingud teenuse osutamiseks

vajaliku tööriietuse soetamise ja tööjõukulud. Kuuseoks OÜ ostis teenuse osutamiseks

kasutatava masina remontimiseks vajaliku elektrilise määrdepritsi. Kaebajal ei olnud põhjust

sõlmida väidetavalt näilikke teenuse osutamise lepinguid endiste töötajatega seotud

äriühingutega maksueelise saamise eesmärgil, kuna teenuse ostmisega seotud kulu oli

lõpptulemusena suurem kui varasem tööjõukulu koos maksudega. Vastustaja jättis selgitused

võtmata Kuuseoks OÜ ja Petsimets OÜ esindajatega peamiselt suhelnud kaebaja juhatuse

liikmelt HV-lt, minnes vastuollu MKS § 11 lg-ga 1 ja § 59 lg-ga 1. Ebaõige on maksuotsuse

väide, et kaebaja ja RMK vahel sõlmitud lepingu alusel ei saanud kaebaja allhankijaid

kasutada.

3. Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebus rahuldamata, lisades maksuotsuse põhjendustele

järgmist.

MTA juhendis on toodud kohtupraktikast tulenevad näited, mis aitavad eristada erinevaid

töösuhte liike. Iga töösuhet tuleb hinnata vastavalt selle iseloomule ja läheneda asjale

sisuliselt. Maksuhaldur lähtus tegeliku töösuhte tuvastamisel järgnevast skeemist. Rivalte

Transport OÜ ja RMK vahel oli sõlmitud töövõtuleping, mille kohaselt kaebaja pakub RMK-

le raielankide ülestöötamise teenust ehk korraldab enda tehnika ja tööjõuga metsa raie ja

äraveo. Tööde teostamise asukoht ning vajalikud andmed edastas RMK harvesteris või

forvarderis asuvasse kompuutrisse ehk kaebajale. Tehnika olemasolu transporditeenuse

osutamiseks tagas kaebaja. Tehtud töö mahtu arvestati selliselt, et harvester mõõtis, salvestas

ja saatis andmed ise RMK-le, forvarderi puhul pidas selle operaator elektroonset arvestust,

mis edastati iga tööpäeva lõpus RMK-le. Tehnikat kasutasid kokku lepitud graafiku alusel

lisaks KK-le ja PP-le erinevad kaebaja töötajad. Seega seisnes vaidlusalune töö kaebaja ja

RMK vahel sõlmitud lepingu täitmise tarbeks kaebajale kuuluva tehnikaga opereerimises. Kui

3-17-1710

4(11)

tehnika operaator teeb tööd kaebaja teiste töötajatega kokku lepitud graafiku alusel, kaebaja ja

RMK vahel kokku lepitud kohas ja tingimustel ning kaebaja tehnikaga, ei ole tegemist

tööandjast sõltumatu sooritusega. Füüsilisest isikust operaator on kaebajast ehk tööandjast ja

tööandja ning kolmanda isiku vahelistest kokkulepetest sõltuvuses määral, mis on pigem

iseloomulik töölepingule. Kaebaja on ise varem pidanud sama tööd Kuuseoks OÜ ja Petsimets

OÜ esindajate puhul töölepingu alusel töötamiseks. Samuti teevad kaebajale samasisulist tööd

teised füüsilised isikud, kellega on sõlmitud tööleping. Seega näitab kaebaja praktika, et

tavapäraselt vormistatakse sellises olukorras tööleping, mitte käsundusleping. Kirjeldatud

tööle ei ole antud kohane õiguslik vorm, kuna töölepingu asemel on vormistatud

käsundusleping. Tööandajaga varem töölepingulises suhtes olnud tehnika operaatoritest

füüsiliste isikutega lõpetati ühel hetkel töölepingud ja töösuhet jätkati käsunduslepingu alusel

nendele samadele füüsilistele isikutele kuuluvate äriühingutega. Töö sisu jäi samaks.

KK ja PP töökorralduse osaline muutus on tõendamata. Isegi kui mingis osas ülesanded

muutusid, siis põhiosas jäi töö sisu samaks – harvesteriga või forvarderiga opereerimine. Mis

puudutab tööle minekut ja sealt koju tulekut, siis on Eestis tavapärane, et hoolimata töökoha

asukohast sinna õigeks ajaks jõudmise eest tasu ei saa. Praktikas on aktsepteeritav, kui teatud

olukordades kannab töötamiseks vajalikud kulud töötaja ja tööandja hüvitab need hiljem. Seda

asjaolu on maksuhaldur maksukohustust vähendava argumendina arvesse võtnud. Samuti ei

muuda töölepingut käsunduslepinguks väide, et Kuuseoks OÜ-le ja Petsimets OÜ-le läks üle

kogu vastutus. Enda töö eest vastutasid töölepingu alusel ka KK ja PP. Pärast

käsunduslepingute sõlmimist vastutus pigem hägustus. KK ja PP-ga sõlmitud töölepingud

kehtisid edasi ka ajal, mil leidis aset väidetav käsunduslepingu alusel teenuse osutamine.

Mõlema töösuhte vormi muutnud isiku puhul jäid paralleelselt uute kokkulepetega kehtima ka

varasemad kokkulepped, mis ilmestab seda, et tööandjal ei olnud sisuliselt vahet, kuidas

kokkulepped vormistatakse, kuna töö sisu jäi samaks.

Tööjõumaksudest kõrvalehoidumine seisnes selles, et füüsilisest isikust töötajad lasid oma

töötasu kanda enda äriühingu pangakontole. Tööandja ei pidanud raha ülekandmisel tasuma

tööjõumakse, sest tööandja ja töötaja vahel oli töölepingu asemel vormistatud äriühingute

vaheline teenuse osutamise leping. Sellega sai töötaja tööjõumaksude võrra suurema summa

enda äriühingu käsutusse, mis oligi maksueelis.

4. Tallinna Halduskohus jättis 09.02.2018 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda, nõustudes maksuotsuse põhjendustega (HKMS § 165 lg 2).

Maksuotsus on piisavalt põhjendatud ja tõendamiskoormus on kaebajale üle läinud (MKS §

150 lg 1). Kaebaja kohtumenetluses esitatud väited ja täiendavalt kogutud tõendid (sh

tunnistajate ütlused) ei lükka maksuotsuses tehtud järeldusi ümber.

Töölepingute lõpetamata jätmine ei ole asja lahendamiseks määrav, kuna maksuhaldur oleks

saanud jõuda samale järeldusele ka olukorras, kus töölepingud oleksid formaalselt lõpetatud

enne käsundussuhte algust. Maksuhaldur on lugenud poolte vahelise õigussuhte õigesti

töösuhteks. Kohtu veendumust kinnitavad järgmised asjaolud: a) kontrolliperioodil oli kaebaja

PP ja KK äriühingute ainus klient. KK ja PP olid oma äriühingute ainsad töötajad. Äriühingud

loodi spetsiaalselt kaebajale teenuste osutamiseks. Üleminek töösuhtelt käsundussuhtele

toimus PP-l ja KK-l samaaegselt; b) igakuised arved ja arvestuspõhimõtted oli

käsunduslepingute ajal samad, mis varem töösuhte ajal, st arvestus käis tihumeetri põhiselt

(tükitöö, kus tööaeg ei olegi oluline) või remonditöötundide alusel; c) tööülesanded anti

käsunduslepingute alusel edasi samamoodi nagu varem töölepingute alusel, st tööülesanded

tulid otse harvesteri pardaarvutisse, töötajad pidasid ise elektroonilist arvestust töö üle

(forvarder) või arvestas tööd pardaarvuti (harvester). Vahetu suhtlus tööandjaga ei olnudki

3-17-1710

5(11)

tavaliselt vajalik; d) peale mõne mitteolulise erandi maksis töövahendite eest kaebaja.

Harvester ja forvarder olid kaebaja omad ja neid kasutasid peale KK ja PP ka teised kaebaja

töötajad. Tööriided hangivad töötajad tihtipeale ise, samuti ei ole eriline see, kui töötaja

maksab ise oma kvalifikatsiooni tõstva koolituse eest. Tööle sõiduks kasutataksegi reeglina

oma sõidukit ja tasutakse ka kütuse eest ise. Tunnistajad KK ja PP ei andnud istungil sellist

tõendusteavet, mis muudaks maksuotsuse järeldused vääraks. Mõlema tunnistaja ütluste

pinnalt saab metsaraiesektori eripärasid arvestades (nt hooajatöö) järeldada, et PP ja KK olid

kaebaja töötajad. Teiselt kaebaja juhatuse liikmelt HV-lt selgituste võtmine oleks muutnud

kogutud tõendid laiapõhjalisemaks, ent nende selgituste puudumine ei muuda maksuotsust

muid tõendeid arvestades õigusvastaseks. Kaebaja ei ole taotlenud HV tunnistajana

ülekuulamist. PP ja KK selgitused HV rollist kaebaja esindajana on kooskõlas ja annavad

nende vahelistest käsuliinidest ja tööjaotusest piisavalt hea ülevaate. Väide, et RMK-ga

sõlmitud leping ei võimaldanud kaebajal allhankijate kasutamist, oli ekslik, kuid see ei mõjuta

kokkuvõttes vaidlusaluste töösuhete sisu ja neile antud õiguslikku hinnangut. Lepingus oli

kohustus teavitada hankijat allhankijate kasutamisest, mida kaebaja ei teinud. MTA juhend on

abistav ja seal toodud loetelu ei ole ammendav.

Teenuse näiline osutamine osaühingu kaudu võimaldas kaebajal jätta PP ja KK tasudelt

tööjõumaksud maksmata ja maksta selle arvelt neile kõrgemat töötasu. Riigikohus on

analüüsinud sel teel maksueelise saamist asjades nr 3-2-1-82-14, 3-3-1-25-15 ja 3-3-1-12-15.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. OÜ Rivalte Transport palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha

uus otsus, millega rahuldada kaebus.

Halduskohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata. Kaebuse lisades 9–22 ja 31.10.2017

seisukoha lisades 1–4 esitatud tõendid ning neil põhinevad kaebuse väited on jäänud täielikult

hindamata, kuigi halduskohus pole neid tõendeid pidanud ebausaldusväärseks või asjasse

mittepuutuvaks. Juba ainuüksi sel põhjusel tuleks halduskohtu otsus tühistada.

MTA juhend on küll soovituslik, kuid käesolevas asjas ei ole juhendist ja kohtupraktikast

tulenevaid kriteeriume üldse analüüsitud. Juhendis loetletud 7-st kriteeriumist on praegu

täidetud 1. Kaebaja on välja toonud juhendis märgitud tunnused, mis on iseloomulikud just

teenuse osutamisele: ettevõtja muretseb ise töövahendid (v.a konkreetsel juhul harvester ja

forvarder ning nende kasutamiseks vajalik kütus ja määrded); hoolitseb ise oma töövoo

leidmise eest; saab tasu vaid kvaliteetse töö eest ja parandab vead üldjuhul oma vahendite

arvelt; koolitab ja sertifitseerib end ise; hoolitseb raamatupidamise ja personali eest; katab

tööseisaku kulud; katab ise puhkusetasu ja haiguspäevade kulud; maksab ise oma hüvede eest;

ei saa koondamistasu ega oma muid töötaja õigusi.

Halduskohtu käsitus maksueelisest ei ole õige. Kui maksueelis seisnes selles, et kaebaja sai

näiliku tehingu varjus teha töötajatele netoväljamakseid tööjõumakse tasumata ning selle

arvelt nende töötasu suurendada, on tegeliku majandusliku eelise saajaks hoopis KK ja PP

nende juhitavate äriühingute kaudu. Kaebaja jaoks olid teenuse osutamise lepingute alusel

tasutud summad suuremad, kui varem KK-le ja PP-le töötasuna makstud summad ning sellelt

arvestatud tööjõumaksud. Seega puudus kaebajal motivatsioon näilike tehingute tegemiseks.

Kõik pooled kinnitavad, et initsiatiiv teenuse osutamise lepingu sõlmimiseks tuli KK-lt ja PP-

lt. Halduskohus ei ole neid tõendeid hinnanud.

MTA on märkinud, et Kuuseoks OÜ ja Petsimets OÜ pangakontole üle kantud summadest

arvestati maksusumma määramiseks maha KK-le ja PP-le makstud töötasu koos

tööjõumaksudega. Nimetatud äriühingute kontrolliperioodi aegsest maksuarvestusest nähtub

3-17-1710

6(11)

samuti töötasu maksmine KK-le ja PP-le, mida maksuhaldur ei ole korrigeerinud. Kuna

Kuuseoks OÜ ja Petsimets OÜ ainuke partner oli MTA seisukoha järgi kaebaja, laekusid kõik

summad neile kaebajalt. Seega on MTA seisukoht vastuoluline, sest töötajale tehtud

väljamakseid aktsepteeritakse nii teenuse osutaja kui ka teenuse saaja tasandil.

KK ei olnud Kuuseoks OÜ ainus töötja, vaid seal töötas ka IS. Kuuseoks OÜ-d ja Petsimets

OÜ-d ei loodud spetsiaalselt kaebajale teenuse osutamiseks. Kaebaja esitas maksuhaldurile

Kuuseoks OÜ 09.09.2016 ja 27.09.2016 arved, mille järgi osutas äriühing vahetult pärast

kontrolliperioodi teenust kolmandale isikule. PP selgitas, et Petsimets OÜ plaanib tegevust

laiendada ja asuda tegelema kuusetaimede istutamisega ning on selle tarbeks soetanud traktori

ja mullafreesi. PP ja KK ei läinud töösuhtelt käsundussuhtele üle samaaegselt, vaid 8-kuuse

vahega.

Halduskohus tõi välja, et igakuised arved ja arvestuspõhimõtted ei muutunud, kuid jättis

tähelepanuta PP 16.11.2016 seletuse, et pärast töölepingu alusel töötamise lõpetamist toimusid

tema töökorralduses muudatused – PP käis vähem tööl ega remontinud enam teisi kaebaja

kasutatavaid masinaid peale selle, millega ta tööd tegi, ning sedagi remontis ta vaid kaebaja

korralduse alusel. Töölepinguga töötamise ajal maksti PP-le miinimumpalka isegi siis, kui

tööd ei olnud. Teenuse osutamise puhul ei esitatud suvel arveid. Ka KK selgitas kohtuistungil,

et tema töökorralduses toimus muudatusi. Väär on halduskohtu väide, et harvester ja forvarder

olid kaebaja omad – need olid liisitud kapitalirendi tingimustel. Halduskohus märkis, et

tööülesannete andmine jäi käsunduslepingu alusel samaks ning vahetu suhtlus tööandjaga ei

olnudki tavaliselt vajalik. Kaebaja leiab, et selline iseseisvuse määr on pigem omane

käsunduslepingule. KK ja PP ei osalenud kontrolliperioodil töötajatena kaebaja ettevõtte

tegevuses, sh ei järginud kaebaja töökorralduslikke reegleid ega ametijuhendit, ei osalenud

kaebaja korraldatud üritustel jne. Nende tööaeg ei olnud kaebajaga kokku lepitud,

tööülesandeid andis RMK praaker ja suhtlemine tellija esindajaks oleva kaebaja esindajaga oli

harv, piirdudes masina remondi teemaga. Halduskohus pidas tavapäraseks, et tööriideid

hangivad töötajad ise, kuid praktikas hüvitab tööandja enamasti siiski tööriiete kulud, samuti

katab koolituse kulud.

Halduskohtu etteheide, et kaebaja pole taotlenud oma juhatuse liikme HV tunnistajana

ülekuulamist, on põhjendamatu, sest HKMS § 64 järgi ei saanudki kaebaja seda teha.

Maksuhaldurile oli teada, et HV võib anda seletusi asjas tähtsust omavate asjaolude kohta,

kuid jättis HV-lt seletuse võtmata, rikkudes uurimispõhimõtet.

6. Maksu- ja Tolliamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata, jäädes varasemate seisukohtade juurde. Vastustaja märgib täiendavalt järgmist.

Kuna kaebuses korrati kontrollaktile esitatud eriarvamuse seisukohti, maksuotsuses oli neile

juba vastatud ja halduskohus nõustus maksuhalduri põhjendustega, oli HKMS § 165 lg-le 2

tuginemine õiguspärane. Kaebuse lisades 9–22 esitatud tõendeid on maksumenetluses

analüüsitud. Kaebaja 31.10.2017 seisukoha lisades 1–4 esitatud tõenditele kohtuotsuses

hinnangu andmata jätmine ei muuda lõpptulemust ega ole halduskohtu otsuse tühistamise

aluseks.

Kaebaja tõlgendus MTA juhendist ei ole kooskõlas selle eesmärgi ja mõttega. Juhendis on

toodud üldised näited, mida saab kasutada abivahendina õigussuhete liikide eristamisel, kuid

juhendis loetletud tunnuse esinemine ei tähenda tingimata, et tegemist on konkreetset liiki

õigussuhtega. Tehingu tegeliku majandusliku sisu kindlaks tegemiseks tuleb hinnata

konkreetse juhtumi asjaolusid ja tõendeid kogumis. Vaidlustatud maksuotsuses ongi MTA

seda teinud.

3-17-1710

7(11)

Kaebaja käsitus maksueelisest on vastuolus Riigikohtu seisukohaga asjas nr 3-3-1-25-15 (p

12). Kaebaja on ise väitnud, et harvesteri ja forvarderi juhtidest on puudus, millest saab

järeldada, et kaebajale oli oluline PP ja KK motiveerimine. Teenuse osutamise sõlmimisega

tekitatigi olukord, kus tööjõumaksude maksmata jätmise arvelt suurenesid isikutele

ülekantavad summad. Kui kaebaja oleks tõstnud PP ja KK töötasu, oleks sellega suurenenud

ka kaebaja kulud tööjõumaksudele.

Maksumenetluses on tuvastatud, et kontrolliperioodil moodustus Petsimets OÜ ja Kuuseoks

OÜ käive üksnes kaebajale osutatud teenustest. Sellest saab järeldada, et mõlema äriühingu

loomise eesmärk oli kaebajale teenuse osutamine. Kuuseoks OÜ ütles suulises seletuses, et IS

tegi metsahooldustöid, kuid ei osutanud neid kaebajale ning kaebajale osutas isikuliselt

teenust vaid KK. See seab kahtluse alla IS tegeliku töötamise Kuuseoks OÜ-s. Kaebaja

esitatud Kuuseoks OÜ arved jäävad kontrolliperioodist välja ning neist ei saa teha järeldusi

maksuotsusega hõlmatud tehingute kohta.

Asjaolul, et halduskohtu otsuse põhjenduste järgi olid teenuse osutamiseks kasutatud harvester

ja forvarder kaebaja omandis, kuid tegelikult olid liisitud, ei ole sisulist tähtsust. Oluline on, et

masinad organiseeris PP-le ja KK-le töö tegemiseks kaebaja, kes kandis kõik masinatega

seotud kulud, ning masinaid kasutasid ka kaebaja enda töötajad.

Maksuhaldur ei pidanud HV-lt seletuse võtmist põhjendatuks ning on seda maksuotsuses

piisavalt selgitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata.

8. Vastustajal on õigus, et MTA juhend (vt https://www.emta.ee/et/ariklient/tulu-kulu-kaive-

kasum/muudatused/tegeliku-toosuhte-varjamine) on soovituslik ja konkreetse õigussuhte

liigitamisel töösuhteks või teenuse osutamiseks tuleb arvestada asjaolusid ja tõendeid

kogumis, sh iga konkreetse juhtumi eripärasid, et tagada tehingu maksustamine vastavalt selle

tegelikule majanduslikule sisule.

9. Käesoleva asja eripäraks oli see, et kaebaja ja RMK olid sõlminud töövõtulepingu (I kd, tl

91–101), mille kohaselt osutas kaebaja RMK-le 01.01.2013–30.06.2018 raielankide

ülestöötamise teenust (korraldas enda tehnika ja tööjõuga metsa raie ja äraveo). Praktikas oli

teenuse osutamine korraldatud selliselt, et RMK edastas tööde teostamise asukoha ja muud

vajalikud andmed kaebaja poolt liisitud harvesteris või forvarderis asuvasse pardaarvutisse

ning nende masinate operaatorid suhtlesid tööga seotud küsimustes RMK praakeriga. Tehtud

töö mahtu arvestati nii, et harvester mõõtis, salvestas ja saatis andmed ise RMK-le ning

forvarderi puhul pidas selle operaator elektroonset arvestust, mis edastati iga tööpäeva lõpus

RMK-le. Seega said kõik harvesteri ja forvarderi operaatorid kogu kontrolliperioodi vältel

raielankide ülestöötamisega seotud konkreetseid tööülesandeid RMK-lt, kes pidas ka arvestust

nende täitmise üle ja kontrollis operaatorite töö kvaliteeti. PP ja KK tegid esialgu

masinaoperaatori tööd töölepingu alusel ning teised forvaderi ja harvesteri operaatorid, kes

tegid sama tööd kui PP ja KK, olid kogu kontrolliperioodi kaebaja töölepingulised töötajad.

Seega pidas kaebaja ise seda õigussuhet töölepinguliseks suhteks. Masinate remondi teemal

suhtlesid PP ja KK kogu kontrolliperioodi vältel kaebaja juhatuse liikme HV-ga vastavalt

vajadusele ning pole tõendatud, et ka selles osas oleks kaebaja poolses tööprotsessi juhtimises

ja kontrollis toimunud mingeid märkimisväärseid muudatusi. Seega ei saa pelgalt KK ja PP

iseseisvuse määr olla käesolevas asjas õigussuhete liigitamisel otsustavaks kriteeriumiks.

3-17-1710

8(11)

10. Kaebaja toob välja, et Kuuseoks OÜ ja Petsimets OÜ hoolitsesid ise oma töövoo leidmise

eest ning PP ja KK olid äriühingu kaudu teenust osutades oma töö korraldamisel varasemast

vabamad. See räägib kaebaja arvates õigussuhte teenuse osutamise lepinguks liigitamise

kasuks. Maksuhaldur on Kuuseoks OÜ ja Petsimets OÜ käibedeklaratsioonide ning

majandusaasta aruannete põhjal tuvastanud, et kontrolliperioodil osutasid need äriühingud

teenust ainult kaebajale. Kuuseoks OÜ ja Petsimets OÜ nimel tegid kaebajale tööd KK ja PP

isiklikult (vt äriühingute 16.11.2016 seletused, I kd, tl 74 ja 77). Poolte seletustest tuleneb, et

kogu kontrolliperioodil toimus harvesteri ja forvarderi opereerimine vahetustega ning

töögraafikusse kanti kõigi operaatorite, sh PP ja KK töövahetused (I kd, tl 75 ja 78). Graafiku

jooksvas muutmises leppisid PP ja KK kokku kaebaja töötajatega (oma paarilistega, kes

opereeris sama masinat) ning mõnikord tehti seda ka suuliselt. Konkreetsed tööülesanded,

nagu kohus eespool märkis, tulid kõigile forvarderi ja harvesteri operaatoritele RMK-lt, st PP

ja KK ei saanud ise otsustada raielankide ülestöötamisega seotud töö tegemise koha ega sisu

üle. Masinate parandamine toimus vastavalt vajadusele. Kuna kaebaja ei esitanud

maksuhaldurile täpsemat arvestust selle kohta, kui suure osa PP kui töötaja töötasust

moodustas remonditöö, puudub võimalus kontrollida väidet, et Petsimets OÜ kaudu teenust

osutades tegeles PP varasemast rohkem metsaveo ja vähem remonditöödega. Petsimets OÜ

koostatud arvetelt ja töölehtedelt ei nähtu, milliseid masinaid PP remontis (kirjas on vaid

remonditunnid), seega on tõendamata, et PP remontis äriühingu nimel teenust osutades üksnes

seda masinat, millega ta ise töötas. Eelnevat arvestades ei ole tõendatud, et pärast Kuuseoks

OÜ ja Petsimets OÜ-ga lepingu sõlmimist hoolitsesid Kuuseoks OÜ ja Petsimets OÜ või KK

ja PP ise oma töövoo leidmise eest ning olid oma töö korraldamisel oluliselt vabamad kui

töölepinguga töötades.

11. Maksumenetluses on tuvastatud, et Petsimets OÜ tegi kontrolliperioodil kulutusi

tööriistade soetamiseks ning Kuuseoks OÜ ja Petsimets OÜ soetasid tööriideid. Enda

töövahendite soetamine võib iseenesest rääkida õigussuhte teenuse osutamiseks liigitamise

kasuks. Käesolevas asjas tuleb aga arvestada, et väidetava teenuse osutamise peamisteks

töövahenditeks olid forvarder ja harvester. Puudub vaidlus, et need masinad oli liisinud

kaebaja ning kaebaja soetas oma kulul ka masinate kasutamiseks vajaliku kütuse, määrde, õli

jms, samuti korraldas oma kulul masinate transpordi ühel langilt teisele ning töövahendite

hoolduse ja remondi. Masinaoperaatorid, sh PP ja KK, tegid ise masinate juures vaid

väiksemaid töid, kasudes seejuures kaebajale kuulunud tööriistu (I kd, tl 74–75 ja 78).

Kaebaja juhatuse liikme MJ 13.10.2016 seletuse järgi ei tagastanud PP ja KK kaebajale pärast

Kuuseoks OÜ ja Petsimets OÜ-ga teenuse osutamise lepingu sõlmimist tööriideid ega muid

töövahendeid peale harvesteri ja forvarderi (I kd, tl 80–84). OÜ Petsimets raamatupidaja on

20.01.2017 e-kirjas (IV kd, tl 44) selgitanud, et osa töövahendeid (puulõhkuja, traktor,

võsatrimmer, saag, mullafrees) on äriühing soetanud põhjusel, et OÜ Petsimets plaanib

tegevust laiendada ja pakkuda metsatöödega seotud teenuseid ka teistele klientidele, s.o kõik

tööriistad ei ole seotud kaebajale teenuse osutamisega. Eelnevat arvestades ei ole käesolevas

asjas täiendavate tööriistade või väheses ulatuses tööriietuse soetamisel määravat tähtsust.

12. Kaebaja väitel räägib õigussuhte teenuse osutamise lepinguks kvalifitseerimise kasuks

see, et Kuuseoks OÜ tasus KK harvesterijuhi sertifikaadi saamise ja Petsimets OÜ tasus PP

Luua Metsakooli koolituse eest. MJ 13.10.2016 seletusest selgub aga, et kaebaja ei

võimaldanud KK-le ja PP-le mingeid koolitusi ega täiendõpet ka sel ajal, kui nad olid

formaalselt kaebaja töötajad (vt küsimused nr 35 ja 77). Seega ei saa väita, et täiendõppe

kulude kandmisel oleksid poolte vahelised suhted pärast teenuse osutamise lepingute

sõlmimist muutunud.

3-17-1710

9(11)

13. Kaebaja arvates viitab teenuse osutamise lepingule asjaolu, et Kuuseoks OÜ ja Petsimets

OÜ-ga sõlmitud lepingu järgi maksis kaebaja neile tasu vaid kvaliteetse töö eest ning vead tuli

parandada teenuse osutajate vahendite arvelt. Ringkonnakohus leiab, et selline kokkulepe ei

ole tõepoolest iseloomulik töölepingulisele suhtele. Samas on nii kaebaja kui ka PP ja KK

maksumenetluses kinnitanud, et seda sätet praktikas ei kasutatud (I kd, tl 75 ja 81). Lisaks

selgub kaebaja juhatuse liikme MJ 13.10.2016 seletusest, et kaebaja ei kontrollinudki

tegelikult Kuuseoks OÜ ja Petsimets OÜ teenuse kvaliteeti, vaid seda hindas kaebajaga

sõlmitud lepingu kohaselt üksnes RMK. Seetõttu ei räägi pelgalt lepingutes sisalduv

formaalne tingimus õigussuhete teenuse osutamiseks liigitamise kasuks.

14. Maksuhaldur on tuvastanud, et töö mahu arvestamine ja töö tasustamine toimus kogu

kontrolliperioodil samadel alustel (vt kontrollakti lk 10 ja 24). Kaebaja ja RMK koostasid

langi lõpetamisel tööde üleandmise ja vastuvõtmise aktid, kuid kaebaja ning Kuuseoks OÜ ja

Petsimets OÜ akte ei koostanud (I kd, tl 81). Kuna RMK pidas teostatud tööde üle arvestust

masinapõhiselt ja masinaga töötasid ka kaebaja enda töötajad, toimus konkreetse

masinaoperaatori töö mahu arvestus operaatori enda peetud tabeli järgi. KK ja PP tasu sõltus

kogu kontrolliperioodi jooksul ühtemoodi töötulemustest (harvesteriga lõigatud või

forvarderiga kokku veetud tihumeetritest ning masina remondi tundide arvust), arvestades

kokkulepitud tunnihindasid. On tõsi, et kaebaja ei maksnud Kuuseoks OÜ-le ja Petsimets OÜ-

le tasu suvel, kui metsatöid ei tehtud ning see ei ole töölepingulisele suhtele omane. PP on

sellega seonduvalt öelnud, et töölepinguga töötamise ajal tegi ta raierahu ajal remonditöid ja

kui raierahu kestis, kuid tööd ei olnud, maksti talle miinimumpalka (III kd, tl 142). KK on aga

sama olukorra kohta öelnud, et temal oli raierahu ajal puhkus ning kui raierahu kestis kauem,

oli ta edasi palgata puhkusel (III kd, tl 69). Kõiki tuvastatud asjaolusid ja tõendeid kogumis

hinnates ei anna ainuüksi see siiski alust pidada poolte vaheliste suhete töösuhteks liigitamist

vääraks, arvestades muu hulgas, et äriühingutele makstavad igakuised summad olid suuremad

kui varem PP-le ja KK-le igas kuus makstavad töötasud (vt tabelid kontrollakti lk 2–3 ja 16).

15. Kaebaja väidab, et PP ja KK ei osalenud pärast Kuuseoks OÜ ja Petsimets OÜ-ga

lepingute sõlmimist enam kaebaja korraldatud koosolekutel ega üritustel. Puuduvad aga

tõendid, et nad oleksid seal osalenud ka töötajatena. Poolte seletustest tuleneb, et suhtlemine

oli tööalane ja RMK lepingu täitmise ajal toimus suhtlust üldse harva ning pärast Kuuseoks

OÜ ja Petsimets OÜ-ga lepingu sõlmimist suhtlemises muudatusi ei toimunud.

16. Ringkonnakohtu hinnangul viitab näilike tehingute tegemisele asjaolu, et Petsimets OÜ ja

Kuuseoks OÜ-ga sõlmitud lepingud on üsna üldsõnalised. Näiteks ei ole neis mingeid

kokkuleppeid äriühingutele teenuse osutamiseks harvesteri ja forvarderi üleandmise ning

masinate võimaliku rikkumisega seotud vastutuse kohta (kuigi vastutust puudutavad

kokkulepped olid olemas PP ja KK töölepingutes). See olnuks aga loogiline, arvestades, et

kaebaja andis teenuse osutajale kasutada kallihinnalise tehnika, mida kasutasid paralleelselt ka

kaebaja enda töötajad. Lepingutes puuduvad kokkulepped ka tööde täpsema korralduse,

masinate kütuse ja remondi kulude katmise vms teenuse osutamise käigus tekkivate kulude

jaotuse kohta. Seda võinuks tavapärastel tingimustel tehtud tehingu puhul eeldada, sest

üldjuhul muretseb teenuse osutaja ise töövahendid ja katab nendega seotud kulud, kuid

käesolevas asjas jäid kõik harvesteri ja forvarderiga seotud kulud kaebaja kanda. Lisaks on

maksuhaldur kaebaja ja RMK vahelist lepingut ning kaebaja ja tema alltöövõtjate vahelisi

lepinguid võrreldes tuvastanud, et kaebaja kohustused RMK ees olid palju ulatuslikumad, kui

Kuuseoks OÜ-le ja Petsimets OÜ-le teenuse osutamise lepinguga üle anti (vt kontrollakti lk-d

9 ja 22). Tavapärases majandustegevuses tuleb pigem eeldada, et alltöövõtjate kasutamise

korral maandatakse temaga sõlmitud lepingus ka selle mittenõuetekohasest täitmisest

tulenevad riskid. Kaebaja ei teavitanud ka RMK-d alltöövõtja kasutamisest, kuigi kaebaja ja

3-17-1710

10(11)

RMK vaheline töövõtuleping kaebajat selleks kohustas. RMK arusaamise kohaselt osutas

teenust ainult kaebaja ja lepingu täitmise aja jooksul ei toimunud lepingu täitmisel ega

suhtlemisel mingeid muudatusi (III kd, tl 149). MTA on tuvastanud ka selle, et kaebaja jaoks

oli oluline saada teenust just KK-lt ja PP-lt kui füüsilistelt isikutelt, kelle kvalifikatsioon ja

tööoskused olid talle varasemast teada, ning üheltki teiselt äriühingult teenuse osutamiseks

pakkumist ei küsitud (vt kaebaja 13.10.2016 seletus). Teised harvesteri ja forvarderi

operaatorid, kes tegid sisuliselt sama tööd kui KK ja PP, jätkasid kogu kontrolliperioodil

töölepingu alusel töötamist. Seega ei olnud kaebaja poolt tegemist oma tegevuse põhimõttelise

ümbermõtestamise ja -korraldamisega selliselt, et töötajate omamise asemel asutakse raie- ja

remonditeenust sisse ostma.

17. Eespool öeldu valguses on maksuhaldur põhjendatult ühe tehingute näilikkusele viitava

asjaoluna välja toonud ka KK ja PP töölepingute lõpetamisega seotud asjaolud. Kaebaja

sõlmis nimetatud isikutega 15.10.2007 töölepingud määramata ajaks (I kd, tl 184 ja II kd, tl

15). PP töölepingule on märgitud lõpetamise ajaks 19.01.2015 ning KK omale 25.03.2016,

aluseks mõlema isiku sama kuupäeva avaldused. Puudub aga vaidlus, et kaebaja sõlmis

teenuse osutamise lepingud Petsimets OÜ ja Kuuseoks OÜ-ga juba 01.07.2014 ja 01.02.2015.

Seega kehtisid üheaegselt nii KK ja PP töölepingud kui ka nende juhitavate äriühingutega

sõlmitud teenuse osutamise lepingud. Kuigi lepingud võisid tõepoolest jääda õigeaegselt

lõpetamata lihtsalt hooletusest, viitab see kaudselt siiski asjaolule, et kaebaja ning PP ja KK

jaoks ei olnud formaalsustel suuremat tähtsust, sest töö sisus ja töökorralduses tegelikult

midagi olulist ei muutunud.

18. Kaebaja heidab halduskohtule ette kaebaja poolt kohtumenetluses täiendavalt esitatud

tõenditega arvestamata jätmist. Kaebuse lisad 9–22 on osa maksutoimikust ja nendega on

maksuotsuse tegemisel arvestatud. Halduskohus ei ole võtnud seisukohta kaebaja 31.10.2017

seisukoha lisades esitatud tõendite kohta, kuid selle menetlusvea saab ringkonnakohus ise

kõrvaldada. Lisad 1 ja 2 on kaebaja 04.08.2017 selgitustaotlus ja MTA 31.08.2017 vastus (IV

kd, tl 72–131). Nimetatud kirjavahetus, mis puudutab eelkõige MTA juhendi rakendamist,

toimus pärast vaidlustatud maksuotsuse tegemist ega saa seetõttu selle õiguspärasust

mõjutada. MTA juhendiga seonduvat on kohus selgitanud eespool. Kaebaja 31.10.2017

seisukoha lisades 3 ja 4 on Kuuseoks OÜ 09.09.2016 ja 27.09.2016 arved (IV kd, tl 132–133),

millega kaebaja soovib tõendada, et Kuuseoks OÜ on tegutsev äriühing ja osutas teenust ka

teistele äriühingutele peale kaebaja. Need kontrolliperioodist väljuvad tõendid ei lükka ümber

maksuotsuse

väidet,

et

Kuuseoks

OÜ

loodi

kaebajale

teenuse

osutamiseks

ja

kontrolliperioodil oli tema ainsaks tehingupartneriks kaebaja.

19. Kaebaja heidab maksuhaldurile ette HV-lt seletuste võtmata jätmist. Pole vaidlust, et PP

ja KK suhtlesid tehnika remondiga seoses kaebaja juhatuse liikme HV-ga. PP ja KK seletused

on selles osas üldjoontes kattuvad ning maksuotsuses on nendega arvestatud. Kaebaja ei ole

välja toonud konkreetseid asjaolusid, mida maksuhaldur oleks pidanud HV-lt asja õigeks

lahendamiseks küsima, ega ole neid selgitanud ka omal algatusel. Seetõttu puudub alus arvata,

et HV-lt selgituste võtmine oleks mõjutanud asja lahendamist.

20. Kõike eelnevat arvestades nõustub ringkonnakohus maksuhalduriga, et kaebaja lepingud

Petsimets OÜ ja Kuuseoks OÜ-ga olid näilikud ning tegelikult jätkasid pooled varem sõlmitud

töölepingutest tulenevate kohustuste täitmist.

21. Maksuhalduri käsitus maksueelisest vastab Riigikohtu praktikale sarnastes asjades, s.o

näiliku tehingu eesmärk oli jätta tööjõumaksud maksmata ja suurendada nõnda töötaja

käsutusse antavaid rahalisi vahendeid (vt 12.05.215 otsus nr 3-2-1-82-14, 11.09.2015 otsus nr

3-3-1-25-15 ja 06.10.2015 otsus nr 3-3-1-12-15). Apellatsioonkaebuses on kaebaja väitnud, et

3-17-1710

11(11)

teenuse osutamise leping oli tema jaoks majanduslikult ebasoodsam, kui PP-le ja KK-le

töötasu maksmine koos tööjõumaksudega, kuid 13.10.2016 maksuhaldurile antud seletustes

on MJ, vastupidi, välja toonud, et teenuse osutamise lepingute sõlmimine oli kaebajale

kasumlikum (I kd, tl 84). Kaebaja väitis maksuhaldurile, et kontrolliperioodil oli harvesteri ja

forvarderi operaatori järele tööturul suur nõudlus. Selline olukord toob reeglina tööandjatele

kaasa surve palkade tõstmiseks. Kaebaja saigi Kuuseoks OÜ ja Petsimets OÜ-ga sõlmitud

näilike lepingute abil suurendada KK-le ja PP-le makstavat netotöötasu tööjõumaksude võrra,

kuna teenuse osutamise lepingu puhul ei ole tööjõumaksude tasumise kohustust. Kuna

selliseid tehinguid saavad pooled teha ainult teadlikult, ei ole maksustamise seisukohast tähtis,

kumb pool selliste tehingute tegemiseks ettepaneku tegi. Kui tegelikud tehingud vastasid

töölepingulistele suhetele, tuleb töötajatele tehtud töötasu

väljamaksetega seotud

maksukohustusi kanda kaebajal. Kaebaja kohustus ei ole seejuures sõltuvuses sellest, kas ja

kui palju Kuuseoks OÜ ja Petsimets OÜ on oma töötajatega seonduvalt makse maksnud.

Ringkonnakohtule ei ole teada, kas maksuhaldur on nende äriühingute suhtes kontrolli läbi

viinud või kas need äriühingud on oma maksudeklaratsioone kaebajaga tehtud tehingutega

seonduvalt parandanud. Topeltmaksustamise vältimise võimalusi selgitas Riigikohus otsustes

nr 3-2-1-84-14 (p 42) ja 3-3-1-12-15 (p 20), märkides muu hulgas, et füüsilise isiku

palgatuluks ümber hinnatud raha osas, mis on laekunud äriühingule, võib füüsilisel isikul

tekkida nõudeõigus ning raha füüsilisele isikule tagastamine ei too kaasa täiendavaid

maksukohustusi. Deklareerimisele kuuluva töötasu täpsema metoodika osas ei ole kaebaja

sisulisi vastuväiteid esitanud (vt kontrollakti lk 15 ja 28).

22. Kõike eelnevat kokku võttes leiab ringkonnakohus, et maksuhaldur on Petsimets OÜ ja

Kuuseoks OÜ-ga sõlmitud lepingud õigesti ümber kvalifitseerinud PP ja KK-ga sõlmitud

töölepinguteks. MKS § 83 lg 4 alusel ei võeta näilikku tehingut arvesse ning varjatud tehingu

puhul kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. Seega tuleb

kaebajal tasuda tööjõumaksud ning tal puudub õigus Petsimets OÜ ja Kuuseoks OÜ arvete

alusel sisendkäibemaksu maha arvata.

23. Menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)