2-17-8305/39 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Otsuse tegemise aeg ja koht

05. oktoober 2018 Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-17-8305

Tsiviilasi

Bruker Daltonik GmbH hagi Alfa Technologies OÜ

vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

253 701,55 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

Bruker

Daltonik

GmbH

(reg.kood

HRB8150HB, asukoht Fahrenheitstraße 4, 28359

Bremen,

Saksamaa,

lepingulised

esindajad

vandeadvokaat Karl Kask ja advokaat Triin Toom

Kostja Alfa Technologies OÜ (reg.kood 11879113,

asukoht Narva mnt 13, 10151 Tallinn), lepinguline

esindaja vandeadvokaat esindaja Henrik Kirsimäe

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 13.12.2017 ja 29.08.2018

RESOLUTSIOON

1. Hagiavaldus rahuldada.

2. Välja mõista Alfa Technologies OÜ-lt Bruker Daltonik GmbH kasuks 224 080

eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis seisuga 26.05.2017 summas 11 695,15

eurot, kokku 235 775,15 eurot.

3. Välja mõista Alfa Technologies OÜ-lt Bruker Daltonik GmbH kasuks viivis

võlaõigusseaduses (VÕS) § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt

(224 080 eurot) alates 27.05.2017 kuni põhinõude täitmiseni.

Menetluskulude jaotus

4. Jätta menetluskulud kostja Alfa Technologies OÜ kanda.

5. Määrata

menetluskulude

rahaline

suuruse

kindlaks

pärast

käesoleva

kohtuotsuse jõustumist.

EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult

teatavaks

tegemisest.

Apellatsioonkaebus

võidakse

lahendada

kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. Alfa Technologies OÜ (edaspidi kostja) ja Bruker Baltic OÜ sõlmisid 16.06.2011

edasimüügilepingu, mille alusel tegutses kostja Eestis, Lätis ja Leedus Bruker Baltic OÜ poolt

turule lastud teadus- ja laboritehnika edasimüüjana. Edasimüügilepingu kohaselt tarnis Bruker

Baltic OÜ kostjale seadmeid kostja ostutellimuse alusel ning kostja kohustus Bruker Baltic

OÜ-le tasuma tarnitud seadmete eest müügihinna. Edasimüügilepingu alusel tellis kostja

2015. aastal muuhulgas järgmised seadmed: 1) S1 TITAN 600; 2) S1 Titan SMX429; 3) S1

TITAN 600. Seadmete müügi eest esitas Bruker Baltic OÜ kostjale järgmised arved:

30.10.2015 arve nr 14177 summas 30 240 eurot maksetähtajaga 14.12.2015; 05.11.2015 arve

nr 14191 summas 13 560 eurot maksetähtajaga 05.12.2015; 27.11.2015 arve nr 14186

summas 30 240 eurot maksetähtajaga 11.01.2016. Lisaks osutas Bruker Baltic OÜ kostjale

varasemalt müüdud seadme S1 Titan SMX725 parandusteenust 2040 euro eest (arve nr

14189). Seega pidi kostja müüdud seadmete ja parandusteenuse eest tasuma Bruker Baltic

OÜ-le kokku 76 080 eurot (30 240+ 13 560+ 30 240+ 2040). Kostja jättis eelnimetatud arved

summas 76 080 eurot tasumata.

2. Lisaks edasimüügilepingule sõlmisid Bruker Baltic OÜ ja kostja 28.10.2014 eraldi

müügilepingu nr 20141028, mille kohaselt kohustus Bruker Baltic OÜ andma seadmed

nimetusega Scion GC7MS ja Microtof Q Systems (edaspidi seadmed) üle kostjale ning kostja

kohustus tasuma seadmete eest Bruker Baltic OÜ-le ostuhinna summas 318 000 eurot (koos

käibemaksuga) 90 päeva jooksul alates seadmete paigaldamisest. Seadmete tarnimise järel

väljastas Bruker Baltic OÜ kostjale arve nr 14113 summas 318 000 eurot maksetähtajaga

27.09.2015. Kostja tasus Bruker Baltic OÜ-le arve nr 14113 eest järgmiselt: 06.05.2015 tasus

kostja 60 000 eurot ning 05.06.2015 tasus kostja 35 000 eurot. Ülejäänud 223 000 eurot jättis

kostja Bruker Baltic OÜ-le maksetähtajaks tasumata. Kuivõrd kostja ei suutnud Bruker Baltic

OÜ esitatud arveid tasuda, allkirjastasid Bruker Baltic OÜ ja kostja 04.01.2016

võlatunnistuse, milles kostja tunnistas, et võlgneb 31.12.2015 seisuga Bruker Baltic OÜ-le

299 080 eurot (76 080+ 223 00). Lisaks eelnevale leppisid Bruker Baltic OÜ ja kostja kokku

maksegraafikus, mille kohaselt oli kostja kohustatud tasuma võlgnevuse neljas osas kokku

summas 299 080 eurot hiljemalt 31.12.2016 järgmiselt: 75 000 eurot 2016. aasta I kvartali

lõpuks; 75 000 eurot 2016. aasta II kvartali lõpuks; 75 000 eurot 2016. aasta III kvartali

lõpuks; 74 080 eurot 2016. aasta IV kvartali lõpuks. Kostja tasus vastavalt maksegraafikule

esimese makse summas 75 000 eurot. Ülejäänud makseid kostja Bruker Baltic OÜ-le teinud ei

ole. 2016. aasta suvel tunnistas kostja taaskord võlgnevust ning põhjendas võlgnevuse

tasumata jätmist rahaliste vahendite puudumisega.

3. Seoses Bruker Baltic OÜ likvideerimismenetlusega loovutas Bruker Baltic OÜ 02.05.2017

kokkuleppega edasimüügilepingust, müügilepingust nr 20141028 ning 04.01.2016 sõlmitud

võlatunnistusest tulenevad nõuded kostja vastu summas 224 080 eurot hagejale. 23.05.2017

teavitas Bruker Baltic OÜ kostjat oma nõude loovutamisest hagejale. Hageja palub kostjalt

välja mõista põhivõlg 224 080 eurot ja sissenõuatavaks muutunud viivis seadusjärgses määras

alates 27.05.2017 kuni hagi esitamise kuupäevani (26.05.2017) 11 695,15 eurot. Arvestades

kokkulepitud maksegraafikut, tuleb viivist hagi esitamise seisuga tasuda kokku 11 695,15

eurot, mis koosneb: summalt 75 000 eurot perioodi eest 01.07.2016-26.05.2017 5416,39

eurot; summalt 75 000 eurot perioodi eest 01.10.2016-26.05.2017 3908,2 eurot; summalt 74

080 eurot perioodi eest 01.01.2017-26.05.2017 2370,56 eurot. Samuti palub hageja kostjalt

hageja kasuks välja mõista alates 27.05.2017 viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras kuni põhinõude 224 080 euro täitmiseni. Hageja palub määrata kindlaks

menetluskulude jaotus ja rahaline suurus ning mõista menetluskulud kostjalt hageja kasuks

välja. Hageja palub ka mõista kostja poolt tasumisele kuuluvatelt menetluskuludelt välja

viivis alates menetluskulude hüvitise suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni

lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teisest lausest sätestatud intressimäärast.

4. Vastuseks kostja vastuväidetele leiab hageja 04.12.2017 esitatud seisukohas, et VÕS § 30

lg 3 ei näe võlatunnistusele ette kirjalikku vormi, kui võlgnik tunnistab võlga, mis on tekkinud

tema majandus- või kutsetegevuses. Seetõttu ei tähenda allkirja puudumine veel seda, et

võlatunnistust ei ole antud. Kostja on korduvalt tunnistanud oma võlga, sh on kostja

allkirjastanud võlatunnistuse dokumendi. Kostja tasus Bruker Baltic OÜ-le 04.01.2016

sõlmitud võlatunnistuse alusel esimese makse summas 75 000 eurot. Samuti nähtub

hagiavalduse lisas 18 esitatud kirjavahetusest kostja ja Bruker Baltic OÜ esindajate vahel, et

kostja palub ülejäänud võlatunnistuses märgitud võlasumma osas maksegraafiku muutmist

ning maksetähtaja pikendamist. Võla olemasolu ning võlatunnistuse sõlmimist kinnitab lisaks

kostja esindaja Sergey Frolovi 27.06.2016 allkirjastatud saldokinnitus, mille kohaselt võlgnes

kostja 31.12.2015 seisuga Bruker Baltic OÜ-le 299 080 eurot. See on sama summa, mille

kostja lubas 04.01.2016 allkirjastatud võlatunnistuses tasuda. Sama nähtub ka kostja esindaja

Sergey Frolovi 05.07.2016 e-kirjast. Seega on kostja võlatunnistuse allkirjastanud ja võlga

korduvalt tunnistanud, mistõttu on kostja andnud kehtiva võlatunnistuse.

5. Hageja leiab, et kostja ei ole tõendanud võlatunnistuse aluseks oleva nõude puudumist ning

on loobunud võlatunnistuse andmisega vastuväidete esitamisest. Hageja nõustub kostjaga

selles osas, et 04.01.2016 sõlmitud võlatunnistuse näol tegemist on deklaratiivse

võlatunnistusega. Juhul kui kostja ei saanud Bruker Baltic OÜ käest seadmeid ega

parandusteenust, millega hageja ei nõustu, oleks kostja pidanud sellest vastuväitest teadma

juba võlatunnistuse sõlmimise ajal. Kostja oleks pidanud teadma, et kui Bruker Baltic OÜ ei

ole omalt poolt müügilepingut täitnud või ei täitnud vastavalt lepingus kokku lepitud

tingimustele (millega hageja ei nõustu), siis oleks kostja saanud Bruker Baltic OÜ nõudele

esitada vastuväite ning keelduda arvete tasumisest. Seda kostja aga ei teinud ja tasus kostja

arve nr 14113 alusel Scion GC/MS ja Microtof Q Systems eest 60 000 eurot 35 000 eurot.

6. Hageja ei nõustu, et 16.06.2011 puhul ei ole tegemist müügilepinguga. 16.06.2011

sõlmitud leping vastab selgelt müügilepingu tunnustele. Isegi kui tegemist oli

käsunduslepinguga, millega hageja ei nõustu, siis VÕS § 627 lg 1 alusel kuulub tasu

maksmisele, kui käsundi täitmist võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest. Kostja ei ole mitte

kunagi varem 16.06.2011 sõlmitud lepingu eest Bruker Baltic OÜ-lt tasu nõudnud, kuid on

seda otsustanud teha esmakordselt rohkem kui 6 aastat pärast lepingu sõlmimist. Põhjuseks,

miks kostja varem tasunõuet ei esitanud on, esiteks see, et 16.06.2011 lepingu alusel ei

pidanudki Bruker Baltic OÜ kostjale eraldi tasu maksma, ning teiseks see, et alates 2015.

aasta algsest ei saanud kostja tegutseda edasimüüjana 16.06.2011 lepingu alusel Bruker

korporatsiooni sisemiste nõuete tõttu. Seega sai kostja oma tasu sellest, et müüs Bruker Baltic

OÜ tooteid kõrgema hinnaga, kui ise Bruker Baltic OÜ-lt ostis, ning et alates 2015. aasta

algusest tegutses kostja ostja (lõpptarbija) volitatud esindajana. Lisaks eelnevale on kostja

poolt tasu nõudmine vastuolus hea usu põhimõttega, täpsemalt vastuolulise käitumise keeluga

TsÜS § 138 lg 1 ja VÕS § 6 mõistes. Nimelt otsustas kostja Bruker Baltic OÜ-lt nõuda tasu

esmakordselt rohkem kui 6 aastat pärast lepingu sõlmimist. Samuti on kostja lubanud

korduvalt oma võla ära maksta, kuid pole sealjuures mitte kunagi omakorda tasu nõudnud.

Isegi kui kostjal on õigus mõistlikule tasule, millega hageja ei nõustu, ei saa kostja oma nõuet

tasaarvestada. VÕS § 200 lg 4 sätestab, et tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele

teine pool saab esitada vastuväiteid. Juhul kui kohus käsitleb 16.06.2011 sõlmitud lepingut ka

käsunduslepinguna, on selle lepingu puhul tegemist siiski vastastikuse lepinguga, mille puhul

on Bruker Baltic OÜ-l õigus keelduda tasu maksmisest VÕS § 111 alusel. Kuivõrd kostja ei

ole 16.06.2011 lepingu alusel Bruker Baltic OÜ-le teenuseid osutanud ning ei ole tasunud

siiani 74 040 eurot, siis saab hageja keelduda kostjale tasu maksmisest. Isegi kui kohus leiaks,

et kostjal on õigus mõistlikule tasule ja et nõuet võib tasaarvestada, millega hageja ei nõustu,

ei nõustu hageja tasu suurusega. Isegi kui kohus peaks leidma, et hageja peab tasuma

16.06.2011 lepingu eest kostjale mõistlikku tasu, esitab hageja aegumise vastuväite.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

7. Kostja ei tunnista hagi ja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja ja Bruker Baltic OÜ vahel ei ole 16.06.2011 sõlmitud müügilepingut. Nimetatud

poolte vahel oli turustamisteenuse osutamise leping võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 mõistes.

Lepingu punkt 5 sätestab turustaja kohustused, mille kohaselt turustaja nõustub hoidma

müügijõudu ja andma endast parima, et reklaamida ja müüa tooteid Eestis, Lätis ja Leedus,

konkreetsemalt nõustudes tegema alapunktis 5 nimetatud tegevusi. Need kostja kui turustaja

kohustused seonduvad just turustamisteenuse osutamise ja mitte Bruker Baltic OÜ kauba

ostmisega. Lisaks eeltoodule ei ole kostja käsunditäitmise eest Bruker Baltic OÜ-lt tasu

saanud. Seega on kostjal Bruker Baltic OÜ vastu tasunõue, mis saab olla vastuväiteks

hagejale ning kuuluks viimase nõudega tasaarvestamisele. Hageja poolt hagi punktides 2.1.

avaldatu ja 16.06.2011 lepingu taustal pole vaidlust, et kostja osutas turustamisteenust teenust

ning, et sellise teenuse tasu ei sisaldunud kauba edasimüügihinnas. Samas ei ole Bruker Baltic

OÜ ja kostja vahel kokkulepet, et kostja oleks pidanud osutama turustamisteenust tasuta. Kui

kostja poolt osutatud teenuse tasu suurus ei tulene lepingust, peab Bruker Baltic OÜ maksma

VÕS § 28 lg 2 ja § 627 lg 2 järgi vastavalt asjaoludele mõistlikku tasu. Kostja leiab, et sellise

mõistliku tasu suurus 5 aasta teenuse eest on ca 100 000 eurot.

8. Kostja ei ole hageja nimetatud seadmeid S1 TITAN 600, S1 Titan SMX429 ega S1 TITAN

600 Bruker Baltic OÜ-lt tellinud. Tõendid sellise asjaolu kohta puuduvad. Samuti ei ole

tõendatud nimetatud seadmete müümine ja tarnimine kostjale. Muu hulgas ei ole tõendatud, et

Bruker Baltic OÜ seadme S1 Titan SMX725 parandusteenust kostjale osutanud. Kostja ei ole

sellist seadet omandanud, mistõttu on ka asjakohatu väide, et selle seadme remonditeenuseid

osutati kostjale. Seade Scion GC7MS ja Microtof Q Systems on gaasikromatograaf koos

proovi sisseviimise moodulitega (süstlad) ja massispektromeetria detektoritega. Antud seade

ei ole kostjale tarnitud müügilepingu lisas toodud komplektis. Seega on tasumata kogu

ostuhind summas 318 000 eurot. Kostja on Bruker Baltic OÜ-le tasunud kokku 199 686,24

eurot. Kostjale teadeolevalt ei ole Bruker Baltic OÜ-ga 04.01.2016 võlatunnistused

dokumenti allkirjastatud. Kostja seab kahtluse alla selle autentsuse – hageja ei ole esitanud

originaali sellest dokumendist. Juhul kui 04.01.2016 võlatunnistus on ehtne ja kehtiv, siis on

tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Deklaratiivne võlatunnistus on sõltuvuses selle

aluseks olevast võlasuhtest (vt Riigikohtus lahend nr 3-2-122-09). Deklaratiivse

võlatunnistuse olemasolu hindamisel tuleb kindlaks teha, kas võlg on olemas või mitte.

Deklaratiivne võlatunnistus, mille sisuks on olemasoleva nõude tunnustamine, on sõltuvuses

võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest ning ei lõpeta ega muuda olemasolevat

võlasuhet. Kostja vaidleb võlatunnistuse aluseks olevale võlale vastu. Antud juhul ei ole

võlausaldaja Bruker Baltic OÜ kostjat kui võlgniku nõude loovutamisest teavitanud. Kostja

seaduslik esindaja sai nõude loovutamise asjaolust teada alles hagimaterjalide vastuvõtmisel.

9. Kostja esitas 02.01.2018 kohtule tasaarvestusavalduse, milles leiab, et turustamisteenuse

osutamise eest kuulus hageja õiguseellase poolt tasumisele veel tasu vastavalt VÕS §-le 28 lg

1, §-le 627 lg-le 1 ja §-le 619, kokku vähemalt summas 100 000 eurot. Hageja õiguseellane

Bruker Baltic OÜ on kostjale teinud makseid 12 korral. Ühel korral 12 150 eurot ja ülejäänud

korrad 2 700 eurot. Kokku on Bruker Baltic OÜ tasunud kostjale 41 850 eurot. Eelnevast

nähtuvalt oli igakuine tasu 2 700 eurot. Lepingu sõlmimisest kuni teenuse osutamise

lõppemiseni 2015. a detsembrini, kehtis leping 4 aastat ja 6, 5 kuud. Seega vastab lepingu

kehtivusele eeltoodud igakuise tasu korral 211 950 eurot (78,5 kuud x 2 700 eurot). Antud

tasust on Blatic Bruker OÜ tasunud vaid 41 850 eurot. Seega jättis Bruker Baltic OÜ lepingu

kehtivuse ja täitmise ajal kostjale tasumata 170 100 eurot. Kostja täpsustab

tasaarvestusavaldust ning palub hageja omandatud võimaliku nõude lugeda tasaarvestatuks

kostja nõudega Bruker Baltic OÜ vastu 170 100 euro ulatuses või alternatiivselt 100 000 euro

ulatuses, kui lepingu tasu ei ole eelnevate maksete alusel võimalik tuvastada.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

10. Kohus leiab, hinnates kõiki kohtule esitatud tõendeid kogumis, et hagiavaldus on

põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS 230 lg 1). Hagimenetluses on poole

kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu otsus

nr 3-2-1-41-15, p 19). TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei

vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni

vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise

tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Riigikohus on märkinud, et juhul, kui pooled ei

vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust

selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud

reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Seega on

hagimenetluses poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks

(vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-41-15, p 19). TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta

esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu

eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt

ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

11. Hageja nõude aluseks on kostja ja Bruker Baltic OÜ vahel 04.01.2016 sõlmitud

võlatunnistus, mille alusel nõuab hageja kostjalt põhivõla 224 080 euro ja viivise tasumist.

Bruker Baltic OÜ loovutas 02.05.2017 kokkuleppega edasimüügilepingust, müügilepingust nr

20141028 ning 04.01.2016 sõlmitud võlatunnistusest tulenevad nõuded kostja vastu summas

224 080 eurot hagejale (tl 37-40). Seega on Bruker Baltic OÜ eelpool nimetatud nõuded

võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 alusel hagejale loovutanud. Kostja on seisukohal, et antud

juhul ei ole Bruker Baltic OÜ kostjat kui võlgniku nõude loovutamisest teavitanud, kostja sai

nõude loovutamise asjaolust teada alles hagimaterjalide vastuvõtmisel ning kostjal ei ole

kohustusi hageja ees. VÕS § 170 kohaselt, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude

loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi

kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui

võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab

dokumendi võlgnikule. Kohtule esitatud 23.05.2017 e-kirjaga on tõendamist leidnud, et

hageja esindaja edastas kostja esindajale e-kirja, milles teatab kostja vastu oleva nõude

loovutamisest hagejale. Nimetatud kirjale on lisatud manusena teavituskiri nõude loovutamise

kohta (tl 41). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja on loovutamisest olnud

teadlik ning seega on hageja asunud Brucker Baltic OÜ asemele.

12. Kohus leiab, et hageja nõue võiks kuuluda rahuldamisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 108

lg 1 alusel, mille kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja

nõuda selle täitmist. Nimetatud normi kohaldamise esmaseks eelduseks on kehtivast

võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata, st kohustus peab olema

muutunud sissenõutavaks.

13. Kohus on seisukohal, et Bruker Baltic OÜ ja kostja vahel on 04.01.2016 sõlmitud

deklaratiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõttes (tl 29-30). Nimetatu üle puudub ka pooltel

vaidlus. VÕS § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et

lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on

võlatunnistus. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-21-06, p-s 15 asunud seisukohale, et

deklaratiivse võlatunnistuse eesmärk ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva

kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale,

millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse

võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse

kehtivusega, st võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne). Kui on tühine tehing, millest

tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus.

14. Riigikohtu praktika kohaselt on VÕS § 30 järgse deklaratiivse võlatunnistuse andmisel

kaks peamist tagajärge. Deklaratiivse võlatunnistuse menetlusõiguslikuks tagajärjeks on

tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla

sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest

vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega

tunnistatud võlga (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 21; otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-124-14, p 23; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Deklaratiivse võlatunnistuse

materiaalõiguslikuks tagajärjeks on võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale,

millega lihtsustatakse võla sissenõudmist (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16,

p 21; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146- 13, p 24;

vastuväidetest loobumise kohta vt täpsemalt otsuse p 23).

15. Kohus täitis 13.12.2017 toimunud korraldaval kohtuistungil selgitamiskohustust ning

selgitas kostjale, et hageja ei pea deklaratiivsele võlatunnistusele tuginedes esitama võla

tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamiskoormis lasub kostjal. Kostja vabaneb

võlatunnistuses märgitud võla tasumisest, kui ta tõendab, et kohustust ei olnud olemas (tl 78

pöördel). Kostja leiab, et Bruker Baltic OÜ poolt antud võlatunnistus ei ole ehtne, kuna

võlatunnistuse dokumenti ei ole allkirjastatud. Samuti on kostja esitanud vastuväite, et Bruker

Baltic OÜ ei ole kostjale müünud ega tarninud hagiavalduses nimetatud seadmeid S1TITAN

600, S1Titan SMX429 ega S1 TITAN 600 ega osutanud parandusteenust.

16. Esmalt kohus analüüsib kas kostja on võlatunnistuse allkirjastanud. Kohtule esitatud

tõenditega on tõendamist leidnud, et kostja on korduvalt tunnistanud oma võlga, sh on kostja

allkirjastanud võlatunnistuse dokumendi (tl 29-30). Kohtule esitatud arvelduskonto

väljavõttega on tõendatud, et kostja tasus 02.03.2016 Bruker Baltic OÜ-le 04.01.2016

sõlmitud võlatunnistuse alusel esimese makse summas 75 000 eurot (tl 34 ja 34 pöördel).

Nimetatud konto väljavõttest nähtub, et 75 000 eurot on tasutud 04.01.2016 sõlmitud

kokkuleppe alusel. Samuti nähtub kohtule esitatud e-kirjavahetusest kostja ja Bruker Baltic

OÜ esindajate vahel, et kostja palub ülejäänud võlatunnistuses märgitud võlasumma osas

maksegraafiku ja maksetähtaegade muutmist ning soovib tasumata summa 224 080 eurot

tasuda aastatel 2017-2018 (tl 35-36 pöördel). Võla olemasolu ning võlatunnistuse sõlmimist

kinnitab lisaks kostja esindaja Sergey Frolovi 27.06.2016 allkirjastatud saldokinnitus, mille

kohaselt võlgnes kostja 31.12.2015 seisuga Bruker Baltic OÜ-le 299 080 eurot (tl 71 ja 71

pöördel). Nimetatud summa 299 080 eurot on sama summa, mille kostja lubas 04.01.2016

allkirjastatud võlatunnistuses tasuda. Kostja esindaja Sergey Frolovi 05.07.2016 e-kirjast

nähtub, et Alfa Technologies OÜ ja Bruker Baltic OÜ vaheline maksegraafiku kokkulepe

allkirjastati siis, kui Alfa Technologies oli Brukeri agent (tl 72-73 pöördel). Kohus leiab, et

Bruker Baltic OÜ endise juhatuse liikme Vladimir Smirnovi ja kostja endise juhatuse liikme

Sergey Frolovi kinnituskirjad ei ole kohtu hinnangul usaldusväärsed tõendid ning tuleb jätta

arvestamata (tl 92 ja 94). Kohtule esitatud kostja äriregistri väljavõttest nähtuvalt on Sergey

Frolov kostja ainuosanik, kelle huvides on hagi rahuldamata jätmine (tl 100-101 pöördel).

Sergey Frolovi kinnituskiri on koostatud 2018 aastal ning kinnituskiri on ümber lükatud

Sergey Frolovi varasema e-kirjaga ning saldokinnitusega. Kostja vastuväide võlatunnistuse

võltsituse osas, on otsitud ning paljasõnaline. Eeltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud, et

kostja on võlatunnistuse allkirjastanud ning on võlga korduvalt tunnistanud. Seega on

tuvastamist leidnud, et kostja on andnud kehtiva võlatunnistuse.

17. Kuigi hagejal ei ole vaja võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale

võlatunnistuse, on hageja võla tekkimise asjaolusid selgitanud ja tõendanud. Kohtule esitatud

Alfa Technologies OÜ ja Bruker Baltic OÜ vahel 16.06.2011 sõlmitud edasimüügilepinguga;

Alfa Technologies OÜ 23.09.2015 S1 TITAN 600 ostutellimuse; Alfa Technologies OÜ

29.10.2015 S1 SMX429 ostutellimuse; Alfa Technologies OÜ 17.10.2015 S1 TITAN 600

ostutellimuse; Bruker Baltic OÜ 30.10.2015 arvega nr 14177; Bruker Baltic OÜ 05.11.2015

arvega nr 14191; Bruker Baltic OÜ 27.11.2015 arvega nr 14186; Bruker Baltic OÜ

30.11.2015 arvega nr 14189; Alfa Technologies OÜ ja Bruker Baltic OÜ vahel 28.10.2014

sõlmitud müügilepinguga nr 20141028; Bruker Baltic OÜ 31.03.2015 arvega nr 14113; Alfa

Technologies OÜ 06.05.2015 ja 05.06.2015 maksekorraldustega Bruker Baltic OÜ-le on

tõendatud võla olemasolu summas 224 080 eurot (tl 6-28).

18. Samuti on kostja esitanud vastuväite, et Bruker Baltic OÜ ei ole kostjale müünud ega

tarninud hagiavalduses nimetatud seadmeid S1TITAN 600, S1Titan SMX429 ega S1 TITAN

600 ega osutanud parandusteenust. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et nimetatud väidete

näol on tegemist sisuliste vastuväidetega võlale. Kostja on võlatunnistuse sõlmimisega

loobunud vastuväidetest. Nimetatud seisukohale on asunud Riigikohus lahendis nr 3-2-1-103-

16, p-is 23, mille kohaselt üldjuhul saab eeldada, et võlgnik on loobunud kohustuse täitmisest

keeldumist võimaldavatest vastuväidetest, mida võlgnik võlatunnistuse andmise ajal teadis

või pidi teadma. Seetõttu saab võlgniku eeldatavalt lugeda loobunuks eelkõige sellistele

asjaoludele põhinevatest vastuväidetest, mis olid võlatunnistuse andmise põhjuseks, st

asjaolud, mis olid võlatunnistuse andmisel vaidluse all ning mille alusel võlgnik võlga

tunnistas (nt kohustuse rikkumine või rikkumise olulisus, põhjuslik seos võlgniku tegevuse ja

võlausaldajale tekkinud kahju vahel, kahju suurus). Selleks, et saaks eeldada loobumist

vastuväidetest, mida võlgnik teadis või pidi teadma, peab hageja tõendama, et kostja

võlatunnistuse andmise ajal vastuväitest teadis või pidi teadma (vt VÕS § 15 lg 4). Kui hageja

ei tõenda võlgniku vastuväitest teadmist või teadma pidamist, siis ei saa vastuväitest

loobumist ka eeldada. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et juhul, kui kostja ei saanud

Bruker Baltic OÜ käest seadmeid ega parandusteenust, oleks kostja pidanud nimetatust olema

teadlik juba võlatunnistuse sõlmimise ajal. Kostja ei esitanud Bruker Baltic OÜ nõudele

vastuväidet ega keeldunud ka arvete tasumisest. Kohtule esitatud arvetega on tõendatud, et

kostja tasus arve nr 14113 alusel Scion GC/MS ja Microtof Q Systems eest 60 000 eurot (tl 27

ja 35 000 eurot (tl 12). Seega on hageja tõendanud, et kostja pidi teadma võlatunnistuse

andmise ajal vastuväidetest. Samuti on kostja korduvalt tunnistanud võlgnevuse olemasolu

ning ei ole enne kohtumenetlust kordagi väitnud, et võlga ei eksisteeri.

19. Kuivõrd kostja on allkirjastanud 04.01.2016 võlatunnistuse ega ole tõendanud

võlatunnistuse aluseks oleva nõude puudumist, asub kohus seisukohale, et võlatunnistus on

kehtiv ning see kuulub täitmisele VÕS § 8 lg 2 ja § 76 kohaselt. Võlaõigusseaduse VÕS § 8

lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1

alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt

lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui

võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kohustuse rikkumine on aga võlasuhtest

tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega

viivitamine (VÕS § 100). Võlausaldajal ehk käesoleval juhul hagejal on seega õigus vastavalt

VÕS § 101 lg 1 p 1 nõuda kohustuse täitmist, kuna võlgnik, s.o kostja, on kohustust rikkunud.

Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hageja nõude summas 224 080 eurot.

20. Hageja esitas kostja vastu ka sissenõutavaks muutunud viivisenõude summas 11 695,15

eurot ning viivisenõude põhinõudelt summas 224 080 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

Viivisenõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel. VÕS § 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. TsMS § 367 alusel viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus

mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

21. Kohus leiab, et sissenõutavaks muutunud viivise nõue summas 11 695,15 eurot kuulub

rahuldamisele. Kohus rahuldas hageja põhinõude summas 224 080 eurot. Hageja on

arvestanud kostjale hagi esitamise seisuga viivist kokku 11 695,15 eurot, mis koosneb:

summalt 75 000 eurot perioodi eest 01.07.2016-26.05.2017 5416,39 eurot; summalt 75 000

eurot perioodi eest 01.10.2016-26.05.2017 3908,2 eurot; summalt 74 080 eurot perioodi eest

01.01.2017-26.05.2017 2370,56 eurot. Kostja ei esitanud viivisenõudele sisulisi vastuväiteid.

Seega tuleb kostjalt hagejale välja mõista põhivõlalt 224 080 eurolt sissenõutavaks muutunud

viivis seisuga 26.05.2017 11 695,15 eurot. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks TsMS § 367

alusel välja mõista viivis põhivõlalt (224 080 eurot) alates 27.05.2017 kuni põhivõlgnevuse

täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

22. Järgmisena analüüsib kohus kostja tasaarvestuse nõuet. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui

kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma

muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole

nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt

nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 198 esimese lause kohaselt toimub tasaarvestus

avalduse tegemisega teisele poolele. VÕS § 186 p 2 kohaselt lõpeb võlasuhe tasaarvestusega.

Tasaarvestuse vastuväite võib esitada ka kohtumenetluses (protsessuaalne tasaarvestus).

23. Kostja esitas 17.07.2017 vastuses hagile tasaarvestusavalduse, mille kohaselt kostja ei ole

käsunditäitmise eest Bruker Baltic OÜ-lt16.06.2011 lepingu alusel tasu saanud ja kostjal on

hageja vastu tasunõue VÕS § 28 lg 1 ja VÕS § 627 lg 1 järgi 5 aasta teenuse eest 100 000

eurot. 02.01.2018 täpsustatud tasaarvestusavalduse kohaselt on hageja õiguseellane Bruker

Baltic OÜ teinud kostjale makseid 12 korral, ühel korral 12 150 eurot ja ülejäänud korrad

2 700 eurot, kokku 41 850 eurot. Kostja palub hageja omandatud võimaliku nõude lugeda

tasaarvestatuks kostja nõudega Bruker Baltic OÜ vastu 170 100 euro ulatuses või

alternatiivselt 100 000 euro ulatuses.

24. Seega kohus analüüsib, kas kostjal on hageja vastu tasaarvestuslik nõue. Kohtule esitatud

arvelduskontodega on tõendamist leidnud, et Bruker Baltic OÜ tasus kostjale makseid

05.01.2015 sõlmitud lepingus osutatud teenuste eest, mitte 16.06.2011 sõlmitud lepingu alusel

(vt 05.01.2015 teenusleping, tl 106-108). Pangakonto väljavõtetelt (tl 87-91 pöördel) on näha

kostja poolt Bruker Baltic OÜ-le esitatud arvete numbrid. Kostja poolt Bruker Baltic OÜ-le

esitatud arvete selgitustest on näha, et Bruker Baltic OÜ tegi kostjale makseid 05.01.2015

sõlmitud lepingu alusel (tl 109-114 pöördel). Arvest nr 1201 summas 9 720 eurot, arvest nr

1215 summas 1 296 eurot ja arvest nr 1222 summas 1 134 eurot nähtub, et need arved on

esitatud komisjonitasude eest ning seega tehti nimetatud arvete alusel makse summas 12 150

eurot komisjonitasude eest, mitte aga 16.06.2011 lepingu alusel (tl 115-116). Kostja ei ole

tõendanud, et kostja oleks osutanud hagejale turundusteenust. Seega ei ole tõendamist

leidnud, et kostjal on tasaarvestuslik nõue hageja vastu.

25. Kohus on käesolevas menetluses tuvastanud, et hagejal on sissenõutavaks muutunud nõue

kostja vastu. Kohtu hinnangul puudub kostjal seega õigus keelduda võlatunnistuse alusel

tekkinud võla maksmisest. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 224 080

eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 11 695,15 eurot ning alates 27.05.2017 viivis

põhinõudelt (224 080 eurot) VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kuni

põhinõude täitmiseni.

MENETLUSKULUD

26. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulud jätta täielikult kostja kanda.

27. Kooskõlas TsMS § 174 lõikega 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS §

177 lõikes 2 sätestatud korras. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaie Almere

kohtunik