2-17-10110/36 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

5. oktoober 2018, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-17-10110

Tsiviilasi

Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) hagi

Osaühingu Treemen Invest ja XX vastu tehingu

kehtetuks tunnistamiseks ning tehingu alusel saadu

üleandmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 18. mai 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

145 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti

kaudu), lepinguline esindaja Katri-Helena Siirak

Kostja I: Osaühing Treemen Invest (registrikood

10932785), seaduslik esindaja juhatuse liige SM

Kostja II (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Veso

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 18. mai 2018 otsus jätta muutmata, aga täiendada selle

resolutsiooni otsustusega, et sama maakohtu 30. juuni 2017 määrusega rakendatud

hagi tagamise abinõud jäävad kehtima otsuse täitmise tagamiseks.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maakohtus jätta kostjate kanda ja ringkonnakohtus kostja XX

kanda.

4. Määrata kindlaks, et hüvitatavad ringkonnakohtu menetluskulud puuduvad.

5. Toimetada käesolev otsus kostjale Osaühing Treemen Invest kätte avalikult.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

2 (8)

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu, hageja) esitas 30 juunil 2017 Harju

Maakohtule hagi Osaühingu Treemen Invest (kostja I) ja XX (kostja II, koos edaspidi

„kostjad“) vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks ning tehingu alusel saadu üleandmiseks.

Hageja palub:

(1) tunnistada kehtetuks kostjate vahel 9. novembril 2015 sõlmitud korteriomandite

müügilepingud, hüpoteegi kustutamise avalduse ja asjaõiguslepingud (edaspidi

„võõrandamisleping“), millega võõrandati Tallinnas aadressil Narva mnt 5 asuvad

korteriomandid (eluruum nr 49 ja mitteeluruum nr 191, vastavalt kinnistusraamatu

registriosad nr 21614901 ja 21628901, edaspidi koos „korter“ ja eraldi ka vastavalt

„eluruum“ ja „mitteeluruum“) kostjale II;

(2) kostjalt II välja nõuda võõrandamislepingu alusel saadud korter.

Hageja väitel:

-

kostjal I oli hagi esitamise ajal maksuvõlg 198 321,40 eurot, sh põhivõlg

150 643,37 eurot ja intress 47 678,03 eurot. Põhivõlg kujunes 3. novembri 2016

maksuotsusega nr 12.2-3/036040-161 (edaspidi „maksuotsus“) täiendavalt tasumisele

määratud maksukohustusest ning perioodidel mai 2015, juuni 2016 ja september 2016

deklareeritud, kuid tasumata jäetud maksukohustustest. Tähtpäevaks tasumata

summadelt arvestas Maksu- ja Tolliamet (edaspidi „maksuhaldur“) intressi maksu-

korralduse seaduse (MKS) § 115 lg 1 alusel määras 0,06% päevas;

-

kostja I ei tasunud maksuotsusega tasumisele määratud ega enda poolt deklareeritud

maksusummasid. Seetõttu alustas hageja MKS § 130 lg 1 alusel võla sundkorras

sissenõudmist. Hageja läbi viidud toimingute tulemusel ei õnnestunud maksuvõlga

sisse nõuda. Samuti ei toimunud kohtutäituri vahendusel laekumisi maksuvõla katteks;

-

kostjad sõlmisid võõrandamislepingu, mille kohaselt müüs kostja I korteri kostjale II.

Sisuliselt on see kinkeleping, sest vastusooritust kostja I ei saanud. Kuna sissenõude

pööramisega kostja I varale ei kaasnenud hageja nõude rahuldamist, on hagejal õigus

esitada hagi kostjate vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks võõrandamis-

lepingu, mis kahjustab hageja kui sissenõudja huve.

2. Kostja I hagile ei vastanud. Kostja II vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokku–

võtvalt järgmised:

-

kostja II omandas korteri oma nõude tasaarvestamise vastu summas 145 000 eurot,

milline hind oli kõrgem, kui korteri turuväärtus 139 000 eurot;

-

hageja ei tõendanud ega viidanud võõrandamislepingu tingimustele, millest nähtuks, et

korter tegelikult kingiti kostjale II. Arvestades, et korter müüdi tegelikust turuhinnast

kallimalt, milline nõue tasaarvestati kostja II nõudega kostja I vastu, siis ei esine ühtegi

ebavõrdset tingimust, mis võiks viidata ebatavalisele müügitehingule;

-

võõrandamislepinguga tasaarvestati kostja II nõue 145 000 euro ulatuses, milline nõue

oleks kostjal II endiselt kostja I vastu, kui võõrandamislepingut poleks sõlmitud.

Sellisel juhul oleks kostja I võimaliku pankrotimenetluse puhul kaks võlausaldajat ja

3 (8)

kostja II nõue oleks suurem kui hageja nõue. Kostja II ei teadnud maksuotsuse aluseks

olnud kostja I tehingutest midagi. Kostjal I ei olnud 2015. aasta majandusaasta aruande

kohaselt 31. detsembri 2015 seisuga ühtegi kohustust hageja ees. Seega ei saanud

kostjad müügitehinguga teadlikult ja tahtlikult kuidagi kahjustada hageja huve;

-

kostja I ei teadnud ega pidanud teadma, et hageja tagantjärele tõlgendab ekskavaatorite

ostu- ja müügitehingud näiliseks ning määrab juurde maksmiseks 78 957,83 eurot.

Kostja I ostis ja müüs maksuotsuses käsitletud ekskavaatoreid vaheltkasu teenimise

eesmärgil. Asjaolu, et kostja I maksuotsust ei vaidlustanud, ei saa tõlgendada kostja II

kahjuks. Samuti ei saanud kostja II kuidagi eeldada, et oma nõude rahuldamiseks

korterit omandades (turuhinnast kallimalt) 145 000 euro nõude tasaarveldamise teel,

kahjustab ta kellegi huve.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 18. mai 2018 otsusega (vaidlustatud otsus). Menetluskulud jättis

maakohus kostjate kanda ja määras kindlaks, et hagejale hüvitatavad kulud puuduvad.

3.1. Maakohus tuvastas, et:

-

kostjad sõlmisid võõrandamislepingu, mille ese oli korter. Lepingus märgiti eluruumi

hind 135 000 eurot ja mitteeluruumi hind 10 000 eurot. Lepingu p-s 2.3.1 kinnitasid

lepingu pooled, et nende vahel on 30. aprillil 2013 sõlmitud laenuleping nr 2013/04/30

nõude suurusega 9. novembri 2015 seisuga 145 000 eurot. Lepingu p 3.2 kohaselt

toimub ostuhinna tasumine kostja I nõude tasaarvestamisega kostja II nõudega kostja I

vastu ning lepingu pooled loevad vastastikkused nõuded tasaarvestatuks;

-

kostja I suhtes tehti 3. novembril 2016 maksuotsus summas 78 957,83 eurot ning

19. septembril 2016

maksuvõla

tasumise

korraldus

nr 13-11/50611

summas

71 727,74 eurot;

-

hageja esitas Swedbank AS-le 7. oktoobril 2016 korralduse nr 13.2-7/349096 ning

5. jaanuaril 2017 korralduse nr 13-2.7/11555 kostja I pangakonto arestimiseks ja

pangakontolt raha ülekandmiseks maksuhalduri pangakontole;

-

hageja esitas 24. aprillil 2017 Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale täitmis-

avaldused nr 13-19/723 ja 13-19/724. Kohtutäituri vahendusel ei ole toimunud

laekumisi kostja I maksuvõla katteks;

-

hagi esitamise seisuga oli kostja I maksuvõlg kokku 150 643,37 eurot.

3.2. Tuvastatud asjaoludest järeldub, et sissenõude pööramine kostja I varale ei ole viinud

hageja maksunõude rahuldamiseni. Kostja I on mittetegutsev äriühing, mistõttu ei ole nõude

rahuldamine võimalik majandustegevusest saadavate vahendite arvelt. Kostja II ei ole hagile

selles osas vastu vaielnud ega väitnud, et nõuet oleks võimalik rahuldada muul viisil. Seega on

täidetud vara tagasivõitmise üldised eeldused, sest senine sissenõude pööramine võlgniku

varale ei ole andnud tulemusi ja on alust eeldada, et see ei anna tulemusi ka edaspidi.

3.3. Kostja I ei saanud korteri võõrandamisega kostjalt II kohast vastusooritust, mistõttu tuleb

9. novembri 2015 tehing lugeda kinke iseloomuga tehinguks, millele kohaldub täitemenetluse

seadustiku (TMS) § 189. Seda põhjendas maakohus järgmiselt.

3.3.1. Kostjate vahel 30. aprillil 2013 sõlmitud laenulepingu osas on kostja II väited

vastuolulised. Kostja II väitis, et osa laenu on antud 2013. aastal ning ka enne seda, samas esitas

kostja II sularaha sissemaksete orderid, mille kohaselt andis ta kostjale I raha (kokku

130 000 eurot) alles septembris-oktoobris 2015.

3.3.2. Kassa sissetuleku orderid ei tõenda sularahas laenu andmist septembris-oktoobris 2015

kostjale I. Kostja II töötas kostja I raamatupidajana ja seda ka novembris 2015. Kassa

sissetuleku orderid on allkirjastanud pearaamatupidaja ja kassapidaja. Kostja I 2015. aasta

4 (8)

majandusaasta aruande lisa nr 12 kohaselt oli kostja I töötajate keskmine arv 2015. aastal

taandatuna täistööajale kaks inimest. Seega puudus kostjal I muu isik peale kostja II, kes oleks

saanud sularaha sissemakset vastu võtta ja selle kohta allkirja anda. Nii oli eeldatavasti sularaha

andja ning vastuvõtja üks ja sama isik. See vähendab oluliselt esitatud tõendite (kassa

sissetuleku orderite) usaldusväärsust.

Sissemaksed on kajastatud kostja I pearaamatus. Kui lähtuda eeldusest, et kostja I pearaamatu

andmed vastavad tegelikkusele, siis on enne 9. novembri 2015 tehingut andnud kostja II

ajavahemikus 25. juuni – 12. oktoober 2015 kostjale I laenu kokku 205 000 eurot. Sellest on

peale võõrandamislepingu sõlmimist tagastatud kostjale I kokku 128 000 eurot. Lähtudes

pearaamatu kannete õigsusest on kostjal I tagastamata kostjale seega 77 000 eurot. Korteri hind

oli kokku 145 000 eurot ja kostja I võlgnevus eeltoodud arvutuse järgi 77 000 eurot, millest

järeldub, et 9. novembri 2015 tehing oli valdavas osas kinke iseloomuga.

Samas ei ole pearaamatu kanded kooskõlas kostja I kontoväljavõttega, sest sellest ei nähtu

väljamaksed kostjale II. Kontoväljavõtte kohaselt on kostjale II tehtud ajavahemikus

6. juuli 2015 kuni 2. september 2016 väljamakseid kokku 53 685 euro ulatuses, sealhulgas

peale väidetava tasaarvestuse tegemist 31 950 eurot. Selgusetuks jääb, miks oli vaja kanda

kostjal I kostjale II üle raha ka pärast väidetava tasaarvestuse tegemist.

3.3.3. Kostja II pangakonto väljavõttest nähtub, et 20 märtsil 2013 kandis notar kostjale II üle

7 732 eurot ja 21. märtsil 2013 kandsid kaks eraisikut kostja II pangakontole kokku

102 700 eurot selgitusega Männiku tn 14, Keila linn, Harjumaa, ost. Väljavõttest ei nähtu suurte

summade kandmine kostjale I ega ka märkimisväärses summas sularaha väljavõtmine. Küll aga

nähtub, et suured summad on kostja II kandnud kolmandatele isikutele, mistõttu jäi

26. oktoobri 2016 seisuga kontole 818,32 eurot.

Kontoväljavõttest ei nähtu ka suurte summade laekumised, mida kostja II oleks saanud

kasutada kostjale I laenu andmiseks väidetavas ulatuses. Laenusumma kandmine kostjale I

30. aprillil 2013 ja pärast seda (septembris – oktoobris 2015) ei ole tõendatud, kuna esitatud

tõenditest nähtuvalt ei saanud kostja II käsutuses olla selliseid summasid.

Kostja II pangakonto väljavõtte kohaselt kandis ta kostjale I üle perioodil 21. märts 2013 kuni

9. november 2015 kokku 1 875 eurot. Kostja I kandis samal ajavahemikul kostja II samale

kontole 22 060 eurot (lisaks ka 339,258 eurot töötasu).

Kostja II kolme erineva konto väljavõtetest nähtub, et kostja I tasus ajavahemikus

1. jaanuar 2013 – 31. detsember 2015 kostjale II selgitusega „kreditoorne võlgnevus“ või

„laenu tagasimakse“ kolmele kontole kokku 43 385 eurot. Sellest summast on enne

9. novembri 2015 tehingut tasutud 30 335 eurot ning peale tehingut veel 13 050 eurot.

Eeltoodust tulenevalt oli pigem 9. novembri 2015 seisuga kostjal II märkimisväärne võlgnevus

kostja I ees (mis hiljem veel suurenes).

3.3.4. Samuti ei tõenda laenu andmist kostja I 2013. ja 2014. aasta majandusaasta aruanded.

Neis esitatud üldisest sõnastusest ei saa järeldada, et seotud osapoole all tuleb silmas pidada

nimelt kostjat II. Kostja II väidete kohaselt andis ta laenusumma kostjale I üle alles septembris-

oktoobris 2015. Seega ei saa 145 000 euro laenamist tuvastada varasemate aruannete põhjal.

3.3.5. Nähtuvalt kriminaalasjas koostatud 13. aprilli 2017 tunnistajana ülekuulamise

protokollist, kinnitas kostja II, et on võimalik, et ta andis kostjale I laenu, aga ei mäleta millal

ning mis summas. Sellised ütlused näitavad, et väited 30. aprillil 2013 laenulepingu sõlmimise

ning selle alusel raha üleandmise kohta kostjale I ei ole usutavad ega tõendatud.

3.3.6. Laenulepingu dokumendi p 1.3 kohaselt oli laenusumma tagastamise tähtaeg hiljemalt

31. oktoober 2015. Kostja II väitis kohtuistungil, et kostja I kasutas laenulepingu alusel krediiti

igapäevaste tehingute jaoks. Kassa sissetuleku orderite kohaselt andis kostja II kostjale I laenu

5 (8)

130 000 eurot ajavahemikus 16. september – 12. oktoober 2015. Usutav ei ole, et kostjal I

tekkis laenu saamise vajadus alles ca 2,5 aastat pärast laenulepingu sõlmimist ning seejärel

tekkis koheselt ka vajadus laen tagasi maksta. Ka see vähendab laenamise väite usaldusväärsust.

3.3.7. Samuti ei tõenda laenu andmist ja 145 000 euro suuruse nõude olemasolu kostja I

osanike 26. oktoobri 2015 üldkoosoleku protokoll (edaspidi „protokoll“). Protokoll on

vastuolus teiste tõenditega, eelkõige kontoväljavõtetest nähtuva raha tegeliku liikumisega.

Esitatud asjaolude kohaselt ei saa pidada protokolli usaldusväärseks tõendiks.

3.3.8. Vaidlusaluse tehingu tagasivõitmist ei välista TMS § 189 lg 3. Arvestades

võõrandamislepingu eset ja selle väärtust, samuti kostja I majanduslikku seisundit, ei saa asuda

seisukohale, et vara sisuliselt tasuta kostjale II võõrandamine oli tavapärane kingitus.

3.4. Hagi kuuluks rahuldamisele ka TMS §-de 187 ja 188 alusel. Kostja II on kostja I juhatuse

liikme abikaasa ning oli ühtlasi kostja I raamatupidaja, seega tuleb ta lugeda pankrotiseaduse

(PankrS) § 117 lg 1 p-st 1 ning lg 2 p-st 1 tulenevalt võlgniku (kostja I) lähikondseks.

3.4.1. Maksuotsuse aluseks olnud tehingud viidi läbi enne võõrandamislepingu sõlmimist.

Seega pidi kostjale I olema teada tulevikus tekkiv maksukohustus. Kui äriühing kajastab oma

raamatupidamises ja käibedeklaratsioonides tehinguid tegelikkusele mittevastavalt, peab

äriühing ja ka temaga seotud isik aru saama ja pidama võimalikuks, et maksuhaldur võib

hilisemalt määrata täiendavalt tasumisele kuuluvat maksu.

3.4.2. Kui kostja I ei oleks korterit võõrandamislepinguga kostjale II tasuta (või märkimis-

väärselt ebaproportsionaalse vastusoorituse eest) võõrandanud, oleks selle omanik jätkuvalt

kostja I. Sellisel juhul saaks kohtutäitur vara realiseerimise tulemi arvelt hageja nõude suuremas

osas täita. Praegusel juhul ei ole aga täitemenetlus tulemust andnud ja esitatud asjaolude

kohaselt puudub kostjal I vara, millele oleks võimalik hageja nõude sundtäitmiseks sissenõuet

pöörata. Seega muutis kostja I ennast võõrandamislepinguga sisuliselt varatuks ja sellega

omakorda hageja nõude rahuldamise kostja I vara arvel võimatuks. Eeltoodu põhjal on ilmne,

et võõrandamislepinguga vara kinkimine kostjale II kahjustas hageja kui sissenõudja huve.

3.4.3. Kuna 78 957,83 eurose maksunõude tekkimine pidi olema kostjale I 9. novembril 2015

teada, tal puudus muu oluline vara peale korteri, sissenõudja nõue on jäänud rahuldamata ja

kostjal II ei saanud olla tasaarvestusena kajastatud ulatuses nõuet kostja I vastu, on kostja I

teinud tehingu teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks.

3.4.4. Kostja II tuleb lugeda võlgniku lähikondseks, mistõttu eeldatakse tema teadmist

sissenõudja huvide kahjustamisest vaidlusaluse tehingu tegemise ajal.

3.5. Menetluskulud jaotas kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue

otsusega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja II panna hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks hindas maakohus ebaõigesti asjas kogutud tõendeid.

Kostja II esitas sularaha sissemaksete kohta tõendid (2015. aasta kassa sissetuleku orderid), mis

tal õnnestus leida, kuid tal ei olnud alles 2013. ja 2014. aastast ühtegi kassa sissetuleku orderit,

mis aitaks tõendada sel perioodil raha maksmist. Kostja II ei pidanud kassa sissetuleku ordereid

alles hoidma, kuna kostja I võõrandas talle korteri, mille hind tasaarvestati kostja II nõudega.

Väär on maakohtu järeldus, et kostja II võttis kostja I nimel vastu sularaha ja allkirjastas kassa

sissetuleku orderid. Seda tõendab kriminaalasjas koostatud 13. aprilli 2017 tunnistajana

ülekuulamise protokoll, mille kostja II allkirjastas. Võrreldes protokollil olevat allkirja kassa

6 (8)

sissetuleku orderitel olevate allkirjadega, siis on näha, et allkirju ei andnud sama isik. Kassa

sissetuleku orderid allkirjastas kostja I juhatuse liige.

Maakohus eeldas küll pearaamatu kannete õigsust, kuid ei arvestanud 2013. ja 2014. aasta

majandusaasta aruannetes seotud osapoole kohustuse real kajastatud summaga. Kui maakohus

oleks arvestanud kõigi kostja II esitatud tõenditega (2013. ja 2014. aasta majandusaasta

aruanded, kostja II pangakonto väljavõtted, pearaamat, protokoll), ei oleks ta jõudnud väärale

järeldusele, et kinnisasjade müügitehing oli osaliselt kinke iseloomuga. Maakohtule esitatud

tõendite põhjal oli kostja II nõue kostja I vastu kinnisasjade müügitehingu ajal suurem, kui

müügihind 145 000 eurot. Seda kinnitab ka kostja I osanike 26. oktoobri 2015 üldkoosoleku

otsus.

4.2. Teiseks kohaldas maakohus vääralt raamatupidamise seaduse (RPS) § 21 lg 3 p 5, millest

tulenevalt tõlgendas vääralt kostja I 2013. ja 2014. aasta majandusaasta aruandeid. Aruannetes

on kostja II laenud kajastatud kirje all „Tegev- ja kõrgema juhtkonna ning olulise osalusega

eraisikust omanike lähedased pereliikmed ning nende valitseva või olulise mõju all olevad

ettevõtjad“. Nimeliselt ei pea seotud osapooli aruandes nimetama.

4.3. Kolmandaks kohaldas maakohus vääralt TMS sätteid. Kostja II ei saanud korterit

kostjalt I kinkena, kuna tasus selle eest rohkem kui turuhinna. Seevõttu on väär tehingu

tagasivõitmine TMS § 189 alusel. Samuti ei ole võimalik tagasivõitmine TMS §-de 187 ja 188

alusel. Hageja huve ei kahjustatud, sest korter osteti turuhinnast kallimalt, millega tasaarvestati

kostja II nõue kostja I vastu. Tehingu kinnitasid ja kiitsid heaks kostja I osanikud, kes ei oleks

endale ebasoodsat tehingut teinud.

4.4. Neljandaks väitis maakohus alusetult, et kostja I pidi 9. novembril 2015 teadma, et hageja

võib hakata temalt 78 957,83 eurot nõudma. Ekskavaatoritega tehinguid tehes ei näinud kostja I

ette, et hageja hindab tehingud näiliseks ning nõuab täiendavate maksude tasumist.

Maksumenetlus algas ka alles 16. novembril 2015. Kuivõrd korter võõrandati turuhinnast

kallimalt, ei saa väita, et kostjad kahjustasid müügitehinguga võlausaldajate huve.

5. Hageja vaidles kaebusele vastu. Kostja I, kellele ringkonnakohus toimetas kaebuse ja selle

menetlusse võtmise määruse kätte avalikult, kaebuse kohta seisukohta ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata,

aga selle resolutsiooni tuleb täiendada otsustusega hagi tagamise abinõude kehtima jätmise

kohta. Hagi rahuldamise osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja II kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

7. Kuigi kostja I ei ole maakohtu otsust vaidlustanud, siis on vähemalt tehingute kehtetuks

tunnistamise osas kostjad vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes, kuna nende kui

lepingupoolte suhtes saab lepingu kehtetuks tunnistada üksnes ühiselt. See järeldub mh TMS

§ 187 lg 1 esimesest lausest, mille järgi tuleb tagasivõitmise hagi esitada võlgniku ja tehingu

teise poole vastu (vrd Riigikohtu 26. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 11 teine

lõik).

8. Kaebuse esimese väitega vaidlustab kostja II maakohtu otsust tõendite hindamise osas,

täpsemalt nende asjaolude kohta, mille põhjal maakohus järeldas, et vaidlusalusel tehingul on

vähemalt osaliselt kinke iseloom. Maakohus ei ole tõendite hindamisel menetlusnorme

rikkunud ja on teinud tõendite põhjal kohased järeldused poolte väidete tõendatusse kohta.

Ringkonnakohus põhjendab seda järgmiselt.

8.1. TMS § 189 lg 1 sätestab, et kohus tunnistab kehtetuks võlgniku sõlmitud kinkelepingu,

välja arvatud juhul, kui leping on sõlmitud varem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks

tunnistamise hagi esitamist. Lisaks näeb TMS § 189 lg 2 ette, et kohus võib samadel alustel

7 (8)

tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse

tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom. Seega analüüsis

maakohus põhjendatult, kas võõrandamislepingul on vähemalt osaliselt kinke iseloom.

8.2. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et PankrS § 111 lg 3 kohaldamisel tuleb kindlaks

teha, kas tehingul võib kas või osaliselt olla kinke iseloom, st kas soorituse ja vastusoorituse

väärtused erinevad suurusjärgu võrra (vt nt 5. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-17, p 14

esimene lõik, samuti selles viidatud 22. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11, p 41,

ja 20. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p 14). Sama põhimõte kohaldub ka TMS

§ 189 lg 2 kohaldamisel. Järelikult tuli TMS § 189 lg 2 kohaldamiseks hinnata, kas kostjate

vastastikused sooritused võõrandamislepingu alusel erinevad suurusjärgu võrra.

8.3. TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või

tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind

(turuhind). Maakohus võttis aluseks, et korteri väärtus oli võõrandamislepingus märgitud

145 000 eurot. Seda seisukohta ei ole kaebusega selgelt vaidlustatud, aga samas lähtub kostja II

jätkuvalt enda väitest nagu oleks korteri väärtus 139 000 eurot ja viitab kinnisvarabüroo

hinnangule (II kd tl 33–46). Viidatud hindamisaktis on märgitud vaid kinnistusraamatu

eluruumi eeldatav turuhind 21. veebruari 2017 seisuga, aga pole arvestatud mitteeluruumiga.

Samas tuleb vaidlusaluse tehingu alusel tehtud sooritusi võrrelda tervikuna ja tehingu tegemise

aja, st 9. novembri 2015 seisuga. Neil kaalutlustel tuvastas maakohus õigesti, et korteri väärtus

(st eluruumi ja mitteleuruumi kokku) on võõrandamislepingus märgitud 145 000 eurot.

8.4. Õige on maakohtu arusaam, et kui kostja II kohustus korteri ostuhinna tasumiseks pidi

lepingu järgi lõppema tasaarvestuse tulemusel, siis tuli kostja II vastusooritust korteri eest

hinnata selle nõude põhjal, mida kostja II tasaarvestuseks kasutas, st väidetavast laenulepingust

tuleneva laenu tagastamise nõude põhjal. Kostjate omavahelise seotuse tõttu, mida kaebusega

samuti ei vaidlustata, oli kostjate kanda kogu tõendamiskoormis selleks, et tõendada nii

laenulepingu kui ka sellest tuleneva laenu tagastamise kohustuse olemasolu. Kostja II möönab

kaebuses, et tal oli vähe tõendeid, kuid ta ei esitanud maakohtus taotlusi tõendite kogumiseks.

8.5. Maakohtu hinnang kassa sissetuleku orderite usaldusväärsusele on kooskõlas TsMS-s

sätestatud tõendite hindamise reeglitega. TsMS § 232 lg 1 järgi hindab kohus seadusest

juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma

siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades

muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. TsMS § 238 lg 5 teise lause kohaselt võib

tõendi selle hindamise järel jätta arvestamata ka siis, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. TsMS

§ 436 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tuleneb, et kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses

põhjendama. Maakohtu otsus vastab neile nõuetele.

8.6. Vaidlustatud otsus ei ole tõendite hindamisel vastuoluline. Maakohus kontrollis kostja II

kõiki väiteid ja võis selle käigus ka lähtuda eeldusest, et kostja I pearaamatu kanded on õiged

ning arvutada väidetava laenujäägi välja selle eelduse põhjal. Kuna kostja II väited olid

ebajärjekindlad, siis tuligi neid kontrollida mõneti erinevatel eeldustel. Kohtu hinnang, et

teatavas osas saab lähtuda pearaamatu kannetest, ei tähenda, et õigeks ja usaldusväärseks tuleb

lugeda ka teised kostja esitatud tõendid, sh varasemad majandusaasta aruanded. Tervikuna on

vaidlustatud otsuses järgitav maakohtu siseveendumuse kujunemine selle kohta, et kostjalt II

kostjale I laenu andmine ega selle tagastamise kohustuse tekkimine ei ole tõendatud.

8.7. Ka protokolli tõendusjõudu hindas maakohus õigesti. Koosmõjus teiste tõenditega ja

eespool p-des 8.5 ja 8.6 märgitud kaalutlustel ei saa seda pidada kohaseks tõendiks, et tuvastada

kostja II tegelik kohustus tasuda kostjale I 145 000 eurot.

9. Kaebuse teise väitega heidab kostja II maakohtule ette eksimist RPS kohaldamisel. See

väide ei ole põhjendatud. Maakohus sedastas kostja I majandusaasta aruannete põhjal õigesti,

8 (8)

et neist ei saa järeldada laenu tagastamise kohustust just kostja II ees. RPS § 21 lg 3 p 5 ei

võimalda samuti teha kostja II soovitud järeldust.

10. Kolmas ja neljas väide käsitlevad TMS kohaldamist, aga ka selles osas maakohus ei

eksinud. Vastavalt eespool p-s 8 ja selle alapunktides märgitule, tuvastas maakohus õigesti, et

võõrandamislepingul oli kinke iseloom. Seega sai muude eelduste täidetuse korral – mille

maakohus samuti õigesti tuvastas – hagi rahuldada TMS § 189 lg-te 1 ja 2 alusel. Seetõttu ei

ole vaja eraldi vastata kaebuse väidetele maakohtu alternatiivse käsitluse kohta tagasivõitmise

üldiste aluste kohta.

11. Eelnevast tuleneb, et kaebuse ükski väide ei ole edukas ega anna alust maakohtu otsuse

muutmiseks.

12. Olenemata kaebuse väidetest peab ringkonnakohus vajalikuks täiendada maakohtu otsuse

resolutsiooni otsustusega selle kohta, et maakohtu 30. juuni 2017 määrusega rakendatud hagi

tagamise abinõud jäävad kehtima otsuse täitmise tagamiseks. Maakohus käsitles seda küsimust

vaidlustatud otsuse põhjendava osa p-s 35 ja leidis õigesti, et hagi tagamine peab jääma

kehtima. Samas näeb TsMS § 442 lg 5 ette, et vastav otsustus peab kajastuma ka kohtulahendi

resolutsioonis. Selle puuduse saab ringkonnakohus omal algatusel kõrvaldada.

13. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja II kanda. Sellist

kulude jaotamist ei mõjuta eespool p-s 7 märgitu. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest

märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kuna

hagejal menetluskulud puuduvad, ei ole vajadust menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.

14. Kostja I aadress ei ole kantud äriregistrisse ega ole kohtule ka muu allika kaudu teada.

Samuti ei ole kohtule teada kostja II juhatuse liikme aadress. Seega on täidetud TsMS § 317

lg 1 p 1 kohaldamise eeldused ja ringkonnakohus toimetab otsuse kostjale I kätte avalikult.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm