1-17-5760/47 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

1175760

Otsuse kuupäev

5. oktoober 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg ja Paavo

Randma

Kohtuasi

Kriminaalasi P. K. süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. veebruari 2018. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

P. K. kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Toomas Tomberg

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

5. september 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tallinna Ringkonnakohtu 14. veebruari 2018. a otsus P. K. süüdistusasjas jätta muutmata.

2. Kassatsioon jätta rahuldamata.

3. Määrata Advokaadibüroole Natalia Lausmaa kassatsioonimenetluses P. K-le osutatud riigi

õigusabi eest makstava tasu suuruseks 180 eurot (sh käibemaks 30 eurot).

4. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks P. K-lt Eesti Vabariigi kasuks

välja 180 eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.1.

Harju Maakohtu 23. novembri 2017. a otsusega tunnistati P. K. süüdi karistusseadustiku

(KarS) § 121 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks rahaline karistus summas 2000 eurot.

KarS § 73 lgte 1 ja 3 alusel jättis kohus mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata, kui

P. K. ei pane üheaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

1.1.

P. K. tunnistati süüdi selles, et ta tõukas 28. juulil 2015 T. V-i, mille tagajärjel kannatanu

kukkus ja lõi ära oma parema põlve, küünarnuki ning õla.

1.2.

Maakohus leidis, et esitatud süüdistus on tõendatud eeskätt kannatanu ja tunnistajate

ütlustega, mille kohaselt süüdistatav tõukas kannatanut, kes kukkus ja sai haiget. Samuti oli

kannatanu põlv verine. Kõik kohtus üle kuulatud tunnistajad andsid toimunu kohta riimuvaid ütlusi

1-17-5760

ja kinnitasid, et kannatanu süüdistatavat ei rünnanud. P. K. ennastõigustavad ütlused luges

maakohus erinevate vastuolude tõttu ebausaldusväärseks.

1.2.

Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni süüdistatav ja tema kaitsja vandeadvokaat

Natalia Lausmaa, kes taotlesid P. K. õigeksmõistmist.

1.3.

Tallinna Ringkonnakohtu 14. veebruari 2018. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud. Apellatsioonides esitatud väited maakohtu järeldusi ümber ei lükka.

Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsjaga selleski, et süüdistatava teo ja kannatanu valutunde

vahel ei esine põhjuslikku seost. Kohus selgitas, et tõukamine moodustab kehalise

väärkohtlemise koosseisu, kui see põhjustab kannatanu valulise kukkumise.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1.4.

Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kasseeris P. K. kaitsja, kes taotleb nii maa- kui ka

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist. Alternatiivselt

palub kaitsja P. K. õigeks mõista.

1.4.1.

Kassatsiooni kohaselt on põhjendatud kahtlus selles, et süüdistatav ei ole süüvõimeline, kuna

kaitsja sai 9. märtsil 2018 süüdistatava arstilt teada, et P. K. põeb skisofreeniat. Kaitsja esitab

enda väite kinnituseks Riigikohtule kassatsiooni lisana perearsti tõendi ning taotleb sel alusel

asja uueks arutamiseks saatmist, et teha kindlaks, kas P. K. on süüdiv või mitte.

Kassatsioonile on lisatud ka Sotsiaalkindlustusameti puude raskusastme tuvastamise ja

puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määramise otsus, mille kohaselt on P. K-l raske puude

raskusastmele vastav liikumisfunktsiooni kõrvalekalle.

1.4.2.

Lisaks leiab kassaator, et maa- ja ringkonnakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid.

Kannatanu ja tunnistajad on andnud vastuolulisi ütlusi, mistõttu ei ole võimalik järeldada, et

süüdistatav on kannatanut tahtlikult tõuganud. Kaitsja hinnangul ei ole tuvastatav P. K.

tahtlus põhjustada kannatanule valu.

1.5.

Kassatsioonivastuses leiab prokurör, et maa- ja ringkonnakohtu otsus on seaduslik ning

põhjendatud. Menetluse kestel ei ole kohtumenetluse pooltel ega kohtul tekkinud kahtlust

süüdistatava vaimse seisundi suhtes. Kassatsioonile lisatud perearsti kirjast ei nähtu, kes ja

millal on P. K-l skisofreenia diagnoosinud. Kaitsja väide P. K. süüdimatuse kohta on oletuslik

ega anna alust maa- ega ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1.6.

Kolleegium leiab, et kaitsja väited maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alust ei

anna, põhjendades seda järgmiselt.

1.7.

Kassatsioonis esitatud tõendite hindamist puudutavad argumendid on ainetud. Maa- ja

ringkonnakohus on tõendite lubatavust ja usaldusväärsust piisava põhjalikkusega käsitlenud ning

veatult tuvastanud P. K. süüdistuse aluseks olevad asjaolud. Kohtute seisukohad on selged,

ammendavad ja vastuoludeta. Kaitsja kordab juba apellatsioonis esitatud väiteid, millele

ringkonnakohus on igakülgselt vastanud. Sel põhjusel ei pea kolleegium kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 363 lg 4 p 1 alusel vajalikuks ringkonnakohtu seisukohti kõnealustes

küsimustes korrata.

2(4)

1-17-5760

1.8.

Kaitsja taotleb kassatsioonis maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja

uueks arutamiseks saatmist, et kohtud saaksid uue tõendina arvestada perearsti kirja.

KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus kassatsioonimenetluses tuvastada faktilisi asjaolusid.

Kolleegiumi arvates ei ole välistatud, et isiku süüvõimelisust mõjutava asjaolu ilmnemine

kohtuotsuse jõustumise järel võib osutuda kriminaalmenetluse teistmise aluseks KrMS § 366 p 5

mõttes. Vaidlusaluses kriminaalasjas ei ole kohtuotsus veel jõustunud, mistõttu on asjakohane

järgnevalt hinnata kaitsja taotlust faktikohtute perspektiivist.

1.9.

KrMS § 2861 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi, millel on kriminaalasjas

tähtsust. Sama sätte lg 2 p 2 kohaselt võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest mh siis, kui

tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud

olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada. Praegusel juhul ei olnud kaitsja

süüdistatava võimalikust psüühikahäirest varem teadlik. Eeltoodust tulenevalt märgib

kolleegium seonduvalt kaitsja tõstatatud kahtlusega P. K. süüvõimelisuse kohta järgmist.

1.10.

Riigikohus on varem selgitanud, et väide isiku süüdimatuse kohta on olemuselt võrdne

ükskõik millise teise kaitseteesiga, mis on mõeldud nn põhjendatud kahtluse tekitamiseks.

Oluline on silmas pidada, et sellise põhjendatud kahtluse tekkeks peab kriminaalasjas esinema

tõsiselt võetav tõenduslik alus. Teisisõnu tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult

haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on

ainetu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 13. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3117715, p 17–19).

1.11.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei tingi mitte igasugune väide isiku süüdimatuse kohta

vältimatult ekspertiisi tegemise vajadust. Kuigi süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste olemasolu

või kahtlus selles võib kaasa tuua ekspertiisi tegemise vajaduse, ei ole välistatud süüdimatusele

õigusliku hinnangu andmine ilma ekspertiisita. KrMS § 105 lg 1 kohaselt korraldatakse

ekspertiis tõendamisvajadusest lähtudes menetleja määruse alusel ning lõike 2 järgi ei või

menetleja keelduda kahtlustatava, süüdistatava või kaitsja, kannatanu või tsiviilkostja taotletavat

ekspertiisi määramast, kui asjaolul, mille tuvastamist ekspertiisiga taotletakse, võib olla olulist

tähtsust kriminaalasja lahendamisel. Kolleegium ei pea võimalikuks tõlgendada KrMS § 105

lgt 2 selliselt, et menetlejal puudub süüdivuse kui kriminaalasjas vaieldamatult olulise

tähtsusega küsimuse lahendamise viiside osas igasugune kaalutlusõigus. Siingi on mõne esitatud

faktiväite kontrollimiseks ning vajadusel ekspertiisiga kummutamiseks vajalik eespool mainitud

põhjendatud kahtluse tõstatamine. Selleks peavad aga konkreetses kriminaalasjas esinema

tõenduslikult tõsiselt võetavad viited, mis seavad kahtluse alla isiku süüdivuse teo

toimepanemise ajal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. novembri 2012. a otsus asjas

nr 3119912, pd 6 ja 8).

1.12.

Lisaks eelnevale märgib kolleegium, et isegi juhul, kui P. K-l esineksid süüdimatuse

meditsiinilised tunnused (KarS § 34, nt skisofreenia), ei ütleks see eraldivõetult veel midagi selle

kohta, kas ta on karistusõiguslikus mõttes vastutusvõimeline või mitte. Järgnevalt tuleks

kindlaks teha, kas tuvastatud haiguse ja isiku poolt toimepandud õigusvastase teo vahel esineb

ka sümptomaatiline seos, mis tähendab konkreetsel juhul selle kindlakstegemist, kas just isikul

tuvastatud psüühikahäire mõjutas teo toimepanemise ajal tema võimet selle keelatusest aru saada

ning enda käitumist selle arusaamise kohaselt juhtida või mitte. Riigikohtu kriminaalkolleegium

on enda varasemas praktikas skisofreenia osas otsesõnu märkinud, et tegemist ei pruugi olla

haigusega, mis juba iseenesest tingiks järelduse isiku süüdimatuse või piiratud süüdivuse kohta.

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2017. a määrus nr 1167389/30, p 11).

3(4)

1-17-5760

1.13.

Eelkirjeldatud arusaamu aluseks võttes leiab kriminaalkolleegium, et maa- ja

ringkonnakohus on P. K. süüküsimuse lahendanud veatult. Kohtumenetluse kestel ei ole kellelgi

kohtumenetluse pooltest, sh ka mitte süüdistatava kaitsjal, tekkinud kahtlust P. K.

süüvõimelisuses. Seejuures on oluline märkida, et süüdistatav on isiklikult osalenud nii maa- kui

ka ringkonnakohtu istungitel, kus kohtud on saanud vahetu mulje muu hulgas ka P. K. vaimsest

seisundist. Samuti ei osuta süüdistatava võimalikule süüdimatusele tõsiselt võetavalt mitte ükski

muu tõend ei eraldivõetult ega ka mitte tõendikogum tervikuna. Kohtumenetluses üle kuulatud

tunnistajate ja süüdistatava enda ütlustest ei nähtu mingeidki viiteid sellele, et P. K. ei mõistnud

enda teo keelatust või et ta ei olnud võimeline enda tegevust juhtima. Kaitsja poolt

kassatsioonile lisatud kiri süüdistatava perearstilt, milles tehakse üksnes abstraktne ning

konkretiseerimata viide P. K. väidetavale psüühikahäirele, ei ole vastavasisulise kahtluse

tõstatamiseks piisav. Sotsiaalkindlustusameti tõend, mille kaitsja on samuti kassatsioonile

lisanud, kinnitab tõepoolest P. K-l küll raske puude olemasolu, kuid seda seoses

liikumisfunktsiooni kõrvalekaldega, mistõttu ei ole tegemist kõnealuses küsimuses asjasse

puutuva teabeallikaga.

1.14.

Kokkuvõtvalt tuleb seega tõdeda, et kriminaalasjas sisalduv ning kohtute poolt otsuse

tegemisel aluseks võetud tõendikogum ei toeta mingilgi määral kaitsja väidet P. K. võimaliku

süüdimatusseisundi kohta teo toimepanemise ajal ning väide süüdistataval skisofreenia

esinemise kohta ei tõstata põhjendatud kahtlust tema süüvõimelisuses teo toimepanemise ajal.

Tõendamist leidnud asjaolud kinnitavad tema täielikku süüdivust karistusõiguse mõttes ning

kolleegiumil ei tekkinud kahtlust ka P. K. piiratud süüdivuse suhtes.

1.15.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 pst 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tallinna Ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.

1.16.

P. K. kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks

summas 300 eurot (sh käibemaks 50 eurot). KrMS § 175 lg 1 p 4 järgi on menetluskuluks

määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Taotluse

kohaselt kulutas kaitsja ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks, kaitsealusega konsulteerimiseks,

perearstiga suhtlemiseks ning kassatsiooni koostamiseks ja viimistlemiseks kokku 5 tundi

tunnihinnaga 50 eurot. Kolleegium rahuldab taotluse osaliselt. Arvestades kassatsiooni mahtu ja

asjaolu, et seal esitatud argumendid kattuvad suures osas apellatsioonis esitatud väidetega, loeb

kriminaalkolleegium kassatsioonimenetluses õigusabi osutamise mõistlikuks kolme tunni

ulatuses. Riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a

määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord,

tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning

taotluse esitamise tingimused“ § 1 lgte 1 ja 6 ning § 6 lg 3 alusel määrab kolleegium riigi

õigusabi tasu suuruseks kaitsja kolmele töötunnile vastava summa, s.o 180 eurot (sh käibemaks

30 eurot). KrMS § 186 lg 2 järgi tuleb see summa P. K-lt riigi kasuks välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)

Saale Laos, Eerik Kergandberg, Paavo Randma

Konkureeriv arvamus: 1175760/48

4(4)