3-18-527/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

3. oktoober 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-18-527

Haldusasi

T.L.e kaebus Rahandusministeeriumi 13.02.2018

käskkirja nr 1.1-4/40 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: T.L.

Kaebaja esindaja: v.adv Margo Lemetti ja v.adv. abi

Evelin Prunt

Vastustaja: Rahandusministeerium

Vastustaja esindajad: Silvi Uljas ja Heili Jaamu

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta T.L.e kaebus tervikuna rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 2.11.2018.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rahandusministeerium andis 13.02.2018 käskkirja nr 1.1-4/40 „Pärnu maakonnaplaneeringu

„Rail Baltic raudtee trassi koridori asukoha määramine“ kehtestamine.“

2. T.L. esitas 14.03.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse Rahandusministeeriumi 13.02.2018

käskkirja nr 1.1-4/40 tühistamiseks. Ühes kaebusega esitas kaebaja kohtule esialgse õiguskaitse

taotluse Rahandusministeeriumi 13.02.2018 käskkirja nr 1.1-4/40 kehtivuse peatamiseks.

3. Tallinna Halduskohtu 21.03.2018 määrusega jättis kohus kaebuse esitaja esialgse õiguskaitse

taotluse rahuldamata.

28.03.2018 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 28.08.2018 määrusega määras kohus

asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebuse esitaja palub tühistada Rahandusministeeriumi 13.02.2018 käskkirja nr 1.1-4/40.

Alternatiivselt, kui kohus seda võimalikuks peab, tuleb planeering tunnistada kehtetuks osas,

milles see näeb ette raudtee trassi koridori paiknemise kaebaja kinnistutel või minimaalselt

osas, millega ei nähta ette müratõkkeseina ehitamist kaebaja kinnistu lähiala ehk Metsapoole

küla kaitseks. Kaebaja põhjendab kaebust alljärgnevalt.

4.1. Kaebaja leiab, et Pärnu Maavalitsus ja riigihalduse minister on rikkunud oluliselt

diskretsiooniõigust ja lähtunud ebakohastest eeldustest hinnates kaebaja 28. detsembri 2016

ettepanekut müratõkkeseina rajamiseks Metsapoole küla ja kaebaja õiguste kaitseks.

Kaebaja leiab, et mõlemad on ettepaneku hindamisel lähtunud eeldusest, et lähim elumaja

paikneb raudteest 300 m kaugusel. Kaebaja märgib, et kuna raudtee täpne asukoht selgub alles

ehitusprojekti koostades, võib raudtee paikneda kus tahes maakonnaplaneeringus märgitud

koridori piires. Viidatud koridor paikneb Xxxxx kinnistu eluhoonest 132,5 m ja Xxxxx kinnistu

eluhoonest 174,3 m kaugusel, kusjuures maavalitsuse kirja lk-l 1 rõhutatakse: „Vastavalt KSH

aruandes toodud täpsustatud müra mõju hindamise metoodikale piirdub leevendusvajadusega

alade ulatus ca 200-250 m tsooniga raudteest,“ s.t järelikult hõlmates ka vaidlusalused

kinnistud.

Kaebaja leiab, et eeltoodust tulenevalt on Pärnu Maavalitsus ning riigihalduse minister

rikkunud oluliselt diskretsiooniõigust ja teinud diskretsioonivea, jättes käsitlemata asjas

olulised asjaolud ja lähtudes valedest eeldustest mürakaitsevajaduse käsitlemisel.

Samuti on nad rikkunud HMS § 6 järgset uurimispõhimõtet, kuna oleks saanud teha raudtee

trassi koridori tegeliku vahemaa kaebaja eluhoonetest kindlaks lihtsa „nupule vajutusega“ Maa-

ameti geoportaali lehel Internetis.

Täiendavalt leidis maavalitsus, et raudtee valmimise järgselt toimub raudtee opereerimisel

jooksvalt müra kontrollmõõtmine ning kui mõõtmistulemustele vastavalt ületab müra lubatud

normtasemeid, rakendatakse täiendavaid leevendusmeetmeid. Ka riigihalduse minister leidis

oma kirjas: „Sarnaselt maavalitsusega rõhutame, et mürataseme seire on kavandatud ka raudtee

opereerimisetapis /…/“.

Kaebaja leiab, et lubamatu on asuda isikute õigusi hindama alles pärast rikkumise aset leidmist

(pärast raudtee valmimist) nagu pakkusid seire osas välja maavalitsus ja riigihalduse minister,

kui juba tegevuse planeerimisjärgus on ettenähtav, et negatiivne mõjutus suure tõenäosusega

esineb.

4.2. Kaebaja leiab, et Pärnu maakonnaplaneering riivab õigusvastaselt tema omandipõhiõigust.

Kaebaja märgib, et Xxxxx ja Xxxxx kinnistud paiknevad trassikoridori suhtes nii, et raudtee

hakkab nimetatud kinnistuid läbima. See tähendab nende kinnistute võõrandamist riigile ning

see riivab kaebaja Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 32 lg 1 esimese lause järgset omandi

põhiõigust aga ka kodu puutumatust. Kehtestatud planeering loob sundvõõrandamiseks EhSRS

§ 13 lg 6 kohaselt otsesed alused ja kaebajal puudub sisuline võimalus sellest hoiduda.

Kaebaja märgib, et KASVS § 3 lg 3 sätestab üheselt, et kui eesmärk, milleks sundvõõrandamist

taotletakse, on saavutatav ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta, ei ole

sundvõõrandamine lubatud.

Kaebaja on muuhulgas tulenevalt asjaolust, et MITTETULUNDUSÜHING ARB on

planeeringu vaidlustanud mh põhjendusel, et menetlusõiguslike rikkumiste tõttu jäi kaalumata

teisi olulisi ja potentsiaalselt isegi sobivamaid trassi koridori variante, seisukohal et on

tõenäoline, et raudtee ehitamise eesmärk on võimalik saavutada ka trassi koridori paiknemisel

mujal, läbimata kaebajale kuuluvaid kinnistuid, mistõttu ei ole nende sundvõõrandamine

lubatud.

Lisaks sundvõõrandamisele piirab raudtee ehitamine ja käitamine kaebaja omandiõiguse

teostamist ka raudteest tulenevate mõjutuste tõttu. Ka talle alles jäävatel kinnistu osadel on tema

ehitusõigus ja tegutsemisvabadus tulenevalt raudtee ümbrusele kehtestatud piirangutest

piiratud. Lisaks sellele kandub ehitamise ajal kinnistule ehitusprahti, suureneb müra- jm saaste

tase jne, viimaseid ka raudtee käitamise jooksul. Seega pole kaebajal enam võimalik oma

kinnistut varasemaga võrreldes samas mahus ja viisil kasutada. Kuigi kaebaja sellega ei nõustu,

siis isegi juhul, kui piirangud on printsiibis lubatavad, saab isiku põhiõiguste piiramine leida

aset üksnes kooskõlas põhiseadusega ausa ja õiglase menetluse alusel, mitte lähtudes riigi ja

haldusorgani

omavolist,

mille

on

põhjustanud

suure

tõenäosusega

õigusvastane

planeerimismenetlus.

4.3. Kaebaja leiab, et Pärnu maakonnaplaneering rikub tema õigust eraelu ja kodu

puutumatusele. Kinnistu piiriga külgnev kiirraudtee ei võimalda kaebajal oma kodu segamatult

kasutada: kinnistutele kandub tolmu jm ehitusprahti ning raudtee käitamisest tulenev

emissioon, suureneb müra ja vibratsiooni tase. Kaebaja jaoks tähendab raudtee rajamine

igapäevaseid paari tunni tagant või sagedamini esinevaid häiringuid järgneva mitmekümne

aasta jooksul, kusjuures müratõkkeseina paigaldamata jätmisel ületatakse suure tõenäosusega

ka müranorme.

Kaebaja selgitab, et Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on oma praktikas leidnud, et

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 8 kaitsealasse langeb mh õigus

kodu segamatule kasutamisele (Giacomelli vs. Itaalia, 59909/00, p 76), kusjuures rikkumise

võib kaasa tuua nt lähedalasuvast tööstusettevõttest lähtuv vali müra, mis mõjutab küll inimeste

heaolu, kuid ei pea otseselt ohustama inimese tervist (Lopez Ostra vs. Hispaania, 16798/90, p

51). Seejuures peab EIÕK art 8 rikkumiseks olema otseselt mõjutatud kaebaja kodu, perekonna-

või eraelu ning olema ületatud häiringu teatav miinimumtase, mille hindamisel võetakse

arvesse mh häiringu kestust ja intensiivsust ning selle füüsilist ja vaimset mõju (Fadeyeva vs.

Venemaa, 55723/00, p 69).

Kaebaja toob eraldi välja, et EIK on tuvastanud EIÕK art 8 rikkumise ka olukorras, kus

vastustajariik oli teinud märkimisväärseid pingutusi riive piiramiseks ning mürapiirmäärasid

ületati üksnes ca 12-15% (Dees vs. Ungari, 2345/06, p-d 21-24). Lisaks on EIK tunnistanud, et

kuna keskkonnareostus võib rikkuda EIÕK art 8, on riikidel kohustus luua regulatsioon

keskkonnaseireks ning isikute kaitseks keskkonna kahjulike mõjude eest (Bacila vs. Rumeenia,

19234/04), mh nende eraelu kaitseks müra eest (Oluic vs. Horvaatia, 61260/08).

Kuna müratõkkeseina vajadust analüüsides lähtuti ebaõigest vahemaast hoonete ja raudtee

vahel, pole tekkivaid häiringuid ja nende ulatust sisuliselt analüüsitud, mistõttu ei saa rääkida

ka kaebaja eraelu ja kodu piisavast kaitsest müra eest.

4.4. Kaebaja leiab, et Pärnu maakonnaplaneering rikub tema õigust tervise- ja

heaoluvajadustele vastavale keskkonnale.

Rikutud on kaebaja KeÜS § 23 lg-st 1 tulenevat õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale

keskkonnale, mille lg 3 kohaselt on sätte kaitsealasse hõlmatud ka potentsiaalne ja ebakindel

tulevikus avalduv mõju keskkonnale, s.t negatiivne mõjutus ei pea veel olema aset leidnud.

Tulenevalt kaebaja poolt kinnistute igapäevaseks elamiseks kasutamisest ei saa olla vaidlust, et

tal on keskkonnaga oluline puutumus KeÜS § 23 lg 2 mõttes.

KeÜS § 23 lg 4 teises lauses rõhutatakse, et keskkonna mittevastavust tervise- ja

heaoluvajadustele eeldatakse, kui on ületatud keskkonna kvaliteedi piirväärtus. Raudteest

tuleneva müra eest kaitseks sätestavad keskkonnaministri 16. detsembri 2016 määrus nr 71

„Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise

meetodid“ ning sotsiaalministri 4. märtsi 2002 määrus nr 42 „Müra normtasemed elu- ja

puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“

müranormid.

Kaebaja on seisukohal, et ei ole tõenäoline, et elumajadest ca 150 m kaugusel kiirraudtee

käitamine ei ületaks ühtegi leevendusmeedet rakendamata seadusjärgseid müra normtasemeid.

Kaebaja leiab, et käesoleval juhul pole tehtud ühtegi analüüsi, mis müra normtaseme piiresse

jäämist kinnitaks, ja esitatud kaalutlustest nähtub, et planeerimismenetluses on lähtutud

ebakohasest eeldusest, et müraallikas paikneb elumajadest 300 m, mitte vähem kui 150 m

kaugusel.

Kaebaja on seisukohal, et tema õigusi kahjustatakse ka siis, kui seadusjärgseid müra

normtasemeid ei peaks ületatama. Õiguskirjanduses on selgitatud: „Heaolu mõistet ei saa alati

siduda konkreetsetest kehtestatud arvulistest normidest kinnipidamisega. Näiteks võib pidevas

mürafoonis viibimine tekitada stressi ka juhul, kui müranorme ei ületata ning heaolu

vähenemine võib seisneda ka n-ö negatiivsetes mõjutustes /../“. (K. Relve jt.

Keskkonnaseadustiku

üldosa

seaduse

kommentaarid

(2015),

kättesaadav:

http://k6k.ee/keskkonnaseadustik/4-ptk/1-jagu/pg-23 , § 23 p 2.2.1.)

Vaidlust ei ole selles, et planeeritaval raudteel hakkab hageja elumaja vahetust lähedusest

mööduma päevas paaritunniste kuni mõne minutiliste vahedega reisi- ja kaubaronge. Kuna

kaebaja kodu paikneb väljaspool linnu keset metsa, ei maskeeri müra ka muu võimalik

mürafoon, mistõttu on rongide möödumine kaebaja arvates eriti teravalt tajutav.

Kaebaja rõhutab, et tema õigusi ei kahjusta mitte üksnes raudteest lähtuv müranormide

ületamine, vaid ka senisest piiratum võimalus vaba aja veetmiseks looduses: nii oma kinnistute

piires kui ka nende lähiümbruses asuvas metsas. Raudtee rajamisega võetakse maha suur lõik

metsa ning piiratakse see vahetult mitteületatava taraga. Sellega hukkub väärtuslik

looduskooslus ning piiratakse kaebaja senist liikumisvabadust, looduse jälgimise ja

metsaandide korjamise võimalust kodumaja ümbritsevas metsas. Sellise lisandväärtuse

olemasolu oli just üheks põhjuseks, miks kaebaja valis oma elukohaks looduskauni ja vaikse

metsaga ümbritsetud piirkonna, mitte tiheasustatud suurlinna.

Õiguskirjanduses selgitatakse: „/…/ piirkonnas, kus on tavapäraselt vähe tööstustegevust ning

parem õhukvaliteet (piirkonnad, kus on palju kaitsealasid vmt), on isiku tervist ja heaolu

mõjutava tegevuse lubamise võimalused piiratumad ning võimalikud nõuded tegevusele

rangemad.“ (K. Relve jt. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kommentaarid (2015),

kättesaadav: http://k6k.ee/keskkonnaseadustik/4-ptk/1-jagu/pg-23 , § 23 p 5.2.) Seega oleks

planeeringu kehtestamisel ja sellele eelnenud planeerimismenetluses tulnud seda hoolikamalt

kaaluda ka kaebaja õigusi.

Eeltoodust tulenevalt leiab kaebaja, et tema õigusi rikub Pärnu maakonnaplaneeringu

kehtestamine ja selle alusel raudtee rajamine juba iseenesest. Veelgi enam aga rikutakse tema

õigusi sellega, et haldusorgan pole pidanud vajalikuks isegi mis tahes leevendusmeetmete

rakendamist.

Kaebaja märgib, et tema taotlust müratõkkeseina rajamiseks saab käsitleda KeÜS § 23 lg 5

järgse taotlusena keskkonna säästmiseks ning mõistlike meetmete võtmiseks, et tagada

keskkonna vastavus tervise- ja heaoluvajadustele. Viimase on koguni kaks haldurorganit täiesti

põhjendamatult arvestamata jätnud, rikkudes seejuures veel oluliselt diskretsiooniõigust.

Kaebaja leiab, et plaanitava raudtee rajamine riivab ka tema PS § 28 järgset õigust tervise

kaitsele. Õiguskirjanduses selgitatakse: „ Riigil tuleb rakendada meetmeid, et inimeste

elukeskkond oleks tervislik ja ohutu (nt välisõhu kvaliteet, ohutu müratase /…/ Kuna kehtestatud

nõuetest on kasu vaid siis, kui neid järgitakse, tuleb erilist tähelepanu pöörata riikliku

järelevalve tõhususele.“(M. Ernits, N. Parrest. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud

väljaanne. Tallinn: Juura, 2017, § 28 p 5.) Planeeringu kehtestamise ning veelgi enam isegi

müratõkkeseina põhjendamatu planeeringus ette nägemata jätmisega on Pärnu Maavalitsus

ning riigihalduse minister jätnud kaebaja füüsilise ja vaimse tervise kaitseta.

4.5. Kaebaja menetluskulude hüvitamise taotlust kohtule ei esitanud. Seoses vastustaja poolt

07.09.2018 esitatud menetluskulude hüvitamise taotlusega leiab kaebaja, et kaebuse näol ei ole

tegemist sedavõrd mahuka ja keerulise vaidlusega, mille puhul oleks Rahandusministeerium

pidanud kasutama välist õigusabi. Kaebuse maht ei ületa tavapäraste halduskohtule esitatavate

kaebuste piiri. Lisaks kattuvad käesolevas asjas vastustaja esitatud seisukohad kohtuasjas 3-18-

529 esitatuga, mistõttu oli vastustaja vaidluse asjaoludega piisavalt kursis Samuti on

Rahandusministeerium

teostanud

riigihalduse

ministri

isikus

vaidlustatud

maakonnaplaneeringu üle riiklikku järelevalvet ning hiljem ka planeeringud kehtestas.

Rahandusministeeriumis on ka eraldi planeeringute osakond, mistõttu ei saa väita, et välise

õigusabita ei olnud võimalik kohtumenetluses riigi positsiooni kaitsta. Samuti leiab kaebaja , et

käesoleval juhul ei ole vajalik vastustaja menetluskulude taotluse lahendamisel kalduda kõrvale

Riigikohtu väljakujunenud praktikast välise õigusabi kulude väljamõistmisel (RK lahendid 3-

3-1-25-16 p 18, 3-3-1-26-12 p 30 jt).

Eeltoodust

tulenevalt

tuleb

Rahandusministeeriumi

taotlus

välja

mõista

Rahandusministeeriumi menetluskulud T.L.elt jätta kaebaja arvates rahuldamata.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu kogu ulatuses ning põhjendab oma

seisukohti alljärgnevaga.

5.1. Vastustaja on seisukohal, et planeerimismenetlus on olnud igati õiguspärane ja see on läbi

viidud kõiki planeerimisseaduse nõudeid järgides.

Vastustaja on seisukohal, et planeerimismenetlus on olnud õiguspärane, kaebaja on olnud

nõuetekohaselt ära kuulatud ning planeerimismenetluses on langetatud põhjendatud

diskretsiooniotsus. Sealjuures on diskretsiooniotsuse langetamisele eelnenud väga põhjalik

KSH, alternatiivide väljatöötamine, kaalumine ja omavaheline võrdlemine, samuti isikute poolt

esitatud seisukohtade ja ettepanekute analüüsimine ja kaalumine.

Maakonnaplaneeringu menetluses tehti seaduses nõutust isegi rohkem avalikke arutelusid ja

koosolekuid, et avalikkus oleks tõhusalt menetlusse kaasatud ja isikutel oleks võimalik oma

seisukohti väljendada (menetluse ülevaade on leitav maakonnaplaneeringu tabelist 1 (lk 11 jj)).

Avalikkusele tutvustati planeeringu lähteseisukohti, võrreldavaid trassialternatiive, KSH

programmi, trassi koridori võrdlustulemusi, planeeringu eskiislahendust, samuti eraldi veel

elektrilahendust. Samuti korraldati valminud planeeringu ja KSH aruande avalik väljapanek ja

arutelud, kus kaebaja ka 28.12.2016 kirjaga oma müratõkke paigaldamist puudutava ettepaneku

esitas.

Pärnu Maavalitsus on oma 11.01.2017 kirjaga kaebaja ettepanekule nõuetekohaselt vastanud.

Sealjuures on kaebaja ettepanekut analüüsitud koostöös planeeringukonsultandi, strateegilise

keskkonnamõju

hindaja,

Tehnilise

Järelevalve

Ameti

(TJA)

ja

Majandus-

ja

Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) spetsialistidega. Pärnu Maavalitsus selgitas

kaebajale, et KSH raames on müra küsimust hinnatud ja selgitatud ka müra hindamise

metoodikat.

Kaebaja ei ole esitanud ühtegi konkreetset väidet ega tõendit selle kohta, et

planeerimismenetluses oleks tehtud vigu ning see saaks seetõttu olla õigusvastane.

Maakonnaplaneeringu ja KSH materjalid (heaks kiidetud KSH aruanne koos lisadega on

kättesaadav internetis: https://www.maavalitsus.ee/147. ) ning seal sisalduv juba ise näitavad,

kui põhjalik on olnud planeerimismenetlus ja KSH menetlus. Kaebaja ei ole esile toonud ühtegi

minetust viidatud menetlustes. Seetõttu on paljasõnaline kaebuses esitatud väide

planeerimismenetluse õigusvastasusest ja haldusorgani omavolist.

5.2 Vastustaja leiab, et trassivalik on olnud õiguspärane. Vastustaja märgib, et kaebaja on küll

esitanud väite, et kaalumata on jäänud sobivamaid trassikoridore, aga ei ole seda väidet mitte

kuidagi põhjendanud. Kaebaja ei ole isegi viidanud, milliseid trassikoridore ta valitud

trassikoridorist sobivamaks peab või milliste trassikoridoride kaalumist ta oleks soovinud.

Materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja ka planeerimismenetluse käigus esitanud ettepanekuid

alternatiivsete trasside kaalumiseks või toonud välja, et trasside võrdlemisel ja kaalumisel oleks

tehtud vigu, mis on viinud vale trassikoridori eelistamiseni.

Teiseks rõhutab vastustaja, et maakonnaplaneeringu menetluses on KSH raames väga

põhjalikult võrreldud erinevaid trassikoridore ning leitud, et just valitud trassikoridori lõik 1B

on sobivaim, arvestades nii loodus- kui inimkeskkonda. Eelistatud trassikoridori 1B poolt on

olnud ka teised Metsapoole küla elanikud (nt Maary Schvede kiri, tl 164).

Vastustaja selgitab seoses trassivalikuga kõigepealt, et Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

29.04.2004 otsusega nr 884/2004, millega muudetakse otsust 1692/96/EÜ üle-euroopalise

transpordivõrgu arendamist käsitletavate ühenduste suuniste kohta, määrati kindlaks suunised

üle-euroopalise raudteevõrgu loomiseks. Selle otsusega kinnitati, et Eesti, Läti ja Leedu

raudteetransport tuleb integreerida laiemasse Euroopa Liidu raudteetranspordi süsteemi (ehk

ühildada Baltikumi raudtee rööpmelaius EL ülejäänud rööpmelaiusega). Viidatud otsuse

raames määrati ühtlasi prioriteediprojektina kindlaks Rail Baltica telg Varssavi – Kaunas – Riia

– Tallinn.

Rail Balticu trassi kulgemine läbi Harju, Rapla ja Pärnu maakondade määrati kindlaks Eesti

üleriigiliste planeeringutega. Planeerimisseaduse vana redaktsiooni § 6 lg 2 p 4 kohaselt oli

üleriigilise transpordivõrgustiku kujundamine ning tehniliste infrastruktuuride arengu

suunamine üleriigiliste planeeringute ülesanne. Vaidlusaluse Pärnu maakonnaplaneeringu

lähtetingimused tulenevad muuhulgas üleriigilistest planeeringutest Eesti 2010 ja Eesti 2030+.

Üleriigilise planeeringu Eesti 2030+ transpordivõrgu põhistruktuuri kaardil (lk 26) on välja

toodud kiire rongiühenduse (240 km/h) loomine Tallinnast läbi Pärnu Läti suunas aastaks 2030.

Seega on Rail Baltic trassiga Tallinnast läbi Pärnu Riiga otsustatud Eesti üleriigilises

planeeringus kui maakonnaplaneeringutest kõrgemal tasemel asuvas planeeringus. Lisaks on

Rail Balticu trassi kulgemist selliselt toetatud AECOM uuringus (Kättesaadav:

https://www.tja.ee/et/valdkonnad-teenused/rail-balticu-uuringud. ), kus viidati, et just see liin

läbi Pärnu on kõige elujõulisem lahendus.

Trassi täpsem kulgemine Harju, Rapla ja Pärnu maakondade sees on otsustatud

maakonnaplaneeringutega, mille raames viidi läbi KSH. Maakonnaplaneeringu ja KSH

menetluses kaaluti palju erinevaid variante, kuidas raudtee trass võiks paikneda. Erinevaid

trassialternatiive kaaluti mitmeid aastaid ning nende osas said seisukohti avaldada kõik

puudutatud isikud.

Vastavalt planeerimisseaduse vana redaktsiooni § 291 lg-le 2 tuli joonehitise trassi koridori

asukohavalik leida maakonnaplaneeringuga ja selle raames kaaluda mitut võimalikku asukohta.

Seda on Rail Balticu puhul tehtud.

KSH aruande peatükis 8 tuuakse välja, kuidas on trassialternatiivide väljatöötamine ja

võrdlemine toimunud.

Samamoodi

on

trassialternatiivide

väljatöötamist

ja

võrdlemist

kirjeldatud

maakonnaplaneeringu peatükis 2.2.

Vastustaja toob välja, et maakonnaplaneeringu peatükis 2.4 on välja toodud, et kiire

rongiühenduse loomiseks sobivaima trassi koridori asukoha väljaselgitamiseks Häädemeeste

vallas võrreldi lõike 1A vs 1B. Võrdluse tulemusena kujunes eelistatuks variant 1B. Eelistuse

kujundamisel osutus otsustavaks teguriks asustuse paiknemine. Eelistatud trass kulgeb külades

hajali paiknevatest majapidamistest kaugemalt ida poolt mööda, säilitades välja kujunenud

külatervikud ning mõjutades kohaliku kogukonna taluvusvõimet ja liikumisvõimalusi vähem.

Alternatiiv 1B on ka majanduslikult tulusam, kuna on ehitusmaksumuselt ligikaudu 3,3 miljoni

euro võrra soodsam ja sotsiaal-majandusliku tulu võrdluses 30 aasta lõikes ligikaudu 1,1 miljoni

euro võrra tinglikult tulusam alternatiivist 1A (1B trassi valikuga kaasnevad pikaajalised kulud

on väiksemad).

KSH peatükis 8.3 on välja toodud võrdlus tabeli kujul, kust nähtub, et trass 1B on selgelt

eelistatud eelkõige just inimkeskkonna pärast.

Vastustaja rõhutab, et maakonnaplaneeringu ja KSH menetluses on põhjalikult kaalutud

erinevaid trassialternatiive ja nende mõjusid loodus- ja inimkeskkonnale. Sealjuures on

Häädemeeste vallas otsus langetatud just inimkeskkonnale kõige sobivamalt ehk valitud on

trass, mis omab kõige väiksemaid mõjusid asustusele. Sealjuures on arvesse võetud

maaomanike ja valla eelistust ning tagatud kohaliku identiteedi säilimine ja kogukonna õiguste

kaitse. Trassivalik põhineb ratsionaalsetel kaalutlustel, mida on kirjeldatud nii KSH-s kui

maakonnaplaneeringus. KSH ja maakonnaplaneeringu materjalide pinnalt on selge, et

trassivalikut on väga põhjalikult kaalutud ja tehtud otsus on olnud põhjendatud. Muuhulgas on

seda toetanud ka maaomanikud ise.

Vastustaja leiab, et kaebaja väide haldusorgani omavolist ja meelevaldsusest on paljasõnaline

ja põhjendamata. Kaebaja ei ole seda väidet mitte kuidagi põhjendanud ega esitanud asjaolusid

ja tõendeid, millest see nähtuks. Vastustaja poolt väljatoodu pinnalt on just ilmne, et

maakonnaplaneeringu menetluses on kõiki asjakohaseid variante ja puudutatud isikute huve

põhjalikult kaalutud ja langetatud lõpuks põhjendatud kaalutlusotsus eelistatud trassi osas.

Haldusorgan ei ole maakonnaplaneeringu menetluses rikkunud planeerimisseaduse ega

haldusmenetluse nõudeid. Haldusorgan ei ole rikkunud diskretsiooniotsuse tegemise ega

teostanud diskretsiooni ebaõigesti.

5.3 Vastustaja on seisukohal, et maakonnaplaneering ei riku kaebaja õigusi. Vastustaja on välja

toonud, et planeerimismenetlus on olnud õiguspärane ning maakonnaplaneeringu lahendus

põhineb põhjalikul analüüsil ja erinevate huvide kaalumisel, sealjuures on olulisimaks peetud

just inimkeskkonnale potentsiaalselt avaldatavaid mõjusid. Valik on langetatud selliselt, et see

võimalikult vähesel määral avaldaks isikutele negatiivseid mõjusid.

Vastustaja rõhutab eraldi, et müraga seotud küsimusi on hinnatud nii KSH raames ja

maakonnaplaneeringus.

5.3.1. Maakonnaplaneeringu peatükis 3.2.7 kirjeldatakse, et KSH aruande raames viidi läbi

müra modelleerimine, sh eelprojekti täpsusastmes müra modelleerimine. KSH aruande peatükk

9.3 käsitleb hindamist keskkonnatervise kriteeriumite lõikes ja alapeatükk 9.3.1 käsitleb just

raudtee ehitamisega ja kasutamisega seotud müra mõju kui kaalutud kriteeriumit. Detailselt on

müra mõju hindamise metoodikat (lähteandmed, normväärtused, mõjutsoonide laiuse

määramise arvutusmetoodika ning ülevaadet leevendavate meetmete efektiivsusest) kirjeldatud

KSH lisas I-3.

5.3.2. KSH lisa I-3 kohaselt lähtuti müra hindamisel sotsiaalministri 4. märtsi 2002. a määrusest

nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja

mürataseme mõõtmise meetodid“. KSH lisa V „Müra ja vibratsiooni hindamine“ kohaselt on

projekti taotlustaseme hindamisel lähtutud keskkonnaministri 16. detsembri 2016. a määruses

nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise

meetodid“ toodud väärtustest.

Raudteemürast tingitud müratsoonide laiused arvutati rahvusvaheliselt tunnustatud müralevi

modelleerimise

spetsiaaltarkvaraga

SoundPLAN

7.4

(Braunstein+Berndt

GmbH,

http://www.soundplan.eu/), mida kasutatakse laialdaselt keskkonnamüra leviku hindamiseks sh

raudteeprojektides ning Euroopa Komisjonile esitatavate stratxxxxxliste mürakaartide

koostamisel.

Raudteemüra arvutamisel kasutati Põhjamaade rongimüra arvutusmeetodit (Railway Traffic

Noise: The Nordic Prediction Method - TemaNord No. 1996-524), mis sisaldab andmeid nii

kiirongide (nt Rootsis kasutusel olev X2000) kui ka erinevate diisel- ning elektrimootoriga

kaubarongide kohta. Arvestades, et leevendavad meetmed määratakse hetkel teadaoleva parima

informatsiooni kohaselt (mis sisuliselt tähendab konservatiivset lähenemist ja perspektiivse

mõju ülehindamist), võib öelda, et reaalselt tagatakse raudtee lähiümbruse aladel paremad

tingimused, kui projektile esitatavad miinimumnõuded ette näevad.

Vastustaja selgitab, et tõenäolise arengustsenaariumi korral, kus valdav osa kaubaronge liigub

päevasel ajal (ehk ainult ca 2-3 kaubarongi öösel), võib 50 dB müratsoon (ehk olemasolevate

elamualade taotlustase) ulatuda ca 200 m kaugusele raudteest. Kui raudtee valmimise ajaks

vastab teatud osa kaubarongidest juba ka uuele veeremile kehtestatud rangematele nõuetele

(ehk kuni 10 dB väiksem müraemissioon) jääb 45-50 dB ala juba selgelt trassikoridori sisse (ca

175 m raudtee teljest).

5.3.3. Hiljem koostatud müra ja vibratsiooni hindamise uuringu kohaselt on kaubarongide müra

modelleerimisel kasutati rongitüüpi S-GoodsDi, mille emissiooniandmed põhinevad Rootsis

perioodil 1982-1993 teostatud T44 tüüpi veduritega kaubarongide müra mõõtmistulemustel,

hõlmates andmeid nii elektri- kui ka diiselvedurite kohta. Reisirongide puhul lähtuti selles

uuringus müra modelleerimisel Rootsis kasutusel olevast rongitüübist X60 (kasutuses alates

2006a), mis on mõnevõrra kaasaegsem kui näiteks samuti mudelis sisalduv (ja KSH lisas I-3

tehtud uuringus kasutatud) X2000 rongitüüp (kasutuses alates aastast 1990) ja vastab paremini

perspektiivse raudtee nõuetele (sh müranõuetele).

Uuringutes on kasutatud rahvusvaheliselt tunnustatud meetodeid ja tarkvara müra

modelleerimiseks. Uuringute tulemusel on leitud, et juhul, kui võtta aluseks vanemad

kaubarongid (mis tekitavad rohkem müra), ulatub 50 dB müratsoon ehk lubatud tase ligikaudu

200 meetri kaugusele raudteest. Juhul, kui kaubarongid vastavad uutele rangematele nõuetele,

jääb müra piirväärtusele vastav või seda ületav ala trassikoridori sisse ehk ulatub ligikaudu 175

m kaugusele raudtee teljest.

5.3.4. Vastustaja selgitab, et KSH raames on müra küsimust hinnatud mitmes etapis – esmalt

maakonnaplaneeringu

täpsusastme

etapis

ja

seejärel

eelprojekti

täpsusastmes.

Maakonnaplaneeringu täpsusastme etapis ei tehtud veel detailset müra modelleerimist ja

seetõttu on KSH lisas II-6 leevendusmeetmete registris ka välja toodud, et trassi 1B piirkonnas

võib mürakaitsemeetmete rajamine olla vajalik. Meede ja selle rakendamise vajadus täpsustub.

Täpsema müra hindamise etapis (eelprojekti etapis) hinnati kõiki müratundlikke kohti ja

leevendusmeetmete vajadust detailsemalt ning viidi läbi müra modelleerimine. Selle hindamise

tulemused kajastuvad KSH lisas III-5 ja III-6. KSH lisas III-6, kus on toodud

leevendusmeetmete vajadusega alad, ei ole lõigul 1B müra leevendamist enam välja toodud.

KSH lisas III-5, kus kajastatakse mõjuhindamise tabeleid, märgitakse trassi 1B kohta

mürakriteeriumi juures, et tegemist on seni valdavalt mürast mõjutamata elukeskkonnaga, kus

vahetult raudteekoridori ümbruses müratundlikke elamualasid ka ei asu. Trassivalikul on

arvestatud müratundlike hoonete paiknemisega raudtee ümbruses, välja toodi, et müra osas on

tegemist väikseima negatiivse mõjuga trassialternatiiviga ja konkreetseid asukohapõhiseid

meetmeid ei seatud. Eelprojekti etapis tõi mürahinnang välja, et tundlikel aladel müra

normtasemete ületamist ei esine, mistõttu meetmeid seada ei ole vaja.

5.3.5. Vastustaja selgitab, et haldusmenetluses on hinnatud ka raudtee ehitusaegseid mõjusid

ning selle osas märgitakse mõjuhindamise tabelis, et võivad esineda ajutised mürahäiringud

paarisaja meetri ulatuses tööde teostamise kohast. Seoses ehitusaegse suurenenud

transpordikoormusega võivad teede äärsed häiringud ilmneda raudtee ehituse piirkonnast

eemal. Meetmetena nähti ette tööde ajastamine (mürarikkad tööd ainult päevasel ajal),

korrektne tööde teostamine ning masinate ja seadmete korrashoid. Raudtee kasutusetapi osas

märgitakse mõjuhindamise tabelis, et seda tuleb hinnata järelhindamise käigus, aga mõju peab

jääma lubatud tervisekaitsenormide piiresse.

5.3.6. KSH lisas V on täiendavalt veel iga maakonna kohta esitatud mürakaardid ning müra ja

vibratsiooni hindamise dokument. Viidatud dokumendis tuuakse välja, et öise taotlustaseme

(50 dB) ületamise ala võib ulatuda ca 210-230 m kaugusele raudteest (tasasel maastikul müra

levikut takistavate objektide nagu müratõkked, ulatuslikud metsaalad või hoonestus

puudumisel). Hinnangus tuuakse välja erinevad leevendavad meetmed, mida on võimalik

rakendada kogu trassile (nt raudtee infrastruktuuri heas korras hoidmine, veeremi hea

seisukorra tagamine jne), teatud piirkondadele (muldvallid, müratõkkeseinad, lokaalne

kõrghaljastus jne) ja ka väga konkreetsetes situatsioonides ja asukohaspetsiifiliselt. Kõik see

näitab, et KSH raames on väga põhjalikult müra küsimust hinnatud ja kaalutud ka

leevendusmeetmete rakendamise vajadust.

5.3.7. Maakonnaplaneeringus (lk 68) tuuakse ülevaatlikult välja, et müra leevendusvajadusega

alad on määratud hinnanguliselt 200 – 250 m kaugusel raudteest. Müra modelleerimise

tulemused on aluseks projekteerimise etapis müratõkkerajatiste projekteerimisel. Täpsemalt

Häädemeeste valda puudutavas peatükis 3.5.1 märgitakse, et trass kulgeb valdavalt metsamaal,

asustusest ida poolt. Häädemeeste vallas ei asu trassikoridoris ja selle vahetus läheduses

müratundlikke objekte, kus müra modelleerimise tulemusena oleks planeeringu tasandil ette

nähtud mürakaitsemeetmete vajadus.

5.4. Kaebaja väide, justkui oleks planeeringus lähtutud valedest eeldustest ja elumajade

asukohtadest, ei vasta tõele. Kaebaja on kaebuses rääkinud läbisegi raudtee koridorist ja

raudteest ning sellest on osaliselt tekkinud ka segadus majade kauguste osas.

5.4.1. Vastustaja selgitab, et raudtee trassi koridori laiuseks on maakonnaplaneeringus

määratud 350 m (maakonnaplaneeringu lk 29). Trassi koridor on raudtee rajamiseks vajaminev

maa ja raudtee kaitsevöönd koos trassi nihutamisruumiga. Trassi koridori laiuse 350 m ja

nihutamisruumi määramine on põhjendatud vajadusega tagada vastavus trassi geomeetria

nõuetele ka siis, kui raudtee asukohta tuleb projekteerimise käigus täpsustada (trassi keskelt

ühele või teisele poole nihutada). Trassi koridori sees paikneb kavandatav raudteemaa koos

raudtee kaitsevööndiga, mille ulatus on üldjuhul 66 meetrit ja millest orienteeruvalt 35 meetrit

on taraga eraldatud. Projekteerimise käigus raudtee asukohta täpsustades ei tohi raudteemaa

koos kaitsevööndiga väljuda raudtee nihutamisruumi välispiirist ehk planeeringuga määratud

trassi koridorist.

Vastustaja

rõhutab,

et

kaebajale

on

olnud

teada,

et

paralleelselt

Rail

Baltic

maakonnaplaneeringu menetlusega koostati juba 2016. aastal Rail Balticu Pärnumaa osas

esimese etapina eelprojekt. Eelprojekti eesmärgiks oli täpsustada maakonnaplaneeringuga

kavandatud nihutamisruumi alas raudteetrassi asukohta ning määrata ära ligikaudne

maavajadus iga kinnisasja lõikes.

5.4.2. Vastustaja toob välja, et 15.12.2016 toimus koosolek, millel tutvustati kaebajale Xxxxx

kinnisasja kohta koostatud eelprojekti lahendust ja Xxxxx kinnisasja kohta koostatud

eelprojekti lahendust ning joonist põhikaardil. Joonistelt nähtub, et eelprojektiga on

kinnisasjadele kavandatud raudtee jaoks vajalik raudteemaa eraldus oluliselt kitsam kui

planeeringus kavandatud 350 m trassikoridoriala.

Vastustaja märgib, et kaebaja on eelprojekti joonistega tutvunud ning nendele omakäeliselt

kirjutanud kooskõlastuse teksti ja lisanud allkirja. Xxxxx kinnisasja jooniselt nr 01-2AP-12

nähtub kaebaja kooskõlastus: Kõigi võimalike variantidega nõus, kuid kuna elan nii Xxxxx kui

Xxxxx kinnisasjal (100 m raudteetrassist eemal), siis sõltub palju siiski sellest, milline on

müratõkkelahendus, vahejaama asukoht, el paiknemine, juurdepääsulahendus jms. Xxxxx

kinnisasjal hooned EHR-s kaduma läinud.

Xxxxx kinnisasja jooniselt nr 01-2AP-11 nähtub kaebaja kooskõlastuse tekst: Kõigi võimalike

variantidega nõus, kuid kuna elan nii Xxxxx kui Xxxxx kinnisasjal (100 m raudteetrassist

eemal), siis sõltub palju siiski ka sellest, milline on müratõkkelahendus, vahejaama asukoht, el

liinide paiknemine, juurdepääsu lahendus jms. Xxxxxl uus maja. Nõus kolmnurkse osa

juurdesaamisega.

Järelikult on kaebaja eelprojektiga kavandatud lahendusest teadlik ning pidi sellest tulenevalt

aru saama, et eelprojektiga kavandatud raudtee jääb tema eluhoonetest tegelikult kaugemale kui

maakonnaplaneeringus ette nähtud trassikoridori (laiusega 350 m) välispiir.

5.4.3. Vastustaja toob välja, et mõõtes Maa-ameti geoportaalis raudtee trassi tegelikku kaugust

kaebaja kinnistutest, on Xxxxx kinnisasjal asuva eluhoone kaugus eelprojektiga ette nähtud

raudtee teljest 308 m ning Xxxxx kinnisasjal paikneva eluhoone kaugus eelprojektiga

kavandatud raudtee teljest 350 m.

Vastustaja rõhutab, et eeltoodust nähtuvalt on ta haldusmenetluses teinud kindlaks kõik

olulised asjaolud ja lähtunud KSH aruandes ja maakonnaplaneeringus õigetest asjaoludest ja

eeldustest. Kaebaja vastupidised väited on põhjendamata.

Kaebaja viitab kaebuses, et koridor paikneb Xxxxx kinnistu eluhoonest 132,5 m ja Xxxxx

kinnistu eluhoonest 174,3 m kaugusel, millest kaebaja järeldab, et kinnistud jäävad

leevendusmeetmetega ala sisse. Selgitame, et oluline on siiski elumajade kaugus raudteest

endast, mitte maakonnaplaneeringuga kindlaks määratud 350 meetri laiusest koridorist. Trassi

koridor iseenesest kaebajale mingeid negatiivseid mõjutusi põhjustada ei saa, seega tuleb müra

hindamisel lähtuda siiski raudtee asukohast trassikoridori sees. Kaebaja majade osas on

kaebajale tutvustatud täpsustatud lahendust ja KSHs on müra hinnatud samuti täpsemate

andmete pinnalt, kui vaid trassikoridor. KSH raames on kindlaks tehtud, et kaebajate

eluhooneteni ülenormatiivne müra ei kandu. Kaebaja eluhooned jäävad raudteest piisavalt

kaugele, mistõttu praeguses planeerimisetapis leevendusmeetmeid ette näha ei ole vaja.

5.4.4. Vastustaja märgib, et KSH-s ja maakonnaplaneeringus on selgelt välja toodud, et müra

peab jääma tervisekaitsenormide piiresse ja seda hinnatakse täiendavalt ka järgmistes

menetlusetappides. Hetkel puuduvad igasugused alused arvata, et raudtee tuleks kaebajale

lähemale ning põhjustaks mürahäiringu kaebajal elumajade juures. Kui selline asjaolu peaks

hilisemas etapis projekteerimise käigus siiski tekkima, siis ka vastavad leevendusmeetmed ette

nähakse ja projekteeritakse ja seda küsimust tuleb hinnata ehitusloa väljastamise etapis.

5.4.5. Vastustaja märgib, et alusetud on kaebaja väited, et lubamatu on asuda isikute õigusi

hindama alles peale rikkumise aset leidmist, kui juba tegevuse planeerimisjärgus on ettenähtav,

et negatiivne mõjutus suure tõenäosusega esineb. Maakonnaplaneeringu ja KSH menetluses

välja selgitatud asjaolude ja läbi viidud uuringute kohaselt ei ole negatiivset mõju kaebaja

kinnistutele ette näha. Vastupidi, algselt käsitleti trassi 1B mõjupiirkonda jäävat ala kui

potentsiaalse leevendusmeetmete vajadusega ala, täpsemate uuringute ja müra modelleerimise

tulemusel sai aga selgeks, et tegelikult ei jää trassi 1B müra piirkonda elumaju, milleni võiks

ülenormatiivsed negatiivsed mõjud ulatuda. Seega on praeguses etapis võimalik väita, et

selliseid negatiivseid mõjusid ette näha ei ole. Sellises olukorras ei ole mõistlik ega vajalik müra

leevendusmeetmete ette nägemine maakonnaplaneeringus ja nende projekteerimise kohustuse

panemine planeeringuga.

5.5. Vastustaja toob eraldi välja, et lisaks mürale on KSH-s mõjuhindamise tabelis hinnatud ka

muid potentsiaalseid negatiivseid mõjusid (nt välisõhu kvaliteet, elutingimused) ning leitud, et

leevendavaid meetmeid ette näha ei ole vajalik. Praegusel hetkel ei saa vaidlust olla selles, et

ülenormatiivsete mõjutuste esinemist kaebaja eluhoonetele ei kinnita ükski dokument ja

kaebaja ei ole ka ise selliseid tõendeid esitanud, mis seda kinnitaks. Kaebaja väited negatiivsete

mõjude esinemisest tema kinnistutel on hüpoteetilised. Maakonnaplaneering ja KHS toovad

välja mitmeid leevendavaid meetmeid, mida on võimalik rakendada, kui negatiivsed mõjud

tegelikult esinevad (KSH aruande lisa III-1, III-6, V (p 1.6), maakonnaplaneeringu ptk 3.2.7 (lk

67 jj), ptk 4 (lk 122 jj)).

Vastustaja rõhutab, et kui peaks hiljem selguma, et sellised mõjud kaebaja kinnistutel siiski

esinevad (kuigi hetkel selle kohta ühtegi tõendit ei ole, et see nii võiks olla), on võimalik need

leevendavad meetmed ehitusprojektis ette näha.

5.6. KeÜS § 23 lg 1 kohaselt on igaühel õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale

keskkonnale, millega tal on oluline puutumus. § 23 lg 5 sätestab, et § 23 lõikes 1 nimetatud

õiguse tagamiseks on õigus nõuda haldusorganilt keskkonna säästmist ning mõistlike meetmete

võtmist, et tagada keskkonna vastavus tervise- ja heaoluvajadustele. Praegusel juhul on

haldusorgan maakonnaplaneeringu menetluses selliseid meetmeid rakendanud ning puudub

igasugune põhjus arvata, et kaebaja elukohas ei ole tagatud keskkonna vastavus tervise- ja

heaoluvajadustele. Kaebaja ei ole esitanud põhjendatud väiteid ega tõendeid, mis kinnitaks

vastupidist.

5.7. Seoses kaebaja väidetega tema õiguste rikkumisest seoses vältimatu kinnistu

võõrandamisega riigile, märgib vastustaja, et maakonnaplaneeringu peatükis 5.4 on käsitletud

trassi koridoris paiknevate maaüksuste omandamise põhimõtteid. Viidatud peatükis tuuakse

välja, et maa omandamiseks peab MKM läbirääkimisi kinnistu omanikega. Maade omandamise

menetlust alustades tellitakse litsentseeritud ja atesteeritud maa hindajalt eksperthinnang

raudtee ehitamiseks vajalike maa-alade turuväärtuse leidmiseks, mille alusel alustatakse

läbirääkimisi maaomanikega maa vabatahtlikuks võõrandamiseks. Läbirääkimiste eesmärk

maade omandamise protsessis on vabatahtliku kokkuleppe saavutamine maa võõrandamise

tingimuste osas. Läbirääkimiste käigus kuulatakse maaomanike selgitusi ja põhjendusi,

tutvustatakse maa hindaja koostatud eksperthinnangu sisu ning täpsustatakse maa

võõrandamise tingimusi.

Nagu kaebaja ise on välja toonud, sätestab EhSRS § 13 lg 6, et kui enne käesoleva seaduse

jõustumist on algatatud joonehitise planeering ning vastav planeering kehtestatakse pärast

käesoleva seaduse jõustumist, siis on sundvõõrandamine lubatud joonehitise planeeringu alusel.

KASVS § 3 lg 1 p 7 kohaselt võib kinnisasja üldistes huvides sundvõõrandada avaliku raudtee

ehitamiseks. Vastustaja leiab, et praegusel juhul ei ole tõesti võimalik eesmärgi saavutamine

ilma kaebajale kuuluva kinnisasja omandamiseta. Maakonnaplaneeringu menetluses on

põhjalikult kaalutud kõiki variante ning leitud, et just eelistatud trass on Häädemeeste valla osas

parim võimalik viis eesmärgi täitmiseks ja samas võimalikult väikeste negatiivsete mõjutuste

tekitamiseks.

Vastustaja toob välja, et Riigikogu on uues kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduses

(jõustus 01.07.2018 – kohtu märkus) astunud samme, et riikliku tähtsusega objekti rajamisel

saaks maaomanik riigile maa võõrandamise eest õiglast tasu. Rail Balticu raudtee trassi jaoks

vajalike äralõigete omandamisel arvestatakse ka omanikule kaasnevate kahjudega, mitte üksnes

kinnisasja äralõike osa turuväärtusega. Uue seaduse jõustumisest alates on riigil võimalik

pakkuda ka kaebajale äralõigete riigile ostmist lähtuvalt hüvitusväärtusest või kui kaebaja

soovib saada äralõigete eest vastu samas väärtuses maad ning see on maakorralduslikult

põhjendatud, siis on ka see võimalik. Maa-amet soovib leida iga kinnisasja omanikku rahuldava

lahenduse (sealjuures sundvõõrandamine on viimane abinõu).

Seega arvestab uus seadus (KAHOS) avalikes huvides kinnisasja riigile ostmise korral vastava

kinnisasja ja äralõike hindamisel ka kaasnevate kahjudega. Omandiõiguse riive, mis Rail

Balticu rajamisel võib tekkida, on põhiseadusega kooskõlas.

Vastustaja rõhutab, et kaebajaga on juba eelprojekti materjalide tutvustamise ajal arutatud tema

maade võõrandamise vajadust ning pakutud võimalikke lahendusi, millega kaebaja on juba

2016. aasta lõpus nõustunud. Vastustaja kinnitab, et ka edaspidi tehakse kaebajaga koostööd

ning leitakse kohased hüvitusmeetmed, et tagada tema õiguste kaitse.

5.8. Vastustaja palub kaebajalt välja mõista menetluskuluna tasu advokaadi õigusabi eest

07.09.2018 seisuga kokku summas 3141,13 eurot (summa sisaldab käibemaksu) vastavalt

menetluskulude nimekirjale (tl 2-3p, II kd).

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus võtab kaebust lahendama asudes kõigepealt seisukoha kaebeõiguse osas ja (I) ja

seejärel põhjendab oma sisulisi seisukohti kaebuse lahendamisel (II).

I

7. Riigikohus leidis haldusasjas 3-16-1472 (otsuse p 15), et kui PlanS v.r nägi ette

maakonnaplaneeringu vaidlustamise populaarkaebuse vormis (PlanS v.r § 26 lg 1), siis kehtiv

seadus seda ette ei näe (vrd PlanS § 54 riigi eriplaneering, § 94 üldplaneering, § 123 kohaliku

omavalitsuse eriplaneering, § 141 detailplaneering).

Riigikohus märkis, et EhSRS ei reguleeri kaebeõigusega seonduvat. HKMS § 1 lg 4 sätestab

üldreegli, mille kohaselt tehakse halduskohtumenetluse toiming toimingu tegemise ajal kehtiva

seaduse

järgi.

Riigikohus

selgitas,

et

kohtukaebeõiguse

küsimus

ei

ole

osa

planeerimismenetlusest, vaid osa kohtumenetlusest, mistõttu PlanS v.r § 26 lg 1 kohaldatavust

EhSRS § 1 lg-st 1 ei tulene.

Riigikohtu hinnangul ei saa avalikes huvides kaebuse esitamise õigust tuletada ka õiguskindluse

põhimõttest ega PlanS v.r ja PlanS maakonnaplaneeringu sätete, sh maakonnaplaneeringu

ülesannete võrdlusest.

8. Eelmises punktis toodust tulenevalt on käesolevas asjas kaebajal kaebeõigus ainult oma

subjektiivsete õiguste rikkumisega seotud küsimustes ja nende õiguste kaitseks on kaebus ka

esitatud. Kaebeõiguse küsimuses käesoleval juhul erinevalt mitmest teisest Rail Balticu

maakonnaplaneeringutega seotud kohtuasjast (näiteks 3-18-530, 3-18-529 ja 3-18-526) vaidlust

ei ole tulenevalt asjaolust, et kaebajale kuuluvad Xxxxx kinnistu (registriosa nr xxxxxxx) Pärnu

maakonnas Häädemeeste vallas Metsapoole külas (tl 7) ja Xxxxx kinnistu (registriosa nr

xxxxxxx) Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas Metsapoole külas (tl 8), mille omandi ja

kasutamisega seotud õiguste kaitseks on kaebus esitatud. Vaidlust ei ole, et mõlemat kinnistut

võib kavandatav raudteetrass lähtuvalt valitud vaidlustatud maakonnaplaneeringuga määratud

trassikoridorist läbima hakata.

II

9. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tutvunud toimiku materjalidega ning

hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb nii põhi kui

alternatiivses nõudes rahuldamata jätta. Kohus märgib oma seisukohti põhjendama asudes, et

ta on üldiselt seisukohal, et vastustaja toodud vastuväited kaebusele on põhjendatud ning

vaidlustatud maakonnaplaneering on vastu võetud õiguspärase menetluse tulemusena ning

langetatud diskretsiooniotsus on ka ise õiguspärane.

10. Kohus märgib, et maakonnaplaneeringu kehtestamise otsus on haldusakt, mille

õiguspärasuse eeldused on sätestatud haldusmenetluseseaduse (HMS) §-s 54: haldusakt on

õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel

ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

Vaidlustatud käskkirjaga on otsustatud „Pärnu maakonnaplaneeringu „Rail Baltic raudtee

teetrassi koridori asukoha määramine“ kehtestamine.

11. Kaebaja leiab, et vastustaja on kõigepealt oluliselt rikkunud diskretsiooniõigust kaebaja

28.12.2016 esitatud ettepaneku – rajada müratõkkesein Metsapoole küla kaitseks hindamisel.

Samuti ei nõustu kohus sellega, et selles küsimuses otsuse langetamisel on vastustaja rikkunud

uurimiskohustust.

11.1. Kaebaja väidab, et nii Pärnu Maavalitsus kui riigihalduse minister lõppotsustajana on

kaebaja müratõkkeseina rajamist puudutava ettepaneku hindamisel lähtunud eeldusest, et lähim

elumaja paikneb raudteest 300m kaugusel. Samas kuna raudtee täpne asukoht selgub alles

ehitusprojekti koostades, võib raudtee paikneda kus tahes maakonnaplaneeringus märgitud

koridori piires. Viidatud koridor paikneb aga Xxxxx kinnistu eluhoonest 132,5 m ja Xxxxx

kinnistu eluhoonest 174,3 m kaugusel.

11.2. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega ja leiab, et kaebaja väide, justkui oleks

planeeringus lähtutud valedest eeldustest ja elumajade asukohtadest, ei vasta tõele. Kohus

märgib, et vastustaja on õigesti välja toonud, et käesoleval juhul on oluline elumajade kaugus

raudteest endast, mitte maakonnaplaneeringuga kindlaks määratud 350 meetri laiusest

koridorist. On ilmselge, et trassi koridor iseenesest kaebajale mingeid negatiivseid mõjutusi

põhjustada ei saa, vaid seda põhjustavad enda tekitatud müraga raudteel liikuvad rongid või

lühema aja jooksul raudtee ehitamisega kaasnev müra. Järelikult tuleb müra hindamisel lähtuda

raudtee asukohast trassikoridori sees. Vastustaja on selgitanud, et üldjuhul on trassikoridor

maakonnaplaneeringus kavandatud nii, et raudtee jääb selle keskossa ja selle laius ei ole üle

66meetri ehk tegelikult tuleb mõjude hindamisel arvestada tunduvalt pikemate vahemaadega,

kui trassikoridori planeeringus määratud välispiir.

Käesoleval juhul on kaebaja välja toodud majade osas kaebajale haldusmenetluses (15.12.2016

Häädemeeste seltsimajas toimunud koosolekul) tutvustatud täpsustatud lahendusena Xxxxx ja

Xxxxx kinnistule koostatud eelprojekte (tl 235-236), millega kaebaja nähtuvalt lisatud

kooskõlastustele on sisukuliselt nõustunud. Ka KSHs on müra hinnatud täpsemate andmete

pinnalt, kui vaid trassikoridor. Vastustaja on ka välja toonud, et kui mõõta Maa-ameti

geoportaalis raudtee trassi tegelikku kaugust kaebaja kinnistutest, on Xxxxx kinnisasjal asuva

eluhoone kaugus eelprojektiga ette nähtud raudtee teljest 308 m ning Xxxxx kinnisasjal

paikneva eluhoone kaugus eelprojektiga kavandatud raudtee teljest 350 m. Kohus märgib

siinkohal, et kaebaja ei ole neid väiteid sisuliselt ümber lükanud.

Kohus leiab, et vastustaja on haldusmenetluses teinud kindlaks kõik olulised asjaolud ja

lähtunud KSH aruandes ja maakonnaplaneeringus õigetest asjaoludest ja eeldustest. Kaebaja

väited vastustaja tehtud diskretsioonivigadest ja uurimiskohustuse rikkumisest ei ole siinkohal

tõendamist leidnud.

12. Teiseks leiab kaebaja oma kaebuse põhiväitena, et tulenevalt vigastest eeldustest majade

kauguse osas raudteest on ekslikult hinnatud raudtee poolt põhjustatud müra mõjusid ja kaebaja

kaitsevajadust nende mõjude suhtes.

Ka selles küsimuses nõustub kohus vastustaja põhjendatud ja tõenditega põhjendatud

seisukohtadega, mis on kokku võetud käesoleva otsuse selgitava osa punktis 5.3 ja selle

alapunktides.

12.1. Kohus toob siinkohal välja, et vastustaja on selgitanud, et vaidlustatud

maakonnaplaneeringu peatükis 3.2.7 kirjeldatakse, et KSH aruande raames viidi läbi müra

modelleerimine, sh eelprojekti täpsusastmes müra modelleerimine. KSH aruande peatükk 9.3

käsitleb hindamist keskkonnatervise kriteeriumite lõikes ja alapeatükk 9.3.1 käsitleb just

raudtee ehitamisega ja kasutamisega seotud müra mõju kui kaalutud kriteeriumit. Detailselt on

müra mõju hindamise metoodikat (lähteandmed, normväärtused, mõjutsoonide laiuse

määramise arvutusmetoodika ning ülevaadet leevendavate meetmete efektiivsusest) kirjeldatud

KSH lisas I-3.

12.2. Samuti on vastustaja selgitanud, et ka KSH raames on müra küsimust hinnatud mitmes

etapis – esmalt maakonnaplaneeringu täpsusastme etapis ja seejärel eelprojekti täpsusastmes.

Maakonnaplaneeringu täpsusastme etapis ei tehtud veel detailset müra modelleerimist ja

seetõttu on KSH lisas II-6 leevendusmeetmete registris ka välja toodud, et trassi 1B piirkonnas

võib mürakaitsemeetmete rajamine olla vajalik. Meede ja selle rakendamise vajadus täpsustub.

Vastustaja märgib, et täpsema müra hindamise etapis (eelprojekti etapis) hinnati kõiki

müratundlikke kohti ja leevendusmeetmete vajadust detailsemalt ning viidi läbi müra

modelleerimine. Selle hindamise tulemused kajastuvad KSH lisas III-5 ja III-6. KSH lisas III-

6, kus on toodud leevendusmeetmete vajadusega alad, ei ole lõigul 1B müra leevendamist enam

välja toodud. KSH lisas III-5, kus kajastatakse mõjuhindamise tabeleid, märgitakse trassi 1B

kohta mürakriteeriumi juures, et tegemist on seni valdavalt mürast mõjutamata

elukeskkonnaga, kus vahetult raudteekoridori ümbruses müratundlikke elamualasid ka ei asu.

Trassivalikul on arvestatud müratundlike hoonete paiknemisega raudtee ümbruses, välja toodi,

et müra osas on tegemist väikseima negatiivse mõjuga trassialternatiiviga ja konkreetseid

asukohapõhiseid meetmeid ei seatud. Eelprojekti etapis tõi mürahinnang välja, et tundlikel

aladel müra normtasemete ületamist ei esine, mistõttu meetmeid seada ei ole vaja.

12.3. Lisaks eeltoodule on vastustaja selgitanud, et hinnatud on ka raudtee ehitusaegseid

mõjusid ning selle osas märgitakse mõjuhindamise tabelis, et võivad esineda ajutised

mürahäiringud paarisaja meetri ulatuses tööde teostamise kohast. Seoses ehitusaegse

suurenenud transpordikoormusega võivad teede äärsed häiringud ilmneda raudtee ehituse

piirkonnast eemal. Seetõttu on meetmetena ette nähtud tööde ajastamine (mürarikkad tööd

ainult päevasel ajal), korrektne tööde teostamine ning masinate ja seadmete korrashoid. Raudtee

kasutusetapi osas märgitakse mõjuhindamise tabelis, et seda tuleb hinnata järelhindamise

käigus, aga mõju peab jääma lubatud tervisekaitsenormide piiresse.

13. Kohus märgib seoses kaebaja tõstatatud tervisekaitse küsimustega, et nõustub ka eelmises

punktis ja selle alapunktides toodut arvesse võttes vastustaja seisukohaga, et KSH raames on

kindlaks tehtud, et kaebaja eluhooneteni ülenormatiivne müra ei kanduda (vt KSH aruande ptk

9.3, 9.3.1., KSH lisa I-3, lisa III-5, lisa III-6, lisa V, maakonnaplaneeringu lk 68 ja ptk 3.5.1.).

Kaebaja eluhooned jäävad raudteest piisavalt kaugele ja kohtule esitatud tõenditest ei nähtu

ülenormatiivsete mõjutuste esinemist kaebaja eluhoonetele mistõttu ei olnud ka vaidlusaluses

planeerimisetapis

leevendusmeetmeid

vaja

ette

näha.

Nii

KSH

aruandest

ja

maakonnaplaneeringust tuleneb üheselt, et müra peab jääma tervisekaitsenormide piiresse ja

seda hinnatakse täiendavalt ka järgmistes menetlusetappides.

Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et praegusel juhul on vastustaja rakendanud

maakonnaplaneeringu menetluses KeÜS § 33 lg 5 sätestatud meetmeid ning puudub igasugune

tõsiseltvõetav põhjus arvata, et kaebaja elukohas ei ole tagatud keskkonna vastavus tervise- ja

heaoluvajadustele. Kaebaja väited tema tervise võimalikust kahjustumisest müra tõttu on selgelt

oletuslikud ja ta ei ole esitanud ühtegi sisuliselt usutavat väidet ega neid toetavaid tõendeid,

mis kinnitaks vastupidist.

14. Kohus märgib, et põhjendatud ei ole kaebaja väide nagu hakkaks vastustaja isikute õigusi

hindama alles pärast rikkumise aset leidmist. Kohus märgib, et vastustaja ei ole sellist

seisukohta võtnud, vaid on selgitanud, et müraseiret teostatakse ka raudtee tööle rakendumisel

eesmärgiga jälgida müratasemete vastavust normidele ja vajadusel otsustada täiendavate

leevendusmeetmete rakendamine. Tegemist on sisuliselt täiendava garantiiga kaebaja õigustele,

mitte õiguste lubamatu piiramisega.

15. Kaebaja on kaebuses oma õiguste rikkumist selgitades asunud seisukohale, et antud juhul

ei ole kaebaja kinnistute sundvõõrandamine lubatav, sest raudtee ehitamise eesmärk on

võimalik saavutada trassi koridori paiknemisega mujal.

Kohus juhib esmalt kaebaja tähelepanu sellele, et maakonnaplaneeringu kehtestamisega ei ole

veel otsustatud kaebaja kinnistute sundvõõrandamist, millest tulenevalt ei ole kohtul võimalik

otseselt kontrollida tõenäolise sundvõõrandamise lubatavuse õiguspärasust. Kohus märgib, et

alates 01.07.2018 kehtib kinnisasja avalikes huvides omandamise seadus, mille alusel saab läbi

viia kaebaja kinnisasja omandamise menetluse. Vastava menetluse õiguspärasust on võimalik

kontrollida aga alles peale selle läbiviimist.

Küll aga nõustub kohus kaebajaga selles, et maakonnaplaneering loob ühe olulise ja sisulise

aluse avalikes huvides kinnisasja omandamise menetluse läbi viimiseks. Nii sätestab

ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadus § 13 lg 6, et kui enne käesoleva

seaduse jõustumist on algatatud mitut kohalikku omavalitsust läbiva joonehitise trassi

asukohavaliku planeering ning see kehtestatakse pärast käesoleva seaduse jõustumist, on

kinnisasja sundvõõrandamine lubatud joonehitise planeeringu ja tee või raudtee eelprojekti või

ehitusprojekti alusel. Täiendavalt sätestab sundvõõrandamise aluse ka kinnisasja avalikes

huvides omandamise seaduse § 4 lg 1 p 7, mis näeb ette, et kinnisasja on lubatud omandada

(avalikes huvides) järgmistel eesmärkidel: riigitee, kohaliku tee, avaliku raudtee taristu ja

teenindusrajatise ning avaliku väljaku ehitamiseks.

16. Kohus märgib, et vastustaja on selgitanud oma vastuses kaebusele põhjalikult trassivalikuga

seotud küsimusi ja vaidlustatud haldusaktis on toodud selle põhjendused. Kohus ei ole

tuvastanud, et trassivalik oleks toimunud põhjendamatult või teadlikult kaebaja huve rikkudes.

Maakonnaplaneeringu menetluses on põhjalikult kaalutud kõiki võimalikke raudteetrassi

variante ning leitud, et just eelistatud trass on Häädemeeste valla osas parim võimalik viis

eesmärgi täitmiseks ja samas võimalikult väikeste negatiivsete mõjutuste tekitamiseks. Kohus

leiab, et käesoleval juhul on seadusandja ka seaduses meie oma Põhiseaduse alusel selgelt

sätestanud ja enamikus arenenud õiguskorraga riikides on üldine arusaam, et teede (kaasa

arvatud raudteede ehitus) on üks nendest olukordadest, kus avalikes huvides on lubatud

eraomandi sundvõõrandamine. Seetõttu ei leia kohus, et kaebaja omandiõiguse piiramiseks

põhimõttelise aluse loomine vaidlustatud maakonnaplaneeringuga oleks õigusvastane. Kohus

rõhutab siinkohal veelkord, et sundvõõrandamise õiguspärasuse sisuline kontroll on võimalik

alles vastavate otsuste langetamise järel.

Kohus märgib ka, et juhul, kui raudtee ehitamise ja opereerimisega kaasnevad õigusvastased

mõjutused ning kaebajal ei ole võimalik oma omandit enam kasutada, on võimalik nii kahjude

väljanõudmine nende põhjustajalt.

17. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et tema õigusi kahjustab õigusvastaselt ka senisest

piiratum võimalus vaba aja veetmiseks looduses, looduse jälgimiseks ja metsaandide

korjamiseks. Kohus märgib, et kaebajal puudub subjektiivne õigus takistada maa ja

metsaomanikel nende kasutusotstarbe muutmist ning avaliku kasutuse piiramist. Asjaolu, et

kaebajal on see raudtee valmimisele eelneval võimalik varem suuremas mahus, kui varasemalt,

ei tähenda, et talle kuuluks vastav õigus lõputult. Selle õiguse tõenäolise piiramiseni viiv

tegevus – raudtee planeerimine, ehitamine ja tööle rakendamine – on seadusega sätestatud

korras läbi viidavate tegevuste kogum, mille käigus hinnatakse ja kaalutakse ka kaebaja õigusi.

Käesoleval juhul on ilmselge, et avalik huvi riikliku ja ka rahvusvahelise tähtsusega raudtee

ehitamiseks kaalub üles kaebaja õiguse või huvi teatud piirkonda ja avalikus või eraomandis

olevat loodusressurssi raudtee trassile jäävas osas kasutada. Kohus nõustub, et riive

omandiõigusele kaebaja omandiõigusele (temale kuuluvate kinnistute osas) siinkohal on, kuid

see on vähemalt kaebaja väljatoodud asjaolude valguses kooskõlas põhiseadusega.

18. Kõike eespooltoodut kokku võttes leiab kohus, et vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ja

puudub võimalus selle kehtetuks tunnistamiseks. Kohus jätab kaebuse rahuldamata kõigi

esitatud nõuete (ka alternatiivne nõue) osas.

19. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks.

HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus

tehti kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

20. Kohus ei pea vastustaja menetluskulude taotluse lahendamisel sarnaselt kaebaja

seisukohaga põhjendatuks kalduda kõrvale Riigikohtu väljakujunenud praktikast välise

õigusabi kulude väljamõistmisel (RKHK lahendid asjades nr 3-3-1-25-16, nr 3-3-1-26-12 jt)

riigiasutustest vastustajatele. Kohus möönab küll käesoleva asja mahukust, kuid arvestades, et

rahandusministeerium riigihalduse ministri isikus teostas vaidlustatud maakonnaplaneeringu

üle riiklikku järelevalvet ning ka hiljem kehtestas planeeringu, millega seoses tuli tal muuhulgas

kontrollida KSH menetluse nõuetekohasust ning et RHM-i struktuuris on eraldi planeeringute

osakond, ei saa väita, et välise õigusabi kasutamiseta ei olnud vastustajal võimalik

kohtumenetluses oma positsiooni kaitsta. Seadusega antud pädevuste üleandmine ei toimunud

ka üleöö ja seega tuli haldusorganil koos saadavate ülesannetega leida ka nende täitmiseks

kompetentsed ametnikud. Seega ei saa kohus pidada vastustaja kantud välise õigusabi kulusid

vajalikuks (HKMS § 109 lg 6) ja taotlus nende hüvitamiseks jääb rahuldamata.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik