2-17-6775/47 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 16.02.2018 otsus osas, milles kostja tasaarvestuseks

kasutatud nõuet ei tunnustatud 85 euro ja 65 sendi ulatuses ning kohustati kostjat

maksma hagejale välja suurem summa kui 114 eurot ja 17 senti. Samuti tühistada

maakohtu

otsus menetluskulude jaotuse osas.

Jätta maakohtu

otsuse

resolutsioonist välja otsustused poolte vastastikuste nõuete kohta. Ülejäänud osas

jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Teha tühistatud osas uus otsus vastavalt kohtuotsuse resolutsiooni terviklikus

sõnastuses märgitule.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Esitada kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus järgmiselt:

4.1. Välja mõista OÜ-lt Y XX kasuks 114 eurot 17 senti.

4.2 Menetluskulud mõlemas kohtuastmes jäävad poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

3.10.2018, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-6775

Kohtuasi

XX hagi Osaühing Y vastu kinnipeetud töötasu

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 16.02.2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühing Y apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

920 eurot 72 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja XX (isikukood XXXXXXXXX)

Kostja Osaühing Y (registrikood XXXXXXX),

esindaja vandeadvokaat Rivo Kaldvee

Kohtuistungi toimumise aeg

13.09.2018

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

1. XX (hageja) esitas 06.03.2017 Töövaidluskomisjonile avalduse Osaühing Y (kostja) vastu

ebaseaduslikult kinnipeetud töötasu 989,55 euro väljamõistmiseks. Töövaidluskomisjon tegi

05.04.2017 otsuse, milles mõistis kostjalt hageja kasuks välja ebaseaduslikult kinnipeetud

töötasu 920,72 eurot ja lõpetas menetluse 68,83 euro nõudmises. Kostja palus Harju Maakohtul

vaadata asi rahuldatud ulatuses läbi hagimenetluses. Hageja esitas 12.06.2017 nõude kostja

vastu hagi vormis, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista ebaseaduslikult kinnipeetud

töötasu 920,72 eurot.

Hageja töötas perioodil 05.12.2016 - 31.01.2017 kostja juures loomakasvatusjuhina. Kostja

andis hagejale kasutamiseks tööauto ja elamispinna. Seoses elamispinna ja tööauto isiklikuks

otstarbeks kasutamisega pidas tööandja hageja töötasust kinni 989,47 eurot. Osaliselt nõustus

hageja töötasust kinnipidamisega ning jätkuvalt on vaidlus 920,72 euro töötasust kinnipidamise

üle, millest 133,05 eurot oli elektrikulu ja 152,27 eurot küttekulu ning 635,4 eurot kulu, mis

tekkis seoses tööauto isiklikul otstarbel kasutamisega.

Töölepingu sõlmimisel andis hageja nõusoleku pidada eluasemega seotud kulud kinni tema

töötasust. Samas ei esitatud hagejale eluasemekulude kohta arvestust ning töötasust kinnipeetud

summad olid liiga suured. Maksimaalselt oli hageja nõus elektritarbimise eest tasuma 47,4 eurot

ja 38,1 eurot kütte eest.

Samuti esitas hageja töölepingu sõlmimisel kostjale avalduse, et kostja peaks kinni ametiauto

isiklikust kasutusest tulenevad arved eeldusel, et talle tutvustatakse ametiauto kasutamise

korda, isiklikeks sõitudeks kehtestatud limiite ja limiite ületava osa tariife. Kostja neid ei

tutvustanud. Hageja oli seisukohal, et ta võis tööautot kasutada isiklikeks sõitudeks

limiidivabalt. Kompromissi korras oli hageja nõus kompenseerima 46,53 eurot tööauto isiklikul

otstarbel kasutamise eest.

Veel märkis hageja, et töötasust saab kinni pidada üksnes juhul, kui töötaja annab selleks

nõusoleku pärast tasaarvestusõiguse tekkimist. Praegusel juhul kostja isegi ei teatanud enne

kinnipidamist tasaarvestusest.

Kostja vastuväited hagile

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata või hagi rahuldamisel tasaarvestada täies ulatuses hageja

nõue kostja nõudega.

Hageja andis nõusoleku kommunaalkulude ja tööauto isiklikuks otstarbeks kasutamise kulude

töötasust kinnipidamiseks ja seega oli hageja töötasust kinnipidamised lubatavad. Juhul kui

kohus hagiavalduse rahuldab, soovis kostja tasaarvestada hageja nõude enda 920,72 euro

suuruse nõudega, mis vastas tasumata kommunaalkulude ja tööauto isiklikuks otstarbeks

kasutamise kuludele.

Kostja nõutud eluasemekulud olid mõistlikud ja samas suurusjärgus teiste samas majas olevate

korterite kuludega ning puudus alus arvata, et kaugmõõturiga mõõdetud tarbitud elektrikogus

oli ebaõige. Kostjale esitati hageja kasutuses olnud korteri eest perioodil 05.12.2016 –

17.02.2017 Eesti Energia poolt arveid kokku 235,39 euro ulatuses. Kogu summat kostja

hagejalt ei nõudnud. Hageja oli teadlik, et tal tuli elektri eest tasuda vastavalt Eesti Energia

esitatud arvetele.

Samuti oli hagejal teada, et kõik erasõidud tööautoga olid tasulised ja tööauto isiklikuks

otstarbeks kasutamise hind oli 0,3 eurot kilomeeteri kohta. Hageja tegi 2016. aasta detsembris

ja 2017. aasta jaanuaris tööautoga erasõite 635,4 euro eest, mis tal tuli kostjale hüvitada.

Maakohtu otsus

3. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 920,72 euro suuruse töötasu

ning tasaarvestas selle kostja nõudega 720,9 euro ulatuses. Tasaarvestuse tulemusena tuli

kostjal hagejale tasuda 199,82 eurot. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda.

Vaidlus puudus selles, et hageja töötas kostja juures ja allkirjastas töösuhte alguses kaks

avaldust, milles palus temale väljamakstavast töötasust kinni pidada kostja esitatud arved

tööandja auto isiklikeks sõitudeks kasutamise kohta ja eluasemega seotud kulud. Tööandja

pidas hageja töötasust kinni kokku 989,47 eurot. Hageja loobus 68,83 euro tagasinõude

õigusest. Kinnipeetud 920,72 eurost 133,05 eurot oli elektrienergia tarbimise kulu, 152,27 eurot

töötaja käsutuses olnud tööandja korteri küttekulu ja 635,4 eurot tööauto isiklikeks sõitudeks

kasutamise kulu.

Iseenesest võimaldasid töölepingu sõlmimisel raamatupidamisele esitatud tasaarvestuse

avaldused hagejal ette näha, millistel juhtudel võidakse tema töötasust kinnipidamisi teha, kuid

see ei võtnud kostjalt kohustust enne kinnipidamise tegemist saada hageja nõusolek konkreetse

summa kinnipidamiseks. Poolte seletustest ei nähtunud, et tööandja auto isiklikeks sõitudeks

kasutamise osas oleks kehtestatud limiit, mida ületava summa tasarvestamiseks oleks töötaja

andnud nõusoleku. Seega olid hageja töölepingu sõlmimisel 05.12.2016 antud nõusolekud

tasaarvestuste tegemiseks töölepingu seaduse (TLS) § 78 lg 2 järgi tühised ning ebasedauslikult

kinnipeetud töötasu 920,72 eurot tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista.

Kostja tasaarvestuse avalduse osas märkis kohus, et töötasust tehtud kinnipidamiste lubamatuks

tunnistamine ei tähendanud, et hageja vabanes kohustusest tasuda tööauto isiklikeks sõitudeks

kasutamise ning tema kasutuses olnud korteri elektri- ja küttearvete eest. Pooled ei vaielnud

selle üle, missuguses ulatuses kasutas hageja tööautot. Küll aga oli neil vaidlus kas ja kui palju

tuli kasutamise eest tasuda. Kohus oli veendumusel, et hageja ei saanud eeldada, nagu toimuks

tööauto kasutamine isiklikuks otstarbeks tasuta. Kostja juhataja 14.12.2015 korraldusest

nähtus, et tööauto isiklikuks otstarbeks kasutamise hind oli 0,3 eurot kilomeeteri kohta. See, et

hageja ei teinud endale selgeks tööauto isiklikuks sõiduks kasutamise tingimusi, ei vabastanud

hagejat kohustusest tööauto kasutamise eest tasu maksta. Seega tuli rahuldada kostja taotlus

tasaarvestada hageja nõue 635,4 euro suuruse tööauto isiklikeks sõitudeks kasutamise tasuga.

Elektri- ja küttekulude osas märkis kohus, et neid sai tasaarvestada üksnes ulatuses, milles

hageja need kompromissis omaks võttis, s.o 47,4 eurot elektrienergia tarbimise eest ja 38,1

eurot kütte eest. Nimelt ei saa vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 200 lg-le 4 tasaarvestav pool

tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kuivõrd hageja esitas kostja

kirjeldatud nõuetele vastuväited põhjustel, et talle jäi arusaamatuks elektri- ja küttekulude

kujunemine, ei saanud selles osas kostja oma nõuet hageja nõudega tasaarvestada. Kokku oli

võimalik poolte vastastikuseid nõudeid tasaarvestada 720,9 euro ulatuses ning kostjal tuli

hagejale tasuda 199,82 eurot.

Hagi rahuldamise tõttu jättis kohus menetluskulud kostja kanda. Hagejal menetluskulud

puudusid.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus lahend, millega jätta hagi rahuldamata või

tasaarvestada poolte vastastikused nõuded tervikuna. Menetluskulud palus kostja jätta hageja

kanda.

Kohus eksis TLS §78 lg 2 tõlgendamisel ja rakendamisel. Töölepingu sõlmimisel hageja antud

nõusolekud tasaarvestuse tegemiseks ei olnud viidatud sätte alusel tühised. Esiteks ei olnud

tegu absoluutse reegliga. TLS § 78 lg 2 mõte oli tagada töötajale mõistlik võimalus ette näha,

missugustel juhtumitel võib tööandja töötasust kinnipidamisi teha, s.t kaitsta piiramatute ja

ootamatute mahaarvamiste eest. Praegusel juhul oli see tagatud sellega, et hageja allkirjastas

töösuhte alguses kaks avaldust töötasust võimalike kinnipidamiste kohta. Teiseks olid pooled

nii sõidukulude kui kommunaalkulude puhul kokku leppinud limiidis 0, mille ületamisel oli

kostjal õigus hageja töötasust kinnipidamisi teha ja sellisel juhul ei olnud vaja töötasust

kinnipidamise tegemiseks töötaja igakordset nõusolekut.

Eelnevale lisaks hindas kohus ebaõigesti tõendeid, kui leidis, et ebaselge oli tasumisele kuuluva

summa kujunemine kivisöe, ostetud küttepuude ja elektrienergia tarbimise eest. Esitatud arvetel

olid olemas nii arvestusperioodid, ühikuhinnad kui tarbitud kogused ning kui kohtul jäi midagi

ebaselgeks, tuli tal seda menetlusosalistega täiendavalt arutada. Asjaolust, et kostja ei nõudnud

hagejalt tasu kogu tarbitud elektri eest, ei saanud järeldada, et kostja nõue elektri osas oli

ebaselge. Nõude omajal oli õigus panna nõue maksma oma äranägemise järgi.

Menetluskulude jaotamisel oleks pidanud arvestama TsMS § 163 lg-ga 2 ning jätma kostja

menetluskulud tervikuna või suuremas osas hageja kanda. Viimaks märkis kostja, et kohus valis

ebaõige menetlusliigi. Kostja soovis asja arutamist istungil, kuid kohus lahendas vaidluse

üllatuslikult kirjalikus menetluses.

Vastus kaebusele

5. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära kostja esindaja seisukoha ja tutvunud tsiviilasja

materjalidega, leiab, et maakohus rikkus vaidlustatud lahendit tehes menetlusõiguse norme ja

kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, mistõttu tuleb otsus osaliselt tühistada.

Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja jaotab uuesti

menetluskulud (TsMS § 657 lõige 1 punkt 2). Apellatsioonkaebus kuulub osaliselt

rahuldamisele.

Kostja vaidlustas maakohtu otsuse ja kaebuses on korratud maakohtus esitatud vastuväiteid

hagile ja neile on maakohus vastanud piisava põhjalikkusega osas, mis käsitleb kostjal hageja

töötasust kinnipidamise õiguse puudumist. Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu

otsuses märgitud põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda. Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga, et tööandjal on kohustus maksta töötajale töö eest tasu ja sellest

kinnipidamisi saab teha töötaja nõusolekul, milline tuleb saada igaks juhtumiks eraldi. Reeglina

on kehtiv nõusolek, mis on antud pärast tasaarvestamise õiguse tekkimist. Praeguses kohtuasjas

on tõendatud, et töötaja allkirjastas töötasust kinnipidamise nõusoleku tööle asumise päeval

5.12.2016. Selline nõusolek oleks kehtiv TLS § 78 lg 2 kohaselt vaid siis, kui tegemist on

nõusolekuga töötaja poolt tööandja arvel tehtavate kulude kokkulepitud limiiti ületava summa

tasaarvestamiseks. Praeguses vaidluses töötaja avaldused limiiti ei sisaldanud (TVK tlk 33, 67).

Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, mille kohaselt on maakohtu otsus vastuoluline, kuna

tuvastades

palgast

kinnipidamise

õiguse

puudumise,

lahendas

kohus

ikkagi

tasaarvestusavalduse. Kui töötasust kinnipidamisi reguleerib TLS § 78, mis on erisätteks

VÕS §-le 197, siis võlaõiguslikuks tasaarvestuseks piisab kostja avaldusest. Kostja esitas

5.07.2017 maakohtus hagiavalduse vastuses tingimusliku tasaarvestusavalduse juhuks, kui

kohus ei peaks nõustuma kostja vastuväidetega töötasust kinnipidamise seaduslikkuse kohta (tl

43-51). Kostja avalduse, mille sisuks on samaliigilise sissenõutavaks muutunud vastastikuse

kohustuse tasaarvestamine, menetlemine ei muuda kohtuotsust vastuoluliseks. Maakohus on

otsuses (p 17) selgitanud, et töötaja töötasust tehtud kinnipidamise lubamatuks tunnistamine ei

tähenda, et töötaja vabaneks kohustusest tasuda ametiauto isiklikeks sõitudeks kasutamise ning

tema kasutuses olnud korteri elektri- ja küttearvete eest.

Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse väiteid maakohtu otsuse peale

osas, milles kohus jättis rahuldamata kostja tasaarvestamata elektritarbimise eest 85,65 eurot ja

küttekulude eest 114,17 eurot. Kostja heidab maakohtule ette, et maakohus rikkus

menetlusõiguse norme sellega, et läks suuliselt menetluselt üle kirjalikule ja kostjal jäid seetõttu

esitamata tõendid oma tasaarvestusavalduse tõendamiseks. Samas ei esitanud kostja, tuginedes

menetlusõiguse normi rikkumisele, tõendeid, mis jäid tal väidetava menetlusnormi rikkumisega

seoses esitamata. Ringkonnakohtu istungil selgitas kostja vastuseks kohtu küsimusele, kas ta

soovib esitada täiendavaid tõendeid, et ta täiendavate tõendite esitamiseks aega ei soovi, sest

klient on kõik kulud tõendanud.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tulenevalt TsMS § 232

lg-st 1 hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt

ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud

või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. TsMS § 5 lg 1 kohaselt

menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud

sätte lg 2 kohaselt määrab pool, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab.

Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja elektritarbimise

eest nõutud summa tasaarvestada hageja nõudega ja selles osas tuleb maakohtu otsus osaliselt

tühistada ja vähendada hageja kasuks kostjalt kinnipeetud töötasu väljamõistetavat summat.

Vastavalt VÕS § 292 lg-le 1 peab üürnik lisaks üüri maksmisele kandma muid üüritud asjaga

seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Vastavalt 05.12.2016

sõlmitud üürilepingu p-le 2.2 pidi hageja tasuma elektri eest vastavalt Eesti Energia arvetele

(TVK lk 69, 70). Kostja poolt hagejale esitatud arvetelt on näha elektritarbimise periood,

tarbitud kogus, ühiku hind ning hind elektritarbimise eest. Kostja on selgitanud TVK-le

17.03.2017 kirjalikus vastuses, et kostjale XXX kuuluvatele korteritele, sh hageja kasutuses

olevale korterile oli Eesti Energia AS poolt paigaldatud kauglugemisarvestid ja kostja oli

sõlminud Eesti Energia AS-ga elektrilepingud. XXX korteri keldris oli katlamaja, mis tarbis

vähesel määral elektrienergiat. Hageja korteris olevasse kilpi oli paigaldatud elektrivoolu

lugeja, mis arvestas katlamajas tarbitud elektrienergiat. Kostja selgitusel lahutati Eesti Energia

AS poolt kauglugeja andmetest maha katlamajas tarbitud elektrienergia hulk ja hagejal tuli

maksta tema poolt tarbitud elektrienergia eest. Oma väidete kinnituseks on kostja esitanud

töövaidluskomisjonile rida tõendeid: väljavõtted Eesti Energia AS arvetest, pildid elektrikilbist,

katlamaja lugejast (TVK tlk 38 jj).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hageja poolt tarbitud elektrienergia eest tasumisele

kuuluva summa osas hinnanud ebaõigesti tõendeid ja jätnud arvestamata 85,65 eurot. Selles

osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja mõista kostjalt välja hageja kasuks maakohtu poolt

mõistetust 85,65 eurot vähem. Apellatsioonkaebus tuleb selles osas rahuldada.

Ringkonnakohus ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väidetega osas, milles maakohus jättis

arvestamata kütte tarbimise eest nõutava summa 114,17 eurot. Küttekulude suuruse kohta esitas

kostja tõendina raamatupidaja arvestuse ning ringkonnakohtu istungil kinnitas, et täiendavaid

tõendeid selle kohta esitada ei ole. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse

põhjendustega, et arvetelt ja ei nähtu, kuidas kujunes tasumisele kuuluv summa kivisöe ja

ostetud küttepuude tarbimise eest. Maakohus tasaarvestas kostja nõude kütte eest 38,1 euro

ulatuses, s.o summa ulatuses, mida hageja omaks võttis. Kostja apellatsioonkaebuse

rahuldamiseks täiendavalt 114,17 euro tasaarvestamiseks küttekulude eest, alust ei ole.

Kokku saab kostja tasaarvestuse nõude rahuldada ametiauto kasutamise eest 635,4 eurot, kütte

eest vaidlustamata summa 38,1 eurot ja elektrienergia eest 133,05 eurot, s.o kokku 806,55 eurot.

Hageja nõue ebaseaduslikult kinnipeetud töötasu nõudest kuulus rahuldamisele 920,72 eurot.

Pärast tasaarvestust tuleb kostjal hagejale hüvitada 114,17 eurot. Kohtuotsuse täitmise selguse

huvides ei kajasta kohtuotsuse resolutsioon maakohtu otsustusi kummagi poole nõude kohta ja

tasaarvestab poolte nõuded rahuldatud osas.

Vastuseks kostja seisukohale, et maakohus jättis menetluskulud ebaõigesti kostja kanda, märgib

ringkonnakohus järgmist. Iseenesest on õige kostja väide, et kohus rikkus menetlusõiguse

normi, kui jättis menetluskulud kostja kanda olukorras, kus hagi rahuldati osaliselt. Kusjuures

hagi jäi tasaarvestuse vastuväite tõttu suuremas osas rahuldamata. Siiski, arvestades praeguseid

asjaolusid, oleks hageja suhtes olnud äärmiselt ebaõiglane jätta tema kanda suurem osa

menetluskuludest. Nimelt pöördus hageja kohtu poole, sest tema hinnangul pidas kostja

ebaõigesti hageja lõpparvest kinni 920,72 eurot ja kohus tuvastas, et kostja ei tohtinud sedasi

tegutseda. Kostjalt mõisteti hageja kasuks välja väiksem summa üksnes põhjusel, et kostja

esitas menetluse kestel tasaarvestuse vastuväite, mille kohus osaliselt rahuldas.

Ringkonnakohus on seisukohal, et eelnevas väljendub äärmine ebaõiglus, mis annab aluse jätta

maakohtus kantud menetluskulud täielikult poolte endi kanda (TsMS § 162 lg 4).

Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätab kohus apellatsioonkaebuse ja hagi osalise

rahuldamise tõttu TsMS § 163 lg 1 alusel asjas poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Mati Maksing