2-18-109491/10 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

(Tagaseljaotsus)

Kohus

Pärnu Maakohus, Pärnu kohtumaja

Kohtunik

Anu Talu

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. september 2018, Pärnu

Tsiviilasja number

2-18-109491

Tsiviilasi

Moneyzen OÜ hagi T. K. vastu võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

1184,64 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Moneyzen OÜ (registrikood: 12541882;

asukoht: Laeva tn 2, Kesklinna linnaosa, Tallinn, Harju

maakond) seaduslik esindaja Jana Loemaa (e-post

menetlus@moneyzen.eu)

Kostja: T. K. (isikukood: xxxxxxxxxxx elukoht

registris: xxxxx xxxxxxx, xxxxx xxxx, xxxxx xxxx,

xxxxx xxxxx xx; tegelik elu- ja viibimiskoht teadmata,

menetlusdokumendid kätte toimetatud avalikult)

Menetlemise viis

Kirjalik menetlus (TsMS § 407 lg 3)

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt.

2. Välja mõista T. K.lt Moneyzen OÜ kasuks 29.12.2014 Moneyzen OÜ-ga sõlmitud

laenulepingust nr L14000188 tulenev põhivõlg 743,10 eurot, intress 37,04 eurot,

sissenõudmiskulu 35,00 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 94,75 eurot, kokku

909,89 eurot.

3. Välja mõista T. K.lt Moneyzen OÜ kasuks viivis arvestatuna võla põhiosalt (s.o 743,10

eurot) alates 07.06.2018 kuni põhivõla täieliku tasumiseni 23,66% aastas, kuid

arvestusega, et viivis ei ületaks põhivõla suurust.

4. Menetluskulud jäävad T. K. kanda.

5. Määrata Moneyzen OÜ põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 200 eurot

(maksekäsu kiirmenetluses ja hagi esitamisel tasutud riigilõiv), millest 182,93 eurot

mõista T. K.lt Moneyzen OÜ kasuks välja.

6. Tagaseljaotsus on tagatiseta viivitamata täidetav (TsMS § 468 lg 1 p 2).

7. Toimetada kostjale T. K.le tagaseljaotsus kätte avalikult väljaande Ametlikud

Teadaanded kaudu (TsMS § 317 lg 1 p 1, lg-d 3 - 5).

Tsiviilasi nr: 2-18-109491

2 (6)

EDASIKAEBAMISE KORD

Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja menetluse taastamiseks Pärnu Maakohtule 30

päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud

täitemenetlusest teada. Kohtuotsus loetakse avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel

otsuse väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast.

Kostjal tuleb kaja esitamisel lisada kõik asja ettevalmistamise lõpule viimiseks vajalik, sh

TsMS § 394 nõuetele vastav kirjalik vastus hagile.

Kajalt ja menetluse taastamise avalduselt tasutakse kautsjonina summa, mis vastab riigilõivule

poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot. Kautsjon

tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE571010220229377229 (SWIFT:

EEUHEE2X) SEB Pank AS-is või a/a EE062200221059223099 (SWIFT: HABAEE2X)

Swedbank AS-is, või a/a EE513300333522160001 (SWIFT: FOREEE2X) Danske Bank A/S

Eesti filiaalis või a/a EE221700017003510302 (SWIFT: NDEAEE2X) Luminor Bank,

märkides selgituseks: kaja kautsjon, tsiviilasja number, nimi.

Kohtuotsuses edasikaebamise korra selgitamine ei ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS §

442 lg 10 ja § 637 lg 21 tähenduses (vt Riigikohtu 31. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-

2-1-113-12, p 9; Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 11).

Hageja võib esitada kohtuotsusele apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist

istungil.

Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada ainult selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja rahalise suurus kindlaks

määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude

hüvitamisest õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 200 eurot (TsMS § 178 lg 1 ja 2).

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

MENETLUSE KÄIK JA HAGI ASJAOLUD

1. 08.05.2018 Moneyzen OÜ esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse

võlgnikult T. K.lt 987,51 euro saamiseks. Kohus tegi 15.05.2018 makseettepaneku, mida ei

õnnestunud võlgnikule mõistliku aja jooksul kätte toimetada. 29.05.2018 kohus lõpetas

maksekäsu kiirmenetluse ning nõue anti üle Pärnu Maakohtule. Maksekäsu kiirmenetlusest

hagimenetlusse

üleantud

maksekäsu

kiirmenetluse

avaldus

loetakse

puudustega

hagiavalduseks.

2. Pärnu Maakohus 30.05.2018 kohustas hagejat esitama nõude ja põhjendama seda

hagiavaldusele ettenähtud vormis. Moneyzen OÜ esitas tähtaegselt Pärnu Maakohtule

põhjendatud nõude hagiavalduse vormis ning tasus täiendavalt riigilõivu. 06.07.2018 hageja

täpsustas hagi.

Tsiviilasi nr: 2-18-109491

3 (6)

3. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja Moneyzen OÜ ja kostja T. K. 29.12.2014

laenulepingu nr L141000188, mille alusel anti kostjale laenu 5000,00 eurot. Kostja täitis

lepingujärgseid kohustusi kuni 29.09.2017, mil tasus nõutavast igakuisest 210,27 euro

suurusest laenu tagasimaksest 0,92 eurot. Rohkem kostja hagejale tagasimakseid teinud ei ole.

29.12.2017 edastas hageja kostjale ametliku maksehäire teate ja 25.01.2018 ütles hageja

laenulepingu üles.

4. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata põhivõlg summas 743,10 eurot, tasumata intressi

37,04 eurot, tasumata lepingu haldustasud 60,00 eurot, maksehäire registreerimise tasu 15,00

eurot, võlamenetlustasud 35,00 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 104,64 eurot ning

viivist alates 07.06.2018 määras 0,07 % päevas arvestusega, et lisanduv viivis ei ületaks

põhivõla summat.

Juhul kui kostja ei vasta hagile kohtu määratud tähtaja jooksul, siis palub hageja rahuldada hagi

tagaseljaotsusega ilma kohtuistungit korraldamata.

Hageja palub kostjalt välja mõista kohtukulud 200 eurot ehk maksekäsu kiirmenetluses ja hagi

esitamisel tasutud riigilõiv.

5. 23.07.2017 võttis Pärnu Maakohus hagiavalduse menetlusse. Kostjale toimetati

hagimaterjalid ja kohtumäärus kätte avalikult, avaldamisega väljaandes Ametlikud

Teadaanded. Avalikult kättetoimetatuks loetakse dokument 15 päeva möödumisel väljavõtte

väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Selles asjas avaldati hagiavalduse ja

menetlusse võtmise määruse väljavõte 24.07.2018. Seega dokumendid loetakse kostjale

kättetoimetatuks 08.08.2017 ning kostjale vastamiseks määratud 14-päevane tähtaeg lõppes

22.08.2018 kell 23:59. Kostja vastust kohtule esitanud ei ole.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 alusel ja hageja nõusolekul kohus

lahendab hagi tagaseljaotsusega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kuna kostja ei ole kohtu

määratud tähtpäevaks hagile vastanud. Sellisel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited

kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg-s 5 loetletud tagaseljaotsuse tegemist välistavaid

asjaolusid selles asjas ei esine. TsMS § 444 lg 1 alusel kohus vormistab tagaseljaotsuse

lihtsustatud kirjeldava ja põhjendava osaga.

7. TsMS § 407 lg 6 sätestab, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole

hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse,

millega jätab hagi rahuldamata. Seega saab kohus TsMS § 407 lg 1 alusel koostoimes sama

paragrahvi lg-ga 6 hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt rahuldada, kui hagi ei ole täies ulatuses

õiguslikult põhjendatud.

8. Otsustamaks hagi õigusliku põhjendatuse üle, peab kohus tagaseljaotsuse tegemisel

subsumeerima hageja esitatud asjaolud õigete õigusnormide alla (õigusakti kohaldamise

otsustamine), lähtudes sellest, et hageja väiteid ei ole vaja tõendada, kuna seadus loeb, et kostja

on need omaks võtnud (TsMS § 407 lg 1 teine lause) (vt RKTKm nr 3-2-1-152-06, p 14).

Seadus ei näe ette võimalust, et tagaseljaotsus võiks olla õiguslikult vähem põhjendatud kui

tavaline kohtuotsus (vt RKTKm nr 3-2-1-21-17, p 17).

9. Hageja poolt hagiavalduses esitatud ja kostja poolt TsMS § 407 lg 1 kolmanda lause kohaselt

omaksvõetud asjaoludel on hageja nõuded osaliselt allpool märgitud ulatuses kohtu hinnangul

õiguslikult põhjendatud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 järgi laenulepinguga kohustub

üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas

koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud

laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui

Tsiviilasi nr: 2-18-109491

4 (6)

see on kokku lepitud. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping,

millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma

tarbijale krediiti või laenu. Vaidlust ei ole, et kostja on tarbija VÕS § 1 lg 5 mõistes.

10. Kostja ei ole täitnud hagejaga 29.12.2014 sõlmitud lepingust nr L141000188 tulenevat

rahalist kohustust kohaselt, st täies ulatuses. Hagejal on õigus VÕS § 8 lg 2, § 76 lg 1, § 82 lg

1, § 100, § 101 lg 1 p 1 ja 6, § 101 lg 2, § 108 lg 1, § 113 lg 1, § 396 lg 1 ja TsMS § 367 alusel

nõuda laenulepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmist, st üleantud rahasumma

tagasimaksmist (põhiosamakse võlgnevus 743,10 eurot) ja intressi (37,04 eurot) tasumist,

põhinõude täitmisega viivitamise eest nii sissenõutavaks muutunud viivist kui ka viivist, mis ei

ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud.

11. Hageja on esitanud kostja vastu nõude tasumata haldustasude eest summas 60 eurot. Hageja

väitel haldustasu võtmises lepitakse kokku laenulepingus (üldtingimused, hinnakiri,

maksegraafik) ning haldustasu on laenu kuumakse koostisosa, millest teavitatakse laenajale

enne lepingu sõlmimist. Kohus leiab, et hageja nõue ei ole õiguslikult põhjendatud VÕS § 281

lg 1 tähenduses, mille kohaselt ettevõtja võib lisaks lepingu esemeks oleva põhikohustuse

täitmise eest kokkulepitud hinnale või muule tasule nõuda tarbijalt täiendava tasu maksmist

kõrvalkohustuse või muu täiendava kohustuse täitmise eest üksnes juhul, kui tarbija on sellise

täiendava tasu maksmise kohustust kinnitanud sõnaselgelt. Tarbija tahet ei loeta sõnaselgelt

väljendatuks, kui ettevõtja kasutab tarbija nõusoleku saamiseks selliseid eeltäidetud valikuid,

mille tarbija peab lisatasu maksmise vältimiseks tagasi lükkama. Hageja poolt esitatud

asjaoludel ei ole kostja haldustasu maksmise kohustust sõnaselgelt kinnitanud. Haldustasu ei

nähtu laenulepingu eritingimustes ning fakt, et hageja arvestab haldustasu krediidi kulukuse

määra arvutamisel ei oma seega tähendust. Haldustasu on küll nähtuv maksegraafikust, kuid

tarbija tahet ei saa lugeda sõnaselgelt väljendatuks, kui ettevõtja kasutab tarbija nõusoleku

saamiseks selliseid vaikimisi valikuid. Juhul kui kokkulepped tasu kohta sisalduvad

tüüptingimustes, peab tarbija nõustuma tüüptingimustega otsese tahteavaldusega.

12. Hageja kinnitusel on menetlusosalised leppinud laenulepingus kokku viivisemääraks 0,2%

päevas (73% aastas). Kohus nõustub hageja järeldusega, et selline tüüptingimus on tühine.

Hageja on seisukohal, et viivise arvestamisel saab ta võtta aluseks kokkulepitud intressimäära

23,66 % aastas ehk 0,07 % päevas. Hageja nõuab kostajalt viivist summas 104,64 eurot, mis on

arvestatud võlgnevustelt (tasumata põhiosalt ja haldustasudelt) määras 0,07 % päevas, perioodi

29.09.2017 – 06.06.2018 eest. Samuti nõuab hageja kostjalt lepingujärgset viivist 0,07 %

päevas tasumata põhivõlalt alates 07.06.2018 kuni põhivõla tasumiseni, kuid arvestusega, et

viivis ei ületaks põhivõla summat.

VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega

viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär

kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS

§ 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on

intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või

lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatava intressimäära alusel avaldatud intressimäär perioodil 29.09.2017 – 06.06.2018 on

0,00%.

Riigikohtu kujundatud kohtupraktika kohaselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg 3 p 5 ja VÕS §

42 lg 1 järgi on eelduslikult tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär

Tsiviilasi nr: 2-18-109491

5 (6)

ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (Riigikohtu 10.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-25-16, p 13). Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob

kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja

eeldustel (vt Riigikohtu 14.06.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Käesoleval juhul

hageja tugineb oma nõudes kostjalt viivise saamiseks mitte VÕS § 415 lg 1 järgi tühisele

viivisemäärale, vaid VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel lepingus kokkulepitud

intressimäärale, milline ei ületa 24%. Kohus leiab, et viivise nõue määras 23,66 % aastas on

tarbijakaitselise eesmärgiga kooskõlas ja põhjendatud, samuti ei ole kostja viivisenõudele vastu

vaielnud. Samas ei loe kohus õigeks ümardada nõude määra 0,07 %-ni päevas. Kohus märgib,

et kui päevane viivisemäär on 0,07 %, siis sellisel juhul ei ole aastane viivisemäär 23,66 %,

vaid 25,55 % (0,07 % x 365 päeva). Lisaks ei ole õiguslikult põhjendatud nn levinud praktika,

et aastas on 360 päeva. Kalendriaastas on 365 päeva ja liigaasta korral 366 päeva.

Lähtudes eeltoodust on sissenõutavaks muutunud viivis kokku 94,75 eurot järgneva arvestuse

kohaselt:

1) 179,66 € x 23,66% / 365 kalendripäevaga x 118 kalendripäevaga: periood 30.09.2017 kuni

25.01.2018 = 13,74€;

2) 184,16 € x 23,66% / 365 kalendripäevaga x 88 kalendripäevaga: periood 30.10.2017 kuni

25.01.2018 = 10,51€;

3) 187,79 € x 23,66% / 365 kalendripäevaga x 57 kalendripäevaga: periood 30.11.2017 kuni

25.01.2018 = 6,94€;

4) 191,49 € x 23,66% / 365 kalendripäevaga x 27 kalendripäevaga: periood 30.12.2017 kuni

25.01.2018 = 3,35€;

5) 743,10€ x 23,66% / 365 kalendripäevaga x 125 kalendripäevaga: periood 02.02.2018 kuni

06.06.2018 = 60,21€.

13. Hageja on esitanud ka nõude võlamenetlustasude (meeldetuletustasud) väljamõistmiseks

kogusummas 35,00 eurot ja maksehäire registreerimise tasunõude summas 15,00 eurot. Kohtu

hinnangul on võlamenetlustasude ja maksehäire registreerimise tasu näol tegemist

sissenõudmiskuludega VÕS § 1132 mõistes. Sissenõudmiskulud on kulud, mida võlausaldaja

kannab seoses võlgnikult kohtuväliselt võla nõudmisega, ning need tekivad olukorras, kus

võlgnik ei ole oma kohustusi kohaselt täitnud ning võlausaldaja teeb mitmeid toiminguid, et

panna oma nõu võlgniku vastu maksma. Sissenõudmiskulud tekivad võlausaldaja enda

tegevuse tulemusel ning kogu sissenõudmisprotsess on võlausaldajast sõltuv.

Hagiavaldusest nähtuvalt on võlamenetlustasude nõude aluseks hageja samuti märkinud VÕS

§ 1132. Maksehäire teate tasunõudes ei ole hageja õiguslikku alust olenemata kohtunõudest

nimetanud, kuid on selgitanud, et tasu kehtestamisel lähtus hageja sissenõudmiskulude

piirmääradest vastavalt VÕS § 1132 lg 1.

VÕS § 1132 eesmärk on seada piirangud tarbijast võlgnikult nõutavatele sissenõudmiskuludele,

seades neile konkreetsed ülempiirid ning piirates kahju hüvitamise nõude esitamist ülempiire

ületavas ulatuses. VÕS §-s 1132 ei sisaldu iseseisvat nõude alust sissenõudmiskulude

abstraktseks hüvitamiseks. Tegemist ei ole lihtsalt seadustatud hinnakirjaga. Hageja on

märkinud, et üldtingimuste p 10.3. kohaselt kohustub laenaja (kostja) mittetähtaegse kohustuse

täitmise korral tasuma laenulepingust ja portaali hinnakirjajärgsed kulud ja teenustasud. Kohus

saab asuda seisukohale, et pooltel oli kokkulepe sissenõudmiskulude hüvitamiseks, kuid ka

sellisel juhul tuleb arvestada VÕS § 1132 lg-tes 1 ja 2 sätestatud hüvitise ülempiiridega.

Sissenõudmiskulude hüvitamist suuremas ulatuses saab vastavalt VÕS § 1132 lg-le 4 nõuda

üksnes erandlikel asjaoludel. Erandlikke asjaolusid ei ole hageja esile toonud.

Eeltoodust tulenevalt on õiguslikult põhjendatud hageja nõue lepingu kehtivuse ajal esitatud

meeldetuletuskirjade eest summas 15,00 eurot ja pärast lepingu lõppemist summas 20,00 eurot

VÕS § 1132 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel.

Tsiviilasi nr: 2-18-109491

6 (6)

Maksehäire registreerimise tasu osas saab kahju hüvitamist nõuda üldise kahju hüvitamise

regulatsioon alusel (VÕS §-d 115, 127-140) ning sellisel juhul peab kahju tekkimist ja selle

ulatust tõendama. Kohtule on usutav hageja väide, et maksehäire registreerimine on hageja

jaoks tasuline teenus. Kuigi hageja kahju hüvitamise nõue summas 15,00 eurot koos

sissenõudmiskulu nõudega VÕS § 1132 lg 2 p 2 alusel ei ületa seaduses sätestatud hüvitise

ülempiiri, ei ole kohtul võimalik hageja kahjuhüvitisenõuet rahuldada, kuna hageja ei ole välja

toonud tegeliku kahju suurust. Hageja oma äranägemisel kehtestatud hinnakiri ei kajasta

tegeliku kahju suurust. Tegelik kahju tekib hagejale vastavalt Creditinfo (endine Krediidiinfo)

hinnakirjale, kuid neid asjaolusid ei ole hageja esile toonud.

14. TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 alusel kohus määrab kohtuotsuses kindlaks ka kulude

rahalise suuruse. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud

ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon

ning asja läbivaatamise kulud. Vastavalt TsMS § 175 lõikele 1 juhul, kui menetlusosaline peab

menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus

ulatuses.

Kohus leiab, et põhjendatud ja vajalikuks kuluks on maksekäsu kiirmenetluses ja hagi

esitamisel tasutud riigilõivud kogusummas 200 eurot, kuna riigilõivu tasumine on nõude

esitamise vältimatu eeltingimus.

15. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt,

91,466% ulatuses, mistõttu jätab kohus hageja menetluskuludest 182,93 eurot kostja kanda ja

17,07 eurot hageja enda kanda. Kohus jätab kostja kanda tema enda võimalikud kulud, kostja

ei ole faktiliselt menetluses osalenud ning eelduslikult ei ole tal kulusid tekkinud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Anu Talu

Kohtunik