3-17-1431/22 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. september 2018, Tartu

Haldusasja number

3-17-1431

Haldusasi

OÜ

Slavil

Oil

kaebus

Maksu-

ja

Tolliameti

20. aprilli 2017. a maksuotsuse nr 12.2-3/034898-31 ja

6. juuni 2017. a vaideotsuse nr 6-1/3738-2 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 18. jaanuari 2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Slavil Oil apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant OÜ Slavil Oil

esindajad Andrei Matvejev ja Vladimir Potanin

Vastustaja Maksu- ja Tolliamet

Esindajad Revo Krause ja Sandra Salumäe

RESOLUTSIOON

Jätta

OÜ

Slavil

Oil

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ja

Tartu

Halduskohtu

18. jaanuari 2018. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. oktoober 2018.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliameti (MTA) 20. aprilli 2017. a maksuotsusega nr 12.2-3/034898-31 kohustati

OÜ-d Slavil Oil tasuma täiendavalt 16 352,50 eurot käibemaksu. Maksukohustust põhjendati 2015.

aasta aprilli ja mai käibedeklaratsioonidel sisendkäibemaksu hulgas Bundes Invest OÜ arvete

kajastamisega, kuigi nimetatud äriühing polnud OÜ-le Slavil Oil kütuse müüjaks ja kaebaja pidi seda

teadma.

2. 6. juuni 2017 vaideotsusega nr 6-1/3738-2 jäeti rahuldamata OÜ Slavil Oil vaie maksuotsuse

kehtetuks tunnistamiseks.

3. 7. juulil 2017 esitas OÜ Slavil Oil halduskohtule kaebuse Maksu- ja Tolliameti 20. aprilli 2017. a

maksuotsuse nr 12.2-3/034898-31 ja vaideotsuse tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt on kaebaja käitunud heauskselt ja tuvastanud oma tehingupartneri käibes vajaliku

hoolsusega. Kaebaja tuvastas tehingupartneri avatud registrite andmete abil, tehinguid kinnitavad

digiallkirjad. Lähtuda tuleb sellest, et kaebaja poolne kontroll oli teostatud tavapärasel tasemel, kaup

anti üle enne tasumist ning selle käitlemise kohta olid olemas kõik vajalikud sertifikaadid ja muu

sarnane. Maksuhalduri vastupidised järeldused pole kooskõlas maksumenetluses kogutud tõenditega

ja ei tugine seadusele ega õiguse põhimõtetele. Teadmist tehingupartneri tegelikuks müüjaks

mitteolemise kohta tulnuks tõendada, puudused hoolsuskohustuse täitmisel või hea äritava järgimisel

aga ei tähenda tingimata pahausklikkust maksukohustuse täitmisel. Maksuotsuses pole nimetatud

ühtegi kaebajale kättesaadavat tõendit, mille alusel saanuks tekkida kahtlus maksupettuses. Kõik

vastustaja poolt välja toodud kütuse vastuvõtmise, vedamise, tasumise asjaolud olid kaebaja puhul

tavapärased.

4. Vastuses kaebusele vaidles MTA kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohtu 18. jaanuari 2018. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata.

6. Kohus selgitas, et käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lg-s 1 ja lg 3 p-s 1 sätestatu lubab

sisendkäibemaksuna maha arvata ainult teiselt registreeritud maksukohustuslaselt soetatud või

saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluva käibemaksu. Sisendkäibemaksu maha arvamise

tingimused on kehtestatud KMS §-s 31. Selle esimene lõige sätestab, et maksu võib maha arvata

KMS § 37 nõuetele vastava arve alusel. Vaidlusaluse maksuotsuse tegemise põhjustanud kolm

OÜ Bundes Invest arvet vastavad küll formaalselt nõuetele, kuid see üksi pole veel sisendkäibemaksu

maha arvamise piisavaks aluseks, kui arvetel kajastatud tehingud ei ole poolte vahel reaalselt

toimunud. Sellise kahtluse pidid kaebajale tekitama asjaolud kogumis. Tegemist oli arvestatavates

kogustes kütuse ostmisega, mille eest tasumist sooviti mitte müüja, vaid hoopis finantsteenuseid

osutava välisriigi äriühingu arveldusarvele ning vastav soov tehti teatavaks pelgalt arvetel oleva

märkega, asjaajamine toimus ainult elektrooniliselt või telefonitsi, kaebaja ise pidi korraldama kütuse

transpordi ning kauba kättesaamine toimus teise tehingupoole esindajate vahetu osaluseta.

7. Maksumenetluses kogutud tõenditest nähtuvalt puudub OÜ-l Bundes Invest tavapärane

majandustegevus, ta pole siseriiklikult ja ühendusesiseselt kütust soetanud ega ole soetanud ja

müünud ka saatelehtedel S 1-2804/2014, S 1-2904/2014 ja S 1-1905/2014 kajastatud diiselkütust

vastavussertifikaatidega VSD 08344 VSD 49919.

Kütuse käitlemise valdkonnas tegutseval kaebajal ei saanud uue pakkuja suhtes kuidagi tekitada

kindlat veendumust, et tehingu teine pool on ka tegelikult see, kes on märgitud arvetele kütuse

müüjana. Asjaoludest tulenevate vastuolude kõrvaldamata jätmine saab olla käsitletav vähemalt

hoolsuskohustuse rikkumisena, võib aga usutavalt viidata ka kaebaja selgele teadmisele, et kütust

ostetakse hoopis käibemaksukohustuslaseks mitteolevalt isikult ning dokumentide vormistamine

OÜ Bundes Invest nimelt on toimunud üksnes selle varjamiseks.

Kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate ütlused kahtlusi ümber ei lükka. Nende kohaselt teostati kogu

kütuse omaniku vahetusega seonduv asjaajamine elektrooniliselt või telefoni teel ning keegi müüja

esindajatest isiklikult kohapeal dokumente vormistamas ega kütust üle andmas ei käinud. Vaide- ja

kohtumenetluses on kaebaja valdavas osas üle korranud maksumenetluses juba esitatud väiteid ega

ole tehingute toimumist tõendanud. Maksuhalduri kogutud tõendite ning nende alusel kujundatud

seisukohtade oma arusaamise järgne tõlgendamine pole aga piisav, et kahtlusi kõrvaldada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

8. OÜ Slavil Oil esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb tühistada halduskohtu otsus ja teha uus

otsus, millega kaebus rahuldada.

9. Apellatsioonkaebuses selgitas kaebaja, et OÜ-ga Bundes Invest teostatud tehing oli kaebaja

majandustegevuse mahtu arvestades väike ja kontrolli sellise tehingu üle teostati tavakorras, kaebaja

juhatuse liikmed ei tegelenud arvete käitlemisega. Arvete vahetu kajastamine MTA süsteemis

tähendab vähemalt seda, et teostatud tehing ja sellest arvestatud käibemaks kiidetakse heaks MTA

poolt.

10. Eeldatava OÜ Bundes Invest maksupettuse tuvastamine MTA poolt, kasutades kõiki

maksuhaldurile seadusega antud võimalusi, võttis rohkem kui aasta. Ebaselgeks jääb, millisel viisil

pidi kaebaja korraldama tehingupartneri kontrolli, kui kaebajal puudusid MTA-ga samalaadsed

võimalused korraldada menetlustoiminguid.

Kaebaja on käitunud heauskselt ja tuvastas oma tehingupartnerit käibes vajaliku hoolsusega avatud

registrite andmete abil. Kirjavahetus Bundes Invest OÜ-ga toimus viimase äriregistris märgitud

ametliku e-posti aadressi kaudu (bundesinvestou@gmail.com) isikute nimel, kes olid äriregistri

andmete kohaselt Bundes Invest OÜ juhatuse liikmeteks. Kõik dokumendid allkirjastati digitaalselt

Bundes Invest OÜ juhtkonna poolt. Kütuse müük registrisse kandmata tegevuskoha kaudu ei anna

alust arvata, et tegelik müüja ei onud Bundes Invest OÜ, vaid teine isik.

Antud juhul pidi MTA hindama ja tõendama, et ostja teadis, mitte pidi teadma, et tegemist pole

tegeliku müüjaga.

11. MTA hinnangul ei ole tõendatud, et kütuse lähtekohaks oli Vaimastvere tankla ning et eeltoodu

viitab sellele, et kütuse üleandmine OÜ-le Slavil Oil selgitustes ja naftasaaduste saatelehtedel

kajastatud viisil Vaimastvere tanklas ei ole toimunud. Selles osas ei põhine maksuotsus ega

vaideotsus asjas kogutud tõenditel.

MTA on seadnud kahtluse alla ka kütuseveo OÜ Slavil Oil Ecodiesel OÜ laost Maardu Terminali

lattu. Antud vedu on tõendatud järgmiste asjas olevate materjalidega: LucasOil Moto Invest OÜ

juhataja Ruslan Zelenski kirjalike seletustega; 28. aprilli 2015. a naftasaaduste saatelehega

nr S 1-2804/2014 Maardu Terminal AS-i pitseriga, mis kinnitab kütuse kohaletoimetamist; Maardu

Terminal AS 6. juuni 2016. a kinnituskirjaga, et terminal on vastu võtnud saatelehega

nr S 1-2804/2014 diislikütust koguses 36 000 liitrit.

12. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb MTA apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle

rahuldamata.

Vastustaja selgitab, et maksumenetluses kogutud tõendeid tuleb hinnata kogumis ja vastastikuses

seoses, mitte eraldiseisvalt ja üksikuna. Nii maksuhaldur kui ka Tartu Halduskohus on kaebaja

heausksuse hindamisel lähtunud tõendite kogumist ning leidnud, et tõendamist leidnud asjaolude

kogum on piisav väiteks, et apellandil olid kõik võimalused tavapärase hoolsuskohustuse täitmisel

tuvastada, et kütuse tegelikuks müüjaks ei saa olla OÜ Bundes Invest. Seaduseandja pole küll

sätestanud, kuidas täpselt peab maksukohustuslane niisugust kontrollimist tegema, kuid seejuures ei

oma mingit tähendust konkreetse tehingu maht ega osakaal tema aastakäibes. Tehingupoolel on enne

tehingu tegemist võimalik teise poolega kontakteeruda ja vajalikku teavet hankida, et veenduda müüja

isikus.

Paika ei pea kaebaja väide, mille kohaselt arve deklareerimine KMD INFil kujutab endast MTA poolt

heaks kiitmist. Samuti ei ole õige seisukoht, et sisendkäibemaksu mahaarvamise eeltingimused

loetakse deklaratsiooni lisa esitamisega automaatselt täidetuks.

Vastustaja jääb seisukoha juurde, et kütuseveo teostamine LucasOil Moto Invest OÜ poolt

Ecodiesel OÜ laost Maardu Terminal AS lattu ei ole kinnitust leidnud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse

tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning HKMS § 201 lg 4

alusel ei korda neid.

14. Apellatsioonimenetluses on OÜ Slavil Oil endiselt seisukohal, et isegi juhul, kui vaidlusalustes

tehingutes Bundes Invest OÜ ei olnud kütuse tegelikuks müüjaks, oli kaebaja siiski õigustatud

tehingute sisendkäibemaksu oma maksuarvestuses kajastama, sest tegutses kütuse soetamisel nõutava

hoolsusega ja heauskselt.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

15. Maksuarvestuses sisendkäibemaksu kajastamise eeldusena peavad tehingud olema tegelikkuses

toimunud arvel näidatud isikuga. Arve väljastamine ja selle alusel raha tasumine üksi ei kinnita veel

käibe toimumist. Vastavalt käibemaksuseaduse (KMS) § 31 lg-le 1 tekib sisendkäibemaksu

mahaarvamise õigus nõuetekohase arve alusel teiselt käibemaksukohustuslaselt kauba tegelikul

soetamisel. Kohtupraktikas tunnustatud seisukoha järgi on nõuetekohane üksnes selline arve, mis

kajastab õigesti tehingu olulisi tingimusi, s.h müüja isikut. Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus ei

laiene isikule, kes teab, et arvel märgitud müüja ei ole tegelik müüja, osaleb maksupettuses või on

rikkunud hoolsuskohustust ning ei suuda tõendada kauba saamist arvel näidatud isikult. Olukorras,

kus kaup on olemas, kuid selle saamine arvel näidatud müüjalt ei leia hiljem kinnitust, võib ostjal

siiski säilida õigus sisendkäibemaksu kajastamiseks oma maksuarvestuses. Riigikohus on korduvalt

selgitanud, et asjaolust, et müüja ei käitu maksuõigussuhetes õiguspäraselt, ei tulene iseenesest, et

ostja on käibemaksu maha arvanud alusetult. Käibemaksukohustuslasest ostja on tegutsenud heas

usus, kui ta eeldas, et arvel kauba müüjana märgitud isik on ka tegelik kauba müüja ning kui ta on

sealjuures üles näidanud äris nõutavat ja tavapärast hoolsust müüja tuvastamiseks.1

Seega vaidlustatud maksuotsusega kaebaja kohustamiseks tasuda täiendav käibemaks Bundes Invest

OÜ-lt 2015. aasta aprillis ja mais kütuse soetamise tehingutelt pidi vastustaja veenduma, et

Bundes Invest OÜ ei olnud kaebaja soetatud kütuse tegelikuks müüjaks ning vähemalt, et kaebaja ei

ole tehingute tegemisel käitunud heas usus ega täitnud hoolsuskohustust müüja tuvastamiseks.

16. Ringkonnakohtu hinnangul on maksuhaldur põhjalikult uurinud Bundes Invest OÜ

majandustegevust ja äriühingu juhatuse liikmetena äriregistrisse kantud isikute tegutsemist ning

põhjendatult järeldanud, et Bundes Invest OÜ-l puudus majandustegevus ning äriühing ei saanud olla

kaebajale kütuse müüjaks 2015. aastal. Vastustaja kogutud andmetest ja tõenditest ilmneb üheselt, et

Bundes Invest OÜ ei soetanud vaidlusalustel arvetel näidatud kütust vastavussertifikaatidega

VSD 49919 ja VSD 08344 ega saanud seda ka edasi müüa. Maksuhaldur on tuvastanud, et vastavalt

AS Milstrand ja Neste Eesti AS terminalis olnud kütust ei ole väljastatud Bundes Invest OÜ-le ja

äriühingud, kellele kütus väljastati ei ole seda Bundes Invest OÜ-le edasi müünud.

Bundes Invest OÜ-le kütuse müümist ei ole deklareerinud ükski äriühing siseriiklikus KMD INF

infosüsteemis ega ka Euroopa Liidu VIES infosüsteemis. Äriregistri andmetel Bundes Invest OÜ

juhatuse liikmeks kuni 8. detsembrini 2014 olnud Ilja Stepanov ja 29. veebruarini 2016 juhatuse

liikmeks olnud Georgy Laryushin mõlemad on eitanud äriühingu juhatuse liikme kohustuste

tegelikku täitmist, väites, et andsid nõusoleku juhatuse liikmeks nimetamiseks ja loovutasid neile

väljastatud digitaalse isikutunnistuse Ivan Zelyaninile, kes lubas selle eest tasu. Lisaks on

AS Balbiino kinnitanud G. Laryushini töötamist ettevõttes, välistades võimaluse, et viimane oleks

saanud kaebajaga väidetavalt toimunud tehingute perioodil tööajal arvutit kasutada ja seega kaebajaga

elektronkirjavahetust pidada (kirjade saatmise aeg langeb G. Laryushini tööajale). Ringkonnakohus

nõustub, et vastustaja kogutud tõendid Bundes Invest OÜ-l majandustegevuse puudumise kohta on

kogumis ülekaalukalt veenvad. OÜ Ecodiesel seadusliku esindaja seletus G. Laryushiniga kohtumise

ja Bundes Invest OÜ-ga lepingu sõlmimise kohta, s.o väited G. Laryushini tegutsemisest Bundes

Invest OÜ juhatuse liikmena, on aga vastuolus asjas kogutud ülejäänud tõenditega, mistõttu on

põhjendatud lugeda seletus mitteusaldusväärseks.

17. Kaebaja ei ole muus osas sisuliselt vastu vaielnud maksuhalduri järeldusele, et Bundes Invest OÜ

ei saanud olla kaebajale kütuse müüjaks. Seetõttu ei analüüsi ringkonnakohus küsimust täiendavalt,

vaid viitab siinkohal 26. jaanuari 2017. a kontrollaktile nr 12.23/034898-28 (tl 14-21), 20. aprilli 2017

maksuotsusele nr 12.2-3/034898-31 (tl 22-26) ja 6. juuni 2017. a vaideotsusele nr 6-1/3738-2, milles

vastustaja on esitanud seisukohad Bundes Invest OÜ majandustegevuse, s.h kütuse käitlemise

puudumise kohta, ühes tõendite analüüsiga, millele seisukohad tuginevad. Maksuhalduri

1 Vt RKHK 24. jaanuari 2011 otsus asjas nr 3-3-1-73-10 (p 11)

tõendamiskohustus on sellega täidetud. Vastavalt maksukorralduse seaduse § 150 lg-le 1 oli seega

kaebajal kohustus tõendada vastustaja järelduse ekslikkust.

18. Teiseks on maksuhaldur seisukohal, et kaebaja ei ole vaidlusaluste tehingutega kütuse soetamisel

olnud piisavalt hoolas, s.t kaebaja pidi teadma, et Bundes Invest OÜ ei ole tegelikuks müüjaks.

Kaebaja hinnangul ei ole aga maksuhalduri seisukoht põhjendatud, kuna kaebajale ei ole ette heidetud

konkreetsete toimingute tegemata jätmist. Olukorras, kus kütus oli tegelikult olemas, välistaks

kaebaja õiguse sisendkäibemaks maha arvata üksnes see, kui kaebaja teadis, mitte pidi teadma, et

Bundes Invest OÜ ei ole tegelikuks müüjaks. Seda ei ole vastustaja aga tõendanud.

19. Ekslik on kaebaja seisukoht, et kauba olemasolu korral on sisendkäibemaksu maha arvamine

lubatud, kui maksukohustuslane küll pidi teadma, et arvel näidatud isik ei ole müüa, aga tema

teadmine sellest ei ole tõendatud. Riigikohus on selgitanud: „Kui kaebaja täitnuks ostjana

hoolsuskohustuse, kuid ta poleks mõistlikult käitudes ikkagi pidanud aru saama, et tegemist pole

tegeliku müüjaga, oleks talle käibemaksu määramine väär sellest hoolimata, et tehingu teiseks

pooleks osutub variisik, kes ei saa olla tegelik müüja. Käibemaksu ei määratud kaebajale

hoolsuskohustuse eiramise eest. Käibemaks määrati olukorras, kus kontrollimisel selgus, et

vaidlusaluste tehingute puhul polnud teiseks pooleks isik, kes oleks saanud olla tegelik müüja,

kusjuures kaebaja ei suutnud oma hooletuse tõttu tõendada vastupidist ega oma heauskset käitumist.“2

Seega on vaidlustatud otsusega OÜ-le Slavil Oil täiendava käibemaksu määramine õiguspärane ka

juhul, kui on tõendatud, et kaebaja vastavalt asjaoludele pidi aru saama, et Bundes Invest OÜ ei ole

kütuse tegelikuks müüjaks ja kinnitust ei leia, et kaebaja tehinguid sõlmides ja täites oleks käitunud

heas usus.

20. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, et temalt oodatav hoolsuskohustus on määratletav

üksikute toimingute reana ning vastavalt saab hoolsuskohustuse rikkumine seisneda üksnes nõutava

toimingu tegemata jätmises või mittenõuetekohases teostamises. KMS-s ega täpsemalt vedelkütuse

käitlemise nõudeid reguleerivas vedelkütuse seaduses ei ole sätestatud kataloogi toimingutest, mille

teostamisel oleks maksukohustuslase hoolsuskohustus täidetud. Seadus võib küll ette näha nõuded

näiteks kütuse käitlemise dokumenteerimiseks, kuid sellest ei järeldu, et maksukohustuslase

hoolsuskohustus piirdubki seaduses või alamalseisvas aktis konkreetselt nimetatud nõude täitmisega.

Eluliste olukordade mitmekesisuse tõttu oleks hoolsuskohustuse ammendava kataloogi loomine

ilmselt võimatu ja tooks kaasa selle, et ühelt poolt koormataks kütuse käitlejaid mittevajalike

formaalsuste läbimise kohustusega ning samal ajal jääks tõenäoliselt siiski nimetamata mõni

konkreetses situatsioonis hoolsuskohustusega hõlmatud tegevus.

21. Vedelkütuse seaduse § 1 lg-s 1 nimetatakse vedelkütuse käitlemise valdkonna reguleerimise ühe

eesmärgina maksude laekumise tagamist. Kütuse käibelt käibemaksu laekumise tagamine on selle

eesmärgiga kahtlemata hõlmatud. Pidades silmas, et sisendkäibemaksu arvestuse õigsuse seisukohalt

on kauba müüja isiku tuvastamine äärmiselt oluline, kütuse käitlemise tehingumahtude tõttu on

maksurisk suur ja seadusandja on valdkonnas maksude laekumise tagamist pidanud oluliseks, leiab

ringkonnakohus, et kaebaja hoolsuskohustust tuleb hinnata kütuse käitlejatelt üldiselt oodatava

hoolsusega võrreldes. Et kütuse käitlemine on loakohustusega tegevusala, s.t kütuse käitlejalt

nõutakse lisaks formaalsetele garantiidele ka kütuse käitlemiseks vajalike teadmiste ja oskuste

olemasolu, siis rakendub selles vallas kõrgendatud hoolsuskohustus. Muu hulgas tähendab see, et

kütuse soetamisel peab ostja olema eriliselt hoolas ja kahtluse korral võtma samme veendumaks, et

kütuse müüja on arvele märgitud isik.

22. Käesoleval juhul on vastustaja leidnud, et Bundes Invest OÜ-lt kütuse soetamise asjaolud

kogumis viitavad sellele, et kaebaja pidi teadma, et Bundes Invest OÜ ei ole tegelikuks müüjaks.

Kaebaja sõlmis Bundes Invest OÜ-ga lakoonilise e-kirjavahetuse järel kütuse tarnimise raamlepingu

digitaalselt allkirjastatuna väidetavalt müüja esindajaga kohtumata, kuid samas ei nähtu

2 Vt RKHK 1. veebruar 2012 otsus asjas nr 3-3-1-60-11 (p 22)

maksuhaldurile esitatud kirjavahetusest lepingudokumendi saatmist poolte vahel. Raamlepingu

tingimused on üldised ja neist ega lepingu sõlmimise asjaoludest ei selgu kaebaja jaoks, kas tundmatul

lepingupartneril on olemas kütuse käitlemiseks nõutavad load, seadmed ja töötajad.

Tähelepanuväärne on, et kaebaja kirjavahetus Bundes Invest OÜ-ga toimus eesti keeles, kui

G. Laryushin eesti keelt ei valda ning see asjaolu pidi kaebajale selguma telefonivestlusest

Bundes Invest OÜ esindajaga. Kütuse ostmine toimus Bundes Invest OÜ nimel esitatud pakkumise

ja kaebaja poolt saadetud tellimuse vahetamise teel, millele järgnevalt esitas Bundes Invest OÜ

kaebajale samuti e-kirjaga kütuse arve ja kütuse vastavussertifikaadi. Tähelepanuväärne on, et

puuduvad andmed selle kohta, et pooled oleks pidanud läbirääkimisi või kooskõlastanud, kus ja

millistel tingimustel toimub kütuse üleandmine. Kaebaja väitel oli kütuse üleandmise kohaks

Vaimastvere tankla ja Ecodiesel OÜ ladu Maardus erinevalt kütuse hulgimüügil tavapäraseks

peetavast aktsiisilaost või terminalist. Kumbki väidetav kütuse üleandmise koht ei ole Bundes Invest

OÜ tegevuskohaks ega sellisena täiendavate selgitusteta seostatav müüjaga. Seejuures puudus

Ecodiesel OÜ-l luba kütuse hoiuteenuse osutamiseks, Vaimastvere tanklas pidi kütuse kättesaamine

toimuma müüja või kütuse hoiuteenust pakkuva isiku juuresolekuta ja kaebajal endal tuli korraldada

kütuse

transport.

Ringkonnakohus

osutab

täiendavalt,

et

kaebajale

esitatud

kütuse

vastavussertifikaadid on väljastatud vastavalt AS-le Milstrand ja AS-le Neste Eesti. Seega pidi kütus

varasemalt asuma nende hulgimüüjate mahutites. Kütuse hulgimüügil võib transpordikulude

vältimiseks pidada tavaliseks kütuse ladustamist samades mahutites ka pärast esmast võõrandamist

ning transportimist alles hulgimüügiahela lõpus. Käesoleval juhul seab kütuse transportimise enne

kaebajale võõrandamist majanduslikult ebausutavaks seegi, et Bundes Invest OÜ-l puudub kütuse

transportimiseks vajalik sõiduk ja töötajad. Selge ei ole ka see, miks Bundes Invest OÜ, mis

raamlepingu sõlmimisel kinnitas, et tegeleb kütuse importimisega Vene Föderatsioonist, Valgevenest

ja Leedu Vabariigist ladustas maale toodud kütuse esmalt AS Milstrand ja AS Neste Eesti mahutites.

Kui kaebajale müüdud kütuse importijaks ei olnud Bundes Invest OÜ, on tegemist järjekordse

vastuoluga tehingu asjaoludes. Tavapäraseks ei saa pidada ka kauba eest tasumist mitte müüja, vaid

välismaise finantsteenuseid osutava äriühingu arvelduskontole. Faktooringu kasutamine kahtlemata

ei ole õigusvastane, kuid nähtava põhjuseta Eestis tegevuskohta mitteomava äriühingu teenuste

kasutamine eeldatavalt raskendab majandustegevust, tuues kaasa ka suuremad kulud ega ole seetõttu

majanduslikult põhjendatud.

23. Ringkonnakohus nõustub, et loetletud asjaolud kogumis on piisavad, et kütuse käitlemise

valdkonnas tegutseval asjatundlikul isikul tekitada kahtlus selles, et Bundes Invest OÜ ei ole kütuse

tegelikuks müüjaks. Kuigi eraldi võetult ei pruugi ükski esile toodud asjaoludest olla piisav kahtluse

tõusmiseks, siis kogumis lõid nad olukorra, kus kaebajal ei saanud tekkida kindlust oma

lepingupartneri tegevuses ega selles, et ta tõepoolest on võimeline kaebajale kütust tarnima ja teda ei

kasutata üksnes tehingu vormistamise kattevarjuna kütuse tegeliku võõrandaja varjamiseks.

Mõistlikult hoolas kütuse käitleja pidi seega nõudma oma lepingupartnerilt täiendavaid selgitusi ja

tõendeid kütuse soetamise ja päritolu kohta. Selgituste ja tõendite küsimata jätmine viitab sellele, et

kaebaja oli teadlik kütuse soetamise tegelikest asjaoludest või hooletuse tõttu jättis kütuse päritolus

ja müüja tegelikus isikus veendumata, s.o ei tegutsenud kütuse soetamisel heas usus. Ringkonnakohus

ei nõustu siinjuures, et kaebaja võimalused täiendavate andmete saamiseks olid ammendunud

avalikes registrites kättesaadava info hankimisega. Kahtlemata oli kaebajal võimalik nõuda andmete

esitamist oma lepingupartnerilt, andmete esitamata jätmise korral aga loobuda kütuse soetamisest.

Seetõttu ei välistanud eriõiguste ja uurimisvõimekuse puudumine kaebaja võimalusi veenduda kütuse

müüja isikus.

Kaebaja väide, et Bundes Invest OÜ-lt kütuse soetamine oli väikesemahuline tehing viitab aga sellele,

et kaebaja möönab, et ei pööranud tehingu sõlmimise ja täitmise asjaoludele kütuse käitlemise

valdkonnas oodatavat tähelepanu. Seadusandja ei ole ette näinud, et kütuse käitlemisel maksude

laekumise tagamise eesmärgi järgimine ja sellest tulenevalt ettevõtja hoolsuskohustus sõltuks kütuse

soetamise tehingu absoluutsest või suhtelisest mahust. Seega pidi kaebaja vaidlusaluste tehingute

tegemisel rakendama sarnast hoolsust nagu kütuse suuremas mahus ostmisel. Vastavalt ei saanud

kaebaja äriühingult, kelle äriline usaldusväärsus ei ole varasema praktika kaudu kinnitust leidnud,

kütuse soetamisel mööda vaadata asjaoludest, mis kogumis viitavad sellele, et Bundes Invest OÜ

kütuse tegelikuks müüjaks ei ole.

24. Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodu sedavõrd veenev, et võimalikud vastuolud faktiliste

asjaolude tuvastamisel maksuotsuses ei väära maksuhalduri lõppjäreldust. Täpsemalt see, kui kütuse

vedu Ecodiesel OÜ laost ja Vaimastvere tanklast leidis aset kaebaja väidetud ajal ja viisil, ei muuda

olematuks ülejäänud asjaoludest tõusnud kahtlust Bundes Invest OÜ suhtes ega õigusta seega

madalama hoolsusstandardi järgimist.

25. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et Tartu Halduskohtu 18. jaanuari 2018. a otsus

on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.

OÜ Slavil Oil apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

26. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). MTA ei ole

apellatsioonimenetluses esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

/allkirjastatud digitaalselt/