3-17-2685/15 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.09.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-2685

Haldusasi

XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 07.11.2017 otsuse

nr 9.VH-2/14229 tühistamiseks ning selle tagajärgede

kõrvaldamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, volitatud esindaja v.adv Mihkel Gaver

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja

Merle Magnus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 26.06.2018 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata XX taotlus menetluse peatamiseks.

2. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26.06.2018 otsus

muutmata.

3. Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.10.2018.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada selleks Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-17-2685

2(6)

1. Sotsiaalkindlustusameti (SKA) 04.09.2015 otsusega nr 1 määrati XX-le tema 04.09.2015

avalduse alusel ajavahemikuks 01.12.2015–07.02.2017 vanemahüvitis 2548,90 eurot kuus.

SKA 21.04.2017 otsusega nr 2 määrati XX-le tema 11.04.2017 avalduse alusel ajavahemikuks

15.07.2017–22.09.2018 vanemahüvitis 2548,90 eurot kuus. SKA 21.04.2017 otsusega nr 3

hüvitati XX-le vanemahüvitise ja sünnitushüvitise vahe ning määrati ühekordselt makstava

hüvitise suuruseks 6929 eurot.

2. SKA saatis 23.10.2017 XX-le kirja, milles andis teada 11.04.2017 esitatud vanemahüvitise

taotlust puudutava menetluse uuendamisest seoses sellega, et Maksu- ja Tolliametist (MTA)

saabunud isikustatud sotsiaalmaksu andmetel on muutunud XX vanemahüvitise määramise

aluseks võetava 2014. aasta sotsiaalmaksu summa. SKA märkis, et kuna on tühistatud M OÜ

poolt XX-le 2014. aastal deklareeritud sotsiaalmaks, oli XX-l vahemikus 15.07.2017–

22.09.2018 õigus vanemahüvitisele 470 eurot kuus. XX esitas 27.10.2017 SKA teate kohta oma

arvamuse.

3. Sotsiaalkindlustusameti 07.11.2017 otsusega nr 9.VH-2/14229 tunnistati XX suhtes

tehtud otsused nr 1, 2 ja 3 tagasiulatuvalt alates nende jõustumise hetkest kehtetuks ning

otsustati teha korrigeeritud andmete alusel uued vanemahüvitise määramise otsused. SKA

määras

07.11.2017

otsusega

nr

XX-le

ajavahemikuks

01.12.2015–07.02.2017

vanemahüvitise 453,90 eurot kuus ning otsusega nr 5 ajavahemikuks 15.07.2017–22.09.2018

vanemahüvitise 470 eurot kuus.

4. XX esitas 05.12.2017 halduskohtule kaebuse SKA 07.11.2017 otsuse nr 9.VH-2/14229

tühistamiseks ning otsuse tagajärgede kõrvaldamiseks ettekirjutuse tegemiseks.

1)

SKA otsus on tehtud kehtetu haldusakti alusel ning seega õigusvastane. Kaebajale ei

toimetatud kätte MTA maksuotsust, mille alusel tema kohta käivaid sotsiaalmaksu andmeid

muudeti, ega kaasatud teda maksumenetlusse. Kuivõrd MTA ei ole kaebajale otsust kätte

toimetanud, on tegemist kehtetu otsusega, mis ei saa kaebajale õiguslikke tagajärgi kaasa tuua.

Olukorras, kus SKA-le oli teada, et andmed on registrisse kantud õigusvastaselt, oli otsuse

tegemine vastuolus seaduslikkuse põhimõttega.

2)

SKA on eksinud ka põhjendamise kohustuse vastu, kuna haldusakti põhjendused on

ilmselgelt ebapiisavad. Otsusest nähtub, justkui oleks kaebaja kohta registrisse kantud andmeid

23.10.2017 maksuotsuse alusel muudetud juba 19.10.2017, s.o neli päeva enne väidetava

haldusakti tegemist. Jättes MTA otsusega seotud asjaolud välja selgitamata, on SKA rikkunud

uurimiskohustust. SKA ei ole taganud kaebajale õigust ärakuulamisele, jättes tema väited

analüüsimata.

3)

SKA oleks pidanud peatama haldusmenetluse kuni riiklikus registris muudetud andmete

osas selguse saabumiseni. Kaebaja nõudis seda SKA-le esitatud vastuväidetes, kuid SKA ei

peatanud sellele vaatamata menetlust. SKA otsuse tekstist nähtub, et MTA oli SKA-le teatanud,

et maksuotsus on alles jõustumise ootel.

5. Sotsiaalkindlustusamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1) SKA lähtub vanemahüvitise määramisel, maksmisel ja ümberarvutamisel perehüvitiste

seaduses (PHS) sätestatust. SKA-l on tulenevalt PHS §-st 46 kohustus isikustatud sotsiaalmaksu

andmeid kontrollida ja andmete muutumisel vanemahüvitis ümber arvutada.

2) Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 38 lg 1 kohaselt on sotsiaalkaitse infosüsteem

riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, mida peetakse muu hulgas seadustest tulenevate

Sotsiaalkindlustusameti avalike ülesannete täitmise eesmärgil, sealhulgas riiklike toetuste,

pensionide, hüvitiste ning elatisabi pakkumise, määramise ja maksmise eesmärgil.

Sotsiaalkaitse infosüsteemis kajastatud andmed isiku arvestatud või makstud sotsiaalmaksu

3-17-2685

3(6)

summa ning maksu tasumise kuu, aasta ja maksustamisperioodi kohta pärinevad

maksukohustuslaste registrist (Vabariigi Valitsuse 01.12.2016 määrus nr 137 „Sotsiaalkaitse

infosüsteemi põhimäärus“ § 17 lg 2). Maksukohustuslaste registri vastutav töötleja on Maksu-

ja Tolliamet (Vabariigi Valitsuse 30.07.2002 määrus nr 240 „Maksukohustuslaste registri

asutamine ja registri pidamise põhimäärus“ § 2 lg 1). SKA saab isiku sotsiaalmaksu andmed

nimetatud registrist ja talle ei ole antud pädevust neid andmeid täiendavalt uurida või neis

muudatusi teha. Registrisse teeb kandeid MTA ja SKA-l ei ole alust seada neid kahtluse alla.

Kuigi vanemahüvitise määramise alusandmeteks on sotsiaalkaitse infosüsteemis kajastuv, on

vastustaja omal algatusel kaebajaga seotud andmete muutumist MTA-lt täpsustanud ning

saanud kinnituse andmete muutmise kohta.

3) PHS § 46 lg 3 sätestab, et isikustatud sotsiaalmaksu andmete muutumisel arvutatakse

hüvitis ümber. PHS, SÜS ega ka haldusmenetluse seadus (HMS) ei näe ette võimalust

menetluse peatamiseks. Nõuded aeguvad kolme aastaga (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 151

lg 1) ja kohtuvaidlus maksuotsuse tühistamise asjas võtab aega. Seetõttu võib alusetult makstud

vanemahüvitise nõue aeguda enne seda, kui jõustub maksuotsuse kohta tehtud kohtulahend.

4) Kui SKA jätkaks vanemahüvitise maksmist esialgses määras ning hiljem selgub, et MTA

muudetud isikustatud sotsiaalmaksu andmed jäävad muutmata, peaks kaebaja tagastama

märkimisväärse summa alusetult tasutud vanemahüvitisest. Kui kaebaja isikustatud

sotsiaalmaksu andmed peaksid uuesti muutuma, arvutab vastustaja hüvitise ümber ja teeb

vajadusel vastava väljamakse.

6. Tallinna Halduskohus jättis 26.06.2018 otsusega kaebuse rahuldamata ning

menetluskulud poolte endi kanda.

1)

Kohtupraktika kohaselt ei ole vanemahüvitise maksmine riigi põhiseadusest tulenev

kohustus, vaid tegemist on isikutele antava hüve või soodustusega, mis ei ole põhiseaduse § 28

lg 2 kohane abi (vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 27.12.2011 otsuse

nr 3-4-1-23-11, p 68). Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda ebaõigete andmete alusel

varasemalt määratud vanemahüvitise samas määras maksmise jätkamist.

2)

PHS § 37 lg 1 kohaselt arvutatakse ühe kalendrikuu vanemahüvitise suurus

vanemahüvitise taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust, millelt on tasutud sotsiaalmaks.

PHS § 37 lg 2 kohaselt on ühe kalendrikuu keskmine tulu sotsiaalmaksuga maksustatud tulu,

mis arvutatakse sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud ühe kalendrikuu keskmise isikustatud

sotsiaalmaksu andmete alusel. SÜS § 38 lg-st 1 nähtub, et sotsiaalkaitse infosüsteemi peetakse

muu hulgas hüvitiste määramise ja maksmise eesmärgil. Viidatud normidest järeldub, et PHS

võimaldab võtta vanemahüvitise suuruse arvutamisel aluseks üksnes sotsiaalkaitse

infosüsteemi kantud andmeid. SKA-l puudub õigus ja kohustus kannete aluseks olevate

haldusaktide õiguspärasuse kontrollimiseks. Seda tõlgendust kinnitab ka kohtupraktika

(Riigikohtu 30.06.2016 otsus nr 3-3-1-86-15). Kuna hüvitise arvutamisel võetakse aluseks

tegelikult laekunud sotsiaalmaks, mille kohta on andmed riiklikes registrites olemas, ei pea

süsteemi administreeriv SKA ise lisaandmeid koguma ja kontrollima. Arvestades seadusega

SKA-le pandud kohustust lähtuda vanemahüvitise määramisel vaid registriandmetest ja

kontrollida hüvitise maksmise perioodil ja ka pärast seda registriandmete õigsust (PHS § 46 lg

2), on SKA-l registriandmete muutumise korral kohustus varasem vanemahüvitise määramise

otsus kehtetuks tunnistada. Seega ei ole vastustaja uurimispõhimõtet rikkunud.

3)

Vaidlustatud otsusest ei ole põhjust järeldada, et kanne infosüsteemi tehti enne

maksuotsuse tegemist. SKA otsus on tehtud kaks nädalat pärast MTA 23.10.2018 maksuotsust.

Puudub mõistlik põhjus kahelda selles, et 07.11.2017 otsuse tegemise ajaks olid muudetud

3-17-2685

4(6)

andmed sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud. Sotsiaalkaitse infosüsteemi muutunud andmetele

on vaidlustatud otsuses ka sõnaselgelt viidatud.

4)

Haldusakt on kehtiv alates selle adressaadile kättetoimetamisest (HMS § 61 lg 1).

Kuivõrd maksuotsuse adressaadiks oli OÜ M, ei sõltu maksuotsuse kehtivus sellest, millal

kaebaja selle kätte sai. Kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas

haldusorganitele, mistõttu tuli nii maksukohustuslaste registri volitatud töötlejal, sotsiaalkaitse

infosüsteemi volitatud töötlejal kui ka vastustajal juhinduda kaebaja 2014. aasta isikustatud

sotsiaalmaksu osas nimetatud maksuotsusest, sõltumata sellest vaidlustamisest. Täiendavate

tõendite kogumine ei oleks vastustajal võimaldanud maksuotsusega tuvastatust kõrvale

kalduda.

5)

Õigust ärakuulamisele ei rikutud. SKA andis kaebajale võimaluse esitada oma arvamus

ning kaebaja seda ka tegi.

6)

Vastustajal puudus kohustus peatada haldusmenetlus vaidluse tõttu teise haldusorganiga.

Kuivõrd vastustaja peab lähtuma olemasolevatest sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud andmetest,

ei saa kaebaja eeldada, et vastustaja peatab haldusmenetluse, kuid jätkab varasemalt määratud

vanemahüvitise maksmist. Et vastustaja ei saa kontrollida registriandmete muutmise

õiguspärasust, ei sõltu ka vaidlustatud SKA otsuse õiguspärasus maksuotsuse õiguspärasusest.

Vastustaja on põhjendatult viidanud nii nõude aegumise ohule kui ka sellele, et maksuotsuse

(ja selle alusel muudetud infosüsteemi kannete) jõusse jäämisel oleks võimalik tagasinõue

veelgi suurem. Asjaolude muutumise, sh maksuotsuse kehtetuks tunnistamise korral tuleb

vastustajal haldusmenetlus uuendada ja hüvitise summa uuesti kindlaks määrata. Kaebaja saab

esitada vastustajale HMS § 44 lg-te 1 ja 3 alusel ühe kuu jooksul asjaolude muutmisest arvates

sellekohase taotluse, ent vastustaja saab menetluse uuendada ka omal algatusel. Haldusasja nr

3-17-2666 lõpptulemusest sõltub küll kaebaja võimalus taotleda vanemahüvitise määramist ja

maksmist algselt kindlaks määratud summas, ent sellest ei sõltu praeguses asjas vaidlustatud

SKA 07.11.2017 otsuse õiguspärasus (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 27.03.2018 otsus

haldusasjas nr 3-17-1525).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega

tema kaebus rahuldada.

1)

Kaebaja teavitas SKA-d, et sotsiaalkaitse infosüsteemis sisalduvad andmed ei saa olla

tõesed ega kehtivad. Seega oli vastustaja vaidlustatud haldusakti andmisel teadlik, et

andmebaasis olevatele andmetele ei saa tugineda kui kehtivatele. Isegi kui vastustajal ei olnud

seaduse järgi kohustust ise kontrollida andmete õigsust, pidi ta need kahtluse alla seadma,

kuivõrd kaebaja teavitas SKA-d andmete ebaõigsusest. Vastustajal oli võimalik oodata

haldusakti andmisega seni, kuni selgub, kas andmebaasis olevad andmed on kehtivad. SKA

tegutses pahauskselt, kui koostas haldusakti mittekehtivate andmete põhjal. SKA rikkus sellega

seaduslikkuse ja hea halduse põhimõtteid. Halduskohus jättis oma otsuses SKA pahausklikkuse

analüüsimata ega põhjendanud, kuidas on võimalik pidada õiguspäraseks otsust, mis on tehtud

teadvalt valeandmete põhjal.

2)

Kaebaja ei heida vastustajale ette mitte seda, et talle ei antud võimalust oma arvamust

esitada, vaid ärakuulamisõiguse rikkumine seisneb selles, et kaebaja väiteid pole sisuliselt

analüüsitud ja nende arvestamata jätmist põhjendatud.

3)

Tulenevalt hea halduse ja menetlusökonoomia põhimõttest oleks vastustaja pidanud

peatama haldusmenetluse, kuni andmete osas saabub selgus. Kuna äriühing, kelle suhtes MTA

3-17-2685

5(6)

maksuotsuse koostas, oli otsuse koostamise ajaks registrist kustutatud, polnud võimalik

maksuotsust selle adressaadile kätte toimetada ning see ei saanud kehtima hakata.

8. Sotsiaalkindlustusamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see

rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja jääb halduskohtus esitatud vastuväidete

juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või

tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub

halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu

põhjendusi üle korrata.

10. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuses taotluse menetluse peatamiseks kuni haldusasjas nr 3-

17-2666, milles kaebaja on vaidlustanud MTA 23.10.2017 maksuotsuse nr 12.2-3/040161-11,

tehtava lahendi jõustumiseni. Samasisulise taotluse esitas kaebaja kahel korral ka

halduskohtule, kes jättis taotlused rahuldamata.

HKMS § 95 lg 1 sätestab, et kui otsus sõltub täielikult või osaliselt sellise asjaolu olemasolust

või puudumisest, mis on teise käimasoleva kohtumenetluse ese või mille olemasolu peab

tuvastama haldusmenetluses või muus kohtumenetluses, võib kohus peatada menetluse kuni

teise menetluse lõppemiseni. Selle sätte alusel on kohtul menetluse peatamise üle otsustamisel

kaalutlusõigus. Kaalutlusõiguse ulatus sõltub sellest, kui tugev on kohtuasjade vaheline seos ja

kui suur on oht eksliku otsuse või vastuoluliste otsuste tegemiseks asja edasise menetlemise

korral. HKMS § 2 lg 2 kohaselt tuleb kohtumenetlus lõpule viia mõistliku aja jooksul.

Menetluse peatamine võib põhjustada selle tarbetut venimist, mistõttu peab kohus menetlust

peatades olema veendunud, et teine menetlus võib tõepoolest lahendamisel olevat asja mõjutada

(Riigikohtu 10.04.2018 määrus nr 3-15-1590, p 10). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

menetluse peatamiseks alust ning halduskohus jättis kaebaja varasemad taotlused põhjendatult

rahuldamata. Praeguse asja lahendus ei sõltu sellest, kas haldusasjas nr 3-17-2666 tühistatakse

MTA 23.10.2017 maksuotsus või mitte. XX vaidlustas maksuotsuse halduskohtus 04.12.2017,

s.o pärast SKA otsuse tegemist, ning halduskohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse

maksuotsuse kehtivuse peatamiseks. Kuni maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseni on tegemist

kehtiva haldusaktiga (HMS § 61 lg 2) ning selle resolutiivosa on kohustuslik igaühele,

sealhulgas haldus- ja riigiorganitele (HMS § 60 lg 2). Kuna maksuotsus oli 07.11.2017 otsuse

tegemise ajal kehtiv, tuli SKA-l seda järgida. Kui kohus peaks MTA 23.10.2017 maksuotsuse

tühistama, ei muutu SKA otsus sellest automaatselt õigusvastaseks. Arvestades, et haldusakti

õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 teine

lause), ei ole ka maksuotsuse hilisem tühistamine ja maksukohustuslaste registris andmete

muutmine SKA otsuse tühistamise aluseks.

11. Eelmises punktis toodud põhjustel polnud SKA-l alust haldusmenetlust peatada. Seega jättis

vastustaja kaebaja taotluse õiguspäraselt rahuldamata.

12. Halduskohus on õigesti leidnud, et SKA võis lähtuda üksnes sotsiaalkaitse infosüsteemi

kantud andmetest.

PHS § 37 lg 1 kohaselt arvutatakse ühe kalendrikuu vanemahüvitise suurus vanemahüvitise

taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust, millelt on tasutud sotsiaalmaks. Sellest sättest

tulenevalt ei lähtuta hüvitise arvutamisel pelgalt tööandja poolt deklareeritud sotsiaalmaksust,

3-17-2685

6(6)

vaid oluline on töine tulu, mille puudumist vanemahüvitis kompenseerib. SKA-l on õigus võtta

aluseks isiku tegelik tulu, kui ilmneb, et deklareeritud sotsiaalmaks ei vasta tegelikule tulule

(perehüvitiste seaduse (217 SE) eelnõu seletuskiri, lk 28). PHS § 37 lg 2 järgi on ühe

kalendrikuu keskmine tulu sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mis arvutatakse sotsiaalkaitse

infosüsteemi kantud ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel.

SÜS § 38 lg 2 alusel kehtestatud „Sotsiaalkaitse infosüsteemi põhimääruse“ (määrus) § 16 lg 1

järgi saab infosüsteem andmeid teistest riigi andmekogudest infosüsteemide andmevahetuskihi

kaudu

või

muul

kokkulepitud

elektroonilist

teabevahetust

võimaldavat

viisil.

Maksukohustuslaste registrist saab sotsiaalkaitse infosüsteem maksualaseid andmeid,

sealhulgas arvestatud või makstud sotsiaalmaksu summa, selle arvestatud või makstud

pensionikindlustuse osa ja riikliku pensionikindlustuse osa (määruse § 17 lg 2 ja § 12 p 1).

Määruse § 18 lg 1 kohaselt vastutavad andmeandjad esitatud andmete õigsuse eest. Vastutav

töötleja (SKA) on kohustatud tegema andmeesitajale järelepärimise, kui tal on tekkinud kahtlus

esitatud andmete õigsuse ja tervikluse suhtes. Kui andmeandja avastab, et ta on esitanud

infosüsteemi ebaõigeid andmeid, on ta kohustatud viivitamata esitama infosüsteemile õiged

andmed. Infosüsteemi andmete kandmisel tekkinud andmevea ilmnemisel on vea leidnud

töötleja kohustatud andmevea parandama, teisest andmekogust saabunud andmetes puuduse

leidmisel teavitama sellest teise andmekogu andmete esitajat (määruse § 18 lg-d 2–4).

Eelnevast järeldub, et infosüsteemi sisestatud maksualaste andmete õigsuse eest vastutab MTA,

kes teeb vea leidmisel ka andmetes paranduse. SKA-l sellist pädevust ei ole, vaid ta saab

andmete õigsuses kahtluse tekkimise korral üksnes võtta ühendust MTA-ga. Kui viimane

kinnitab andmete õigsust, puudub SKA-l igasugune alus võtta otsuse tegemisel aluseks muud

andmed, kui need, mis nähtuvad sotsiaalkaitse infosüsteemist. Praegusel juhul oli sotsiaalmaksu

tasumist puudutavate andmete aluseks kehtiv haldusakt (23.10.2017 maksuotsus) ning SKA ei

saanud pelgalt kaebaja teavituse põhjal andmeid ebaõigeks lugeda. Seega on põhjendamatu

kaebaja etteheide, justkui oleks SKA teadlikult võtnud otsuse tegemisel aluseks valed andmed.

Andmed kaebaja 2014. aasta sotsiaalmaksu kohta tuleb lugeda õigeks seni, kuni maksuotsus

tühistatakse ning MTA peab andmeid muutma.

13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et õigust ärakuulamisele pole rikutud. Asjaolu, et

vaidlustatud otsuses ei ole SKA esitanud põhjendusi kaebaja vastuväidete arvestamata jätmise

kohta, ei ole vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks, kuna on ilmne, et ka vastuväidete

põhjalikum analüüsimine poleks mõjutanud asja otsustamist.

14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule esitanud

andmeid menetluskulude kandmise kohta (HKMS § 109 lg 1), jäävad menetlusosaliste

apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)