3-17-133/19 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. september 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-133

Haldusasi

XX kaebus keskkonnaministri 20. detsembri

2016.

a

käskkirja

nr

1-2/16/1297

osaliseks

tühistamiseks ning keskkonnaministri kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindaja vandeadvokaat Triin Kaurov

Vastustaja – keskkonnaminister, esindajad Piret Palm

ja Džein Aunre

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 14. veebruari 2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 11. septembril 2018

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14. veebruari

2018. a otsus haldusasjas nr 3-17-133 muutmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29. oktoobril 2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1

teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-17-133

2(8)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX-le kuulub Tallinnas YYY asuv kinnistu (registriosa nr YYYYYY, katastritunnus:

YYY). XX esitas 19.05.2016 Keskkonnaametile avalduse, milles tegi riigile ettepaneku

omandada kinnistu looduskaitseseaduse (LKS) §-s 20 sätestatud korras.

2. Keskkonnaminister algatas 20.12.2016 käskkirjaga nr 1-2/16/1297 YYY kinnistu

½ mõttelise osa riigile omandamise (käskkirja p 1) ning keeldus teise ½ mõttelise osa riigile

omandamisest (käskkirja p 2).

YYY kinnistu asub Kadrioru pargi territooriumil. Kadrioru park on kaitse alla võetud

26.04.1935. Pargi piirid on kinnitatud Vabariigi Valitsuse 06.05.2004 korraldusega nr 342 ja

kaitsekord Vabariigi Valitsuse 03.03.2006 määrusega nr 64. Kadrioru pargi kaitsekord piirab

oluliselt YYY kinnistu sihtotstarbelist kasutamist.

XX omandas YYY kinnistu ½ mõttelise osa oma õelt 23.04.1998, s.o pärast Kadrioru pargi

kaitse alla võtmist. Kinkeleping ei sisalda teavet kaitstava loodusobjekti kohta. Selles osas on

kinnistu omandamine LKS § 20 lg 11 alusel lubatud ning tuleb algatada kinnistu ½ mõttelise

osa riigile omandamise menetlus.

XX sai YYY kinnistu ainuomanikuks 07.09.2015, kui omandas kinnistu ½ mõttelise osa oma

õe lastelt, kes said kinnistu kaasomanikeks (kumbki ¼ mõttelises osas) 07.09.2015. Leping

sisaldab teavet Kadrioru pargiga seotud kitsenduste kohta. Selles osas ei ole kinnistu

omandamine LKS § 20 lg 11 alusel lubatud, sest 1) omandamine toimus pärast pargi kaitse

alla võtmist; 2) võõrandamistehing sisaldas teavet kaitstava loodusobjekti kohta; 3) kinnisasja

suhtes kohalduv kaitsekord ei ole muutunud rangemaks; 4) omandamine ei ole toimunud

pärimise või enne 07.06.1996 õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise teel ega LKS § 20

lg 11 p-s 3 nimetatud isikult. Selles osas tuleb kinnistu riigile omandamisest keelduda.

3. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada 20.12.2016 käskkirja p

2 ja ning kohustada keskkonnaministrit 19.05.2016 ettepanekut selles osas uuesti läbi

vaatama.

LKS § 20 lg 11 p 3 järgi ei omanda riik kinnisasja LKS §-s 20 sätestatud korras, kui isik on

kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas

informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta, välja arvatud juhul, kui kinnisasi omandati

abikaasalt, alanejalt sugulaselt, vanemalt või tema alanejalt sugulaselt või vanavanemalt või

tema alanejalt sugulaselt ning isik, kellelt kinnisasi omandati, oli selle omanik enne kaitse alla

võtmist või kaitsekorra rangemaks muutumist.

Kaebaja, olles juba YYY kinnistu ½ mõttelise osa omanik, sai selle ainuomanikuks ülejäänud

½ mõttelise osa omandamisega oma õe lastelt (s.t vanema alanejatelt sugulastelt), kellel oleks

olnud LKS § 20 lg-st 11 tuleneva erandi alusel õigus taotleda riigilt kinnistu omandamist.

Sama õigus oleks olnud ka kaebaja õel. Kinnistu mõtteliste osade kaebajale võõrandamise

leping ja asjaõigusleping sõlmiti 07.09.2015 koos pärandvara jagamise lepinguga, kuna

kaasomanikud leppisid kokku kinnistu kaasomandi lõpetamises selliselt, et kaebaja saab

ainuomanikuks. Kui kaebaja õe lapsed oleksid loobunud oma ema (kaebaja õe) pärandist, siis

3-17-133

3(8)

oleks kaebaja omandanud selle mõttelise osa pärimise teel ning see oleks samamoodi andnud

õiguse taotleda LKS § 20 lg 11 alusel riigi poolt kinnistu omandamist.

LKS § 20 lg 11 p-s 3 on lünk, mida on võimalik ületada normi põhiseaduspärase tõlgendamise

kaudu selliselt, et kaebaja poolt oma pereliikmetelt kinnistu ½ mõttelise osa omandamine

kuulub LKS § 20 lg 11 p-s 3 nimetatud erandite hulka (vrd LKS § 16 lg 3). Kui selline

tõlgendus ei ole võimalik, on LKS § 20 lg 11 p 3 põhiseadusega vastuolus. Kui seadusandja

on pidanud vajalikuks välistada LKS § 16 lg-s 3 riigi ostueesõiguse rakendamine kinnisasja

võõrandamise korral kitsas pereringis, siis puudub põhjendus, miks ei peaks pärast kaitsekorra

kehtestamist

või

selle

rangemaks

muutmist

kinnisasja

teistkordse

või

järgmise

perekonnaringis võõrandamise korral olema võimalust LKS § 20 lg 11 kohaldamiseks. Võrdse

kohtlemise analüüsimisel on vähimaks soomõisteks sugulus (ülenejate osas kuni

vanavanemate tasemeni koos nende alanejate sugulastega). Tegemist on konkreetselt

määratletud isikute ringiga: omaniku alanejad sugulased, vanemad või nende alanejad

sugulased ning vanavanemad või nende alanejad sugulased. Kinnistu üleandmist selle isikute

ringi siseselt tuleb kohelda võrdselt. Erandi tegemise välistamine pereliikmete ringis kinnistu

võõrandamisel

ka

teise

või

järgmiste

tehingute

juures

on

diskrimineeriv

ja

ebaproportsionaalne. Kaebaja ei omandanud teist osa kinnistust mitte tavapärase

müügilepingu alusel, vaid sisuliselt pärandvara jagamise korras. Sellist tehingut ei saa pidada

võõrandamistehinguks, mis annaks alust kohelda kaebajat erinevalt ning välistada kinnistu

omandamist riigi poolt. Kaebaja erinevaks kohtlemiseks ei ole asjakohast ja mõistlikku

põhjust. Kinnistu jäämine kaasomandisse või võimalik jagamine tekitab kaebajale

ebamugavusi ja riigile täiendavat halduskoormust.

4. Keskkonnaminister palus jätta kaebus rahuldamata.

Otsuse tegemisel oli määravaks asjaolu, et võõrandajad said kinnisasja omanikeks pärast selle

kaitse alla võtmist ja kaitsekord ei olnud pärast omandamist muutunud rangemaks. LKS § 20

lg-te 1 ja 11 kehtestamisel oli seadusandja eesmärgiks võimaldada vaid selliste

looduskaitsepiiranguga kinnisasjade omandamist, mille omanik ei saanud kinnisasja

omandamisel piirangutega arvestada. Pärandvara vastuvõtmisel ei saa pärija valida, millise

osa pärandvarast ta vastu võtab ja millisest loobub ehk juhul, kui pärandvarasse kuulub ka

looduskaitsepiirangutega kinnisasi, ei saa pärija sellest loobuda ja muud vara vastu võtta. LKS

§ 20 lg 11 p-s 3 sätestatud erand on vaid ühekordne võimalus omandada riigile sellist

sugulaste ringis edasi võõrandatud kinnisasja, mida riik üldreegli alusel ei omanda.

Seadusandja ei

ole

pidanud vajalikuks sätestada erandit, et

pärandina saadud

looduskaitsepiirangutega kinnisasja edasi võõrandamisel lähisugulasele oleks uuel omanikul

õigus LKS alusel maa riigile võõrandada, kui kinnisasja kaitsekord ei ole pärast pärimist

muutunud (p-s 1 toodud erand), sest kehtib juba üldreegel – riigile ei saa võõrandada

kinnisasja, mille omandamisel oli omandaja piirangutest teadlik. Lähisugulaste ringis on

looduskaitsepiirangutega kinnisasja võõrandamisele tehtud eriline soodustav erand, kuid LKS

§ 20 eesmärgist tulenevalt ei ole põhjendatud selle erandi laiendamine sugulaste vahelistele

korduvatele tehingutele. LKS § 20 lg 11 sõnastusest nähtub üheselt, et seadusandja tahe on

välistada LKS alusel selliste looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade omandamine, mis on

omandatud eesmärgiga need hiljem riigile võõrandada.

Pole vahet, kas kinnisasi omandati võõralt või lähisugulaselt (v.a LKS § 20 lg 11 p 3 erandi

alusel esmakordsel võõrandamisel). Kinnisasja omandamisel, sealhulgas ka lähisugulastelt, on

omandaja oma otsustes vaba. Seega ei ole kinnisasja, mille suhtes kehtivatest

looduskaitsepiirangutest oli omanik omandamise ajal teadlik, riigile omandamine üldreeglina

põhjendatud. Pärandvara saab jagada vaid pärijate vahel, kuid kaebaja ei olnud pärijaks. LKS

§ 20 lg 11 p-des 1–4 on loetletud erijuhud, kui sätet ei kohaldata. Tegemist on imperatiivse

3-17-133

4(8)

sättega. LKS § 20 lõike 11 punkt 3 ei ole põhiseadusega vastuolus ja kehtestamisega ei ole

rikutud võrdse kohtlemise printsiipi. Võrreldavad grupid ei ole pärijad ja sugulased, vaid

isikud, kes on maa omandanud pärast selle kaitse alla võtmist. Tegemist on ühe olulisema

LKS alusel kinnisasja riigile omandamist välistava kriteeriumiga. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja

oli omandi soetamisel omandipiiranguga nõus, välistab tema omandipõhiõiguse riive.

5. Tallinna Halduskohus jättis 14.02.2018 otsusega kaebuse rahuldamata.

LKS § 20 lg 1 sätestab, et kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses

kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala

kaitsekord oluliselt piirab, omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja

väärtusele vastava tasu eest. LKS § 20 lg 11 alusel ei omanda riik kinnisasja LKS §-s 20

sätestatud korras, kui isik on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning

võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta, välja arvatud juhul,

kui: 1) kinnisasja suhtes kohaldatav kaitsekord muutub rangemaks; 2) kinnisasi omandati

pärimise teel; 3) kinnisasi omandati abikaasalt, alanejalt sugulaselt, vanemalt või tema

alanejalt sugulaselt või vanavanemalt või tema alanejalt sugulaselt ning isik, kellelt kinnisasi

omandati, oli selle omanik enne kaitse alla võtmist või kaitsekorra rangemaks muutumist;

4) kinnisasi omandati õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise teel ja kohaliku

omavalitsuse üksuse korraldus maa tagastamise kohta on antud enne 07.06.1996.

Käskkirjas on õigesti leitud, et riigil puudub kohustus omandada YYY kinnistut ½ mõttelises

osas (s.o osas, mille kaebaja omandas oma õe lastelt), sest kaebaja ei omandanud kinnistu

mõttelist osa LKS § 20 lg 11 p-s 3 märgitud isikult, kes oli kinnistu omanik enne kaitse alla

võtmist või kaitsekorra rangemaks muutumist. LKS § 20 lg 11 sõnastus ja eesmärk on selge

ning norm ei võimalda kaalumist. Sellega on soovitud välistada riigi poolt kinnisasja

omandamist looduskaitselise piirangu kompenseerimiseks, kui taotleja on kinnisasja

omandanud pärast kaitse alla võtmist olukorras, kus ta oli piirangust teadlik. Sama eesmärgiga

piirang on LKS § 20 lg 11 p-s 3 kehtestatud lähisugulastelt kinnisasja omandamisele.

Seadusandja tahe oli anda võimalus vabaneda oluliste piirangutega kinnisasjast vaid

olukorras, kus omandiõiguse olulist piirangut ei saanud vältida (nt pärimisel või kaitsekorra

rangemaks muutumisel; vt 972 SE ja 289 SE seletuskirjad).

Kaebaja omandas vaidlusaluse ½ mõttelise osa kinnistust looduskaitselisest piirangust teadlik

olles ja lähisugulastelt, kellele seaduses tehtud erand ei laiene, eesmärgiga esitada taotlus kogu

kinnistu riigi poolt omandamiseks. Sellist olukorda on seadusandja soovinud vältida ja

kaebajal pidi olema võimalik sellise tehingu tagajärgi ette näha. 29.06.2015 tehing ei ole

„sisuliselt pärandvara jagamine“, nagu kaebaja väidab. Pärandvara saab jagada vaid pärijate

vahel ning kaebaja ei olnud oma õe pärija. Asjaolul, et pärandvara jagamine, kinnistu ½

mõttelise osa võõrandamine ja asjaõiguse üleminek toimusid sama notariaalaktiga, ei ole

tähtsust. Notariaalaktis mitme tehingu kinnitamine ei muuda neid üheks tehinguks.

LKS § 20 lg 11 p 3 ei ole põhiseadusega vastuolus. See, et kaebaja õel või õe lastel olnuks

õigus kinnisasi LKS § 20 alusel riigile võõrandada, ei tähenda, et kaebajal peaks olema

samasugune õigus. LKS 20 alusel kinnisasja omandamine ei ole põhjendatud, kui kinnisasja

omandaja on looduskaitselisest piirangust teadlik. Nii tagatakse riigieelarves looduskaitselise

piiranguga kinnisasjade omandamiseks ettenähtud raha sihtotstarbeline kasutamine ja

omandiõiguse piirangu hüvitamine neile, kes ei saanud kinnisasja omandamisel piiranguga

arvestada. Kaebaja on küll õigesti märkinud, et tema õe lapsed oleks saanud kinnistu riigile

võõrandada, kuid seda põhjusel, et nad omandasid selle pärimise teel. Kaebaja oleks pärijana

olnud samas olukorras. Tehingu kasuks otsustades pidi kaebaja olema teadlik, et kehtiv õigus

ei võimalda LKS § 20 lg-s 11 sätestatud erandite kohaldamist. Kaebaja oleks saanud

3-17-133

5(8)

väidetavat põhiõiguste riivet vältida, jättes kinnistu ½ mõttelise osa oma õe lastelt

omandamata. Kaebaja on võrdses olukorras isikuga, kes omandas kinnisasja pärast selle kaitse

alla võtmist, olles teadlik looduskaitselistest piirangutest. LKS § 16 lg 3 näol on tegemist

omandi käsutamist piirava sättega, mille eesmärgiks on võimaldada riigil vajadusel viia

looduskaitselise väärtusega kinnisasi tsiviilkäibest välja. Ostueesõiguse rakendamise

piirangute ning LKS §-s 20 sätestatud kinnistu riigile omandamise taotlemise õiguse

võrdlemine ei ole kohane normide erineva eesmärgi tõttu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. XX palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega

rahuldada kaebus. Apellant taotleb LKS § 20 lg 11 p 3 põhiseadusevastaseks tunnistamiseks

osas, milles see ei võimalda riigile kinnisasja omandamist, kui kinnisasi omandati vanemalt

või tema alanejalt sugulaselt ning isikul, kellelt kinnisasi omandati, oli õigus, et riik omandaks

temalt kinnisasja LKS § 20 lg 11 p-de 1–4 alusel.

LKS § 20 lg 11 p-i 3 tuleb tõlgendada selliselt, et riik peab omandama ka selle mõttelise osa

kinnistust, mille kaebaja omandas oma õe lastelt. LKS § 20 lg 11 p 3 on erand põhimõttest,

mis põhineb isiku teadlikkusel piirangutest, ning seda tuleb tõlgendada erandi enda, mitte

üldreegli eesmärgi valguses. LKS § 20 lg 11 p 3 on ilmselt sõnastatud LKS § 16 lg 3 eeskujul,

mis reguleerib loodusobjekti sisaldava kinnisasja võõrandamist, sh riigi ostueesõigust.

Mõlemad sätted on kantud arusaamast, et perekonnaringi sisesed tehingud ei ole võrreldavad

turutingimustel

tehtavate

tehingutega

ning

neile

ei

saa

omistada

tavapärase

võõrandamistehinguga sarnaseid negatiivseid tagajärgi (nt ostueesõigusega omandamine riigi

poolt või riigile omandamise taotlemise õiguse kaotamine). Riigil ei olnud LKS § 16 lg 3

alusel ostueesõigust, sest kaebaja omandas kinnistu mõttelised osad oma vanema alanejatelt

sugulastelt. Samamoodi peaks kaebajale laienema LKS § 20 lg 11 p-s 3 nimetatud erand, sest

kinnistu võõrandamine toimus perekonnaringis. Kaebaja teadlikkus piirangute olemasolust ei

ole seetõttu määrav.

Erand peab olema kohaldatav ka kinnisasja teistkordsel võõrandamisel perekonnaringis. Teine

võõrandamine (kaebaja õe lastelt kaebajale) oli sundvalik, mitte turutingimustel toimunud

tehing. Tegemist oli sisuliselt ühe tehinguga, millega jagati kaebaja õe pärandavara. Kaebaja

õe lapsed elavad välismaal ja neil puudub Eestiga side, erinevalt kaebajast, kellel on Eestis

kinnisvara. Seega sisuliselt oli kinnistu ½ mõttelise osa kaebajale üle andmine ainuvõimalik.

Formaalselt oleks LKS § 20 lg 11 p-ga 3 olnud kooskõlas vaid see, kui kaebaja õe lapsed

oleksid pärinud kumbki ¼ mõttelist osa kinnistust ning taotlenud seejärel riigilt selle

omandamist. Seega oleks riik pidanud paralleelselt menetlema kolme samasisulist taotlust,

kusjuures kirjeldatud variandi ja tegelikult kujunenud olukorra puhul ei ole riigi jaoks sisulist

vahet. Ka LKS § 16 lg 3 puhul ei ole võõrandamiste arv määrav.

LKS § 20 lg 11 p-s 3 toodud erandi rakendamine kaebaja suhtes on nõutav ka põhiseaduse

alusel. Esiteks tagab see kaebaja võrdse kohtlemise oma õega (kui ta veel elaks) ja õe lastega,

kes omandasid kinnistu ½ mõttelise osa pärimise teel ning kellel oleks olnud õigus nõuda

kinnistu riigile omandamist. Erinevaks kohtlemiseks ei ole mõjuvat põhjust. Teiseks on see

proportsionaalne, sest vastupidise tõlgenduse puhul on kinnistu saatus ebaselge. Eelduslikult

järgneb nii või teisiti kogu kinnistu võõrandamine riigile, kuid kinnistu jagamine tekitaks

ebamugavusi nii kaebajale kui ka riigile. Seetõttu tuleb LKS § 20 lg 11 p-i 3 tõlgendada

põhiseaduskonformselt või kui see pole võimalik, siis alustada põhiseaduslikkuse järelevalve

menetlust selle sätte vastuolu tõttu PS §-dega 12 ja 32.

3-17-133

6(8)

7. Keskkonnaminister palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata, jäädes varasemate seisukohtade juurde ja rõhutades järgmist.

LKS § 20 ainus eesmärk on anda olulise looduskaitsepiiranguga kinnisasja omanikule, kes ei

saanud omandamisel piiranguga arvestada, võimalus müüa kinnisasi riigile (kompenseerida

piirang, kui maaomanik ei taha seda taluda). LKS § 20 alusel kinnisasja omandamine on

põhjendatud, kui kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud ja maaomanik ei

saanud kinnisasja omandamisel sellega arvestada – piirangut ei olnud või see oli leebem,

omandamistehingus puudus info piirangu kohta või kinnisasi omandati pärimise teel. Kui

maaomanik teadis, et omandatav kinnisasi jääb kaitstavale alale ja selle kasutamine on

oluliselt piiratud, on ta kinnisasja omandamisega sisuliselt piirangut aktsepteerinud. Sellise

kinnisasja omandamine looduskaitselise piirangu kompenseerimisena ei ole põhjendatud.

Seadusandja on eeltoodust ette näinud vaid ühe erandi – siis, kui omanik on kinnistu

omandanud lähisugulaselt ja isik, kellelt kinnisasi omandati, oli selle omanik enne kaitsekorra

kehtestamist. Erand on kehtestatud spetsiifilisel põhjusel ja konkreetset ühiskondlikku

vajadust silmas pidades.

Kui looduskaitsepiirangutega kinnisasja omanik ei soovi ise kinnisasja riigile võõrandamisega

tegeleda, on sugulaste ringis võimalik kokku leppida esindus vms. Selleks ei pea kinnisasja

edasi võõrandama. Kaebaja teadis YYY ½ mõttelise osa omandamisel oma õe lastelt, et

tegemist on kaitstava alaga ning omandamise ajal kehtis LKS § 20 lg 1¹ samas sõnastuses

nagu praegu. Kaebaja ja tema õe lapsed oleksid soovi korral saanud esitada ühise avalduse

kinnisasja riigile omandamiseks. Omandamine eesmärgiga kinnisasi riigile edasi võõrandada

on vastuolus LKS § 20 eesmärgiga. Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks laiendada erandit

kõigile sugulaste ringis tehtavatele tehingutele, sest kui kinnisasja ei saa looduskaitsepiirangu

tõttu kasutada või ei soovita piirangut taluda, on maaomanikul õigus taotleda selle riigile

omandamist ise ning puudub vajadus kinnistut lähisugulasele võõrandada, et see võiks

taotleda sama. LKS § 20 lg 1¹ p-s 3 sätestatud reegel ei piira põhjendamatult

looduskaitsepiiranguga kinnisasja riigile võõrandamise võimalusi. 29.06.2015 toimunud

tehingut ei saa pidada pärandvara jagamise tehinguks. Kaebaja arutluskäik kinnistu osa

võõrandamisest kui sundvalikust jääb arusaamatuks, pigem oli tegemist mugavama

lahendusega. Eraldi avalduste esitamine ei ole riigile koormavam, sest riik menetleb ühe

kinnisasja riigile omandamise avaldusi ühes menetluses ja menetluse objektiks on omandatav

kinnisasi, mitte omanike või sama kinnisasja omandamiseks esitatud avalduste arv.

LKS § 16 lg 3 ja § 20 lg 1¹ p 3 eesmärgid ei ole sarnased. LKS § 16 on omandi käsutamist

piirav säte, mis annab riigile õiguse sekkuda ja viia erilise looduskaitseväärtusega kinnisasi

tsiviilkäibest välja. LKS § 16 lg 3 on selles toodud isikute jaoks soodustav säte ehk selle

alusel ei sekku riik lähisugulaste ringis tehtud tehingutesse. LKS § 20 eesmärk on

kompenseerida maaomanikule tema enda tahteavalduse alusel asjaolu, et oluline

looduskaitsepiirang ei võimalda kinnisasja sihtotstarbeliselt kasutada ja ta ei saanud sellega

kinnistu omandamisel arvestada. See, et LKS § 16 lg-s 3 ja § 20 lg 1¹ p-s 3 loetletud isikute

ring langeb kokku, ei viita sätete eesmärgi sarnasusele. LKS § 20 lg 1¹ p 3 on selge norm ega

ole põhiseadusega vastuolus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus on õigesti

leidnud, et riigil ei ole LKS § 20 lg 1¹ p 3 alusel kohustust omandada seda osa YYY

kinnistust, mille kaebaja ostis oma õe lastelt, ning viidatud norm ei ole põhiseadusega

3-17-133

7(8)

vastuolus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks

neid kõiki korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib

ringkonnakohus järgmist.

9. Ringkonnakohus on varem leidnud, et LKS § 20 lg 11 ei ole kaalutlusnorm ning näeb

siduvalt ette alused, mille esinemisel tuleb riigil maa omandamisest keelduda. LKS § 20 lg 11

on sõnastuselt selge ja sellel on konkreetne juriidiline sisu, seetõttu ei saa viidatud normile

anda tõlgendamise teel teistsugust sisu (vt 01.11.2010 otsus nr 3-09-1921, p 7 ja 02.03.2011

otsus nr 3-10-1814, p 18). Kaebaja väited, mille kohaselt tuleks LKS § 20 lg 1¹ p-i 3

tõlgendada selle sõnastusest erinevalt (s.o selliselt, et see hõlmaks ka kaebaja poolt YYY

kinnistu ½ mõttelise osa soetamist tema õe lastelt) selle sätte sarnasuse tõttu LKS § 16 lg-ga 3,

ei anna alust asuda varasemast erinevale seisukohale.

10. LKS § 16 kehtestab piirangud loodusobjekti sisaldava kinnisasja võõrandamise tehingule

(s.o omandi käsutamisele). LKS § 16 lg 2 lubab riigil ostueesõiguse kaudu sekkuda

loodusobjekti sisaldava kinnisasja võõrandamisse. LKS § 16 lg 3 piirab aga riigi sekkumist

lähisugulaste ringis tehtavatesse tehingutesse, välistades riigile võimaluse lähisugulastele

võõrandatavaid, kuid loodusobjekti sisaldavaid kinnisasju tsiviilkäibest välja viia, isegi kui

tegemist on erilise looduskaitseväärtusega kinnisasjadega. Riigi ostueesõigus on välistatud

kinnistu igakordsel lähisugulasele võõrandamisel. LKS § 20 eesmärk on kompenseerida

avalikes huvides kinnisasja kasutamisele seatud piirangud omanikule, kes ei saanud kinnisasja

omandamisel piiranguga arvestada ja ei soovi piiranguid taluda. LKS § 20 lg 1¹ p-s 3

sätestatud erand, mille puhul riik omandab ühekordselt lähisugulasele edasi võõrandatud

kinnisasja sõltumata sellest, et kinnisasja omandav isik saab piirangutega arvestada, on

kehtestatud eeskätt eesmärgiga arvestada nende isikute huvidega, kes on maa omandanud

omandireformi käigus. Seega ühelt poolt on seadusandja soovinud tagada kinnisasja

kasutamise piirangute hüvitamisel riigieelarve vahendite säästliku ja sihtotstarbelise

kasutamise. Teisalt on erandina soovitud soodustada spetsiifilist isikute gruppi tulenevalt sätte

kehtestamise ajal kehtinud ühiskondlikust vajadusest, välistades samas võimaluse, et

piiranguga kinnisasi omandataksegi vaid selleks, et taotleda omakorda riigilt selle

omandamist, sest see ei oleks kooskõlas LKS § 20 eesmärkidega (vt looduskaitseseaduse ning

keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse

muutmise seaduse eelnõu (X Riigikogu 927 SE) seletuskiri; looduskaitseseaduse ja

riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu (XII Riigikogu 289 SE) seletuskiri). Seega, kuigi

LKS § 16 lg-s 3 ja § 20 lg 1¹ p-s 3 nimetatud isikute ring kattub, on LKS §-de 16 ja 20

eesmärgid erinevad – esimesel juhul on tegemist kinnisasja käsutamisele kehtestatud

piirangutega, teisel juhul omanikule tehtud soodustusega. Eelnevat arvestades ei anna LKS §

16 lg 3 ja § 20 lg 1¹ p 3 osaline sõnastuslik sarnasus alust tõlgendada LKS § 20 lg 1¹ p-i 3

laiendavalt kaebaja soovitud viisil.

11. Kaebaja õe lapsed omandasid ½ mõttelist osa YYY kinnistust pärast selle kaitse alla

võtmist pärimise teel ja neil oli võimalus taotleda kinnistu ½ mõttelise osa riigile omandamist.

Kaebajal oli samasugune õigus taotleda tema omandis olnud ½ mõttelise osa riigile

omandamist põhjusel, et kaebaja ja tema õe vahel sõlmitud kinkeleping ei sisaldanud teavet

kaitstava loodusobjekti kohta. Oma õe lastelt kinnistu ½ mõttelise osa omandamisel oli

kaebaja sisuliselt sarnases olukorras isikutega, kes omandasid kinnistu pärast selle kaitse alla

võtmist või piirangute rangemaks muutumist ning olid piirangutest teadlikud. Kaebaja ja tema

õe lapsed oleksid saanud soovi korral esitada ühise avalduse kinnistu riigile omandamiseks

või oleks eraldi esitatud avaldused liidetud ühte menetlusse, et menetlust lihtsustada. Samuti

oleks kaebaja õe lastel olnud võimalik volitada teist isikut end haldusmenetluses esindama,

kui neil endal puudus selleks soov või võimalus. Seega ei olnud kaebaja oma õe lastelt

3-17-133

8(8)

kinnistut soetades sundvaliku ees. Ringkonnakohus leiab, et LKS § 20 üldisi eesmärke ja LKS

§ 20 lg 1¹ p 3 kehtestamise spetsiifilisi põhjusi arvestades ei saa pidada meelevaldseks, et riigi

kohustus omandada looduskaitselise piiranguga kinnisasi laieneb vaid ühekordsele

lähisugulaste vahelisele võõrandamisele. Seetõttu ei ole LKS § 20 lg 1¹ p 3 vastuolus

põhiseaduse §-dega 12 ja 32 osas, mis välistab kaebaja õiguse nõuda oma õe lastelt soetatud

kinnistu osa riigile omandamist.

12. Apellandi menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei

ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka tema võimalikud

menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)