2-17-10204/27 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 30.01.2018 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Vertera OÜ kanda.

3. Välja mõista Vertera OÜ-lt XX kasuks apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 889

eurot 16 senti.

4. Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb Vertera OÜ-l tasuda XX-le viivist alates

käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

21.09.2018, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-10204

Kohtuasi

Vertera OÜ hagi XX (X) vastu 10 235 euro 55 sendi

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30.01.2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vertera OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

10 235 eurot 55 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Vertera OÜ (registrikood 14137122), esindaja

Oksana Smirnova

Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

Riho Sillar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Asjaolud ja hageja nõue

1. Vertera OÜ (hageja) esitas 03.07.2017 maakohtule hagi XX (kostja) vastu 10 235,61 euro

väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja ja kostja sõlmisid 11.05.2017 müügilepingu, millega kostja kohustus hagejale üle

andma sõiduauto Peugeot Boxer (registreerimismärgi nr XXXXXX) ja hagejal tuli kostjale auto

eest tasuda 9 999 eurot. Müügilepingus kinnitas kostja, et auto on kostja ainuomandis ja autole

ei ole kolmandatel isikutel mingeid õigusi. Kostja andis samal päeval hagejale auto üle ja hageja

tasus selle eest sularahas 9 999 eurot.

17.05.2017 Ungaris Nagylaki maantee piiriületuspunktis koostati auto arestimise protokoll, sest

auto oli kantud alates 25.09.2013 Schengeni infosüsteemi arestimise või kriminaalmenetluse

tõendina otsitavate esemete hulka. Sellest järeldas hageja, et auto oli varastatud. Auto tagastati

selle seaduslikule omanikule ja hageja jäi autost ilma.

Hoiatusteate olemasolu müügieseme üleandmisel oli müügieseme oluline puudus, sest kui

hageja oleks olnud eelnevast teadlik, ei oleks ta lepingut sõlminud. Seega rikkus kostja

müügilepingut, mille tõttu taganes hageja kostjaga sõlmitud lepingust. Kostja tekitas hagejale

kahju kokku 10 235 eurot 61 senti, millest 9 999 eurot oli auto ostuhind, 190 eurot 66 senti

lennupiletite hind tagasi Eestisse ja 45 eurot 95 senti hotellides majutusteenuse hind.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Vaidlus puudus selles, et kostja andis hagejale auto üle ja hagejast sai auto uus omanik.

Hagejapoolne lepingust taganemine ei olnud kehtiv, sest avaldust ei tehtud korrektselt kostjale

teatavaks. Ainuüksi tähitud kirja saabumise teate postkasti panekuga ei saa lugeda tahteavaldust

kättesaaduks. Lisaks ei rikkunud kostja müügilepingust tulenevaid kohustusi. Autol ei esinenud

puudusi. Paljasõnaline ja tõendamata oli hageja väide, et sõiduk oli varem varastatud ja

nüüdseks tagastatud selle seadusjärgsele omanikule või esines auto suhtes nõue või muu õigus,

mis takistas hagejal omanikuõiguste teostamist.

22.11.2016, s.o enne, kui kostja oli selle omandanud Pandiauto OÜ-lt, läbis auto Eestis edukalt

registreerimiseelse nõuete kontrolli ja kanti Eesti liiklusregistrisse. Autol ei olnud kasutamise

või käsutamise keelumärkeid. Pelgalt tõendamata hoiatusteate olemasolu auto suhtes ei saanud

olla käsitletav auto õigusliku puudusena. Seda enam, et ametiasutuse õigus autot arestida oli

kaheldav. Kõhklusi arestimise seaduslikkuses suurendasid asjaolud, et arestimisakti järgi

väljastas Schengeni infosüsteemi hoiatusteate Saksmaa ametiasutus, aga Politsei- ja

Piirivalveameti andmetel Itaalia ametiasutus. Oli arusaamatu, miks ei selgitanud hageja välja

auto arestimise tegelikke põhjuseid ja seaduslikkust. Kostja ei teadnud ja ei pidanudki teadma,

et auto suhtes oli aastaid tagasi kantud Schengeni infosüsteemi hoiatusteade. Isegi kui kostja

rikkus kohustusi, ei olnud rikkumine oluline. Sellisel juhul tuli kostjale anda aega rikkumise

kõrvaldamiseks, mida hageja ei teinud.

Kahju hüvitamise nõue oli tervikuna alusetu, sest taganemise korral on primaarseks nõudeks

lepingu tagasitäitmise nõue. Seda ei saa samastada kahju hüvitamise nõudega. Pool peab täitma

tagastamiskohustuse vaid siis, kui teine pool täidab oma tagastamiskohustuse. See aga hageja

puhul tõenäoliselt võimalik ei olnud, mistõttu keeldus kostja ostuhinna tagastamisest. Lisaks ei

olnud kahjuna käsitletavad kulud lennukipiletitele ja majutusele. Hageja ei toonud esile

põhjusliku seose olemasolu. Samuti jättis hageja arvestamata kokkuhoitud kütuse- ja muud

kulud.

Maakohtu otsus

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis

hagejalt kostja kasuks välja 1 351,5 euro suuruse menetluskulude hüvitise ning sellelt viivise

seadusjärgses määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Poolte vahel puudus vaidlus selles, et 11.05.2017 sõlmisid hageja ja kostja auto müügilepingu

ning auto omandiõigus läks hagejale üle pärast müügilepingu allkirjastamist. Pooled vaidlesid

selle üle, kas hageja taganes õiguspäraselt lepingust, sh kas kostja rikkus oluliselt

müügilepingut. Lepingust taganemine oli kehtiv, kui olemas oli kehtiv leping, lepingut rikuti,

rikkumine oli oluline, vastaspoolele esitati taganemisavaldus mõistliku aja jooksul ja anti

täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks. Kohus tuvastas, et poolte vahel oli sõlmitud müügileping

võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 mõttes, kuid kostja ei rikkunud seda, mistõttu ei saanud

hageja lepingust kehtivalt taganeda ja hagi tuli hagi jätta rahuldamata.

Hageja tõi lepingu olulise rikkumisena välja selle, et kolmandal isikul on asja suhtes nõue või

muu õigus, mida ta võib esitada ning auto kohta oli hoiatusteade. Kohus nõustus, et iseenesest

ei vasta asi muu hulgas lepingutingimustele, kui kolmandal isikul on asja suhtes nõue või muu

õigus, mida ta võib esitada (VÕS § 217 lg 2 p 4). Samas ei suutnud hageja seda tõendada.

Maanteeameti andmetel ei olnud autol 05.09.2017 seisuga liiklusregistris kasutamise või

käsutamise keelumärkeid. Hageja ei tõendanud, et müügilepingu sõlmimisel ei olnud auto

kostja ainuomandis ja/või see oli varastatud. Ainuüksi Nagylaki maantee piiriületuspunktis

toimunud arestimisest ei saanud järeldada, et auto ei vastanud lepingu tingimustele.

Ka hoiatusteate olemasolu müügiobjektil ei olnud käsitletav olulise puudusena. Hoiatusteade ei

takistanud sõiduki kasutamist. Pealegi nähtus Politsei- ja Piirivalveameti esitatud vastusest, et

prokuratuur vabastas sõiduki aresti alt, millest teavitati ka Itaalia ametivõime. Samuti paluti

hoiatusteate kustutamist, kuid Itaalia ametivõimud ei kustutanud hoiatusteadet ning selle

kehtivuseks oli märgitud kuni 25.09.2023. Seega oli hoiatusteade põhjendamatu.

Isegi kui leida, et kostja rikkus lepingut oluliselt, ei andnud hageja kostjale täiendavat tähtaega

kohustuse täitmiseks. See oli aga lepingust tagamise üheks eelduseks. Ka täiendava tähtaja

andmata jätmise tõttu ei oleks hageja poolt toimunud taganemine olnud kehtiv.

Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja

kanda. Põhjendatud kostja menetluskulude suurus, mis tuli hagejalt välja mõista, oli 1 351,5

eurot. Kohus mõistis sellelt välja ka viivise seadusjärgses määras alates lahendi jõustumisest.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus lahend, millega mõista kostjalt hageja

kasuks välja 10 235 eurot 55 senti või alternatiivselt saata asi esimese astme kohtule uueks

menetlemiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Kohus tuvastas õigesti, et poolte vahel oli esmajoones vaidlus selles, kas hagejapoolne

lepingust taganemine oli kehtiv ja määratles korrektselt ka kehtiva taganemise eeldused. Samas

leidis maakohus ebaõigesti, et taganemine ei olnud kehtiv.

Õige oli kohtu seisukoht, et poolte vahel oli sõlmitud müügileping, Samas jättis kohus

ebaõigesti tähelepanuta tarbijalemüüki reguleerivad sätted. Kirjeldatud erisusi tuli kohaldada,

sest kostja tegeles autode müümisega nii füüsilise isikuna kui ka oma äriühingu Pandiauto OÜ

kaudu ja kostja ostis auto Pandiauto OÜ-lt. Tarbijalemüügi puhul loetakse müüja oluliseks

lepingurikkumiseks ka asja parandamise või asendamisega ostjale põhjendamatute

ebamugavuste tekitamist (VÕS § 223 lg 2). Lisaks jättis kohus lahendi tegemisel ebaõigesti

arvestamata VÕS § 223 lg-ga 1, mille kohaselt loetakse müüja müügilepingut oluliselt

rikkunuks muu hulgas ka siis, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või

ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee

seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist.

Kirjeldatud juhtudel ei ole täiendava tähtaja andmine lepingust taganemiseks nõutav

(VÕS § 223 lg 3).

Müüdud asjal oli oluline puudus, mis päädis piiripunktis auto äravõtmisega. Praegusel juhul ei

vastanud müüdud asi VÕS § 217 lg-s 1 nimetatud kriteeriumidele, esmajoones ei vastanud auto

kvaliteet nõutavale tasemele, sest sellega ei saanud sõita välismaale. Kostja pidi olema autot

müües eelnevast teadlik. Lisaks ei vastanud auto lepingutingimustele VÕS § 217 lg 2 p 4 järgi,

sest selle suhtes oli Schengeni infosüsteemis hoiatusteade. Kui hageja oleks seda teadnud, siis

ta ei oleks autot ostnud. Samuti ei vasta asi lepingutingimustele, kui see ei sobi eriliseks

otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal pidi teadma, muul

juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse (VÕS § 217 lg 2 p 2). Sõiduki

arestimise fakt oli tõendiks, et müüdud asi ei vastanud lepingutingimustele.

Arestimismenetluse käigus ning hoiatusteate kehtivuse tõttu tekitati hagejale kahju sõiduki

kaotamise näol, mis tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja

menetluskulud apellatsioonimenetluses hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb

TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Maakohus kohaldas õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme, hindas kõiki tõendeid, käsitles

otsuses kõiki seisukohti ja selgitas piisava põhjalikkusega, miks hageja nõue tuleb jätta

rahuldamata. Maakohtu otsus vastab TsMS § 438 ja § 442 lg 8 nõuetele. Ringkonnakohus

nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Maakohus jättis õigesti kohaldamata tarbijalemüüki reguleerivad sätted. Vastavalt VÕS § 208

lg-le 4 on tarbijalemüük asja müük müügilepingu alusel, mille puhul tarbijale müüb vallasasja

müüja, kes sõlmib lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Kusjuures tarbija on VÕS-i

tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse

läbiviimisega (VÕS § 1 lg 5). Kuivõrd praegusel juhul müüdi auto juriidilisele isikule, mitte

füüsilisele isikule, ei kohaldunud suhtele tarbijalemüüki reguleerivad sätted.

Iseenesest on õige, et VÕS § 217 lg 1 järgi peab ostjale üleantav asi vastama

lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Asi ei vasta

muu hulgas lepingutingimustele, kui see ei sobi otstarbeks, milleks ostja seda vajas ja mida

müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja

erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt

kasutatakse (VÕS § 217 lg 2 p 2). Lepingute puhul, mille müügiobjektiks on auto, eeldatakse

reeglina, et lepingut ei ole rikutud, kui üleantud autol on head sõiduomadused. Seda, et auto

sõiduomadused olid halvad, hageja ei väitnud. Vastupidi, hageja kinnitas, et ta jõudis sellega

edukalt sõita Ungari piirini, kus reis jäi katki mitte auto purunemise, vaid selle arestimise tõttu.

Kohus selgitab, et Schengeni infosüsteemis hoiatusteate olemasolu ei vähenda sõiduauto

kvaliteeti ja ei anna alust lugeda auto oma omaduste poolest sobimatuks viidatud VÕS-i sätete

mõttes.

Küll aga võib hoiatusteade viidata, et toimunud ei ole auto heauskset omandamist, sest auto oli

varastatud, kadunud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud

(asjaõigusseadus (AÕS) § 95 lg 3) või müüja on müügilepingut rikkunud, sest kolmandal isikul

on asja suhtes nõue või muu õigus, mida ta võib esitada (VÕS § 217 lg 4). Samas on kohus

vaidlustatud lahendis leidnud õigesti, et hageja jättis tõendamata väited, et auto on omaniku

tahte vastaselt tema valdusest välja läinud ja/või on kolmandal isikul asja suhtes nõue või muu

õigus, mida ta võib esitada.

Seega leidis maakohus õigesti, et puuduvad tõendid selle kohta, et kostja rikkus müügilepingut.

Kuivõrd kohus rikkumise fakti ei tuvastanud, ei olnud paslik rääkida ka müügilepingu olulise

rikkumise olemasolust, mis on taganemise eelduseks. Eelnevast tulenevalt ei saanud hageja

lepingust taganeda ja selle kaudu nõuda kostjalt tagasi auto eest tasutud 9 999 eurot ning

lennukipiletitele ja majutusele kulunud raha.

Menetluskulud

7. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas

muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel

apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja kanda.

Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Menetluskulude nimekirja kohaselt kandis kostja

apellatsiooniastmes õigusabikulu kokku 889 eurot 16 senti. Selle raames õigusabi osutaja tutvus

maakohtu otsusega, analüüsis seda ja tutvustas kliendile (45 minutit), tutvus ringkonnakohtu

määrusega

apellatsioonkaebuse

menetlusse

võtmise

kohta

(2

minutit),

tutvus

apellatsioonkaebusega, analüüsis seda ja pidas nõu kliendiga (58 minutit), koostas vastuse

apellatsioonkaebusele ja esitas selle kohtule (4 tundi 50 minutit), tutvus kohtunõudega ja

apellatsioonkaebuse täpsustusega (20 minutit) ja esitas kohtule täiendava seisukoha (1 tund 10

minutit). Tunnihind oli 110 eurot käibemaksuta. Vastaspool kulude koosseisule ja suurusele

vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul oli kirjeldatud kulu täiel määral põhjendatud

ja tuleb vastaspoolelt välja mõista.

Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejal alates otsuse jõustumisest kuni selle

täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Mati Maksing