3-17-1464/15 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. september 2018, Tartu

Haldusasja number

3-17-1464

Haldusasi

Ekso Agro OÜ, Ekso Farm OÜ ja Fundus Agro OÜ kaebus

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti

21. aprilli 2017. a otsuse nr 13-6/461 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 19. jaanuari 2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Ekso Agro OÜ, Ekso Farm OÜ ja Fundus Agro OÜ

apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebajad

Ekso

Agro

OÜ,

Ekso

Farm

OÜ

ja

Fundus Agro OÜ,

esindaja v.adv Kaspar Lind

Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Amet

esindaja Anne Lepik

RESOLUTSIOON

Jätta Ekso Agro OÜ, Ekso Farm OÜ ja Fundus Agro OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata

ja Tartu Halduskohtu 19. jaanuari 2018. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 22. oktoober 2018.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 21. aprilli 2017. a otsusega nr 13-6/461

nõuti Ekso Agro OÜ-lt ja Ekso Farm OÜ-lt osaliselt ja Fundus Agro OÜ-lt täielikult tagasi taotluse

nr 143012650177 ja põllumajandusministri 20. juuli 2010. a määruse nr 80 „Bioenergia tootmise

investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“

(määrus nr 80) alusel 28. märtsi 2013. a otsusega nr 13-6/601 makstud toetus.

Toetuse tagasinõudmise põhjusena tõi PRIA välja selle, et Ekso Agro OÜ ja Ekso Farm OÜ ei ole

investeeringuobjekti sihipäraselt kasutanud, kuna investeeringuobjektiga toodetud energiakogust ei

ole tarbitud toetuse saajate põllumajandusettevõttes; Fundus Agro OÜ aga esitas toetuse taotlemisel

valeandmeid põllumajandustoodangu kohta.

2. PRIA 22. juuni 2017. a vaideotsusega nr 13-4/17/3-1 jäeti rahuldamata Ekso Agro OÜ, Ekso Farm

OÜ ja Fundus Agro OÜ vaie PRIA 21. aprilli 2017. a otsuse nr 13-6/461 kehtetuks tunnistamiseks.

3. 13. augustil 2017 esitasid Ekso Agro OÜ, Ekso Farm OÜ ja Fundus Agro OÜ Tartu Halduskohtule

kaebuse Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 21. aprilli 2017. a otsuse nr 13-6/461

tühistamiseks.

Kaebajad leiavad, et arvestades EL õiguse ülimuslikkust liikmesriigi õiguse suhtes, ei saa riigisisese

seadusega mõjutada EL õigusakti kohaldatavust. Seega ei saa lähtuda Euroopa Liidu ühise

põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 131 ja § 111 lg 1 koosmõjus sellest, et

tagasinõudmisel tuleb kohaldada EL määrusi nr 1303/2013 ja (EL) nr 1974/2006. Vaidlusaluse

toetuse taotlemise ajal kehtis määrus (EÜ) nr 1698/2005 ning see määrus peaks tegelikult kohalduma,

kuid vaidlustatud otsuses sellele ei viidata.

Erinevate kaebajate puhul on tagasinõudmise alused erinevad, kuid vaidlustatud aktis neid erinevaid

õiguslikke aluseid ei eristata. Kuna kaebajate ettevõtetes masuudiga kütmine on lõpetatud, saavutati

taotluses toodud eesmärk. Kaebajad on täitnud ka määruse (EÜ) nr 1698/2005 art 72 lg-st 1 ning

põllumajandusministri 27. septembri 2010. a määruse nr 92 § 36 lg 3 p-st 1 tuleneva toetuse saaja

kohustuse säilitada investeeringuobjekt viie aasta jooksul arvates toetuse väljamaksmisest. Kaebajad

on seisukohal, et nende suhtes ei tohi kohaldada määruse nr 80 § 5 lg-t 2 vaid kohaldamisele

kuuluvad vahetult EL määruse nõuded. Toetuse väljamaksmise ajal kehtinud Komisjoni määrus (EÜ)

nr 1974/2006 ei sätesta toetuse saajale toodetud energia müümise keeldu, lubades teha

investeeringuid vaid sellistesse rajatistesse, mille tootmisvõimsus konkreetse energialiigi osas ei ületa

põllumajandusettevõtte aastast keskmist energiatarbimist.

Pole tuvastatud, et kaebaja II oleks saanud farmi ruume kütta mingil muul viisil kui hakkpuiduga.

Kaebaja I on masinat kasutanud sihipäraselt - tootnud bioenergia tootmiseks vajalikku materjali

(hakkinud võsa/puitu) ja 2015. a sügisest ei ole kasutanud enam põlevkiviõli kütmiseks.

Kaebaja III ei olnud masinat kasutanud, sest vastavalt kasutuskorra kokkuleppele tekkis tal see õigus

alates 6. aprillist 2017. Silo tootmise fakti osas toimub kohtumenetlus ning seni ei ole ükski kohus

tuvastanud, et Kaebaja III ei ole silo tootnud. Haldusmenetluses uuritud tõendeid, mis on saadud

kriminaalmenetluse käigus. Kriminaalmenetluse raames kogutud tõendid on eeluurimise materjalid

ning neile pole sisulist hinnangut ei tõendite lubatavuse ega ka sisu osas veel antud.

4. Vastuses kaebusele PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Vastustaja selgituse kohaselt Komisjoni määrus (EÜ) nr 1974/2006 tõepoolest ei sätesta toodetud

energia müümise keeldu, lubades teha investeeringuid vaid sellistesse rajatistesse, mille

tootmisvõimsus konkreetse energialiigi osas ei ületa põllumajandusettevõtte aastast keskmist

energiatarbimist. Määruse nr 80 alusel on aga lubatud vaid sellised investeeringud, kui investeeringu

tegemise abil toodetav energia tarbitakse ära toetuse saaja poolt, sest Põhja-Euroopa klimaatilistes

tingimustes

ei

ole

otstarbekas

siduda

soojusenergia

keskmine

tarbimine

keskmise

tootmisvõimsusega, kuna sel juhul tekib talveperioodil energiadefitsiit ja suveperioodil

energiaülejääk.

Sihipärase kasutuse nõude rikkumine seisneb selles, et toetust saanud investeeringuobjektiga

toodetud energiakogust pole tarbitud toetuse saaja enda ettevõttes. Müügidokumendid ja E. Viitkini

seletused tõendavad, et hakkpuitu on müüdud (st seda on küll toodetud), kuid pole kasutatud oma

ettevõtete tootmises nagu näeb ette määrus ja toetuse saaja enda äriplaan. Tagasinõue kahe

ühistaotleja osas on tehtud proportsioonis ajaga, mil investeeringuobjekt ei olnud sihipärases

kasutuses. Rakendusmääruse (EL) nr 809/2014 art 11 lg 2 kohaselt on õigus kasutada teistelt

riigiasutustelt saadud tõendeid. Fundus Agro OÜ müügitulu on otsuses raamatupidamisdokumentide

alusel eraldi analüüsitud ja järeldus valeandmete esitamise kohta ei põhine ainult tunnistajate ütlustel.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. 19. jaanuari 2018. a otsusega Tartu Halduskohus jättis kohus kaebuse rahuldamata.

6. Halduskohtu otsuse põhjenduste kohaselt määrati kaebajatele toetus puiduhakkel töötava

ahjukomplekti ning puiduhakkeseadmete ostmiseks. 29. jaanuaril 2014 maksis PRIA välja toetuse

investeeringuobjekti (puiduhakkur Biber RBZ koos lisaseadmetega) ostmise eest Kaebajale I 68 265

eurot, Kaebajale II 68 265 eurot ja Kaebajale III 68 470 eurot. Vaidlust hakkuri soetamise üle ei ole.

Ahjukomplekti ostmisest taotlejad loobusid väidetavalt piimandussektoris halvenenud turuolukorra

tõttu.

7. Vaidlustatud otsuse kohaselt nõutakse Kaebajalt III toetus tagasi täielikult, kuna toetuse taotlemisel

on esitatud valeandmeid müügitulu osas (seoses siloga). Teistelt kaebajatelt nõutakse toetus tagasi

osaliselt, s.o kummaltki 38 683,50 euro ulatuses. Vastustaja on ära näidanud toetuse tagasinõudmise

õiguslikud ja faktilised alused ning viidanud tõenditele, mille alusel tema lõppjäreldus on kujunenud.

Investeeringuobjekti sihipärase kasutamise osas viitab vastustaja määruse nr 80 § 5 lg-le 2. Väidetava

valeandmete esitamise osas Kaebaja III puhul on vastustaja osutanud määruse nr 80 § 2 lg-le 1 ning

§ 3 lg-le 2.

8. Kaebajad on seisukohal, et vaidlusaluse toetuse taotlemise ajal kehtis määrus (EÜ) nr 1698/2005

ning seda tuleks kohaldada ka praeguse vaidluse lahendamisel. Vastustaja leiab aga, et määrus (EÜ)

nr 1698/2005 ei ole praegusel juhul kohaldatav ning toetuse tagasinõudmisel kohaldatakse ELÜPS

§-st 131 ja § 111 lg-st 1 tulenevalt määrusi (EL) nr 1303/2013 ja 1306/2013. Halduskohtu hinnangul

on alus toetuse tagasinõudmiseks on olemas sõltumata, kumb määrus kohaldub.

Määruse (EÜ) nr 1698/2005 art 71 lg 2 kohaselt on kulutused abikõlblikud ainult siis, kui nad on

tehtud kõnealuse programmi korraldusasutuse poolt või tema vastutusel otsustatud tegevuste jaoks

vastavalt pädeva organi poolt kindlaksmääratud valikukriteeriumidele. Sama artikli lg 3 järgi

sätestatakse kulutuste abikõlblikkuse eeskirjad riiklikul tasandil vastavalt sama määrusega teatavate

maaelu arengu meetmete jaoks sätestatud eritingimustele. Art 72 lg 2 sätestab, et alusetult

väljamakstud summad nõutakse tagasi määruse (EÜ) nr 1290/2005 art 33 järgi. Art 33 lg 1 kohaselt

teostavad liikmesriigid maaelu arengu projektides või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise

ja hooletuse rahalist korrigeerimist vastava ühenduse rahastamise täieliku või osalise lõpetamise

kaudu. Sama artikli lg 2 näeb ette, et juhul kui ühenduse vahendid on toetuse saajatele juba välja

makstud,

nõutakse

need

tagasi

akrediteeritud

makseasutuse

poolt

vastavalt

tema

tagasinõudmismenetlusele.

Kaebajad ei ole välja toonud, et EL varasematest määrustest tuleneks põhimõtteliselt erinev

lõppjäreldus ning seda olukorda ei esine ka halduskohtu hinnangul.

9. Vastustaja hinnangul seisneb investeeringuobjektiks oleva puiduhakkuri mittesihipärane kasutus

selles, et oma põllumajandusettevõtte kütmise asemel on Kaebajd I ja II müünud toodetud hakkpuitu.

Vaidlus on selles, kas see asjaolu mõjutas toetuse abil tehtud kulude abikõlbulikkust.

Halduskohus ei nõustud kaebaja lähenemisega, nagu võiks määruse § 80 lg 5 p 1 sõnastus „peamiselt

oma ettevõttes kasutamiseks“ viia lg-ga 2 koosmõjus järeldusele, et lubatav on ka toodetud bioenergia

müük. Komisjoni määrus (EÜ) nr 1974/2006 ei sätestanud toetuse väljamaksmise ajal toetuse saajale

toodetud energia müümise keeldu. Määruse (EÜ) nr 1974/2006 artiklist 16a ilmneb aga, et

investeeringud olid mõeldud siiski põllumajandusettevõtte omatarbeks. Samuti ilmneb viidatud

sättest, et kuigi toetuse põhieesmärk oli toetada biokütuse tootmist põllumajandusettevõtte jaoks,

lubas see kütuse tootmist ka tootja enda isikliku majapidamise tarbeks.

Kaebajate arvates ei ole määruse nr 80 § 5 lg 2 regulatsioon kooskõlas viidatud EL õigusega ning

kitsendab EL õiguses sätestatut. Määruse nr 80 muutmise eelnõu seletuskirja kohaselt tulenevad

põhjused põllumajandusettevõtete energiatarbimise eripäradest ning senisest toetuse rakendamise

praktikast, millest tulenevalt puuduvad sellise erisuse (lähtumine aasta keskmisest energiatarbimisest)

rakendamiseks praktilised põhjused. Põhja-Euroopa klimaatilistes tingimustes ei ole otstarbekas

siduda soojusenergia keskmist tarbimist keskmise tootmisvõimsusega, kuna sel juhul tekib

talveperioodil energiadefitsiit ja suveperioodil energiaülejääk, mis puudutab kõiki tootjaid ja

tarbijaid. Sihtotstarbelise kasutuse all praeguse vaidluse kontekstis tuleb seega mõista hakkpuidu

tootmist taotlejate enda põllumajandusettevõtetes kasutatava energia tootmiseks, mitte üksnes

seadme kasutuseesmärgi järgimist.

10. Komisjoni määruse (EÜ) nr 1974/2006 art 16a näeb eestikeelses sõnastuses ette, et

põllumajandusettevõttes taastuvenergia tootmisse tehtavate investeeringute puhul on toetatavad

ainult investeeringud sellistesse rajatistesse, mille tootmisvõimsus soojus- või elektrienergia liigi osas

ei ületa põllumajandusettevõtte (sh põllumajandustootja enda isiklik majapidamine) soojus- ja

elektrienergia aastast keskmist energiatarbimist. Kaebaja tugineb rajatise mõistele ehitusseadustiku §

3 lg 2 järgi. Komisjoni määruse art 16a inglisekeelses tekstis kasutatakse terminit facilities, mis

eestikeelses tõlkes hõlmab vastetena nii asutuse kui ka vahendid ja tarbed. Määruse art 16a

prantsusekeelses tekstis kasutatava termini les installations eestikeelseks vasteks on tarbed, varustus,

sisseseade. Mõiste „rajatis“ prantsusekeelseks vasteks on Eesti õiguskirjanduse järgi construction või

ouvrage.

Seega ei saa viidatud sätet mõista nii, et see ei hõlmaks seadmeid või masinaid, mille hulka kuulub

ka puiduhakkur. Investeeringuobjektiks määruse nr 80 § 5 lg 2 tähenduses saab olla ka vastava

otstarbega masin või seade. Kaebajad ise on toetust taotledes soovinud just toetust sellise

tootmisseadme (masina) soetamiseks. ELÜPS § 124 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne 2015. aasta

1. jaanuari esitatud taotluste menetluse suhtes menetluse algatamise ajal kehtinud õigusaktides

sätestatud nõudeid. Taotluste esitamise (6. novembril 2012) ja rahuldamise ajal (28. märtsil 2013)

kehtis määruse nr 80 § 5 lg 2 praeguses sõnastuses.

11. Vaidlust ei ole, et Kaebajad I ja II on hakkpuitu tootnud. Kuna kaebajad on väitnud ka teise,

väiksema jõudlusega puiduhakkuri kasutamist, ei saa iseenesest lubamatuks pidada ka hakkpuidu

müüki. Investeeringuobjekti sihipärase kasutamise seisukohast on määrav, kas kogu toetuse raames

ostetud puiduhakkuriga toodetud hakkpuit on kasutatud ühistaotlejatest äriühingute ettevõtluses ning

kas müük on tõendatud.

Vastustaja on järelkontrolli käigus 11. novembril 2016 tuvastanud, et veokile (reg. Nr 391 BKR)

paigaldatud puiduhakkur on kasutuses. Kontrollaktis kajastatud Ekso Farm OÜ seadusliku esindaja

E. Viitkini selgituste kohaselt ei olnud Vapa farmi tootmisolmeruume veel hakkega köetud, kuid

kavas oli seda teha esimesel võimalusel. Ekso Agro OÜ kasutas 2016. aasta augustist oktoobrini

teravilja kuivatamisel üht mobiilset hakkekatelt, mis oli hooajaliselt tasuta kasutuses suulise

kokkuleppe alusel, kuid E. Viitkin ei osanud kontrolli hetkel täpsustada, kellelt katel renditi. Ekso

Farm OÜ kuivatas samal ajal vilja gaasikatlaga. Ekso Farm OÜ ja Ekso Agro OÜ Kanepi töökojas

2015-2016 talveperioodil kasutati hakkpuiduga kütmiseks vana katelt, mis on utiliseeritud. 2017.

aastal on kavas kasutusele võtta seni vedelkütusel töötav kuivati katel, kuid ümberkohandamiseks on

vaja investeeringut.

Eelnevast järeldub, et lisaks hakkpuiduga kütmisele kasutati kaebajate ettevõtluses ka muud kütteliiki

(gaas). Masuudi ostu tõendavate arvete puudumine ei välista varude ärakasutamist.

12. Vaidlust ei ole teise (järeleveetava) hakkuri soetamise üle Ekso Agro OÜ poolt. Vastustaja ei ole

tõepoolest välja selgitanud, millises ulatuses erinevate hakkuritega hakkpuitu on toodetud. Samas on

kaebajate esindaja E. Viitkin selgitanud, et teine hakkur on väikese jõudlusega ning kasutusel

eriolukordades (liigniisketel ja raskesti ligipääsetavate aladel) ning pealegi vähemalt kontrolli hetkel

remondis. Seega pole alust eeldada, et selle hakkuri osakaal tootmises oli määrav. Ekso Farm OÜ

hakkpuidu müügiarvete (2015 – 15 tk) ja Ekso Agro OÜ hakkpuidu müügiarvete (2016 – 13 tk; 2015

-11 tk) põhjal järeldas vastustaja, et kaebajad on tegelenud hakkpuidu müügiga OÜ-le Reinpaul.

Raamatupidaja K. Hainsoo 25. novembri 2016 e-kirja kohaselt kasutas hakkurit 2014. aastal Ekso

Farm OÜ ning hakkpuitu 2014. a küttena ei kasutatud. Kaebajad ei ole tagasinõudmise proportsioone

kohtumenetluses vaidluse alla seadnud.

13. Fundus Agro OÜ-lt nõutakse toetus tagasi täies ulatuses põhjusel, et ta on esitanud toetust

taotledes valeandmeid müügitulu kohta osas, mis puudutab silo müüki ning et tema müügitulu püüti

näidata tegelikust suuremana, et täita toetuse taotlejale kehtestatud eeldused.

Tõendiks haldusmenetluses võivad olla ka haldusõiguserikkumise asjas või kriminaalasjas kogutud

tõendid. Euroopa rakendusmääruse (EL) nr 809/2014, 17. juulist 2014, millega kehtestatakse Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1974/2006 rakenduseeskirjad art 11 lg 2 kohaselt on PRIA-

l õigus kasutada teistelt riigiasutustelt saadud tõendeid. Ka nüüdseks kehtetu Komisjoni määrus (EL)

nr 65/2011, 27. jaanuarist 2011, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005

rakendamise üksikasjalikud eeskirjad, andis tõendusmaterjali kasutamise osas samad õigused ka

varem.

14. Kriminaalasjas antud tunnistaja M. Sallo ütluste kohaselt tema töötamise ajal detsember 2009

kuni detsember 2011 OÜ-s Ekso Calves Trading veistele söödaks silo ei antud. Tunnistaja L. Koska

ütluste kohaselt toodi ajavahemikus 2010 lõpp kuni 2012 lõpp vaid ühel korral silo 4-5 rulli ning

lahtist silo mitte kunagi. Tunnistaja M. Kiisk on selgitanud, et raamatupidajana tema poolt menetletud

dokumentidel märkis ta alati müügiarvetele M-tähe ning järjekorranumbri; tutvunud Kaebaja III

2010. ja 2011. a müügiarvetega, ütles, et kõikidele arvetele, välja arvatud siloga seotud arved, on täht

„M“ ja järjekorranumber märgitud tunnistaja poolt ning selge erinevus on näha; 2010. aasta

pearaamatu väljatrükis nähtub eraldi alajaotusena üksus „Silo müük“, kuid enamus silo müügiga

seotud müügiarveid on läinud reale „Muud teenused“, mis näitab, et algselt oli tegemist muude

arvetega; 2010. aasta majandusaasta aruandes pole kajastatud mingeid varusid, sh silo varusid,

raamatupidamisdokumentidest ei nähtu ka mingeid kulusid silo tootmisel.

PRIA-le esitatud silo müügiarved 2011. a kohta erinevad arvetest, mis on saadud kriminaalasja

raames Fundus Agro OÜ raamatupidamisest. Praegusel juhul ei ole vastustajal tekkinud arvamust, et

kõnealused arved olnuks puudlikult vormistatud, vaid et nende abil on püütud näidata Kaebaja III

müügitulemusi selliselt, et ta vastaks toetuse taotlejale seatud tingimustele.

Kaebaja III ei ole esitanud tõendeid ümber lükkamaks vastustaja järeldust, et silo müüki käsitletavatel

arvetel puudusid kogused ning 2011. a raamatupidamisandmete järgi puudusid silo tootmisega seotud

kulud. Egrit Viitkin on olnud kõigi kolme kaebaja juhatuse liige. Seega ei saa silo tootmises Fundus

Agro OÜ poolt veenda kaebajate 30. novembri 2017. a menetlusdokumendis viidatud tunnistajate (sh

Kadi Viitkin) ütlused, et Egrit Viitkin on ise traktorit ja kombaini juhtinud või tema enda kinnitus, et

on silo tootnud talle kuuluvate masinatega. Fundus Agro OÜ põhivarade loendist 31. detsembri 2011

seisuga ilmneb, et Kaebajal III oli taotluse esitamisele eelneval aastal vaid väiketraktor. Muu

kasutatav tehnika sai kasutada olla lepingulisel alusel, mitte kuuluda Kaebajale III.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

15. Ekso Agro OÜ, Ekso Farm OÜ ja Fundus Agro OÜ esitasid apellatsioonkaebuse, milles

taotlevad Tartu Halduskohtu 19. jaanuari 2018. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega

kaebus rahuldada.

16. Apellatsioonkaebuse kohaselt on asjas küsimus sellest, kas ja milline EL õigusakt peaks

kohalduma ning kas Eesti siseriiklik õigusakt (ELÜPS) viitab üldse õigele aktile, s.t kas selline viide

ise ELÜPS-is ei ole vastuolus EL-õigusega ning milline õigusakt (EL määrus) tegelikult

kohaldamisele kuulub. Selliseid puuduseid ei saa pidada ebaoluliseks ning nende kõrvaldamine

kohtus on küsitav ning seda eriti tekkinud olukorras.

17. Arvestades EL õiguse ülimuslikkust liikmesriigi õiguse suhtes, ei saa riigisisese seadusega

mõjutada EL õigusakti kohaldatavust. Seega ei saa lähtuda ELÜPS § 131 ja § 111 lg 1 koosmõjus

sellest, et tagasinõudmisel tuleb kohaldada määrusi (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1974/2006.

Vaidlusaluse toetuse taotlemise ajal kehtis määrus (EÜ) nr 1698/2005 ning seega peaks tegelikult

kohalduma just nimetatud määrus. Sellele antud asjas (ei vaidlustatud otsuses ega vaideotsuses)

viiteid tehtud ei ole. Eeltoodust tulenevalt on vaidlustatud otsus puudulikult motiveeritud ning

õigusvastane ning seda puudust ei saa pidada ebaoluliseks. Lisaks on kehtivas siseriiklikus õiguses

ELÜPS sisuliselt välistanud varasema määruse (EÜ) nr 1698/2005 kohaldamise.

18. Kohus ei ole piisavalt tähelepanu pööranud ka konkreetsele Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr

1974/2006 art 16a, mida ei ole käesolevas asjas õigesti rakendatud ja millega on vastuolus siseriikliku

õiguse vastav säte (määrus nr 80 § 5 lg 2). Eeltoodud määruse säte näeb ette, et toetuse andmisel

antakse selliste rajatiste tarbeks toetust, mis katavad ainult taotleja vajadused. Samas ei välista see

kaebajate hinnangul seda, et kui hiljem selgub, et investeeringu tulemusel ületatakse kaebaja

vajadused ning äriplaan muutub, siis müüakse ka ülejääk.

19. Kaebajad on selgitanud, et nad on oma tegevuses kasutanud kahte hakkurit ning teise hakkuriga

toodetud materjali on neil ka õigus müüa. Kohus on jätnud tähelepanuta kaebajate selgitused, et teine

hakkur on traktori järel veetav, mille tootlus on 300-400 m3 päevas. Arvestades müüdud koguseid,

siis on võimalik neid koguseid toota ka selle konkreetse hakkuriga. Hakkematerjali müük oli

väiksemahuline ja äriühingute käivet silmas pidades väikse tähtsusega.

20. Vajalikud hindepunktid toetuse määramiseks oleksid Ekso Farm OÜ ja Ekso Agro OÜ kokku

saanud ka kolmanda taotlejata. Kuigi määruse järgi peavad kõik taotlejad vastama toetuse saamise

nõuetele, siis hilisemalt ühe taotleja suhtes toetust välistavate asjaolude selgumisel ei tohiks see kaasa

tuua ülejäänud taotlejate suhtes maksimaalselt negatiivset tagajärge.

21. Tõendite sisulist analüüsi (seda eriti tunnistaja ütluste osas) vaidlustatud otsuses ei ole. Alles

kohtuotsuses võib leida isikute ütluste kohta analüüsi ja viite konkreetsetele lausetele või tunnistajate

ütlustele. Selle tulemusel on tekkinud olukord, kus tegelikult on haldusaktile sisu andnud alles kohus

ning kohtuotsuse vahendusel saavad kaebajad teada selle, milliseid asjaolusid täpselt ühe või teise

tõendiga soovitakse tõendada. Olukorras, kus haldusorgani otsusest ei järeldu selgeid viiteid ja

arusaadavat põhjendust ning tõendite analüüsi, on kaebajalt ebamõistlik nõuda tõendite esitamist.

Kaebajad viitasid Paul Hoopi ütlustele ja ka muudele tõenditele. Halduskohus leidis, et need tõendid

ei ole piisavad ning ei mõjuta kohtu hinnangut. Sama P. Hoopi ütlustes pole põhjust kahelda ning

halduskohus ei esitanud ka põhjuseid, miks on selle isiku ütlused ebausaldusväärsed (neid toetavad

ka põlluraamatud ja teised tõendid).

22. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb PRIA apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle

rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

23. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus on

põhjalikult analüüsinud kaebajatele makstud toetuse tagasinõudmise võimalikke õiguslikke aluseid,

õigusliku aluse kajastamist kaevatavas otsuses, selle mõju kaebajate õigustele, samuti tagasinõude

faktilist alust, selle tõendatust iga kaebaja suhtes eraldi ja kaebajate menetluslike õiguste järgimist

haldusmenetluses. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu otsuse põhjendused ammendavad ning

apellatsioonkaebuse väited põhjendusi ümber ei lükka. Ringkonnakohus järgib halduskohtu otsuse

põhjendusi ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 põhjendusi ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

24. Apellatsioonimenetluses on kaebajad jätkuvalt seisukohal, et kaevatava otsuse viide selle

õigusliku alusena määruse (EL) nr 1306/2013 art 63 lg-tele 1 ja 3, määruse (EL) nr 966/2012 art 135

p-le 3 c ja ELÜPS §-le 131 on ebaõige, kuna tulenevalt määruse (EL) nr 1303/2013 art 152 lg-st 1

tulnuks toetuse tagasinõudmine otsustada varem kehtinud määruse (EÜ) nr 1698/2005 sätetest

lähtudes. Siinkohal ei ole ekslik üksnes kaevatavas otsuses õigusliku aluse nimetamine, vaid kahtluse

all on ELÜPS § 131 ja § 111 lg 1 kooskõla Euroopa Liidu õigusega, mistõttu ei saa tegemist olla

kaevatava otsuse formaalse puudusega.

Ringkonnakohus kaebajatega ei nõustu.

25. Asja läbivaatamisel halduskohtus ega apellatsioonkaebuses ei ole kaebajad väljendanud

seisukohta, et juhul, kui nõustuda, et toetuste tagasinõudmine tulnuks otsustada määruse

(EÜ) nr 1698/2005 järgi, siis viinuks see vastustaja poolt teistsuguse otsuse tegemisele.

Tähelepanuväärne on siinjuures, et kaebajad ei ole vastu vaielnud halduskohtu tõdemusele, et

sarnaselt ELÜPS § 111 lg-s 1 viidatud määruse (EL) nr 1306/2013 art 63 lg-le 1 viivad ka määruse

(EÜ) nr 1698/2005 art 71 lg 2 ja art 72 lg 2 koostoimes määruse (EÜ) nr 1290/2005 art 33 lg-ga 1

järelduseni, et toetuse taotlejatele välja makstud toetuse arvel tehtud kulutused, mis kontrolli

tulemusena osutuvad abikõlblikkuse kriteeriumidega vastuolus olevaks, annavad ühelt poolt aluse

toetuse osaliseks või täielikuks tagasinõudmiseks ja teiselt poolt panevad vastustajale kohustuse

Euroopa Liidu finantshuvide kaitseks vastavaid meetmeid rakendada. Ka ringkonnakohtule ei ole

äratuntav, et ajalises järgnevuses Euroopa Liidu ühtset põllumajanduspoliitika rahastamis- ja

järelevalveküsimusi reguleerivad määrused näeksid ette toetuse saajate erineva kohtlemise toetuse

tingimuste rikkumise korral.

26. Ringkonnakohus jagab kaebajate seisukohta, et EL õiguse ülimuslikkuse tõttu, ei saa riigisisese

seadusega mõjutada EL õigusakti kohaldatavust. Olukorras, kus siseriiklik õigusakt on vastuolus EL

õigusega, tuleb EL õigusega vastuolus olev säte jätta kohaldamata ja kohaldada selle asemel otse EL

asjakohast sätet. Käesoleval juhul võib ELÜPS § 111 lg 1 koostoimes §-ga 131 vastuolu EL õigusega

seisneda viites EL määrusele, mis toetuse tagasinõudmise õigusliku alusena tegelikult ei kohaldu.

Kuid see ei tooks käesoleval juhul kaasa ületamatut vastuolu, kuna ELÜPS § 131 ja § 111 lg 1 tuleks

vastavalt jätta kohaldamata ja kohaldada määrust (EÜ) nr 1698/2005, koostoimes määrusega (EÜ) nr

1290/2005. Kuigi siseriiklikus seaduses sätestatud võimalik ebaõige viide EL õigusaktile tekitab

õigusselgusetu olukorra, ei riku see kaebajate õigusi toetuse tagasinõudmisel. Kohustus säilitada

toetuse arvel soetatud seadet ja kasutada seda sihipäraselt viie aasta jooksul toetuse väljamaksmisest

oli kaebajatele teada. Toetuse taotlemise ja kasutamise täpsemad tingimused on sätestatud määruses

nr 80. Toetuse taotlemisel ja investeeringuobjekti hilisemal kasutamisel pidid kaebajad nendega

arvestama. Seejuures toetuse taotlemisel esitatud äriplaanide (I kd, tl-d 48p, 54p ja 60p) kohaselt ongi

kaebajad kavandanud kasutada 100% investeeringuobjektiga toodetavast soojusenergiast ettevõtete

tootmises, s.o näinud ette oma äritegevuses määruse nr 80 § 5 lg-s 2 sätestatud tingimuse järgimise.

Pärast kaebajate poolt toetustaotluste esitamist, asjakohaste Euroopa Liidu õigusaktide kehtetuks

tunnistamise ja uute jõustumisega, ei ole muutunud ka põhimõte, et toetuse tingimuste rikkumine

võib kaasa tuua toetuse osalise või täieliku tagasinõudmise.

27. Eeltoodud asjaoludel ei ole toetuse tagasinõudmise otsuse tühistamise nõude lahendamisel

määravat tähendust sellel, kas ELÜPS § 111 lg 1 koostoimes §-ga 131, ja vastavalt ka kaevatav otsus,

viitab õigesti Euroopa Liidu õigusele. Isegi juhul, kui tagasinõude õiguslikuks aluseks on Euroopa

Liidu varasemad määrused ei saanud see mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Seetõttu, olukorras,

kus Riigikohus on asjas nr 3-15-1188 sarnases küsimuses pöördunud eelotsusetaotlusega Euroopa

Kohtu poole, ei võta ringkonnakohus seisukohta küsimuses, kas toetuse tagasinõudmise õiguslikuks

aluseks saab olla määruse (EL) nr 1974/2006 art 63 lg 1 või määruse (EÜ) nr 1290/2005 art 33 lg 1,

kuid ei pea põhjendatuks ka peatada menetlust eelotsusetaotluse lahendamiseni.

28. Kaebajate hinnangul on halduskohus ebaõigesti kohaldanud määruse (EÜ) nr 1974/2006 art 16a.

Sätte õigel kohaldamine viib järeldusele, et määruse nr 80 § 5 lg 2 on sättega vastuolus, kitsendades

taotlejate õigusi alusetult. Toetusega soetatud investeeringuobjekti kasutamise tingimuste osas tuleb

seega kohaldada toetustaotluste esitamise ajal kehtinud Euroopa Liidu määrust ning jätta määruse

nr 80 5 lg 2 kohaldamata.

Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebajate selle seisukohaga.

29. Artikliga 16a täiendati määrust (EÜ) nr 1974/2006 14. juulil 2011 rakendusmäärusega

(EL) nr 679/2011. Rakendusmääruse preambula järgi määruse (EÜ) nr 1698/2005 art 26 kohased

tegevused, mis on seotud põllumajandusettevõtetes taastuvenergia tootmisega, võivad jääda Euroopa

Liidu toimimise lepingu art 42 kohaldamisalast välja. Põllumajandusliku riigiabi eeskirjadele

vastamise tagamiseks tuleks kehtestada erisäte, milles käsitletakse põllumajandusettevõtetes

taastuvenergia tootmisse investeerimist.

Ringkonnakohus mõistab rakendusmäärust selliselt, et määruse (EÜ) nr 1974/2006 täiendamine art-

ga 16a oli vajalik, et välistada, et põllumajandusettevõttele antud investeeringutoetus taastuvenergia

tootmise valdkonnas tooks kaasa turumoonutusi väljaspool põllumajandusettevõtte põhitegevusala,

s.o eelkõige energiatootmise valdkonnas. Määruse nr 80 muutmise seletuskirjast1 nähtub, et § 5 lg 2

muutmise toimus, s.o investeeringuobjektiga toodetud energia müümise keeld kehtestati, määruse

(EÜ) nr 1974/2006 art-st 16a tuleneva piirangu järgimiseks. Seejuures on ka põllumajandusminister

piirangu eesmärgina silmas pidanud riigiabi reeglite järgimise vajadust, märkides määruse

seletuskirjas, et kuna energia ei ole põllumajandustoodang, siis on arengukava 1. telje raames (mille

puhul on tegemist põllumajandusliku riigiabiga) võimalik toetada ainult energiatootmist kui

põllumajandusliku tootmistsükli vaheprodukti.

Muudatus ei puuduta investeeringuid biomassi tootmiseks. Samas kaebajate investeeringu-objektiga

toodetud puiduhake ei vasta biomassi mõistele. Kaebajate poolt toetustaotluste esitamise ajal

kehtinud elektrituruseaduse § 57 lg 2 järgi biomass on põllumajanduse (sealhulgas taimsete ja

loomsete ainete) ja metsanduse ning nendega seonduva tööstuse toodete, jäätmete ja jääkide

bioloogiliselt lagunev osa ning tööstus- ja olmejäätmete bioloogiliselt lagunevad komponendid.

Sarnaselt on biomassi mõiste sätestatud ka käesoleval ajal kehtiva atmosfääriõhu kaitse seaduse § 120

lg-s 5.

30. Investeeringuobjektiga toodetud energia müümise keeld, nagu see on sätestatud määruse nr 80 §

5 lg-s 2, erineb määruse (EÜ) nr 1974/2006 art-ga 16a, seatud piirangust, kuna viimase kohaselt on

investeeringud toetuskõlblikud üksnes sel juhul, kui nende energia eriliigi tootmisvõimsus ei ole

suurem kui põllumajandusettevõtte (sh majapidamine) soojus- ja elektrienergia keskmine

energiatarbimine aastas. Ringkonnakohus nõustub, et kuigi viidatud sättega ei ole energia müümine

otseselt keelatud, siis tootmisvõimsuse piiramine taotleja enda vajadusega, pidades silmas riigiabi

reeglite järgimise eesmärki sätte kehtestamisel, osutab siiski selgelt, et toetusega tehtud investeering

ei tohiks kaasa tuua toodetud energia võõrandamist äritegevusena. Sellisena ei ole määruse nr 80 § 5

lg 2 vastuolus määruse (EÜ) nr 1974/2006 art-ga 16a, arvestades ka subsidiaarsuspõhimõtet. Määruse

seletuskirjas on müümise piirangu kehtestamist põhjendatud soojusenergia tarbimise hooajalisusega.

Tuleb nõustuda, et keskmise tarbimise alusel arvestatud tootmisvõimsusega seotud tingimuse

kohaldamine Eesti klimaatilistel tingimustel oleks taotlejate jaoks eeldatavalt kahjulikum, kuna

aastaringse keskmise soojusenergia vajadust katva võimsusega seade ei suudaks katta taotlejate

vajadust soojusenergia järele talveperioodil ja oleks seega välistanud kaebajate poolt soetud

võimsusega seadme ostmiseks toetuse andmise. Piirang ei ole kaebajate suhtes ka

ebaproportsionaalselt koormav, kuna hakkepuidu tootmine sõltub taotlejate otsustest, s.t taotlejatel

on võimalik kujundada tootmise maht vastavalt oma vajadustele, vältides vajadust toodetut müüa,

erinevalt näiteks päikeseenergia tootmisest, kus energia tootmise maht sõltub looduslikest teguritest

ja võib seega periooditi ületada taotlejate energiavajaduse, tingides energia müümise.

31. Seetõttu on halduskohus õigesti tõlgendanud ja kohaldanud määruse nr 80 § 5 lg-t 2 koostoimes

määruse (EÜ) nr 1974/2006 art-ga 16a.

32. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa PRIA poolt kohapealse kontrolli käigus ja toetuse

tagasinõudmise

menetluses

tuvastatud

asjaoludest

järeldada,

et

taotlejate

poolt

1 Kättesaadav võrguaadressil http://www.pria.ee/docs/resources/5949.pdf

investeeringuobjektiga toodetud hakkpuidu müük oleks põhjustatud kaebajate endi energiavajaduse

kõikumisest ja/või sellest, et neil ei olnud võimalik mõjutada hakkepuidu tootmise mahtu.

Vastustaja ja halduskohus on põhjendatult leidnud, et asjaolud kogumis on piisavad, et jaatada

kasutuskorra kokkuleppe järgi hakkurit kasutanud Ekso Agro OÜ ja Ekso Farm OÜ tegevuse vastuolu

määruse nr 80 § 5 lg-ga 2 ja § 16 lg 4 p-ga 1. Ringkonnakohus peab siinkohal oluliseks, et vaidlust ei

ole selles, et taotlejad hakkepuitu müüsid (müügiarvete järgi Ekso Farm 2014. ja 2015. aastal kokku

150 323,24 euro väärtuses ning Ekso Agro OÜ 2014.-2016. aastal kokku 162 926,99 euro), samas

kui hakkepuidu kasutamise kohta soojusenergia tootmiseks omatarbeks dokumentaalsed tõendid

puuduvad; puuduvad dokumendid ja isegi andmed selle kohta, kui palju hakkepuitu vaidlusalusel ajal

kokku toodeti ja kui palju sellest kasutati omatarbeks; kaebajate äriplaanist nähtuvalt kavatsesid

kaebajad kasutada hakkepuitu kahe teisaldatava katlaga soojusenergia tootmiseks, mis kavatseti

soetada samuti toetusega, kuid millest halvenenud turusituatsioonis loobuti; puuduvad tõsikindlad

andmed, et kaebajate kasutuses oli ükski katel, mis võimaldas vaidlusalusel ajal hakkepuiduga

soojusenergiat toota (varasemalt kasutusel olnud ja kontrolli ajaks utiliseeritud vedelkütuse katla

tehnilisi spetsifikatsioone vastustajale ei esitatud, väidetavalt tasuta taotlejate ajutises kasutuses olnud

teisaldatava katla omanik ei ole teada ja kasutust ei ole dokumenteeritud), samas kasutati

soojusenergia saamiseks vähemalt osaliselt gaasi ning Ekso Agro OÜ 25. novembri 2016. a selgituse

(I kd, tl 116) järgi 2014. aastal ei kasutatud hakkepuitu küttena.

33. Kaebajad on vastustajale ette heitnud uurimiskohustuse täitmata jätmist, eelkõige seda, et PRIA

ei ole üritanud selgitada ega kogunud täiendavaid tõendeid puiduhakke kaebajate poolt omatarbeks

kasutamise ning kaebajate kasutuses olnud teise puiduhakkuri kasutamise ja toodangu kohta.

Ringkonnakohus osutab siinkohal, et määruse nr 80 § 15 lg 2 p-st 1 tulenevalt alates taotluse

esitamisest kuni viie aasta möödumiseni PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest oli kaebajatel

kohustus teavitada PRIAt kirjalikult nõusoleku saamiseks tegevuse või investeeringuobjektiga seotud

muudatusest. Seega olukorras, kus kaebajad otsustasid erinevalt toetuse taotlemisel esitatud äriplaanis

kajastatust võõrandada osa investeeringuobjektiga toodetud puiduhakkest, oli neil kohustus sellest

vastustajat teavitada, kuid seda ei ole tehtud. Vastavalt määruse nr 80 § 16 lg 4 p-le 1 ja 3 on taotlejad

kohustatud investeeringuobjekti säilitama ja sihipäraselt kasutama vähemalt viie aasta jooksul arvates

PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest ning võimaldama teostada toetuse sihipärase ja

tähtaegse kasutamise üle järelevalvet. Investeeringuobjekti ja toetuse sihipärase kasutamise nõue

hõlmab aga vältimatult nõuet kasutada investeeringuobjekti toetuse tingimustega kooskõlas, s.h

kehtestatud piirangute raames, käesoleval juhul seega mitte müüja toodetud hakkpuitu.

34. Oma tegevust investeeringuobajekti kasutamisel saavad suunata eelkõige kaebajad ise. Tegevuse

kujundamisel pidid kaebajad aga paratamatult arvestama vajadusega võimaldada teha järelevalvet

oma tegevuse üle ning vastavalt dokumenteerida oma tegevust. Olukorras, kus kaebajate kasutuses

on lisaks toetusega soetatud puiduhakkurile veel teinegi puiduhakkur, mille kohta määruse nr 80 § 5

lg-s 2 sätestatud piirang ei kohaldu, pidi kaebajatele olema selge vajadus eristada kahe seadme

toodangut, toodangu kasutamist ja vajadusel asjaolusid ka tõendada. Isegi, kui PRIA tuvastatud

asjaoludest ei selgu üheselt, kui suures koguses investeeringuobjektiga soetatud seadmega puiduhaket

toodeti/võõrandati, ei ole kohtumenetluses ilmnenud, et vastustaja oleks jätnud tegemata toimingud,

mille tulemusena oleks saanud asjaolusid täpsustada. Kaebajate üldistavad väited, et vastustaja ei ole

hinnanud puiduhakke toodangu mahtu, võrrelnud seda teise hakkuri tootlikkusega ja müüdud

puiduhakke moodustas üksnes väikese osa kaebajate majandustegevusest, ei selgita, milliste

konkreetsete toimingute kaudu oleks vastustaja saanud täpsemaid andmeid koguda. Ringkonnakohus

jagab halduskohtu seisukohta, et PRIA on teinud mõistlikult vajaliku asja lahendamiseks vajalike

andmete ja tõendite saamiseks ning kaebajatel endil tulnuks esitada andmed ja tõendid vastustaja

järelduste kummutamiseks. Asjaolu, et kaebajate kasutuses on veel teine puiduhakkur, mille

tootmisvõimsus teoreetiliselt võinuks tagada kogu müüdud puiduhakke tootmise, ei ole selleks piisav.

Olukorras, kus kaebajad loobusid küll katelde soetamisest, aga soetasid siiski puiduhakkuri, vaidlust

ei ole, et soetatud hakkurit kasutati puiduhakke tootmiseks, saanuks kaebaja oma väidete

kinnitamiseks esitada andmed kummagi hakkuri toodangu ja selle kasutamise kohta, andmed

hakkuritel töötanud isikute, nende töötundide ja hakkurite käitamise kulude kohta. Nende andmete

esitamata jätmine viitab aga sellele, et sel viisil ei õnnestunuks näidata vastustaja järelduste

ebaõigsust.

35. Põhjendamatuks peab ringkonnakohus kaebaja III etteheiteid haldusmenetluses tõendite

kogumisele ja hindamisele. HKMS § 65 lg 1 otsesõnu lubab haldusmenetluse kõrval ka

halduskohtumenetluses kasutada tõendina haldus- või süüteomenetluses protokollitud või salvestatud

ütlusi või kirjalikult või suuliselt antud seletusi. Kui kaebaja leidis, et vastustaja kogutud tõendid

kajastavad asjaolusid ebaõigesti, oli tal õigus nõuda, et halduskohtus kuulaks tunnistajana või vande

all üle isiku, kelle ütlusi või seletusi nimetatud tõend sisaldab. Seda võimalust ei ole kaebaja aga

kasutanud. Kuna kaebaja väidete kõrval puuduvad muud andmed, et kriminaalmenetluses ütlusi

andnud isikud oleks andnud ekslikke või valeütlusi, siis ei pidanud vastustaja ega halduskohus omal

algatusel isikuid uuesti küsitlema. Vaidlustatud otsuses nähtub, et PRIA analüüsis vaidlusaluseid silo

müügiarveid ning tuvastas, et vastustajale esitatud arved ei kajasta õigesti tegelikult toimunud

tehinguid, kuna neid on tagantjärele muudetud ja ostja raamatupidamises vastavad arved puuduvad.

Lisaks puuduvad kaebaja III raamatupidamises andmed selle kohta, et kaebaja oleks teinud kulutusi

silo tootmiseks. Selles olukorras on halduskohus tõendeid täiendavalt hinnanud ning põhjendatult

leidnud, et otsuse järeldus kaebaja III poolt toetuse taotlemisel valeandmete esitamisest on õige, isegi

kui osa kogutud tõendeid on hindamata jäänud. Halduskohus on põhjendanud ka seda, miks kaebaja

viidatud tõendid ei lükka ümber ülejäänud tõenditest kogumis tuvastatud asjaolusid. Konkreetselt

seda, et E. Viitkini, kes on olnud seotud kõigi kaebajatega, töötamine põllutöömasinatega ei luba veel

järeldada, et silo tootmine toimus just Fundus Agro OÜ tarbeks. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa

pidada ka eluliselt usutavaks olukorda, kus äriühingu majandustegevus seisneb selles, et teine

äriühing lubab tasuta niita talle kuuluva rohumaa, vahendid ning masinad selleks saadakse tasuta

äriühingu juhatuse liikmelt ning äriühing võõrandab niitena saadu silona kasu teenimise eesmärgil,

kusjuures väidetavalt silo ostnud äriühingus töötanud isikud ei kinnita silo kasutamist ettevõttes.

Seega ei saa kaebajate etteheited tõendite hindamisel tuua kaasa teistsuguse otsuse tegemist.

36. Asjakohatu on kaebajate väide, et ühe taotleja suhtes toetust välistavate asjaolude selgumisel ei

tohiks see kaasa tuua ülejäänud taotlejate suhtes maksimaalselt negatiivset tagajärge. Vastustaja on

otsustanud toetuse osalise tagasinõudmise Ekso Agro OÜ-lt ja Ekso Farm OÜ-lt kummagi poolt

hakkuri nõuetele mittevastava kasutuse perioodi proportsioonis ja Fundus Agro OÜ-lt toetuse

täieliku tagasinõudmise tema poolt toetuse taotlemise valeandmete esitamise tõttu. Ühegi kaebaja

rikkumine ei olegi seega kaasa toonud teistelt kaebajatelt toetuse tagasinõudmist.

37. Eeltoodu alusel jääb Ekso Agro OÜ, Ekso Farm OÜ ja Fundus Agro OÜ apellatsioonkaebus

rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19. jaanuari 2018. a otsus muutmata.

38. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. PRIA ei ole

esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid PRIA kasuks välja ei mõisteta.

/allkirjastatud digitaalselt/