3-17-1555/11 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. september 2018, Tartu

Haldusasja number

3-17-1555

Haldusasi

T.M. kaebus Tartu Vangla 24. aprilli 2017. a otsuse nr 6-

5/61-2 ja 26. juuni 2017. a vaideotsuse nr 1-11/135-

2 ning 24. aprillil 2017 koostatud individuaalse täitmiskava

osaliselt tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks

otsustada uuesti kaebaja avavanglasse paigutamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 15. jaanuari 2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

T.M. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant – T.M.

esindaja – v.adv Risto Käbi

Vastustaja – Tartu Vangla

1. Jätta asja juurde võtmata apellatsioonkaebuse lisana esitatud tõendid ja tagastada

need T.M. le.

2. Jätta

T.M.

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ja

Tartu

Halduskohtu

15. jaanuari 2018. a otsus muutmata.

3. Jätta T.M. menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 8. oktoober 2018.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla 24. aprilli 2017. a otsusega nr 6-5/61-2 lõpetati T.M. avavanglasse paigutamise

menetlus haldusmenetluse seadus (HMS) § 43 lg 4 p 2 alusel. Otsuse kohaselt ei saa kaebaja

paigutamist avavanglasse otsustada individuaalse täitmiskava (ITK) alusel, kuna 24. aprilli 2017.

a hinnangust tulenevalt on kaebaja ohutase kõrgohtlik. Riskihinnang muutus tulenevalt kuriteo

laadist ja toimepanemise ajast. Kõrgohtliku kinnipeetava avavanglasse paigutamine otsustatakse

justiitsministri 25. märtsil 2008. a vastu võetud määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (täitmisplaan) § 17

lg 1 p 3 alusel. Esimene võimalus ümberpaigutamiseks avaneb seega 18. juulil 2021.

2. Tartu Vangla 26. juuni 2017. a vaideotsusega nr 1-11/135-2 tagastati läbivaatamatult T. M

vaie vangla otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Vaideotsuses leidis vangla, et kaebajal puudub

subjektiivne õigus vaidlustada riskihindamises antud hinnangut ohtlikkuse osas halduskohtus või

nõuda uue riskihindamise ja individuaalse täitmiskava koostamist, samuti õigus nõuda enda

paigutamist avavanglasse.

3. 26. juulil 2017 esitas T. M Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles palus

tühistada Tartu Vangla 24. aprilli 2017. a otsuse nr 6-5/61-2, vaideotsuse, tühistada osaliselt

individuaalse täitmiskava ja kohustada vanglat otsustama uuesti kaebaja avavanglasse

paigutamine.

Kaebuse põhjenduste kohaselt vaidlustatud tegevusega võeti kaebajalt avavanglasse paigutamise

võimalus. Kaebajal oli õiguspärane ootus, et tema avavanglasse paigutamise küsimus otsustatakse

algselt määratud ohutaseme alusel. Kaebajal on õigus, et tema ohutase määratakse ja ITK

koostatakse vastavalt kehtivale korrale. 24. aprilli 2017. a ITK koostati kehtivaid nõudeid

rikkudes, ITK muutmiseks ei esinenud õiguslikku alust. Ohuhinnangu aluseks on võetud ebaõiged

asjaolud ja ohuhinnangu tõstmine otsustati ilma seksuaalkurjategijate ohtlikkust hindava

spetsialisti osavõtuta. Kaebajal on olemas elukoht, ta ei ole koos kannatanuga elanud, kannatanu

ei olnud kaebaja lähedane ega perekonnaliige. Kuritegelik elustiil pole kaebajale omane. Kaebaja

tegevuses ei esinenud vägivaldsust. Hinnangu tegemisel ei küsitud kaebaja arvamust. Arvesse ei

võetud, et kaebaja lähedased suhtlevad ja toetavad teda. Kaebajal on tegutsev äriühing. Kaebajat

ei ole distsiplinaarkorras karistatud.

4. Tartu vangla palus vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja selgitusel kontrolli käigus tuvastati, et kaebajast lähtuvat ohtu lastele hinnati valesti.

Nimetatud asjaolu tingis uue ohuhinnangu. Esimese hinnangu andis Viru Vangla, millest järgneval

kahel korral lähtuti. Kahetsusväärne on, et viga varem ei ilmnenud. Ohu määratlemisel võetakse

arvesse selle olemust, ulatust, vahetust, sagedust, tõenäosust. Ohutase määratakse seda kõrgem,

mida raskem tagajärg isiku tegudel on ja mida tõenäolisemalt ta neid uuesti toime paneb.

Kaebaja kannab karistust seksuaalse enesemääratlemise vastu toime pandud kuriteo eest. Kaebaja

mõisteti asjas nr 1-11-7339 süüdi karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 ning § 142 lg 2

p-de 1 ja 2 järgi ja mõisteti liitkaristusena 10 aastat vangistust. Kaebaja alustas kuritegude

toimepanemist siis, kui kannatanu oli veel 9-aastane. Kuritegu pandi toime korduvalt 3 aasta

jooksul nii kaebaja elukohas kui ka kannatanu elukoha lähedal asuvas suvilas. Ohtlikkuse

hindamisel võeti arvesse, et kaebaja pani teo toime tahtlikult, korduvalt, pika aja jooksul alaealise

kannatanu suhtes. Kaebaja eitab teo toimepanemist ja oma süüd. Sotsiaal-majanduslikud asjaolud

ei saanud tingida teo toimepanemist, kuna kaebaja oli abielus ja elas koos abikaasaga ning tal oli

töö, sissetulek ja elukoht. Kaebaja pani kuriteo toime omakasupüüdlikult ja enda heaolu

saavutamiseks. Seetõttu ei saa algset ohutaset pidada õigeks ja kaebaja on laste suhtes kõrgohtlik.

ITK-s arvestati, et kaebaja kuritegude dünaamika muutus raskemaks ning lisandus vägivaldsus ja

seksuaalkomponent. Eksimus vägivaldsuse arvestamisel ei muuda ohutaset ebaõigeks, kuna see ei

muuda kohtuotsuses märgitud asjaolusid ega kuriteo tagajärge.

Inspektor-kontaktisik vestles kaebajaga pärast seda, kui ta sai teada, et ohuhinnang on ekslikult

koostatud. Seega kaebajale selgitati tekkinud olukorda ning tal oli võimalus oma seisukoht esitada.

Määrus nr 21 ei näe ette, et ohutaseme muutmisel tuleks kaebajalt küsida seisukohta. Kaebaja

viidatud ebaõigeid faktilisi asjaolusid ei tulnudki aluseks võtta. Seega ei ole rikutud

HMS § 40 lg-t 1.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohus jättis 15. jaanuari 2018. a otsusega kaebuse rahuldamata.

6. Otsuse põhjenduste kohaselt vaidlustatud tegevus on avavanglasse paigutamise menetluses üks

menetlustoimingutest, millega vastustaja lõpetas enda initsiatiivil algatatud menetluse. Kuigi

vastustaja on menetlustoimingut põhjendanud, ei muuda see vaidlustatud menetluse lõpetamist

haldusaktiks (HMS § 43 lg 4 p 2). Seetõttu pole selle tühistamine võimalik. Ka ITK osaline

tühistamine pole võimalik, kuna ITK I osa, milles kajastatakse kinnipeetava ohutaset, ei ole

haldusakt HMS § 51 lg 1 tähenduses. Õigusi antakse või kohustusi pannakse peale eraldiseisva

tegevusega ja kui selle eelduseks on ka oht, saab seda selle tegevuse vaidlustamise raames eraldi

hinnata.

7. Selleks, et vangla saaks ITK alusel otsustada kaebaja ümberpaigutamise avavanglasse, ei tohi

kaebaja olla kõrgohtlik (täitmisplaan § 17 lg 1 p 3). Ohutase on õigusnormi eelduse küsimus, mille

täitmisest sõltub õiguslik tagajärg (VangS § 20 lg 1, täitmisplaan § 17 lg 1 p 3). Kinnipeetaval ei

ole subjektiivset õigust kindlale ohutasemele. Eelnevast tulenevalt saab kaebaja halduskohtusse

pöörduda üksnes oma menetluslike õiguste kaitseks.

8. Kohustamisnõude osas tuleb kohustuslik kohtueelne menetlus lugeda läbituks. Kohtu hinnangul

on vangla ekslikult vormistanud vaideotsuse vaide läbi vaatamata jätmisena. Sisuliselt on ta jätnud

vaide rahuldamata, kuna kaebaja menetluslikke õigusi pole rikutud.

9. Riskihinnangu koostamine on iseseisev tegevus, mille tulemusi kajastatakse ITK-s (määrus nr

21 § 1 lg 3 p 6 ja § 2 lg , § 3 lg 1). Riskihinnangut on võimalik muuta ka sellise asjaolu korral, kui

selgub, et olemasolev hinnang on tehtud ekslikult, sh kui selle aluseks olnud asjaolusid on

eelnevalt valesti väärtustatud. Riskihinnangu mõtteks on, et see kajastaks võimalikult täpseid ja

asjakohaseid hinnanguid eeskätt otsustamise hetkel. Vangla on põhjendanud, milles esmase

riskihinnangu ekslikkus seisnes. Uue riskihinnangu tegemisel oli vastustajal õigus omistada

tuvastatud asjaoludele õige kaal ja tähendus. Kaebajale ei saanud seega tekkida õiguspärast ootust,

et tema avavanglasse paigutamise küsimus otsustatakse esmase riskihinnangu alusel.

riskihindamise ankeedis ei ole kaebaja väidetud ekslikke asjaolusid kajastatud ega nendest

lähtutud, kui määrati kaebaja ohutase laste suhtes.

10. ITK-sse on ekslikult lisatud märge „vägivallaga“. Otsese vägivalla puudumine ei muuda fakti,

et kaebaja tunnistati süüdi väga raske teo toimepanemise eest, kuna tegu pandi toime alaealise

(teod pandi toime, kui laps oli 9-12 a vana) suhtes pika perioodi jooksul. See, kas kaebajal on

kehtivad distsiplinaarkaristused ning kas ta omab lähedaste toetust, tegutsevat äriühingut ning

vabanemisel töökohta, ei seondu otseselt lastega. Tõenäoliselt esinesid eelpool nimetatud asjaolud

ka siis, kui kaebaja pani toime kuriteo alaealise suhtes. Asjaolud võivad kirjeldada kaebaja üldist

võimet ühiskonnas majanduslikult hakkama saada, kuid nende asjaolude alusel ei ole võimalik

hinnata kaebajast tulenevat ohtu lastele.

11. Avavanglasse paigutamise menetluses tuleb ohutaseme määratlemisel arvesse võtta eeskätt

toime pandud kuriteo raskust ja selle tagajärje ulatust. Mida raskema kuriteo on isik toime pannud

ja mida kaalukamat õigushüve on ta seeläbi kahjustanud, seda väiksem peab olema tõenäosus, et

jaatada isikust lähtuvat ohtu. Vastustaja on õigesti võtnud arvesse kaebaja toime pandud teo

raskuse, kui ta määratles kaebajast lähtuva ohutaseme laste suhtes. Kaebaja kahjustas väga

kaalukat õigushüve, kuna ta pani alaealise suhtes pika aja jooksul toime seksuaalkuriteo, mis

eelduslikult põhjustas ohvrile kannatusi ja millest toibumine on pikaajaline ja keeruline ning millel

on tõenäoliselt kaugeleulatuvad tagajärjed kannatanu tervisele ja elule. Kaebaja kahjustas

õigushüve tahtlikult. Kuna tegemist oli lapsohvriga, see suurendab ohutaset.

12. Kaebajale määratud karistus ei ole ilmselgelt ebaproportsionaalne. Vangla distsiplinaarkorra

tagamiseks ja üldpreventiivsel eesmärgil on karistamine põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

13. T. M esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse

tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

14. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja leiab jätkuvalt, et kaebaja riskitaseme tõstmine

kõrgohtlikuks laste suhtes oli alusetu ja põhjendamata. Halduskohus hindas kaebaja ohtlikkust

metoodilise aluseta ja lähtus eeldustest, mis ei haaku tegelikkusega. Kohus jaatas kaebaja

kõrgohtlikkust, pidades selleks piisavaks vaid selle kuriteo asjaolusid, milles kaebaja süüdi

tunnistati. Põhjendamatu on kohtu tees, et kui isik on pannud seksuaalse enesemääramise õiguse

raske rikkumise, võib ta kohe lugeda kõrgohtlikuks.

Metoodika puudumine jätab kohtu antud hinnangu kaebaja ohtlikkusele põhjendamatuks, skaala

puudumine jätab selgusetuks, mida tähendab kaebaja ohu hindamine tasemele „kõrgohtlik“. Küll

on metoodika (sh terviklik hindamisskaala) olemas ohu hindamistel Static-2002 (madal; madal-

mõõdukas; mõõdukas; mõõdukas-kõrge; kõrge) (vt lisa 13) ja Stable-2007 (madal; mõõdukas;

kõrge).

15. Kaebaja suhtes Tartu Vanglas läbi viidud seksuaalkurjategija ohtlikkuse hindamise

tulemused metoodikate Static-2002 ja Stable-2007 alusel on andnud tulemuseks madala või

mõõduka ohuhinnangu. Halduskohus oleks pidanud kaebaja väiteid madalate ohutasemete kohta

neil hindamistel kontrollima ja tõendid vastustajalt välja nõudma. Sedasi mitte toimides on

halduskohus kaebaja riski hinnates jätnud põhjendamatult kaalumata olulised asjaolud

(spetsialistide antud ohuhinnangud).

16. Kohus ei ole piisavalt arvestanud kaebaja ohtlikkuse ümber hindamise erakorralisusega, ning

on ennatlikult läinud kaasa nn veateooriaga. Kaebaja riskitase on olnud tasemel „ohtlik“ alates

vanglasse saabumisest ja asjas tuvastatud asjaolude kohaselt on esmane hinnang kaebajale antud

Viru Vanglas. Kõigis ITK-des kuni vaidlusalusteni kajastus just see ohutase. Sellistel asjaoludel

ei saa sugugi öelda, et on ilmne kaebaja senise riskihinnangu ebaõigsus. Neil asjaoludel pidanuks

halduskohus kontrollima, kas eksinud pole mitte hoopis vastustaja kaebaja ohuhinnangut tõstes.

17. Kohus ei ole vaidlusaluses otsuses vähimalgi määral käsitlenud kaebaja väidet, et kaebaja

ohtlikkust suurendades (millega kaasneb avavanglasse ümber paigutamise võimatus) rikuti

kaebaja õiguspärast ootust.

18. Vastustaja Tartu Vangla palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda.

19. Vastustaja leiab, et määrusest nr 21 ei tulene kohustust kaasata kaebaja kriminogeensete

riskide hindamisse sotsiaaltöötajat ega lähtuda Stable ja Static ankeetidest. Viimased ei olegi

kohased, kuna ei arvesta kuriteo tagajärgedega. Vastavalt ei pidanud halduskohus neid tõenditena

ka koguma. Halduskohus on üksnes kontrollinud kaebaja ohtlikkuse hinnangu õiguspärasust ega

ole asunud ise ohutaset määrama. Isegi, kui kaebajale on teada mõni juhus, kus seksuaalse

enesemääratlemise vastase kuriteo toime pannud isikud on hinnatud madalalama ohutasemega,

ei saa sellest järeldada, et ka kaebaja tulnuks hinnata väheohtlikuks. Hinnang ei sõltu ainult

kuriteo kvalifikatsioonist, vaid ka kuriteo toimepanemise asjaoludest, tagajärgedest ning

süüdimõistetu käitumisest ja elukorraldusest üldisemalt.

20. Vastustaja hinnangul on kahetsusväärne, et eksimus esmakordsel kaebaja kriminogeensete

riskide hindamisel ilmnes sedavõrd hilja, kandudes edasi hilisematesse riskihindamistesse. Viga

ilmnes 2017. a esimeses kvartalis, kui kaebaja riskihindamine sattus metoodikute kontrollitavate

hinnangute juhuslikku valikusse. Vea ilmnemisel puudus alus eksliku praktika jätkamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

21. Ringkonnakohus leiab, et T. M apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus on

põhjalikult analüüsinud kinnipeetava subjektiivse õiguse sisu ja ulatust avavanglasse

paigutamise menetluses ja võimalust õiguste kaitseks halduskohtumenetluses, ning kontrollinud

kaebaja kõrgohtlikuks hindamise õiguspärasust, samuti kaebaja menetluslike õiguste järgimist

riskihindamise läbiviimisel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning

vastavalt HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

22. Apellatsioonkaebuses on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et ITK-s kajastatud ohuhinnang on

iseseisvalt vaidlustatav, kuna see on muu hulgas aluseks täitmisplaani järgseks

ümberpaigutamiseks avavanglasse.

Ringkonnakohus ei võta käesoleva asja lahendamisel seisukohta küsimuses, kas ITK-s märgitud

ohuhinnang on käsitatav haldusaktina ja sellisena iseseisvalt vaidlustatav. Halduskohus on asja

lahendamisel põhjendatult sedastanud, et küsimus kinnipeetavale antud ohuhinnangu ja ITK

õiguslikust määratlemisest ei ole käesoleva asja lahendamisel otsustava tähtsusega juhul, kui

kaebusega vaidlustatud osas vastustaja ei ole kaebaja ohutaseme määratlemisel eksinud. Juhul,

kui kaebaja ohtlikkusele antud ohuhinnang on põhjendatud, siis ei ole võimalik T. M kaebusega

taotletavat eesmärki saavutada sõltumata sellest, kas pidada ITK-s kajastatud ohuhinnangut

iseseisvalt vaidlustatavaks või mitte. Mõlemal juhul tuleb järeldada, et vastustaja on

õiguspäraselt lõpetanud kaebaja avavanglasse paigutamise menetluse, sest tulenevalt

täitmisplaani § 17 lg-test 2 ja 3 ei saa käesoleval ajal kaebajat avavanglasse paigutada ja kaebus

tuleb jätta rahuldamata.

23. Apellatsioonimenetluses on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et 24. aprilli 2017. a riskihindamise

tulemusena määrati tema ohutase ebaõigesti. Väära ohuhinnangu tingis metoodilise aluse

puudumine riskihindamisel, ebaõigete asjaolude arvestamine ja oluliste tegurite tähelepanemata

jätmine. Lisaks ei kaasatud riskihindamisse eriala spetsialiste, vangla ei ole põhjendanud

varasema ohutaseme ekslikkust ning viis riskihindamise läbi olukorras, kus see ei olnud lubatud.

Ringkonnakohus kaebaja seisukohtadega ei nõustu.

24. Kinnipeetavate riskihindamise läbiviimise metoodiline alus ja tulemuste kvalifitseerimine ei

ole kehtivas õiguses tõepoolest selgelt reguleeritud. Määruse nr 21 §-s 3 on siiski sätestatud,

millistele asjaoludele tuleb riskihindamise käigus tähelepanu pöörata (lg 3). Määruse nr 21

§ 3 lg 2 ls-st 2) tuleneb ka see, et riskihindamise viib läbi inspektor-kontaktisik või muu riske

hindav ametnik. Seega ei ole kehtestatud nõuet, et riskihindamise peaks läbi viima konkreetses

valdkonnas eriteadmisi omav spetsialist (näiteks sotsiaaltöötaja) või, et selline spetsialist tuleks

riskihindamisel kaasata. Vastustaja on selgitanud, et riskihindamine annab tulemuseks ühe

neljast ohutasemest – väheohtlik, ohtlik, kõrgohtlik või üliohtlik. Kehtivas õiguses ei ole sellist

liigitust otsesõnu sätestatud. Täitmisplaani regulatsioonis (§ 5 lg 11 p 4, § 17 lg 1) on kinnipeetava

paigutamine osaliselt seatud sõltuvusse sellest, kui ta on hinnatud kõrg- või üliohtlikuks. Seega

on ohtlikkuse kaks taset siiski õiguses nimetatud, mis viitab sellele, et määruse andja on

aktsepteerinud vastustaja kasutatavat ohtlikkuse skaalat tervikuna. Määrav ei ole siinkohal, et

ohutasemeid ei ole defineeritud, sest vaidluse korral saab vastustaja selgitada ja põhjendada nii

ohutasemete gradatsiooni kui konkreetse ohuhinnangu tinginud asjaolusid ning kohus saab

hinnata, kas isikule antud ohuhinnangu võimalikud tagajärjed on isiku suhtes proportsionaalsed.

25. Kahtlusteta on selge, et kinnipeetavate riskihindamisel ei näe kehtiv õigus ette Static-2002 ja

Stable-2007 hindamismetoodika või skaala kasutamist. Kumbagi neist ei ole kehtivas õiguses

nimetatud ja puuduvad viited ka nende tulemuste rakendamise valdkondadele. Ringkonnakohtule

ei ole teada, millisel eesmärgil nimetatud metoodikaid rakendatakse. Seetõttu ei ole käesoleva

asja lahendamisel võimalik hinnata, kas kaebajale nende metoodikate rakendamisel antud

ohuhinnangud on korrelatsioonis kinnipeetavate kriminogeensete riskide hindamise tulemustega.

Vastustaja on esile toonud, et Static-2002 ja Stable-2007 metoodikad, erinevalt vangla poolt

läbiviidud riskihindamisest, ei arvesta isiku poolt toime pandud kuriteo tagajärgede raskuse ega

ulatusega. Kaebaja ei ole sellele väitele vastu vaielnud ega selgitanud Static-2002 ja Stable-2007

metoodika eesmärke, hindamisskaalasid ega saadud hinnangute kasutamisvaldkondi.

Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodu piisav, et lugeda kaebajale Static-2002 ja Stable-2007

metoodikate rakendamisel antud hinnangud käesolevas asjas asjassepuutumatuteks, sest neist ei

nähtud asja lahendamisel olulisi asjaolusid. Ringkonnakohtu seisukohta kinnitab seegi, et

määruse nr 21 § 3 lg-s 3 ei ole riskihindamisel arvesse võetavate asjaolude hulgas nimetatud

kaebajale muude metoodikate alusel antud ohuhinnanguid. Sättest tulenevalt peab vastustaja

ametnik riskihindamisel ise kõiki asjaolusid vahetult hindama ja nende pinnalt andma hinnangu

kinnipeetava ohtlikkusele.

26. Seega on halduskohus põhjendatult jätnud tõenditena kogumata kaebaja Static-2002 ja

Stable-2007 metoodikate alusel antud hinnangud. Ringkonnakohus jätab samuti need tõenditena

asja juurde võtmata ja tagastab kaebajale.

Samuti

tuleb

kaebajale

tagastada

apellatsioonkaebuse

lisana

esitatud

kokkuvõte

„Seksuaalkurjategijatega töö Tallinna Vanglas“. Nimetatud kokkuvõte ei seondu kaebajale antud

ohuhinnanguga, kasutab samuti riskihindamisest erinevat skaalat ja selles puuduvad andmed

isikute poolt toimepandud tegude kohta, mistõttu ei nähtu kokkuvõttest käesoleva asja

lahendamisel tähtsust omavaid andmeid.

27. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta ka selles, et vastustaja on põhjendanud

kaebaja kõrgohtlikuks hindamist piisavalt selgelt ja arusaadavalt, selgitades miks kaebaja poolt

kuriteo toimepanemise asjaolud on sellised, et kaebajast lähtuvat ohtu lastele tuleb pidada

kõrgeks. Nii on vastuses kaebusele selgitatud, et ohtlikuks hinnatakse isik, kui ohtlikkuse

tunnused ilmnevad olukorras, kus muutub isiku eluviis või keskkond tema ümber, kuid üldiselt

tema käitumises ohtlikkust suurendavaid asjaolusid ei ilmne. Kõrgohtlikuks hinnatud isikul

võivad ohtlikkuse tunnused ilmneda igal ajahetkel ja teo toimepanemise tagajärjeks on suur

kahju. Suujuures hinnatakse eraldi, mis liiki ohuga on tegemist, kes on ohustatud, ohu sagedust,

tõenäosust ja ohu avaldumise tingimusi.

Ringkonnakohus leiab, et vastustaja esitatud selgitus on kooskõlas täitmisplaani § 17 lg 1

mõttega, vältides nende isikute avavanglasse paigutamist, kelle osas on kahtlus, et nendest lähtuv

oht võib igal ajal realiseeruda, tuues kaasa rasked tagajärjed. Nõustuda tuleb ka sellega, et mida

raskemad on isikust lähtuva ohu realiseerumise võimalikud tagajärjed, seda väiksem peab olema

ohu realiseerumise tõenäosus selleks, et pidada proportsionaalseks määruse nr 9 § 17 lg 1 p-st 3

tulenevat keeldu isiku avavanglasse paigutamiseks.

28. Kaebaja kohta on välja toodud, et ta pani seksuaalse enesemääratlemise vastase kuriteo toime

lapse suhtes, korduvalt, pika aja (kolme aasta) jooksul, kasutades ära kannatanu emotsionaalset

haavatavat seisundit, mis oli tingitud isa lahkumisest pere juurest. Kuriteoga põhjustati

kannatanule füüsilisi ja vaimseid kannatusi, millest taastumine on aeganõudev kui mitte võimatu.

Kaebaja pani kuriteo toime tahtlikult, kuid kriminaalmenetluses ega hiljem kinnipidamisasutuses

viibimise ajal oma süüd ei tunnistanud.

Halduskohtumenetluses ega ka apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja nimetatud asjaolusid kahtluse

alla seadnud, väites üksnes, et ta siiski tunnistab oma süüd kuriteo toimepanemises. Küll on

kaebaja viidanud kindla elu- ja töökoha ning pere- ja sõpruskonna olemasolule riske vähendava

tegurina.

Viimased asjaolud on vastustaja aga põhjendamatult arvestama jätnud, kuna need esinesid ka

kuriteo toimepanemise ajal. Seega ei takistanud need kaebajast lähtuva ohu realiseerimist ja

vastavalt ei kvalifitseeru ohtu vähendavate teguritena.

29. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustaja eksinud ka selles osas, et on omistanud just

kaebaja toimepandud kuriteole ja selle asjaoludele määrava tähenduse kaebajast lähtuva ohu

hindamisel.

Riigikohus on 27. veebruar 2014 otsuses asjas nr 3-3-1-1-14 (p 19) sedastanud: „Kolleegium on

varem märkinud, et isiku teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud

arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 4. aprilli 2003. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-03, p 51). /…/ Esiteks on

kaebaja kuriteo toimepanemisega selgelt kahjustanud teise isiku õigushüve ja sellega rikkunud

ka avalikku korda ning ainuüksi nimetatud asjaolust tuleneb ja säilib oht avalikule korrale ja riigi

julgeolekule. Teiseks, arvestades toimepandud kuriteo olemust ja raskust, suurendab

seksuaalkuriteo kui sõltuvuskuriteo toimepanek isikust lähtuvat võimalikku ohtu avalikule

korrale ka tulevikus. Seksuaalne enesemääramisõigus on isikuvabaduse ja -puutumatuse üks

alaliike ning selle õiguse rikkumine kujutab endast kehalist rünnet, mis tekitab hirmu ja alandust.

Ohtlikkust avalikule korrale suurendab praegusel juhul haldusakti adressaadi toimepandud

süüteo raskus ja kõrge ühiskonnaohtlikkus. Alaealiste vastu suunatud kuriteod, eriti seksuaalse

enesemääramisõiguse vastased süüteod, on käsitatavad üldohtlikena ning isiku ohtlikkus säilib

ka pärast karistuse kandmist.“

Toodud seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas asjas, sest isikust lähtuv oht avalikule korrale

seksuaalkurjategijate osas saab realiseeruda just rünnete kaudu teiste isikute vastu. Seetõttu on

põhjendatud juba kaebaja poolt kuriteo toimepanemise fakti tõttu jaatada tema kõrgendatud

ohtlikkust laste suhtes ja vastavalt ei ole alust pidada õigusvastaseks Tartu Vangla 24. aprilli

2017. a riskihindamise tulemusena kaebaja kõrgohtlikuks hindamist. Kaebaja hindamist

ohtlikkuse madalamal tasemel saaks õigustada eelkõige ohu võimalikku realiseerumist

takistavate asjaolude esinemine. Selliseid asjaolusid ei ole kaebaja aga esile toonud.

30. Ekslik on kaebaja seisukoht, et olukorras, kus talle varasemalt Viru Vanglas ja Tartu Vanglas

oli korduvalt määratud ohutase „ohtlik“ oli tal õiguspärane ootus, et ohuhinnangut ei muudeta.

Riskihindamise eesmärk on saada ülevaade kinnipeetavast lähtuvatest ohtudest ja sellele

teadmisele tuginedes koostada täitmiskava tegevuste ja abinõude kavandamiseks karistuse

kandmise ajal (määrus nr 21 § 3 lg 5). Samuti kasutatakse riskihindamise tulemust paigutamise

ja ümberpaigutamise otsustamisel (määrus nr 21 § 3 lg 6). Seega on oluline, et kinnipeetavale

antav ohuhinnang oleks võimalikult objektiivne ning kajastaks õigesti just sellest isikust lähtuvat

ohtu. Vastavalt on vastustajal õigus igal ajal viia kinnipeetava suhtes läbi uus riskihindamine ja

selle tulemusel muuta talle antud ohuhinnangut. Sellise tegevuse keeldu ei ole määruses nr 21

ette nähtud. Vastupidi, määruse nr 21 § 8 lg-s 5 on sätestatud vastustaja kohustus uute asjaolude

ilmnemisel viia läbi uus riskihindamine. Seega ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust sellele,

et temast lähtuvat ohtu hinnataks vangistuse ajal jätkuvalt samal tasemel olevaks. Kui riskide

hindamisel on tehtud viga kinnipeetavale soodsas suunas (hinnatud ohtu tegelikust madalamaks),

tuleb ka selline viga parandada. Siinkohal on uue riskihindamise piisavaks ajendiks juba kahtlus

sellest, et kinnipeetava ohtlikust on hinnatud ebaõigesti. Varasemal hindamisel vea tegemist

kinnitab aga see, kui uuel hindamisel saadakse õiguspäraselt teistsugune tulemus, kuigi asjaolud

ei ole muutunud. Käesoleval juhul nii ongi. Kohtud on kontrollinud Tartu Vangla

24. aprilli 2017. a riskihindamist ja leidnud, et see on õiguspärane. Kuna riskihindamise aluseks

olevad asjaolud ei ole muutunud, siis tuleb järeldada varasemate hinnangute ekslikkust. Toodud

järeldust ei muuda see, et varasema riskihindamise viis läbi kogenud ametnik ning sama tulemus

saadi korduvalt ja mitme eri ametniku poolt läbi viidud hindamisel.

31. Kaebaja õiguspärast ootust ei ole rikutud ka sellega, et kaebaja ITK-s oli märgitud

avavanglasse paigutamise tähtpäev. Määruse nr 9 § 16 lg 3 annab üksnes suunise kinnipeetava

avavanglasse paigutamise menetluse alustamiseks ITK-s märgitud tähtajal, kuid ei anna

garantiid, et kinnipeetava suhtes kohaldataksegi vangistuse täideviimisel leebemat režiimi ja

paigutatakse ta avavanglasse. Menetluse tulemuseks võib olla avavanglasse paigutamata jätmine

nii objektiivsel põhjusel (näiteks vaba koha puudmisel) kui ka kinnipeetavast lähtuval põhjusel

– ta ei täida muid avavanglasse paigutamise tingimusi. Kinnipeetava ohtlikkuse tase on määruse

täitmisplaani § 17 lg 1 p 3 järgi avavanglasse paigutamise tingimuseks, mistõttu tulebki

vastustajal menetluse läbiviimisel veenduda, et see tingimus on täidetud. Käesoleval juhul

avavanglasse paigutamise menetluses Tartu Vangla tuvastas, et tingimus ei ole täidetud ja seega

õiguspäraselt otsustas menetluse lõpetada.

32. Eeltoodu

alusel

jääb

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ja

Tartu

Halduskohtu

15. jaanuari 2018. a otsus muutmata.

33. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu

tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 apellatsioonimenetluse kulusid vastustaja kasuks välja ei

mõisteta. Kaebaja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot ja lepingulise esindaja

tasu 720 eurot. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud

tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/