2-15-16927/78 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. september 2018, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-16927

Tsiviilasi

T.O. hagi AB Kreditex AS vastu täiteasjas nr 066/2015/859

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 13. aprilli 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AB Kreditex AS apellatsioonkaebus

Kohtuistungite toimumise ajad

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): AB Kreditex AS (registrikood 12041659),

esindaja vandeadvokaat Oksana Sobko

Vastustaja (hageja): T.O. (isikukood XXXX), seaduslik

esindaja L.Z., esindaja riigi õigusabi korras advokaat Aleksei

Vassiljev

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 13. aprilli 2018 otsus muutmata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus AB Kreditex AS kanda.

3. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse

jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. T.O. esitas 10. novembril 2015 Tartu Maakohtule hagi AB Kreditex AS vastu täiteasjas nr

066/2015/859 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.

Hagi asjaolude kohaselt sõlmis kostja 25. juunil 2014 O. Kovaljovaga laenulepingu, mille alusel

andis kostja O. Kovaljovale laenu summas 19 400 eurot. Laenulepingust tulenevate kohustuste

täitmise tagamiseks sõlmisid hageja, O. Kovaljova, N. Svirepova ja kostja 25. juunil 2014

notariaalselt tõestatud hüpoteegi seadmise lepingu, mille järgi seati hageja ja O. Kovaljova

kaasomandis olevale korteriomandile, asukohaga Narva XXX, hüpoteek summas 24 000 eurot.

Kostja ütles 21. aprillil 2015 laenulepingu üles ja nõudis O. Kovaljovalt lepingust tulenevate

kohustuste täitmist. Kostja 11. mai 2015 täitmisavalduse alusel alustati hageja suhtes täitemenetlus

nr 066/2015/859, milles on täitedokumendiks 25. juuni 2014 hüpoteegi seadmise ja kohesele

sundtäitmisele allumise kokkulepe.

Hüpoteegi seadmise leping on tühine, kuna hageja on psüühikahäirega isik, kes ei suutnud lepingu

sõlmimise

ajal

õigesti

hinnata,

kuidas

tehing

mõjutab

tema

huve.

Hagejal

on

Sotsiaalkindlustusameti 5. veebruari 2014 otsusega tuvastatud raske puue, sest tema igapäevane

tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on piiratud. Viru Maakohtu 21. septembri 2016

määrusega tsiviilasjas nr 2-16-5874 määrati hagejale eestkoste. Lahendis tuvastati, et hageja on

psühhiaatri ravil alates 1982. aastast, mil tal diagnoositi epilepsiast tingitud mälu ja intellekti

tunduv alanemine. Hageja teovõime piiramise põhjuseks olev vaimupuue oli seega olemas ka

hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimise ajal. Tehingu tühisuse tõttu puudub kostjal hageja suhtes

täitedokument, mistõttu on sundtäitmine täiteasjas nr 066/2015/859 lubamatu. Kostjal ei ole hageja

vastu sissenõutavaks muutnud nõuet. Kostja ei ole hagejale ega O. Kovaljovale laenulepingu

ülesütlemise avaldust kätte toimetanud, mistõttu on ülesütlemine tühine. Kostja ei andnud

laenuvõtjale täiendavat tähtaega laenu tasumiseks. Kostja rikkus vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Laenulepingu leppetrahvi ja võla sissenõudmise kulude hüvitamise sätted on tühised.

Hagejale ei toimetatud kätte täitmisteadet.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja selgituste kohaselt kontrollis notar hageja teo- ja

otsusevõimet ning tegelikku tahet, samuti selgitas notar hagejale tehingu tagajärgi. Asjaolu, et

hageja on psühhiaatri ravil alates 1982. aastast ja talle määrati 21. septembril 2016 eestkoste, ei

anna alust öelda, et tal oli piiratud teovõime ka tehingu tegemise ajal. Kuna eestkoste seati alles

2016 septembris, võib järeldada, et selle ajani ei olnud eestkosteks vajadust. Kostja edastas nii

põhivõlgnikule kui hagejale lepingu ülesütlemise hoiatuse ja andis tähtaja võlgnevuse tasumiseks.

Kostja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Võla sissenõudmisega seotud kulude

hüvitamise lepingupunkt ei ole tühine. Hageja oli kursis täitemenetluse alustamisega, kuna viibis

arestimise juures.

3. Viru Maakohus rahuldas 16. jaanuari 2017 otsusega hagi osaliselt ning tunnistas sundtäitmise

täitemenetluses nr 066/2015/859 lubamatuks summas 29 797 eurot 94 senti, märkides, et

sundtäitmine on lubatud summas 2328 eurot.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus Viru Maakohtu 16. jaanuari 2017 otsus tühistada

osas, milles maakohus jättis sundtäitmise lubamatuks tunnistamata, ning teha uus otsus, millega

tunnistada sundtäitmine lubamatuks täies ulatuses.

5. Tartu Ringkonnakohus tühistas 22. juuni 2017 otsusega Viru Maakohtu 16. jaanuari 2017 otsuse

ja saatis tsiviilasja maakohtule uueks läbivaatamiseks alates eelmenetluse staadiumist.

MAAKOHTU LAHEND

6. Tartu Maakohus rahuldas 13. aprilli 2018 otsusega hagi ning jättis menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt on vaidluse lahendamisel keskne küsimus, kas 25. juunil 2014

sõlmitud hüpoteekide seadmise ja kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepe on kehtiv.

Maakohus asus, tuginedes Viru Maakohtu 21. septembri 2016 määrusele hagejale eestkoste

seadmise kohta (tsiviilasi nr 2-16-5874), ekspertiisiaktile ja 20. märtsi 2018 kohtuistungil eksperdi

antud selgitustele, seisukohale, et hageja ei saanud 25. juuni 2014 lepingu sõlmimise ajal aru oma

tegude tähendusest ja tagajärgedest ega suutnud neid juhtida talle 30. märtsil 2005 määratud

diagnoosi ehk orgaanilise dementsuse tõttu.

Maakohus ei nõustunud kostjaga, et eksperdi ekspertiisiaktist tulenevad järeldused on

vasturääkivad. TsÜS 8 lg-st 2 lähtuvalt iseloomustab piiratud teovõimega isiku suutmatust oma

tegudest aru saada seisundi kestvus. Ekspertiisiaktist nähtub, et hageja on piiratud teovõimega,

sest tal esineb kestev psüühikahäire. Psüühikahäire kestvusele viitab ka see, et hagejal diagnoositi

orgaaniline dementsus juba 30. märtsil 2005. Maakohtu hinnangul nähtub ekspertiisiaktist üheselt,

et lisaks kestvale psüühikahäirele ei ole tuvastatud asjaolusid, mis viitaksid hageja vaimutegevuse

ajutisele häirele või muule ajutisele asjaolule, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas

tehing mõjutab tema huve.

Maakohus nõustus hagejaga, et sellest, et hageja psüühikahäire ei ole mööduva iseloomuga,

järeldub, et hageja psüühiline seisund oli ühesugune alates psüühikahäire diagnoosimisest kuni

eestkoste seadmiseni. Puuduvad mistahes andmed selle kohta, et vahepealsel perioodil muutus

hageja vaimne seisund stabiilseks. Samuti on ekspert 20. märtsi 2018 istungil seletanud, et

orgaaniline dementsus tervenemist ette ei näe.

Asja materjalidest ei nähtu, et Narva Sotsiaalabiamet oleks hageja 1. märtsi 2010 või hageja venna

24. märtsi 2008 pöördumiste alusel esitanud kohtule avalduse hagejale eestkoste seadmiseks. See

ei tõendanud maakohtu hinnangul mitte seda, et hageja üle eestkoste seadmise vajadust varasemalt

ei olnud, vaid seda, et Narva Sotsiaalabiamet ei ole oma kohustusi täitnud. Hageja ja tema venna

pöördumistest tuleneb, et juba enne 25. juunit 2014 teatati ametiasutustele hageja psüühikahäirest

ja sellest, et ta vajab tervisliku seisundi tõttu oma õiguste ja huvide kaitseks abi. Pöördumised

Narva Sotsiaalabiameti poole kinnitavad koosmõjus Sotsiaalkindlustusameti 5. veebruari 2014

otsuse ja 27. novembri 2017 kohtupsühhiaatria ekspertiisiaktiga hageja väidet, et tema psüühiline

seisund 25. juuni 2014 seisuga ei erinenud tema psüühilisest seisundist 21. septembri 2016 seisuga,

mil hagejale seati eestkoste.

Maakohus asus seisukohale, et notari subjektiivne arvamus hageja vaimse seisundi kohta ei saa

üle kaaluda ekspertiisi tulemust ja muid asjas kogutud tõendeid, mis tõendavad, et hageja ei olnud

vaidlusaluse tehingu tegemise ajal teo- ja otsusevõimeline.

Maakohtu hinnangul leidis seega tõendamist, et hageja oli tehingute tegemise ajal psüühikahäire

tõttu piiratud teovõimega TsÜS § 8 lg 2 mõttes. Hageja psüühiline häire on olnud kestev ja

progresseeruv ning tema arusaamine tavalistest elukorralduslikest küsimustest on olnud pikka

aega takistatud.

Eelnevast tulenevalt leidis maakohus, et hageja poolt 25. juunil 2014 sõlmitud tehingud on TsÜS

§ 11 lg 1 alusel tühised ning neil ei ole TsÜS § 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi.

Tehingute tühisuse tõttu puudub täitedokument, mistõttu tuleb täitemenetlus TMS § 48 lg 1 p 4

alusel lõpetada.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 13. aprilli 2018 otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt jättis maakohus tähelepanuta asjaolu, et 25. juunil

2014 sõlmitud tehing koosnes mitmest hageja osalusel sõlmitud lepingust. Maakohus jagas

tehingu omal algatusel osadeks ja hakkas kontrollima hüpoteekide seadmise ja kohesele

sundtäitmisele allumise kokkuleppe kehtivust. Lõppjäreldustes on kohus aga leidnud, et

TsÜS § 11 lg 1 alusel on tühised kõik hageja poolt 25. juunil 2014 sõlmitud tehingud. Seetõttu on

tühine ka müügitehing ning hageja ei saanud selle tulemusel korteri kaasomanikuks ja peab tühise

tehingu alusel saadu tagastama.

Asjas ei ole üheselt tõendatud, et hageja oli vaidlusaluse tehingu tegemise ajal piiratud teovõimega

või otsusevõimetu. 21. septembril 2016 seatud eestkoste ei anna alust arvata, et hageja oli samas

seisundis ka 25. juunil 2014. Puuduvad objektiivsed andmed selle kohta, milline oli hageja seisund

orgaanilise dementsuse diagnoosi saamisest kuni eestkoste seadmiseni. Välistada ei saa olukorda,

kus vaimuhaigel inimesel on selgeid perioode, mil tema teovõime piiratud ei ole.

Maakohus tugines ekslikult eksperdiarvamusele, kuna ekspertiis ei andnud täpseid ja konkreetseid

vastuseid, vaid üksnes oletusi, ja on seetõttu tõendina väärtusetu.

Hageja on piiratud teovõimega alates eestkoste seadmisest ning sellest võib teha järelduse, et selle

ajani ei olnud vajadust eeskoste seadmiseks.

Ekspertiisiaktist ei nähtu, mille alusel ekspert leidis, et hageja ei olnud tehingu tegemise ajal teo-

ja otsusevõimeline. Hageja on elanud üksinda ja tulnud oma eluga toime. Hageja tuli notari

büroosse vabatahtlikult ja sai tehingu tulemusena korteri ½ mõttelise osa omanikuks.

Kostja ei nõustu, et notari subjektiivne arvamus ei saa üle kaaluda muid asjas kogutud tõendeid,

mis tõendavad, et hageja ei olnud tehingu tegemise ajal teo- ja otsusevõimeline. Maakohus on

jätnud kostja taotluse notari tunnistajana ülekuulamiseks põhjendamatult rahuldamata. Notari

toimingutest on tuvastatav hageja seisund. Kui tegu oleks tõepoolest raske psüühikahäirega, ei

oleks vaja olla ekspert ega psühhiaater, et teha kindlaks, et isik ei mõista oma tegude tähendust.

Kuna notariaalses lepingus puudub notari märge hageja teo- ja otsusevõime kohta, on kindel alus

arvata, et hageja sai tehingu tähendusest ja tagajärgedest aru.

8. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning menetluskulude

kostja kanda jätmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 13. aprilli 2018 otsus tuleb jätta muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1), kuid ringkonnakohus täiendab maakohtu

otsuse põhjendusi.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise

aluseks.

10. Asja materjalide kohaselt esitas hageja TMS § 221 lg 1 ja 11 alusel hagi kostja vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Hageja väitel on sundtäitmine täiteasjas nr 066/2015/859

lubamatu muuhulgas seetõttu, et puudub kehtiv täitedokument. Kohtutäitur on täitedokumendina,

mille täitmiseks ta täitemenetlust läbi viib, märkinud Narva notari Sergei Nikonovi poolt

25.06.2014 koostatud ja tõestatud notariaalakti nr 2690 (I kd tl 78). Tegemist on notariaalaktiga,

mis käsitleb korteriomandi müügilepingut, ühishüpoteegi seadmise lepingut, kokkulepet

hüpoteegiga tagatud nõuete kohta (tagatiskokkulepet), isikliku kasutusõiguse kustutamise avaldust

ja asjaõiguslepingut (I kd tl 12-17). Iseenesest õige on kostja väide, et 25. juunil 2014 koostatud

ja tõestatud notariaalakt sisaldab mitmeid tehinguid, kuid samas on hageja tuginenud oma hagis

vaid hüpoteegi seadmise kokkuleppe ja kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe tühisusele

ning seetõttu kontrollis maakohus õigesti vaid nimetatud kokkulepete kehtivust. Käesolevas

tsiviilasjas ei ole esitatud nõudeid seoses sellega, et korteriomandi, asukohaga XXX Narva,

müügileping ja asjaõigusleping oleksid tühised ja seetõttu puudub alus võtta seisukohta nimetatud

lepingute osas.

Hüpoteegi seadmise lepingus on hageja ja O. Kovaljova korteriomandi, asukohaga XXX Narva,

kaasomanikena kokku leppinud kostjaga korteriomandile hüpoteegi seadmises esimesele vabale

järjekohale (lepingu p 7). Tagatiskokkuleppega (lepingu p 8) on kokku lepitud, et korteriomandit,

asukohaga XXX Narva, koormav hüpoteek tagab kõiki kostja nõudeid hageja, O. Kovaljova ja N.

Svirepova vastu, mis tulenevad nimetatud isikute ja kostja vahel 25.06.2014 sõlmisid

laenulepingust nr 40625-2 ja selle võimalikest lisadest, samuti sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest

võlaõiguslikest lepingutest ning nende muudatustest ja/või lisadest. Hageja kohustus koormatud

kinnistu kaasomanikuna alluma koheselt sundtäitmisele, kui ühishüpoteegiga tagatud nõuet ei

täideta.

11. TMS § 2 lg 1 p 19 kohaselt on täitedokumendiks notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb

ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude

rahuldamiseks.

Kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimine TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes tähendab sisuliselt

hüpoteegiga tagatud nõude kõrvale täiendava täitedokumendist tuleneva nõude andmist ulatuses,

milles nõue on hüpoteegiga tagatud. Kohese sundtäitmise kokkuleppest täitemenetluseks ei piisa,

vaid AÕS § 352 lg 1 järgi on sundtäitmise läbiviimiseks vajalik lisaks nii hüpoteek kui tagatud

nõue, seega ka kehtiv tagatiskokkulepe. Sisuliselt moodustub täitedokument kehtiva hüpoteegi,

kohese sundtäitmise kokkuleppe, tagatud sissenõutava nõude ja tagatiskokkuleppe koostoimes.

Antud juhul on hageja vaidlustanud täitedokumendi olemasolu seeläbi, et talle kuuluvale

½ mõttelisele osale korteriomandist ei ole kehtivalt seatud hüpoteeki, samuti ei ole kehtivat

tagatiskokkulepet ning kohesele sundtäitmiselele allumise kokkulepet.

Seega tuleb eelkõige kindlaks teha asjaolu, kas hagejale kuuluvale ½ mõttelisele osale

korteriomandist, asukohaga XXX Narva, on kehtivalt seatud hüpoteek.

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja oli hüpoteegi seadmise kokkuleppe

(asjaõigusleping) sõlmimise ajal piiratud teovõimega ning seetõttu on hüpoteegi seadmise leping

TsÜS § 11 lg 1 alusel tühine. Kuna ei ole kehtivat hüpoteeki, mis kuuluks kostjale kui

hüpoteegipidajale, siis ei ole ka täidetud täitemenetluse esmane eeldus.

Maakohus on põhjendatult, hinnates asjas olevaid tõendeid (sh Sotsiaalkindlustusameti

05.02.2014 otsust – I kd tl 117; hageja ja tema venna poolt Narva Sotsiaalabiametile esitatud

taotlusi hagejale eestkoste seadmise vajaduse kohta – I kd tl 192-193; Viru Maakohtu

21. septembri 2016 määrust tsiviilasjas nr 2-16-5874 – I kd tl 159-161; ambulatoorse

kohtupsühhiaatria ekspertiisiakti – II kd tl 85; eksperdi selgitusi kohtuistungil 20.03.2018 – II kd

tl 128-129) asunud seisukohale, et lepingute sõlmimise ajal 25.06.2014 ei olnud hageja teo- ja

otsusevõimeline, s.o hageja oli TsÜS § 8 lg 2 mõttes piiratud teovõimega isikuks. Maakohus on

vastavad põhjendused vaidlustatud otsuses esitanud, ringkonnakohus nõustub nendega ja ei pea

vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata.

13. Kostja väite kohaselt ei anna 21. septembril 2016 seatud eestkoste alust arvata, et hageja oli

samas seisundis ka 25. juunil 2014, s.o et hageja oli lepingute sõlmimise ajal piiratud teovõimega.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole tuvastanud hagejal piiratud teovõime 25. juunil 2014

ainuüksi sel alusel, et 21. septembril 2016 seati hagejale eestkoste, vaid on sellisele järeldusele

jõudnud hinnates asjas esitatud tõendeid.

14. Alusetu on kostja väide, et maakohus tugines ekslikult eksperdiarvamusele, kuna ekspertiis ei

andnud täpseid ja konkreetseid vastuseid, vaid üksnes oletusi, ja on seetõttu tõendina väärtusetu.

Ekspertiisiaktist nähtub, et hageja on ja oli ka 25. juunil 2014 piiratud teovõimega, sest tal esineb

kestev psüühikahäire (s.o orgaaniline dementsus), mis diagnoositi juba 30.03.2005.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et eksperdi järeldused ei ole vastuolulised ega

üksteist välistavad ning ekspertiisiaktist nähtub üheselt, et lisaks kestvale psüühikahäirele ei ole

tuvastatud asjaolusid, mis viitaksid hageja vaimutegevuse ajutisele häirele või muule ajutisele

asjaolule, s.o hageja oli 25. juunil 2014 piiratud teovõimega, mitte aga otsusevõimetu.

Maakohus kuulas eksperdi ära 20.03.2018 kohtuistungil. Ekspert selgitas põhjalikult oma järeldust

hageja piiratud teovõime kohta ning kostjal oli võimalik osas, milles talle eksperdiarvamus

arusaamatuks jäi, esitada eksperdile küsimusi.

15. Asjaolu, et hageja on elanud üksinda ja tulnud toime oma eluga, ei välista seda, et tegemist on

piiratud teovõimega isikuga. Samuti see, et notariaalses lepingus puudub notari märge hageja

teo- ja otsusevõime kohta, ei anna alust arvata, et hageja sai tehingu tähendusest ja tagajärgedest

aru. Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et notari subjektiivne arvamus ei

kaalu käesoleval juhul üles teostatud ekspertiisi tulemust ning teisi asjas kogutud tõendeid, mis

tõendavad, et hageja ei olnud vaidlusaluse tehingu tegemise ajal teo- ja otsusevõimeline.

16. Hüpoteegi seadmise lepingu kehtetus (tühisus) ei too iseenesest kaasa tagatiskokkuleppe ning

kohese sundtäitmise kokkuleppe kehtetust. Nimetatud kokkulepped on õiguslikult iseseisvad,

st ühe kehtivus ei sõltu teisest. Samas aga kuna hageja oli juba ka tagatiskokkuleppe ja kohese

sundtäitmise kokkuleppe sõlmimise ajal 25. juunil 2014 piiratud teovõimega, siis 25. juunil 2014

sõlmitud tagatiskokkulepe ja kohese sundtäitmise kokkulepe on hagejat puudutavas osas tühised.

Lähtudes eeltoodust on hageja poolt 25. juunil 2014 sõlmitud hüpoteegi seadmise leping,

tagatiskokkulepe ning kohese sundtäitmise kokkulepe TsÜS § 11 lg 1 alusel tühised. TsÜS § 84

lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi ning seetõttu puudub TMS

§ 2 lg 1 p-s 19 sätestatud täitedokument ja TMS § 23 lg-s 1 sätestatud alus täitemenetluse

alustamiseks ning läbiviimiseks. Alustatud täitemenetlus täiteasjas nr 066/2015/859 tuleb

kohtutäituril TMS § 48 lg 1 p 4 alusel lõpetada.

17. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS

§ 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Antud juhul ei ole maakohus menetluskulusid kindlaks määranud ning tulenevalt TsMS § 174

lg-st 4 ei määra ringkonnakohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust. Menetluskulude

rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177

lg-s 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson