2-16-18497/96 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

31. august 2018, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-16-18497

Tsiviilasi

XX hagi SS ja OO vastu alusetu rikastumisega saadu

hüvitamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 29. märtsi 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

4 154,07 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXX),

riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat

Urmas Arumäe

Kostjad (vastustajad): SS (isikukood

XXXXXXXXXXX) ja OO (isikukood

XXXXXXXXXX), ühine lepinguline esindaja Igor

Šablonin

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 29. märtsi 2018 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga asendada

hagi rahuldamata jätmise osas selle põhjendused käesoleva otsuse põhjendava osa

punktidega 8–10.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maakohtus jätta 20% ulatuses hageja kanda ja 80% ulatuses

solidaarselt kostjate kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

2 (7)

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (hageja) esitas 8. detsembril 2016 Harju maakohtule hagi SS (kostja I) ja OO (kostja II,

koos edaspidi „kostjad“) vastu alusetu rikastumise teel saadu hüvitamiseks.

Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista Pärnu Maakohtu 13. märtsi 2014 määrusega

tsiviilasjas nr 2-14-4386 hagejalt Aktsiaseltsi Eesti Energia (edaspidi „EE“) kasuks välja

mõistetud summa, selle sissenõudmiseks läbi viidud täitemenetluse kulud ja viivised, mis kõik

kokku moodustasid 8. detsember 2016 seisuga 5 107,03 eurot järgmiselt:

-

põhivõlg 1 904,33 eurot;

-

viivised perioodi 30. august 2011 – 29. jaanuar 2014 eest 1 683,43 eurot;

-

kohtu välja arvestatud viivis kuni maksekäsuni, st perioodi 30. jaanuar 2014 –

13. märts 2014 eest 81,89 eurot;

-

viivis perioodi 14. märts 2014 kuni 10. oktoober 2016 eest 651,56 eurot;

-

kohtutäituri tasu 651,56 eurot;

-

maksekäsu menetluskulud 134,26 eurot (riigilõiv 114,26 eurot ja menetluskulu

20 eurot);

-

Pärnu Maakohtu 13. märtsi 2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-4386 hagejalt EE

kasuks välja mõistetud põhivõlalt (1 904,33 eurot) arvestatav viivis hagimenetluse aja

eest (alates 9. detsembrist 2016) ning kohtulahendi jõustumisest kuni kohustuse

täitmiseni.

Hageja põhiväited on järgmised:

-

hageja ja kostjad sõlmisid 30. juunil 2009 ostu-müügilepingu (edaspidi „leping“), mille

kohaselt hageja müüs XXX kinnistu asukohaga YYY, Kuusalu vald, Harjumaa

(registriosa nr YYYYYYYY, edaspidi „XXX kinnistu“) kostjatele;

-

lepingu kohaselt tasus hageja enne lepingut kõik XXX kinnistu kasutamisega seotud

maksed, v.a võlgnevus elektrienergia tarbimise eest ligikaudu 4 000 krooni

(255,65 eurot). Kostjad kinnitasid lepingut sõlmides, et nad on teadlikud võlgnevusest

elektrienergia tarbimise eest ja võtsid selle tasumise enda kanda;

-

hageja kohustus XXX kinnistu otsese valduse kostjatele üle andma hiljemalt

1. septembril 2009. Hageja täitis oma kohustuse ja vabastas kinnistu augustis 2009;

-

kostjad ei tasunud elektri võlgnevust ega vormistanud võrgu- ja elektrilepingut oma

nimele;

-

Pärnu Maakohtu 13. märtsi 2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-4386 mõisteti hagejalt

EE kasuks välja põhivõlg 1 904,33 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis

1 765,32 eurot ning alates 14. märtsist 2014 viivis 0,1% päevas tasumata põhinõudelt

(1 904,33 eurot). Hageja ei saanud kohtumäärust vaidlustada, kuna ta ei saanud seda

õigeaegselt kätte;

-

hageja on 1. oktoobri 2016 seisuga läbi kohtutäituri tasunud EE-le 1 689,79 eurot,

lisaks tuleb tasuda kohtutäituri kulu 651,56 eurot ja lisanduv viivis 0,1% päevas.

3 (7)

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu, nende vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

hageja nõue on aegunud. Hageja nõuab kostjatelt võlgnevust, mis tekkis aastatel

2009 – 2011, kuid esitas hagi kohtusse alles detsembris 2016;

-

vaidlust ei ole selles, et lepingu järgi pidid kostjad enda kanda võtma EE-le

4 000 krooni (255,65 euro) tasumise, seda kohustust on kostjad ka valmis täitma;

-

hageja ei lõpetanud võrgu- ja elektritarbimise lepingut EE-ga. Kostjad ei asunud XXX

kinnistut kohe kasutama ja neil ei olnud vajadust omapoolse lepingu sõlmimiseks. EE

kinnitas, et elektriarvesti näite ei fikseeritud ega teatatud, mistõttu võlgnevust

30. juuni 2009 seisuga ei ole võimalik arvutada. Samuti kinnitas EE, et ajavahemikul

9. maist 2009 kuni 27. maini 2011 elektriarvestite algnäit oli 5 138 kW ja lõppnäit

24 082 kw. Hageja valetas lepingut sõlmides, et võlgnevus EE ees on ainult

4 000 krooni. Tegelik võla suurus oli summa, mille tasumist EE nõudis hagejalt;

-

kostjad ei kasutanud XXX kinnistul elektrienergiat ajavahemikul 2009 – 2011.

Tegelikult elas hageja kinnistul kuni detsembrini 2009 ja tema poeg elas seal kuni

jaanuarini 2010.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas 29. märtsi 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt ja mõistis

kostjatelt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 952,17 eurot. Hageja nõue jäi rahuldamata

põhivõlgnevuse 952,17 euro, sissenõutavaks muutunud viiviste 2 416,08 euro, menetluskulude

134,26 euro ja kohtutäituri tasu 651,56 euro väljamõistmise osas.

Ühtlasi tunnistas maakohus otsuse õigeksvõtul põhineva summa (255,65 eurot) ulatuses

viivitamata täidetavaks.

Menetluskuludest jättis maakohus otsuse resolutsiooni järgi 20% hageja kanda ja 80%

solidaarselt kostjate kanda ning otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi.

3.1. Maakohus tuvastas, et

-

hageja ja kostjad sõlmisid 30. juunil 2009 lepingu, mille alusel müüs hageja kostjatele

XXX kinnistu;

-

lepingu p 1.3.11 kohaselt müüja on tasunud kõik lepingu eseme kasutamisega seotud

maksed, v.a. võlgnevus elektrienergia tarbimise eest ligikaudu 4 000 krooni. Lepingu

p 1.4.4 kohaselt ostjad kinnitavad, et nad on teadlikud müüja võlgnevusest

elektrienergia tarbimise eest, mille tasumise võtavad enda kanda. Lepingu p 4.1

kohaselt kohustus hageja XXX kinnistu otsese valduse kostjatele üle andma hiljemalt

1. septembril 2009;

-

kinnistusraamatusse on 30. juuni 2009 kinnistamisavalduse kohaselt kantud XXX

kinnistu omanikuna kostjad, aga alates 8 juuni 2016 kandest ole kostja I enam

½ mõttelise osa omanik;

-

kostjad ei ole tasunud elektri võlgnevust vastavalt lepingu p-le 1.4.4;

-

hageja ei ole lõpetanud EE-ga sõlmitud lepingut;

-

kostja II sõlmis EE-ga lepingu 27. mail 2011;

-

EE esitas 29. jaanuaril 2014 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse

hageja vastu 13. augusti 2011 arve nr 193881132348 alusel, mis hõlmab perioodi

9. maist 2008 – 27. maini 2011;

-

Pärnu Maakohtu 13. märtsi2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-4386 kohustati hagejat

EE-le tasuma põhinõue 1 904,33 euro ja kõrvalnõuded 1 765,32 eurot ning hüvitama

riigilõiv 114,26 eurot ja menetluskulud 20 eurot. Samuti kohustati hagejat tasuma

EE-le viivist alates 14. märtsist 2014 määraga 0,1% päevas tasumata põhinõudelt;

4 (7)

-

kohtutäitur algatas EE avalduse alusel täitemenetluse hageja suhtes, mille aluseks on

Pärnu Maakohtu 13. märtsi 2014 määrus tsiviilasjas nr 2-14-4386. Nõude sisuks on

võlgnevus 3 803,91 eurot ja alates 14. märtsist 2014 viivis 0,1% tasumata põhinõudelt

(1 904,22 eurot). Vastavalt kohtutäituri tasu väljamõistmise otsusele tuleb hagejal

maksta kohtutäituri tasu 632,40 eurot.

3.2. Maakohtu hinnangul võiks hageja nõue kuuluda rahuldamisele võlaõigusseaduse (VÕS)

§-de 1027 ja 1041 alusel.

3.3. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 järgi ei ole hageja nõue aegunud.

Kuivõrd hageja võõrandas XXX kinnistu kostjatele 30. juunil 2009 ja kostjatele oli üle läinud

kinnistu otsene valdus, siis juhul, kui EE saatis 13. augusti 2011 arve aadressile XXX talu YYY

Kuusalu vald Harjumaa, puudub mõistlik alus eeldada, et hageja on sellelt aadressilt EE arve

kätte saanud. Eluliselt on usutav, et nimetatud arve on kätte saanud hoopis kostjad. Kohtule ei

, esitatud tõendeid, et hageja oleks EE nõudest teada saanud enne Pärnu Maakohtu

18. veebruari 2014 määruse tsiviilasjas nr 2-14-4386 kättesaamist. Kuna hagi esitati kohtule

8. detsembril 2016, siis ei ole hageja nõue aegunud.

3.4. Maakohus jõudis tõendite (EE arved ja kinnitused elektrienergia tarbimise kohta ning

tunnistajate ütlused) alusel järeldusele, et kuigi 23. aprillil 2008 oli XXX kinnistul EE poolt

võrguühendust katkestatud, oli seal elektrienergia olemas ja seda omavolilise pingestamise

tõttu. Kuni 2009. aasta suvel XXX kinnistult ärakolimiseni kasutas elektrienergiat hageja ning

peale kinnistu ostmist kasutasid elektrienergiat ka kostjad ja kostja II pere kuni kostja II poolt

võrgulepingu sõlmimiseni 27. mail 2011. Seega on nii hageja kui kostjad kasutanud

omavoliliselt XXX kinnistul elektrienergiat.

Kuna hageja ja kostjad lepingu sõlmimisel elektrinäitu ei fikseerinud, ei ole tagantjärgi

võimalik kindlaks teha, kui palju tarbis perioodil 9. mai 2008 – 27. mai 2011 elektrienergiat

hageja ja kui palju tarbisid elektrienergiat kostjad. EE vastustest järelepärimisele nähtub üksnes,

et sel perioodil tarbiti elektrienergiat koguses 18 933 kW ning selle eest on esitatud arve sumas

1 904,33 eurot.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 233 lg 2 alusel otsustas maakohus, et kostjatelt

tuleb välja mõista 952,17 eurot, st kostjad peavad hüvitama pool tarbitud elektrienergiast

(9 466,4 kW). Selle summa ulatuses on kostjad hageja arvel rikastunud. Kui kostjad oleksid

pärast kinnistu omandamist sõlminud EE-ga võrgu- ja elektrilepingu, siis oleksid nad ise

pidanud tasuma nende poolt tarbitud elektrienergia ja võrguteenuse eest.

3.5. VÕS §-de 1027 ja 1041 kohaldamise eelduseks on, et kostjatel oleks kohustus tasuda

EE-le viiviseid ja menetluskulusid ning kohtutäiturile täituri tasu.

Hageja oli ise hooletu ja jättis lepingu sõlmimisel fikseerimata XXX kinnistu elektrinäidu ja

lõpetamata EE-ga sõlmitud võrgu- ja elektrilepingu, mille tulemusel kehtis tema suhtes EE-ga

võrgu– ja elektrileping kuni 27. maini 2011 ning hageja vastutas nimetatud ajaperioodil tarbitud

elektrienergia tasumise eest. Kuna hageja jättis EE teavitamata enda kontaktandmete

muutumisest, edastas EE arveid XXX kinnistule ja hageja arveid õigeaegselt kätte ei saanud.

Hageja hooletus põhjustas, et ta õigeaegselt ei tasunud EE arveid, mistõttu arvestas EE tasumata

summadelt viivist ja esitas nõude maksekäsu kiirmenetluses. Seoses maksekäsu kiirmenetluse

avalduse esitamisega pidi EE tasuma riigilõivu ja menetluskulu, mis lõpuks hagejalt välja

mõisteti. Seni kuni hageja ei ole tasunud põhivõlgnevust on EE-l õigus nõuda viiviseid 0,1%

päevas põhivõlgnevuselt.

Hageja ei ole tõendanud, et kostjatel on kohustus tasuda EE-le viiviseid ja menetluskulusid,

mistõttu ei ole kostjad hageja poolt tasutavate viiviste ja menetluskulude ulatuses hageja arvel

alusetult rikastunud.

5 (7)

Kuna hageja vabatahtlikult ei tasunud Pärnu Maakohtu 13. märtsi 2014 määrusega välja

mõistetud viiviseid ja menetluskulusid, pidi EE pöörduma võlgnevuse sissenõudmiseks

kohtutäituri poole, millega kaasneb hagejal kohustus tasuda kohtutäituri tasu. Hageja ei

tõendanud, et kostjatel on kohustus tasuda seoses viidatud määruse täitmisega kohtutäituri tasu.

Seega ei ole tõendatud, et kostjad oleksid hageja poolt tasumisele kuuluva kohtutäituri tasu

ulatuses alusetult rikastunud.

3.6. Menetluskulud jaotas maakohus TsMS § 163 lg 1 alusel.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi

jäeti rahuldamata. Hageja palub uue otsusega mõista kostjatelt välja põhivõlgnevus kokku

1 904,34 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 2 416,08 eurot, varasema menetluse kulud

134,26 eurot ja kohtutäituri tasu 651,56 eurot. Käesoleva kohtuasja menetluskulud palub hageja

panna kostjate kanda.

Kaebuses heidab hageja ette, et maakohus:

-

eksis hüvitise suuruse määramisel, kuna kahju täpne suurus on võimalik kindlaks teha

ning selle kindlakstegemine ei oleks kujunenud eriliselt raskeks või ebamõistlikult

kulukaks;

-

ei arvestanud asjaoludega, et hagejal oli võimalus saada ajutist elektrit naabrilt

pikendusjuhtmega ja et ebaseaduslik pingestamine avastati kostjate majapidamises;

-

ei arvestanud vastutuse proportsioonide arvutamisel sellega, et hageja elas kinnistul

üksinda, kostjad aga suure perena. Seega ei saa väita, et pooled kasutasid tavapäraseks

elamiseks võrdselt elektrienergiat. Samuti ei arvestanud kohus, et elektrienergia

ebaseadusliku kasutamise aeg (ca 3 aastat) ei jagune pooleks. Hageja arvele saaks

panna vaid 1/3 sellest ajaperioodist;

-

leidis ekslikult, et kui põhikohustus on poolte vahel solidaarselt jagatav, siis

kõrvalkohustused ja täitemenetluse kulud seda ei ole.

5. Kostjad vaidlevad kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb vaidlustatud osas jätta

muutmata, aga TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel muudab ringkonnakohus hagi rahuldamata jätmise

põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonna-

kohtus.

7. Maakohtu otsuse vaidlustas ainult hageja hagi rahuldamata jätmise osas. Kostjad ei ole

maakohtu otsuse peale kaebust esitanud. Seega on viidatud otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause

alusel edasi kaebamata jõustunud osas, millega kostjatelt mõisteti välja 952,17 eurot, millest

255,65 euro tasumise osas tunnistati otsus ka viivitamata täidetavaks. Samuti ei ole vaidlustatud

menetluskulude jaotust osas, mille järgi 80% kuludest jäi solidaarselt kostjate kanda.

Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille

peale on kaevatud. Ringkonnakohus ei saa kontrollida maakohtu lahendi õigsust osas, mille

peale ei kaevata, ega poole huvides, kes kaebust ei esitanud (vrd Riigikohtu 24. jaanuari 2018

otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 12 esimene lõik). Käesoleval juhul tähendab see, et tuleb

kontrollida, kas hagi saab rahuldada senisest suuremas ulatuses ja kas kostjad peaks kandma

suurema osa kui 80% maakohtu menetluskuludest.

8. Maakohus kvalifitseeris hageja nõude alusetust rikastumisest tulenevaks nõudeks VÕS

§ 1041 alusel. Lisaks viitas maakohus VÕS §-le 1027, mis siiski ei ole nõudenorm ega saa seega

olla hageja nõude õiguslik alus.

6 (7)

8.1. Ringkonnakohus maakohtu käsitlusega ei nõustu. VÕS § 1041 alusel tekib nõue isikul,

kes on täitnud teise isiku kohustuse. Pooled ei vaidle, et EE nõudis hagejalt tasumist nende

vahel sõlmitud kehtiva lepingu alusel. Seega täitis hageja EE-le tasudes (ja ka sissenõude-

kulusid kandes) enda, mitte kostjate kohustuse. See välistab nõude VÕS § 1041 alusel.

8.2. Hageja esile toodud asjaoludel võib tal olla kostjate vastu nõue VÕS § 1037 lg 1 alusel.

Viidatud sätte kohaselt peab õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või

valdust mh kasutamise või äratarvitamisega rikkunud isik (rikkuja) õigustatud isikule hüvitama

rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Kokkuvõtvalt on VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise

eeldusteks teise isiku õiguse rikkumine ja selle tõttu teise isiku arvel rikastumine. VÕS § 1037

lg 1 mõtte kohaselt peab rikkuja omastama vara kannatanu arvel, st saama vara, mida õiguse

kohaselt oleks pidanud saama kannatanu (Riigikohtu 16. mai 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

46-07, p 11 teine lõik, vt ka 11. märtsi 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 20 esimene lõik,

ja 2. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-09, p 15 teine lõik).

Energia müügile tuleb VÕS § 208 lg 3 järgi kohaldada asja müügi kohta seaduses sätestatut.

Analoogia korras saab elektrienergiaga varustamise lepingu täitmise tulemusel tarbitud

energiakogust sarnaselt lugeda muuks õiguseks VÕS § 1037 lg 1 tähenduses.

8.3. Lisaks võib hagejal olla kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel.

Ringkonnakohus tegi hagejale ettepaneku avaldada, kas ta soovib nõude lahendamist ka sel

alusel ehk kahju hüvitamise nõudena. Hageja vastavat avaldust ei esitanud, mistõttu lähtub

ringkonnakohus hagiavalduse ja hageja muude menetlusdokumentide põhjal sellest, et hageja

kahju hüvitamise nõuet ei ole esitanud.

9. Maakohus leidis, et hagi ei ole aegunud, sest hageja ei saanud EE nõudest teada enne kui

18. veebruaril 2014. Ringkonnakohus selle järeldusega ei nõustu. Maakohus ei käsitlenud

sisuliselt küsimust, kas hageja pidi teada saama EE nõudest varem kui 18. veebruaril 2014.

9.1. TsÜS § 151 lg 1 esimese lause kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude

aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on

alusetust rikastumisest tulenev nõue. Sama sätte teine lause näeb ette, et õiguse rikkumise korral

algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude

aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi

teada saama. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab seega juba ajast, mil

õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu,

st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust. Samas pole oluline, et isik saaks

õiguslikult aru nõude olemasolust (Riigikohtu 21. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

129-16, p 46 teine lõik, samuti seal viidatud 2. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13,

p 43, ja 18. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-14, p 12). Seaduse sõnastusest tulenevalt

pole ka oluline, et isik tegelikult neist asjaoludest teaks.

Senises kohtupraktikas on kinnistunud seisukoht, et kui alusetu rikastumise nõue rajaneb

alusetul maksel, siis pidi isik rikastumise toimumisest ja rikastuja isikust teada saama maksete

tegemisel (lisaks eelviidatule nii ka Riigikohtu 18. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-

14, p 12, ja 17. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 10). Kui täidetakse olematut

kohustust, siis on alusetu rikastumise nõude sissenõutavaks muutumine seotud lepingu alusetu

täitmise (rikastumise) ajaga (vt nt Riigikohtu 17. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-

15, p 10 teine lõik, ja selles viidatud 2. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 43).

9.2. Kui kostja esitab hagile aegumise vastuväite ning väidab sealhulgas, et hagejal tekkis

kahju hagiavalduses märgitust varem ja et hageja sai seega teada või pidi teada saama varem

ka kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust, siis peab kostja oma väited tõendama

(Riigikohtu 8. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-13, p 13). Sarnaselt tuli kostjatel

käesolevas asjas tõendada, et hageja kas teadis või pidi teadma alusetust rikastumisest varem

kui hageja väidetav aeg.

7 (7)

9.3. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus üks isik müüb teisele kinnisasja ja jätab

lõpetamata kinnisasjaga seotud teenuse osutamise lepingu (sh elektrienergiaga varustamise

lepingu), peab ta müüjana teadma ostja alusetu rikastumise võimalusest. Eelkõige peab müüja

ilmutama ise mõistlikku hoolt, et teenuse osutamise leping kas lõpetada või tunda regulaarselt

huvi, millises summas teenust on tarbitud.

Kirjeldatud juhul sõltub alusetust rikastumisest teada saama pidamise aeg sellest, kui sagedasti

pidi hageja tundma huvi kinnistul elektri tarbimise vastu. Ringkonnakohtu hinnangul peab

EE-ga elektrivarustuse lepingu sõlminud isik üldjuhul tundma huvi elektri tarbimise vastu

vähemalt korra kvartalis ehk iga kolme kuu järgi. Nii kinnistu müügilepingust (tl 19–26) kui ka

tunnistaja KK ütlustest kinnistul tegeliku elektritarbimise kohta (tl 176), aga ka EE kirjadest

(tl 144, 146) nähtub, et hageja teadis kinnistul elektri tarbimise võimalikkusest ja vähemalt võis

eeldada, et teatava ajaperioodi möödumisel võib tekkida reaalne elektrikulu, mille eest ta peab

EE-le kehtiva lepingu järgi tasuma. EE koostas arve vaidlusaluse elektritarbimise eest

13. augustil 2011 (tl 144), mis jääb samuti tarbimisele järgneva kvartali piiridesse.

Maakohtu tuvastatud asjaoludel, mida ei ole kaebusega vaidlustatud, kujunes vaidlusalune võlg

elektrienergia eest kuni 27. maini 2011. Eelmises lõigus märgitud kaalutlustel pidi hageja

sellest teada saama hiljemalt järgmise kvartali lõppemisel ehk 30. septembriks 2011.

9.4. Alusetu rikastumise sätted ei kehtesta aega, millest alates muutub vastav nõue

sissenõutavaks. Seega kohaldub VÕS § 82 lg 7 kolmas lause, st kui kohustuse täitmise aega ei

ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda

kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja (VÕS § 82 lg 3) möödumist.

Mõistlik aeg eelnimetatud tähenduses algab alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhte

tekkimisest. Kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg sõltub mh sellest, millal alusetult

rikastunud isik sai või pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest (Riigi-

kohtu 20. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 11 teine lõik; 16. juuni 2008

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10, ja 28. aprilli 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-09, p 19).

Ringkonnakohtu hinnangul on kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg käesoleval juhul

maksimaalselt kolm kuud. Võttes arvesse eelmise alapunkti 9.2 viimases lõigus märgitut,

muutus hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks 1. jaanuaril 2012, st kui

30. septembrist 2011 oli omakorda möödunud kolm kuud.

10. Eelnevast tuleneb, et hageja nõue kostjate vastu aegus 1. jaanuari 2015 möödumisega.

Kuna hagi esitati 8. detsembril 2016, siis oli nõue enne hagi esitamist aegunud. Ringkonna-

kohus ei saa hageja nõude aegumise tõttu rahuldada hagi maakohtust suuremas ulatuses, seega

ei ole vaja kaebuse väidetele sisuliselt vastata.

11. Kuna menetluskulude jaotus sõltub asja sisulisest lahendamisest ja ringkonnakohus ei

suurenda hagi rahuldamise ulatust, siis ei saa ka panna menetluskuludest suuremat osa kostjate

kanda kui seda tegi juba maakohus. Vaidlustatud otsuse resolutsioon ja põhjendused on selles

osas vastuolulised, aga kuna kostjad otsust ei vaidlustanud, siis ei saa ringkonnakohus asuda

nimetatud vastuolu kõrvaldama (vt eespool p 7).

12. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse. Kuna maakohus ei määranud kulusid kindlaks rahaliselt, siis vastavalt

TsMS § 174 lg-le 4 ei tee seda ka ringkonnakohus. Hageja esindaja riigi õigusabi tasu taotluse

lahendab kohus täna eraldi määrusega.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm