1-16-9870/54 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

30. august 2018

Kohtuasja number

1-16-9870

Kohtukoosseis

Eesistuja Juhan Sarv, liikmed Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas

Kohtuistungi sekretär

Kertu Kuusik, Mailika Ilisson

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi Vitali Petrovi süüdistuses KarS § 3891 lg 1 ja

§ 345 lg 1, üldmenetlus

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 18. jaanuari 2018. a otsus

Apellandid

Vitali Petrovi kaitsja Igor Sumarok ja prokuratuur

Apellatsioonimenetluse pooled

Süüdistatav

-

Vitali Petrov, isikukood 35910050286; elukoht XXXX

Kaitsja

-

Igor Sumarok, valitud korras

Prokuratuur

-

esindajad Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurörid

Rita Hlebnikova ja Sigrid Nurm

Kohtuistungi aeg

31. mai 2018

Kohtuistungil osalenud isikud

Vitali

Petrov,

tema

kaitsja

Igor

Sumarok

ja

Viru

Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rita Hlebnikova

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 18. jaanuari 2018. a otsus Vitali Petrovi süüditunnistamises

KarS § 345 lg 1 järgi, samuti osas, milles karistuse mõistmisel kohaldati KarS § 63 lg-t 1,

jättes süüdistatava karistuse muutmata.

2. Mõista Vitali Petrov KarS § 345 lg 1 järgi õigeks.

3. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

4. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt, prokuratuuri apellatsioon jätta rahuldamata.

5. Mõista Eesti Vabariigilt Vitali Petrovi kasuks välja 1000 (üks tuhat) eurot

kriminaalmenetluses

valitud

kaitsjale

makstud

tasu

katteks

(sh

eurot

apellatsioonimenetluses ja 700 eurot sellele eelnenud kriminaalmenetluses makstud

kaitsjatasu eest).

2(22)

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava

advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel.

Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud

menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda

isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta.

Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib

esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas.

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Kassatsioonitähtaeg

peatub

riigi

õigusabi

taotluse

esitamisega.

Sellisel

juhul

hakkab

kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest

kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest.

Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks

mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Vitali Petrov anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 3891 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi

kvalifitseeritud kuritegudes.

Süüdistus KarS § 3891 lg 1 järgi

2. V. Petrov oli 6. juunini 2016 WT Keskus OÜ (likvideerimisel) (endise ärinimega OÜ Well

Tehnoloogia; edaspidi WT) juhatuse liige. Ta esitas maksustamisperioodide jaanuar kuni

september 2014 kohta käivates WT käibedeklaratsioonides maksuhaldurile maksukohustuse

vähendamise eesmärgil valeandmeid. V. Petrovi juhtimisel ja korraldamisel kajastas

WT oma raamatupidamises osaühingute L.A. Lawfirm, Discompany, Scout Productions, Kuldne

Marketing, BCC&Partners, Triomer Pluss, BCC G.S.P., Shamila ja MV Lifestyle Group arveid

selliste tehingute kohta, mida tegelikult ei tehtud. WT ei saanud nendelt äriühingutelt arvetel

näidatud teenust. Kõnealuseid arveid kasutati selleks, et WT saaks arvestada arvetel näidatud

käibemaksu sisendkäibemaksu hulka ja vähendada nii alusetult WT tasumisele kuuluvat

käibemaksu. Arvetel kajastatud tehingud olid näilikud, mistõttu neid maksukorralduse seaduse

(MKS) § 83 lg 4 kohaselt maksustamisel arvesse ei võeta. Variühingute tegevust, sh arvete ja raha

liikumist kontrollisid ja juhtisid kuritegeliku ühenduse loojad ja juhid A.L. ning V.P.. V. Petrovi

teadmisel ja juhendamisel suhtles O.G. A.L. ga ning tellis WT-le variühingute nimelt väljastatud

arveid. Võltsarvete alusel WT käibedeklaratsioonides valeandmete esitamise tulemusena jäi

maksustamisperioodidel jaanuar kuni september 2014 laekumata 83 296 eurot 78 senti

käibemaksu.

Süüdistus KarS § 345 lg 1 järgi

3. V. Petrov WT juhatuse liikmena tellis perioodil jaanuar kuni september 2014 A.L. loodud ja

juhitud kuritegelikku ühendusse kuuluva O.G. vahendusel A.L. võltsitud arveid. Nende arvete

alusel arvestas V. Petrov arvetel märgitud käibemaksu WT sisendkäibemaksu hulka. Arved esitas

3(22)

V. Petrov WT raamatupidamisele ülekannete tegemiseks. Võltsitud arvetel kajastatud tehinguid

arve väljastanud äriühingu ja WT vahel ei toimunud. Arvete tasumise tulemusel sai

WT juhatuse liige V. Petrov õiguse kanda ettevõtlusest maksuvabalt välja sularaha ja esitada

maksudest tasumisest kõrvalehoidmise eesmärgil maksudeklaratsioonides valeandmeid.

WT kasutas võltsitud arvetel märgitud käibemaksu sisendkäibemaksu arvestamisel ning

deklareeris maksuhaldurile e-maksuameti kaudu valeandmeid. Võltsitud dokumentide

kasutamisega WT raamatupidamises ja maksudeklaratsioonide esitamisel omandas V. Petrov

õiguse jätta käibedeklaratsiooni esitamisel maksuhaldurile mulje, et võltsitud arved on tõesed ja

annavad õiguse vähendada WT käibemaksukohustust.

Maakohtu otsus

(a) Resolutiivosa

4. Viru Maakohtu 18. jaanuari 2018. a otsusega tunnistati V. Petrov KarS § 3891 lg 1 ja § 345 lg 1

järgi süüdi ning teda karistati KarS § 63 lg-t 1 kohaldades 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega,

millest arvati KarS § 68 lg 1 alusel maha 2 päeva eelvangistust. Vangistuse kestusega 1 aasta

5 kuud ja 28 päeva jättis maakohus KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga

täitmisele pööramata. Maakohus otsustas vabastada aresti alt ja tagastada V. Petrovile viimase

elukohast leitud sularaha summas 1880 eurot ja 35 Ameerika Ühendriikide dollarit (dollarit).

(b) Põhiosa

5. V. Petrov oli 15. jaanuarist 2002 kuni 6. juunini 2016 WT juhatuse ainukene liige ja ainuosanik.

V. Petrov oli ka ainukene isik, kellel oli õigus kasutada WT e-maksuametit ning esitada

e-maksuameti kaudu WT maksudeklaratsioone. V. Petrov on tunnistanud, et just tema esitas

maksuhaldurile süüdistuses märgitud WT käibedeklaratsioonid. Asjaolu, et süüdistuses märgitud

käibedeklaratsioonid on esitanud V. Petrov, kinnitavad deklaratsioonide väljatrükid Maksu- ja

Tolliameti infosüsteemist Teller ja e-maksuamet.

6. Jälitusprotokollid tõendavad, et A.L. kontrolli all olevad äriühingud WT-le teenust ei osutanud;

et A.L. korraldas O.G. tellimisel ja juhendamisel võltsitud arvete esitamise WT-le ning et

võltsitud

arvete

alusel

WT

poolt

tasutud

summad

tagastati

osaliselt

sularahas

O.G. le. Jälitustoimingu protokollidest nähtub, et A.L. korraldas O.G. juhiste järgi WT-le arvete

koostamise.

Variäriühingute

võltsitud

arvete

kasutamist

WT

raamatupidamises

ja

maksuarvestuses kinnitavad V. Petrovi poolt menetlejale üle antud väljavõtted variäriühingute

arvetest ja tööde üleandmise-vastuvõtmise aktidest. Kohtuistungil ei tekkinud vaidlust, et

V. Petrov realiseeris KarS § 3891 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse koosseisu.

V. Petrov tunnistas ise, et ta edastas maksuametile käibemaksudeklaratsioonid, kajastades nendes

muu hulgas ka temale O.G. poolt edastatud OÜ L.A Lawfirm, Discompany OÜ, Scout

Productions OÜ, Kuldne Marketing OÜ, BCC&Partners OÜ, Shamila OÜ, MV Lifestyle Group

OÜ, BCC G.S.P OÜ, Triomer Pluss OÜ arveid. Sellega esitas süüdistatav maksuhaldurile

valeandmeid teenuste soetamisel tasutud käibemaksu kohta, vähendades sellega alusetult

WT käibemaksukohustust 83 296 euro 78 sendi võrra.

7. Tõendatud on ka see, et V. Petrovi tegu täidab KarS § 3891 lg 1 (1. jaanuarini 2015 kehtinud

redaktsiooni) subjektiivse koosseisu. Usaldusväärsed ei ole V. Petrovi ütlused selle kohta, et

O.G. lt saadud arvete alusel käibedeklaratsioone esitades polnud ta teadlik, et arved on võltsitud

ega kajasta tegelikult toimunud tehinguid. V. Petrovi poolt menetlejale üle antud variäriühingute

arvetest nähtub, et need ei vasta käibemaksuseaduses ja raamatupidamise seaduses toodud

nõuetele. Arvetelt ei nähtu teenuse osutamise kuupäevad, osutatud teenuse maht ega hind.

4(22)

Andmed teenuse kirjelduse ja teenuse osutamise koha kohta on napid või puuduvad üldse. Arvetel

esitatud andmete põhjal on võimatu kontrollida, kas ja millises mahus on teenust osutatud. Pole

usutav, et V. Petrov, pidades arvestust metsamajandamistööde tulude-kulude kohta ja lugedes seda

töölõiku kahjumlikuks, nõustus tegema ülekandeid seaduse nõuetele ilmselgelt mittevastavate

arvete alusel. Nende arvete alusel polnud kuidagi võimalik kontrollida väljamaksete põhjendatust.

O.G. ütlustest nähtuvalt ei küsinud V. Petrov temalt kunagi täpsemaid andmeid või dokumente

töö tegijate kohta, ka ei olnud V. Petrovil küsimusi või täpsustusi maksmiseks esitatud arvete

kohta. V. Petrovi tahtluse tuvastamisel on oluline roll jälitustoimingutega kogutud tõenditel.

Jälitustoimingu protokollist nähtub V. Petrovi ja O.G. suhtlemine telefoni teel

25. septembrist 7. novembrini 2014. 4. novembril 2014 toimunud telefonikõnes rääkis V. Petrov

O.G. ga töötamisest Discompany OÜ-ga: „see oli sul vot selline kaval firma, maksuvaba. Ma

mäletan, suvel oli.“ V. Petrov palus teha sisemise revisjoni, sest neil on praegu maksuamet ja

„isegi meil võib tekkida ebameeldivusi, sest me töötasime nendega, sa saatsid mulle nendelt, nii

et. Seetõttu unusta sellised skeemid üldse ära.“ See kõne tõendab üheselt, et V. Petrov oli teadlik,

et O.G. esitab talle tasumiseks võltsitud arveid, mida ta kasutas raamatupidamisarvestuses ja

käibedeklaratsioonide koostamisel. Selles telefonikõnes käskis V. Petrov O.G. l sellistest

firmadest eemale hoida. Väärib tähelepanu, et sellise käsu andis V. Petrov aga alles ajal, kui ta

juba teadis, et Discompany OÜ-d uurib maksuamet. Varasemal perioodil kiitis V. Petrov koostöö

„kavala maksuvaba firma“ Discompany OÜ-ga heaks. V. Petrovi ütlused Discompany OÜ tausta

kontrollimise kohta pole tõesed. Ta oli Discompany OÜ arvete tasumise ajal teadlik viimase

ebaseaduslikust tegevusest. Telefonivestlustest nähtub veel, et V. Petrov küsis O.G. lt tihti, kas

alltöövõtjaid ka tuleb ja märkis, et ta ootab O.G. saadetud arvetele vastuarveid.

25. septembri

2014.

a

telefonivestluses

seostas

V. Petrov

alltöövõtjate

teema

käibemaksukohustusega, küsides O.G. lt, kas viimase poolt 22 000 euro ulatuses esitatud arvete

osas alltöövõtjaid ka tuleb. Kui O.G. vastas jaatavalt, siis ütles V. Petrov: „No kõik siis, ma tuletan

meelde, külmavärinad tulevad peale käibemaksu nähes.“ Alltöövõtjate usaldusväärsusest,

tehtavatest töödest ja nende maksumusest salvestatud kõnedes juttu pole, välja arvatud 4.

novembri 2014. a kõne, mis seondub Discompany OÜ-ga. V. Petrovi väited, et ta lihtsalt usaldas

O.G. t ega olnud teadlik variäriühingute kasutamisest, pole eeltoodud asjaolude taustal eluliselt

usutavad. Pole usutav, et 1999. aastast ettevõtluses tegutsev V. Petrov kandis vähem kui aasta

vältel üle poole miljoni euro üle äriühingutele, kelle taustast ta polnud teadlik ja kelle esitatud

arvete alusel polnud võimalik hinnata nende poolt väidetavalt tehtud tööde mahtu ja tegelikku

maksumust. V. Petrovil oli tema poolt maksuhaldurile esitatud andmete ebaõigsuse osas vähemalt

kaudne tahtlus.

8. Põhjendades V. Petrovi süüditunnistamist KarS § 345 lg 1 järgi, märkis maakohus, et süüdistatav

kasutas võltsitud arveid käibedeklaratsioonide esitamisel maksukohustuse vähendamise

eesmärgil, mida tuleb käsitleda kohustusest vabanemise eesmärgina KarS § 345 tähenduses.

Arved olid võltsitud, kuna need ei kajastanud reaalseid tehinguid. V. Petrovile KarS § 345 lg 1

järgi esitatud süüdistuse faktilised asjaolud moodustavad kõrvaltvaataja jaoks ühtse teo

KarS § 3891 lg 1 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud käitumisega.

9. Karistusliigi valikul arvestas kohus, et V. Petrovi korraldatud maksupettus vältas ligikaudu aasta

ja võltsitud käibedeklaratsioonide esitamine oli suunatud WT maksukohustuse vähendamisele

summas, mis ületab suure kahju piirmäära enam kui kaks korda. Seetõttu tuleb kohaldada

vangistust. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. V. Petrov on varem

karistamata, teadaolevalt pole teda karistatud ka menetletava kuriteo toimepanemisest möödunud

aja jooksul. Kohus hindas V. Petrovi süüd keskmiseks ja leidis, et karistus tuleb mõista vangistuse

keskmises määras tingimisi katseajaga kolm aastat. Karistuse hulka tuleb arvata eelvangistuses

5(22)

viibitud kaks päeva. Kohus leidis, et selline karistus on V. Petrovi süü heastamiseks piisav ega

pidanud vajalikuks lisakaristusena ettevõtluskeelu kohaldamist.

10. Maakohus ei rahuldanud prokuratuuri taotlust konfiskeerida KarS § 831 lg 1 alusel V. Petrovi

elukohast leitud sularaha 1880 eurot ja 35 dollarit. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis

kinnitaksid selle sularaha seost menetletava kuriteoga.

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

11. Viru Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid V. Petrovi kaitsja Igor Sumarok ja prokuratuur.

Kaitsja apellatsioon

12. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist V. Petrovi süüditunnistamist ja karistamist ning temalt

menetluskulu väljamõistmist puudutavas osas ning palub mõista V. Petrovi õigeks.

13. Kaitsja märgib, et vaidlust ei ole selle üle, et O.G. esitas V. Petrovile tõele mittevastavad andmeid

selle kohta, et arvetel näidatud firmad reaalselt tegutsevad. O.G. lõi V. Petrovile ettekujutuse selle

kohta, et arved on koostanud tegutsevad äriühingud.

14. Samas kinnitavad tõendid, et V. Petrov ei teinud fiktiivsete arvete alusel väljamakseid

maksukohustuse vähendamiseks, vaid oli veendumusel, et ta tasub arveid tehtud töö eest.

V. Petrov ja WT on teiste isikute ebaseadusliku tegevuse ohvrid. V. Petrov ei tellinud ega

koostanud süüdistuses nimetatud arveid. O.G. teadmist arvete fiktiivsusest ei saa omistada V.

Petrovile. Jälitustoimingu protokollid kinnitavad järeldust, et O.G. helistas A.L. le ja tahtis

võimalikult kiiresti varifirmadele kantud raha tagasi saada. V. Petrovile tuli suure üllatusena, et

süüdistuses nimetatud äriühingud tegelikult teenust ei osutanud, sest O.G. oli talle väitnud, et

kõik on korras, töötajad on olemas. Kõned V. Petrovi ja O.G. vahel ei kinnita kokkumängu

varifirmadega. Ütluste andmisel oli V. Petrov südamest pettunud, et O.G. on teda nii alatult alt

vedanud ja tema tagant varastanud.

15. WT-l oli kaks ettevõtet, millest üks tegeles metalli töötlemise ja teine võsaraiega. Võsaraie ei

moodustanud WT käibest mitte rohkem kui 25%. V. Petrov tegeles metalli töötlemisega, O.G.

võsaraiega. Fiktiivsed arved puudutasid üksnes võsaraiet, mitte aga metalli töötlemist. Juhul kui

V. Petrov oleks tegelenud fiktiivsete arvete tellimisega, siis tellinuks ta neid ka seoses metalli

töötlemisega. O.G. , kes tegeles WT-s võsaraie ja sellega seotud raamatupidamis-dokumentidega,

võttis iseseisvalt ja V. Petrovi teadmata ühendust A.L. ga, et tellida fiktiivseid arveid. O.G. leidis

ise alltöövõtjad, korraldas aktide ja arvete vormistamise ning saatis need V. Petrovile. V. Petrov

ei pidanud teadma, et arvetel märgitud äriühingud reaalselt ei tegutsenud, sest tellijad

aktsepteerisid tehtud töid ja O.G. kinnitas arvete vastavust seadusele. V. Petrov erinevalt O.G. st

ei olnud huvitatud WT-st raha väljaviimisest. V. Petrov ei ole saanud fiktiivsete arvete alusel WT

poolt üle kantud raha. Ka salaja pealt kuulatud telefonikõnede hulgas pole selliseid, millest

nähtuks, et O.G. tagastas V. Petrovile fiktiivsete arvete alusel üle kantud raha.

16. Maakohus jättis analüüsimata järgmised tõendid, mis kinnitavad, et V. Petrov pole talle

süüksarvatavat kuritegu toime pannud:

1) prokuröri kinnitus kohtuistungil selle kohta, et O.G. on tunnistatud süüdi kuritegelikku

ühendusse kuulumises, V. Petrov aga ei ole;

2) kohtuistungi protokoll, millest nähtub, et O.G. väljastas tehtud töö eest arve WT nimel. See

kinnitab, et O.G. tegutses iseseisvalt ja sõltumatult V. Petrovist;

6(22)

3) prokuröri kohtus väljendatud seisukoht, millest järeldub, et O.G. teostas töid enda, mitte WT

huvides;

4) prokuröri seisukoht, et O.G. tõepoolest tegi töid;

5) jälitustoimingutega saadud teave selle kohta, et V. Petrov suhtles oktoobris ja novembris

korduvalt O.G. ga ja vestluste käigus määras just O.G. , kui palju maksta maksuametile ja kui

palju alltöövõtjatele. Seega polnud V. Petrovil alust arvata, et arved ei kajasta reaalseid

tehinguid ja on fiktiivsed. Kõnedest nähtub, et V. Petrov soovis maksud õigeaegselt tasuda;

6) vastates maakohtu küsimusele, märkis prokurör kohtuistungil, et kõnedest tuleb välja, et

arveid tellis A.L. lt O.G. ja pole andmeid, et V. Petrov oleks A.L. lt arveid tellinud;

7) O.G. ütlustest nähtuvalt kinnitas ta V. Petrovile seoses kõnealuste arvetega, et kõik tööd on

tehtud ja mingisuguseid probleeme ei teki. O.G. ütluste kohaselt nõudis V. Petrov, et kõik

alltöövõtjad, kes arveid esitasid, tegutseksid seaduslikult. Seega näitas V. Petrov üles

ettevõtluses vajalikku hoolsust, nõudes seaduse täitmist. Samuti kinnitas O.G. , et näilike

arvete alusel WT-st välja kantud raha sai tema, mitte WT;

8) taotledes 2014. a novembris O.G. vahistamist, väitis prokuratuur, et V. Petrov ei teadnud

varifirmade olemasolust;

9) V. Petrovi ütlused kinnitavad, et tema võsaraie valdkonnas ei tegutsenud. Samuti andis

V. Petrov ütlusi selle kohta, et tema arvas, et tegemist on firmadega, mis teevad reaalselt tööd.

Ta üritas kontrollida Discompany OÜ-d, samuti teisi äriühinguid. O.G. andis aga

V. Petrovile tõele mittevastavaid andmeid.

17. KarS §-s 3891 ette nähtud kuriteokoosseisu subjektiivse külje täitmiseks peab toimepanijal

maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsuse suhtes olema vähemalt otsene tahtlus,

tagastusnõude suurendamine või tekitamine eeldab aga kavatsetust. Arvestades asjaolu, et

fiktiivsete arvete koostamisest ja esitamisest oli huvitatud ainult O.G. , siis V. Petrovil puudus

otsene tahtlus.

18. Kohtu järeldused on vastuolus süüdistusaktiga. Kui süüdistusaktis on väidetud, et V. Petrov koos

O.G. ga tellis tahtlikult arved, siis see ei leidnud kohtus kinnitust ja kohus tuvastas, et

V. Petrov teadlikult kasutas raamatupidamises seadusele mittevastavad arved. Seega väljus kohus

süüdistuse piiridest.

19. Arusaamatu on maakohtu järeldus, et süüdistuses nimetatud arved ei vasta käibemaksuseaduses

ja raamatupidamise seaduses sätestatud nõuetele. Kaitsja hinnangul vastavad need arved seaduses

sätestatud formaalsetele nõuetele. Nende mittevastavus seadusele seisnes ainult selles, et arvetel

märgitud alltöövõtja ei olnud see isik, kes reaalselt arvel märgitud töö tegi.

20. Maakohus ei ole üheselt tuvastanud, nagu oleks süüdistatav V. Petrov WT käibedeklaratsioone

esitades arvanud, et talle esitatud arvete näol on tegemist fiktiivsete arvetega. Seega ei saa lugeda

tuvastatuks ka süüdistatava tahtlust maksuhaldurile valeandmeid esitada ja võltsitud dokumente

kasutada.

21. Olukorras, kus isegi kohus leidis, et V. Petrov ei pannud tegu toime otsese tahtlusega, ei vasta

süüdistatavale mõistetud karistus talle inkrimineerivale teole.

Prokuratuuri apellatsioon

7(22)

22. Prokuratuur taotleb Viru Maakohtu otsuse tühistamist osas, millega V. Petrovi suhtes jäeti

kohaldamata lisakaristus ja tema vara konfiskeerimata. Prokuratuur palub mõista V. Petrovile

KarS § 491 alusel viieks aastaks ettevõtluskeelu ja konfiskeerida KarS § 831 lg 1 alusel tema

elukohast leitud sularaha 1880 eurot ja 35 dollarit, mis asuvad Maksu- ja Tolliameti

deposiitkontol. Muus osas palub prokuratuur jätta maakohtu otsuse muutmata.

23. Apellant märgib, et ettevõtluskeeldu kui lisakaristust tuleb V. Petrovi suhtes kohaldada seetõttu,

et tagada ühiskonna turvalisus ja edastada ühiskonnale signaal, et karistusseadustik ei aktsepteeri

äriühingu

juhtstruktuuridele

kuuluva

pädevuse

ärakasutamist

majanduskeskkonna

usaldusväärsuse kahjustamiseks ebaausate võtetega. Lisaks on maakohtule esitatud tõendeid selle

kohta, et V. Petrov on maksupettustega tegelenud juba enne süüdistuses toodud perioodi ehk

2013. aastal, seega pikema perioodi kestel.

24. Prokuratuur ei nõustu ka maakohtu seisukohaga, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis

kinnitaksid V. Petrovi elukohast leitud sularaha seost menetletava kuriteoga. Kohus on

tuvastanud, et V. Petrov on WT juhatuse liikmena esitanud maksuhaldurile valeandmeid ja selle

tulemusena on riigile jäänud maksudena laekumata 83 296 eurot 78 senti. V. Petrov säästis

2014. aasta jaanuarist kuni novembrini ebaseaduslikult üle 83 000 euro. Kogu tema kuritegelik

tegevus oli suunatud WT pangakontolt sularaha ebaausal teel väljaviimisele. Lisaks ei ole

V. Petrov esitanud menetlejale tõendeid tema elukohast leitud sularaha päritolu kohta. Seega tuleb

asuda seisukohale, et V. Petrovi elukohast leitud ja ära võetud sularaha summas 1880 eurot ja

35 dollarit on tahtliku süüteoga saadud vara, mis kuulub V. Petrovile, ja tuleb temalt KarS § 831

lg 1 alusel konfiskeerida.

Kaitsja apellatsioonivastus

25. Kaitsja palub jätta prokuratuuri apellatsiooni rahuldamata. Kaitsja hinnangul ei ole tõendatud, et

V. Petrov käitus ettevõtluses ebaausalt. Seetõttu pole põhjendatud ka ettevõtluskeelu

kohaldamine. Samuti pole tõendatud, et võltsarvete alusel üle kantud summad oleksid tagastatud

V. Petrovile.

Prokuratuuri apellatsioonivastus

26. Prokuratuur palub jätta kaitsja apellatsiooni rahuldamata.

27. Prokuratuuri hinnangul oli V. Petrov teadlik O.G. kaudu saadud arvete võltsitusest ja kasutas neid

arveid tahtlikult WT maksukohustuse vähendamiseks. V. Petrov väljastas WT nimel

O.G. le korduvalt volituse, mille alusel O.G. osales selle äriühingu nimel erinevatel riigimetsa

majandamise riigihangetel, sõlmis riigiettevõtetega lepinguid ja korraldas lepingutele vastavate

metsatööde tegemist. Riigiettevõtted tasusid töö eest WT pangakontole. Pärast riigiettevõtetelt

raha laekumist kooskõlastas V. Petrov raha laekumise O.G. ga, küsis viimaselt vastuarveid ja tegi

O.G. lt saadud arvete alusel pangaülekanded arvetele märgitud summade ulatuses erinevate

variäriühingute pangakontodele. Seda asjaolu kinnitavad V. Petrovi ja O.G. vahelised

telefonikõned. Seejärel kajastas V. Petrov need arved raamatupidamises ja maksuhaldurile

esitatud käibedeklaratsioonides, vähendades alusetult WT käibemaksukohustust.

28. Ehkki V. Petrov ega O.G. ei kinnitanud koostööd maksukuritegude toimepanemisel, on see

tõendatud teiste tõenditega. Maakohtu istungitel kuulatud telefonikõned kinnitavad, et O.G.

suhtles kuritegeliku ühenduse juhi A.L. ga ning tellis variäriühingute arveid tegelikkuses

mittetoimunud tehingute kohta V. Petrovi teadmisel ja juhendamisel. Kõnedest, mis olid

salvestatud alates oktoobrist 2014, nähtub, et V. Petrov helistas O.G. le, sest just V. Petrov oli

8(22)

huvitatud võltsitud arvetest ja nende kajastamisest raamatupidamis- ja maksuarvestuses.

O.G. kõnedest A.L. ga selgub, et O.G. ei olnud otsustaja rollis. Tema kooskõlastas arvetele

kantavad summad eelnevalt V. Petroviga ja seejärel A.L. ga, kes oli arvete koostaja. Samuti

kooskõlastas O.G. V. Petroviga arvete esitamise ja maksmise. V. Petrov tegi ainuisikuliselt

otsuseid WT raha liikumise kohta ja tegi WT pangakontolt ülekandeid, sh varifirmade arvete

alusel.

O.G.

oli

vahendaja

A.L.

ja

V. Petrovi

vahel.

Iga

kord,

kui

A.L. küsis, millal või mis summades on oodata laekumist, siis O.G. vastas, et ta peab seda

Tallinnast (ehk siis V. Petrovilt) küsima. Kõnedest, mis toimusid V. Petrovi ja O.G. vahel,

kuuldub, et O.G. täitis V. Petrovi korraldusi ja juhiseid. Samuti kuuldub telefonikõnedest, et just

V. Petrov küsis pidevalt vastuarveid ja ütles O.G. le, mis ajaks peavad need olema esitatud ja kas

riigiettevõtetelt laekunud summadest on võimalik teha O.G. esitatud arvete alusel ülekandeid.

29. Olgugi, et käesoleva kriminaalmenetluse raames V. Petrovile esitatud süüdistus kajastab

V. Petrovi ja O.G. ebaseaduslikku tegevust perioodil 3. jaanuarist kuni 11. novembrini 2014,

nähtub kohtule esitatud tõenditest, et maksupettus täpselt sama skeemi järgi toimus juba enne

2014. aastat. Jälitusprotokollides toodud kõnede sisu pinnalt on tuvastatav, et arveveski arveid on

V. Petrovi korraldatud WT raamatupidamises kajastatud juba vähemalt 2013. aastal.

30. Riigimetsa Majandamise Keskus, Elektrilevi OÜ ja AS Eesti Raudtee on 2014. aastal

metsamajandusega seotud tööde eest WT pangakontole tasunud 924 847 eurot 61 senti ning

variäriühingute kontodele on edasi kantud 560 879 eurot 58 senti. Summade vahe 363 968 eurot

3 senti võttis V. Petrov WT pangakontolt sularahas välja. WT-l oli õigus riigihangetel osaleda,

kuna ta omas riigihangetel osalemiseks vajalikke majandustegevuse näitajaid ja piisavalt suurt

käivet, aga samuti vajalikku tehnoloogiat ja kvalifitseeritud töölisi. Käibe tagas V. Petrov aga

suures osas võltsitud arvete kajastamisega raamatupidamises. V. Petrov ei ole veenvalt selgitanud,

miks ta ei kontrollinud O.G. esitatud arvetele märgitud andmete õigsust. Samuti jääb

arusaamatuks, et kui V. Petrovi jaoks sai selgeks, et tegemist oli tema väidetava petmisega

O.G. poolt, siis miks ta ei esitanud parandusdeklaratsioone. Arusaamatuks jääb, miks

V. Petrov usaldas ega kontrollinud arveid väljastanud äriühinguid ega seda, kas nendega on

sõlmitud ka lepingud. Eriti oleks V. Petrovis pidanud äratama tähelepanu asjaolu, et äriühingud,

kelle arveid ta tasus, vahetusid regulaarselt iga paari kuu järel. V. Petrovile jäi osa riigiettevõtete

poolt metsatöödele makstud rahast ja peale selle veel arvete kasutamine maksukohustuse

vähendamiseks. O.G. l endal puudus võimalus riigihangetel osaleda, kuna see eeldas teatud

tingimuste täitmist. Seega oli arveveski arvete kasutamine kasulik nii O.G. le kui ka

V. Petrovile. V. Petrov on isiklikult allkirjastanud metsatööde üleandmise ja vastuvõtmise akte.

Sellega on ümber lükatud V. Petrovi väide, et tema polnud teadlik metsatööde tegelikust teostajast.

31. WT on 6. jaanuarist 2017 likvideeritud, mistõttu pole riigil võimalik maksusummat

maksumaksjalt sisse nõuda. Seetõttu tuleb konfiskeerida V. Petrovi kodust leitud sularaha.

Ringkonnakohtu istung

32. Ringkonnakohtu istungil jäid kohtumenetluse pooled oma kirjalike seisukohtade juurde.

Süüdistatav ja kaitsja toetasid kaitsja apellatsiooni ja vaidlesid vastu prokuratuuri apellatsioonile.

Prokuratuur palus rahuldada enda apellatsiooni ja jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

(I) Kaitsja apellatsioonist

1. Vitali Petrovi süüditunnistamisest KarS § 3891 lg 1 järgi

9(22)

33. V. Petrovile süüksarvatava teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 3891 lg 1 tunnistas

karistatavaks maksuhaldurile andmete esitamata jätmise või valeandmete esitamise maksu- või

kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil

või kinnipidamiskohustuse rikkumise, kui sellega jäi maksudena laekumata, tagastati,

tasaarvestati või hüvitati alusetult suurele kahjule vastav summa või enam. Suurele kahjule vastav

summa oli 2014. aastal 39 000 eurot (vt karistusseadustiku rakendamise seaduse toona kehtinud

§ 8 p 2 ja Vabariigi Valitsuse 28. novembri 2013. a määrus nr 166). 1. jaanuarist 2015 jõus oleva

KarS § 3891 lg 1 redaktsiooni kohaselt on karistatav maksuhaldurile andmete esitamata jätmine

või valeandmete esitamine maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude

suurendamise eesmärgil, kui sellega varjatakse maksu- või kinnipidamiskohustust või

suurendatakse alusetult tagastusnõuet suurele kahjule vastava summa võrra. Suur on kahju või

süüteo ulatus, mis ületab 40 000 eurot (KarS § 121 p 2).

1.1 Objektiivsest koosseisust

34. Apellatsioonimenetluses ei vaidlustata maakohtu järeldust, et V. Petrov esitas maksuhaldurile

maksustamisperioodide jaanuar kuni september 2014 kohta käivad WT käibedeklaratsioonid, mis

kajastasid valeandmeid WT sisendkäibemaksu ja tasumisele kuuluva käibemaksu kohta. Nimelt

olid süüdistuses nimetatud äriühingute arved, mille alusel V. Petrov suurendas 83 296 euro

78 sendi võrra WT sisendkäibemaksu, võltsitud ega kajastanud tegelikult toimunud

majandustehinguid. WT sisendkäibemaksu alusetu suurendamise tõttu jäi riigile laekumata

83 296 eurot 78 senti käibemaksu. Järelikult täitis V. Petrov nii teo toimepanemise ajal kehtinud

kui ka 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 3891 lg 1 objektiivse koosseisu.

1.2 Subjektiivsest koosseisust

35. KarS §-s 3891 ette nähtud kuriteo subjektiivne koosseis eeldab kavatsetust üksnes maksu- või

kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise suhtes. Ülejäänud

koosseisutunnuste osas, sh maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsus, piisab toimepanijal

vähemalt kaudse tahtluse olemasolust. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. novembri

2010. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 21). See seisukoht on jätkuvalt asjakohane ka KarS § 3891

praeguse, s.o 1. jaanuarist 2015 jõustunud redaktsiooni kontekstis. Järelikult on väär kaitsja

apellatsioonis väljendatud arvamus, et KarS § 3891 lg 1 subjektiivse koosseisu täitmiseks peab

toimepanijal maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsuse suhtes olema vähemalt otsene

tahtlus.

36. Kaitsja väitel ei teadnud V. Petrov WT käibedeklaratsioone esitades, et süüdistuses nimetatud

äriühingute arved, mis ta sai O.G. lt, on võltsitud. V. Petrov oli veendumusel, et O.G. esitatud

arved kajastavad tegelikult tehtud tööd, ja talle tuli üllatusena, et süüdistuses nimetatud äriühingud

teenust ei osutanud. O.G. oli V. Petrovile väitnud, et arved on tõesed ja vastavad seadusele. V.

Petrov on O.G. pettuse ohver.

37. Ringkonnakohus leiab maakohtuga nõustuvalt, et tõendid kinnitavad süüdistusversiooni, mille

kohaselt teadis V. Petrov WT käibedeklaratsioone esitades seda, et süüdistuses loetletud

äriühingud tegelikult WT-le teenust ei osutanud ja seega pole alust nende äriühingute arvetel

märgitud käibemaksusummasid WT sisendkäibemaksu hulka arvata.

38. V. Petrovi teadlikkust arvete võltsitusest kinnitavad esmajoones jälitustoimingu protokollid, mis

kajastavad V. Petrovi ja O.G. telefonitsi peetud ja menetleja poolt salaja pealt kuulatud vestlusi.

Telefonikõnedes ei räägi V. Petrov ja O.G. võltsitud arvete hankimisest ja nende kasutamisest

WT

käibemaksukohustuse

vähendamiseks

n-ö

lahtise

tekstiga.

V. Petrov

kasutab

10(22)

O.G. ga peetud telefonikõnedes läbivalt „krüpteeritud“ väljenduslaadi. Selle mõistmiseks tuleb

räägitu asetada laiemasse konteksti, mis tekib, kui uurida V. Petrovi vestlusi O.G. ga pikema

perioodi vältel ja pidada seejuures silmas majandustegevuse loogikat ja käibemaksu arvestamise

reegleid. Sellisel juhul kujuneb jälitustoimingu protokolle lugedes välja tõsikindel veendumus, et

V. Petrov oli WT sisendkäibemaksuarvestuses kajastatud arvete ebaõigsusest teadlik.

39. Järgneva käsitluse taustana on oluline silmas pidada järgmist. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle

üle, et WT osutas süüdistuses käsitletaval perioodil tellijatele (Riigimetsa Majandamise Keskus,

OÜ Elektrilevi, AS Eesti Raudtee) tasu eest metsamajandusteenuseid (nt võsaraie, puude

mahavõtmine, metsakasvatusteenus). Selle teenuse osutamist WT poolt korraldas (põhiliselt)

O.G. . Kõnealuse teenuse osutamisest (aga ka muust majandustegevusest) tekkis

WT-l käibemaksuseaduse (KMS) § 4 lg 1 p-s 1 nimetatud käive, millelt tuli arvestada ja tasuda

käibemaksu (KMS § 24 lg 1). KMS § 29 lg 1 lubab maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluvast

käibemaksusummast maha arvata maksustatava käibe tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama

maksustamisperioodi

sisendkäibemaksu.

Sisendkäibemaks

hõlmab

mh

teiselt

maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluvat käibemaksu

(KMS § 29 lg 3 p 1). KMS § 31 lg 1 kohaselt arvatakse sisendkäibemaks teiselt

maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral maha KMS §-s 37 sätestatud

nõuete kohase arve alusel. Sisuliselt pole vaidlust selleski, et WT tellis metsamajandusteenuse

osutamiseks vajalike tööde tegemist (võsalõikust) vähemalt muu hulgas n-ö alltöövõtu korras

kolmandatelt isikutelt, kes on aga tuvastamata. Tuvastatud on vaid see, et alltöövõtjateks polnud

need äriühingud, kes väljastasid süüdistuses nimetatud arved, mille alusel V. Petrov

WT sisendkäibemaksu suurendas. Käibemaksukohustuse puhul on aga just oluline tehingu teise

poole tuvastamine, sest kui müüja pole käibemaksukohustuslane, siis pole ostjal ka õigust

käibemaksu maha arvata (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2007. a otsus asjas

nr 3-1-1-11-07, p 35). Kui käibemaksukohustuslane ei suuda tõendada tehingu toimumist ja

tehingu tegelikku teist poolt, siis puudub tal käibemaksu mahaarvamise õigus, kuna sellisel juhul

tuleb tegelikuks müüjaks pidada tundmatut kolmandat isikut. Eeldada ei saa, et tundmatu kolmas

isik on käibemaksukohustuslane. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 2008. a otsus

asjas nr 3-1-1-42-08, p 13.) Eelnevast järeldub muu hulgas, et kui WT-le alltöövõtu korras

metsamajandusteenuseid osutanud isikud ei olnud käibemaksukohustuslased, ei saanud

WT nendele makstud tasu mingiski osas sisendkäibemaksu hulka arvata.

40. V. Petrovi ja O.G. vahel peetud telefonikõnedest ilmneb, et V. Petrov oli huvitatud sellest, et O.G.

esitaks talle arveid, mille alusel WT saaks sisendkäibemaksu võrra vähendada mh

metsamajandusteenuse käibelt tasumisele kuuluvat käibemaksu. Kriminaalasja lahendamise

seisukohalt on keskse tähtsusega küsimus, kas V. Petrov pidas O.G. lt arveid nõutades silmas

selliseid arveid, mis kajastavad tegelikult toimunud tehinguid WT ja viimase alltöövõtjate vahel,

või võltsarveid, mille abil luua üksnes näilik alus WT sisendkäibemaksu alusetuks

suurendamiseks. Teisisõnu on küsimus selles, kas V. Petrov WT käibedeklaratsioone esitades

teadis või vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et O.G. esitatud arvetel väljastajana märgitud

äriühingud pole tegelikud teenusepakkujad. Asjaolul, kas V. Petrovi teada olid arvetel märgitud

metsamajandustööd tegelikult tehtud, pole süüdistuse põhjendatuse hindamisel määravat tähtsust.

Ka juhul, kui V. Petrov teadis, et arvel märgitud töö on tehtud, kuid töö tegijaks pole arvel

märgitud isik, teadis ta selliseid faktilisi asjaolusid, mis muutsid alusetuks arvel märgitud

käibemaksusumma arvamise WT sisendkäibemaksu hulka.

41. V. Petrovi ja O.G. telefonikõnede sisu ei sobitu kaitseversiooniga, mille kohaselt arvas

V. Petrov, et WT-le osutasid metsamajandusteenust arvetel märgitud äriühingud.

11(22)

42. 25. septembril 2014 helistas V. Petrov O.G. le ja küsis: „Sa saatsid mulle siin arveid

22 tuhande eest. Kas seal alltöövõtjaid tuleb?“ O.G. vastuse peale, et jah, loomulikult tuleb,

märkis V. Petrov: „No kõik. Ma tuletan meelde, käibemaksu juures hakkab väristama. Olgu, kõik

siis.“ (KoTo, kd 2, tl 140) 26. septembri 2014. a telefonikõnes ütles V. Petrov O.G. le mh, et „[a]ga

ära

unusta,

et

kõikidele

sinu

arvetele

ma

ootan

alati

mingeid,

seal

neid,

m-m-m…vastuarveid.“ (KoTo, kd 2, tl 141) Maakohtus antud ütlustes selgitas V. Petrov, et salaja

pealt kuulatud telefonikõnedes pidas ta „vastuarvetest“ rääkides silmas alltöövõtjate arveid

(KoTo, kd 10, tl 133). 30. septembril 2014 O.G. ga peetud telefonikõnes toonitas V. Petrov, et

„[a]ga sa ära unusta, et vastuarveid (tuleb) teha, ma pean silmas alltöövõtjaid.“ (KoTo, kd 2,

tl 141) 13. oktoobri 2014. a telefonikõnes juhendas V. Petrov O.G. t, et kui WT-lt teenust tellinud

isikule esitatakse arve oktoobrikuus, siis tuleb ka „vastuarve“ teha oktoobrikuus

(KoTo, kd 2, tl 144) V. Petrov helistas nn vastuarvete saamise sooviga O.G. le tavaliselt pärast

seda, kui WT-le oli laekunud tasu mõnelt metsamajandusteenuse tellijalt.

43. Juhul, kui V. Petrov oleks arvanud, et O.G. edastab talle tegelike teenusepakkujate (alltöövõtjate)

arveid, puudunuks tal tarvidus ja motiiv O.G. le korduvalt meenutada „vastuarvete“ esitamise

vajalikkust. Tegeliku teenusepakkuja puhul polnuks V. Petrovil põhjust karta, et WT-l jääb arve

saamata, sest arveta poleks teenusepakkuja WT-lt teenuse eest tasu saanud ja raha jäänuks WT-

le. Seega olnuksid teenusepakkujad arvete esitamisest ise huvitatud. Pole kuigivõrd usutav, et

initsiatiiv tegeliku teenuse osutamise kohta käivate arvete esitamiseks lähtub süstemaatiliselt

teenuse saajalt, mitte aga teenuse osutajalt, kes peaks olema ise huvitatud sellest, et tasu teenuse

eest võimalikult ruttu kätte saada. Teenusepakkuja hilinemine arve esitamisega poleks WT huve

kahjustanud. Ehkki sellisel juhul oleks edasi lükkunud teenusepakkuja arvel näidatud käibemaksu

arvamine WT sisendkäibemaksu hulka (vt KMS § 31 lg 9 ls 2), lükkunuks WT jaoks samas edasi

ka teenuse eest tasumine ehk arvel kajastuvast sisendkäibemaksusummast kordades suurem

väljaminek.

Kaitseversioonis

kirjeldatud

sündmuste

käigu

korral

ei

oleks

V. Petrovi initsiatiivikus ja aktiivsus WT alltöövõtjate arvete nõudmisel mõistlikult seletatav.

44. Küll aga omandavad V. Petrovi ja O.G. telefonivestlused arusaadava sisu, kui lähtuda sellest, et

V. Petrov teadis, et tegeliku teenusepakkuja (alltöövõtja) ja selle teenuse osutamise kohta esitatava

arve väljastaja isik ei lange kokku (või et arvel märgitud teenust pole üldse osutatud). Sellises

olukorras

pidi

WT

tasuma

tegelikule

alltöövõtjale

(kes

eelduslikult

ei

olnud

käibemaksukohustuslane) teenuse eest n-ö mustalt (varjatult) ja ilma arveta. Loomaks sellises

olukorras (või olukorras, kus mingit teenust ei osutatudki) näilikku alust sisendkäibemaksu

mahaarvamiseks, oli WT-l tarvis võltsarveid isikutelt, kes tegelikult küll WT-le teenust ei

osutanud, kuid kes olid registreeritud käibemaksukohustuslasena. Loomulikult oli selliste

võltsarvete alusel võimalik vähendada ka WT muust ettevõtlusest tekkinud käibelt tasumisele

kuuluva käibemaksu suurust. Kirjeldatud olukorras oli WT huvides, et võltsarved saabuksid

võimalikult ruttu, kasutamaks neid WT maksuarvestuses juba sel samal maksustamisperioodil,

mil WT-l tekkis metsamajandusteenuse müügikäive, millelt tasumisele kuuluva käibemaksu

vähendamiseks sooviti võltsarveid (muu hulgas) kasutada. Erinevalt tegeliku arve saamisest, ei

tähenda võltsarve saamine arve saajale kulu (välja arvatud tasu arve väljastamise eest), vaid

üksnes võimalust kasutada arvet maksukohustuse ja seega ka kulude vähendamiseks. Kui tegemist

on teenuse tellimisega mittekäibemaksukohustuslasest alltöövõtjalt, ei vähene võltsarve saamata

jäämise korral saaja kulu (teenuse tegelikule osutajale tuleb maksta arve laekumisest olenemata),

kuid samas puudub võimalus vähendada teenuse edasimüügist tekkinud käibelt tasutavat

käibemaksu. Võltsarve laekumise hilinemine, lükkab edasi ka arve saaja võimaluse selle arve abil

oma käibemaksukohustust vähendada (KMS § 31 lg 9 ls 2). Telefonikõnedest ilmnevat V. Petrovi

innukust „vastuarvete“ nõudmisel saabki seletada üksnes tema teadlikkusega asjaolust, et arved ei

pärine mitte metsamajandustööde tegelikelt tegijatelt, vaid äriühingutelt, kes pole WT-le teenust

12(22)

osutanud ja kelle arved on vajalikud üksnes WT käibemaksukohustuse alusetuks vähendamiseks.

V. Petrovi soovile WT käibemaksukohustust (alusetult) vähendada osutab kaudselt ka tema poolt

„vastuarvete“ nõudmise kontekstis O.G. le selgituseks öeldud repliik, et „käibemaksu juures

hakkab väristama“ (KoTo, kd 2, tl 140).

45. Lisaks eeltoodule osutab V. Petrovi teadlikkusele süüdistuses nimetatud arvete võltsitusest ka see,

et jälitustoimingu protokollist nähtuvalt andis ta O.G. le arvete esitamiseks juhtnööre küsimustes,

millega tavapäraselt ei tegele arve saaja, ja viisil, mis osutab, et V. Petrov ei pidanud O.G. t

tegelike alltöövõtjate arvete vahendajaks. Nii helistas V. Petrov 14. oktoobril 2014

O.G. le ja rääkis järgmist: „O., kuule, tähendab täna on juba 14., esmaspäev on 20. kuupäev –

tähendab meil on vaja käibemaks teha juba reedeks. Sellepärast kõik eelmise kuu vastuarved, vot

sulle, kolmapäev-neljapäev-reede on viimane piir, lõunaks! Et sa esitaksid…et sulle esitataks,

vabanda, vabanda, et sulle esitataks!“ O.G. täpsustavale küsimusele, kas „[s]ee läheb

septembrikuuga?“, vastas V. Petrov: „Ja-ja-jaa. Need, mis olid septembri arved, vot, mis sa

esitasid. […] Sinu alltöövõtjad esitasid sulle nende arvete peale ka vastuarved.“ V. Petrovi sellise

juhise peale vastas O.G. , et „kõik on arusaadav. Teen ära.“ Seepeale märkis omakorda

V. Petrov, et „[t]ee palun ära! Mhmh.“ (KoTo, kd 2, tl 145)

46. V. Petrovi osundatud fraas „Sinu alltöövõtjad esitasid sulle nende arvete peale ka vastuarved“ on

mõistetav kui O.G. le antud korraldus hankida enne WT 2014. a septembrikuu käibedeklaratsiooni

esitamise

tähtpäeva

(20.

oktoober

2014)

arveid,

mille

alusel

saaks

WT käibemaksukohustust vähendada. Väärib rõhutamist, et mitte O.G. ei öelnud V. Petrovile, et

alltöövõtjad esitasid talle „vastuarved“, vaid hoopis V. Petrov ütles O.G. le, et alltöövõtjad esitasid

O.G. le arved. Kui lähtuda kaitseversioonist, mille kohaselt tegeles WT osutatava

metsamajandusteenuse korraldamisega O.G. ja V. Petrov sellega sisuliselt kursis ei olnud, jääb

arusaamatuks, kuidas sai V. Petrov O.G. le sellist infot anda. Pealegi oleks kummaline, kui V.

Petrov

teaks

O.G.

st

paremini,

et

alltöövõtjad

on

O.G.

le

arveid

esitanud.

V. Petrovi öeldu omandab aga loogilise sisu, kui seda käsitada mitte O.G. teavitamisena arvete

esitamisest, vaid korraldusena hankida WT käibemaksukohustuse vähendamiseks vajalikud

(võlts)arved. Teisisõnu andis V. Petrov O.G. le korralduse, kirjeldades tulevikus toimuva pidavat

mineviku vormis kui juba toimunut. Märkigem, et V. Petrovi fraasile „Sinu alltöövõtjad esitasid

sulle nende arvete peale ka vastuarved“, vastas O.G. „kõik on arusaadav. Teen ära“ ehk nii nagu

allutakse käsule. Järelikult polnud V. Petrovi öeldu näol tegemist mitte juba sündinud fakti

konstateerimisega, vaid tulevikku suunatud korraldusega. Juhul, kui V. Petrov arvanuks, et ta saab

O.G. kaudu tegelike teenusepakkujate arveid, polnuks tal alust ega põhjust sellist korraldust anda

ega eelnevalt paika panna arvete esitamise tähtaega („viimast piiri“). Arve esitamise (aja) üle

otsustab ja sellest on esmajoones huvitatud arve väljastaja ja seda protseduuri ei dikteeri arve saaja

(praegusel juhul V. Petrov WT esindajana).

47. Eelnevaga riimub kaks päeva hiljem ehk 16. oktoobril 2014 toimunud V. Petrovi telefonikõne

O.G. le. Selles kõnes teatas V. Petrov O.G. le, et ta ootab viimaselt arveid alltöövõtjatelt. O.G.

lubadusele, et „[m]a täna õhtuks või homme vara hommikul, kella kümneks.“ vastas

V. Petrov, et „[n]o 10-ni võid. Ma annan sulle isegi kella 11-ni aega, isegi 12-ni annan, vot nii

vot. Sest sel ajal ma teen tööd, arvuti juurde tulen alles kell 12. Tee palun ära!“ Seepeale selgitas

O.G. , et ta on terve päeva sõidus. (KoTo, kd 2, tl 145) Kooskõlas otsuse eelmistes punktides

märgituga, ei pea kolleegium usutavaks, et V. Petrov nõudnuks O.G. lt 16. oktoobril 2014

sedavõrd aktiivselt arveid, kui ta arvanuks, et tegemist on tegelike teenusepakkujate arvetega,

mitte aga WT käibemaksukohustuse vähendamiseks kasutatavate võltsarvetega. Tõeste arvete

nõudmiseks puudunuks V. Petrovil ja WT-l huvi, pigem võinuks eeldada teenusepakkujate

initsiatiivi tehtud töö eest WT-lt raha kätte saada. Ometigi nähtub, et mitme päeva jooksul ei

13(22)

õnnestunud V. Petrovil arveid saada (samadest arvetest räägiti ju juba 14. oktoobril). Kui lähtuda

kaitseversioonist, mille kohaselt küsis V. Petrov O.G. lt tegelike teenusepakkujate arveid, jääb

arusaamatuks seegi, milleks V. Petrov O.G. le järgmise päeva kella kaheteistkümneni tähtaja

määras. Pelgalt alltöövõtjatelt arvete küsimine ja nende V. Petrovile edastamine (või nende otse

V. Petrovile saata palumine) poleks O.G. lt sisuliselt mingit tööd ega aega nõudnud ning

alltöövõtjatega saanuks suhelda ka „sõidus olles“ telefonitsi. Kui kellelgi olnuks vaja aega arvete

koostamiseks, siis olid need teenusepalkkujad, mitte aga WT-d esindav O.G. . V. Petrovi ja O.G.

käsitletav jutt muutub aga arusaadavaks, kui lähtuda sellest, et nad rääkisid võltsarvetest. Siis on

mõistetav nii telefonikõnest ilmnev V. Petrovi huvi arved kiiresti kätte saada kui ka asjaolu, et

O.G. l kulus sobivate arvete saamiseks teatud määral aega ja vaeva (arvel kajastuvate

lähteandmete väljamõtlemine ja edastamine A.L. le kui arve koostajale).

48. V. Petrovi tahtluse tuvastamise seisukohalt on tähelepanuväärne ka tema 4. novembri 2014. a

telefonikõne O.G. le (vt KoTo, kd 2, tl 149). Selles kõnes küsis V. Petrov O.G. lt, kas viimane

„töötab“ veel sellise firmaga nagu Discompany. Meenutagem, et tegemist oli ühega

WT-le võltsarveid väljastanud äriühingutest. O.G. järgnenud küsimusele „A mis see on?“, vastas

V. Petrov „See oli sul vot selline kaval firma, maksuvaba. Ma mäletan, suvel oli. Vot.“ Siinkohal

väärib märkimist, et WT kajastas Discompany OÜ arveid maksustamisperioodide aprill ja mai

2014 kohta käivates käibedeklaratsioonides. Järgnevas vestluses hoiatas V. Petrov

O.G. t, et maksuamet otsib selliseid firmasid „koertega taga“ ja tõdeb muu hulgas, et „[i]segi meil

võib tekkida ebameeldivusi, sest me töötasime nendega, sa saatsid mulle nendelt, nii et […]“ V.

Petrovi öeldu annab ühemõtteliselt tunnistust sellest, et ta oli teadlik O.G. saadetud Discompany

OÜ arvete võltsitusest ja seda juba nende arvete saamise ajal. Käsitletav tõend diskrediteerib

lõplikult kaitseversiooni heausksest V. Petrovist, kes langes O.G. pettuse ohvriks. Mis puudutab

seda, et 4. novembri 2011. a telefonikõnes käskis V. Petrov O.G. l „sellised skeemid“ ära unustada;

nõudis, et O.G. teeks sisemise revisjoni, et „selliseid firmasid lähedal ka ei oleks“ ja avaldas

lootust, et „veel kedagi nende sarnast ei oleks“, siis erinevalt kaitsjast ei loe kolleegium sellest

välja V. Petrovi järjekindlat tahet kajastada WT maksuarvestuses üksnes seaduslikke tehinguid.

Tuleb silmas pidada, et jutuksolev telefonikõne toimus pärast seda, kui V. Petrov oli saanud teada

Discompany OÜ suhtes tekkinud kahtlusest. V. Petrovi öeldu on tõlgendatav manitsusena

suuremale ettevaatusele ja lootuse avaldamisena selle kohta, et poleks rohkem selliseid WT-le

arveid väljastanud isikuid, kelle tegevuse seaduslikkuse suhtes õiguskaitseorganitel kahtlus tekib.

49. Süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt tegi V. Petrov süüdistuses nimetatud arvete alusel enda

juhitava WT pangakontolt 2014. a jaanuarist septembrini väljamakseid kogusummas

499 780 eurot 38 senti (vt süüdistuse tabel nr 3). Seda ei vaidlusta ka kaitsja. Samas ei nähtu

V. Petrovi ja O.G. arvukatest telefonikõnedest, et V. Petrov oleks O.G. ga kordagi vestelnud

arveid esitanud äriühingute (väidetavate alltöövõtjate) taustast ega nende tehtavast tööst

(töökorraldusest, kvaliteedist, tähtaegadest vmt). Jutt keerles üksnes arvete ümber. Kolleegium

leiab prokuratuuriga nõustuvalt, et see on üks argument, mis räägib kaudselt selle kasuks, et

V. Petrov teadis, et O.G. edastatavad arved ei pärine tegelikelt alltöövõtjatelt, vaid on võltsitud.

Kui V. Petrov oleks arvanud, et O.G. arved pärinevad tegelikelt alltöövõtjatelt ja kajastavad

reaalselt tehtud töid, oleks võrdlemisi tõenäoline, et ta võtnuks vähemalt mõnikord

O.G. ga jutuks ka teenusepakkujate isikud (sh nt nende sagedase vahetumise või kohati üsna

omapärased ärinimed) ja osutatava teenuse sisu ning kvaliteedi, mitte aga üksnes arvete

vormistamisega seonduva. Seda eriti olukorras, kus arveid tasuti sedavõrd suurtes summades, mis

moodustasid märgatava osa WT käibest. Ehkki eraldivõetuna ei võimaldaks kõnealune tõik teha

kaugeleulatuvaid järeldusi, toetab see käesoleva otsuse eelmistes punktides kajastuvate V. Petrovi

ja O.G. telefonivestluste põhjal kujunevat veendumust V. Petrovi tahtluse olemasolu kohta.

14(22)

50. Maakohtus antud ütlustes selgitas V. Petrov, et metsamajandustöö korraldamisega tegeles tema

volikirja kasutades iseseisvalt O.G. , kes kontrollis seda tegevust täielikult. V. Petrovi sõnutsi oli

tema ülesandeks üksnes O.G. poolt elektrooniliselt edastatud alltöövõtjate arvete tasumine. O.G.

esitatud arvete (nendel näidatud töö) kontrollimiseks tal võimalust ega aega polevat olnud, kuid

ta olevat usaldanud O.G. t täielikult ja arvanud, et kui O.G. esitab arve, siis on kõik korras ja O.G.

poolt kontrollitud. V. Petrovi ütluste kohaselt ta isegi ei süvenenud arvetesse – kui O.G. esitas

talle arve, siis V. Petrov arvas, et ta peab selle alltöövõtjale ära maksma ja ta maksiski. (KoTo, kd

10, tl 131–132 ja 135) Kolleegium märgib, et V. Petrovi kirjeldus enda rollist WT

metsamajandustegevuses ei sobitu eelnevalt viidatud telefonikõnede sisuga. Jälitustoimingu

protokollis kajastuvad salaja pealt kuulatud telefonikõned annavad tunnistust sellest, et V. Petrovi

tegevus ei piirdunud O.G. saadetud alltöövõtjate arvete maksmisega. Initsiatiiv nende arvete

saamiseks tuli üldjuhul just V. Petrovilt, kes võttis selleks sageli O.G. ga ise ühendust ja oli

vestlustes domineerivas rollis.

51. Eelnevat kaudselt toetava lisaargumendina kõneleb selle kasuks, et V. Petrov oli arvete

võltsitusest teadlik, ka järgnev. V. Petrovi ja O.G. ütlustes kirjeldatud ärimudel, mille kohaselt

osutas O.G. V. Petrovi juhitud WT kaudu iseseisvalt metsamajandusteenust, pole kuigi

tavapärane. Sellise majandamisviisiga kaasnenuks ettevõtja (WT) jaoks märkimisväärsed riskid,

mis ei saanud V. Petrovile kui kogenud ärijuhile märkamata jääda. Samas pole V. Petrov suutnud

usutavalt selgitada, millel põhines tema lootus, et WT-le tõuseb O.G. korraldatavast

metsamajandustegevusest tulu, mis riski üles kaalub. Maakohtus möönis V. Petrov, et rahaliselt

oli metsamajandusteenuse osutamine WT-le pigem kahjulik (KoTo, kd 10, tl 137 pöördel).

Pidades silmas seda, kuivõrd ulatusliku tegevus- ja otsustusvabaduse WT nimel tehingute

tegemiseks V. Petrov enda sõnul O.G. le andis, ei pea kolleegium veenvaiks ka V. Petrovi ütlusi

selle kohta, et ta usaldas O.G. t absoluutselt lihtsalt sel põhjusel, et tal ei olnud põhjust teda mitte

usaldada (KoTo, kd 10, tl 131–131 pöördel). V. Petrovi ega O.G. ütlustest ei nähtu, et nende vahel

olnuks

mingit

laadi

lähedane

suhe,

mis

võiks

seletada

seda,

miks

V. Petrov

O.G. t sedavõrd suurel määral usaldas. Näiteks prokuröri küsimusele, kas ta on käinud

WT kontoris V. Petrovi juures, vastas O.G. , et ta on seda teinud väga harva (KoTo, kd 10,

tl 120 pöördel). Sellise suhte puhul pole kuigivõrd tõenäoline, et V. Petrov kogenud ärimehena

oleks O.G. t lihtsalt „pimedalt“ usaldanud, nagu ta seda sisuliselt väidab, riskides WT saatuse ja

lõppastmes oma varaga. Tõsi, eraldivõetuna ei annaks käesolevas punktis märgitu piisavat alust

V. Petrovi kaitseversioonis kahelda, kuid kogumis juba käsitletud argumentidega toetab see

süüdistusversiooni.

52. Koosmõjus eelmärgituga pole V. Petrovi tahtluse tuvastamise seisukohalt tähenduseta seegi,

kuidas olid vormistatud need süüdistuses nimetatud arved, mille alusel tegi V. Petrov

WT pangakontolt umbes poole miljoni euro eest ülekandeid ja mida ta kasutas

WT käibemaksuarvestuses sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. Teenuse saamisega kaasneb õigus

arvata nõuetekohase arve alusel sisendkäibemaks maha (KMS § 31 lg 1). Nõuetekohane on arve,

mis vastab KMS §-s 37 sätestatud tingimustele. KMS § 37 lg 7 p-de 5 ja 7 alusel tuleb arvel

märkida teenuse nimetus või kirjeldus, teenuse maht ja teenuse osutamise kuupäev. Olukorras,

kus arve ei vasta nõuetele, pole maksukohustuslasel õigust sisendkäibemaksu maha arvata isegi

juhul, kui ta on teenuse saanud, sest mahaarvamine saab toimuda vaid nõuetekohase arve alusel.

(Riigikohtu halduskolleegiumi 9. mai 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-81-12, p 11) Riigikohus on

selgitanud, et sisendkäibemaksu ei saa maha arvata selliste arvete alusel, mis ei võimalda

kontrollida väidetavate majandustehingute sisu (puudub tehingu kirjeldus või nimetus) ja nende

tehingute arvnäitajaid. Näiteks arvetele majandustehingu sisuna märgitud "transporditeenused" ja

"taastamistööd" ei kajasta konkreetset teenust, vaid abstraktselt ja umbmääraselt teenuse liiki.

Seda etteheidet ei kõrvalda teenuste sidumine konkreetse ehitusobjektiga, sest teenuse sisu see

15(22)

ikkagi ei kirjelda. Arvele tuleks vähemalt märkida viide dokumendile, kus on toodud teenuse

piisavalt üksikasjalik kirjeldus ja arvandmed. Teenuse kirjeldus on siis piisavalt üksikasjalik, kui

sellega tagatakse teenuse identifitseerimise võimalus ja teenuse saamise kontrollitavus.

Arvandmed täiendavad teenuse kirjeldust ja peavad võimaldama kontrollida teenuse mahu

usutavust. (Riigikohtu halduskolleegiumi 17. märtsi 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-76-14,

p-d 15–16) V. Petrovile esitatud süüdistuses nimetatud arved ei vasta ilmselgelt eelnevalt osutatud

nõuetele. WT-le osutatud teenuse kirjeldus on kõnealustel arvetel äärmiselt lakooniline,

nt

„Teeservade

niitmine“,

„Liinitrassi

hooldus

Saesaare-Eoste“,

„Nähtavussektorite

puhastamine“, „Istutus käsitsi“, „Valgustusraie“ vmt (vt KoTo, kd 1, tl 28–52 pöördel). Esiteks

pole kuigivõrd usutav, et V. Petrov kogenud ärijuhina, kes tegeles igapäevaselt ka

raamatupidamisega (vt V. Petrovi ütlused KoTo, kd 10, tl 131 pöördel), ei märganud või ei saanud

aru O.G. edastatud arvete ilmsest puudulikkusest. Samas muutub see, miks V. Petrov selliseid

arveid aktsepteeris, mõistetavaks juhul, kui lähtuda sellest, et ta teadis arvete võltsitusest. Sellisel

juhul oli arvetel kajastuva teenusekirjelduse ebamäärasus vajalik, raskendamaks võimaliku

kontrolli korral selle tuvastamist, kas arvel näidatud teenust on üldse WT-le osutatud.

53. Eeltoodud põhjustel on ringkonnakohtu hinnangul väljaspool mõistlikku kahtlust, et V. Petrov

teadis WT käibedeklaratsioone esitades süüdistuses nimetatud arvete võltsitusest ja tal oli

maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsuse suhtes tahtlus (kavatsetus).

54. Kolleegium leiab, et mitte ükski V. Petrovi kaitsja apellatsioonis esitatud väidetest eeltoodud

järeldust ei kummuta. Esmalt on apellant maakohtule ette heitnud osa tõendite analüüsimata

jätmist. Mitmel juhul ei ole kaitsja osutatu näol aga tegemist mitte tõenditega, vaid prokuröri

menetluslike avaldustega, mis ei ole käsitatavad tõendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. Kaitsja esile

tõstetud asjaolu, et V. Petrov ei kuulunud võltsarvete väljastamisega tegelenud kuritegelikku

ühendusse, ei välista mingil moel võimalust, et ta kasutas võltsarveid tahtlikult

WT sisendkäibemaksu alusetuks suurendamiseks. Samuti ei tähenda see, et O.G. l oli

WT nimel metsamajandusteenuste osutamisel suur iseseisvus, seda, et V. Petrov ei teadnud

O.G. saadetavate arvete ebaõigsusest. Süüdistusversiooni ei muuda vähemusutavaks ka asjaolu,

et V. Petrov ise vahetult A.L. lt võltsarveid ei tellinud. V. Petrovi ja O.G. ütlused selle kohta,

nagu oleks V. Petrov nõudnud O.G. lt üksnes tõele vastavaid arveid ega olnud arvete ebaõigsusest

teadlik, on kolleegiumi arvates käesolevas otsuses eelnevalt käsitletud tõenditega kummutatud. V.

Petrovi süüküsimuse lahendamisel pole tõenduslikku väärtust asjaolul, et 2014. a novembrikuus

O.G. vahistamist taotledes väitis prokurör, et V. Petrov polnud varifirmade olemasolust teadlik.

Prokuröri selline avaldus on tehtud aastaid tagasi kohtueelses menetluses ja põhines esialgsel

tõendusteabel ning sellele antud esialgsel hinnangul. Pole midagi tavapäratut selles, et

kriminaalmenetluse edenedes ilmnevad tõendid, mis annavad alust kahtlustada ja süüdistada

kuriteos ka isikut, keda kriminaalmenetluse varasemas staadiumis polnud alust kuriteo

toimepanemisega seostada. Välistatud pole seegi, et kahtlustatavate või süüdistatavate ringi

laiendamiseks annab aluse sama tõendikogumi põhjalikum analüüs. Käimasolevas menetluses

tuleb kohtul hinnata, kas on piisavalt V. Petrovi süüdistuses kirjeldatud tegu kinnitavaid tõendeid.

Selle küsimuse lahendamisel oleks asjakohatu asuda lahkama seda, miks prokuratuur ei leidnud

alust kahtlustada V. Petrovi kuriteo toimepanemises juba siis, kui ta taotles O.G. vahistamist. V.

Petrovi süüdistuse seisukohalt pole oluline ka kaitsja osutatud asjaolu, et kohtuotsusest ei nähtu,

nagu oleks V. Petrov osalenud võltsitud arvete koostamisel ja tellimisel. Esitades WT

käibedeklaratsioonides

tahtlikult

võltsarvetel

põhinevat

teavet,

täitis

V. Petrov KarS § 3891 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu olenemata sellest, kas ta koostas ja tellis

need arved ise või lasi seda teha kellelgi teisel.

16(22)

55. Kokkuvõttes asub ringkonnakohus maakohtuga nõustuvalt seisukohale, et V. Petrov teadis

WT 2014. a jaanuari- kuni septembrikuu käibedeklaratsioone esitades, et süüdistuses nimetatud

äriühingute arved, mille alusel ta nendes käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu maha arvab,

on võltsitud ega kajasta tegelikult toimunud majandustehinguid. Ta esitas valeandmeid selleks, et

vähendada alusetult deklareeritava sisendkäibemaksu võrra WT käibemaksukohustust. Seega

täitis V. Petrov ka KarS § 3891 lg 1 (nii teo toimepanemise-aegse kui ka praeguse redaktsiooni)

subjektiivse koosseisu. Kaitsja taotlus mõista V. Petrov tahtluse puudumise tõttu KarS § 3891

lg 1 järgi õigeks jääb tagajärjetuks.

2. Vitali Petrovi süüditunnistamisest KarS § 345 lg 1 järgi

56. Taotledes maakohtu otsuse tühistamist ka osas, millega V. Petrov tunnistati süüdi KarS § 345

lg 1 järgi, ei esita kaitsja lisaargumente, vaid tugineb siingi väitele, et V. Petrov polnud teadlik

O.G. lt saadud arvete võltsitusest. Käesoleva otsuse alaosas 1.2 toodud põhjustel ringkonnakohus

apellandi

selle

väitega

ei

nõustu.

Siiski

leiab

kolleegium,

et

maakohus

on

V. Petrovi KarS § 345 lg 1 järgi süüdi tunnistades eksinud, ja peab KrMS § 340 lg-st 1 juhindudes

vajalikuks kohtuotsust selles osas muuta.

57. V. Petrovile süüksarvatava teo toimepanemise ajal 2014. aastal oli maksuhaldurile teadvalt

ebaõigete dokumentide esitamine karistatav väärteona MKS § 154 järgi. Riigikohus asus seda

sätet tõlgendades seisukohale, et MKS § 154 on KarS § 345 suhtes erinorm ja

käibedeklaratsioonides valeandmete esitamise varjamiseks maksuhaldurile maksumenetluses

võltsitud arvete esitamine on karistatav üksnes väärteona (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

28. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p-d 27 ja 28). Olukorras, kus isegi

deklareerimiskohustuse rikkumise varjamiseks võltsarvete maksuhaldurile esitamine oli

karistatav üksnes MKS § 154 järgi, ei saanud KarS §-s 345 sätestatud kuriteokoosseisu täita ka

see, kui deklareerimiskohustust rikkunud isik üksnes säilitas maksudeklaratsioonides kajastatud

võltsarveid raamatupidamises eesmärgiga need vajaduse tekkides rikkumise varjamiseks

maksuhaldurile esitada. Järelikult ei vastanud V. Petrovile esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu

vähemalt selle toimepanemise ajal KarS § 345 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule.

58. Ühtlasi on Riigikohus leidnud, et maksudeklaratsioonis valeandmeid esitanud isiku karistamine

maksuhaldurile võltsitud tõendite esitamise eest olukorras, kus seda tehti eesmärgiga varjata

iseenda poolt varem toime pandud kuritegu, on vastuolus enese mittesüüstamise privileegiga

(Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 29) Loogiliselt peab sama põhimõte seda enam kehtima

ka siis, kui valeandmete esitaja üksnes säilitab võltsitud tõendeid (nt arveid), mis võimaldaksid

vajaduse tekkides varjata maksudeklaratsioonis esitatud andmete ebaõigsust. Praegusel juhul pole

kahtlust, et V. Petrov säilitas süüdistuses märgitud võltsarveid WT raamatupidamises just selleks,

et jätta võimaliku maksukontrolli korral eksitav mulje, et WT käibedeklaratsioonides

deklareeritud

sisendkäibemaksusummad

on

õiged

(võltsarvete

rolli

kohta

maksude

väärdeklareerimisel vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2011. a otsus asjas

nr 3-1-1-6-11, p 13.2). Järelikult välistab ka põhiseaduse § 22 lg-st 3 ja Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg

V. Petrovi süüditunnistamise KarS § 345 lg 1 järgi (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

2. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-85-10, p 21).

59. Eeltoodud põhjustel kohaldas maakohus V. Petrovi KarS § 345 lg 1 järgi süüdi tunnistades vääralt

materiaalõigust. V. Petrov tuleb võltsitud dokumendi kasutamises õigeks mõista. Isegi kui

käesoleva otsuse eelmises punktis märgitu kõrvale jätta, ei oleks võimalik V. Petrovi kõnealuse

teo osas kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274 lg 1 alusel, sest väärteomenetluse alustamine

oleks aegumise tõttu igal juhul takistatud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli

17(22)

2012. a otsus asjas nr 3-1-1-23-12, p 12.1). Juhul, kui nõustuda maakohtu seisukohaga, et

V. Petrovile KarS § 345 lg 1 ja § 3891 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud käitumine on

vaadeldav teoainsusena, välistaksid V. Petrovi karistamise väärteo eest – aegumisest sõltumata –

ka KarS § 2 lg 3 ja § 3 lg 5.

3. Vitali Petrovi põhikaristusest

60. Maakohus käsitas V. Petrovile KarS § 3891 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi süüks arvatud käitumist

teoainsusena ja mõistis talle KarS § 63 lg-t 1 kohaldades karistuse (vangistuse kestusega 1 aasta

ja 6 kuud) üksnes KarS § 3891 lg 1 järgi. Ringkonnakohus leiab, et V. Petrovi õigeksmõistmine

KarS § 345 lg 1 järgi ei tingi süüdistatavale KarS § 3891 lg 1 järgi mõistetud karistuse

kergendamist. V. Petrovi loodud ebaõiguse põhisisu tulenes maksuhaldurile valeandmete

esitamisest. Võltsarvete kasutamine deklareerimiskohustuse rikkumise vahendina on sellise

maksukuriteo toimepanemise korral tüüpiline ega suurenda sisuliselt teo ebaõigussisu

(vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-112-16,

p 36). Ka maakohtu otsuse põhiosa punktist 43 nähtub, et kohus arvestas V. Petrovi karistuse

valikul just deklareerimiskohustuse rikkumisega seotud asjaolusid.

61. V. Petrovi kaitsja apellatsiooni põhiosas on lakooniliselt märgitud, et V. Petrovile mõistetud

karistus ei vasta süüdistatavale inkrimineeritud teole. Seejuures viitab kaitsja vaid asjaolule, et

maakohtu hinnangul pani V. Petrov teo toime kaudse tahtlusega. Kolleegium märgib, et kaitsja

märgitu ei anna alust väita, et maakohus oleks põhikaristuse liigi ja määra valikul eksinud.

Ringkonnakohtu arvates on kohus V. Petrovile karistust mõistes järginud KarS § 56 lg-test 1 ja 2

tulenevaid põhimõtteid. Kohus mõistis V. Petrovile karistuse, mis vastab ligilähedaselt teo

toimepanemise ajal kehtinud KarS § 3891 lg 1 sanktsiooni keskmisele määrale. Seejuures võttis

maakohus arvesse deklareerimiskohustuse rikkumise ajalist ja rahalist ulatust; karistust

kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist; samuti asjaolu, et süüdistatavat pole varem

karistatud. Kolleegium ei näe maakohtu karistusotsustuse juures sellist kaalutlusviga, mis annaks

ringkonnakohtule aluse V. Petrovi põhikaristuse kergendamiseks.

(II) Prokuratuuri apellatsioonist

62. Ringkonnakohtu hinnangul on prokuratuuri apellatsioon tervikuna ainetu ja mitte miski selles

märgitust ei anna alust muuta maakohtu otsust ei ettevõtluskeelu ega konfiskeerimise kohaldamata

jätmise osas. Veel enamgi – prokuratuuri apellatsioon sisaldab mh väidet, mille esitamist

iseenesest tuleb pidada süüdistatava õiguste rikkumiseks.

1. KarS § 491 kohaldamata jätmisest

63. Apellandi põhjendus selle kohta, miks tuleks V. Petrovi suhtes kohaldada viieks aastaks – ehk

seadusega lubatud maksimaalseks tähtajaks – ettevõtluskeeldu, piirdub järgmise kahe lausega:

Ettevõtluskeeldu kui lisakaristust tuleb V. Petrovi suhtes kohaldada seetõttu, et tagada ühiskonna turvalisust ja

edastada lisakaristuse kohaldamisega ebaausa ettevõtja suhtes ühiskonnale signaal, et KarS ei aktsepteeri

äriühingu juhtstruktuuridele kuuluva pädevuse ärakasutamist majanduskeskkonna usaldusväärsuse kahjustamist

mistahes ebaausate võtetega. Lisaks on maakohtule esitatud tõendeid selle kohta, et Petrov on maksupettustega

tegelenud juba enne süüdistuses ära toodud perioodi ehk 2013 aastal, seega pikema perioodi kestel.

64. Osunduse esimeses lauses märgitu on keeleliselt vigane üldsõnaline pateetika, mis on menetletava

juhtumi asjaoludega seostamata ega ütle järelikult midagi selle kohta, kas ja kui siis, milliseks

tähtajaks tuleks kohaldada ettevõtluskeeldu konkreetselt V. Petrovi suhtes. Juhul, kui

aktsepteerida ettevõtluskeelu kohaldamist taolise põhjenduse alusel, tuleks seda teha sisuliselt

18(22)

alati, kui äriühingu juhatuse liige on toime pannud oma ametiülesannete täitmisega seotud kuriteo.

Ometigi KarS § 491 lg 1 midagi sellist ette ei näe, jättes kohtule kaalutlusõiguse nii ettevõtluskeelu

kohaldamise kui ka selle kestuse üle otsustamisel. Selline kaalutlusotsus peab põhinema

konkreetse juhtumi asjaoludel. Prokuratuuri apellatsioonis ei osutata ühelegi faktile, mis võiks

rääkida V. Petrovi suhtes ettevõtluskeelu kohaldamise kasuks.

65. Prokuratuuri põhjenduse teises lauses toodud argument ei ole aga mitte lihtsalt asjakohatu, vaid

sootuks lubamatu, kuna see eirab süütuse presumptsiooni ja teisi kriminaalkohtupidamise

aluspõhimõtteid.

66. Tuginedes V. Petrovi karistuse karmistamist (lisakaristuse kohaldamist) taotledes mh väitele, et

süüdistatav on pannud maksupettusi toime juba enne süüdistuses märgitud perioodi, taotleb

prokuratuur sisuliselt V. Petrovi karistamist sellise teo eest, milles V. Petrovi pole süüdi

tunnistatud ja milles talle pole isegi süüdistust esitatud. KarS § 2 lg 2 kohaselt saab kedagi

karistada – sh talle karistusseadustikus ette nähtud lisakaristust mõista – üksnes teo eest, kui see

vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kõik need

karistamise eeldused peavad olema kindlaks tehtud süüdimõistva kohtuotsusega. Sellise

(väidetava) kuriteo eest, milles isikut pole kohtuotsusega süüdi tunnistatud, ei saa teda karistada,

sest juba PS § 22 lg-st 1 tulenevalt puudub riigivõimul võimalus käsitada isikut sellises kuriteos

süüdiolevana. KrMS § 268 kohaselt saab kohus tunnistada isiku süüdi aga üksnes sellises kuriteos,

milles prokuratuur on esitanud isikule süüdistuse. Olenemata kohtus uuritud tõendite sisust, pole

kohus iialgi pädev tunnistama süüdistatavat süüdi sellises kuriteos, milles isikule pole süüdistust

esitatud (vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-41-11,

p 12; 31. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p 22; 3. novembri 2014. a otsus asjas

nr 3-1-1-40-14, p 66; 2. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-47-15, p 6 ja 6. oktoobri 2016. a otsus

asjas nr 3-1-1-59-16, p 20 jj).

67. Ringkonnakohtu istungil avaldas prokurör arvamust, et süüdistava karistamisel olevat siiski

võimalik arvestada ka süüdistatava varasemat käitumist, viidates Riigikohtu praktikale, mille

kohaselt et kuriteo toimepanemine ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase

käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Ringkonnakohus märgib, et prokurör

tõlgendab Riigikohtu viidatud seisukohta meelevaldselt. Riigikohus on korduvalt märkinud seda,

et „ehkki käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada,

võib süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse

tõendatuse hindamise seisukohalt. Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis

on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine

kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab

tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal.“ (Vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 74 koos seal toodud

viidetega.) Osundatud seisukohavõtus peetakse ilmselgelt silmas seda, et kohus on pädev

käsitlema süüdistatava käitumist, mis jääb süüdistuse piiridest väljapoole, selleks, et hinnata

süüdistuses kirjeldatud teo tõendatust. Isegi keskmisest oluliselt vähem heatahtliku tõlgenduse

korral ei saa Riigikohtu öeldust välja lugeda seda, et kohus võib väljuda süüdistuse piiridest ja

võtta karistuse mõistmisel arvesse ka süüdistatava sellist (väidetavat) kuritegelikku käitumist,

mida süüdistus ei kajasta ja milles isikut süüdi ei tunnistata. Vastupidi, Riigikohus on pidanud

käsitletavas kontekstis vajalikuks eraldi rõhutada, et käitumisaktid, mis jäävad väljapoole

süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada.

68. Kokkuvõttes on õiguslikult võimatu võtta süüdistatavale karistuse mõistmisel – kasvõi muu

hulgas – arvesse tema sellist väidetavat kuritegelikku käitumist, milles isiku süüd pole seaduse

kohaselt kindlaks tehtud. Ei saa olla karistust ilma süüdimõistmiseta.

19(22)

69. Peale selle, et karistuse mõistmise aluseks ei saa – isegi mitte muu hulgas – olla kuritegu, milles

isikut pole süüdistatud ja süüdi tunnistatud, osutab ringkonnakohus seoses prokuratuuri väitega,

et V. Petrov on varemgi maksupettusi toime pannud, veel järgnevale. Juba ainuüksi see, et

prokuratuur esitas praeguses apellatsioonimenetluses lisakaristuse kohaldamise taotlust

põhjendades kindlas kõneviisis väite, et V. Petrov tegeles maksupettuste toimepanemisega ka

aastal 2013, rikub V. Petrovi PS § 22 lg-st 1 ja EIÕK art 6 lg-st 2 tulenevat õigust mitte olla

avaliku võimu poolt koheldud nii, nagu ta oleks süüdi mõistetud ka maksupettuste

toimepanemises aastal 2013. V. Petrovi pole ei käimasolevas ega üheski teises menetluses

kõnealuses teos süüdi tunnistatud ja talle pole isegi sellist süüdistust esitatud. Samamoodi loeb

kolleegium süütuse presumptsiooni rikkumiseks prokuratuuri apellatsioonivastuse punktis

12 märgitu: „Olgugi, et käesoleva kriminaalmenetluse raames V. Petrovile esitatud süüdistus

kajastab V. Petrovi ja O.G. ebaseaduslikku tegevust perioodil 03.01.2014 kuni 11.11.2014, kuid

kogutud ja kohtule esitatud tõenditest nähtub, et maksupettus täpselt sama skeemi järgi toimus

juba enne 2014 aastat. Jälitusprotokollides toodud kõnede sisu pinnalt on tuvastatav, et arveveski

arveid on V. Petrovi korraldatud OÜ Well Tehnoloogia raamatupidamises kajastatud juba

vähemalt 2013. aastal.“

70. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on EIÕK art 6 lg-s 2 sätestatud süütuse

presumptsioonil lisaks sellele, et see on menetlustagatis kriminaalmenetluses, veel ka teine aspekt.

Selle üldine eesmärk on kaitsta isikuid, kes on kriminaalsüüdistuses õigeks mõistetud või kelle

suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud, selle eest, et ametiisikud ja võimud ei kohtleks neid nii,

nagu nad oleksid kuriteos tegelikult süüdi (Allen v. United Kingdom, EIK suurkoja otsus 12. juulist

2013, p-d 93–94 ja Lähteenmäki v. Estonia, EIK otsus 21. juunist 2016, p 31) EIÕK art 6 lg-t 2

on rikutud muu hulgas siis, kui ametiisiku avalduses käsitatakse kuriteos süüdistatavat

süüdiolevana enne, kui isiku süü on vastavalt seadusele tõendatud (vt lähemalt nt Nešťák

v. Slovakia, EIK otsus 27. maist 2007, p-d 88–91; Cleve v. Germany, EIK otsus 15. jaanuarist

2015, p-d 32–65; Caraian v. Romania, EIK otsus 23. juunist 2015, p-d 74–77). Ringkonnakohtu

hinnangul laieneb süütuse presumptsiooni selline kaitse samamoodi isikule, kellele pole

ametiisiku avalduses käsitletavas kuriteos isegi mitte süüditust esitatud. Seetõttu leiab

ringkonnakohus, et prokuratuur riigivõimu esindajana rikkus V. Petrovi õigust süütuse

presumptsioonile, kui väljendas apellatsioonis, apellatsioonivastuses ja sisuliselt ka

ringkonnakohtu istungil veendumust, et V. Petrov pani maksupettusi toime juba aastal 2013, ehkki

milleski sellises pole prokuratuur V. Petrovile isegi süüdistust esitanud ega kavatsegi seda teha.

Seetõttu taunib ringkonnakohus prokuratuuri kõnealust avaldust ja märgib, et puudub igasugune

alus väita, et V. Petrov pani aastal 2013 toime maksupettusi.

71. Kolleegiumi hinnangul ei ole menetletavas asjas tuvastatavad ka mingid sellised prokuratuuri

apellatsioonis nimetamata asjaolud, mis võiksid anda aluse kohaldada V. Petrovi suhtes

lisakaristusena ettevõtluskeeldu. Riigikohus on selgitanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki

tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Öeldu tähendab, et

karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra

kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel peab aga arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus

ei täida üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega

aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi

saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 16. mai 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-18-17, p 13)

72. V. Petrovi pole varem kriminaalkorras karistatud. Süüdistatav on tegelenud ettevõtlusega pikemat

aega, rohkem rikkumisi pole tema puhul tuvastatud. V. Petrovi poolt aastal 2014 veidi enam kui

20(22)

poole aasta vältel toime pandud maksupettuse ulatus polnud kuigivõrd suur, ületades

kuriteokoosseisu täitmiseks vajalikku summalist piirmäära vaid mõnevõrra rohkem kui kaks

korda. Käimasolevas menetluses pole ilmnenud fakte, mis annaksid alust karta, et V. Petrovi

edasisest tegevusest lähtuv oht majanduskeskkonnale võib olla sedavõrd kõrge ja/või tõenäoline,

et selle maandamiseks tuleks kohaldada ettevõtluskeeldu. Seetõttu nõustub ringkonnakohus

maakohtu järeldusega, et praegusel juhul on V. Petrovile mõistetav põhikaristus eripreventiivse

eesmärgi saavutamiseks piisav ja KarS § 491 kohaldamiseks alust ei ole.

2. Konfiskeerimise kohaldamata jätmisest

73. Maakohus jättis rahuldamata prokuratuuri taotluse konfiskeerida V. Petrovilt KarS § 831 lg 1

alusel 1880 eurot ja 35 dollarit, mis leiti sularahas V. Petrovi elukohast ja arestiti. Kohus tõdes, et

pole tõendeid, mis kinnitaksid selle sularaha seost menetletava kuriteoga.

74. Prokuratuur

taotleb

apellatsioonis

kõneksoleva

rahasumma

konfiskeerimist

järgmise

põhjendusega:

Kuritegude toimepanemine ei tohi olla kurjategijale kasumlik. Kohtuotsuse punktis 11 on kohus tuvastanud, et

Vitali Petrov on OÜ Well Tehnoloogia juhatuse liikmena esitanud maksuhaldurile variäriühingute esitatud

arvetele tuginevad käibemaksudeklaratsioonid. Maksude laekumata jäämine 83 296,78 euro ulatuses on

tõendamist leidnud ka Maksu- ja Tolliameti 18.10.2016 kontrollaktis (kd 1 tl 53-64). Maksude laekumata jäämise

fakti kohtuistungil ei vaidlustatud. Petrov säästis 2014. aasta jaanuarist kuni novembrini ebaseaduslikult üle

83 000 euro. Kogu tema kuritegelik tegevus oli suunatud OÜ Well Tehnoloogia kontolt sularaha ebaausal teel

väljaviimisele. Lisaks ei ole Petrov esitanud menetlejale tõendeid tema elukohast leitud sularaha summas

1880 eurot ja 35 USD päritolu kohta. Seega tuleb asuda seisukohale, et Vitali Petrovi elukohast aadressil XXX,

Tallinnas leitud ja ära võetud sularaha summas 1880 eurot ja 35 USD on tahtliku süüteoga saadud vara, mis

kuulub Vitali Petrovile, mistõttu tuleb KarS § 831 lg 1 alusel konfiskeerida.

75. Ringkonnakohus märgib, et apellandi põhjendus ei ole asjakohane, kuna selles ei käsitleta seda

põhjust, miks maakohus konfiskeerimisest keeldus, s.o asjaolu, et tõendamata on V. Petrovi

juurest leitud sularaha pärinemine menetletavast kuriteost.

76. KarS § 831 lg 1 sätestab, et kohus konfiskeerib tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub

otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale (V. Petrovile süüksarvatava teo toimepanemise

ajal aastal 2014 ei kehtinud veel KarS § 831 lg-d 11–12). Riigikohus on selgitanud, et KarS § 831

alusel konfiskeeritav vara, samuti vara, mille KarS § 831 alusel konfiskeerimise asendamiseks

võib kohus isikult KarS § 84 alusel rahasumma välja mõista, peab pärinema sellest samast

kuriteost, mis on konkreetse kriminaalmenetluse esemeks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

31. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-97-13, p 19). KarS § 831 kohaldamiseks peab olema

tõendatud konfiskeeritava vara pärinemine konkreetsest kuriteost. Vara seotust konkreetse

kuriteoga peab tõendama süüdistaja. Mingit eset (varaühikut) saab käsitada süüteoga saadud tulu

arvel omandatuna ja seega ka KarS § 831 lg-te 1 või 2 alusel toimuva konfiskeerimise objektina

üksnes siis, kui sellel esemel on süüteoga saadud varaga vahetu ja individualiseeritav seos.

(Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-4-16, p 32 koos

sealsete viidetega.)

77. Ringkonnakohtul jääb vaid nõustuda maakohtuga, et prokuratuur ei ole esitanud tõendeid, mis

kinnitaksid, et V. Petrov sai tema elukohast leitud 1880 eurot ja 35 dollarit praeguse

kriminaalmenetluse esemeks oleva maksukuriteoga. Asjakohatu on prokuratuuri väide, et

V. Petrov pole esitanud menetlejale tõendeid tema elukohast leitud sularaha päritolu kohta. Nagu

kinnitab ka eelmises punktis viidatud kohtupraktika, peab vara seotuse menetletava kuriteoga kui

KarS § 831 kohaldamise eelduse tõendama prokuratuur. Ümberpööratud tõendamiskoormis kehtib

kriminaaltulu

laiendatud

konfiskeerimise

(KarS

§

832)

korral

(vt

nt

Riigikohtu

21(22)

kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-10-16, p 47), mitte aga süüteoga

saadud vara konfiskeerimisel KarS § 831 alusel. Seega ei saa sellest, et V. Petrov pole tõendanud

tema elukohast leitud sularaha päritolu, järeldada, et ta on selle raha saanud menetletava kuriteoga.

Neil põhjustel jääb prokuratuuri apellatsioon tagajärjetuks ka konfiskeerimise küsimuses.

(III) Kokkuvõte ja menetluskulud

1. Apellatsioonimenetluse tulemusest

78. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 ja § 338 p-st 2, tühistab Tartu

Ringkonnakohus Viru Maakohtu 18. jaanuari 2018. a otsuse osas, millega maakohus tunnistas

V. Petrovi süüdi KarS § 345 lg 1 järgi. Kuna süüdistatava käitumine ei vasta võltsitud dokumendi

kasutamise tunnustele, mõistab kolleegium, juhindudes KrMS § 309 lg 2 teisest alternatiivist,

§ 331 lg-st 1 ja § 313 lg-st 2, V. Petrovi KarS § 345 lg 1 järgi õigeks. Sellest tulenevalt ei ole

karistuse mõistmisel enam põhjust tugineda KarS § 63 lg-le 1. Kolleegium tühistab kohtuotsuse

ka selle sätte kohaldamise osas. Kuna sisuliselt kogu ebaõigus, mida süüdistatavale ette

heidetakse, on hõlmatud ka maksukohustuse varjamise kvalifikatsiooniga, jätab kolleegium

KarS § 3891 lg 1 järgi mõistetud karistuse muutmata (vt käesoleva otsuse punkt 60). Ka ülejäänud

osas jääb maakohtu otsus muutmata. V. Petrovi kaitsja apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt,

prokuratuuri apellatsioon jätta aga rahuldamata.

2. Vitali Petrovi menetluskulu hüvitamisest

79. V. Petrovi kaitsja esitas maakohtule taotluse hüvitada õigeksmõistva kohtuotsuse korral

V. Petrovi poolt valitud kaitsjale makstav tasu 4260 eurot. Taotluse kohaselt osutas kaitsja

V. Petrovile esimese astme kohtu menetluses õigusteenust 33,5 tundi tunnihinnaga 120 eurot

(koos käibemaksuga). Lisaks esitas V. Petrovi kaitsja ringkonnakohtule taotluse hüvitada

V. Petrovile 1200 eurot apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Taotluse

kohaselt osutas kaitsja V. Petrovile apellatsioonimenetluses õigusteenus mahus 10 tundi

tunnihinnaga 120 eurot (koos käibemaksuga).

80. KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud

süüdimõistetu. KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab

menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seonduvad erandid). Kohtupraktika kohaselt tuleb neid

norme kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel. Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel

jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa

menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline

osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav

tuleb õigeks mõista, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1065 koos seal viidatud

kohtupraktikaga.) Seega tuleb riigil KrMS § 181 lg 1 alusel hüvitada V. Petrovi esimese astme

kohtu menetluses tekkinud kulu, mis on seotud sellega, et talle esitati süüdistus mitte üksnes

KarS § 3891 lg 1, vaid ka KarS § 345 lg 1 järgi. Kaitsja taotlusest ei nähtu, milline osa

süüdistatavale maakohtus osutatud õigusteenusest oli vajalik, vaidlustamaks süüdistuses

sisalduvat väidet, et V. Petrovi käitumine vastab ka KarS § 345 lg 1 tunnustele. Järelikult tuleb

see asjaolu tuvastada hinnanguliselt. Ringkonnakohus märgib, et praegusel juhul langes vaidluse

ese mõlema V. Petrovile esitatud süüdistuse puhul sisuliselt kokku – mõlemal juhul põhines

kaitsepositsioon väitel, et V. Petrov ei teadnud WT raamatupidamises ja maksuarvestuses

kajastatud

arvete

võltsitusest.

Selline

väide

lükati

menetluses

ümber.

Nendele

materiaalõiguslikele põhjustele, millele tuginedes kolleegium V. Petrovi apellatsioonimenetluses

KarS § 345 lg 1 järgi õigeks mõistab, V. Petrovi kaitsja maakohtus (ega ka hiljem

22(22)

ringkonnakohtus) ei osutanud. Valdav osa tööst, mis kaitsja tegi esimese astme kohtus V. Petrovi

kaitsmiseks, oli selline, mis polnud tingitud V. Petrovile KarS § 345 lg 1 järgi esitatud süüdistusest

ja mis kaitsjal tulnuks teha ka siis, kui V. Petrovile oleks esitatud süüdistus üksnes KarS § 3891

lg 1 järgi. Seetõttu hindab kolleegium menetluskuluks, mis V. Petrovil tekkis enne

apellatsioonimenetlust seoses talle KarS § 345 lg 1 järgi esitatud süüdistuse menetlemisega,

700 eurot. See summa tuleb riigilt süüdistatava kasuks välja mõista. Ringkonnakohus loeb

kõnealuse hüvitisega kaetuks ka selle osa määratud kaitsjale kohtueelses menetluses määratud

tasust kui KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulust, mis muidu tuleks V. Petrovi osalise

õigeksmõistmise tõttu riigi kanda jätta. Seetõttu ei tühista kolleegium maakohtu otsustust mõista

V. Petrovilt KrMS § 180 lg 1 ja § 175 lg 1 p 4 alusel riigi kasuks välja 144 eurot kohtueelses

menetluses määratud kaitsjale makstud tasu katteks.

81. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, peab riik KrMS § 185 lg 1

kohaselt hüvitama süüdistatava apellatsioonimenetluse kulu. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub

menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Riigikohus on

selgitanud, et valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see

tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata

ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 31. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p 29) Valitud kaitsjale kaebuse

koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses

on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p 45). V. Petrovi kaitsja apellatsioonis mh esitatud

taotlus tühistada maakohtu otsus V. Petrovi süüditunnistamises KarS § 345 lg 1 järgi ja mõista

süüdistatav selle sätte järgi õigeks osutus küll põhjendatuks, kuid seda apellatsioonis märkimata

põhjustel. Ükski apellandi argumentidest maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei andnud. Seetõttu

leiab kolleegium, et mõistliku suurusega kaitsjatasu, mis tuleb V. Petrovile apellatsioonimenetluse

kuluna KrMS § 185 lg 1 alusel hüvitada, on 300 eurot.

82. Kokkuvõttes tuleb riigil V. Petrovile hüvitada kriminaalmenetluse kulu summas 1000 eurot,

sh apellatsioonimenetluse kulu summas 300 eurot ja apellatsioonimenetlusele eelnenud

menetluses tekkinud kulu summas 700 eurot, mis mh kompenseerib ka määratud kaitsja tasu täies

ulatuses väljamõistmise V. Petrovilt.

Juhan Sarv

Tiit Lõhmus

Aarne Sarjas

(allkirjastatud digitaalselt)