2-17-15770/54 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. august 2018, Tartu

Tsiviilasja number

2-17-15770

Tsiviilasi

K.S. hagi M.S. vastu isaduse tuvastamiseks ja elatise

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1102,50 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 18. aprilli 2018 otsus elatise väljamõistmise

kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K.S. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): K.S. (isikukood XXX), seaduslik esindaja

T.S. , lepinguline esindaja Kaupo Süvaoja

Vastustaja (kostja): M.S. (isikukood XXXX), esindaja

vandeadvokaat Epp Lumiste

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 18. aprilli 2018 otsus muutmata.

2. Jätta K.S. apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. K.S. (hageja) esitas M.S. (kostja) vastu hagi isaduse tuvastamiseks ja elatise miinimummääras

väljamõistmiseks.

Lapse isal on kohustus, nii nagu emalgi, last ülal pidada. Lapse ema on last alates lapse sünnist

üksi ülal pidanud. Hageja leidis, et ei ole alust välja mõista elatist vähem kui PKS § 101 lõikes 1

sätestatud määr. Kostja oli teadlik, et tal on lapsed ning seetõttu peab ta tegema kõik selleks, et

teenida piisavalt vahendeid. Ka on võimalik kostjal vahetada töökoht suurema palgaga töökoha

vastu. Kui kostja peaks ülal oma kolme last võrdselt (3 × 235 eurot = 705 eurot) jääks kostjale

tema sissetuleku suurust (1104,40 eurot) arvestades 399,40 eurot ning ükski laps ei jääks

kehvemasse olukorda.

Kostja seisukoht, et tal kulub raha autoliisingule ja kütusele, näitab, et kostja seab enda huvid

kõrgemaks lapse huvidest. Praegusel juhul ei ole lapsevanemate vahel võrdsust, kui lapse isa peab

maksma ainult 120 eurot kuus. Lapse ema peab oma lapsi ülal riigipoolsetest lasterahadest ja

peretoetustest, s.o 500 (605,90) eurot. Hageja seadusliku esindaja pangakontoväljavõttelt on näha,

et temal on väiksemad sissetulekud ning kolm alaealist last. Hageja seadusliku esindaja sissetulek

on kaks korda väiksem kui kostja sissetulek ning ta peab kolme lapse kasvatamisega hakkama

saama üksi. Seega ei ole mõeldav, et kostja isa ei saa kaks korda suurema teenistuse juures maksta

elatist miinimumi ulatuses.

Kostja ei pea oma teisi lapsi ülal elatise maksmise teel, seega ei saa praegu võtta teisi lapsi elatise

vähendamise aluseks. Ka on oluline see, et kostja ei osale üldse lapse kasvatamises ega ole käinud

last vaatamas. Kostjal tuleb muud vara lapse ülalpidamise täitmiseks, sh vajadusel vara

realiseerida, välja üürida või müüa. Otsitud on põhjendus, et kinnistuid ei saa müüa. Kinnistul elav

kostja isa on võimalik paigutada hooldekodusse.

Hageja seaduslik esindaja tasub elektri ja üüri eest umbes 100 eurot, poodi söögi eest läheb

keskmiselt 100 eurot, treeningule keskmiselt läheb 30 eurot. Lisaks on lapsele vaja osta prillid ja

ravimeid allergia vastu. Seega hageja seaduslikul esindajal kulub hageja peale keskmiselt 230

eurot.

Hageja seaduslik esindaja maksab laste treeningud sularahas ning selle kohta tšekke ei ole saanud.

Hageja emal ei ole võimalik kolme alaealise lapse kõrvalt tööle minna.

2. Kostja vaidles elatise suurusele vastu ning palus vähendada hageja kasuks väljamõistetavat

elatist 120 euroni kuus (hiljem 125 euroni kuus). Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Kostjal on lisaks hagejale veel kaks alaealist last. Seega peab elatise suuruse määramisel arvestama

muuhulgas sellega, et teiste kostja ülalpidamisel olevate laste elulaad ei saaks kahjustada.

Kostja igakuine sissetulek on hinnanguliselt 1104,40 eurot. Kostja väljaminekud igas kuus on:

elektriarved keskmiselt 52 eurot kuus, elukoha kommunaalkulud 50 eurot kuus ning sõiduauto

liisingu eest 143 eurot 52 senti (ka liikluskindlustus) ning kindlustusmakse 22,72 eurot. Lisandub

elukoha küttekulu 240 eurot aastas (8 m3). Lisaks tuleb arvestada kostja enda igapäevaste toidu-,

riiete- ning transpordikuludega. Kostjal kulub vähemalt 70 eurot kuus auto kütusele.

Hinnanguliselt kulub kostjal enda toidule vähemalt 160 eurot kuus (ehk keskmiselt 5 eurot 30 senti

päevas). Järelikult kulub kostjale endale kokku vähemalt 600 euro.

Kostjale kuulub kaks kinnisasja: korter, mis on kostja ja tema perekonna elukohaks ja X. kinnistu,

mille kostja omandas kinkelepinguga tingimusel, et kostja isa tohib kinnistul elada kuni surmani.

Juhul, kui kostja peaks soovima X. kinnistut võõrandada, siis tühistaks kinkija lepingu ning kostja

jääks ilma nii kinnisasjast kui mistahes võimalusest seda hiljem võõrandada. Seega ei ole mõeldav

ega objektiivselt võimalik kummagi kinnistu võõrandamine täiendavate rahaliste vahendite

saamiseks.

Kostja palus tema rahalise võimekuse hindamisel arvestada, et tema poeg käib lasteaias, mille eest

tuleb kuus keskmisel tasuda 46,50 eurot ning 2018. aasta maikuust hakkab lasteaias käima ka

kostja teine laps, mis tähendab, et lasteaiakulu kokku hakkab olema 95 eurot kuus. Ühtlasi tuleb

arvestada, et kostja noorim laps (2-aastane) on hetkel veel emaga kodus ning lapse ema ei saa

enam vanemahüvitist, seetõttu peab kostja oma sissetulekust tagama terve perekonna

ülalpidamise. Arvestades kostja sissetulekuid ja igakuiseid kohustusi eluasemele, toidule ning

transpordile, kostja enda riietele ja toidule (vähemalt 600 eurot kuus), osutuksid kostja teised

lapsed vähem kindlustatuks kui hageja.

Seetõttu esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära perekonnaseaduse

(PKS) § 102 lg 2 alusel. Kostja hinnangul on ta võimeline tasuma hagejale elatist 120 eurot kuus.

Kostja tegi hagejale ettepaneku sõlmida selles summas kompromiss.

Kostjal on tekkinud täiendavaid kohustusi seonduvalt kohtuvaidlusega. Kostja on sõlminud

õigusabikulude kandmiseks ja hageja nõude rahuldamiseks tööandjaga kaks laenulepingut.

Laenude võtmise tõttu on kostja igakuised kohustused kasvanud 84 euro võrra.

Täiendavalt selgitas kostja, et tema korter on väga halvas seisukorras, kuid kostja rahaline seis ei

võimalda korterit renoveerida. Kostja ootab korteri renoveerimisega seni kui tööl hakkab käima

tema elukaaslane, siis on perekonna sissetulekud veidigi suuremad. Sõiduauto sissemakseks sai

kostja laenu oma isalt ning kostja kasutab seda autot mh oma isa abistamiseks. Ka hageja

seadusliku esindaja kasutuses on auto.

Kostja leidis, et hageja eluaseme kulud on tõendamata. Kostja arvates on hageja

eluasemevajadused (sh elektrikulu) kokku maksimaalselt 29,15 eurot, millest kostja kanda oleks

14,57 eurot. Järelikult nii kohtu kui kostja pakutud kompromissi summaga (125 eurot kuus)

oleksid lapse esmavajadused kindlasti kaetud. Hageja treeningkulude suurus ühes kuus ei ole

tõendatud summas 30 eurot. Hagejal on võimalik küsida treeneritel kinnituskirja treeningutel

osalemise kohta.

Kostja tõi esile, et hageja osalustasu Tõrva Jalgpalliklubi treeningutel on 10 eurot kuus, sellest

pool on kostja kohustus tasuda. Hageja muud väited parkuurimise ja taekwondo kohta on

paljasõnalised ja tõendamata. Hageja kulutuse toidule ei ole tõendatud 100 euro eest kuus. Hageja

seadusliku esindaja pangakonto andmetel on terve pere toiduvajadus ca 171,41 eurot eurot kuus.

Kostja palus arvestada, et hageja tõendatud toidukulud ühes kuus on 34,28 eurot, millest kostjal

tuleb tasuda 17,14 eurot. On näha, et kostja pakutud kompromissi korras pakutud summast saaks

kaetud nii lapse eluasemekulud, treeningute tasu kui söögikulud. Lapse tõendatud vajadused ning

kulud on hetkel 89,07 eurot, see tähendab, et kostja osalus oleks 44,54 eurot. Kompromissi korras

pakutud summast jääks 80,46 eurot hageja muude vajaduste katteks (riided, mänguasjad,

ekskursioonid ja sõprade sünnipäevad). Kostja on veendunud, et põhjendatud oleks asja menetlus

lõpetada kompromissiga kohtu pakutud tingimustel.

Kostja märkis, et hageja seaduslik esindaja eksitab kohut väites, et tema sissetulekud on väiksemad

kui kostja omad. Kostja selgitab, et hageja seadusliku esindaja igakuised toetustega seonduvad

sissetulekud kokku on 745,90 eurot. Hageja seadusliku esindaja väited töö mitteleidmise kohta on

paljasõnalised ja alusetud. Seisukoha koostamise aja seisuga on interneti portaali CV.ee pakkuda

63 töökohta Valgamaal, millest kolm on Tõrva linnas. Kostjale ei ole teada, kui suur on lapse ema

tegelik sissetulek, kuid kuni vastupidise tõendamiseni, palub kostja lähtuda eeldusest, et vanemate

varaline seis on võrdne.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus tuvastas 03.01.2018 osaotsusega hageja põlvnemise kostjast.

Maakohus rahuldas 18.04.2018 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

elatise 50 % igakordsest kehtivast elatise alammäärast alates 23.10.2017 kuni hageja täisealiseks

saamiseni, s.o 06.01.2028. Maakohus määras, et kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada juba tasutud

elatise suurusega. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.

Kohtu hinnangul tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest

tagamaks lapse arenguks piisavad vahendid.

Kostjal teiste alaealiste laste olemasolu annab alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud

alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse

olukorra. Seega tuleb kohtul analüüsida kostja sissetulekuid ja laste vajadusi ning hinnata, kas

kostjal on võimalik maksta kõigile lastele miinimumelatist (vt Riigikohtu 13.02.2018 lahend

tsiviilasjas nr 2-16-2343; 07.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 14).

Maksu- ja Tolliameti teatisest (I kd, tl 40) tuleneb, et 01.02.2016 kuni 31.01.2018 on kostjale

tehtud pärast tulumaksu ja kohustusliku kogumispensioni ning töötuskindlustusmaksete

mahaarvamist väljamakseid 21 422,19 eurot. See teeb ühes kuus sissetulekuks 892,59 eurot.

Kostja konto väljavõttelt nähtub (I kd, tl 45-53), et kostja sissetulekuks on töötasu ja muid

sissemakseid kontolt ei nähtu. Kohtuistungil selgitas kostja, et tema brutosissetulek on 1104 eurot,

millest arvestatakse riiklikud maksud täiendavalt maha. Kostja vastusele lisatud palgateatisega

tõendas (I kd, tl 22), et kokku olid kostja sissetulekud 01.01.2017 kuni 30.11.2017 8190,78 eurot

ja kui see summa jagada 11 kuuga, siis on kostja tõendanud, et tema sissetulek on 744,61 eurot.

Oma kulutuste kohta on kostja esile toonud, et tema väljaminekud (eluase, elekter, sõiduauto

liising ning laenu tagasimakse tööandjale) on kokku ca 684 eurot.

Kostjale kuulub kaks kinnisasja. Korter on tema ja tema perekonna elukohaks. Ebamõistlik oleks

nõuda kostjalt oma perekonna elukoha võõrandamist, et tasuda hagejale ülalpidamist. Samuti

kuulub kostjale X. kinnistu, mille kostja omandas kinkelepinguga tingimusel, et kostja isa tohib

kinnistul elada kuni surmani. Kohus nõustus kostja selgitusega, et juhul kui kostja peaks soovima

X. kinnistut võõrandada, siis tühistaks kinkija lepingu ning kostja jääks ilma nii kinnisasjast kui

mistahes võimalusest seda hiljem võõrandada. Selliselt ei ole võimalik kostjalt nõuda temale

kuuluvate kinnistute müümist.

Kohus märkis, et liisingulepingu ese (sõiduauto) ei kuulu kostja omandisse ning kostjal ei ole

võimalik seda ka seetõttu võõrandada. Kostja on kohtule usutavalt esile toonud, et ta vajab autot

igapäevaseks kasutamiseks. Samuti leidis kohus, et igakuine ca 143 euro suurune liisingumakse

ei viita sellele, et kostja kasutaks luksulikku sõiduautot. Kostja selgitas kohtule, et tema kasutusel

on praktilistel kaalutlustel Citroen Berlingo ning et auto sissemakse aitas tasuda tema isa, keda

kostja ka autosõitudega abistab. Seetõttu leidis kohus, et kostja varaline olukord ei võimalda tal

sõiduautot osta ning kostjal tuleb tasuda liisinguandjale auto kasutamise eest. Sõiduauto

kasutamine on tänapäeval tavaline ja perele vajalik ning kostjale ei saa ette heita seda, et tal on

auto kasutamisega seotud kulutused.

Kohtu hinnangul PKS § 102 lg 2 teises lauses sisalduv sõna „ühetaoliselt“ ei tähenda, et vanema

käsutuses olevad vahendid tuleb aritmeetiliselt jagada ülalpeetavate isikute (sh ülalpidaja) arvuga.

Pigem tähendab see, et vahendeid tuleb kasutada võrdväärselt kõigi ülalpeetavate vajaduste

rahuldamiseks (Riigikohtu 19.10.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15). Kohus märkis, et

ülalpidajale endale kui täisealisele isikule peab tema teenitavast sissetulekust jääma kasutada

suurem osa, kui lastele kuluv. Kohtu hinnangul peab täisealisel isikul olema rahaline reserv ja

mõningad säästud, mis tagaks ka ootamatute kulude vähemalt osalise katmise ning mis

võimaldaksid hoiduda ise abivajaja rolli langemast.

Isegi jättes kõrvale kostja enda vajadused, ei ole tal võimalik enda sissetulekust (744,61 eurot) ülal

pidada oma kolme last seadusest nõutud määras. Kehtiv õigus paneb praegusel juhul kostjale

kohustuse ülal pidada oma lapsi 750 euro eest kuus, mis ei ole mõistlik ega kooskõlas üldise

arusaamaga laste ülalpidamisvajaduse kohta. Lapsel on lisaks teine vanem, kes saab samuti anda

neile ülalpidamist. Lapse elatisenõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi,

mida talle tema vanemad saavad võimaldada (vt nt Riigikohtu 16.01.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-160-12; 24.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12). Lapse tavalise elulaadi kujundavad

vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus

(sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning

sellest tulenevalt ka lapse ülalpidamise ulatust.

Kostja on menetluses selgitanud, et kõigi laste võrdseks kohtlemiseks on tal võimalik tasuda

hagejale elatist 125 eurot kuus. Kostja teiste laste ema viibib hetkel lapsehoolduspuhkusel ning ei

teeni sissetulekut.

Kohus selgitas, et kuna kostja elab teiste lastega koos ja osaleb nende kasvatamises, täidab ta

ülalpidamiskohustust vahetult ning ei pea seetõttu tegema eraldi rahalisi ülekandeid näitamaks, et

ta lapsi ülal peab.

Kohtu hinnangu vastab kostja töötasu suurus piirkondlikule keskmisele töötasu suurusele ning

kostjale on raske ette heita, et ta teenib Valgamaal elades Valgamaa keskmist palka.

Kohus tugines hageja 14.03.2018 menetlusdokumendis märgitule, et hageja seaduslikul esindajal

kulub hageja peale keskmiselt kuus 230 eurot (I kd, tl 104 pöördel). Seega kui kostja tasub hageja

ülalpidamiseks 125 eurot ja samaväärse summa panustab rahaliselt hageja seaduslik esindaja, on

hageja kulud kaetud. Seetõttu ei pea kohus põhjendatuks kostjalt 250 euro (elatise kehtiv

alammäär) välja mõistmist olukorras, kus hageja seaduslik esindaja on selgitanud, et hagejale

kulub 230 eurot.

Kohtul tuleb analüüsida mõlema lapsevanema võimet teenida sissetulekut (vt selle kohta

Riigikohtu 17.01.2018 lahend tsiviilasjas nr 2-16-135, p 13) Hageja tõi esile, et tema ema

sissetulek on üksnes lastetoetus (algselt summa 500 eurot ning hiljem 605,90 eurot). Hageja

seaduslik esindaja selgitas, et kolme väikese lapse kõrvalt ei saa ta tööle minna. Selliselt ei panusta

hageja seaduslik esindaja ise laste ülalpidamisse rahaliselt. Kohus märkis, et hageja seadusliku

esindaja noorim laps on praegu 4-aastane ning kohtu arvates ei ole mõistlik, et hageja seaduslik

esindaja ei ole selleks ajaks tööga hõivatud, mille tagajärjel ei saa ta teenida ka sissetulekut, mille

arvel rahuldada lapse vajadusi suuremas ulatuses, kui ta selleks praegu võimeline on. Kohtu

hinnangul rikub hageja seaduslik esindaja hageja varahooldusõigust, kui ei teeni enda

ülalpidamiseks sissetulekut ja tasub ka enda kulude eest peretoetustest. Kohu selgitas, et

peretoetused ei ole lapse ühe vanema sissetulek, vaid riik maksab peretoetusi laste hooldamiseks.

Kohus jättis tähelepanuta hageja väited selle kohta, et kostja ei tunne hageja vastu huvi, kuivõrd

kohus lahendab praeguses vaidluses üksnes ülalpidamise nõuet.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsus tühistada osas, milles mõisteti hageja kasuks miinimummäärast väiksem elatis, ning mõista

hageja kasuks välja elatis PKS § 101 lg 1 sätestatud suuruses. Menetluskulud palub hageja jätta

poolte endi kanda.

Kohus andis istungil aega täiendavate tõendite esitamiseks, kuid ta lükkas need tagasi väites, et

aeg on läbi. Kohus nõudis, et hageja tõendaks, kui palju tal kulub lapse peale. Riigikohtu lahendi

nr 2-15-15909 alusel ei pea miinimummääras elatist tõendama. Hageja nõudiski elatist

miinimummääras, mistõttu ei oleks pidanud ta midagi tõendama oma kulude osas.

Kohus ei ole arvestanud kostjale kuuluva muu varaga. Kostjal on ka teine kinnisasi ning ta saaks

selle maha müüa või välja üürida ning anda lapsele ülalpidamist. Tal on võimalus kolida oma

majja, mis talle kingiti.

Kostja kinnitas, et on võimeline maksma 125 eurot, kuid maakohus mõistis välja 120 eurot. Kohus

lähtus kostja, mitte hageja huvidest. Kostjal on võimalus ka minna tööle mõnda teise Eesti linna

või välismaale teenimaks suuremat sissetulekut kui ta praegu teenib ning sellega anda lastele

ülalpidamist. See näitab, et lapse isa ei hooli oma lastest ning proovib elatise maksmisest kõrvale

hoida.

Samuti tungis kohus hageja seadusliku esindaja eraellu, tekitades talle ka riive. Last on kasvatanud

üksnes ema ning isa ei ole lapse elus üldse osalenud. See näitab, et lapse ema ei pea tõendama oma

sissetulekuid.

5. Kostja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Hageja seaduslik esindaja ei käi tööl ning tal puudub sissetulek, mille arvelt saaks ta enda ja hageja

vajadusi rahuldada. Hageja vajadused on täies ulatuses kaetud peretoetustega, mis apellandi enda

avaldatu kohaselt on enam kui 600 eurot ühes kuus. Hageja seadusliku esindaja ülalpidamisel 3

alaealist last. Seega on riikliku peretoetusega kaetud 200 eurot lapse igakuistest vajadustest.

Ebaõige ja kohut eksitav on apellandi väide, et maakohus mõistis välja elatise summas 120 eurot

kuus. Kohus mõistis välja elatise 50 % ulatuses elatise miinimumist. Ebaõige ja teadvalt vale on

hageja väide, et maakohus andis istungil aega täiendavate tõendite esitamiseks. Maakohus andis

hagejale sellise võimaluse enne istungit kahel korral.

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust

maakohtu otsuse muutmiseks. Maakohus on põhjendatult rahuldanud hagiavalduse üksnes

osaliselt

ning

märkinud,

et

hageja

on

jätnud

täitmata

oma

tõendamiskoormise.

Apellatsioonkaebuse seisukohad ja esitatud väited eiravad asjaomast Riigikohtu praktikat

(Riigikohtu 07.02.2018 otsus nr 2-16-118651).

Kohus on põhjendatult küsinud lapse ema sissetulekuid. Tegemist ei ole lapse ema eraelu riivega.

Perekonnaseadus sätestab, et mõlemal vanemal on lapse ülalpidamiskohustus ja eeldatakse, et

vanemad panustavad võrdselt. Riigikohus on selgelt osundanud, et lapse vanemal on kohustus

minna tööle (vt Riigikohtu otsus 25.04.2018 nr 2-16-100215, p 21). Tööle minemata jättes rikub

hageja seaduslik esindaja oma laste õigusi, kuna jätab sissetuleku teenimata. Laste ema kasutab

laste raha enda isiklike vajaduste katteks.

Silmakirjalik on hageja väide, et lapse isa peaks minema mõnda teise Eesti piirkonda tööle, et

teenida kõrgemat palka samal ajal, kui ema keeldub isegi poole kohaga tööle minemast.

Kui ringkonnakohus leiab, et maakohus on elatist vähendanud ebaõigesti, siis palub vastustaja

otsuse muutmisel arvestada lapse emale laekuvate peretoetustega. Kuna lapse emal on 3 last, siis

oleks ühele lapsele langev peretoetuse osakaal 201,97 eurot (605,9÷3). Järelikult tuleb apellandile

välja mõistetavat elatist vähendada 201,97 euro võrra, kuna lapse ema saab nimetatud summast

katta lapse vajadusi.

Kostja, tasudes apellandi ülalpidamiseks 125 eurot iga kuus, kasutab tema käsutuses olevaid

rahalisi vahendeid enda ja apellandi ülalpidamiseks võrdväärselt.

Oleks ebaõiglane, kui kohus jätaks käesoleval juhul apellatsiooni menetlemisega seonduvad kulud

kostja kanda

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu põhjendustega ning kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ei pea vajalikuks neid kõiki korrata.

Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega

muutmiseks.

7. Vaidlustatud ei ole maakohus 03.01.2018 osaotsust, millega kohus tuvastas hageja põlvnemise

kostjast. Maakohus mõistis 18.04.2018 otsusega kostjalt hageja kasuks välja 50 % igakordsest

kehtivast elatise alamäärast alates 23.10.2017 kuni hageja täisealiseks saamiseni 06.01.2028.

Ebaõige on apellatsioonkaebuses väidetu, et maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 120

eurot. Kuna alates 01.01.2018 on miinimumpalk 500 eurot, siis on elatise miinimummäär 250

eurot (PKS § 101 lg 1). Sellest 50 % moodustab 125 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus vastab elatise suuruse kindlaksmääramise osas

PKS § 101 lõikele 2, mille kohaselt võib kohus mõista elatise välja muutuva suurusena, määrates

ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Kostja ei ole menetluses väitnud, et

elatissumma mõningane võimalik suurenemine tulevikus oleks talle eelduslikult üle jõu käiv.

8. Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja elatise

PKS § 101 lg 1 sätestatust väiksemas ulatuses. Hageja on seisukohal, et kohus ei arvestanud

sellega, et kostjal on ka muu vara, mille arvelt elatist maksta.

PKS §-de 96 ja 97 järgi on vanemad kohustatud oma alaealisi lapsi ülal pidama. Riigikohus on

oma praktikas rõhutanud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste

rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma

sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel.

Seejuures on kohustus lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite hankimiseks mõlemal vanemal, s.o

nii hageja emal kui ka isal.

Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Erandina saab alla seaduses

sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista

mõjuval põhjusel. PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas

vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

9. Maakohus leidis, et esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimumi, sh arvestades

kostja sissetulekuid ja olemasolevaid varasid ning ülalpeetavate laste arvu. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu sellekohaste järelduste ja põhjendustega ega korda neid kõiki TsMS § 654 lg 6

alusel.

Põhjendamatud on apellatsioonkaebuses toodud etteheited, nagu oleks maakohus jätnud elatise

suuruse kindlaksmääramisel arvestamata asjas oluliste asjaoludega. Ringkonnakohus ei nõustu

hagejaga, et kostjal tuleks maha müüa korter, kus kostja oma perekonnaga elab, ning kolida talle

kingitud kinnisasjale, kus elab kostja isa. Perekonnal eraldi eluaseme olemasolu ei saa pidada

põhjendamatuks luksuseks, arvestades mh ka esiletoodud asjaolu, mille kohaselt kostjale kuuluv

korter on remonti vajav. Ebamõistlik oleks eeldada perekonna eluasemena kasutatava korteri

müümist selleks, et tasuda hagejale miinimummääras elatist, arvestades, et miinimummäärast

väiksema elatise tasumine ei kahjusta hageja huve (vt käesoleva lahendi p 11).

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjalikult analüüsinud kõigi asjasse puutuvaid

asjaolusid elatise suuruse määramisel, eelkõige lapse vajadusi. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on lapse vajadused kaetud kohtu poolt väljamõistetud

summaga.

10. Hageja heidab apellatsioonkaebuses ette hageja ema eraelu riivamist ning leiab, et lapse ema

ei pea tõendama oma sissetulekuid.

Riigikohus selgitas 17.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-135 p-s 13, et lapse elatise vaidlustes tuleb

kohtutel analüüsida mõlema lapsevanema võimet teenida sissetulekut, mitte ainult ühe

lapsevanema võimet.

Maakohus on praegusel juhul analüüsinud mõlema vanema võimet teenida sissetulekut ning

leidnud ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et ka lapse emal on kohustus hagejat kostjaga samas

ulatuses ülal pidada. Nimelt on hageja ema menetluses selgitanud, et ei käi tööl, kuigi tema noorim

laps on juba 4-aastane. Hageja ema ainsaks sissetulekuks on lapse- ja peretoetused. Maakohus

selgitas põhjendatult, et perehüvitise eesmärk on tagada lapse hooldamise, kasvamise ja

õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Praegusel juhul ilmneb asjaoludest, et riiklike

toetuste arvel on võimalik katta ka laste ema enda igapäevaseid kulutusi. Nimetatud asjaolu

tuvastamine ei riiva põhjendamatult hageja ema eraelu, kuivõrd ka temal on kohustus hagejat ülal

pidada ning kohtul on kohustus analüüsida vanemate võimet sissetulekute teenimiseks.

11. Maakohus märkis õigesti, et lapse tavalise elulaadi kujundavad tema vanemate käsutuses

olevad varalised vahendid. Maakohus tuvastas, et hageja ülalpidamiseks kulub esitatud tõendite

järgi kuus keskmiselt 230 eurot.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses tooduga. Arvestades, et lapse ema peab last ülal

üksnes lapse- ja peretoetustega, on usutav, et lapse ülalpidamiseks ei kulu keskmiselt üle 230 euro

kuus. Eeltoodu on vastavuses ka Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse

RAKE koostatud uurimuse „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja

analüüs" (http://skytte.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf)

tulemustega, mille kohaselt keskmine arvestuslik ülalpidamiskulu 7-10 aasta vanusele lapsele oli

uuringu teostamise aja (2013) seisuga 194 eurot kuus; arvestades tarbijahinnaindeksi tõusu

ajavahemikus 2013-2018 (II kvartal) 5,7 % võrra tuleks käesoleval ajal lugeda selles vanuses lapse

arvestuslikuks ülalpidamiskuluks 205 eurot kuus, mis tuleb vanematel eelduslikult kanda

võrdväärsetes osades.

Seega on kostja poolt elatise 125 eurot kuus tasumise korral hageja ülalpidamise kulud kaetud

vähemalt pooles ulatuses. Tuleb rõhutada, et kostja üksi ei pea katma kogu lapsega seotud kulutusi,

vaid ülejäänud pool vajadustest tuleb kanda ka lapse emal.

Lisaks ei ole kostjalt välja mõistetud 125 euro puhul arvestatud lapse- ja peretoetustega, mis

tegelikkuses ilmselgelt katavad osa lapse vajadustest. Vastasel juhul võinuks väljamõistetav elatise

summa jääda veel väiksemaks, kuna kostja on põhistanud, et miinimummääras elatise tagamine

oma kolmele alaealisele lapsele jääb maakonna keskmist töötasu teenides talle üle jõu käivaks.

12. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud ka hageja etteheited, mille kohaselt väljendab

kostja soovimatus tasuda elatist miinimummääras seda, et kostja seab enda huvid lapse huvidest

ettepoole. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostjal on kohustus pidada ülal kolme alaealist

last, kuid maakonna keskmine töötasu ei ole piisav võimaldamaks tagada igale lapsele

ülalpidamine PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määras. Samas ei saa pidada põhjendatuks kulutada

iga lapse ülalpidamisele kokku 500 eurot kuus (kummagi vanema panus kokku arvestatuna)

olukorras, kus üks vanem teenib maakonna keskmist töötasu ja teine vanem (hageja ema) ei käi

üldse tööl ning tema sissetulek koosnebki toetustest. Asja materjalidest tuleneb, et hageja

vajadused on võimalik katta vähemate vahenditega kui PKS § 101 lg 1 järgne miinimumelatis.

13. Hageja esitas apellatsioonimenetluses K.S. pangakonto väljavõtted ajavahemikus 01.07.2018

kuni 01.07.2018 ning T.S. i pangakonto väljavõtted ajavahemikus 01.07.2018 kuni 01.07.2018.

Ringkonnakohus märgib, et väljavõte kattub osaliselt juba toimikus sisalduvate K.S. pangakonto

väljavõttega ajavahemikus 06.01.2017 kuni 23.02.2018 ja T.S. i pangakonto väljavõttega

ajavahemikus 01.01.2017 kuni 28.02.2018. Apellant ei ole põhjendanud kontoväljavõtete

esitamist, mistõttu jätab ringkonnakohus need tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4).

14. Eeltoodule tuginedes jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu

otsuse muutmata.

Arvestades, et tegemist on elatise asjaga, kus alaealine laps esitas õigustatult nõude elatist maksma

kohustatud vanema vastu, siis oleks ringkonnakohtu hinnangul äärmiselt ebaõiglane jätta

apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud lapse kanda. Seetõttu jätab

ringkonnakohus TsMS § 162 lg 4 alusel menetluskulud apellatsiooniastmes menetlusosaliste endi

kanda.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/