2-16-18564/66 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 29. august 2018. a

Tsiviilasja number

2-16-18564

Tsiviilasi

E.H. hagi H.E. ja E.E. vastu kinnistusraamatu

kannete

muutmiseks

ja

kasutuseelise

tasu

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

10 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 5. oktoobri 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E.H. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (hageja): E.H. (isikukood: XXX), esindaja A.H.

Vastustajad:

(kostja I): H.E. (isikukood: XXX)

(kostja II): E.E. (isikukood: XXX)

esindaja vandeadvokaat Cardo Soosaar

RESOLUTSIOON

1. Jätta E.H. 30. mail 2018. a esitatud avaldus

kohtukoosseisu Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks

ja Triin Uusen-Nacke taandamiseks läbi vaatamata.

2. Jätta E.H. 11. juuli 2018 avaldus kohtujurist Helin

Potteri taandamiseks rahuldamata.

3. Jätta E.H. apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta Tartu Maakohtu 5. oktoobri 2017. a otsus

muutmata.

5. Keelduda asja juurde võtmast hagiavalduse lisasid 1

kuni 27; 9. märtsi 2017 menetlusdokumendi lisasid 1-

5; 20. märtsi 2017 menetlusdokumendi lisa 1; 9. mai

2017

menetlusdokumendi

lisasid

1-2;

apellatsioonkaebuse lisasid 1-11. Jätta rahuldamata

E.H. taotlus kohtuistungi protokolli asendamiseks

helisalvestisega.

6. Jätta maakohtu menetluskulude jaotus muutmata

ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud E.H.

kanda.

7. Rahuldada H.E. ja E.E. avaldus menetluskulude

rahaliseks kindlaksmääramiseks ringkonnakohtus.

Mõista E.H. lt H.E. ja E.E. kasuks välja

menetluskuluna 864 eurot (koos käibemaksuga).

Hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb

tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. E.H. (hageja) esitas 9. detsembril 2016 Tartu Maakohtule hagi H.E. (kostja I) ja E.E. (kostja

II) vastu kinnistusraamatu kannete muutmiseks, kasutuseelise tasu väljamõistmiseks ja taotluse

hagi tagamiseks.

Tartu Maakohtu 19. detsembri 2016 määrusega rahuldati hageja taotlus hagi tagamiseks ja seati

kinnisturaamatu registriossa nr X hageja kasuks kinnisasja kasutamise keelumärge.

Hagiavalduse kohaselt taotles hageja kinnistu registriosa nr X asukohaga Võru linn

Kreutzwaldi 58b-4 kannete muutmist selliselt, et registrisse kantakse korteriomandi omanikuna

sisse hageja ning kustutatakse 19. märtsil 2014 seatud kasutusõigus kostja I kasuks. Hageja

soovib, et kohus tuvastaks 12. detsembri 2013 tehing on tühine pettuse, varjatud tehingu ja

näilikkuse tõttu ja palus mõista kostjalt I välja kinnistu kasutamisest saadav kasutuseelis 150

eurot kuus alates 12. detsembrist 2013 kuni kohtuotsuse tegemiseni või jõustumiseni.

Hageja on 25. aprillil 2014 surnud L.H. (pärandaja) ainupärija. Kostja I müüs pärandaja poolt

3. detsembril 2013 kostjale I antud volikirja alusel 12. detsembril 2013 pärandajale kuulunud

korteriomandi. Seoses pärimisega on müügileping hagejale üle läinud.

Kostja I, olles korteriomandi müümisel pärandaja esindaja ja ostja, pani toime pettuse ja

varjatud tehingu. Kostja I viis raskelt haige pärandaja eksitusse väites, et kostja I andis hagejale

laenu 3000 eurot ja laenu tagasimaksmiseks tuleb müüa korteriomand. Tegelikult oli

võlgnevuse suuruseks 1200 eurot, mis nähtub kostja I pangakonto väljavõttest pärandajale

tehtud ülekandest. Volikirja teksti esitas notarile kostja I, millest sai hageja teada 28. augustil

2016. Kostjal I puudusid rahalised vahendid korteri ostusumma tasumiseks. Korteriomandi

müügisumma pidi olema 14 000 eurot, lepingus on müügisummaks märgitud 10 000 eurot.

Arvestades hageja poolt pettusest ja varjatud tehingust teadasaamise ajahetke 28. august 2016,

on hageja järginud seaduses sätestatud 6 kuulist lepingu tühistamise nõuet.

Kostja I kui pärandaja esindaja tegi esindatava huvidega vastuolus oleva tehingu. Kostja I

kinnitas pärandaja esindajana müügisumma kättesaamist, mis ei vasta tegelikkusele, millega

kostja I lõi mulje müügilepingu sõlmimisest. Antud asjaolust sai hageja teada 28. augusti 2016

kõnesalvestisest, kus hageja räägib raha pangast väljavõtmisest. Pangakonto väljavõttest

nähtuvalt ei võtnud kostja I müügilepingus märgitud sularaha pangast välja. Kostjal I ei olnud

soovi anda pärandajale üle korteriomandi müügisummat või otsida ostjat nagu oli kokku

lepitud. Kostja I omandas ise korteriomandi ja valetas 12. novembril 2013 notaris, et

müügitehingu summa 10 000 eurot on ostjalt müüjale üle antud.

Kostja I tegi iseendaga kinke iseloomuga tehingu, kuigi kostjale I väljastatud volikiri seda ei

võimaldanud. Volikirja alusel korteri müük viitab sellele, et pärandajale loodi kostja I poolt

asjaoludest ebaõige ettekujutus. Volikiri sisaldab pärandaja jaoks äärmiselt kahjulikke

tingimusi, s.o volikiri on kehtiv kuni ülesande täitmiseni ja on välja antud edasivolitamise

õiguseta, esindajal on õigus teha tehinguid iseendaga ja isikutega kelle esindajaks ta ise on.

Volikirja järgi pidi kostja I pärast toimingut tagastama volikirja pärandajale, seda tehtud ei ole.

Kostja I suutis tehingut varjata kuni 2014. aasta märtsini, millal pärandaja sai teada tehingu

toimimisest, sest pärandaja ei saanud enam üürimakseid. Pärandaja andis volikirja olles haiglas,

notar ei ole pärandaja tegelikku tahet välja selgitanud. Pärandaja soovis saada müügist 14 000

eurot ja see oleks pidanud olema märgitud volikirjas. Korteri müügikuulutus ilmus Lõunalehes

5. detsembril 2013, korteri üürile andmise kuulutus ilmus 12. detsembril 2013. Müügitehing

toimus 12. detsembril 2013, mis näitab, et kuulutus avaldati pettuse varjamiseks.

Kostja I on rikkunud esindamise aluseks olevat õigussuhet. Väljastatud volikiri on tühine.

Hageja sai pettusest teada 9. detsembril 2016 kui käis pangas ja sai teada laenu summa, s.o 1200

eurot. Kõrvutades seda teadasaamist kostja I seletuskirjaga selgus, et kostja I on toime pannud

pettuse, kallutanud pärandajat välja andma volikirja korteriomandi müümiseks väidetavate

võlgade katteks. Hageja esitas 3. detsembril 2016 kostjale I tehingu tühistamise avalduse, mis

on kostjale I kätte toimetatud 6.detsembril 2016.

Kostja I on alusetult rikastunud hageja arvelt 4000 euro suuruses summas. Tegemist võib olla

ka kinketehingu varjamisega.

2. Kostjad hageja hagiavaldusega ei nõustunud ja palusid jätta see rahuldamata.

Müügileping ei ole hageja poolt saadetud tühistamisavaldusega kehtetuks muutunud. Pärandaja

ja kostja I vahel sõlmiti 12. detsembril 2013 müügileping, tühistamisavaldus on esitatud pärast

seaduses sätestatud 6 kuulist tähtaega arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest.

Lepingu tühistamist saab nõuda lepingu teine pool. Lepingu teiseks pooleks on pärandaja ja

seega tuleb arvestada asjaolu, millal pärandaja sai teada lepingu tühistamise asjaolust. Tähtsust

ei oma asjaolu, millal hageja lepingu tühistamise asjaolust teada sai. Pärandaja oli korteri

müügist teadlik juba 2013. aasta detsembris. Hageja andis kriminaalmenetluses ütlusi selle

kohta, et pärandaja sai enda sünnipäeval 3. märtsil 2014 teada, et korter on müüdud detsembris,

tehingu tühistamise tähtaeg algas sellest kuupäevast.

Pärandaja suri 25. aprillil 2014, tühistamise tähtaeg peatus ajani, millal hageja pärandi vastu

võttis. Hageja võttis pärandi vastu 18. juunil 2014 notari poolt väljastatud pärimistunnistusega,

müügilepingu tühistamise tähtaeg lõppes 18. veebruaril 2015. Müügilepingu tühistamise

avalduse sai kostja kätte 6. detsembril 2016, s.o peale tähtaja möödumist.

Müügilepingu tühistamiseks puuduvad materiaalsed eeldused. Tõendamata on, et pärandaja

andis korteri müügiks volikirja kostjale I olulise eksimuse või pettuse mõjul. Pärandaja

eesmärgiks oli korteri müümine, et sellest saadud rahaga katta oma võlgnevused. Pärandaja oli

kostjalt I laenanud 3000 eurot ja soovis ülejäänud raha kasutada oma elamis- ja ravikulude

katteks. Pärandaja ei olnud oma tervisliku seisundi tõttu võimeline ise korteri müügiga

tegelema. Volikiri vastas pärandaja soovile ja tahtele. Kostja I oli pärandaja abikaasa. Korteri

müügihinna määras pärandaja.

Kostja I ei ole korterit tasuta omandanud ja kostjal I oli raha korteri ostmiseks. Korteri

müügihinnaks oli 10 000 eurot ja see summa tasuti enne lepingu sõlmimist pärandajale

sularahas. Kriminaalasjas kõnesalvestise vaatlusprotokollist nähtuvalt kutsus pärandaja hageja

8. märtsil telefoni teel raha järele, millest saab järeldada, et korteri müügist saadud raha oli

pärandaja valduses. Samas telefonikõnes kinnitas kostja I, et andis raha pärandajale üle. Kostja

I suhtes alustatud kriminaalmenetlus lõpetati süüdistust esitamata. Kostjal I oli kodus olemas

sularaha pooles ulatuses müügisummast ja teise poole laenas oma tütrelt suulise kokkuleppe

alusel. Korteri müügisumma üleandmist on kinnitatud notari juures müügilepingu sõlmimisel.

Korteri endale müümisega ei rikkunud kostja I esindamise aluseks olevast õigussuhtest

tulenevaid kohustusi ega teinud esindatava huvidega vastuolus olevat tehingut. Volikirja järgi

võis kostja I teha tehingu ka iseendaga.

Tõendatud ei ole, et korteriomandi müügileping oli varjatud tehing. Pärandaja soovis korterit

müüa, mitte kinkida ja suuliselt lepiti kokku, et kui ostjaks on kolmas isik, on müügihind 14

000 eurot, kui kostja I ise, siis on müügihind 10 000 eurot. Kostja I müüs korteriomandi

pärandajalt saadud volituse alusel ja müügileping on kehtiv.

Hagejal puudub õigus nõuda korteriomandi tagastamist. Hageja ei saa nõuda korterit tagasi

kostjalt II, sest korteriomandi müügilepingu tühistamine ei muuda kehtetuks kostjate vahel

19. märtsil 2014 sõlmitud kinkelepingut ja selle alusel tehtud käsutust. Omanikukanne on

kinnistusraamatus õige ja hagi selles nõudes tuleb jätta rahuldamata. Korteriomandi üleandmise

asjaõiguslepingu tühistamise materiaalsed eeldused ei ole täidetud isegi juhul, kui

korteriomandi müügileping oleks kehtivalt tühistatud. Asjaõiguslepingut ei saa tühistada ka

esindaja kohustuste rikkumise tõttu, see eeldaks tehingu tingimuse analüüsimist, mis puudutab

esmajoones võlaõiguslikku kausaaltehingut.

Hagejal puudub õigus nõuda kostjalt I korteri kasutuseeliste hüvitamist, sest korteriomandi

müügileping on kehtiv.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 5. oktoobri 2017 otsusega hageja hagi kostjate vastu rahuldamata.

Maakohus jättis rahuldamata hageja 15. septembri 2017 taotluse asjaolude üldtuntuks

lugemiseks ja jättis menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt välja Eesti

Vabariigi kasuks menetluskulu riigilõivu 600 eurot, millele lisandub viivis võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust

kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 600 eurot.

Maakohus mõistis hagejalt kostjate kasuks välja menetluskulu 4032 eurot (koos

käibemaksuga), millele lisandub viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni, kuid

mitte rohkem kui 4032 eurot.

Maakohus leidis, et asjakohasteks tõendiks ei ole hageja poolt esitatud kostja I poolt

kriminaalmenetluses antud omakäelised seletused, hageja seletuskiri, A.H. seletuskiri,

loetamatu manus, Politsei- ja Piirivalveameti vastus.

Maakohus nõustus hagejaga selles, et hageja poolt 18. juunil 2014 pärandi vastuvõtmisega

läksid hagejale üle ka korteriomandi müügilepingust tulenevad õigused ja kohustused.

Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja esitas tehingu tühistamise avalduse seaduses

sätestatud tähtaja jooksul. Hageja on seisukohal, et ta sai väidetavast pettusest teada 28. augustil

2016, kui võrdles kõnesalvestust ja kostja I pangakonto väljavõtet. Kostjad on seisukohal, et

tuleb arvestada asjaoluga, millal pärandaja ise tehingust teada sai, samuti hageja poolt pärandi

vastuvõtmise aega.

Maakohus luges tõendatuks, et pärandaja andis 3. detsembril 2013 kostjale I volikirja, milles

väljendus pärandaja tahteavaldus pärandajale kuuluva korteriomandi müügiks. Tahteavalduse

kohaselt võis kostja I teha korteriomandi müügitehingu ka iseendaga. Korteriomandi

müügitehing teostati kostja I poolt nii müüja esindajana kui ka ostjana 12. detsembril 2013

sõlmitud korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepinguga, mille koostas ja tõestas notar.

Pärandaja suri 25. aprillil 2014 ja sellel ajal peatus TsÜS § 166 lg 1 järgi pärandvarasse kuuluva

nõude aegumine kuni pärija poolt pärandvara vastuvõtmiseni. Notar väljastas 18. juunil 2014

hagejale pärimistunnistuse. Maakohus arvestas lähtudes TsÜS § 166 lg-st 2 ja § 135 lg-st 1

6 kuulist tehingu tühistamise tähtaega alates 19. juunist 2014, millest tulenevalt lõppes

korteriomandi müügilepingu tühistamise avalduse esitamise õigus 31. detsembril 2014.

Tehingu tühistamise avaldus on koostatud 3. detsembril 2016 ja on kostjale I kätte toimetatud

6. detsembril 2016, s.o pärast seaduses sätestatud tähtaega. Kuna tehingu tühistamise

formaalsed eeldused ei olnud täidetud, ei käsitlenud maakohus tehingu tühistamise

materiaalseid eeldusi.

Maakohus selgitas, et pärandaja poolt kostjale I antud volikirjas ei ole märget selle kohta, et

volikiri on antud hageja võlgnevuse tõttu kostja I ees. Maakohtu hinnangul ei ole tõendamist

leidnud hageja väited kostja I ja pärandaja vaheliste laenusuhete puudumise kohta.

Maakohus leidis, et pärandaja poolt antud volikiri vastab tema tõelisele tahtele. Lõuna-Eesti

haigla vastusest pärandaja statsionaarsel ravil viibimise kohta, haigusloo väljavõttest ja haigla

ning hageja e-posti kaudu suhtlemisest ei saa järeldada, et pärandaja oleks 3. detsembril 2013

antud volikirja andmise ajal olnud selliste ravimite mõju all, mis takistasid volikirja sisust

arusaamist ja volikirja õiguslike tagajärgede mõistmist.

Pärandaja tegelikku tahet ja soovi anda kostjale I volitus korteriomandi müügiks just sellise

sisuga volikiri kinnitab ka volikirja koostanud ja kinnitanud Võru notar Inga Anipai

Justiitsministeeriumile antud selgituses. Pärandajal oli võimalus keelduda volituse andmisest.

Maakohus asus seisukohale, et hageja ei ole korteriomandi müügitehingu näilikkust tõendanud.

Pärandaja andis kostjale I volikirja, milles volitas teda korteriomandit müüma koos selle oluliste

osade ja päraldistega, hinnaga ja tingimustel vastavalt oma äranägemisele (I kd, tl 22). Kostja I

vande all antud ütlustest nähtuvalt soovis pärandaja korterit müüa ja saada sularaha, kuna

pärandaja nõudis notari tulekut väga kiiresti, ei saanud volikirja täpsemaid müügitingimusi

märkida, kuid need arutati suuliselt läbi. Maakohus möönis, et hageja väited, et kostja I

pangakontolt ei nähtu enne korteri ostmist sularaha väljavõtmisi 10 000 euro suuruses summas,

võib vastata tegelikkusele, kuid see ei tõenda, et kostjal I puudus vajalik raha. Kostja I on vande

all kinnitanud, et pool summast oli temal endal olemas ja teise poole sai tütre käest laenuks.

Kostja I väited sularaha olemasolust tõendab vande all antud ütlus, et kostja I pojale kuulub

Võru linnas mitu korterit ja poeg aitab teda ja annab ka raha.

Maakohus leidis, et pärandaja võis kostjale I võlgneda 3000 eurot ja see, et enne korteriomandi

müügilepingu sõlmimist selles summas võlgnevus tasaarvestati, on kooskõlas VÕS § 197

sätetega. Pärandaja poolt kostjale I 1000 euro kinkimine oli pärandaja tegelik tahe, kostja I

antud ütlustest nähtuvalt oletas ta, et kinke tegemisel pidas pärandaja ilmselt silmas juba oma

matusekulutusi. Kostja I on kohtu jaoks piisavalt usutavalt selgitanud ka sularaha üleandmist

pärandajale ja ka seda, et enne notari juurde minekut käis kostja I pärandaja juures haiglas, kes

andis raha ja käskis selle koju viia. Kostja I kinnitas ütlustes ka kodus raha üleandmist,

pärandaja poolt 10 000 euro üle lugemist. Kostja I ei oska öelda, kuhu pärandaja raha pani ja

mis ta sellega edasi tegi. Maakohtu arvates kinnitab raha olemasolu ja selle üleandmist

pärandajale seegi, et hageja on ise kostjaga I peetud telefonivestluses väitnud, et isa helistas

hagejale 8. mail ja käskis rahale järele tulla. Hageja rahale järgi ei läinud.

Hageja on küll pärandaja ainupärijaks, kuid pärijana ei ole hagejal õigust hakata asendama

pärandaja tahteavaldusi ja neid omapoolselt tõlgendama. Korteriomandi müügitehing ja raha

üleandmine toimus pärandaja eluajal, seega ei saanud hagejal kui pärijal olla selle raha suhtes

mingeid seaduslikke nõudeid. Antud juhul ei esine ka teisi aluseid tehingu tühistamiseks.

Maakohus jättis hageja nõuded kinnistusraamatu kannete parandamiseks ja korteriomandi

kasutuseelise hüvitamiseks rahuldamata. Maakohus tuvastas, et kostja I on korteriomandi

omandanud kehtiva korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingu alusel ning kostja I oli

omanikuna seaduslikult kinnistusraamatusse kantud. Kostja I kinkis korteri edasi oma tütrele

(kostja II), kinkelepingust tulenevad kanded on kooskõlas seadusega sh on õiguspärane kostja

I kasuks seatud isiklik kasutusõigus. Kehtiva asjaõiguslepingu alusel põhinevad

kinnisturaamatu kandeid ei saa rikkuda mitte kellegi, sh ka hageja õigusi.

Maakohus leidis, et kuna vaidlusaluse korteriomandiga seotud tehingud on kehtivad, ei ole alust

kahelda ka selles, et kostja II on korteriomandi heauskne omanik. Maakohus ei hinnanud hageja

väited kostja II poolt võimalikule pärimisele. Samuti ei oma maakohtu hinnangul tähtsust

kostja I vande all antud ütlused selle kohta, miks ta korteriomandi edasi tütrele kinkis.

Maakohus on seisukohal, et hageja 15. septembri 2017 taotlus ei sisalda asjaolusid, mida saaks

lugeda üldtuntuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 1 tähenduses. Hageja

annab menetlusdokumendis omapoolse hinnangu kostja I ütlustele, seda ei saa lugeda teabeks,

mis pärineb menetlusväliselt allikalt.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus ja saata tsiviilasi

tagasi maakohtule asja uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt palus hageja tühistada maakohtu

otsus ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt puudus pärandajal tahe väljastada volikirja, millel puudus

hinnakokkulepe summas 14 000 eurot. Pärandaja ei olnud kinnisasjaga seotud tehingutest

teadlik peale volikirja väljastamist 3. detsembril 2013 ja enne 3. märtsi 2014.

Notar oleks pidanud enne volikirja koostamist selgitama välja pärandaja tegeliku tahte, mitte

lähtuma kostja I poolt avaldatust. Notar ei täitnud selgitamiskohustust. Asjaolu, et tingimusi

esindussuhteks seadis kostja I, tõendab Justiitsministeeriumi vastus „Arvamus 9. märts 2017“.

Hageja on kinnitanud ärakuulamisel, et pärandaja ei soovinud kinnisasja müüa ning kinnisasi

pidi olema hageja pärand. Pärandaja viidi kostja I poolt eksimusse võla olemasolust ning

pärandaja tahte ning mõtte kujundus ei olnud vabad volikirjale allkirja andes. Tegu oli

kavandatud pettusega, mille eesmärk oli kätte saada pärandajalt tema vara ning seeläbi

pärandajat majanduslikult kahjustada. Volikiri ei jäänud pärandaja valdusse.

Hageja on tõendanud, et müügitehingu summat ei eksisteerinud ning et kostja I lõi pärandajale

ja hagejale petliku mulje. Müügitehingut summas 10 000 eurot ei toimunud. Tehingutest loodi

petlik mulje ka politseile ja notar Inga Anipaile. Kostja I tegi tasuta tehingu.

Maakohus ei koostanud määrusi järgnevate hageja poolt esitatud tõendite vastuvõtmise või

vastuvõtmisest keeldumise kohta: hagiavalduse lisad 1 kuni 27; 9. märtsi 2017

menetlusdokumendi lisad 1 kuni 5; 20. märtsi 2017 menetlusdokumendi lisa 1; 9. mai 2017

menetlusdokumendi lisad 1 ja 2. . Hageja taotleb esitatud tõendite vastuvõtmist. Juhul kui asja

lahendatakse kirjalikus menetluses, peab kohus pärast eelmenetluse lõppu teatama

menetlusosalistele, missugused esitatud tõenditest on vastu võetud ning missuguste tõendite

vastuvõtmisest keeldutud. Maakohus ei ole tõendeid uurinud.

Hageja ei saanud maakohtu poolsete rikkumiste tõttu avaldada oma arvamust asjas tähtsust

omavate asjaolude tõendatuse kohta.

Maakohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta kõik hageja poolt esile toodud asjaolud

näilike tehingute osas (hageja 26. aprilli 2017 menetlusdokument) ja asjaolud, mille alustel

hageja tühistas tehingu, s.o pettus ja esindaja kohustuste rikkumine. Asjaolu, et esindaja võis

teha tehingu iseendaga pole olnud asjaoluks, mille tõttu tehing on tühistatud.

Kostja I viis pärandaja eksimusse, avaldades, et hageja on kostjale I võlgu 3000 eurot ning

kallutades pärandajat endale väljastama volikirja, mille alusel asuda näiliselt kinnisasja müüma.

Kostja I kinnitus müügilepingu punktis 2.1, et sularaha on vastu võetud, ei vasta tegelikkusele.

Kostja I poolt teostati müügitehingu asemel kinketehing.

Asjakohatud on maakohtu poolt kohaldatud TsÜS § 166 lg 1, lg 2, TsÜS § 135 lg 1, TsÜS § 136

lg 3, PärS § 171 lg 1, kuna tehing on tühistatud seadusest tulenevaid tähtaegu järgides.

Asjakohatu on maakohtu poolt märgitud tehingu tühistamise tähtaja kulgemine alates

19. juunist 2014. Asjaoludest teadasaamine, mis annavad õiguse tehing tühistada, toimus

28. augustil 2016 ja tehing tühistati 6 kuu jooksul TsÜS § 131 lg 3 tulenevat tähtaega järgides.

Hageja ei nõustu maakohtu 12. septembri 2017 määrusega, millega maakohus jättis hageja

taotluse tõendite lisamiseks ja kohtuistungi protokolli asendamiseks helisalvestisega,

rahuldamata. Maakohtul ei olnud alust keelduda tõendi vastuvõtmisest ja hageja taotleb

salvestise lisamist asja juurde tõendina TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel.

Hageja hinnangul on põhjendatud rahuldada hageja taotlus lugeda kinnisasjade omandi

kuuluvused, ettevõtte käive, ettevõtte pankrotiaeg üldtuntud asjaoluks. Kuna maakohus ei

lugenud neid asjaolusid üldtuntuks, pidi maakohus andma hagejale võimaluse neid asjaolusid

tõendada. Hagejal ei olnud võimalik enne menetlusosalise vande all antud seletuste andmist

lükata ümber menetlusosalise ütlusi.

Hageja taotleb tõendite vastuvõtmist: kinnistusraamatu väljavõte kinnisasja aadressiga XX

omandi kuuluvuse kohta kostja I pojale M.E.; kinnistusraamatu väljavõte kinnisasjade

aadressiga Harju maakond Tallinn Kesklinna linnaosa XX korterid XX ja XX omandi kuuluvus

kostjale I; A OÜ registriväljatrükk ja majandusaasta aruanne, mille kohaselt on ettevõttel

käibevara kokku 584 663 euro ulatuses; M. E kuuluvad kinnistud, mis tõendab asjaolu, et M. E

kuulub Võrus üks korter, mitte aga mitmeid nagu väitis kostja I; hagejale kuulunud AS X

pankroti aega tõendav väljatrükk.

Maakohus on rajanud otsuse olulises osas ainult kostja I poolt antud seletustele ning on jätnud

tähelepanuta, et need on tõendamata ja suuresti vastuolus hageja ütlustega.

Hageja vaidlustab maakohtu poolt kostja I ja hageja vande all antud ütluste hindamise alusel

tuvastatud asjaolud: 1) pärandaja või hageja oli kostjale I võlgu 3000 eurot; 2) kostja I poolt

pärandaja kaudu laenatud summad olid 2000 eurot märtsis 2011, 500 eurot oktoobris 2012 ja

500 eurot mais 2014. Hageja kinnitas vande all, et küsis pärandajalt laenu 2000 eurot. Pärandaja

kandis üle 800 eurot ja kostja I 1200 eurot. Pangaväljavõte ei tõenda seda, et kostja I andis laenu

summas 2000 eurot aastal 2011, vaid seda, et kostja I on teinud ülekande summas 1200 eurot.

Hageja ütlustest saab tuletada, et hageja ei ole pärandajalt ega ka kostjalt I saanud 2012 aastal

500 eurot ja 2014 aastal 500 eurot. Pärandaja suri 2014 aastal.

Kostja I kinnitas, et küsis mitmeid kordi raha tagasi ja selle tõttu mindi tülli. Hageja väitis, et

kostja I pole kunagi temalt ühtegi summat tagasi küsinud, sest väidetavate laenudega

manipuleerimine on korteri omandamise skeemi osa.

Maakohus on otsuses kirjeldanud AÕS § 65 lg 1 järgi kande parandamist, kuid on jätnud

tähelepanuta, et hageja on nõude esitanud ka TsÜS § 84 lg 1 ja VÕS § 1028 lg 1 järgse alusetu

rikastumise väljaandmise kostjate asjaõiguslepingu sõlmimise tahteavalduse asendamiseks

(TsÜS § 68 lg 5 alusel) tühise müügilepingu alusel omandatud kinnisasja tagastamiseks.

Kostja II on kostja I tütar ehk esimese järgu pärija ning kostja I kinkis kinnisasja edasi

kostjale II, kinnisasja ei saa heauskselt omandada tasuta tehinguga, mis sõlmitakse esimese ja

teise järjekorra seadusjärgsete pärijatega (vt Riigikohtu 20. novembri 2003. a otsus tsiviilasi nr

3-2-1-128-03, p 21).

Kohtuotsusest ei nähtu, et maakohus oleks menetluskulude väljamõistmise otsustamisel

arvestanud menetlusosalise isikut ja tema maksevõimet, samuti tema käitumist protsessis.

Hageja leiab, et esineb alus TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks. Maakohus oleks pidanud hindama,

kas menetluskulu summas 4032 eurot väljamõistmine on ebaõiglane või ebamõistlik.

5. Kostjad paluvad jätta apellatsioonkaebus ning hageja taotlused rahuldamata.

Hageja ei ole maakohtu menetluses tuginenud väidetele, et 3. detsembri 2013 volikiri on tühine

heade kommetega vastuolu tõttu ja 12. detsembri 2013 müügileping on tühine, kuna tehinguks

puudus esindusõigus. Kostjad leiavad, et hageja taotlus tuleb jätta rahuldamata. Hageja tugines

maakohtu menetluses väitele, et 12. detsembri 2013 müügileping on heade kommetega

vastuolus ja seetõttu tühine. Hageja ei vaidlustanud maakohtu menetluses 3. detsembri 2013

volikirja kehtivust.

Hageja ei ole tõendanud, et pärandaja oleks volikirja väljastanud TsMS § 86 lg 2 kohases

sundolukorras. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis annaksid alust kahelda notari

selgitamiskohustuse täitmises.

Maakohtu otsusest nähtub, et kohus on tühistamisavalduse põhjusena käsitlenud pettust, mitte

asjaolu, et esindaja tegi tehingu iseendaga.

Kuna hageja poolt tühistamisavalduse põhjustena nimetatud asjaolusid ei eksisteeri, ei saa

nendest teadasaamisest oleneda ka TsÜS § 99 lg 1 p-s 2 sätestatud tühistamise tähtaja kulgemise

algus. Kostjad leiavad, et maakohus on oma otsuses tühistamistähtaja alguse määramise

metoodikat piisavalt selgitanud ning nõustuvad selles osas kohtuga.

Õige ei ole hageja väide, et maakohus ei ole andnud hagejale võimalust esitada menetlusosaliste

vande all antud seletusete kohta seisukohti. Maakohtu 12. septembri 2017 määruse p-st 1

nähtub, et maakohus andis pooltele võimaluse esitada oma lõplikud seisukohad, sh seisukohad

poolte 14. augustil 2017 vande all antud ütluste kohta, hiljemalt 15. septembriks 2017.

Maakohus on järginud tõendite hindamisel TsMS § 232 lg-t 1.

Ebaõigete kinnistusraamatu kannete parandamist saab nõuda vaid AÕS § 65 lg 1 alusel. Hageja

poolt alternatiivse nõude alusena viidatud TsÜS § 84 ei saa olla kinnistusraamatu kande

parandamise aluseks. Maakohus on otsuses hinnanud mh 12. detsembri 2013 müügilepingu

kehtivust ka hageja poolt välja toodud tühisuse aluse (näilik tehing) suhtes.

Kohtuotsusest nähtub, et maakohus võttis kõik hageja esitatud tõendid asja juurde.

Maakohtu 14. augusti 2017 kohtuistungi protokollist nähtub, et hageja on kinnitanud, et rohkem

tal tehingu näilikkuse tõendamise kohta tõendeid esitada ei ole.

Kostjad vaidlevad vastu hageja taotlusele võtta asja juurde apellatsioonkaebusele lisatud

tõendid. Esitatud tõendid on osaliselt maakohtu poolt asja juurde võetud, kuid loetud

mitteasjakohasteks (apellatsioonkaebuse lisad 1-3), ja osaliselt on tegemist uute tõenditega,

mille vastuvõtmiseks puudub alus (apellatsioonkaebuse lisad 5-11).

Õige ei ole hageja väide, et menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel oli alust TsMS § 162

lg 4 kohaldamiseks. Hageja ei ole välja toonud selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et

temalt menetluskulude väljamõistmine oleks äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta

rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna

alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse esitamisega

kaasnenud menetluskulud hageja kanda.

7. Ringkonnakohus jättis 20. novembri 2017 määrusega rahuldamata hageja taotluse

menetlusabi saamiseks ja kohustas hagejat tasuma apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele

kuuluv riigilõiv summas 550 eurot 7 päeva jooksul alates määruse jõustumisest.

Ringkonnakohtu 20. novembri 2017 määrus jõustus Riigikohtu 23. mai 2018 määrusega,

millega Riigikohus keeldus hageja määruskaebuse menetlusse võtmisest Tartu Ringkonnakohtu

20. novembri 2017 määruse peale.

Hageja esitas 19. detsembril 2017 ringkonnakohtule taotluse kohtukoosseisu Kai Kullerkupp,

Kersti Kerstna-Vaks ja Triin Uusen-Nacke taandamiseks TsMS § 23 lg 7 alusel. Kaebuse

kohaselt kui menetlusosalisele on antud menetlusabi ja ta kaebab kohtulahendi edasi, siis

eeldatakse TsMS § 184 lg 4 kohaselt, et menetlusabi andmine kehtib ka järgmises kohtuastmes.

Kohtukoosseis end ise ei taandanud. Kuna kohtukoosseisu kuulub ka ringkonnakohtu esimees,

siis edastas ringkonnakohus hageja taotluse analoogia korras TsMS § 26 lg 3 alusel

lahendamiseks Riigikohtu esimehele.

Riigikohtu esimees jättis 16. mai 2018 määrusega hageja taotluse kohtukooseisu taandamiseks

rahuldamata. Riigikohtu esimees asus seisukohale, et esitatud asjaolud ega ka see, et hagejal on

tekkinud sügav subjektiivne arvamus, et kohtukoosseis on erapoolik ei anna alust kahelda asja

lahendava koosseisu erapooletuses.

Hageja esitas 28. mail 2018 ringkonnakohtule taotluse lugeda apellatsioonkaebuse esitamisel

käesolevas tsiviilasjas Tartu Maakohtu poolt 19. detsembril 2016 antud menetlusabi jätkuvaks

või alternatiivselt pikendada riigilõivu tasumise tähtaega 23. juulini 2018.

Tartu Ringkonnakohus jättis 30. mai 2018 määrusega hageja taotlused, lugeda

apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi jätkuvaks ja riigilõivu tasumise tähtaja

pikendamiseks, rahuldamata.

Hageja tasus 30. mail 2018 apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu

summas 550 eurot ja esitas taotluse kohtukoosseisu Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks ja

Triin Uusen-Nacke taandamiseks.

Hageja on seisukohal, et ringkonnakohus ei ole järginud TsMS § 184 lg-s 4 sätestatut, mille

kohaselt juhul, kui menetlusosalisele on antud menetlusabi ja ta kaebab kohtulahendi edasi, siis

eeldatakse, et menetlusabi andmine kehtib ka igas järgmises kohtuastmes. Samale asjaolule

tugines hageja ka määruskaebuse esitamisel Riigikohtule, mille Riigikohus jättis menetlusse

võtmata. Hageja on taotluses riigilõivu tasumise tähtaja pikendamiseks selgitanud enda

keerulist majanduslikku olukorda ning asjaolu, et hagi läbi vaatamata jätmisega võivad

kaasneda hagejale rasked tagajärjed. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, kas hagejal on

vahendeid riigilõivu tasumiseks.

Samuti leiab hageja, et esinevad TsMS § 23 lg-s 7 sätestatud muud asjaolud, milleks on

menetlusosalise usalduse tõsine kaotus kohtu erapooletuse suhtes ja kohtu autoriteedi ohtu

sattumine. Hageja leiab, et käesolevalt ei ole tagatud menetluse efektiivsus ja õigusrahu, kuna

tsiviilasja menetlemine peab kohtumenetluses osalevatele pooltele ka näima erapooletu ja

objektiivne.

8. TsMS § 26 lg 1 sätestab, et kui kohtunik või kohtukoosseis, kelle suhtes on taandamisavaldus

esitatud, peab avaldust põhjendatuks, teeb ta määruse enda taandamise kohta.

Kohtukoosseis, kuhu kuuluvad Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks ja Triin Uusen-Nacke

ennast ise ei taanda.

TsMS § 26 lg 3 esimese lause kohaselt kui taandamisavaldus on esitatud kogu asja lahendava

kohtukoosseisu vastu ja nad ennast ise ei taanda, lahendab taandamise kohtu esimees.

Käesoleval juhul on kohtu esimees kohtukoosseisu, mille taandamist taotletakse, liige.

TsMS § 26 lg 3 teise lause kohaselt kui taandamisavaldus on esitatud kõigi selle kohtu

kohtunike vastu, otsustab taandamise järgmise astme kohtu esimees.

Riigikohtu esimees selgitas hagejale 16. mai 2018 määruses, et asjaolu, et hagejal on tekkinud

sügav subjektiivne arvamus, et kohtukoosseis on erapoolik, et ei anna alust kahelda asja

lahendava koosseisu erapooletuses.

Kohtukoosseisule ei ole teada ka muud uued asjaolud, mis annaks alust kahelda kohtukoosseisu

erapooletuses vastavalt TsMS § 23 p-le 7 ning samuti ei esine TsMS § 23 p-des 1–6 toodud

aluseid. Kohtunikud Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks ja Triin Uusen-Nacke märgivad

täiendavalt, et ei pea hageja avalduses väljatoodud põhistust, mis lähtub sellest, et hageja suhtes

ei loetud apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi jätkuvaks ning ringkonnakohus keeldus

riigilõivu tasumise tähtaja pikendamisest asjaoluks, mis annab alust kahelda kohtukoosseisu

erapooletuses vastavalt TsMS § 23 p-le 7.

TsMS § 25 lg 3 järgi tuleb samadel asjaoludel esitatud ja kord juba lahendatud

taandamisavaldus jätta läbi vaatamata. Ringkonnakohus jätab hageja 30. mail 2018. a esitatud

avalduse kohtukoosseisu Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks ja Triin Uusen-Nacke

taandamiseks läbi vaatamata.

9. Hageja esitas ringkonnakohtule 11. juulil 2018 avalduse kohtujurist Helin Potteri

taandamiseks. Avalduse kohaselt on kohtujurist koostanud kohtumääruse, mille resolutsioonist

nähtub kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aeg. Hageja tugineb TsMS § 23 lg-le 7 leides,

et nimetatud määruse koostamine annab aluse kahelda kohtujuristi erapooletuses.

TsMS § 22 1 lg 3 järgi võib kohtunikuabi või vastavalt kohtu kodukorrale selleks pädev muu

kohtuametnik teha ka asja lahendamist ettevalmistava või muu korraldava määruse, mille peale

ei saa edasi kaevata, muu hulgas avalduse, taotluse või kaebuse käigutajätmise määruse ning

määruse tähtaja andmise ja pikendamise kohta. Hageja on esitanud kohtujuristi taandamise

avalduse, tuginedes juristi poolt tehtud korraldavale määrusele. Nimetatud määruse tõttu ei näi

tsiviilasja menetlemine hagejale erapooletuna ja objektiivsena. Muid põhistusi hageja

kohtujuristi taandamise avalduses esitanud ei ole.

TsMS § 221 järgi kohaldatakse kohtujuristi taandamisele tsiviilkohtumenetluse seadustikus

kohtuniku taandamise kohta sätestatut. TsMS § 26 lg 2 järgi juhul, kui kohtunik ennast ei taanda

või ei võta taandamisavalduse suhtes seisukohta, lahendab avalduse määrusega kohtukoosseis,

kuhu taandatav kohtunik kuulub. Ringkonnakohus leiab, et hageja avaldus kohtujuristi

taandamiseks tuleb jätta rahuldamata.

10. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu poolt tuvastatut, mille kohaselt

volitas L. H kostjat I 3. detsembril 2013 notari poolt koostatud ja tõestatud volikirjaga müüma

korteriomandi registriosa numbriga X , volikiri kehtis kuni ülesande täitmiseni, oli välja antud

edasivolitamise õiguseta, esindajal oli õigus teha tehinguid iseendaga ja isikutega, kelle

esindajaks ta ise on. 12. detsembril 2013 sõlmisid L. H müüjana, keda volikirja alusel esindas

kostja I ja kostja I ostjana korteriomandi müügi- ja asjaõiguslepingu, mille esemeks oli kinnistu

registrinumbriga X , hinnaga 10 000 eurot. 19. märtsi 2014 notari poolt koostatud ja tõestatud

korteriomandi kinkelepingu, isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingute

kohaselt kinkis kostja I korteriomandi kostjale II. Kinkelepingu p 3.2 kohaselt seati kostja I

kasuks tasuta ja tähtajatu isiklik kasutusõigus. Kinnistu registriosa number X omanikuna on

sisse kantud kostja II ja kostja I kasuks on seatud tasuta ja tähtajatu isiklik kasutusõigus; 18.

juunil 2014 notari poolt väljastatud pärimistunnistuse kohaselt on 25. aprillil 2014 surnud L. H

ainupärijaks hageja, L. H ja kostja I olid abielus, abielu sõlmiti 10. detsembril 2010, abikaasade

vahel oli varalahusus. 18. detsembril 2015 lõpetas Lõuna Ringkonnaprokuratuur kriminaalasja

nr 14286000041 menetluse. Hageja esitas 3. detsembril 2016 kostjale I tehingu tühistamise

avalduse, mille kostja I sai kätte 6. detsembril 2016.

11. Hagejal kui L. H pärijal on PärS § 130 lg 2 järgi kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja

arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest

tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Hagejal on VÕS § 98 lg 2 alusel õigus esitada

nõudeid, mis tulenevad pärandvaraga tehtud tehingute kehtivusest.

Hageja hagiavalduses esitatud nõue kostjate vastu on kinnistusraamatu kande muutmise nõue,

nõue lugeda tehingu tühistamine õiguspäraseks ja nõue kasutuseelise tasu saamiseks.

Apellatsioonkaebuses on hageja nõudeks lisaks ka 3. detsembri 2013 volikirja tühisuse

tuvastamine. Maakohtus hageja volikirja tühisuse tuvastamise nõuet ei esitanud, TsMS § 376

lg 1 esimese lause järgi võib pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist hageja

muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kuigi apellatsioonimenetluses on

uute asjaolude ja tõendite esitamine erandjuhtudel mõjuval põhjusel lubatud (TsMS § 652 lg 3

p 2 ja lg 4), ei saa ringkonnakohtus lahendada apellatsioonkaebuse menetluses uut nõuet, mida

maakohtu menetluses ei olnud.

Volitus on TsÜS § 117 lg 2 järgi ühepoolne tehing, millega üks isik annab oma tahteavaldusega

esindajale õiguse teha esindatava nimel tehinguid nii, et need hakkaksid kehtima esindatava

suhtes. Hageja on iseenesest viidanud õigesti sellele, et kohus võib menetluses ka omal

algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse (apellatsioonkaebuse p 2.10), sest

kohus ei saa lahendada asja tehingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta

(Riigikohtu 8. mai 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14; 25. veebruari 2009 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-122-08, p 19). Seega kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele

tuginenud, peab kohus omal algatusel nendega arvestama. Praegusel juhul on hageja nõue

hagiavalduses suunatud kinnistusraamatu kande muutmisele. Seega ei ole maakohtus

menetletud hageja iseseisva nõudena 3. detsembri 2013 volikirja kehtetuse tuvastamist. Hageja

on vaidlustanud L. H poolt sõlmitud korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingu kehtivust.

Nimetatud lepingute sõlmimisel esindas L. H kostja I. Seadusega vastuolus olev või heade

kommetega vastuolus olev volitus on tühine, kuid volikirja abstraktsuse tõttu jääb põhitehing

kehtima, välja arvatud juhtudel, kui on tegemist vigade samasusega. Esindaja tehtud tehing

kehtib esindatava suhtes üldjuhul üksnes siis, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja

esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Seega võib teatud juhtudel mõjutada nii volituse

tühisus kui ka esindusõiguse ulatus võõrandamistehingute kehtivust.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjalikult hinnanud kohtuotsuse p-s 20 L.H. poolt

kostjale I antud volikirja kehtivust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei

korda neid kõiki TsMS § 654 kg 6 alusel. Seadusega ei ole volikirja ulatuse suhtes seatud

piiranguid. Maakohus on andnud hinnangu L.H. eeldatavale tahtele volikirja andmisel,

analüüsinud asjas esitatud tõendeid ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et L.H. poolt antud

volikiri oli kehtiv. See, et volikirjas puudub tehingu hind, mille tegemiseks volikiri on antud, ei

muuda volikirja tühiseks. L.H. tahte vaba kujunemise puudumist volikirja andmisel ei tõenda

notari poolse toimingu tegemine Võru haiglas. Justiitsministeeriumi selgitusest hagejale

tuleneb, et haiglate territooriumil ei ole kehtestatud notaritele tehingu tegemiseks

eriregulatsiooni (I kd, tl 180jj).

Ringkonnakohus leiab, et hageja väited L.H. l sundolukorra tekkimise kohta notari käitumise

tulemusena volituse andmisel (apellatsioonkaebuse p 2.5) ei vasta asja materjalidele. Notar on

L.H. le põhjalikult volikirja andmise tagajärgi selgitanud (I kd, tl 22, 180).

12. Maakohus on põhjendatult leidnud, et 12. detsembril 2013 sõlmitud korteriomandi

müügileping ei olnud näilik tehing eesmärgiga varjata kinkelepingut. Maakohus ei ole rikkunud

TsMS §-i 442 lg-t 8. Soov korteriomand müüa tuleneb nii volikirja tekstist kui ka kostja I

ütlustest. Hageja ütluste kohaselt soovis L.H. , et hageja läheks rahale järele, hageja ei tahtnud

seda teha (II kd, tl 62 pöördel). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega tehingu

näilisuse hindamisel ega korda neid TsMS § 654 kg 6 alusel.

Müügileping ei ole tühine ka poolte soorituste väärtuste suure vahe tõttu. Hageja ei ole

tõendanud, et vastastikuste kohustuste väärtus oli TsÜS § 86 lg 2 p 2 mõttes heade kommete

vastaselt tasakaalust väljas. Kostja I väitel mõjutas müügihinda hageja võlgnevus tema ees,

hageja leiab, et ta sai raha L.H. lt ning kostja I ees tal võlgnevus puudub (II kd, tl 61jj).

Ringkonnakohus leiab, et on usutav, et abikaasade vaheline võlgnevus võis mõjutada

müügilepingu hinda.

13. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on õigesti tuvastanud, et tehingu

tühistamisõiguse teostamise tähtaeg on möödunud.

TsÜS § 99 lg 1 järgi võib tehingu tühistada pettuse või eksimuse korral – kuue kuu jooksul,

arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest. Esindatav võib TsÜS § 131 lg 3 alusel tehingu

vastavalt TsÜS § 131 lõikele 1 tühistada kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil ta sai teada

asjaoludest, mis annavad õiguse tehing vastavalt TsÜS § 131 lõikele 1 tühistada. Tehingut ei

või tühistada pärast kolme aasta möödumist tehingu tegemisest. Nimetatud tähtajad on õigust

lõpetavad, tähtaja möödumisel tühistamisõigus lõpeb.

TsÜS § 166 lg 1 järgi peatub pärandvarasse kuuluva või pärandvara vastu suunatud nõude

aegumine ajani, mil pärija võtab pärandvara vastu või pärandvara suhtes kuulutatakse välja

pankrot või pärandvarale määratakse hooldaja.

12. detsembril 2013 sõlmisid L.H. , keda volikirja alusel esindas kostja I ja kostja I

korteriomandi müügi- ja asjaõiguslepingu. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses maakohtu

poolt tuvastatu üle, et hageja esitas 3. detsembril 2016 kostjale I tehingu tühistamise avalduse,

mille kostja I sai kätte 6. detsembril 2016. Seadusest ei tulene tühistamisavaldusele küll

vorminõudeid, kuid tühistamise formaalseks eelduseks on tühistamisavalduse õigeaegne

tegemine.

Hageja on menetluses tuginenud erinevatele tehingu kehtetuse alustele: esiteks on hageja väitel

korteriomandi müügileping sõlmitud pettuse teel. Teiseks leiab hageja, et kostja I on L.H.

esindajana rikkunud oma kohustusi viisil, mis toob hagejale kaasa tehingu tühistamise õiguse

tekkimise.

Tehingu tühistamise õigus on lahutamatult seotud tehinguga. Asjaoludest teadasaamise puhul

omab tähendust tehingu tühistamiseks õigustatud isiku teadasaamine nendest asjaoludest, mis

annavad aluse tehingu tühistamiseks. Ringkonnakohus leiab, et tehingu tühistamise õiguse

üleminekul õigusjärglasele (TsÜS § 98 lg 2) ei muutunud praegusel juhul tühistamise aluseks

olevatest asjaoludest teadasaamise ajahetk.

Hageja tugineb tühistamise alusena müügilepingu L.H. jaoks väidetavalt ebasoodsatele

tingimustele, lepingu sõlmimisega rikkus kostja I ka oma kohustusi L.H. ees tema esindajana.

Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul oli L.H. teadlik müügilepingu sõlmimise asjaoludest

ning selle sisust. L.H. teadmist asjaoludest, mida hageja on hagis nimetanud tehingu

tühistamise alusena, tõendavad volikirja tekst ning notari selgitused, samuti kostja I ütlused.

Seda, et L.H. sai müügilepingu tingimustest teada enne oma surma, kinnitavad ka hageja enda

ütlused, mille kohaselt ütles hageja ise L.H. le 6. märtsil 2014, et tema korteri ostja on kostja I

(II kd, tl 61 pöördel).

L.H. suri 25. aprillil 2014 ja sellel ajal peatus TsÜS § 166 lg 1 järgi pärandvarasse kuuluva

nõude esitamise tähtaja kulg. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on lugenud põhjendatult

ajahetkeks, millal võib TsÜS § 166 lg 1 järgi lugeda pärandi hageja poolt vastuvõetuks, notari

poolt 18. juunil 2014 hagejale pärimistunnistuse väljastamise aega.

Maakohus arvestas TsÜS § 166 lg-st 2 ja § 135 lg-st 1 lähtudes 6-kuulist tehingu tühistamise

tähtaega alates 19. juunist 2014. Kuigi ringkonnakohus on seisukohal, et tehingu tühistamise

tähtaeg hakkas kulgema varem (hiljemalt 6. märtsil 2014) ja peatus 25. aprillist kuni 18. juunini

2014, ei ole nimetatu maakohtu otsuse lõppjärelduste muutmise aluseks.

Tehingu tühistamise avaldus on koostatud 3. detsembril 2016 ja on kostjale I kätte toimetatud

6. detsembril 2016, seega pärast seaduses sätestatud tehingu tühistamise tähtaega. Kuna tehingu

tühistamise formaalsed eeldused ei olnud täidetud, ei käsitlenud maakohus põhjendatult tehingu

tühistamise materiaalseid eeldusi.

Ringkonnakohus jätab rahuldamata hageja taotluse võtta asja juurde hagiavalduse lisad 1 kuni

27; 9. märtsi 2017 menetlusdokumendi lisad 1 kuni 5; 20. märtsi 2017 menetlusdokumendi lisa

1; 9. mai 2017 menetlusdokumendi lisad 1 ja 2. Ringkonnakohus jätab rahuldamata hageja

taotluse kohtuistungi protokolli asendamiseks helisalvestisega ning taotluse võtta asja

materjalide juurde apellatsioonkaebuse lisad 1-11.

14. Kuna 12. detsembril 2013 L.H. ja kostja I vahel sõlmitud korteriomandi müügileping ja

asjaõigusleping on kehtivad, on maakohus jätnud põhjendatult rahuldamata hageja nõude

korteriomandi kasutuseelise hüvitamiseks ning kinnistusraamatu kannete parandamiseks.

15. Ringkonnakohus

on

seisukohal,

et

maakohus

on

poolte

menetluskulude

kindlaksmääramisel järginud diskretsioonipiire, jätnud kostjate menetluskulud põhjendatult

hageja kanda ning määranud kostjate menetluskulud kindlaks põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et käesolevas asja on põhjendatud menetluskulude

kindlaksmääramisel lähtuda TsMS § 162 lg-st 4, kuna hageja on antud menetluses taotlenud

riigi õigusabi menetluskulude kandmiseks ning kohus vastava taotluse rahuldas. TsMS § 190

lg 1 ei välista ega piira menetlusabi saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele

tekkinud kulutused. TsMS § 175 lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme

kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu

10. detsembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-14 p 19, 11. novembri 2014 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14 p 12, 18. detsembri 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-12 p 13).

Maakohus on võtnud arvesse hageja poolt esitatud menetlusdokumentide mahukust ja hageja

poolt esitatud nõuete arvu ning põhjendatult leidnud, et kostjatele õigusabi osutamine 28 tunni

ulatuses on olnud põhjendatud ja vajalik. Samuti on maakohus põhjendatult hagejalt välja

mõistnud riigilõivu summas 600 (550+50) eurot Eesti Vabariigi kasuks, mille tasumisest oli

hageja hagiavalduse ja hagi tagamise taotluse esitamisel Tartu Maakohtu 19. detsembri 2016

määruse alusel vabastatud.

Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud

menetluskulud hageja kanda.

TsMS § 177 lg 1 p 1 ja § 174 lg 3 kohaselt määrab ringkonnakohus menetluskulude rahalise

suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et

kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Ringkonnakohtu hinnangul on, arvestades hageja poolt esitatud dokumentide mahtu, kostjate

esindaja ajakulu 6 tundi ringkonnakohtus vajalik ja põhjendatud, kokku summas 864 eurot

(koos käibemaksuga). Ringkonnakohus peab kostjate esindaja tunnitasu 144 eurot (koos

käibemaksuga) põhjendatuks.

Ringkonnakohus rahuldab kostjate taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ja

mõistab hagejalt kostjate kasuks välja menetluskuluna ringkonnakohtus 864 (6×144) eurot

(koos käibemaksuga).

Ringkonnakohus rahuldab kostjate taotluse menetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks

TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab hagejalt kostjate kasuks välja menetluskuludelt

ringkonnakohtus 864 eurolt (koos käibemaksuga) kohtuotsuse jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke