2-17-14953/24 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Vahur-Peeter Liin

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

28. august 2018. a, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-17-14953

Hagi ese

Aigars Ritenieksi hagi Bigbank AS-i vastu

sundtäitmise

lubamatuks

tunnistamiseks

täiteasjas nr 084/2017/2646

Tsiviilasja hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aigars Ritenieks (isikukood XXX; elukoht

XXX)

Hageja

lepinguline

esindaja

Annika

Kiisk

(Õigusbüroo Aspekt OÜ, e-post: annika@aspekt.ee)

Kostja Bigbank AS (registrikood 10183757; asukoht

Rüütli

23,

51006

Tartu,

e-post:

menetlused@bigbank.ee)

Kostja lepinguline esindaja Keiu Pettai (Balti

Võlgade

Sissenõudmise

Keskus

OÜ,

e-post:

kohus@sissenõudekeskus.ee)

Menetlus

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aigars Ritenieksi hagi Bigbank AS-i vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjas nr 084/2017/2646.

2. Tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 084/2017/2646 lubamatuks.

3. Jätta menetluskulud Bigbank AS-i kanda. Mõista Bigbank AS-lt Aigars Ritenieksi

kasuks välja menetluskulu 2650 eurot. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda

menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

4. Tühistada 9. oktoobri 2017. a määrusega seatud hagi tagamise abinõud.

5. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

2/9

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta

seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. Aigars Ritenieks (hageja) esitas 6. oktoobril 2017 Tartu Maakohtule Bigbank AS-i

(kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi täiteasjas nr 084/2017/2646.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled XX. XX. XXXX tarbijakrediidilepingu nr

XXXt ja XX.XX.XXXX tarbijakrediidilepingu nr XXX ning XX.XX.XXXX,

XX.XX.XXXX ja XX.XX.XXXX tarbijakrediidilepingu nr XXX st kokkulepped nr 1-

3. Kostja kandis tarbijakrediidilepingute alusel hageja kontole kokku 5640 eurot 79

senti. Iga järgmise lepinguga andis kostja hagejale laenu juurde ja refinantseeris

eelmiste lepingute võlgu, intressimääraga 24,23%–35,93% aastas. Pooled sõlmisid

XX.XX.XXXX notariaalse võlatunnistuse, milles hageja tunnistas, et võlgneb kostjale

12 000 eurot, ja kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe. Kostja esitas

14. septembril 2017 kohtutäitur Oksana Kutšmeile täitemenetluse läbiviimiseks

täitmisavalduse ja täitedokumendi, mille alusel kohtutäitur algatas 18. septembril 2017

täitemenetluse nr 084/2017/2646. Kostja nõuab hagejalt täitemenetluses 5334 euro 40

sendi tasumist.

Sundtäitmine on lubamatu, kuna tarbijakrediidilepingud on tühised ja hageja on

tagastanud kostjale laenu kokku 14 234 eurot 32 senti, s.o enam kui kaks korda

rohkem, kui ta kostjalt sai. Kostja mõjutas hagejat võlatunnistust andma, ähvardades

võlast teavitada hageja tööandjat ja lähedasi, ning hirmutades teda suurte

kohtukuludega, kasutades ära hageja teadmatust ja kogenematust. Hagejaga

tarbijakrediidilepinguid sõlmides rikkus kostja vastutustundliku laenamise põhimõtet,

sest ei toiminud käibes vajaliku hoolsusega. Kuigi hagejal oli laenu tagastamisega

raskusi juba pärast esimese lepingu sõlmimist, sõlmis kostja temaga laenu

refinantseerimiseks lisalepingud. Hageja makseraskuste ja tema pangakonto

väljavõttest nähtuva teabe tõttu oleks kostja pidanud lisalepingute sõlmimisest

keelduma. Hageja oli enne kostjaga lepingute sõlmimist saanud laenu teistelt

laenuandjatelt, sh võtnud korduvalt SMS-laenu. Lisaks ei võinud kostja lisalepingute

sõlmimisel arvestada viivist ja intressi varasemalt viivise- ja intressinõudelt.

Arvestades kostja antud laenu, hageja tagasimaksete ja kostja täitemenetlusse esitatud

nõude suurust, on hageja kohustuste väärtus enam kui kolm korda suurem kostja

kohustuste väärtusest. Poolte vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete

vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, mistõttu on tarbijakrediidilepingud heade

kommetega vastuolu tõttu tühised. Kuna hageja on tagastanud kostjale laenu 2,5-

kordses ulatuses, on kostja nõue vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Kostja

eesmärgiks on tekitada hagejale kahju. Seega ei saa poolte suhtele lepingust tulenevat

kohaldada. Hageja esitas menetluse käigus ka tasaarvestusavalduse, millega

3/9

tasaarvestas kostja nõude enda vastu enda kahju hüvitamise nõudega kostja vastu, mis

tuleneb kostjapoolsest vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest. Hageja leiab,

et kostja on tekitanud talle vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega kahju

vähemalt 12 934,49 eurot, mis koosneb lepingu sõlmimise tasudest, intressidest,

viivistest, võla sissenõudmise kuludest ja lepingutes hageja tegelikest kohustustest

suuremate kohustuste tasaarvestamises saadava krediidiga.

2. Kostja vaidleb hagile vastu.

Hagejal ei olnud pärast esimese lepingu sõlmimist makseraskusi. Hageja esimene

makseviivitus tekkis kolmanda lepingu täitmisel, kuid hageja tasus makse neli päeva

pärast meeldetuletuse saatmist. Järgmine viivitus tekkis alles kahe aasta pärast. Kostja

kontrollis kõigi lepingute sõlmimisel hageja maksevõimet ning jõudis tema pangakonto

väljavõtte, ametlike teadaannete ja maksehäire registri analüüsi tulemusel järeldusele,

et hagejale on võimalik anda nii esimest laenu kui ka täiendavat laenu. Kostja pidas iga

lepingu sõlmimisel hagejaga aktiivselt läbirääkimisi, hagejal ei olnud lepingute

sõlmimise ajal makseraskusi ja tema sissetulek võimaldas sõlmida uued lepingud.

Hageja kinnitas, et tema makseraskused on ajutised ja tegi avalduse arvata varasem

kohustus uue laenu hulka. Hagejal oli lepingute sõlmimise ajal töökoht ja tal ei olnud

üürikulutusi. Kostja arvestas lepinguid sõlmides hageja varasemate laenukohustustega.

Hageja

ei

ole

tõendanud

ega

põhjendanud

oma

väidet,

et

ta

rikkus

tarbijakrediidilepingutest tulenevaid kohustusi, kostja teadis hageja maksejõuetusest

ning et lisalepingute tingimused on tühised. Isegi kui kostja rikkus vastutustundliku

laenamise põhimõtet, ei tooks see kaasa tehingu tühisust. Hageja kahjunõuded on

alusetud. Sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt ei ole keelatud intressi

arvestada. Kostja on notariaalset võlatunnistust sõlmides arvestanud 503,38 euro viivist

intressilt, mis on vastuolus võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-ga 6, kuid kostja ei ole

see eest nõudnud viivist notariaalse võlatunnistuse sõlmimisele järgneva aja eest.

Poolte sõlmitud lepingud ei ole heade kommetega vastuolus ega seetõttu tühised.

Samuti ei ole lepingud vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Lepingute

krediidi kulukuse määr on väiksem, kui kahekordne Eesti Panga avaldatud keskmine

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr.

KOHTU SEISUKOHT

3. Hageja on esitanud kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi,

vaidlustades täitedokumendist tuleneva nõude olemasolu ja kehtivuse (täitemenetluse

seadustiku (TMS) § 221 lg-d 1 ja 11). Hagiavalduse kohaselt on sundtäitmise aluseks

poolte XX.XX.XXXX sõlmitud võlatunnistus, milles hageja on tunnistanud kostjaga

XX.XX.XXXX sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr XXX ja XX.XX.XXXX sõlmitud

tarbijakrediidilepingu nr XXX ning viimase lepingu XX.XX.XXXX, XX.XX.XXXX ja

XX.XX.XXXX sõlmitud lisakokkulepete alusel tekkinud 12 100 euro 61 sendi suurust

kohustust. Kohtule on nimetatud lepingud esitatud ning pooled ei vaidle nende

sõlmimise üle. Kohtu hinnangul on XX.XX.XXXX sõlmitud võlatunnistuse puhul

tegemist

deklaratiivse

võlatunnistusega,

mille

tagajärjeks

on

eeskätt

tõendamiskoormuse muutmine, s.t hageja kui võlgnik peab tõendama, et tunnustatud

võlga ei ole või see on lõppenud (vt Riigikohtu 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-25-15, p 13). Samas ei saa deklaratiivse võlatunnistuse andmine pöörata ümber

tõendamiskoormust juhul, kui seaduses on imperatiivselt tõendamiskoormuse jaotus

kindlaks määratud. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt peab vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral tõendama

krediidiandja. Tegemist on VÕS § 421 kohaselt imperatiivse sättega. Kuigi nimetatud

4/9

säte jõustus pärast võlatunnistuse andmist, on tegemist oma sisult tõendamiskoormise

jaotamist

reguleeriva,

st

olemuslikult

menetlusõigusliku

normiga,

mistõttu

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 6 kohaselt on see säte asja lahendamisel

kohaldatav.

4. Mõlemad pooled on välja toonud, et sõlmitud tarbijakrediidilepingute alusel toimusid

sai hageja kostjalt krediiti järgmiselt: XX.XX.XXXX. a lepingu alusel sai hageja

kostjalt krediiti 1917,35 eurot (30 000 krooni), millest 19,17 eurot arvestati

lepingutasuks ning 1898,18 eurot kandis kostja üle hagejale; XX.XX.XXXX sõlmitud

lepingu alusel sai hageja kostjalt krediiti 2550,28 eurot (39 903,16 krooni), millest

1984,08 eurot tasaarvestati eelmise lepingu võla ja lepingutasuga ning 566,2 eurot

kandis kostja üle hagejale; XX.XX.XXXX kokkuleppe alusel sai hageja kostjalt

täiendavalt krediiti 3195,58 eurot (50 000 krooni), millest 19,17 eurot arvestati

lepingutasuks ning 3176,41 eurot kandis kostja üle hagejale; XX.XX.XXXX sõlmitud

kokkuleppe alusel suurendati krediidisummat 2203,69 euro ulatuses, mis tasaarvestati

tervikuna

varasematest

lepingutest

tulenevate

kohustuste

ja

lepingutasuga;

XX.XX.XXXX sõlmitud kokkuleppe alusel suurendati krediidisummat 1483,63 euro

ulatuses, mis tasaarvestati tervikuna varasematest lepingutest tulenevate kohustuste ja

lepingutasuga. Nimetatud asjaolud nähtuvad ka kohtule esitatud lepingutest.

XX.XX.XXXX. a võlatunnistuses on hageja tunnistanud eelnevatest lepingutest

tulenevat võlga summas 12 100,61 eurot (sh krediidijääk 8743,07 eurot, intress

1809,63 eurot, võla sissenõudmisega seotud kulud 166,46 eurot, tasumata lepingu tasu

52,54 eurot ja viivis 1328,91 eurot)

5. Kohus käsitleb esmalt hageja väidet selle kohta, et kostjaga sõlmitud lepingud on

tühised vastuolu tõttu heade kommetega.

Kohus märgib esmalt, et XX.XX.XXXX, XX.XX.XXXX ning XX.XX.XXXX

sõlmitud lepingud on sõlmitud enne tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg-te

2-4 jõustumist 1. mail 2009. Seega ei ole nimetatud sätted nende lepingute heade

kommete vastavuse hindamisel kohaldatavad. Samuti kehtis nimetatud lepingute

sõlmimise ajal TsÜS § 97, mis võimaldas füüsilisel isikul tühistada tema poolt

äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas

ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid

asjaolusid. See säte oli erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks

olevad asjaolud ei saanud olla samal ajal tehingu tühisuse aluseks heade kommete

vastasuse tõttu (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p

32 ja selles viidatud varasem kohtupraktika). Seega ei saa nimetatud lepingud olla

nimetatud asjaoludel tühised vastuolu tõttu heade kommetega. Samas ei saa kohtu

hinnangul pidada ka objektiivselt lepingutes sisalduvaid poolte kohustusi erakordselt

suures määras hageja kahjuks tasakaalust väljas olevaiks. Lepingute kohaselt oli nende

krediidi kulukuse määr vastavalt 39,97%, 39,89% ja 38,56% aastas. Eesti Panga

kodulehel avaldatav eraisikutele antud tarbimislaenude keskmine kulukuse määr oli

2007. a juunis 20,19% aastas. 2006. a kohta andmed puuduvad. Seega oli lepingute

krediidi kulukuse määr vähem kui kaks korda suurem keskmisest, mida ei saa pidada

äärmiselt ebasoodsaks (nt praegu kehtiva VÕS § 4062 lg 1 kohaselt toob lepingu

tühisuse kaasa see, kui krediidi kulukuse määr ületab keskmist kolm korda).

XX.XX.XXXX ja XX.XX.XXXX sõlmitud kokkulepetes oli krediidi kulukuse määr

vastavalt 44,28% ja 44,16% aastas. Keskmine krediidi kulukuse määr Eesti Panga

kodulehel olevatel andmetel oli lepingute sõlmimise ajal vastavalt 29,9% ja 32,03%.

Kohtu hinnangul ei saa pidada keskmistest turutingimustes vähem kui 1,5 korda

5/9

kõrgemat krediidi kulukuse määra hageja jaoks äärmiselt ebasoodsaks ega poolte

lepingujärgseid kohustusi ebaproportsionaalselt tasakaalust väljas olevateks. Kohus

märgib, et lepingute järgi ületas hageja poolt kostjale tagasimakstav summa küll mitu

korda saadud laenu, kuid arvestades asjaolu, et krediit tuli tagasi maksta kümne aasta

jooksul, st tagasimakstav summa sisaldas tasu krediidi kasutamise eest kümne aasta

jooksul, ei saa seda pidada ebamõistlikuks ega hea usu põhimõttega vastuolus olevaks.

Selle vältimiseks oli hagejal võimalus soovi korral tagastada VÕS § 411 kohaselt laen

ennetähtaegselt ja sellega vältida kogu 10 aasta eest intressi tasumist.

Kohus märgib täiendavalt, et kostja võimalik vastutustundliku laenamise kohustuse

rikkumine ei saa samuti kaasa tuua lepingute tühisust, vaid võimaldab kasutada

õiguskaitsevahendeid, eelkõige nõuda kahju hüvitamist. Seda käsitleb kohus järgnevalt.

6. Hageja on leidnud, et kostja rikkus lepingute sõlmimisel hagejaga vastutustundliku

laenamise põhimõtet, millega tekitas hagejale kahju. Hageja on enda kahju hüvitamise

nõude tasaarvestanud kostja sundtäidetava nõudega. Hageja kahju hüvitamise nõude

eelduseks on asjaolud, et kostja rikkus oma kohustust, hagejal tekkis kahju ning kahju

ja kohustuse rikkumise vahel on põhjuslik seos, kahju on ettenähtav ning kaetud

kohustuse kaitse eesmärgiga (VÕS § 127).

7. Lepingupoolel on VÕS § 14 lg‑test 1 ja 2 tulenev nii üldine kohustus mitte eksitada

teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga kui ka hea usu põhimõttest tulenev

kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt

mõjutada. 1. jaanuarist 2007 kehtis krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3, mis

kohustas krediidiasutust laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi

krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise

põhimõtet, mille rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama

andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning

kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Seega

vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldus ka enne 1. juulit 2011 sõlmitud

tarbijakrediidilepingutele (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr

3‑2‑1‑136‑12, p 24; 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑30‑16, p 10). KAS § 83

lg‑st 3 on Riigikohus aga järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks

krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et

krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast

sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades

selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib

olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda

maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑169‑13, p

21). Seega sai tuleneda kostjale kohustus arvestada lepingute sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõttega enne 1. jaanuari 2007 sõlmitud lepingute

puhul VÕS §-st 14, 5. juunil 2007 sõlmitud lepingu puhul KAS § 83 lg-st 3 ja pärast 1.

juulit 2011 sõlmitud lepingute puhul VÕS §-st 4032. Seejuures tuleb arvestada sellega,

et vastutustundliku laenamise põhimõtte regulatsioon on nendes sätetes erinev. VÕS §

14 sätestab üksnes üldised poolte kohustused lepingueelsetel läbirääkimistel,

käsitlemata konkreetselt vastutustundliku laenamise põhimõtet. KAS § 83 lg-st 3 ja

VÕS §-st 4032 tulenesid kostjale aga vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevad

konkreetsed kohustused. Seega saab kohtu hinnangul enne 1. jaanuarit 2007 sõlmitud

lepingute puhul kostja VÕS § 14 kohustuse rikkumisest rääkida üksnes juhul, kui

kostja sõlmis lepingu olukorras, kus oli ilmne, et hageja ei suuda saadud laenu tagasi

maksta ega hoiatanud sellest hagejat eelnevalt.

6/9

8. Kostja on esitanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks

XX.XX.XXXX krediidilepingu sõlmimisel hageja esitatud laenutaotluse, millest

nähtuvalt oli hageja igakuise sissetuleku suurus 8350 krooni kuus, millest ca 3000

krooni kulus olemasoleva laenu tagasimakseteks ning kindlustusmakseteks. Samuti on

kostja esitanud päringute tulemused, millest nähtub, et kostja kontrollis hageja isikut

tõendava dokumendi kehtivust, tema kodakondsust ja seda, kas hageja kohta oli teavet

ametlikes teadaannetes või krediidiinfo maksehäireregistris. Kohus märgib, et sel ajal

tulenesid kostja kohustused üksnes VÕS §-st 14. KAS-i ja VÕS-i vastutustundliku

laenamise regulatsioon sel ajal veel ei kehtinud. Seetõttu ei saanud kostjal olla

samasugust kohustust kontrollida hageja krediidivõimelisust, kui seda sätestab praegu

kehtiv vastutustundliku laenamise põhimõte. Kohtule esitatud XX.XX.XXXX. a

lepingust nähtub, et sellele lisatud maksegraafiku kohaselt oli hageja igakuise

tagasimakse suurus 875 krooni, st natuke enam kui 10% hageja väljatoodud sissetuleku

suurusest ning koos varasema laenukohustusega jäid hageja laenukohustuste suurus

alla poole tema sissetulekust. Kohus leiab, et kostja võis eeldada, et ka hageja täidab

VÕS §-st 14 tulenevaid kohustusi ja esitab õiged andmed enda sissetuleku ja

kohustuste kohta. Arvestades ka asjaolusid, et kostja tehtud päringutest ei nähtunud

hagejal maksehäirete olemasolu ning lepingus oli välja toodud nii krediidi kulukuse

määr kui ka lepingujärgsete tagasimaksete kogusumma, ei rikkunud kohtu hinnangul

kostja XX.XX.XXXX a lepingut sõlmides VÕS §-st 14 tulenevaid kohustusi.

9. Kostja on esitanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks

XX.XX.XXXX krediidilepingu sõlmimisel hageja pangakonto kuue kuu väljavõtte,

päringu krediidiinfo andmebaasi ning ametlikesse teadaannetesse. Kohtu hinnangul

nähtub pangakonto väljavõttest, et hageja sissetulekud olid kasvanud (detsembri palk

oli 9308,45 krooni. Samas nähtuvad ka hagejal erinevad krediidilepingutest tulenevad

kohustused, mille täitmiseks kulus tema sissetulekust üle poole (nt detsembri kulud

Sampo Pangaga limiidileping 575 krooni, krediitkaardi intress+põhiosa 1148,78 krooni

ning SEB Eesti Ühispangaga laenulepingud kokku 2755,7 krooni, lisaks kostjaga

sõlmitud esimesest krediidilepingust tulenev kohustus 875 krooni, so kokku 5354,48

krooni, st 57,5% hageja kuu sissetulekust. Samuti nähtub pangakonto väljavõttest, et

hageja kasutas pidevalt arvelduskrediiti, mis tähendab, et tema laenukoormus oli

sisuliselt veelgi suurem. Samas leiab kohus, et kuivõrd täiendav laenusumma oli

üksnes ca 9000 krooni, st väiksem hageja kuupalgast, ning laenumakse suurenes alla

300 krooni kuus, ei olnud kostjal koostoimes asjaoluga, et hageja oli eelmist lepingut

korrektselt täitnud (kohtu hinnangul ei saa pidada ühekordset mõnepäevast maksega

hilinemist märgiks hageja makseraskustest), põhjust asuda seisukohale, et hageja

nimetatud summas täiendavat laenu ei suudaks oma sissetulekute arvel tagasi maksta.

10. Kostja on esitanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks 5.

juuni 2007. a krediidilepingu sõlmimisel hageja pangakonto kuue kuu väljavõtte, konto

väljavõtte analüüsi, päringu krediidiinfo andmebaasi ning ametlikesse teadaannetesse.

Nagu eelnevalt märgitud kehtis selle lepingu sõlmimise ajal KAS § 83 lg 3, millest

tulenes kostja kohustus koguda ja säilitada andmeid kliendi rahaliste kohustuste

suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutada neid andmeid kliendi jaoks

mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Kohtu hinnangul nähtub pangakonto

väljavõttest, et hageja sissetulekud olid kasvanud, viimase kolme kuu põhipalk oli ca

12 000 krooni. Samas olid kasvanud ka hageja erinevad krediidilepingutest tulenevad

kohustused, mille täitmiseks kulus suurem osa tema sissetulekust (nt mai kulud Sampo

Pangaga limiidileping 575 krooni, krediitkaardi intress+põhiosa 1149,14 krooni ning

SEB Eesti Ühispangaga laenulepingud kokku 3019,04 krooni, lisaks kostjaga sõlmitud

7/9

esimesest krediidilepingust tulenev kohustus 1163,84 krooni ning SMS Laen OÜ

tagasimakse 3700 krooni, so kokku 9607,02 krooni. Kohus märgib, et kuigi SMS Laen

OÜ-le tehtud tagasimaksega oli küll tasutud kogu konkreetse laenu summa, nähtub

pangakonto väljavõttest, et alates 2007. a märtsist võttis hageja igal kuul SMS Laen

OÜ-lt laenu 3000 krooni ning järgmisel kuul tagastas 3700 krooni, mistõttu saab seda

vähemalt 700 krooni suuruse intressi tasumise kohustuse osas võtta sisuliselt hageja

püsiva kohustusena. Samuti nähtub pangakonto väljavõttest, et hageja kasutas jätkuvalt

suures ulatuses arvelduskrediiti, nt pangakonto väljavõtte tegemise seisuga 1. juunil

2007 oli kostjal 8000 krooni suurusest arvelduskrediidist kasutatud 7398,46 krooni

ning vabu vahendeid oli üksnes 339,24 krooni. Sisuliselt oli hageja seega kostjale

esitatud kontoväljavõttest nähtuvalt juba enne laenulepingu sõlmimist olukorras, kus ta

võttis pidevalt laenu selleks, et tasuda oma varasemaid laenukohustusi. Kohtu

hinnangul ei saa sellises olukorras kostja poolt hagejale uue laenu väljastamist summas

50 000 krooni, mis suurendas hageja igakuist laenumakset veel 1398,21 krooni võrra,

pidada vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas olevaks. Kostja on esitanud

küll enne lepingu sõlmimist tehtud laenuanalüüsi, milles on leidnud, et hageja

laenuvõime on 90 000 krooni. Arvestades asjaolu, et laenuanalüüsis ei olnud kajastatud

hageja varasemaid kohustusi kostja ees, järeldab kohus, et tegemist oli laenuvõimega

koos hageja varasemate kohustustega kostja ees, st täiendav laenusumma 50 000 krooni

oli analüüsi järgi sisuliselt maksimaalne võimalik laenusumma. Samas ei ole analüüsist

võimalik aru saada, millest lähtudes maksimaalne laenusumma arvutati. Samuti ei ole

analüüsis kajastatud hageja kohustust SMS Laen OÜ ees ning asjaolu, et hagejal oli

arvelduskrediidi näol täiendav laenukoormus. Kohus leiab, et KAS § 83 lg-st 3

tuleneva kohustuse, arvutada kliendi jaoks mõistlik laenukoormus, täitmiseks oleks

pidanud arvestama ka eeltoodud hageja kohustustega ning arusaadav peaks olema, kust

saadud laenusumma tuleb. Kohtu hinnangul võib esitatud pangakonto väljavõttest

pigem järeldada, et hageja laenukoormus enne täiendava laenu saamist oli juba lähedal

hageja maksimaalsele laenuvõimekusele või isegi ületas seda. Seega kohtu hinnangul

oleks pidanud kostja juba lepingu sõlmimise eelselt talle esitatud andmetest aru saama,

et täiendava laenu andmisel selles ulatuses on tõenäoline, et hagejal võivad tekkida

raskused laenu tagasimaksmisel. Sellest lähtudes oleks kostja pidanud kas otseselt

keelduma täiendava laenu andmisest või vähemalt hagejale põhjalikult selgitama

laenulepingu sõlmimisega kaasnevaid riske ja võimalike makseraskuste tagajärgi, et

hageja oleks saanud teha informeeritud otsuse, kas sellises olukorras lepingut sõlmida.

Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kostja oleks nimetatud asjaoludest hagejat

teavitanud või teda selle eest hoiatanud. Seega leiab kohus, et kostja rikkus

XX.XX.XXXX. a lepingut sõlmides talle vastutustundliku laenamise põhimõttest

tulenevaid kohustusi.

11. Kostja on esitanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks

XX.XX.XXXX. a krediidilepingu sõlmimisel hageja pangakonto väljavõtte, ankeedi ja

maksevõime raporti. Kohus märgib, et kohtule esitatud kontoväljavõte on ajavahemiku

1. märtsist 2010 kuni 14. septembrini 2010 kohta ning ankeedis on märgitud

kuupäevaks 7. juuli 2010. Ainult maksevõime raport on koostatud 2011. a augustis

vahetult enne lepingu sõlmimist. Lepingu sõlmimise ajal kehtis VÕS § 4032

regulatsioon vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaldamise kohta. Kohus leiab, et

olukorras, kus hagejal oli enne lepingu sõlmimist makseraskused varasema

laenukohustuse täitmisel ning samuti nähtus 2010. a pangakonto väljavõttest, et hagejal

on makseraskused ka teistele võlausaldajatele tasumisel, ei saa aasta ja rohkem enne

lepingu sõlmimist omandatud andmeid pidada piisavaks, et kostja oleks täitnud VÕS §

4032 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustuse omandada teave, mis võimaldab hinnata tarbija

8/9

krediidivõimelisust, seejuures vajaduse korral küsida tarbijalt teavet ja kasutada

asjakohaseid andmekogusid. Ainuüksi maksevõime raportist kohtu hinnangul selle

kohustuse täitmiseks ei piisa. Arvestades hageja makseraskusi ning varasematest

kontoväljavõtetest nähtuvat, oleks kostja pidanud vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks küsima hagejalt vähemalt pangakonto väljavõtte. Selle

tegematajätmisega on kostja rikkunud ka XX.XX.XXXX. a lepingu sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

12. Kostja on esitanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks

XX.XX.XXXX. a krediidilepingu sõlmimisel maksevõime raporti. Kohtu hinnangul

nähtub juba raportist, et hageja ei suuda sõlmitavat lepingut täita, kuivõrd hageja

sissetuleku suurus oli 810 eurot kuus (raportis oli 600 eurot märgitud ema ja vanaema

pensioni suuruseks), olemasolevad kulud ja kohustused 636,99 eurot, st igakuine vaba

raha 173,01 eurot, samas kui lepingujärgse kuumakse suurus oli 269,82 eurot. Sarnaselt

XX.XX.XXXX. a lepinguga ei olnud kostja kogunud ka täiendavat infot hageja

maksevõime hindamiseks, nagu nõudis VÕS § 4032 lg 1 p 1. Seega leiab kohus, et

kostja rikkus ka XX.XX.XXXX. a lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

13. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel

võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1

alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise

eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks

olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju

hüvitamine. Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi

krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine)

rahalist hüvitamist (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-

12, p 25). Nagu kohus eelnevalt tuvastas rikkus kostja vastutustundliku laenamise

põhimõtet nii XX.XX:XXXX. a, XX.XX.XXXX. a ja XX.XX.XXXX. a lepingut

sõlmides. Hageja on leidnud, et tema kahjuks oli lepingute järgi asuda tulnud lepingu

sõlmimise tasu, intress, viivis ja võla sissenõudmise kulu. Kohus nõustub hagejaga, et

nii lepingu sõlmimise tasu, intress, viivis kui ka võla sissenõudmise kulu on iseenesest

sellisteks kulutusteks, mida hageja ei oleks pidanud tegema juhul, kui lepinguid ei

oleks sõlmitud. Samas saab kohtu hinnangul hageja kahjuks olla intressi see osa, mida

hageja tasus alates 2007. a-st sõlmitud lepingute alusel, st nende lepingute alusel, mille

sõlmimisel rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja on välja toonud hageja

poolt järgmised maksete tasumised. Hageja tasus 5. juuni 2007. a lepingu alusel intressi

ja sissenõudmiskuluna 5666,54 eurot. 5. juuni 2007. a lepinguga antud laenusumma

moodustas kogulaenusummast sel ajavahemikul ca 56%. Seega on hageja kahju 56%

5666,54 eurost, so 3173,23 eurot. XX.XX.XXXX. a lepingu alusel tasus hageja intressi

270,86 eurot, millest hageja kahjuks saab pidada vastavalt pärast 2007. a antud

laenusumma proportsioonile ca 69%, so 186,3 eurot. XX:XX.XXXX. a lepingu alusel

tasus lepingu sõlmimise tasu ja intressi katteks 314,54 eurot, millest hageja kahjuks

saab pidada vastavalt pärast 2007. a antud laenusumma proportsioonile ca 73%, so

229,55 eurot. Pärast võlatunnistuse sõlmimist on kostja lugenud hageja tasutud

summadest 128,12 sissenõudmiskulude katteks. Arvestades proportsiooni 73% on

sellest hageja kahju 93,53 eurot. Praegu sissenõutavast nõudest moodustab intress

1809,63 eurot, viivis 1328,91 eurot, sissenõudmiskulud 38,34 eurot ning lepingu

muutmise tasu 52,54 eurot. Kohus arvestab viivisest maha 503,38 eurot, mille kohta

kostja on tunnistanud, et selles osas on nõue vastuolus VÕS § 113 lg-ga 6. Saadud

summast 2726,04 eurot on hageja kahjuks samuti 73%, st 1990 eurot. Hageja kahju on

9/9

seega, lähtudes kostja esitatud andmetest hageja tehtud maksete kohta, kokku 5672,6

eurot. Hageja on oma nõude tasaarvestanud kostja sundtäidetava nõudega hageja vastu.

Arvestades asjaolu, et kostja põhjendatud sundtäidetav nõue ei saa olla suurem kui

4834,02 eurot (täitedokumendist tulenev nõue 5334,4 eurot miinus VÕS § 113 lg 6

rikkumisega esitatud viivisenõue 503,38 eurot), on seega kostja sundtäidetav nõue

VÕS § 197 lg 2 alusel tervikuna lõppenud. Seega tuleb hagi TMS § 221 lg-te 1 ja 11

alusel rahuldada ning tunnistada sundtäitmine lubamatuks.

14. Kohus märgib, et kuivõrd täitedokumendiks on XX.XX.XXXX. a notariaalne

kokkulepe, siis ei oma asja lahendamisel tähtsust kostja võimalikud selles dokumendis

kajastamata viivisenõuded. Samas ka nimetatud viivisenõuete puhul on hagejal,

lähtudes käesolevas otsuses tuvastatud vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumisest, omapoolne vastunõue kahju hüvitamise nõude näol olemas.

15. Praeguses asjas on hagi tagamise abinõuna täitemenetlus peatatud. Kohus märgib, et

käesolev otsus on TMS § 48 lg 1 p 4 kohaselt täitemenetluse lõpetamise aluseks,

mistõttu puudub vajadus hagi tagamise abinõu jätkumiseks pärast otsuse jõustumist.

Sellega seoses tühistab kohus asjas seatud hagi tagamise abinõud.

16. Kohus leiab, et TsMS § 162 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulud jätta hagi rahuldamise

tõttu kostja kanda. Hageja on välja toonud, et tema menetluskuluks on esindajakulu

2300 eurot ja riigilõiv 350 eurot. Esindaja tasu on arvestatud 19 tunni 15 minuti eest

tunnihinnaga 120 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kuulub kostja poolt esindajatasu

hüvitamisele põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Arvestades asjas esitatud asjaolude ja

tõendite mahtu ning vaidluse õiguslikku keerukust, on kohtu hinnangul hageja

esindajakulu põhjendatud ja vajalik, seda nii tunnitasu kui ka kulunud aja osas. Seega

tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulu 2650 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Vahur-Peeter Liin

Kohtunik