1-18-5229/23 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

27. august 2018, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-5229 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Julia Katškovskaja ja Urmas Reinola Kohtuistungi

sekretär Elina Huobolainen Tõlk Svetlana Talli Kohtuistungi toimumise aeg ja koht

21. august 2018 Tallinn Kriminaalasi O.K süüdistuses KarS § 329 järgi Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 25. juuni 2018 aasta otsus lühimenetluses (kiirmnetluse korras)

Apellatsiooni esitaja

Kaitsja Prokurör Paul Pikma Süüdistatav O.K, ik: XXX, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, kinni peetud 24.06.2018.a. Kaitsja Silver Reinsaar

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 25. juuni 2018 aasta kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-18-5229 Jätta O.K süüdistuses KarS § 329 järgi muutmata.

2. Jätta kaitsja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamise taotlus rahuldamata.

ahuldamata. . Kaitsja apellatsioon jätta r

3. M Simson Straus seoses advokaat Silver Reinsaare poolt äärata Advokaadibüroole O.K-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks koos käibemaksuga 241.20 ( kakssada nelikümmend üks eurot ja 20 senti).

4. KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista O.K-lt Eesti Vabariigi kasuks apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude katteks 241.20 eurot.

Kaitsjatasu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul ringkonnakohtu lahendi jõustumisest Maksuja

Tolliameti arveldusarvele. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse eraldi dokumendina.

Edasikaebamise kord:

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

SÜÜDISTUS:

1. O.K, olles 06.04.2017.a Harju Maakohtu otsusega karistatud KarS § 424 järgi lisakaristusena KarS § 50 lg 1 p 1 järgi juhtimisõiguse äravõtmisega 3-ks aastaks, tahtlikult juhtis 24.06.2018.a kella 11. - -Kulna tee 2. km-

05 ajal Harjumaal Lääne Harju vallas Niitvälja l

mootorsõidukit Volvo S90 vastava mootorsõiduki juhtimise , reg.nr XXXXXX, omamata

õigust, millega hoidis tahtlikult kõrvale kohtuotsusega täitmisele pööratud süüteo eest mõistetud karistuse täitmisest.

Seega süüdistatav pani toime kohtuotsusega kuriteo eest mõistetud ja täitmisele pööratud lisakaristuse täitmisest teadliku kõrvalehoidumise ehk KarS § 329 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

2. Maakohus tunnista O.K

s süüdi KarS § 329 järgi ja mõistis talle karistuseks 6

(kuus) kuud vangistust. KrMS s O.K-le § 238 lg 2 alusel vähenda mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra. Vähendatud karistuseks mõist

is O.K-le 4 (neli) kuud vangistust.

KarS § 65 lg 2 ja § 76 lg 8 alusel moodustas liitkaristuse Harju Maakohtu 06.04.2017.a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-2708 O.K-le mõistetud ja ärakandmata karistusega, s.o vangistusega 1 aasta, 5 kuud ja 8 päeva ning mõistis kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks vangistuse

1 aasta 9 kuud ja 8 päeva.

KrMS § 130 lg 41

alusel valis O.K se kuni suhtes tõkendiks vahistami

kohtuotsuse jõustumiseni või karistuse ärakandmiseni, võttis O.K vahi alla kohtusaalis ning karistuse kandmise alguseks luges tema kinnipidamise a 24.06.2018.a. ja

JS- XXXXXXX (asub Politseija Piirivalveameti parklas le kuuluv sõiduauto Volvo, reg.nr.

Rahumäe tee 6/1, Tallinn) – KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel sõiduauto seaduslikule tagastas omanikule - JS le kohtuotsuse jõustumisel.

APELLATSIOON:

3.

Kaitsja peab maakohtu otsust põhjendamatuks ning palub selle tühistada. Kaitsja taotleb kriminaalasja uut arutamist teises kohtukoosseisus. Alternatiivselt taotleb kaitsja O.K-le kergema karistuse mõistmist.

Kaitsja palub ringkon

nakohtult võimalust apellatsiooni täiendada ka pärast apellatsioonitähtaega. Nimelt ilmneb riigi õigusabi andmise määrusest, et O.K asub Tallinna Vanglas. Selle teabe pinnalt pidas kaitsja võimalikuks riigi õigusabi ülesande vastuvõtmist. Kui kaitsja saabus 30.07.2018 Tallinna Vanglasse nõupidamisele süüdistatavaga, selgus et isik on viidud Jõhvi arestimajja ning kaitsjat pole sellest teavitatud. Seetõttu ei ole apellatsiooni koostamise ajaks kaitsjal olnud võimalik isikuga nõu pidada ning pär ast nõupidamise läbiviimist, mis toimub lähiajal, võib olla vajalik apellatsiooni täiendada.

Kaitsja palub vabastada O.K juba ringkonnakohtu eelmenetluses. Maakohus on süüdistatava võtnud vahi alla KrMS § 130 lõike 41 alusel maakohtu otsuse täitmise tagamiseks. Samas on maakohus esitanud otsuse põhjendavas osas põhjendused, millest nähtub, et O.K on võetud vahi alla seonduvalt kahtlusega, et ta võib jätkata uute kuritegude toimepanemist, mitte aga seonduvalt karistuse kandmisele asumisest kõrvalehoidumisega. Kaitsja osutab, et asjas ei ole kogutud tõendeid ega andmeid sellest, et O.K vahi alla võtmata jätmisel satuks ohtu Harju Maakohtu otsuse täitmine. Kaitsja palub süüdistatava vahi alt otsuse jõustumiseni vabastada ka juhul, kui maakohtu otsust ringkonnakohus ei muuda.

Asjas puuduvad alused arvamuseks, et O.K võib asuda karistuse kandmiselt kõrvale hoiduma.

O.K-le apellatsioonimenetluseks määratud kaitsja on arvamusel, et tõhusa kaitseõiguse tagamise põhimõttega, Eesti Vabariigi põhiseaduse ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga ei ole kooskõlas olukord, kus kellegi suhtes kriminaalasja arutamine ja tema suhtes kriminaalkuriteos süüdimõistva kohtuotsuse tegemine on võimalik ilma professionaalsest juristist kaitsja juuresolekuta. Tõhusa kaitseõiguse tagamise põhimõttega pole kooskõlas regulatsioon, mille kohaselt saavad kohus ja prokuratuur enda diskretsiooni alusel otsustada, kas isiku huvidest lähtudes on kaitsja osavõtt vajalik või mitte. Riigikohtu kriminaalkolleegium on juba 29.01.2002.a. otsuses nr 3-1-1-3-02 osundanud, et EIK praktikas on asutud seisukohale, et riik peab süüdistatavale tagama sellise õigusabi, mis on praktiline ja efektiivne ning mitte lihtsalt teoreetiline ja illusoorne. Lahendis on viidatud ka KrMK § 18 lõikele 2, millele vastab KrMS § 8 p 2, kus rõhutatakse kriminaalmenetluse käigu eest vastutavate subjektide

– uurija, prokuröri ja kohtu kohustust tagada kaitseõigus. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18.06.2010.a. otsuses nr 3-4-1-5-10 on Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu taotlusel tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks käskmenetluse regulatsiooni osas, milles see ei taganud tõhusat kaitseõigust. Kuigi seaduse kohaselt on kaitsjast loobumine võimalik vaid süüdistatava enda nõusolekul, ei pruugi lihtne õigusalaste teadmistega inimene täiel määral aru saada kaitsjast loobumise tagajärgedest, eriti kui sellega seonduvaid selgitusi saavad jagada vaid kriminaalasja menetlejad.

Ilmselgelt on kaitsja funktsioon kriminaalmenetluses konfliktne uurija, prokuröri ja kohtu rolliga, kuivõrd võib olla suunatud neile pandud eesmärkide saavutamise takistamisele. Nii on prokuröri ja uurija ülesandeks KrMS § 211 lõike 2 kohaselt välja selgitada tõde ning kohtumenetluses on KrMS § 14 kohaselt prokuröril kohustus esindada ja kaitsta riiklikku süüdistust. Samas on kaitsja kohustuseks läbivalt kogu kriminaalmenetluse raames KrMS § 47 lõike 2 kohaselt selgitada kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad, mittesüüstavad ja karistust kergendavad asjaolud. Asjaolu, et käesoleva menetluse raames on süüdistatav andnud end süüstavaid ütluseid ning tunnistanud talle etteheidetavat kuritegu, viitab tõsiasjale, et lisaks on süüdistatav loobunud ka enda teisest põhiõigusest – enese mittesüüstamise privileegist. EIK on leidnud, et kõnealused põhiõigused on omavahel tihedalt seotud. Kujunenud olukorras ei ole üheselt selge, et süüdistatav on kriminaalmenetlusega kaasnevatest kõigist fundamentaalsetest põhiõigustest loobunud vabatahtlikkuse alusel. Seejuures ilmneb kriminaaltoimiku materjalist, et O.K kontrollimisel indikaatorvahendiga saadi positiivne tulemus ning tagantjärgi ei ole võimalik kontrollida, kas isik oli kohtuistungil kaitsjast loobumise avalduse allkirjastamise ajaks jõudnud adekvaatsesse seisundisse, kus ta suutis siiski täiel määral aru saada endaga teostatavate menetlustoimingute ja allkirjastatavate avalduste sisust. Oluline on ka see, et kaitsjat O.K ei olnud kogu kriminaalmenetluse jooksul ning kriminaalasja menetleti kiirmenetluse sätete järgi. Seetõttu olid isikul äärmiselt kitsad ajalised raamid otsustamaks, kas valitud menetlusliigi puhul on piisavalt kaitstud tema kriminaalmenetluslikud õigused. Lubamatu on olukord, kus mõnest menetlustoimingust (nt kohtuistungist) kaitsjast loobumise vabatahtlikkuse teeb kindlaks mitte kaitsja vaid menetleja. Neil põhjustel on kaitsja sarnaselt Riigikohtuga k

10 käsitletud olukorraga ohtuasjas nr 3-4-1-5-

arvamusel, et regulatsioon, mis võimaldab kellelgi saada kriminaalkorras karistada kiirmenetluses toimuva kohtumenetluse tulemusena ilma professionaalsest juristist kaitsja abita, ei ole kaitseõiguse põhimõttega kooskõlas ning on seetõttu Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus.

Kaitsja on seda meelt, et maakohus oleks pidanud menetlusse kaasama kaitsja ning kaitsja osavõtt kriminaalmenetlusest oli antud juhul kohustuslik. Kaitsja puudumine moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lõike 1 p 3 tähenduses. See peaks kaasa tooma asja uue arutamise teises kohtukoosseisus.

Samas menetlusökonoomika põhimõttest lähtudes on antud juhul optimaalne tagastada kriminaaltoimik KrMS § 238 lõike 1 p 1 alusel prokuratuurile, kuivõrd kaitsja ei ole andnud nõusolekut kriminaalasja arutamiseks lühimenetluses. See on lühimenetluse kohaldamise vältimatu eeldus tulenevalt KrMS § 234 lõikest 3.

Kaitsja on arvamusel, et kuivõrd KarS § 329 näeb ette ka rahalise karistuse mõistmise võimaluse, ei ole antud juhul põhjendatud kuuekuulise, s.o keskmääras vangistuse mõistmine.

Tuleb arvesse võtta, et karistuse kandmisest kõrvalehoidumine oli antud juhul lühiajaline ning seondus erandlike asjaoludega. Isik soovis vaid ühel korral viia sõiduki remonti. Seda tuleks võtta arvesse ning mõista isi – kule kergemaliigiline karistus rahaline karistus. Ka sellega seonduvalt on asjakohane mõista O.K-le kergem karistus.

Kaitsja palub lubada täiendada apellatsiooni täiendava tähtaja jooksul seoses asjaoluga, et kaitsjat ei teavitatud vahistatud süüdistatava transportimisest Ida Prefektuuri Jõhvi arestimajja. Vabastada O.K viivitamatult vahi alt.

Jätta kohaldamata KrMS § 45 lõige 3 ja § 45 lõike 4 p 2 ning algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus.

Tühistada Harju Maakohtu 25.06.2018 kohtuotsus O.K süüdimõistmises ja karistamises KarS § 329 järgi. KrMS § 238 lõike 1 p 1 alusel tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Alternatiivselt mõista O.K-le KarS § 329 järgi kergem karistus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

4.Süüdistatav toetab kaitsja poolt esitatud apellatsiooni. Peamiseks sooviks on kergemaliigilise karistuse mõistmine. Palub teda karistada rahalise karistusega. Kaitsja toetab apellatsiooni. Apellatsiooni täiendada ei soovi. Leiab, et kaitsjata asja arutamine ei taga seadusega kooskõlas olevat menetlust.

Prokurör leiab, et maakohus ei ole menetlusõigust rikkunud. Kaitsjast loobumine on seadusega ette nähtud. Asjaolud olid selged. Süüdistatav tunnistas ennast süüdi ega soovinud kaitsja osavõttu. Seega oli kaitseõigus tagatud ja põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse alustamiseks alused puuduvad. Palub jätta kohtuotsus, sh. mõistetud karistuse osas, muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

K

RIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED:

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, otsusega, esitatud apellatsiooniga ja ära kuulanud menetlusosalised alljärgneva , leiab t.

6. Kaitsja on

2 ning esitanud taotluse jätta kohaldamata KrMS § 45 lg 3 ja KrMS § 45 lg 4 p algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. Kaitsja on viidanud Riigikohtu lahenditele 2002 aastast number 3-1-1-3-02 ja 2010 aastast nr

3-1-1-3- inaalmenetluses

02. Viidatud lahendites on käsitatud riigi kohustust tagada krim praktiline viimases lahendis on tunnistatud 2010 aastal kehtinud ja tõhus õigusabi ning käskmenetluse regulatsioon põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei taga tõhusat kaitseõigust. Kohtukolleegium kui tõhusa kaitseõiguse tagamise kohustuse ol leiab, et ulisust

kõrvale jätta, siis vaidlustatud juhul pole tegemist Riigikohtu lahendites käsitatud olukordadega.

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale saab kohus konkreetse normikontrolli raames hinnata õigusnormi põhiseadusele vastavust vaid menetletava kohtuasja asjaolude põhjal (vt Riigikohtu otsust asjas nr 3-4-1-2-15 ). Kaitsja ei ole apellatsi t e oonis ära näidanud millis e põhiseaduse sät tega on taotluses käsitatud menetlusnormid vastuolus. Kolleegium ei sisusta apellatsiooni, mistõttu esitab oma põhjendused väidet vastavalt apellatsioonis ule.

Kaitsja on leidnud, et kuigi seaduse kohaselt on kai a tsjast loobumine võim lik süüdistatava nõusolekul, ei pruugi lihtne õigusalaste teadmistega inimene täiel määral aru saada kaitsjast loobumise tagajärgedest, eriti kui sellega seonduvaid selgitusi saavad jagada vaid kriminaalasja menetlejad.

Kohtukolleegium märgib, et puuduvad igasugused andmed kahtlustuseks ja arvamuseks, et

O.K ei olnud võimeline aru saama kõikidest talle korduvalt selgitatud tema õigustest kriminaalmenetluses Tegemist on keskharidust omava täisealise isikuga, kelle suhtes .

pole kriminaalasja materjalide alusel võimalik tuvastada arusaamisvõime piiratust. Samuti on tegemist isikuga kes on varem korduvalt kohtu poolt karistatud, sh. ka lihtmenetluse korras. Kaitsja ei ole viidanud asjaoludele, mis annaksid ringkonnakohtule aluse tuvastada menetleja te

erapoolikust Asjaolu, et kahtlustatavale või mingi sunni kohaldamist õiguste tutvustamisel. selgitab tema õigusi kohtueelset menetlust toimetav menetleja on kooskõlas KrMS § § 351 , mis sellise kohustuse menetlejale paneb - -st ja milline kohustus tuleneb ka PS § st 21 ja KrMS § 8 p 1. Kaitsja on ka leidnud, et ka kohtuistungil kohtu poolt õiguste tutvustamine ja kaitsja loobumise vabatahtlikkuse väljaselgitamine kohtu poolt on lubamatu. Kolleegium peab selles osas vajalikuks toonitada, et Eesti Vabariigis mõistab õigust kohus ja teeb seda sõltumatult ja kooskõlas seadustega, sealhulgas Põhiseadusega astavalt KrMS § le 1, § 233 lg 3 ja § . V

8 p- -le 3 lasub kohtul seadusest tul usi ja kohustusi lg enev kohustus süüdistatavale tema õig selgitada, sealhulgas ka välja selgitada kaitsjast loobumise asjaolud ja süüdistatava tahte kaitsja osavõtu kohta kohtuistungist. Vastupidiselt kaitsja seisukohale oleks sellise olulise toimingu tegemata jätmisel alust rääkida süüdistatava õiguste riivest ja menetlusõiguse rikkumisest. Kolleegiumi veendumuse kohaselt menetluses süüdistatavale õiguste selgitamine tagab ausa ja õiglase kohtumenetluse ning kaitsja apellatsioonis esitatud paljasõnalised väited sellist veendumust ei väära.

Kriminaalasja materjalide kohaselt on O.K kinni peetud 24. juunil 2018, mil talle kooskõlas KrMS § 351 sätetega on õigusi tutvustatud, sealhulgas õigust kaitsja abile ja antud talle ka õiguste deklaratsioon tema emakeeles ( t.lk. 4-9). 25. juunil 2018 on O.K üle kuulatud, talle on uuesti õigused tutvustatud ja ta on omakäeliselt kirjutanud, et ta ei soovi kaitsja osavõttu( t.lk. 23 25). Samuti on O.K-le eraldi antud täielik ülevaade - kaitseõigust puudutavast seaduse regulatsioonist ja õigusest kaitsja abile kriminaalmenetluses, sealhulgas kaitsjast loobumise õigusest ja selle tagajärgi. Uuesti on kahtlustatav allkirjaga kinnitanud, et teda on teavitatud kaitsjast loobumise tagajärgedest ja kindlalt kinnitab, et vabatahtlikult loobub kaitsjast nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtulikul arutamisel( t.lk. 26).

Seega on ainetud kaitsja väited sellest, et süüdistatavale pole kaitsjast loobumise tagajärgi selgitatud. Kohtuistungil on süüdistatav uuesti kinnitanud, et on loobunud kaitsjast ja jääb selle juurde ( t.lk. 38-39).

Kolleegium leiab, et süüdistataval oli nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtuistungil tagatud õigus kaitsja abile, tal oli sellise õiguse olemasolu teada, tal oli igal hetkel võimalik kaitsjat le taotleda. Seega oli O.K seaduses ettenähtud kaitseõigus tagatud ning asjaolu, et ta realiseeris oma õiguse kaitsjast loobumisega ja anna alust tuvastada kaitseõiguse riivet. Siinjuures kolleegium osutab, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 3 punkti c kohaselt on igal kuriteos süüdistataval muuhulgas õigus kaitsta end ise. Seega on - . kaitsja poolt viidatud sätted kooskõlas EIÕK ga

Kaitsja esitab väite, et kuna süüdistatav on ennast süüdi tunnistanud ja andnud süüstavaid ütlusi, on süüdistatav loobunud ka enda teisest põhiõigusest – enese mittesüüstamise privileegist.

Kolleegium leiab, et

süüdistatava põhiõigus keelduda ütluste andmisest ei võta temalt ära õigust anda kahtlustuse ja süüdistuse kohta ütlusi. Nimetatu on tema KrMS § 34 lg-st 1 tulenev õigus. Kui süüdistatavat oli teavitatud tema põhiõigusest keelduda ütluste andmisest, nagu antud juhul oli tehtud ja selle osas vaidlus ka puudub, kuid kahtlustatav või süüdistatav on loobunud sellise põhiõiguse kasutamisest ja soovinud ütlusi anda, ei saa menetleja sellist kahtlustatava või süüdistatava tahet piirata ja keelata tal ütlusi anda. Ütluste sisu üle otsustab nende andja ja puuduvad igasugused viited nii kriminaalasja materjalide kui ka apellatsiooni alusel sellest, et kahtlustatavana ütluste andmine oli mingil viisil mõjutatud.

Kaitsja väidab apellatsioonis, et pole üheselt selge, et süüdistatav on oma põhiõigustest loobunud vabatahtlikkuse alusel. Sellise järelduse põhjenduseks märgib kaitsja, et kuna O.K kontrollimisel indikaatorvahendiga saadi positiivne tulemus, pole võimalik kontrollida, kas isik oli kohtuistungil kaitsjast loobumisel jõudnud adekvaatsesse seisundisse, kus suutis toimuvast aru saada. Selles osas kolleegium , et vastavalt kriminaalasja materjalidele oli O.K märgib kinni peetud 24.06.2018 aastal kell 11:05( t.lk. 4-6). Kahtlustatavana kuulati O.K üle järgimisel päeval 25. juunil 2018 kell 11:30( t.lk. 23-25). Kohtuistung toimus 25. juunil 2018 kell 14:50. Seega toimus tema ülekuulamine 24 tundi pärast kinnipidamist ja kohtuistung veelgi hiljem, mistõttu pole eelmise päeva hommikul tuvastatud minimaalne joove puutumuses tema arusaamisvõimega ütluste andmisel. Nimetatud võime puudumisele ei ole viidanud ka O.K ise ei kohtueelsel uurimisel ega kohtuistungil.

Kohtukolleegium leiab, et O.K-le oli kriminaalmenetluses kaitseõigus tagatud. Kaitseõiguse riive ei ole tuvastatav, mistõttu konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal puudub alus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise taotluse rahuldamiseks. Kolleegium leiab, et maakohus on seaduslikult juhindunud menetluse läbiviimisel KrMS § 45 lg 4 p 2 sätestatust, mistõttu puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks ja kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamiseks.

7. Kaitsja on taotlenud süüdistatava vahi alt vabastamist. On leidnud, et maakohus on otsuse täitmise tagamiseks süüdistatava vahi alla võtnud seonduvalt kahtlusega, et ta võib jätkata uute kuritegude toimepanemist, mitte aga seonduvalt karistuse kandmisele asumisest kõrvalehoidumisega.

Maakohus oli karistusena vangistuse mõistmisel pädev eraldi otsustama, kas selle karistuse täitmine on tagatud juhul, kui süüdistatav on vabaduses või esineb põhjendatud alus arvamuseks, et vabaduses viibides võib süüdistatav hakata karistuse kandmiselt kõrvale hoiduma ning raskendada karistuse täitmist. Siinkohal kolleegium osutab, et asjaolu, et süüdistatava suhtes pole menetluse käigus varem tõkendit valitud ei oma tähtsust kuivõrd

Vastavalt PS § võib kohtuotsuse täitmise tagamise vajadus olla iseseisvaks

20 p- 1 le vahistamisaluseks.

Küll aga vahistamise korral peab kohus kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku regulatsiooniga põhistama, miks ta peab vajalikuks süüdistatavalt vabaduse võtmist ja millistele faktilistele asjaoludele selline järeldus rajaneb. Kolleegium leiab, et lik maakohus on otsuses esitanud oma põhjendused sellest, miks on vaja süüdistatava vahistamine KrMS § 130 lg 41 alusel. Asjaolu, et kohus on põhistanud mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks süüdistatava vahistamis eelkõige läbi tema suhtumise t õiguskorda, pole kohtule etteheidetav ega anna alust tuvastada põhjenduste puudumist ega ka nende asjakohatust. Süüdistatava poolne käitumine on aluseks kohtu siseveendumusele sellest, kas on ainest kahtluseks, et süüdistatav võib hakata järjekordset vangistust vältima.

Kolleegium, lisaks

maakohtu põhjendustele märgib, et kohtuotsuse kohaselt on tõendiks tunnistaja

e juba MM ütlused, mill dest muuhulgas nähtub ka, et süüdistatav sündmuskohal püüdis vastutusest vabaneda, ronides juhiistmelt tagaistmele, et teda poleks võimalik käsitada mootorsõidukit juhtinud isikuna. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et süüdistatava tervikkäitumine seab kahtluse alla tema usaldusväärsuse mõistetava karistuse kandmisele vabatahtliku asumise osas. Eeltoodust lähtuvalt kolleegium leiab, et O.K vahistamine oli seaduslik ning kaitsja taotlus tema vahi alt vabastamiseks rahuldamisele ei kuulu.

8. Kaitsja on alternatiivselt taotlenud süüdistatavale kergemaliigilise karistuse mõistmist.

Põhjendab taotlust sellega, et KarS § 329 näeb ette ka rahalise karistuse esmalt sanktsioon mõistmise võimaluse. Kolleegiumi seisukohalt asjaolu, et inkrimineeritud kuriteo eest on seaduse kohaselt võimalik mõista alternatiivselt ka rahaline karistus, ei tähenda iseenesest, et kohus peabki sellisel juhul kergemaliigilise karistuse mõistma. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. See tähendab, et ennekõike

isik peab

vastutama toimepandud teo eest. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Sama seaduse lõige 2 kehtestab põhimõtte, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui eriosa sanktsiooni võimaldab mõista ka rahalist se mõistmist kaaluma. karistust, peab kohus vangistu

Ka Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-24- et kui eriosa koosseisu sanktsioon

07 märkinud, näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on seaduse sätteid ja Riigikohtu juhiseid järginud ning on piisava jälgitavuse ja selgusega kaalunud kergemaliigilise karistuse, rahalise karistuse mõistmist ning on põhjendatult sellise karistusliigi välistanud.

Nii on kohus kergemaliigilise karistuse vaagimisel lähtunud nii 2017 aastal süüdistatava sissetulekutest, kui arvestanud ka süüdistatava ütlusi tema väljaminekute, laste ülalpidamiskohustuse, kui ka igakuiste palgast maha arvestatavate rahaliste kohustuste kohta. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et arvestada tuleb ka asjaoluga, kas süüdistataval on võimalusi rahalise karistuse tasumiseks. Kui sellised võimalused puuduvad või on vähesed, tuleb rahalise karistuse mõistmisest hoiduda. Asjaolu, et apellatsioonikohtus süüdistatav leidis, et vanglas viibides pole võimalik rahalisi kohustusi täita, maakohtu poolt arvestatud asjaolusid ei väära. Maakohus on juba asjakohastele Riigikohtu lahenditele viidates esitanud karistusliigi valiku osas kõrvuti majandusliku seisundiga süüdistatava isikut puudutava põhjenduse ka

.

Kohus oli õigustatud arvestama asjaoluga, et O.K on isikuks, kellel on kolm kehtivat kriminaalkaristust. Samuti asjaoluga, et vaidlustatud kriminaalasjas pani ta kuriteo toime ajal, mil ta oli eelmise karistuse kandmiselt tingimisi vabastatud, ennetähtaegselt

katseajal. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et O.K on oma käitumisega näidanud, et varasemad karistused, mis on samuti olnud vangistused, ei ole teda mõjutanud õiguskuulekalt käituma mistõttu uue kuriteo toimepanemise eest rahalise karistuse , mõistmine oleks vastuolus nii kohtupraktikaga kui ka KarS § 56 põhimõtetega ega täidaks oma eesmärki eripreventiivses mõttes ning oleks selgelt ebapiisav. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et arvestada tuleb, et karistuse kandmiselt kõrvalehoidumine oli lühiajaline ja seotud erandlike asjaoludega, isik soovis viia autot remonti. Kolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et auto remondi vajadus on erandlik asjaolu, mis kuidagiviisi õigustaks süüdistatava poolt kuriteo toimepanemist. Ühel korral mootorsõiduki juhtimine ajal, mil tal selleks õigust ei olnud, oli maakohtule teada juba süüdistuse pinnalt ning maakohus on karistuse mõistnud arvestades süü suurust.

Kolleegium ei tuvastanud karistuse mõistmisel materiaalega menetlusõiguslikke minetusi, mis oleks kaasa toonud kuriteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise kohtuotsuse tühistamiseks , mis annaks aluse .

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 pst 1 , § 342 lg 3 p- 1 st jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 25. juuni 2018 aasta otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.

10. tud kaitsja esitas taotlused RÕS korras määra õigusabi tasu suuruse ja õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluste kohaselt on menetlustoiminguteks olnud apellatsiooni koostamine, mille ajakuluks on 1 tund, nõupidamine arestimajas 1 tund, istungiks ettevalmistus pool tundi ja istungil osalemine pool tundi. H k

üvitamisele kuuluvaks summa s koos käibemaksuga 180.00 eurot.

Samuti on kaitsja taotlenud sõidukulude hüvitamist seotuna süüdistatava kutsel õhvi J Arestimajas kohtumisega. Kaitsja taotleb koos käibemaksuga 61,20 euro hüvitamist seotuna asjaoluga, et jagas sõidukulud lepingulise kliendiga.

Kolleegium leiab, et kaitsja poolt esitatud taotluses ära näidatud toimingud on olnud vajalikud ja põhjendatud ning nendele kulutatud ajakulu saab hinnata mõistlikuks. Ka süüdistatavaga kohtumise vajadus on arusaadav ning asjakohane toiming. Eelnevast tulenevalt kolleegium leiab, et kaitsja taotlus kuulub kogumahus rahuldamisele ja koos käibemaksuga kuulub hüvitamisele õigusabiga seotud kulude katteks 241. 20 eurot.

KrMS § 185 lg 2 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahend, kannab menetluskulud isik, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Ringkonnakohus arutas kriminaalasja vaid süüdistatava huvides esitatud kaitsja apellatsiooni alusel. Seega jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. Kaitsja taotlus sõidukulude riigi kanda jätmise osas rahuldamisele ei kuulu. KrMS § 180 kehtestab küll võimaluse jätta osa menetluskuludest riigi kanda, kuid kolleegiumi seisukohalt selleks antud juhul alused puuduvad. Apellatsioonis nimetatud taotlust esitatud ei ole, sellise taotluse põhjendust läbi KrMS § 180 sätete kohaldamise aluste kaitsja ka ringkonnakohtus ei esitanud. Asjaolu, et süüdistatav soovib kaitsjaga vahetult kohtuda on küll kulude hüvitamise aluseks, kuid ei anna iseenesest põhjust jätta kaitsja sõidukulusid riigi kanda.

Kriminaalasja materjalid ega esitatud taotluse luse sisust ei nähtu asjaolusid, mis annaks a järelduseks, et süüdistataval käib menetluskulude tervikuna tasumine üle jõu ning et tal igasugune vara puudub, seda enam, et kaitsja ja süüdistatav on taotlenud rahalise karistuse mõistmist, mis eeldab rahaliste vahendite olemasolu. (allkirjastatud digitaalselt)