3-18-1192/14 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. juuli 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-18-1192

Haldusasi

Viimsi

valla

kaebus

Riigihangete

vaidlustuskomisjoni

05.06.2018 otsuse nr 71-18/189177 tühistamiseks riigihankes

viitenumber 189177

Menetlusosalised

Kaebaja – Eesti Keskkonnateenused AS, volitatud esindaja

vandeadvokaat Toomas Pikamäe

Vastustaja (hankija) – Viimsi vald, volitatud esindajad Merit

Renlund, Gunnar Kener ja Aivar Urm

Kolmas isik – RAGN-SELLS AS

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viimsi valla kaebus Riigihangete vaidlustuskomisjoni 05.06.2018 otsuse nr 71-

18/189177 tühistamiseks riigihankes viitenumber 189177 rahuldamata.

2. Mõista Viimis vallalt Eesti Keskkonnateenused AS kasuks välja menetluskulud summas

759,30 eurot. Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 10 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 06.08.2018.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 25.08.2017 avaldas Viimsi vald (hankija/vastustaja) riigihangete registris (RHR) avatud

hankemenetlusena korraldatud riigihanke hanketeate (HT). Pakkumuste hindamise kriteeriumiks

oli parim hinna ja kvaliteedi suhe (HT p IV.2.1).

2. Tähtpäevaks (05.10.2017) esitasid pakkumuse viis pakkujat, sh Eesti Keskkonnateenused AS

(kaebaja) ja RAGN-SELLS AS (kolmas isik).

3. 25.10.2017 andis vastustaja välja korralduse nr 749, mille: (i) p-ga 1 kvalifitseeris kõik

pakkujad ; (ii) p-ga 2 tunnistas kõigi pakkujate, v.a SIA „Eco Baltia vide“ pakkumused vastavaks;

(iii) p-ga 3 lükkas SIA „Eco Baltia vide“ pakkumuse tagasi; (iv) p-ga 4 tunnistas edukaks kaebaja

pakkumuse, kuivõrd see teenis enim hindepunkte (teisele kohale jäi kolmanda isiku pakkumus).

4. Vastustaja ja kaebaja vahelise kontsessioonilepingu sõlmimine viibis. 02.03.2018 tegi hankija

RHR-i kaudu kõigile vastavaks tunnistatud pakkumuse esitanud pakkujatele ettepaneku pikendada

pakkumuste jõusoleku tähtaega kuni 01.06.2018.

5. 18.04.2018 andis vastustaja välja korralduse nr 212 (korraldus nr 212), mille p-ga 1 tunnistas

edukaks kolmanda isiku pakkumuse, kuna leidis, et kaebaja ei pikendanud oma pakkumuse

jõusoleku tähtaega.

6. 25.04.2018 esitas kaebaja Riigihangete vaidlustustuskomisjonile (VAKO) korralduse nr 212 p

1 kehtetuks tunnistamiseks.

7. 23.05.2018 tegi vastustaja RHR-i kaudu kõigile vastavaks tunnistatud pakkumuse esitanud

pakkujatele, sh kaebajale, ettepaneku pikendada pakkumuste jõusoleku tähtaega kuni 01.08.2018.

25.05.2018 teatas kaebaja RHS-i kaudu vastustajale enda pakkumuse jõusoleku tähtaja

pikendamisest kuni 01.08.2018.

8. VAKO 05.06.2018 otsusega vaidlustuses 71-18/189177 rahuldas vaidlustuskomisjon kaebaja

vaidlustuse täielikult ja tunnistas kehtetuks Viimsi Vallavalitsuse 18.04.2018 korralduse nr 212 p

1. Samuti mõistis VAKO vastustajalt kaebaja kasuks välja vaidlustusmenetluses tasutud riigilõivu

1280 eurot.

9. 15.06.2018 saabus Tallinna Halduskohtusse vastustaja poolt esitatud kaebus VAKO

05.06.2018 otsuse 71-18/189177 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus võttis 18.06.2018

kohtumäärusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Viimsi valla ja kaebajaks Eesti

keskkonnateenused AS-i ning kaasas kolmanda isikuna RAGN-SELLS AS-i.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Vastustaja seisukoht

10. VAKO otsuses on jõutud valedele järeldustele, mistõttu on otsus ebaseaduslik ja tuleks

tühistada.

11. VAKO keskendus otsuse tegemisel vaid hankija 23.05.2018 ettepanekule pikendada

pakkumuse jõusoleku tähtaega kuni 01.08.2018 ja ei ole käsitlenud üldse korralduse nr 212

andmise hetkel kehtinud olukorda ning otsuse andmise aluseks olevaid asjaolusid. Vastustajale

jääb arusaamatuks otsuse punktis 21 märgitu, milles märgitakse, et hankija ei saa riigihanget läbi

viies käituda vastuoluliselt.

12. Korralduse nr 212 andmise hetkel ei olnud kaebaja oma pakkumuse jõusoleku pikendamiseks

antud nõusolekut vastustajale toimetanud, mistõttu vastab vaidlustatud korraldus haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 54 nõuetele. Kaebaja nõusolek pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamise osas

toimetati vastustajale kätte läbi riigihangete registri teabevahetuse 20.04.2018 kell 12.39, mis

hetkest muutus pakkumus taas TsÜS § 69 lõike 1 tähenduses kehtivaks.

13. Hankemenetluse alustamise ajal kehtinud Riigihangete seaduse (RHS) § 123 lõike 4 kohaselt

on hankijal hankementluse peatamise korral kohustus teha pakkujatele vastavalt RHS § 45 lõikes

2 sätestatule ettepanek esitatud pakkumuste jõusoleku tähtaja pikendamiseks. Võttes arvesse, et

hankemenetluse peatamise ajal oli kaebaja pakkumus taas jõus, puudus vastustajal tulenevalt RHS

§ 123 lõike 4 imperatiivsusest kaalutlusõigus, kas edastada pakkumuse jõusoleku tähtaja

pikendamise otsus ka kaebajale ning 23.05.2018 tegi vastustaja RHR-i kaudu kõigile vastavaks

tunnistatud pakkumused esitanud pakkujatele ettepaneku pikendada pakkumuste jõusoleku

tähataega kuni 01.08.2018. Kaebaja teatas 25.05.2018 RHR-i kaudu hankijale oma pakkumuse

jõusoleku tähtaja pikendamisest kuni 01.08.2018.

Kaebaja seisukoht

14. Vastustaja käitus kaebaja pakkumuse jõusoleku hindamisel vastuoluliselt. Vastustaja tegevus

- 23.05.2018 ettepanek kaebajale pikendada oma pakkumuse jõusolekut – on vastuolus

korraldusega nr 212, milles väidetakse, et kaebaja pakkumuse jõusolek lõppes 04.03.2018.

Asjakohatu on vastustaja väide, et tulenevalt RHS § 123 lõikest 4 oli hankijal kohustus teha

pakkujatele vastavalt RHS § 45 lõikes 2 sätestatule ettepanek pakkumuste jõusoleku tähtaja

pikendamiseks. Oluline on märkida, et nimetatud sätte kohaselt saab ettepaneku teha vaid

pakkujatele. Seega, kui vastustaja leidis korralduses nr 212, et kaebaja pakkumus ei olnud enam

jõus, siis ei saanud vastustaja teha 23.05.2018 kaebajale ettepanekut pakkumuse jõusoleku tähtaja

pikendamiseks.

15. Kaebaja pakkumus oli kehtiv, mistõttu on korraldus nr 212 õigusvastane. Hanketeate p IV.3.7

järgi pidi pakkumus olema jõus 150 päeva. Seega möödus hankes pakkumuste jõusolek

04.03.2018, mistõttu oleks hankija pidanud RHS § 45 lõike 2 kohaselt pakkumuse jõusoleku tähtaja

pikendamise ettepaneku 22.02.2018. Vastustaja esitas pakkumuste jõusoleku pikendamise

ettepaneku 02.03.2018, st RHS § 45 lõikes 2 sätestatud 10-päevast tähtaega rikkudes. Seejuures ei

märkinud hankija ettepanekus palvet pikendada pakkumuste jõusolekut või keelduda sellest viie

tööpäeva jooksul. Samal päeval, st 02.03.2018 allkirjastas kaebaja pakkumuse jõusoleku

pikendamise, kuid ilmselt inimliku eksimuse tõttu jäi pakkumuse pikendamine hankijale

edastamata. Kaebaja ei pea õigeks, et vastustaja rikub RHS § 45 lõikes 2 kehtestatud tähtaega ja

vorminõudeid ning sellega ei kaasne vastustajale mingeid negatiivseid tagajärgi, kuid kaebaja

poolse tähtaja rikkumisega kaasneb olukord, kus ta kaotab hankelepingu sõlmimise võimaluse.

Samuti, kuna kaebaja pikendas pakkumuse jõusolekut 02.03.2018 (enne korralduse nr 212

andmist), siis oli tema pakkumus korralduse nr 212 andmise ajal jätkuvalt kehtiv. Kaebaja tegi

02.03.2018 pakkumuse jõusoleku pikendamise vastustajale teatavaks 20.04.2018, millest

tulenevalt oli 02.03.2018 pakkumuse jõusoleku pikendamine vastustaja suhtes kehtiv sõltumata

sellest, et vastustaja ei olnud pakkumuse jõusoleku pikendamisest teadlik. Tähtsust ei oma, et

kaebaja ei teavitanud vastustajat oma pakkumuse jõusoleku pikendamisest tähtaegselt. Kaebajal oli

võimalik esitada vastav teade ka koos VAKO-le esitatud vaidlustusega ning see ei takistanud

pakkumuse jõusoleku pikendamist. Kaebaja pakkumus oli kehtiv kuni 01.06.2018, mistõttu on

korraldus nr 212 õigusvastane.

16. Vastustaja kohtles pakkujaid ebavõrdselt, mistõttu on korraldus nr 212 õigusvastane.

Vastustaja tunnistas korraldusega nr 212 edukaks kolmanda isiku pakkumuse, mille jõusolek

katkes vähemalt üheksaks päevaks (teavitas pakkumuse jõusoleku pikendamisest 12.03.2018) ning

mille kehtivust pikendati tagasiulatuvalt. Samas vaidleb vastustaja kaebaja pakkumuse, mille

kehtivust on kogu aeg tähtaegselt pikendatud ja mis on kogu aeg kehtinud, edukaks tunnistamisele

vastu. Vastustaja kirjeldatud tegevus näitab, et vastustaja kohtles kaebajat ja kolmandat isikut

ebavõrdselt ning korraldus nr 212 on vastuolus RHS § 3 p-dega 2 ja 3 ja on seetõttu õigusvastane.

17. Vastustaja on andnud hankes kaks vastuolulise sisuga haldusakti. Korraldusega nr 749 p 4

tunnistas vastustaja edukaks pakkumuseks kaebaja pakkumuse, korraldusega nr 212 tunnistas

hankija edukaks pakkumuseks kolmanda isiku pakkumuse Korraldust nr 749 ei ole kehtetuks

tunnistatud, selle kehtivusaega ei ole määratud ja selles antud õigust või kohustust ei ole lõplikult

realiseeritud. Seega olid korralduse nr 212 andmise ajal mõlemad haldusaktid, sh korraldus nr 749

ja korraldus nr 212 kehtivad. Korraldus 212 on õigusvastane, kuna see on vastuolus varem antud

ja kehtiva korraldusega nr 749.

Kolmanda isiku seisukoht

18. Kolmas isik kaebuse osas oma seisukohta ei esitanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

19. Kohus on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ning VAKO 05.06.2018 otsus

vaidlustusasjas 71-18/189177 vastab oma lõppjäreldustes seadusele. Kohtu põhjendused on

järgnevad.

20. 25.10.2017 andis vastustaja korralduse nr 749, mille p-ga 4 tunnistas edukaks kaebaja

pakkumuse, kuivõrd see teenis enim hindepunkte (teisele kohale jäi kolmanda isiku pakkumus).

02.03.2018 tegi vastustaja RHR-i kaudu kõigile vastavaks tunnistatud pakkumuse esitanud

pakkujatele ettepaneku pikendada pakkumuste jõusoleku tähtaega kuni 01.06.2018. Puudub

vaidlus selles, et kaebaja on koostanud 02.03.2018 vastustajale teate, milles on teatanud, et nõustub

pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamisega (tl 30). Vastava teade on digitaalselt allkirjastatud

kaebaja juhatuse liikme Bruno Tammaru poolt 02.03.2018 kell 20:50:09. Pooled ei vaidle ka selle

üle, et viidatud teade jäi hankijale tähtaegselt edastamata ning 02.03.2018 kuupäeval allkirjastatud

teade edastati hankijale RHR-i kaudu 20.04.2018 (VAKO toimik lk 37-38). 18.04.2018 andis

vastustaja korralduse nr 212, mille p-ga 1 tunnistas edukaks kolmanda isiku pakkumuse, kuna

leidis, et kaebaja ei pikendanud oma pakkumuse jõusoleku tähtaega. 23.05.2018 tegi hankija RHR-

i kaudu kõigile vastavaks tunnistatud pakkumuse esitanud pakkujatele, sh kaebajale, ettepaneku

pikendada pakkumuste jõusoleku tähtaega kuni 01.08.2018. 25.05.2018 teatas kaebaja RHR-i

kaudu hankijale enda pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamisest kuni 01.08.2018. Vaidlus

seisneb selles, kas kaebaja poolt 02.03.2018 allkirjastatud, kuid hankijale edastamata jäetud teade

pakkumuse jõusoleku kohta oli korralduse nr 212 andmise ajal kehtiv. Samuti on vaidlus selles,

kuidas tuleb hinnata hankija poolt 23.05.2018 kõigile vastavaks tunnistatud pakkujatele, sh

kaebajale tehtud ettepanekut pikendada pakkumuste jõusoleku tähtaega kuni 01.08.2018..

21. Kohus nõustub VAKO-ga selles, et vaidluse lahendamisel kuulub kohaldamisele enne

01.09.2017 kehtinud RHS, mille § 219 lg 1 sätestab, et enne viidatud seaduse jõustumist alustatud

riigihanked viiakse lõpuni lähtudes seni kehtinud riigihangete seaduses sätestatud nõuetest, välja

arvatud sama seaduse §-s 37 sätestatud kohustus esitada riigihanke aruanne ja aruande lisa.

Riigihanget viiakse läbi avatud menetlusena, mis algab HT avaldamisega RHR-s. Antud juhul

avaldas vastustaja HT 25.08.2017, millest tulenevalt kuulub kohaldamisele enne 01.09.2017

kehtinud RHS.

22. RHS § 45 lõige 2 sätestab, et hankija on kohustatud tegema pakkumuse jõusoleku pikendamise

ettepaneku pakkujale vähemalt kümme päeva enne tema pakkumuse jõusoleku tähtaja lõppu, kui

hankemenetlus ei ole selleks hetkeks lõppenud. Pakkuja teatab pakkumuse jõusoleku tähtaja

pikendamisest või sellest keeldumisest viie tööpäeva jooksul ettepaneku saamisest arvates.

Vastustaja on nimetatud kohustust rikkunud. Kõigi pakkujate pakkumuste jõusoleku tähtaeg lõppes

04.03.2018. Hankija tegi RHR-i vahendusel kõikidele vastavaks tunnistatud pakkumuse esitanud

pakkumuse esitanud pakkujatele ettepaneku pikendada pakkumuse jõusoleku tähtaega alles

02.03.2018, paludes pakkujatel vastata „esimesel võimalusel“, mitte RHS § 45 lõikes 5 sätestatud

5-päevase tähtaja jooksul.

Kaebaja juhib kaebuse punktis 6 õigesti tähelepanu asjaolule, et vastustaja on hankemenetluse läbi

viimisel rikkunud RHS § 45 lõikes 2 sätestatud nõudeid. Kohus leiab, et ehkki vastustaja on

viidatud nõuet rikkunud, ei ole ainuüksi nimetatud rikkumine toonud kaasa ebaõige otsuse

tegemist. Nimetatud sätte eesmärgiks on esmajoones kaitsta pakkuja huve. Samuti tagab seaduses

sätestatud tähtaeg kõigi pakkujate ühetaolise kohtlemise. Kohtupraktikas on peetud võimalikuks

pakkumuse jõusoleku pikendamist ka ettepaneku alusel, mis on esitatud RHS § 45 lõikes 2

sätestatud tähtaega rikkudes (nt Tallinna Ringkonnakohtu 09.02.2011 otsus asjas 3-09-1612).

Rahandusministeerium juhib oma 30.05.2018 vastuses VAKO 22.05.2018 teatele (VAKO toimik

lk 47-48) tähelepanu asjaolule, et RHR andmetest nähtub, et pakkumuste jõusoleku pikendamise

ettepaneku tegemisel on võrdselt koheldud kõiki pikendamise ettepaneku tegemise hetkel

hankemenetluses osalevaid ettevõtjaid, st ettepanek on samal ajal (02.03.2018), samas sõnastuses

saadetud kõikidele menetluses osalevatele pakkujatele, kel on ühtviisi võimalik ettepanekule

vastata. Kohus nõustub Rahandusministeeriumi seisukohaga, et vastustaja ei ole pakkumuste

jõusoleku tähtaja pikendamise ettepaneku tegemisel rikkunud RHS §-s 3 sätestatud riigihanke

korraldamise üldpõhimõtteid. Vastustaja poolne rikkumine ei ole sellise kaaluga, et ainuüksi

nimetatud rikkumine oleks toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise. Seega ei ole asjakohane ka

kaebaja väide, mille kohaselt peaks nimetatud rikkumine tooma kaasa korralduse nr 212

õigusvastasuse põhjusel, et aktsepteerides vastustaja poolset tähtaja rikkumist tuleks aktsepteerida

ka kaebaja poolset eksimust pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamise teate edastamisel.

23. RHS § 43 lg 1 kohaselt on pakkumus pakkuja tahteavaldus hankelepingu sõlmimiseks ning

see vastab TsÜS § 68 lõikes 2 sätestatud otsese tahteavalduse tunnustele. RHS § 45 lõikest 2

nähtuvalt on ka pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamiseks vajalik pakkuja vastavasisuline

tahteavaldus. Sättest tulenevalt on selleks tahteavalduseks pakkuja poolt viie tööpäeva jooksul

esitatud vastus hankija ettepanekule, milles ta teavitab hankijat oma pakkumuse jõusoleku

pikendamisest. Kohus leiab, et RHS § 45 lõikest 2 tuleneb, et pakkumuse jõusolekut saab

pikendada üksnes otsese tahteavaldusega TsÜS § 68 lõike 2 mõistes. See tähendab, et pakkuja

tegevusetust, ehk viie tööpäeva jooksul hankija ettepanekule vastamata jätmist ei saa lugeda

pakkuja kaudse tahteavaldusega (vaikimisega) väljendatud sooviks hankija ettepanekuga nõustuda

ja oma pakkumuse jõusoleku tähtaega pikendada. Kohus nõustub vastustajaga selles, et pakkuja

poolt RHS § 45 lõike 2 alusel tehtud tahteavaldus muutub TsÜS § 69 lõike 1 alusel kehtivaks alates

selle kätte saamisest adressaadi poolt. See tähendab, et kaebaja poolt 02.03.2018 allkirjastatud

tahteavalduse kehtivuse puhul õigussuhtes vastustajaga ei ole määrav mitte tahteavalduse

allkirjastamise moment kaebaja poolt, vaid vastava teate vastustaja poolt kätte saamine. TsÜS § 69

lg 1 ja lg 2 järgi tuleb kindlale isikule suunatud tahteavaldus tahteavalduse tegija poolt väljendada

ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Tahteavaldus on kätte saadud, kui see on tahteavalduse

saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui

see on jõudnud tahteavalduse saaja elu-või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.

Seega ei nõustu kohus kaebaja käsitlusega, mille kohaselt ei ole antud juhul tähtsust sellel, et

kaebaja ei teavitanud vastustajat oma pakkumuse jõusoleku pikendamisest tähtaegselt. Kohus

nõustub vastustajaga, et korralduse nr 212 andmise seisuga ei olnud kaebaja oma pakkumuse

jõusoleku tähtaja pikendamist vastustajale TsÜS § 69 lg 1 kohaselt kätte toimetanud. Nimetatust

järeldub, et korraldus nr 212 andmise seisuga ei olnud kaebaja poolt koostatud pakkumuse jõus

oleku tähtaja pikendamise avaldus vastustaja suhtes kehtiv.

24. Olenemata eelpool toodud käsitlusest ei ole kohtu arvates korraldus nr 212 õiguspärane. Nagu

kohus eelpool märkis, siis on RHS § 45 lg 2 teises lauses pakkujale sätestatud viie tööpäeva pikkuse

tähtaja eesmärgiks tagada pakkumuse jõusoleku pikendamisel pakkujate võrdne kohtlemine ja

hankemenetluse läbipaistvus. Seega ei tohiks pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamine RHS § 45

lg 2 teises lauses sätestatud tähtaega rikkudes olla võimalik, kuna vastupidine käsitlus on vastuolus

RHS § 3 p-s 3 toodud pakkujate võrdse kohtlemise põhimõttega, kuna diskrimineeriks neid

pakkujaid, kes teavitasid vastustajat oma pakkumuse jõusoleku pikendamisest õigeaegselt.

Praegusel juhul on vaidluse asjaolud aga erinevad. Nimelt nähtub VAKO 22.05.2018 kirjast, et

kuigi hankes möödus pakkumuste jõusoleku tähtaeg 05.03.2018, tegi vastustaja RHR- vahendusel

kõikidele pakkujatele ettepaneku pikendada pakkumuste jõusoleku tähtaega alles 02.03.2018.

Seejuures nähtub VAKO kirjast, et vastustaja palus pakkujatel vastata tema ettepanekule

pakkumuse tähtaja pikendamiseks „esimesel võimalusel“, mitte viie tööpäeva jooksul, nagu on

sätestatud RHS § 45 lõikes 2. VAKO kirjast nähtub, et RHR-ist nähtuvalt on Osaühing Ekovir

pikendanud oma pakkumuse jõusoleku tähtaega 05.03.2018, st ühe tööpäeva jooksul alates

vastustaja vastava ettepaneku saamisest, RAGN-SELLS AS on pikendanud oma pakkumuse

jõusoleku tähtaega alles 12.03.2018, st kuus tööpäeva pärast vastustajalt vastava ettepaneku

saamisest ja seega üks tööpäev pärast RHS § 45 lõikes 2 teises lauses sätestatud tähtaja möödumist,

sh peale pakkumuste jõusoleku tähtaja möödumist.

Seega on vastustaja aktsepteerinud pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamise võimalikkust

kolmanda isiku pakkumuse puhul ka peale RHS § 45 lg 2 sätestatud tähtaja möödumist ning

tagasiulatuvalt (peale 05.03.2018), st vastustaja jaoks ei olnud viidatud tähtaja järgimine mõiste

„esimesel võimalusel“ sisustamisel määrav. Vastustaja on ka kaebaja puhul aktsepteerinud

pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamist peale RHS § 45 lõikes 2 sätestatud tähtaja ja pakkumuste

jõusoleku tähtaja möödumist märkides kaebuses, et kaebaja pakkumus muutus taas jõus olevaks

20.04.2018, st peale seda, kui vastustaja oli saanud kätte kaebaja nõusoleku pakkumuse jõusoleku

tähtaja pikendamiseks.

Kohus leiab, et aktsepteerides kolmanda isiku pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamist

12.03.2018, oleks vastustaja pidanud aktsepteerima pakkumuse jõusoleku tähtaja tagasiulatuvat

pikendamist ka kaebaja puhul. Korraldus nr 212 on õigusvastane põhjusel, et selle andmisel on

oluliselt rikutud RHS § 3 punktis 3 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet. Rikkudes viidatud

põhimõtet on vastustaja ebaõigesti tunnistanud parimaks pakkujaks kolmanda isiku pakkumuse,

mis on esitatud vastustaja poolt konkretiseerimata ajal, st „esimesel võimalusel“ peale RHS § 45

lõikes 2 sätestatud tähtaega. Sellises olukorras oleks vastustaja pidanud selgitama korralduse nr

212 andmise eelselt välja kaebaja tahte pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamiseks. Kuivõrd

kaebaja on tõendanud, et on allkirjastanud pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamise teate

02.03.2018, st kinnitanud oma pakkumuse jõusolekut ja on teate vastustajale edastanud koheselt

oma eksimusest teada saamist, on ilmselge, et kaebaja oleks vastava teate vastustajale koheselt

esitanud, kui oleks teadnud, et teade ei ole jõudnud vastustajani.

25. Lisaks eeltoodule nõustub kohus VAKO otsuses toodud põhjendusega, mille kohaselt on

vastustaja hanke läbi viimisel toiminud vastuoluliselt, kuivõrd on vaidlustusmenetluse ajal teinud

RHR-i kaudu kõigile vastavaks tunnistatud pakkujatele, sh kaebajale ettepaneku pikendada

pakkumuse jõusoleku tähtaega kuni 01.08.2018. 25.05.2018 teatas kaebaja RHR-i kaudu

vastustajale oma pakkumus jõusoleku tähtaja pikendamisest kuni 01.08.2018. Seega, tehes

23.05.2018 teiste seas kaebajale ettepaneku oma pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamiseks,

võttis vastustaja selge seisukoha, et kaebaja osaleb jätkuvalt hankemenetlusest, st kaebaja on

pakkuja staatuses ja tema pakkumus on jõus. Kohus märgib täiendavalt, et vastustaja on ka

kaebuses selgelt aktsepteerinud kaebajat pakkujana märkides, et kaebaja pakkumus muutus taas

jõus olevaks alates 20.04.2018. Seega võib vastustaja käitumisest järeldada, et vastustaja on

käsitlenud kaebajat hankemenetluses pakkujana, ehkki korralduse nr 212 andmise hetkel ei olnud

kaebaja pakkumus vastustaja hinnangul formaalselt jõus.

VAKO märgib ka õigesti, et olukorras, kus hankija peab kaebaja pakkumust, mis teenis (algselt)

enim hindepunkte jõusolevaks, ei ole õiguspärane hankija 18.04.2018 otsus tunnistada edukaks

kolmanda isiku pakkumus. Hankijal ei ole võimalik toimida riigihanget läbi viies vastuoluliselt

ning asuda ühel ajahetkel seisukohale, et teatav pakkuja on hankemenetlusest välja langenud, kuna

tema pakkumuse jõusoleku tähtaeg on möödunud ja ta ei pikendanud seda õigeaegselt, ent

järgmisel ajahetkel käsitleda sama isikut hankemenetluses jätkuva pakkujana, kellele tuleb teha

pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamise ettepanek. Kohus nõustub seejuures kaebajaga, et

asjakohatu on kaebuse väide, et tulenevalt RHS § 123 lõikest 4 oli vastustajal kohustus teha

pakkujatele vastavalt RHS § 45 lõikes 2 sätestatule ettepanek pakkumuse jõusoleku tähtaja

pikendamiseks ning et vastustajal puudus sellises olukorras kaalutlusõigus. RHS § 123 lõike 4

kohaselt saab teha ettepaneku pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamiseks vaid pakkujale. Seega,

kui vastustaja leidis korralduses nr 212, et kaebaja pakkumus ei ole enam jõus, ei saanud ta teha

kaebajale 23.05.2018 ettepanekut pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamiseks. Tehes kaebajale

23.05.2018 ettepaneku pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamiseks, on vastustaja avaldanud, et

kaebaja pakkumus on jõus. Sellises olukorras on vastustaja vastuoluliselt tunnistanud korraldusega

nr 212 parimaks pakkujaks kolmanda isiku pakkumuse.

26. Eeltoodut kokku võttes on VAKO 05.06.2018 otsus nr 71-18/189177 õiguspärane ning selle

tühistamiseks puuduvad alused. Vastustaja poolt esitatud kaebus jääb rahuldamata kogu ulatuses.

Menetluskulud

27. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus

jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta vastustaja kanda. Vastustaja kantud riigilõiv jääb

tulenevalt HKMS § 108 lg 1 samuti tema enda kanda.

Kaebaja esitas kohtule taotluse õigusabikulude 759,30 euro väljamõistmiseks. Kohtule on esitatud

kuludokument ja menetluskulude nimekiri (tl 37-39) Menetluskulude nimekirja kohaselt on kaebaja

kandnud menetluskulusid õigusabile mahus 5 t hinnaga 1 tund = 151,86 eurot. HKMS § 109 lg 6

kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohtu hinnangul on

kaebaja poolt kantud menetluskulud esitatud suuruses vajalikud ja põhjendatud. Seega mõistab kohus

vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 759,30 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm