2-17-4334/44 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.07.2018 Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-17-4334

Tsiviilasi

XXX XXX hagi XXX XXX vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

6 314 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja XXX XXX (isikukood xxx, asukoht xxx),

lepinguline esindaja jurist Mihkel Leesment (e-post xxx)

Kostja XXX XXX (isikukood xxx, elukoht xxx, e-post

xxx), esindaja advokaat U A

Asja läbivaatamine

21.05.2018 toimunud kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagiavaldus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

2. Jätta menetluskulud hageja XXX XXX kanda.

3. Määrata

menetluskulude

rahaline

suurus

kindlaks

pärast

käesoleva

kohtuotsuse jõustumist.

EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebus ei taotleta selle lahendamist istungil.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. XXX XXX (hageja) esitas 20. märtsil 2017 Harju Maakohtule hagi XXX XXX (kostja)

vastu kahjunõude summas 24 413 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Hageja on majandusharidusega, igapäevaselt müügiga tegelev inimene, kellel pole

ettevõtluskogemust ega eriteadmisi raamatupidamisvaldkonnas. Hagiavalduse kohaselt

soovis hageja osta tegutsevat ettevõtet, millel oleks olemas kliendid ja käive ning mida oleks

võimalik oma tegevusega viia kasumisse ilma täiendavate rahaliste investeeringuteta. OÜ

Küttekauplus oli küttebriketi ja muu ahjukütte müügiga tegelev ettevõte, millel oli üks

töötaja.

3. Müügitehinguks valmistumisel küsis hageja kostjalt andmeid ettevõtte kohta. Kostja esitas

hagejale ettevõtte põhivara nimekirja ja 2013.-2015. aasta majandusaasta aruanded. Muid

dokumente hagejale ei näidatud. Läbirääkimiste käigus väitis kostja, et ettevõttel on üle 5 000

kliendi, hankijad, veoauto (MAN), kahveltõstuk, soojak väärtusega 2 000 eurot,

raamatupidamisprogramm ja koduleht.

4. Hageja ja kostja sõlmisid 20. juulil 2016 osaühingu Küttekauplus osa nimiväärtusega

7 669 eurot, mis moodustas 100% osakapitalist, müügilepingu. Osa müügihind oli algses

lepingus 29 000 eurot. 8. septembri 2016 kokkuleppega vähendati müügihinda 25 000 eurole.

5. Pärast müügitehingu toimumist ilmnesid ettevõttel järgnevad puudused: 1) ühingu

netovara oli negatiivne ning ühing püsivalt maksejõuetu; 2) kostja võttis ettevõtte

pangakontodelt välja raha; 3) ostvate klientide arv oli u 300; 4) veoauto MAN ei olnud

töökorras; 5) puudusid tarnijad, tarnimine toimus üksnes ettemaksuarvetega; 6) ettevõttel

puudusid vabad vahendid, mille arvelt ettevõtlust jätkata; 7) soojak oli väärt kõigest 98 eurot.

6. Pärast ettevõtte tegeliku majandusliku seisukorraga tutvumist leidis hageja, et

majandustegevusega jätkamiseks tuleks teha ettevõttesse investeeringuid summas u 10 000-

20 000 eurot. Arvestades ettevõtte majanduslikku seisu ja näitajaid otsustas hageja ettevõtte

tegevuse lõpetada varade müügi teel. Varade müügist sai hageja 4 218,05 eurot. Pärast müüki

oli ettevõtte varade väärtus 1 331 eurot.

7. Hageja nõuab müügilepingu (punkti 1.5.3) rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Kuna

hageja omandas enamusosaluse, siis tuleb osa omadustena hinnata ettevõtte kui terviku

omadusi ning nende vastavust lepingutingimustele. Kahju seisneb puudusteta ettevõtte ja

puudustega ettevõtte väärtuste vahes. Hageja arvates oli ettevõtte tegeliku majandusliku seisu

näol tegemist varjatud puudusega. Kostja kui ettevõtte ainuke juhatuse liige ja tegevjuht pidi

teadma ettevõtte tegelikku majanduslikku olukorda, kuid jättis selle hagejale avaldamata või

esitas valeandmeid ning rikkus seeläbi lepingueelsetel läbirääkimistel kostjal olnud

kohustusi. Seega on hagejal õigus nõuda müügihinna ja ettevõtte varade tegeliku väärtuse

vahe (25 000 – 1 331 = 23 669) hüvitamist ning täiendava kahjuna õigusabi teenuse

kasutamisega seoses tekkinud kahju 744 eurot hüvitamist.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

8. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei ole enda arvates rikkunud ühtegi lepingus sätestatud

tingimust. Kostja andis hagejale üle osa. Osaga oli võimalik teostada nii osaniku õigusi kui

ka kasutada osa finantsinstrumendina vara säilitamiseks, kasvatamiseks või muuks

analoogseks otstarbeks. Hageja on lepingus kinnitanud, et ta tutvus vajaliku

dokumentatsiooniga ning temale on teada ettevõtte tegelik varaline ja majanduslik olukord.

Kostja ei ole midagi varjanud ning hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks esitanud

valeteavet. Seega ei ole kostja rikkunud oma kohustusi lepingueelsete läbirääkimiste käigus

ega lepingu täitmisel. Täiendavalt on hageja seisukohal, et isegi kui esineks puudused, siis ei

saa hageja neile tugineda, kuna ei teatanud kostjat õigeaegselt puudustest ning kahju ei ole

põhjuslikus seoses rikkumisega.

9. Kostja on enda hinnangul täitnud lepingueelsetel läbirääkimistel teabe andmise kohustuse

temale õiguspraktikas ettenähtud ulatuses. Kostjal ei olnud kohustust avaldada kogu teave,

mis on temale teada. Lepingueelsete läbirääkimiste jooksul vastas kostja kõigile ettevõtte

finantsseisundit puudutavatele küsimustele tõeselt. Samuti ei varjanud kostja andmeid

läbirääkimiste ajal ega hiljem. Kui hageja tugineb ebaõigete andmete esitamisel, on hagejal

kohustus seda tõendada. Hageja selgitas kostjale, et tulenevalt terviseprobleemidest ei ole

kostjal olnud võimalik panustada ettevõttesse täielikult, küttematerjali äri on hooajaline ning

valdavalt ostavad inimesed küttematerjali sügisel. Kostjal ei olnud kohustust selgitada

hagejale, kuidas toimub ettevõtlus.

10. Seoses konkreetsete etteheidetega hagiavalduses väidab kostja järgnevat. Hageja esitatud

tõendist nähtub, et kostja väitis, et kliendi andmebaasis on 5 000 isikut, mitte, et ettevõttel on

5 000 aktiivset klienti. Seetõttu on vale hageja väide, et kostja lubas 5 000 isikuga

kliendibaasi. Veoki (MAN) osas oli 2015. aastal koostatud amortisatsiooni aruanne, kust on

eriteadmisteta väljaloetav, et amortisatsioon on iga aasta 20% ning sõiduk on soetatud

2008. aasta alguses. Seega tegi hageja ise valesid järeldusi sõiduki võimaliku seisukorra

kohta. Asjaolu, et ettevõtte vajas tegevuse jätkamiseks laenu ning hagejal ei olnud võimalik

laenu saada, oli hageja risk ning tema läbimõtlemata tegutsemise tagajärg, mitte kostjapoolne

rikkumine. Samuti oli hageja otsus ettevõtte tegevus lõpetada, mistõttu ei peaks sellega

seoses tekkinud kahju eest vastutama kostja.

11. Kostja on täiendavalt seisukohal, et hageja ei väljendanud oma soove ega ettevõtte

ostmise eesmärki. Hageja omandas ettevõtte ehk tegutses majandustegevuses. Seetõttu oli

hagejal kõrgendatud nõuded teabe hankimise osas. Osaga oli võimalik teostada tavapäraselt

osaga seostatavaid õiguseid ning finantsinstrumendina vara säilitamist ja kasvatamist.

12. Alternatiivselt on kostja seisukohal, et isegi kui esines mõni puudus, mille osas kostja

oleks pidanud andma teavet, kuid jättis selle andmata, siis on hageja kaotanud õiguse

puudusele tugineda, sest ei tXXXud seda mõistliku aja jooksul. Hagejal oli kohustus üleantu

viivitamatult üle vaadata. Õiguspraktikas peetakse majandus- ja kutsetegevuses tegutseva

isiku suhtes mõistlikuks ajaks puudusest teavitamiseks kuni 2 kuud. Hageja tutvus kogu

dokumentatsiooniga hagiavalduses esitatud asjaoludele tuginedes hiljemalt 20. juulil 2016.

Hageja ei ole puudustele tuginenud 8. septembril 2016 täiendavat kokkulepet sõlmides ega 2

kuud hiljem müügilepingu sõlmimisest.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

13. Kohus, hinnanud kõiki dokumentaalseid tõendeid kohumis leiab, et hagi ei ole

põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

14. Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited (TsMS 230 lg 1). Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse

üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses

tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole

esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Seega on hagimenetluses poole kohustus

tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-

41-15, p 19). TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja

tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni

vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise

tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

15. Hageja leiab, et kostja on rikkunud poolte vahel sõlmitud lepingu p-i 1.5.3, mille kohaselt

OSTJALE esitatud OÜ dokumentatsioon kajastab kõiki OÜ varasid ja kohustusi ning OÜ-l

ei ole kohustusi, OÜ poolt ei ole antud garantiisid ning tagatisi ning OÜ varal ei ole

kolmandate isikute ees koormatisi ega muid piiranguid, mis ei ole ostjale esitatud

dokumentides kajastatud. Hageja on seisukohal, et kostja on rikkunud poolte vahel sõlmitud

müügilepingut, kuna kostja on andnud hagejale üle lepingutingimustele mittevastava osa;

andes üle osa, mis ei sobi otstarbeks, milleks ostja seda vajas ja mida müüja teadis ning

otstarbeks, milleks seda liiki asju tavapäraselt kasutatakse, st ettevõtluseks kasumi teenimise

eesmärgil; jättes teavitamata lepingueelsete läbirääkimiste käigus asjaoludest, mille vastu

ostjal oli lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi.

16. Hageja nõue kostja vastu võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 115 lg 1 alusel. VÕS § 115

lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või

selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja

arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu

seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Seega on VÕS § 115 lg 1 kohaldamise

esmane eeldus kohustuse rikkumine kostja poolt. Sellest tulenevalt tuleb hinnata kas kostja

rikkus lepingut ning kas esinevad muud kahju hüvitamise eeldused. Sealhulgas tuleb hinnata

kahju hüvitatavust VÕS § 127 lg 2 ja 3 järgi. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-173-12, p-s

15 selgitanud, et hageja võib VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel nõuda kahju

hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused (vt ka Riigikohtu 20. märtsi

2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 27):

•

kostja on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1);

•

kostja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st rikkumine ei ole VÕS §

103 lg 1 järgi vabandatav;

•

hagejale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128);

•

kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg

2);

•

kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav,

v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);

•

rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

17. Seega tuleb esmalt analüüsida, kas poolte vahel on kehtiv leping. Kohus tuvastab, et

hageja ja kostja sõlmisid 20. juulil 2016 osaühingu Küttekauplus osa nimiväärtusega 7 669

eurot, mis moodustas 100% osakapitalist, müügilepingu. Osa müügihind oli algses lepingus

29 000 eurot. 8. septembri 2016 kokkuleppega vähendati müügihinda 25 000 eurole. Sellest

tulenevalt on poolte vahel sõlmitud müügileping VÕS § 208 lg 1 mõttes ning poolte vahel

on kehtiv lepinguline võlasuhe. Järgmisena tuleb analüüsida, kas kostjal on lepingust tulenev

kohustus hageja ees ja kas kostja on lepingut rikkunud. VÕS § 208 lg 1 kohaselt asja

müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistava või müüja poolt

tulevikus omandatava asja või tegema võimalikuks omandi ülemiku ostjale, ostja aga

kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Vastavalt VÕS § 217 lg-

le 1 peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi,

kirjelduse ja pakendi osas.

18. Kohus leiab, et hageja poolt kohtule esitatud tõenditega on tõendamist leidnud, et ühingu

netovara oli negatiivne ning ühing püsivalt maksejõuetu; kostja võttis ettevõtte

pangakontodelt välja raha; ostvate klientide arv oli u 300; veoauto MAN ei olnud töökorras;

ettevõttel puudusid vabad vahendid, mille arvelt ettevõtlust jätkata ning soojak oli väärt

kõigest 98 eurot. Tunnistaja XXX xxx, kes töötas äriühingus laomehena andis 21.05.2018

toimunud kohtuistungil ütlusi selle kohta, et tööd oli viimasel ajal vähe. Konkurente tuli ka

juurde. Ühel aastal viis kauba ära mingi brikettifirma, kuna firma oli talle võlgu. 2016. aastal

oli käibelangus märgatav. Kliente käis päris vähe. Käivete vähenemise põhjus oli vähene

kaup. 2015. aastal käis rendileandja rendiraha pidevalt küsima, kuna talle oldi võlgu.

19. Riigikohus on märkinud, et VÕS § 14 lg 2 kohaselt peab lepingueelseid läbirääkimisi

pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik teisele poolele teatama kõigist

asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi.

Neist asjaoludest, millest teatamist tXXXe pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama.

VÕS § 14 lg 2 järgi on teatamiskohustus nii lepingueelseid läbirääkimisi pidaval kui ka muul

viisil lepingu sõlmimist ettevalmistaval isikul. Kui lepingueelsete kohustuste rikkumine

selgub alles pärast lepingu sõlmimist, tuleb pooltevahelist suhet vaadelda ühtse lepingulise

suhtena, mille sisuks on lisaks lepingust tekkinud kohustustele ka kohustused, mis on

tekkinud juba enne lepingu sõlmimist (Riigikohtu 18. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

171-14, p 12; 19. novembri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-07, p 14).

20. Kohus leiab, et VÕS § 14 lg-st 2 ei tulene kohustust teavitada teist lepingupoolt kõigest,

mida tXXXe pool otsuse tegemiseks või tingimustest arusaamiseks võiks vajada. VÕS § 14

lg 2 esimene lause sätestab, et lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu

sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu

teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. VÕS § 14 lg 2 tXXXe

lause sätestab, et neist asjaoludest, mille teatamist tXXXe pool ei saa mõistlikult oodata, ei

pea teatama. TsÜS § 95 (vt Riigikohtu 28. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-12, p

15). TsÜS § 95 järgi tuleb lepingu sõlmimisel teavitamiskohustuse juures eelkõige arvestada,

kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised eriteadmised on pooltel, millised on teise

poole mõistlikud võimalused vajalike andmete saamiseks ja kui suured on tema poolt nende

andmete saamiseks tehtavad vajalikud kulutused. Hageja on selgitanud, et tema eesmärk oli

osta tegutsev ettevõte, millel on olemas tugev kliendibaas ja käive ning mida on võimalik

viia kasumisse isikliku tööpanusega kui ilma täiendavate investeeringutega. Osaühingu

põhivara hulka pidi kuuluma töökorras veoauto MAN 8.163 registreerimismärgiga xxx.

Veoaauto oli otseselt vajalik ettevõtluses, kuivõrd sellega tuli jagada klientidele laiali kütet.

Hageja leiab et puuduste tõttu ei sobinud osaühing otstarbeks, milleks hageja seda vajas ega

ka otstarbeks, milleks tavaliselt osaühinguid kasutatakse, ehk ettevõtlusega kasumi teenimise

eesmärgil. Hagejale esitati enne tehingu tegemist 2013, 2014 ja 2015 majandusaastaaruanded

ja põhivara nimekiri. Hageja väitel esitas kostja need dokumendid ostja enda palvel, mitte

kostja palvel. Kohus leiab, et hageja teadis ühingut ostes, et veoauto on üle 16. aasta vana.

Üldteada asjaolu on, et 16. aastat vana sõiduk ei vasta uue sõiduki omadustele ning vajab

rohkem hooldamist ja remonti võrreldes uue sõidukiga. Samuti on näha 2015. aasta

amortisatsiooni aruandest, et nimetatud sõiduk soetati 2008. aasta jaanuari alguses ning selle

sõiduki amortisatsioon iga aastaga on 20%.

21. Kohus märgib, et ostjal on endal samuti kohustus teavet hankida ja mh teavet küsida.

Hageja väide selle kohta, et hagejal on küll majandusharidus, kuid ta ei ole raamatupidaja

ning ei oma erilist ettevõtlusalast ettevalmistust ning ei oska spetsialisti tasemel hinnata

majandusaasta aruandeid, bilansse jm ettevõtte majandusseisu iseloomustavaid dokumente,

on asjakohatu. Hagejal oli võimalus kaasata asjatundjaid ja nõustajaid ning näiteks pöörduda

eksperdi poole ettevõtte majandusliku olukorra hindamiseks.

22. Kohus leiab, et kuna hageja sai tutvuda majandusaastaaruannetega ning hageja kinnitas

müügilepingu p-is 1.6.1, et ta on tutvunud OÜ põhikirjaga ning müüja poolt talle esitatud

OÜ-d puudutava dokumentatsiooniga ning teab tuginedes dokumentatsioonile ja müüja poolt

käesolevas lepingus esitatud kinnitustele OÜ majanduslikku olukorda, siis ei varjanud kostja

olulist teavet. VÕS § 14 lg 2 kohaldamisel tuleb arvestada sellega, kas ostja võinuks saada

andmeid (mh avastada puudusi) temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt müügieset ja

müüja esitatud andmeid üle vaadates ehk kas puudused, mida ostja oleks saanud ise avastada,

olid varjatud puudused või mitte (vt ka Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-50-06, p 19). Hageja andis vande all ütlusi selle kohta, et kostja väitel oli müümise põhjus

tema halvenenud tervis. Müügiprotsessis oli juttu, et 5000 klienti on püsikliendid. Kostja

andis vande all ütlusi selle kohta, et hageja tutvus raamatupidamisdokumentidega ning vaatas

ka arvutis dokumente. Arvutist sai vaadata kliente, nende arveid välja printida. Hageja ise

arvuti taha ei istunud. Kostja kinnitas 13.12.2017 toimunud istungil, et hageja vaatas kostja

kliendibaasi numbreid, mis näitas üle 5000 numbri. Hagejal ei olnud alust kahelda inimese

aususes. Kohus leiab, et kui hageja oleks hoolsamalt tutvunud klientide andmetega, siis ta

oleks saanud ise avastada seda, kui palju püsikliente kostjal on.

23. Kohus ei leia, et hageja jättis mingit olulist teavet avaldamata. Kostjale oli teave VÕS §

14 lg 2 teise lause ja TsÜS § 95 mõttes kättesaadav. TsÜS § 95 kohaselt selleks, et kindlaks

teha, kas käesoleva seaduse §-des 92 ja 94 nimetatud juhtudel tuleb asjaolu teisele poolele

teatavaks teha, tuleb eelkõige arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised

eriteadmised on pooltel, millised on teise poole mõistlikud võimalused vajalike andmete

saamiseks ja kui suured on tema poolt nende andmete saamiseks tehtavad vajalikud

kulutused. Kohus rõhutab, et vaatamata kohustatud isiku üldisele teatamiskohustuse

tunnustamisele on teavet saama õigustatud lepingupoolel endal samuti kohustus teavet

hankida, et oma huve kaitsta.

24. VÕS § 219 lg 1 järgi kui ostja on müügilepingu sõlminud oma majandus- või

kutsetegevuses, peab ta ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. Hageja

on menetluses väitnud, et tema puhul on tegemist tarbijaga. Kohus sellega ei nõustu. Tarbija

on alati füüsiline isik ja teiseks on tarbija isik, kes teeb tehingu väljaspool iseseisvat

majandus- või kutsetegevust. Käesoleval juhul oli tehingu eesmärgiks tegeleda iseseisva

ettevõtlusega. Majandustegevuses müügilepingu sõlmimisel kehtivad ostja suhtes

kõrgendatud nõuded teabe hankimise osas.

25. Kohus juhib hageja tähelepanu ka VÕS § 220 lg-le 1, mille järgi ostjal on kohustus

teatada müüjale asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul

pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama.

Sama paragrahvi lg 2 kohaselt oma majandus- või kutsetegevuses müügilepingu sõlminud

ostja peab lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama. VÕS § 220

lg 3 kohaselt, kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või

ei

kirjelda

oma

majandus-

või

kutsetegevuses

sõlmitud

lepingu

puhul

asja

lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või ostja asja lepingutingimustele

mittevastavusele tugineda. Kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib ostja siiski

lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada ostuhinda või nõuda, et müüja

hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu. Majandus- või kutsetegevusega

tegeleva ostja jaoks on enam kui kahekuuline tähtaeg avastatud puudusest teatamiseks

ebamõistlik. Tavaliselt on lepingutes, mille sõlmib ostjana majandus- või kutsetegevuses

tegutsev isik, teatamistähtaeg lühem kui kaks kuud. Juhul kui ostja ei ole õigeaegselt teatanud

puudusest, siis ei ole tal enam reeglina võimalust tugineda rikkumisele.

26. Hageja tutvus kõigi ühingut puudutava dokumentatsiooniga hiljemalt 20.07.2016. Samas

hageja ei viidanud ühtegi väidetavale müüjapoolse kohustuse rikkumisele ei enne 08.09.2016

lisakokkuleppe sõlmimist ega kaks kuud hiljem 20.07.2016 müügilepingu sõlmimisest.

Hageja teavitas puudustest alles 19.10.2016. Sellest tulenevalt on ka hageja minetanud

puudustele tuginemise.

27. Kokkuvõtvalt kohus leiab, et ettevõtte osa tuleb seega lugeda lepingutingimustele

vastavaks VÕS § 217 lg 1 osas. Seega on hagejale üle antud lepingutingimustele vastav asi.

Sellest tulenevalt ei tule analüüsida teisi kahju tekitamise eelduseid ning eeltoodust

tulenevalt hagiavaldus rahuldamisele ei kuulu.

28. Järgmisena analüüsib kohus õigusabi teenuse kasutamisega seoses tekkinud kahju 744

euro hüvitamist. Hageja arvestuste kohaselt kujunes kokku õigusteenusele 8 tundi, kolm

esimest tundi 75 eurot tund + km ja järgmised 85 eurot + km, kogusummas 744 eurot.

Riigikohus on lahendis 3-2-1-19-13 leidnud, et üldjuhul tuleb pidada professionaalset

õigusabi kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem hüvitatavateks (vt

Riigikohtu 9. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 29). Kohtuvälise õigusabi

kulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas

õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma

õigusi tõhusalt kaitsta. Kohus leiab, et hageja esitatud õigusabiteenuse nõue ei ole

põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Tulenevalt sellest, et oma sisult on õigusabikulude

hüvitamise näol käesoleval juhul tegemist lepingulise suhte rikkumisest tuleneva kahju

hüvitamise nõudega, kohaldub õigusabikulude hüvitamise nõudele VÕS § 115 lg 1, mille

kohaselt võib, juhul kui võlgnik rikub kohustust, võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või

selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja

arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu

seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kahju hüvitamise eesmärk on tulenevalt

VÕS § 127 lõikest 1 kahjustatud isiku seadmine olukorda, mis oleks võimalikult lähedane

olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei

oleks esinenud.

29. Kohus on käesolevas kohtuotsuses eelnevalt tuvastanud, et kostja ei rikkunud lepingut

ning hagejal puudub nõue kostja vastu. Kahju hüvitamise nõude eelduseks kohustuse

rikkumise tõttu on kehtiva võlasuhte olemasolu poolte vahel. Võlasuhe võib olla lepinguline

või lepinguväline. Kuivõrd eesmärk on hüvitada eelduslikult kahju, mis tekib rahalise

kohustuse rikkumise tagajärjel, siis käesoleval juhul ei esine põhjuslikku seost kahju ja

rikkumise vahel. Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et hageja õigusabikulude

hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata.

MENETLUSKULUD

30. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seega tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.

TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kooskõlas TsMS §

174 lõikega 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaie Almere

kohtunik