3-17-2888/30 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

16.07.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-2888

Haldusasi

M.R. kaebus kaebajal soodustingimustel pensioniõigusliku

staaži tuvastamiseks ja Sotsiaalkindlustusameti 31.08.2017

otsuse nr 49111 tühistamiseks osas, milles ei arvatud M.R.

töötamist perioodil 05.12.1990-01.08.1994 avaliku teenistuse

staaži hulka ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks

vaadata kaebaja avaldus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: M.R.

Vastustaja: Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud

esindaja Silvia Azojan

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistung 05.03.2018, Tallinnas, millel mindi üle

kirjalikule menetlusele

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Lugeda tuvastatuks, et lisaks Sotsiaalkindlustusameti 31.08.2017 otsuses nr

49111 tuvastatud avalikul teenistuse staažile tuleb M.R.i avaliku teenistuse

staaži hulka lugeda töötamine Mahtra Rohelise vööndi metsamajandi

looduskaitse inspektorina ajavahemikul 05.12.1990 kuni 31.12.1990 (27 päeva)

ja töötamine Riigimetsamaade Mahtra Talituses metsakasutusnõuniku

ametikohal ajavahemikus 1.03.1991-1.08.1994 (kokku 2 aastat ja 5 kuud).

3. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus tuvastada, et tema avaliku teenistuse staaži

hulka tuleb lugeda töötamine Mahtra Rohelise vööndi metsamajandis

01.01.1991-29.02.1992.

4. Kohustada Sotsiaalkindlustusametit vaadata uuesti üle oma 31.08.2017 otsus nr

49111 pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist.

5. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

6. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.08.2018. Vastuseks esitatud

apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates

või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg

3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks

peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 15.08.2017 esitas M.R. Sotsiaalkindlustusametile (SKA) pensioniavalduse ja dokumendid

soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks RPKS ja ATS § 113 alusel. Koos avalduse

ja dokumentidega esitas ta selgituse perioodide 1.01.1991 kuni 29.02.1992 ja 1.03.1992 kuni

1.08.1994 osas.

2. 31.08.2016 otsusega nr 49111 otsustas SKA suurendada M.R. soodustingimustel

vanaduspensioni 25% võrra vastavalt ATS § 113 lg 7 p 3. Sama otsusega ei arvatud ATS § 113

alusel M.R. töötamist perioodil 05.12.1990-01.08.1994 pensioni suurendamiseks õigust andva

ametniku teenistusstaaži hulka (05.12.1990-01.01.1991 (26 päeva) looduskaitse inspektorina ja

01.01.1991-29.02.1992 (1 aasta 1 kuu 28 päeva) metsamajanduse insenerina ning 01.03.1992-

01.08.1994 Riigimetsamaade Mahtra Talituses nõuniku ametikohal (2 aastat ja 5 kuud). Otsuse

kohaselt nimetatud ametikohad looduskaitse insener, metsamajanduse insener ja nõunik

Vabariigi Valitsuse 19.03.2002 määruse nr 97 „Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas olnud

asutuste ja organisatsioonide nende ametikohtade loetelu, kus töötatud aeg arvatakse avaliku

teenistuse staaži hulka“ § 2 lg 1 nimetatud ei ole ja ei saa arvata avaliku teenistuse staaži hulka.

3. M.R. esitas nimetatud otsusele vaide, mis jäeti SKA 28.11.2017 vaideotsusega nr 1.1-

10/42226 rahuldamata.

4. 28.12.2017 saabus Tallinna Halduskohtule M.R.i kaebus, milles kaebaja soovib pärast nõuete

täpsustamist

tema

soodustingimustel

pensioniõigusliku

staaži

tuvastamist

ja

Sotsiaalkindlustusameti 31.08.2017 otsuse nr 49111 tühistamist osas, milles M.R. töötamist

perioodil 05.12.1990-01.08.1994 ei arvatud avaliku teenistuse staaži hulka ning

Sotsiaalkindlustusameti kohustamist vaadata kaebaja avaldus uuesti läbi.

5. 8.01.2018 määrusega võttis kohus M.R.i kaebuse menetlusse ja viis läbi eelmenetluse. Asjas

toimus kohtuistung 3.05.2018, millel mingi üle kirjalikule menetlusele.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

6. Kaebuse esitaja leiab, et Sotsiaalkindlustusamet jättis oma 31.08.2016 otsusega

õigusvastaselt ja tema poolt esitatud dokumente arvestamata tema pensioni suurendamiseks

õigust andva ametniku teenistusstaaži hulka õigusvastaselt arvamata kaebaja töötamise

perioodil 05.12.1990-01.08.1994. Sellest ajast töötas ta 27 päeva (05.12.1990-01.01.1991)

(kaebajal ekslikult avalduses 26 päeva) looduskaitse inspektorina, 1 aasta 1 kuu ja 28 päeva

(01.01.1991-29.02.1992) metsamajanduse insenerina ning 2 aastat ja 5 kuud (01.03.1992-

01.08.1994) Riigimetsamaade Mahtra Talituses nõuniku ametikohal. Ja põhjendab seda

alljärgnevalt:

6.1. Kaebaja märgib, et kõigil neil juhtudel on teda ametnikuks oldud aja jooksul viidud üle

järgmisele ametikohale seoses elukoha või käesolevat asja puudutavas osas seoses asutuse

struktuuri muutustega.

6.2. Kaebaja leiab, et Vabariigi Valitsuse 19.03.2002 määruse nr 97 „Keskkonnaministeeriumi

valitsemisalas olnud asutuste ja organisatsioonide nende ametikohtade loetelu, kus töötatud aeg

arvatakse avaliku teenistuse staaži hulka“ (edaspidi määrus nr 97) § 2 lõike 1 punktide 12, 13

ja 15 kohaselt on ametikohad, mis eeldasid avaliku võimu ülesannete täitmist: looduskaitse

jaoskonnainspektor; metsavalve (vanem)insener; metsakaitse (vanem)insener; metsakasutuse

(vanem)insener; Talituse direktor (peametsaülem), direktori asetäitja.

6.3. Kaebaja selgitab, et 05.12.1990 viidi ta üle looduskaitse inspektori ametikohale, kuna

asutuse struktuuri muudeti – töö sisu jäi samaks ja 01.01.1991 viidi kaebaja üle metsamajanduse

inseneri ametikohale.

Eesti NSV Metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi Mahtra RV Metsamajandi direktori

9.01.1990 käskkirjaga nr 1-7/5 „Ümberkorraldustest metsamajandi koosseisudes“ (p 2.1)

likvideeriti ajutiselt metsakaitse ja -valve inseneri ametikoht ning ülesanded pandi

kutsekaasluse korras looduskaitse inspektorile. 31.10.1990 käskkirjaga nr 1-7/95 „Muudatused

metsamajandi töökohtades“ likvideeriti alates 1.01.1991 muu hulgas metsakaitse ja –valve

inseneri ja looduskaitse inseneri ametikohad ning 5.12.1990. a käskkirjaga nr 1-7/110

moodustati alates 1.01.1991 sisuliselt eelnimetatud likvideeritud ametikohtade asemele

metsamajanduse inseneri ametikoht. 31.12.1990. a käskkirjaga nr 2-1/142 viidi M.R. üle alates

01.01.1991. a looduskaitse inseneri ametikohalt metsamajanduse inseneri ametikohale.

6.4. Kaebaja rõhutab, et käskkirjades märgitud looduskaitse inspektori asemel looduskaitse

inseneri ametikoha nimetamine käskkirjas on ilmne eksimus. Seda kinnitab asjaolu, et

struktuuris ei olnud looduskaitse inseneri ametikohta, samuti asjaolu, et 5.12.1990. a

käskkirjaga nr 2-1/131 on M.R. üle viidud metsakultuuride inseneri ametikohalt looduskaitse

inspektori (mitte inseneri) ametkohale.

Eesti NSV Metsakoodeksi § 1 „Eesti NSV metsaseadusandluse ülesanded“ kohaselt on Eesti

NSV metsaseadusandluse ülesanne reguleerida metsasuhteid eesmärgiga tagada metsade

ratsionaalne kasutamine, nende valve ja kaitse, taastootmine ja tootlikkuse tõus.

Kõike eeltoodut arvestades täitis M.R. määruses nr 97 § 2 punktides 12, 13 ja 15 nimetatud

ametikohtade (metsavalve, -kaitse ja -kasutuse insener) ülesandeid, mis eeldasid avaliku võimu

ülesannete täitmist, sest metsamajanduse inseneri ülesandeks oli Eesti NSV Metsakoodeksis

toodud nõuete järgimine ja täideviimine.

6.5. Kaebaja selgitab, et Mahtra RV Metsamajandi direktori 28.02.1992. a käskkirjaga nr 2-

1/12 viidi seoses metsamajandite likvideerimisega alates 01.03.1992. a üle kõik metsamajandi

töötajad ja viidatud käskkirja punkti 10 kohaselt viidi M.R. üle Riigimetsamaade Mahtra

Talituse koosseisu metsamajanduse insenerina.

Riigimetsamaade Mahtra Talituse peametsaülema 02.03.1992. a käskkirjaga nr 2/1 võeti M.R.

üleviimise korras tööle alates 01.03.1992. a metsakasutusnõunikuna. Riigimetsamaade Mahtra

Talituse põhimääruse kohaselt oli talitus metsavalve asutus. Seega täitsid metsavalve

ülesandeid kõik talituse töötajad. M.R. osales metsaoksjonite komisjoni koosseisus ja

läbiviimises,

koordineeris

talumetsades

tehtavat

tööd

ning

talunike

abistamist

metsamajanduslike küsimuste lahendamisel. Samuti täitis ta peametsaülema asetäitja

ülesandeid aastatel 1992-1994, mis vastab määruses nr 97 § 2 lõike 1 punktis 5 nimetatud

ametikoha (peametsaülem) ülesannetele.

6.6. Kaebaja on seisukohal, et 20.10.1993. a jõustunud metsaseaduse § 3 punkti 6 kohaselt

loetakse metsamajandamiseks metsa kasvatamist, kasutamist, -kaitset ja -valvet. Sellest

tulenevalt täitis M.R. sisuliselt ka metsakasutuse, -kaitse, -kultuuride ja -valve inseneri

(määruse nr 97 § 2 punktid 13–15) tööülesandeid.

Eesti NSV Metsakoodeksi § 127 sätete kohaselt teostasid metsavalvet ja -kaitset vastav

metsavalve, kellel oli koodeksi § 128 alusel õigus tõkestada ja vältida metsakasutamiseks

kehtestatud eeskirjade ja korra rikkumisi ning muud metsale kahju tekitavat tegevust.

Metsaseaduse (jõustumiskuupäev 25.11.1993, kehtetuks muutumise kuupäev 09.01.1999) § 21

lõike 1 kohaselt olid riigi metsavalvetöötajateks Metsaameti ja tema struktuuriüksuste töötajad,

kes tegelesid metsade valve ja kaitsega. Lähtudes käsitletud paragrahvi lõikest 2 oli riigi

metsavalvetöötajal õigus kontrollida metsa kasvatamise, kaitse ja kasutamise ning väljaspool

metsamaad kasvavate puude ja põõsaste ning nende rühmade raie, samuti metsamaterjali veo

ja metsamaterjaliga sooritatavate tehingute seaduslikkust, sõltumata kontrollitava objekti

omandivormist ja asukohast.

Kaebaja selgitab, et töötades metsamajanduse inseneri ja metsakasutusnõunikuna oli ta

metsavalvetöötaja, kellele tulenevalt kehtinud õigusaktidest ja riikliku metsavalve

põhiülesannetest (Eesti Vabariigi riikliku metsavalve määrustik. Kinnitatud VV 15.04.1992

määrusega nr 120; RT 1992, 15, 243) oli tal õigus tõkestada õigusrikkumisi, määrata vastavalt

pädevusele halduskaristusi, teostada õigusrikkumise asjaolude väljaselgitamiseks vajalikke

läbivaatusi ning kohaldada halduskinnipidamisi. Samuti oli metsavalve töötaja kohustatud

rakendama abinõusid õiguserikkumisega riigile tekitatud kahju sissenõudmiseks.

6.7. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et tal oli ka relvakandmise õigus ja samuti olid talle

väljastatud erivahendid (kumminui ja käerauad), mis näitab veelkord, et ta täitis riigivõimu

teostamise ülesandeid.

6.8. Kaebaja väidab, et ta on oma kolleegide tööraamatutes näinud minu kandele sarnast

tööstaaži kannet (2 a 9k), mis on hilisemal ajal parandatud tulenevalt ametinimetuste

ühtlustamisest.

6.9. Kaebuse esitaja ei esitanud tähtaegselt menetluskulude väljamõistmise nõuet ega

nimekirja.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele põhiosas vastu. Vastustaja toob välja, et

ATS § 113 lõike 2 kohaselt säilib isikul, kellel on seisuga 1.4.2013 täitunud vajalik

teenistusstaaž riikliku vanaduspensioni suurendamiseks enne 1.4.2013 kehtinud avaliku

teenistuse seaduse (edaspidi kehtetu ATS) alusel, õigus riikliku vanaduspensioni

suurendamisele sõltuvalt teenistusstaaži pikkusest. ATS § 113 on alusel õigus riikliku

vanaduspensioni suurendamisele isikul, kellel tekkis sellele õigus kehtetu ATS alusel. Kehtetu

ATS § 57 kohaselt suurendatakse ametnikule määratud riiklikku vanaduspensioni vähemalt 10-

aastase kehtetu ATS § 153 alusel arvutatud teenistusstaaži olemasolul sõltuvalt teenistusstaaži

pikkusest.

Kehtetu ATS § 182 lõike 1 kohaselt arvatakse isikule, kes kehtetu ATS jõustumisel 1.1.1996

oli teenistuses, teenistusstaaži hulka enne kehtetu ATS jõustumist riigi või kohaliku

omavalitsuse ametiasutustes ja nimetatud asutustele allunud ettevõtetes, asutustes ja

organisatsioonides ametikohtadel, mis eeldasid avaliku võimu ülesannete täitmist, töötatud aeg,

välja arvatud teenistusaeg endise NSV Liidu julgeolekuorganites või relvajõududes.

Vastavalt kehtetu ATS § 182 lõikele 3 kehtestatakse ametikohtade loetelu riigi või kohaliku

omavalitsuse ametiasutustele allunud ettevõtetes, asutustes ja organisatsioonides, kus töötatud

aeg vastavalt käesoleva seaduse § 153 punktile 1 ja ATS § 182 lõikele 1 arvatakse avaliku

teenistuse staaži hulka, Vabariigi Valitsuse määrusega.

Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas olnud asutuste ja organisatsioonide ametikohtade

loetelu, kus töötatud aeg arvatakse avaliku teenistuse staaži hulka, kehtestati Vabariigi

Valitsuse 19.3.2002 määrusega nr 97 (edaspidi määrus). Määruse § 2 lõikes 1 on toodud

ammendav loetelu metsamajandites või riigimetsamaade talitustes avaliku võimu ülesannete

täitmist eeldanud ametikohtadest ning selles loetelus ei ole nimetatud metsamajanduse inseneri

ega metsakasutuse nõunikku. Pädevus loetelu kehtestamiseks, seega ka muutmiseks ja

täiendamiseks on üksnes Vabariigi Valitsusel. Seega puudub alus arvata M.R.i ATS § 113

alusel vanaduspensioni suurendamiseks õigust andva avaliku teenistuse staaži hulka töötamist

Mahtra Rohelise Vööndi Metsamajandis metsamajanduse insenerina perioodil 1.1.1991 kuni

29.2.1992 ning Riigimetsamaade Mahtra Talituses metsakasutuse nõunikuna perioodil

1.3.1992 kuni 1.8.1994.

Kohtuistungil nõustus vastustaja sellega, et M.R.i töötamist ajavahemikul 05.12.1990-

31.12.1990 (27 päeva) Mahtra RV Metsamajandis looduskaitse inspektorina saab lugeda ATS

§ 113 alusel vanaduspensioni suurendamiseks õigust andva avaliku teenistuse staaži hulka.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Kohus, tutvunud asja kõigi materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, on

seisukohal, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt ja põhjendab oma seisukohta järgnevalt.

9. Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 182 lõike 1 kohaselt arvatakse teenistusstaaži hulka enne

avaliku teenistuse seaduse jõustumist riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutustes töötatud

aeg ja nimetatud asutustele allunud ettevõtetes, asutustes ja organisatsioonides ametikohtadel,

mis eeldasid avaliku võimu ülesannete täitmist, töötatud aeg, välja arvatud teenistusaeg endise

NSV Liidu julgeolekuorganites või relvajõududes.

10. ATS § 182 lg 2 ja 3 kohaselt kehtestab ametikohtade loetelu riigi või kohaliku omavalitsuse

ametiasutustele allunud ettevõtetes, asutustes ja organisatsioonides, kus töötatud aeg vastavalt

seaduse § 153 punktidele 1 ja käesoleva paragrahvi 1. lõikele arvatakse avaliku teenistuse staaži

hulka, Vabariigi Valitsuse määrusega.

Tulenevalt ATS § 182 lõikest 3 kehtestas Vabariigi Valitsuse 19.03.2002 määrusega nr 97

(edaspidi Määrus nr 97) „Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas olnud asutuste ja

organisatsioonide nende ametikohtade loetelu, kus töötatud aeg arvestatakse avaliku teenistuse

staaži hulka“.

Nimetatud määruse § 1 kohaselt arvatakse avaliku teenistuse staaži hulka ENSV

Metsamajanduse ministeeriumile, ENSV Põllumajanduse ja Varumise ministeeriumi

Metsamajanduse Peavalitsusele, ENSV Ministrite Nõukogu Metsamajanduse ja Looduskaitse

Peavalitsusele, ENSV Metsamajanduse ja Looduskaitse ministeeriumile, ENSV Looduskaitse

ja Metsamajanduse komiteele ja Eesti Vabariigi Keskkonnaministeeriumile allunud

metsamajandites ja metskondades, Metsaameti riigimetsamaade talitustes ja metskondades,

Metsainstituudis, Metsakatsejaamas ning kaitsealade administratsioonides riikliku järelevalve

funktsioone teostanud, määruse nr 97 §-s 2 loetletud ametikohtadel töötatud aeg.

Määruse nr 97 § 2 lõikes 5 on toodud loetelu metskondade ametikohtadest, mis eeldasid avaliku

võimu ülesannete täitmist. Määruses toodud ametikohtade loetelus ei olnud käesolevasse asja

puudutavalt metsamajandite ja riigimetsamaade talituse osas (§ 2 lg 1) vastavalt

metsamajanduse inseneri, millel kaebaja töötas 01.01.1991-29.02.1992 (1 aasta 1 kuu ja 28

päeva) ja talituses nõuniku, millel kaebaja töötas 01.03.1992-01.08.1994 (2 aastat ja 5 kuud),

ametikohta.

11. Kohus leiab, et kuigi senini on ATS tänaseks kehtetu redaktsiooni § 182 lg 1 ja lg 3 alusel

Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud ametikohtade loetelu käsitletud ammendavana, ei ole

selline seaduse tõlgendus ainuvõimalik ja arvestades seaduse ja Määrusega nr 97 reguleeritud

õigussuhteid ning nendega seotud ajaloolisi asjaolusid, ka mõistlik ja õiglane.

Kohus on seisukohal, et seaduse kitsas tõlgendus on sisuliselt vastuolus Põhiseaduse §-ga 12,

sest diskrimineeriks sellisena neid inimesi, kes teostasid avalikku võimu ja olid sisuliselt

riigiametnikud ametikohtadel, mille nimetused erinevad nimekirjas toodutest, kuid milledel

täidetud tööülesanded olid sisuliselt ainult avalikus teenistuses olevatele ametnikele omased ja

seotud riigivõimu teostamisega.

Kohus peab vajalikuks märkida, et kohtul on tulenevalt Riigikohtu poolt korduvalt

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses väljendatud seisukohale kohustus võimalusel

õigusakte tõlgendada kooskõlas Põhiseadusega ja juhul, kui see ei ole võimalik, jätta vastav

õigusakt rakendamata ning algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus.

12. Käesoleval juhul leiab kohus, et Määruse nr 97 aluseks olnud ATS-i § 182 lg 1 ja lg 3

koostoimes on võimalik tõlgendada nii, et need ei välista lõplikult võimalust, et ka nimekirjas

nimetatud ametikohtadega erinevatel ja sageli taasiseseisvumisjärgse ajajärgu eripärast

tulenevatel põhjustel mitte täpselt samasid nimetusi kandnud ametikohtadel töötanud ja

avalikku võimu teostanud isikute töötamist saab lugeda võrdseks Määruses nr 97 toodud

ametikohtadel töötamisega. Kohus märgib siinkohal asjaolu, et ATS § 182 lg 1 ja määruse nr

97 lg 2 pealkirjast ja tekstist tulenevalt on nimekirjas ametikohad, mis eeldasid avalikku võimu

ülesannete täitmist. Tõlgendades seadust grammatiliselt võib sellest loogiliselt järeldada, et

lisaks avaliku võimu teostamist eeldanud ametikohtadele on olemas ka ametikohad, mis nende

nimetuse järgi ei eeldanud paratamatult avaliku võimu ülesannete täitmist, kuid võisid siiski

tegeliku töö sisuna vastavate tööülesannete olemasolul seda samal määral nõuda. Teisisõnu

täitsid nendel ametikohtadel töötanud inimesed tegelikult ametnikena avaliku võimu ülesandeid

ja ametiasutustel ning kohtul on võimalik vajadusel ja eriti isikute õigusi puudutavate küsimuste

(nende hulka kuuluvad kohtu veendumusel kindlasti ka pensionitega seotud soodustused)

lahendamisel vastavad asjaolud kindlaks teha ning neid otsustamisel arvesse võtta. Kohus leiab,

et kui seadusandja oleks soovinud sellise tõlgenduse välistada, oleks ta näiteks § 182 lg 1

sõnastuses pärast sõna „arvatakse“ kasutanud välistavat sõna „ainult“. Seda seadusandja teinud

ei ole ja seetõttu loeb kohus võimalikuks hinnata asja lõplikul lahendamisel esitatud tõendeid,

mis seostuvad kaebaja töö ja täidetud ametiülesannetega, ning alles seejärel langetada lõplik

otsus kaebuse osas.

13. Kohus käsitleb kõigepealt kaebaja töötamist Mahtra RV Metsamajandis ajavahemikul

05.12.1990 kuni 31.12.1990 looduskaitse inspektorina (I), seejärel kaebaja töötamist

Riigimetsamaade Mahtra Talituse metsamajanduse inseneri ametikohal 01.01.1991-29.02.1992

(II) ning viimasena samas talituses töötamist metsakasutusnõuniku ametikohal 01.03.1992-

01.08.1994 (III).

I

14. Käesolevas asjas ei ole sisulist vaidlust, et kaebaja töötas Mahtra RV Metsamajandis

ajavahemikul 05.12.1990 kuni 31.12.1990 looduskaitse inspektorina. Seda kinnitab tõendina

Mahtra RV Metsamajandi direktori T. Kalmeti käskkiri 05.12.1990 nr 2-1/131, mille § 2

nähtub, et M.R. on viidud alates 05. dets. 1990.a. metsakultuuride inseneri ametikohalt

looduskaitse inspektori ametikohale. Looduskaitse inspektori ametikoht (rajooni- või

jaoskonna) on toodud Määruse nr 97 §-s 2. Nähtuvalt kaebaja poolt osaliselt vaidlustatud

otsusest nr 49111 on vastustaja küll selle põhjendustes esialgu õigesti märkinud, et kaebaja

töötas looduskaitse inspektorina, kuid on otsustamisel märkinud muuhulgas, et loodukaitse

inseneri ametikoht ei ole toodud Määruse nr 97 § 2 lg 1 nimekirjas ja seetõttu ei saa töötamist

sellel ametikohal arvata avaliku teenistuse staaži hulka. Kohus märgib, et kaebaja ei

vaidlustanud seda perioodi esitatud vaides ja seetõttu ei leia nimetatud küsimus kajastamist

28.11.2017 vaideotsuses nr 1.1-10/42226.

Kohtuistungil esitatud menetlusosaliste seisukohtadest ja esitatud tõenditest lähtudes leiab

kohus, et vastustaja on vaidlustatud otsuses nr 49111 lõpliku otsuse langetamisel ekslikult

asunud seisukohale, et kaebaja töötas looduskaitse insenerina. Ilmselt viis sellise eksimuseni

Mahtra RV Metsamajandi direktori 31.10.1990 käskkiri nr 2-1/142 (tl 8), mille § 2 on ekslikud

märgitud, et M.R. viiakse üle looduskaitse inseneri ametikohalt metsamajanduse inseneri

ametikohale. Kohus märgib, et nõustub sarnaselt vastustaja esindajaga, et tegemist oli

eksimusega käskkirja vormistamisel. Nimelt nähtub nii Mahtra RV Metsamajandi direktori T.

Kalmeti 05.12.1990 käskkirjast nr 2-1/131 (tl 10), kui ka kaebaja tööraamatu väljavõttest (tl

20), et kaebaja on 05.12.1990 üle viidud looduskaitse inspektori ametikohale ehk ametikohale,

mis on nimetatud Käskkirjas nr 97.

15. Eeltoodut arvesse võttes loeb kohus tuvastatuks, et kaebaja oli ajavahemikul 05.12.1990

kuni 31.12.1990 (27 päeva – kaebuses ekslikult 26 päeva) ametikohal, millel töötamine loetakse

avaliku teenistuse staaži hulka vastavalt 01.04.2013 jõustunud ATS § 107 lg 1 p1.

II

16. Käesolevas asjas on sisuline vaidlus küsimuse üle, kas kaebaja töötamist Riigimetsamaade

Mahtra Talituse metsamajanduse inseneri ametikohal 01.01.1991-29.02.1992 saab lugeda

avaliku teenistuse staaži hulka.

17. Kohus märgib seda küsimust lahendama asudes kõigepealt, et metsamajanduse inseneri

ametikohta ei ole Määruse nr 97 § 2 lg 1 toodud loetelus ja selle üle vaidlust ei ole.

18. Kaebaja leiab, et vaatamata asjaolule, et ta töötas formaalselt 01.01.1991-29.02.1992

Mahtra RV Metsamajandi metsamajanduse inseneri ametikohal, tuleb ka see periood arvestada

tema avaliku teenistuse staaži hulka. Kaebaja väidab, et 31.10.1990 käskkirjaga nr 1-7/95

„Muudatused metsamajandi töökohtades“ likvideeriti alates 1.01.1991 muu hulgas metsakaitse

ja –valve inseneri ja looduskaitse inseneri ametikohad ning 5.12.1990. a käskkirjaga nr 1-7/110

(tl 7) moodustati alates 1.01.1991 sisuliselt eelnimetatud likvideeritud ametikohtade asemele

metsamajanduse inseneri ametikoht, millele ta nimetati ametisse alates 01.01.1991. Kaebaja

väidab, et seetõttu täitis ta sisuliselt Määruse nr 97 § 2 punktides 12, 13 ja 15 nimetatud

ametikohtade (metsavalve, -kaitse ja -kasutuse insener) ülesandeid, mis eeldasid avaliku võimu

ülesannete täitmist, sest metsamajanduse inseneri ülesandeks oli Eesti NSV Metsakoodeksis

toodud nõuete järgimine ja täideviimine.

19. Kohus loeb käesolevas asjas esitatud tõendite alusel tuvastatuks, et kaebaja viidi Mahtra

RV Metsamajandi direktori 31.12.1990 käskkirjaga isikulise koosseisu kohta nr 2-1/142 (tl 8)

alates 01.01.1991 isiklikul nõusolekul looduskaitse inseneri (kaebaja väitel ja eelmises osas

tõendamist leidnult looduskaitse inspektori) ametikohalt metsamajanduse inseneri ametikohale,

millel ta töötas kuni 29.02.1992. Nimetud ametikoha töökohustused pidid vastavalt Mahtra RV

Metsamajandi direktori kt 05.12.1990 käskkirjale Ametikoha moodustamine nr 1-7/110 (tl 7)

punktile 2 välja töötama ökonomist ja kaadrite inspektor. Nimetatud ametikoha –

metsamajanduse inseneri - töökohustusi määratlevat dokumenti käesoleva kohtumenetluse ajal

leida ei õnnestunud.

20. Kohus märgib, et vastavalt Keskkonnaministeeriumilt välja nõutud dokumentidega koos

18.04.2018 esitatud seisukohale (tl 115-116) reguleeris sel ajal metsavalve koosseisu kuulumist

kõigepealt muuhulgas Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse ministri 25.06.1976. a

käskkiri nr 125 „NSVL riikliku metsavalve koosseisu kuuluvate töötajate loetelu ja

ametitunniste kinnitamise kohta“, mille lisas 4 toodud loetelus on nimetatud 30 ametikohta,

kuid metsamajanduse inseneri ametikohta selles ei sisaldu. Teiseks reguleeris seda ENSV

Ministrite Nõukogu 1982. a määrus nr 353, mille punkti 3a kohaselt loeti mh riiklike

metsamajandusorganite struktuuriüksuste insenerid riiklikeks inspektoriteks. Samas leidis

Keskkonnaministeerium, et tegemist ei ole siiski konkreetse ametikoha nimetusega vaid

üldpõhimõtte kirjeldusega. Kohus mõistab seda nii, et iga inseneri ametikoha täpsemad

tööülesanded tuli määratleda metsamajandusorganitel endil, mida tõendab ka eelpoolnimetatud

Metsamajandi direktori kt 05.12.1990 käskkiri.

Keskkonnaamet toob oma vastuses täiendavalt välja, et Määruses nr 97 on varasemad riikliku

metsavalve ametikohad loetletud vaid osaliselt, sest selline oli tollel hetkel Vabariigi Valitsuse

seisukoht. Selle seisukoha kohta on Tallinna Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-07-1233 öelnud

29.03.2009 antud kohtuotsuses järgmist (punktid 15 ja 16): „ATS § 182 lg 3 kohaselt kehtestab

ametikohtade loetelu riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutustele allunud ettevõtetes,

asutustes ja organisatsioonides, kus töötatud aeg vastavalt käesoleva seaduse § 153 punktile 1

ja käesoleva paragrahvi 1. lõikele arvatakse avaliku teenistuse staaži hulka, Vabariigi Valitsus

määrusega. Seadusest ei saa järeldada, et valitsusele tehti kohustuseks kehtestada näitlik või

lahtine loetelu. Selliseks tõlgenduseks ei anna alust ka määrus nr 97 ise, mis nimetab

konkreetsed asutused ja ametikohad neid asutustes, millistel töötatud aeg arvatakse avaliku

teenistuse staaži hulka. /…/ Ringkonnakohus leiab, et riigil on lai otsustusruum otsustamaks,

millistel ametikohtadel töötamist võrdsustada avaliku teenistusega vastava staaži arvesse

võtmise mõttes. Pensioniõigusliku staaži suurendamisega kaasneksid riigile olulised rahalised

kulutused. Kõigi ametikohtade ühesuguse kohtlemise välistab seetõttu riigi rahaliste vahendite

piiratus. Seadusandja otsustus pensioni sätestamisel ei saa kaasa tuua kõigi samaväärse

tähtsusega ameti- või töökohtadel töötanud isikute ootust pensioni saamiseks.“

Keskkonnaministeerium lisab, et ta on küll teinud mitmel korral Vabariigi Valitsusele

ettepaneku määruses nr 97 toodud ametikohtade loetelu täiendamiseks, kuivõrd riikliku

metsavalve töötajate ametikohtade osas valitseb nimetuste paljusus ja sellest on tekkinud palju

segadust, kuid Vabariigi Valitsus on need ettepanekud tagasi lükanud.

21. Kohus märgib siinkohal eraldi, et nõustub suures osas selle osaga Ringkonnakohtu

seisukohast, et seadusega tehti Vabariigi Valitsusele tehti kohustus kehtestada mitte näitlik või

lahtine loetelu nendest ametikohtadest, vaid et nimetatud nimekirja kinnitanud määrus ise ei

võimalda seda nimekirja laiendavalt tõlgendada. Samas ei nõustu kohus Ringkonnakohtu

seisukohaga selles osas, et kõigi ametikohtade ühesuguse kohtlemise välistab riigi rahaliste

vahendite piiratus ja et seadusandja otsustus pensioni sätestamisel ei saa kaasa tuua kõigi

samaväärse tähtsusega ameti- või töökohtadel töötanud isikute ootust pensionite saamiseks.

Kohus märgib, et on juba eelpool leidnud, et selline seisukoht oleks sisuliselt vastuolus

Põhiseaduses toodud võrdse kohtlemise printsiibiga. Lisaks leidis kohus, et seadusandja ei ole

selgesõnaliselt välistanud, et kohtul oleks võimalik vastavate asjaolude ilmnemisel ka sõltumata

kehtestatud nimekirjast avaliku teenistuse staaži tuvastada. Kohus märgib, et tekkinud

olukorras, kus Vabariigi Valitsus on Keskkonnaministeeriumi väitel teinud mitmel korral

Vabariigi Valitsusele ettepaneku määruses nr 97 toodud ametikohtade loetelu täiendamiseks,

kuivõrd riikliku metsavalve töötajate ametikohtade osas valitseb nimetuste paljusus ja sellest

on tekkinud palju segadust, kuid Vabariigi Valitsus on olukorra lahendamise ettepanekud tagasi

lükanud, leiab kohus, et isikute võrdse kohtlemise tagamiseks Põhiseaduse mõtte kohaselt ei

saa lähtuda ainult Vabariigi Valitsuse kehtestatud määrusest ja sisuliselt tõendamata asjaolust,

et penisoniõigusliku staaži suurendamisega kaasneksid riigile olulised rahalised kulutused

Kohus on seisukohal, et seadust saab ja tuleb käesoleval juhul tõlgendada põhiseaduse § 12

mõttele vastavalt.

Kohus märgib oma seisukohta põhjendades, et esiteks ei saa eeldada igal üksikul juhul

penisoniõigusliku staaži tuvastamisel üldist ja veel vähem olulist mõju riigieelarvele. Teiseks

ei ole sellisel avaliku teenistuse staaži sellisel kohtulikul tuvastamisel tegemist nimekirja

täiendamisega uute ametikohtadega, mis väljuks kohtu pädevusest. Küll aga on kohtul tekkinud

olukorras kaheldamatult tema poole pöördumisel kohustus tagada isikute õiguste kaitse ja

võrdse kohtlemise tagamine Põhiseaduse mõttes.

22. Kohus leiab, et juhul, kui isik kohtumenetluses kogutud tõendite valguses täitis sisuliselt

avaliku võimu ülesandeid vaieldamatult ja võrdelt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud

nimekirjas olevatel ametikohtadel töötanud isikutega, kuid tulenevalt Eesti Vabariigi

taasiseseisvumisjärgsel ajal valitsenud õiguslikust ja mõistelisest korrastamatusest ning

võimatusest ette näha tol ajal kasutatud ametinimetuste seost tulevikus kehtestatavate

pensioniõigusliku staaži ametikohtade loeteluga ja oma õigusi koheselt kaitsta, puudub õigustus

isiku ebavõrdseks kohtlemiseks võrreldes nende isikutega, kelle ametinimetus on loetelus

olemas.

Kohus märgib, et sisuliselt samas olukorras on riik seoses tervistkahjustava tööga seotud

sooduspensionile õigust andva staaži määramisel. Üldiselt tunnustatud praktika kohaselt on

kohtul sellistel juhtudel õigus ja ka kohustus iga juhtumi korral eraldi tuvastada

tervistkahjustavates tingimustes töötamine.

Võrreldes avaliku võimu teostamisega on vastav valdkond palju laiem ja hõlmatud inimeste

töökohtade arv palju suurem hõlmates sisuliselt kogu majandussääri. Ka lükkab sellise üksikul

kaebusel põhineva meetodi kasutamise võimalikkus selles sfääris sisuliselt ümber

ringkonnakohtu esitatud riigile võimalikult tekkivate prognoosimatute liigsete ja oluliste

rahaliste kulutuste argumendi, sest võimalike vastavate taotluste-kaebuste arv on avaliku

teenistuse osas metsamajanduse valdkonnas ilmselgelt oluliselt väiksem.

23. Kohus peab siinkohal oluliseks veel välja tuua moraalse argumendi – avaliku teenistuse

staaži tuvastamata jätmise puhul karistaks riik neid üldist tunnustamist väärivaid inimesi, kes

on osa või isegi kogu oma töise elu pühendanud kõigi riigi elanike avalike ja ühiste huvide

teenimisele ja talunud oma töökohaga seotud piiranguid seoses teenistuseetikaga ja õigusega

materiaalsele heaolule (alates reeglina väiksemast palgast avalikus sektoris võrreldes

erasektoriga ja lõpetades mitmel oma teadmistele ja oskustele vastaval ametikohal töötamise

ning äritegemise keeluga (vt näiteks Eesti Vabariigi riikliku metsavalve määrustik p.26-33 tl

127). Kaheldamatult ei oleks selline lähenemine kooskõlas isikute võrdse kohtlemise

põhimõttega kõige laiemas plaanis ja vähemalt käesoleva otsuse langetanud kohtuniku

õiglustundega.

24. Eeltoodule vaatamata leiab kohus, et käesolevas asjas ei ole ajaperioodi 01.01.1991 kuni

29.02.1992 osas tõendamist leidnud, et kaebaja oleks täitnud sel ajal avaliku võimu

teostamisega seotud ülesandeid võrdselt nimekirjas toodu ametikohtadel töötanud isikutega.

Vaatamata kohtu täiendavatele järelepärimistele ei ole kohtul seoses kaebaja töötamisega sel

ajaperioodil ühtegi usaldusväärset ja selget tõendit, mis kinnistaks, et kaebaja täitis sel ajal

avaliku võimu ülesandeid. Kohus leiab, et kaebaja väited nagu oleks 5.12.1990. a käskkirjaga

nr 1-7/110 moodustatud alates 1.01.1991 31.10.1990 käskkirjaga nr 1-7/95 „Muudatused

metsamajandi töökohtades“ alates 1.01.1991 likvideeritud metsakaitse ja –valve inseneri ja

looduskaitse inseneri ametikohtade asemele metsamajanduse inseneri ametikoht. Nähtuvalt

5.12.1990 käskkirja nr 1-7/110 punktist 2 ei ole likvideeritud ametikohtade ülesanded

automaatselt üle läinud loodud metsamajanduse insenerile, vaid viimase ametikoha

töökohustused tuli alles välja töötada vastavalt käskkirja nr 1-7/119 punktile 2 ökonomistil ja

kaadrite inspektoril.

25. Kohus märgib, et on küll tõenõoline, et osa või isegi enamus vastavate ametikohtade

ülesannetest kanti üle uuele ametikohale, kuid käesoleval juhul puuduvad kohtu hinnangul

selles osas kaebaja avaliku teenistuse staaži tõendamisel positiivse otsuse langetamiseks

vajalikud dokumentaalsed tõendid.

Kohus märgib, et ka selles küsimuses tunnistusi andnud H. H. puudus täpne ülevaade kaebaja

tööülesannetest ja tema kokkupuude oli kaebajaga sel perioodil väga vähene tulenevalt

erinevates kohtades töötamisest.

Kaebaja enda väiteid ei saa kohus muude olemasolevate tõendite valguses pidada

otsustatavateks, sest nende usaldusväärsus on vähemalt teoreetiliselt küsitav seoses kaebaja

huvitatusega menetluse tulemusest. Kaebaja poolt riigivõimu ülesannete täitmist sel perioodil

ei tõenda ka üski muu menetluse käigus kogutud tõend.

Seetõttu jätab kohus kaebaja taotluse avaliku teenistuse staaži tuvastamiseks perioodi

01.01.1991- 29.02.1992 osas rahuldamata.

III

26. Kohus loeb viimase vaidlusaluse perioodi - 01.03.1992-01.08.1994 - osas tõendatuks, et

kaebaja viidi Mahtra RV metsamajandi direktori 28.02.1992 käskkirjaga nr 2-1/12 (tl 41- 43)

seoses metsamajandi reorganiseerimisega üle Riigimetsamaade Mahtra Talituse koosseisu

metsamajanduse inseneri ametikohale ja 2.03.1992 Riigimetsamaade Mahtra Talituse

Peametsaülema käskkirjaga nr 2/1 võeti üleviimise korras alates 1.03.1992 tööle

metsakasutusnõuniku ametikohale. Nimetatud ametikohal – metsakasutusnõunik – töötas M.R.

kuni 1.08.1994, mil ta võeti tööle Rapla Metsaametisse seoses Mahtra osakonna

reorganiseerimisega inspektori ametikohale.

27. Kohus märgib, et Riigimetsamaade Mahtra Talituse põhimääruse p 1 kohaselt oli talitus

Eesti Vabariigi Metsaameti alluvuses tegutsev piirkondlik riikliku metsavalve asutus, kes on

Eesti Metsafondi osafondi hoidjaks metsakasvatuse, kasutuse ja kaitse korraldaja.

Riigimetsamaade Mahtra Talituse põhimääruse p. 6 kohaselt (tl 47-48) oli talituse

põhiülesandeks „Eesti Metsafondi osafondi tulude laekumise korraldamine, kulude

kavandamine ja sihipärase kasutamise kontroll“. Põhiülesande täitmiseks oma tööpiirkonnas

tuli talitusel muuhulgas vastavalt Põhimääruse p.7.1 pidada arvestust metsade pindala ning

puiduvaru üle ning prognoosida metsade kasutamise määrad, p.7.2. koordineerida ja kontrollida

metsamajanduskavade

täitmist

ja

metsamajandustöödeks

ettenähtavate

vahendite

sihtotstarbelist kasutamist, p.7.3. korraldada riigimetskondade vahendusel raiefondi

ettevalmistamist ja kasvava metsa müüki oma tööpiirkonna riigimetskondades ning rahaliste

vahendite laekumist osafondi pangaarvele, p.7.4 kontrollida vajadusel riigimetskondade

raielankidel kasvava metsa materiaalset ja rahalist hindamist, p. 7.8. kaitsta riigi kui omaniku

õigusi riigimetsamaade omandiküsimustes. Vastavalt põhimääruse punktidele 8.1. oli talitusel

õigus kontrollida oma volituste piires metsades Eesti Vabariigi metsaseaduse vastuvõtmiseni

ENSV metsakoodeksi ja teiste Eesti vabariigis kehtivate normatiivaktide, Eesti Vabariigi

Riikliku Metsaameti ja tema teenistuste otsuste täitmist, 8.2. kontrollida metskondade rahaliste

vahendite sihtotstarbelist kasutamist, 8.3. vormistada ettekirjutusi, protokolle, määrata

halduskaristusi ja nõuda sisse riigile tekitatud kahju ning tõstatada rikkumises süüdiolevate

isikute vastutusele võtmist vastavalt kehtivale korrale, p.8.6. peatada riigimetsades kehtivale

korrale mittevastav tegevus või ebaratsionaalne metsakasutus, p.8.7. teha ettepanekuid

riigimetsamaade ja looduskeskkonna kasutamist, mõjutamist või ohustamist reguleeriva

seadusandluse täiendamiseks või muutmiseks.

Kohus on seisukohal, et kõik need ülal loetletud ülesanded näitavad selgelt, et Riigimetsamaade

Mahtra Talitus oli riigivõimu teostav asutus ja tema vastavate põhiülesannete täitmisega seotud

ametiülesannetega töötajad olid vaieldamatult avalikku võimu teostavateks isikuteks.

Kohus märgib, et nähtuvalt nii Mahtra RV Metsamajandi direktori 28.02.1992 käskkirja nr 2-

1/12 punktist 10 (tl 42 pöördel), kui ka talituse peametsaülema 2.03.1992 käskkirjast nr 2/1, oli

talituse koosseisus selle loomisel 3 töötajat – peametsaülem, metsakasutusnõunik ja

raamatupidaja-ökonomist, hiljem lisandus neile tunnisaja H. H. kinnitusel inspektor.

28. Kohus on seisukohal, et arvestades talituse koosseisu ja tööülesandeid ning selle

peametsaülema H. H. poolt kohtus tunnistajana antud selgitusi (kohtuistungi salvestus

11:06:48-11:57:36),

on

üheselt

tuvastatud,

et

vaatamata

kaebaja

ametikoha

metsakasutusnõunik puudumisele määruse nr 97 loetelust, täitis kaebaja metsakasutusnõuniku

nimetusega ametikohal vaieldamatult avaliku võimu teostamisega seotud ülesandeid. Seoses

ametinimetusega “metsakasutusnõunik“ selgitas H. H. kohtuistungil, et selle kasutuselevõtt oli

eelkõige tulenev soovist eemalduda nõukogudeaegsest ametinimetusest metsakasutusinsener,

mitte aga eelkõige mingitest muutunud ametikohustustest (11:29.58-) Neid tuli seoses

metsavalve ümberkorraldamisega pigem just kontrolli osas juurde.

Kohus märgib, et Määrus nr 95 § 2 p 15 on avaliku võimu ülesannete täitmist eeldanud

ametikohana toodud metsakasutuse (vanem)insener. Lisaks toob kohus siinkohal välja, et

nähtuvalt Lisast nr 1 Eesti Riikliku Metsaameti käskkirjale 31. juulist 1992. nr 67 oli

Riigimetsamaade talituses riikliku metsavalve koosseisu kuuluvate töötajate loetelus

peametsaülem ja tema asetäitja ning metsainspektor või muud töötajad metsainspektori

ülesannetes ehk vastav käskkiri nägi sisuliselt ette selge õigusliku võimaluse kasutada

metsainspektori

ametinimetuse

asemel

muid

ametinimetusi.

Kohus

märgib,

et

metsa(kasutus)inspektori ja nõuniku ametiülesandeid kirjeldavate tõenditena saab käesolevas

asjas kaudsete tõenditena arvesse võtta tl 96-97 toodud Alutaguse Talituse töökirjeldused,

millest nähtub nii metsainspektori kui nõuniku poolt täidetud tööülesannete ulatus kui ka see,

et need on selgelt avaliku võimu teostamist eeldavad ülesanded, kusjuures mõlemal on õigus

rakendada sanktsioone. Kohus möönab, et need tõendid ei puuduta otseselt Mahtra talitust, kuid

on seisukohal, et need iseloomustavad tolleaegseid arusaamu ja suundi tööülesannete jagamisel.

Lisaks kinnitavad kohtu sellist arusaama ka tunnistaja H. H. ütlused kohtuistungil.

29. Kohus märgib, et eelmises punktis toodu näitab üheselt, et kirjeldatud ajaperioodil toimusid

metsamajanduses ja metsakorralduses väga sagedased ja suured muudatused, mis kestsid

tegelikus elus edasi ka pärast käesolevas otsuse osas käsitletavat perioodi. Vaatamata neile

muudatustele tuli metsavalves ja ka konkreetses talituses erinevate ametinimetuste all töötanud

inimestel täita neid, vaieldamatult avaliku võimu teostamist eeldavaid, ülesandeid, mida neile

pandi nii seaduse, alamalseisvate õigusaktide kui ka ametiülesannetega. Kohus on seetõttu

jätkuvalt eelnevalt väljendatud seisukohal, et valitsuse kehtestatud ametikohtade loetelu ei saa

olla lõpliku otsuse langetamise avaliku teenistuse staaži määratlemisel lõplikult siduv ja kohtul

on võimalik kõiki tõendeid arvestades tuvastada konkreetse isiku avaliku teenistuse staaž ka

juhul, kui vastav ametikoht ei ole mingil põhjusel loetellu (nimekirja) lisatud.

30. Kohus peab vajalikuks eraldi välja tuua veel kaks täiendavat kogutud tõenditega seotud

asjaolu, mis kohtu arvates üheselt kinnitavad, et kaebaja täitis vähemalt Riigimetsamaade

Mahtra Talituses avaliku võimu ülesandeid.

31. Kõigepealt toob kohus välja, et kaebaja on kohtule esitanud mitmed käskkirjad, millele tema

riigi esindajana on alla kirjutanud ja mis tõendavad tema poolt riigivõimu teostamist

Riigimetsamaade Mahtra Talituses töötatud ajal. Nii on kaebaja muuhulgas allkirjastanud

29.05.1992 käskkirjad nr 1/12, 1/13 ja 1/14, millega anti riigi metsamaid ajutusse kasutusse

eraisikule kuni maaomandusse andmiseni kooskõlas maareformi seadusega (tl 15 pöördel, 16).

Samuti on ta 01.06.1992 käskkirjaga nr 1/15 ja 14.08.1992 nr 1/22 langetanud

personalipoliitikasse puudutanud otsuseid. Asjaolu, et M.R. pidi kindlasti täitma avaliku võimu

teostamise ülesandeid käesolevas osas käsitletava perioodi sees, näitab ka tema määramine

Rapla Metsaameti Peametsaülema 25.aprilli 1994 a. käskkirjaga nr. 9 tema asendajaks 02.-

06.1994. See käskkiri ja ka eelpoolmainitud käskkiri ning H. H. tunnistused kohtuistungil

(kohtuistungi salvestus 11:43.30- ) näitavad selgesti, et sisuliselt täitis kaebaja kogu selle

perioodi jooksul vajadusel ka peametsaülema asetäitja (abimetsaülema) kohustusi, kuigi

tulenevalt talituse väiksusest vastavat ametikohta eraldi ei loodud.

32. Kohus loeb tunnistaja ütlustega tõendatuks (kohtuistungi salvestus 11:51:24 -) ka asjaolu,

et M.R.il oli kindlasti ametist tulenev õigus erivahendite kasutamiseks ja talle olid väljastatud

riigi poolt erivahendid ise (kumminui ja käerauad) ja on võimalik, et ka õigus ameti(tuli)relva

kasutamiseks ning vastav ametirelv. See näitab kohtu arvates täiendavalt, et kaebaja täitis

vaieldamatult riigivõimu teostamise ülesandeid.

33. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et käesoleval juhul on üheselt tõendamist leidnud, et

ajavahemikul

01.03.1992-01.08.1994

töötades

Riigimetsamaade

Mahtra

Talituse

metsakasutusnõuniku

ametikohal,

teostas

kaebaja

sisuliselt

tegelikult

ja

reaalselt

riigiametnikuna avalikku võimu ja see periood on võimalik ja tuleb lugeda tema avaliku

teenistuse staaži hulka erinevalt vastustaja 31.08.2017 otsusega tuvastatust. Kohus rahuldab

seetõttu ka kaebaja kohustamiskaebuse ja kohustab Sotsiaalkindlustusametit pärast käesoleva

kohtuotsuse jõustumist uuesti üle vaatama oma 31.08.2017 otsuse nr 49111.

34. Kuna menetlusosalised ei ole menetluskulude väljamõistmist õigeaegselt seaduses

sätestatud vormis taotlenud, jäävad menetluskulud vastavalt HKMS § 109 lg 1 nende endi

kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik