2-17-15817/35 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

RESOLUTSIOON

1. Keelduda XX apellatsioonkaebuse Harju Maakohtu 24.05.2018 otsuse peale

menetlusse võtmisest.

2. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud XX kanda. Kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

3. Teatada

apellatsioonkaebuse

menetlusse

võtmisest

keeldumisest

kõigile

menetlusosalistele käesoleva määruse ärakirja kättetoimetamisega.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Ele Liiv, Kaupo Paal

Määruse tegemise aeg ja koht

04.07.2018, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-15817

Kohtuasi

XX (X) hagi YY (Y) vastu sundtäitmise

lubamatuks

tunnistamiseks

täiteasjas

nr

025/2005/211

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 24.05.2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

4 648,75 eurot

Menetlustoiming

Menetlusse võtmisest keeldumine

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja XX (ik XXXXXXXXXXX)

Kostja YY (ik XXXXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Natalia Lausmaa

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Asjaolud ja hageja nõue

1. XX (hageja) esitas 23.10.2017 Harju Maakohtule hagi YY (kostja) vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks põhjusel, et sundtäidetav nõue on aegunud. Täitedokumendiks oli

Harju Rajooni Rahvakohtu 1988. aasta lahend nr AA-40/80, millega mõisteti hagejalt kostja

kasuks välja elatis kahe lapse AA ja II ülalpidamiseks kuni nende täisealiseks saamiseni.

Täitemenetluses sundtäideti 4 648,75 euro suurust nõuet, millele lisandusid täitekulud.

Lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 164 lg-st 2, § 154 lg-test 1 ja 2 ning

asjaoludest, et AA sai täisealiseks 25.04.2006 ja II 17.07.2003, aegus kostja nõue vastavalt

26.04.2016 ja 18.07.2013.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu, märkides, et nõue ei olnud aegunud. Kostja nõue aegub

01.03.2021.

Maakohtu otsus

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, mõistes hagejalt kostja

kasuks välja menetluskulude hüvitise 600 eurot. Täitedokumendist tuleneva nõude kümne aasta

pikkune aegumisperiood hakkas kulgema 05.04.2011 ja nõue ei aegu enne 05.04.2021, mistõttu

tuli hagi jätta rahuldamata.

Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu

hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue

on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Täitedokumendist tuleneva nõude aegumine on

asjaolu, millele võlgnik saab tugineda TMS § 221 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagi esitades, s.t täitedokumendist tuleneva nõude aegunuks lugemise korral saab sundtäitmise

tunnistada lubamatuks.

Täitedokumendiks oleva kohtumääruse tegemise ajal kehtinud ENSV tsiviilkoodeksis (TsK) ei

olnud sätestatud kohtuotsusega tunnustatud nõude ega perekonnasuhetest tulenevate nõuete

aegumistähtaega. Enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS1994 § 123 lg 1 järgi oli kohtuotsusega

tunnustatud nõude aegumistähtaeg kümme aastat alates kohtuotsuse jõustumisest. Samas ei

kohaldatud TsÜS1994 § 115 p 4 ja § 123 lg 3 koosmõjust tulenevalt aegumist perekonnasuhetest

tulenevale kohtulahendi täitmisele. Seega ei näinud TsÜS1994 ette, et vaidlusalusest

kohtumäärusest tulenevale nõudele saaks aegumist kohaldada.

01.07.2002 jõustus TsÜS2002, mille §-s 157 märgiti, et kohtuotsusega tunnustatud nõude

aegumistähtaeg on 30 aastat (lg 1) ja aegumistähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest (lg 2).

Korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmisest tuleneva tulevikus sissenõutavaks

muutuva tunnustatud nõude aegumistähtaeg algab iga üksiku nõude sissenõutavaks

muutumisest (lg 4). Võlaõigusseaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 1 esimese lause

järgi kohaldatakse TsÜS-is ja võlaõigusseaduses (VÕS) aegumise kohta sätestatut ka enne

01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. Seega tulenevalt VÕSRS § 9 lg-st 1 laienesid

01.07.2002 kehtima hakanud aegumist reguleerivad sätted muuhulgas ka käesolevas vaidluses

täitedokumendiks olevale kohtumäärusele.

Kuivõrd TsÜS1994 kohaselt kohtuotsusega tunnustatud perekonnasuhtest tulenev nõue ei

aegunud, kuid TsÜS2002 nägi ette 30 aasta pikkuse aegumistähtaja, tuleks nõude 30 aasta pikkust

aegumist hakata arvestama alates 01.07.2002, mil jõustus uus seadus. Siinkohal tuleb aga silmas

pidada asjaolu, et TsÜS2002 jõustumise hetkel ei olnud lapsed veel täisealised ja hagejal oli

jätkuvalt kohustus lastele elatist tasuda (II sai täisealiseks 18.07.2003 ja AA 25.04.2006). Seega

tulenevalt TsÜS2002 § 157 lg-st 4 muutus täitedokumendist tulenev nõue terves (s.o käesoleval

ajal sundtäidetavas) ulatuses sissenõutavaks alles pärast AA täisealiseks saamist 25.04.2006.

Seega pidanuks nõue aeguma 25.04.2036.

05.04.2011 jõustus TsÜS2011, mille § 157 lg 1 kohaselt lühendati kohtuotsusega tunnustatud

nõude aegumistähtaega kümne aastani. VÕSRS § 9 lg 4 järgi kohaldatakse TsÜS2011 § 157 lg-

s 1 aegumise kohta sätestatut ka enne 05.04.2011 tekkinud aegumata nõuetele. Kui enne

05.04.2011 kehtinud TsÜS2002 § 157 lg 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui käesoleva

lõike esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne 05.04.2011

kehtinud TsÜS2002 § 157 lg-t 1. Praegusel juhul ei olnud tegu VÕSRS § 9 lg 4 teises lauses

kirjeldatud erandiga.

Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja

kanda. Kostja kandis põhjendatud menetluskulusid 600 euro ulatuses, mis tuli hagejalt välja

mõista.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus lahend, millega hagi rahuldada. Maakohus

jättis arvestamata värskeima kohtupraktika ja 01.10.2015 jõustunud TsÜS-i sätted (§ 154 lg-d

1 ja 2, § 164 lg 2).

Ringkonnakohtu seisukoht

5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 637 lg 1

p 6 alusel keelduda. TsMS § 637 lg 1 p 6 sätestab, et kohus ei võta apellatsioonkaebust

menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt

rahuldada.

Maakohus kohaldas õigesti materiaalõigust hagi lahendamisel ja sundtäidetava nõude aegumise

väljaselgitamisel, sh lähtus korrektselt TsK-is, TsÜS1994-is, TsÜS2002-is, TsÜS2011-is ja

VÕSRS-is sätestatust. Kohus omistas õigesti olulise tähenduse asjaoludele, et lahend tehti

1988. aastal, s.o ajal, kui kehtis veel TsK, kuni 01.07.2002 kehtestatud regulatsioonini ei

aegunud elatisenõuded, hilisemate seadustega kehtestati nõude aegumise tähtajad, kusjuures

aegumise kestvust reguleerivaid sätteid muudeti korduvalt ja viidatud sätete kohaldamine sõltus

rakendussätetes märgitust. Seejuures lähtus kohus ka õigesti 17.03.2014 asjas nr 3-2-1-4-14

antud Riigikohtu juhisest.

Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud kostja väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Kohus ei saanud lahendi tegemisel arvesse võtta TsÜS2011 § 154 lg-t 1, mis sätestab, et

korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks

eelkõige põhjusel, et viidatud säte ei kohaldu lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõudele.

Hetkel kehtiva seaduse järgi reguleerib lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumist

TsÜS2011 § 154 lg 2, mille järgi on lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg

kümme aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Samas jõustus säte sellisel kujul alles 01.10.2015.

Sätte sisu on kombinatsioon TsÜS2011 § 157 lg-st 1 ja §-st 154 selle varasemas redaktsioonis,

s.t TsÜS2011 § 157 lg-st 1 tulenes nõudele kümneaastane aegumisperiood ja TsÜS2011 §-st 154

selle varasemas redaktsioonis mõte, et aegumist tuleb arvestada iga üksiku kohustuse kohta

eraldi. Eelnõu seletuskirja järgi ei olnud 01.10.2015 seadusemuudatuse eesmärgiks

regulatsiooni muuta, vaid seda täpsustada.

Eelnevaga seoses selgitab kohus, et perioodil 05.04.2011 – 01.10.2015 reguleeris otsusega

tunnustatud elatisenõude aegumist esmajoones TsÜS2011 § 157 lg 1. TsÜS2002 § 157 lg 1 järgi

aegus kohtuotsusega tunnustatud nõue 30 aastat ja TsÜS2011 § 157 lg 1 järgi kümme aastat.

Viidatud sätteid ja VÕSRS § 9 lg 4 on tõlgendanud Riigikohus mh 17.10.2013 otsuses

nr 3-2-1-116-13, leides, et kui seaduse jõustumise hetkeks ei olnud nõue aegunud eelnevalt

kehtinud seaduse järgi, siis hakkas varasemast lühem, s.o kümneaastane aegumistähtaeg

kulgema seaduse jõustumisest alates.

Kostja viidatud TsÜS2011 § 164 lg 2 sätestab nõude aegumise peatumise vanemate ja laste

vaheliste nõuete puhul kuni lapse täisealiseks saamiseni. Nagu ringkonnakohus samas asjas

06.03.2018 tehtud määruses märkis, ei ole aegumise peatumise analüüs sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagis nõude aegumise tõttu oluline, kui kohus leiab, et sõltumata

nõude aegumise võimalikust peatumisest, ei ole sundtäidetav nõue aegunud. Kuivõrd kohus

leidis õigesti, et kostja nõue hageja vastu ei olnud aegumise üldsätetele tuginedes aegunud,

puudus vajadus analüüsida, kas nõude aegumine võis olla teatud aja peatunud.

Riigikohtu lahendis viidatud seisukohad, millele kostja kaebuses tugines (02.12.2015 otsus

asjas nr 3-2-1-141-15, p 11), ei saanud suunata kohut teistsugust järeldust tegema. Nimelt oli

kirjeldatud lahendi keskmes küsimus, kas elatisenõude aegumine peatus ajaks, kui laps sai

täiskasvanuks, või mitte. Riigikohus leidis, et nõude aegumine peatub ajaks, kui laps on

alaealine. Samas ei võtnud Riigikohus seisukohta selles, kuidas erinevate seaduste ja nende

redaktsioonide konkurentsis elatisenõude aegumistähtajad muutusid ning kulgesid.

Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus, kaaludes kõiki kaebuses esitatud väiteid, jõudnud

seisukohale, et kaebus ei kuuluks väidete õigsust eeldades rahuldamisele, s.t puudub esitatud

faktikogumile vastav õigusnorm, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks.

Ringkonnakohus selgitab, et menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse perspektiivi hindamine

on põhjendatud menetlusökonoomilistel kaalutlustel. Leides menetlusse võtmise otsustamise

etapis, et tegemist on perspektiivitu kaebusega, ei toimetata apellatsioonkaebust teisele poolele

kätte, mistõttu ei teki teisel poolel menetluskulusid, mis tuleks apellandil kaebuse rahuldamata

jätmise korral kanda. Kui kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja tagastab

selle määrusega, loetakse, et kaebust ei ole esitatud (TsMS § 638 lg 10). Kuna

apellatsioonkaebus on kohtule esitatud elektrooniliselt, siis kohus kaebust kostjale ei tagasta.

Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluskulud hageja

kanda (TsMS § 168 lg 1). Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Ele Liiv

Kaupo Paal