2-17-16020/25 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 3. juuli 2018. a

Tsiviilasja number

2-17-16020

Tsiviilasi

K.S. ja V.S hagi A.S. vastu elatise suurendamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

Hageja I 652 eurot 50 senti

Hageja II 652 eurot 50 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 29. märtsi 2018. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.S. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): A.S. (isikukood XXX), esindaja Birgit

Riivits

Vastustajad:

(hageja I): K.S. (isikukood XXX)

(hageja II): V.S (isikukood XXX)

hagejate

seaduslik

esindaja

R.K.

(isikukood

XXX),

lepinguline esindaja riigi õigusabi korras advokaat Marit

Seesmaa

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.S. apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 29. märtsi 2018. a otsus

muutmata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus A.S. kanda.

4. Võtta asja materjalide juurde XX OÜ kodulehe

www.XX .ee kontaktide väljatrükk.

5. Rahuldada advokaat Marit Seesmaa taotlus riigi

õigusabi tasu suuruse ja kulude kindlaksmääramiseks.

Määrata riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks

Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid advokaadi

Marit Seesmaa poolt R.K. osutatud õigusabi eest 210

(kakssada kümme) eurot, sh käibemaks 20 % summas 35

eurot.

Mõista

A.S.

lt

Eesti

Vabariigi

kasuks

välja

menetluskuluna R.K. ringkonnakohtus osutatud riigi

õigusabi

korras

õigusabi

tasu

eurot

(koos

käibemaksuga).

Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud riigi õigusabi tasu

tuleb tasuda pärast käesoleva otsuse jõustumist eraldi

edastatavas makseinfos toodud Maksu- ja Tolliameti

pangakontole 30 päeva jooksul, märkides makseinfos

näidatud viitenumbri.

Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud menetluskulu

tasumisega viivitamise korral tuleb A.S. l tasuda viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

Saata käesolev kohtuotsus riigi õigusabi tasu ja kulu

väljamõistmist

puudutavas

osas

teadmiseks

Riigi

Tugiteenuste Keskusele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. K.S. (hageja I) ja V.S (hageja II) esitasid 26. oktoobril 2017 Tartu Maakohtule hagi A.S.

(kostja) vastu Tartu Maakohtu 22. jaanuari 2016 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-15-18411

väljamõistetud elatise 100 eurot hageja kohta suurendamiseks seadusjärgse elatise

miinimummäärani. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt kinnitati Tartu Maakohtu 1. oktoobri 2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-

14-53491 poolte vahel kompromiss, mille kohaselt kostja tasub hagejate ülalpidamiseks alates

oktoobrist 2014 igakuiselt elatist seadusega ettenähtud miinimummääras kuni hagejate

täisealiseks saamiseni. Kostja esitas 7. detsembril 2015 Tartu Maakohtule hagiavalduse elatise

vähendamiseks ja Tartu Maakohtu 22. jaanuari 2016 tagaseljaotsusega tsiviilasjas 2-15-18411

rahuldati kostja hagi osaliselt ja mõisteti kostjalt alates 7. detsembrist 2015 välja elatis

hagejate kasuks igakuiselt 100 eurot kuni hagejate täisealiseks saamiseni

Tartu Maakohtu 22. jaanuari 2016 otsusega vähendati kostjalt väljamõistetavat elatist.

Hagejate emal sündis peale asja arutamise lõpetamist 5. märtsil 2016 tütar. Seoses tütre

sünniga on kulutused suurenenud. Pere majanduslik olukord on alates 2017 algusest oluliselt

halvenenud. Hagejate ema ei saa enam vanemahüvitist ja on lapsega kodune. Hagejate ema

elukaaslasel puudub alaline töökoht. Hagejate ema sissetulekuks on lasteraha 500 eurot ning

kostja poolt makstav elatis hagejatele 200 eurot. Maakohtu 22. jaanuari 2016 otsuse tegemise

ajal oli Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäär 430 eurot, 2017 on kuupalga

alammäär 470 eurot. Laste vajadused on oluliselt kasvanud, kuna lapsed on saanud vanemaks.

Hageja I käib 6. klassis ja on kiires kasvueas. Hagejale I vajaminevaid jalanõusid ja riideid

tuleb osta meeste numeratsiooni alusel, mis on kallimad kui laste omad. Kiire kasvu tõttu on

vajalik osta hagejale I aasta jooksul mitu paari jalanõusid ja riideid. Korvpallitreeningute

jaoks on vajalik soetada spordiriided ja jalanõud. Hagejal I on suur huvi motospordi vastu,

kuid hagejate ema ei ole majanduslikel põhjustel saanud võimaldada krossiratta treeninguid.

Hagejal I on tekkinud raskused eesti keelega, mistõttu on hagejale I määratud järeleaitamise

tund, mis lõpeb kell 15. Kella 15 koolibuss peatub hagejate kodust 3 kilomeetri kaugusel.

Hagejate emale toob see kaasa lisakulusid, sest ta peab hagejale I autoga vastu sõitma. Lisaks

osaleb hageja I noorkotkaste tegevuses. Laagrites ja väljasõitudel käies peab olema igaühel

oma varustus. Hageja I osaleb kooli poolt korraldatud väljasõitudel, mis on tasulised.

Hageja II alustas kooliteed ja seoses kooliminekuga on tema osas tehtavad väljaminekud

oluliselt kasvanud nii jalanõude kui riiete osas (koolitarbed, kooliriided, kehalises kasvatuses

nii sise- kui välisvarustus). Lisandunud on üritused (teater, kino, muuseumid) ja tasulised

huvialaringid. Hageja II käib ujumas, milleks tuli osta varustus. Koolis korraldatakse

heategevuslikke laatasid, mille jaoks vajab hageja II taskuraha.

Seoses hagejate vajaduste suurenemisega ei ole võimalik hagejate emal enam tagada

hagejatele kõike vajaminevat. Hagejate ema on aidanud hagejatel endale taskuraha teenida

sellega, et küpsetab hagejatele laadaks maiustusi, mida nad saavad müüa ja millest saadud

raha jääb hagejatele taskurahaks. Hagejate ema teenib ise aegajalt laatadel käsitööd ja

küpsetisi müües 100 kuni 150 eurot.

2. Kostja palus jätta hagiavaldus rahuldamata ja menetluskulud hagejate seadusliku esindaja

kanda. Kostja leidis, et hagiavalduses avaldatu ei ole uued asjaolud TsMS § 459 lg 1 p 2

tähenduses.

Tsiviilasja nr 2-15-18411 menetluse ajal oli hagejate seaduslik esindaja kuuendat kuud

lapseootel ja lapse sünd oli hageja seaduslikule esindajale teada. Hagejate seadusliku

esindajale sündinud kolmas laps ei ole seotud kostjaga. Hagejate väidete, et pere majanduslik

olukord on alates 2017 oluliselt halvenenud ning kolmanda lapse isal puudub alaline töökoht,

tõendamiseks ei ole hagejad esitanud ühtegi tõendit. Asjaolu, et elatise miinimum on

suurenenud, ei ole elatise suurendamise aluseks.

Hagejad ei ole tõendanud, et hagejate kulud oleksid reaalselt suurenenud, et laste vanuse

suurenedes suurenevad vajadused ja seeläbi ka kulud või et meeste numeratsioon on kallim

võrreldes laste jalanõude või riietega. Hagejate seaduslik esindaja ei soovinud, et hageja I

tegeleks motokrossiga ning keelas selle toetamise ka kostjal. Ka hageja I ise ei ole avaldanud

selget

tahet

motokrossiga

tegelemiseks.

Kostjale

jääb

arusaamatuks,

kuidas

järeleaitamisetunnid on seotud ülalpidamiskulude kasvuga.

Lisaks elatise tasumisele toetab kostja hageja I laagrites osalemist, väljasõite ning tasub

kooliga seotud kulusid. Samuti annab kostja raha muude jooksvate tarbeesemete ostmiseks.

Hageja II ei ole tõendanud, et tema kulud on suurenenud. Lisaks elatise tasumisele ostab

kostja hagejale II ka riideid (nt talveriided, pidžaama, aluspesu, ehteid jne). Samuti tasub

kostja hagejate igakuised telefoniarved. Kuna kostja tasub hagejatele igakuiselt elatist kokku

200 eurot ning telefoniarved, ostab hagejatele pidevalt riideid ja muid tarbeesemeid ning

osaleb vahetult ülalpidamiskohustuse täitmisel (hagejad elavad olulise osa ajast kostja juures),

siis on kostja oma ülapidamiskohustuse hagejate ees täitnud.

Kostja igakuiseks sissetulekuks on miinimumtöötasu netosummas 398 eurot 46 senti. Kostjal

ei ole muud vara, mille arvelt oleks võimalik elatist tasuda. Kostja ei ole majanduslikult

võimeline tasuma hagejatele elatist suuremas määras, kuid on võimeline andma lastele

ülalpidamist muul viisil, st osalema nende kasvatamises kui hagejad viibivad ja elavad kostja

juures. Kostjal on lisaks hagejatele veel kolmas alaealine laps Armin Savi. Kostjal ei ole

majanduslikult võimalik kolmele lapsele panustada võrdselt 235 eurot. Kostja on võimeline

tasuma mõlemale hagejale 100 eurot ja oma kolmandale lapsele samuti 100 eurot. Kostja enda

ülalpidamiseks jääb 98 eurot 46 senti. Hagejate vajadused on kaetud ka riiklike toetustega

summas 500 eurot. Arvestada tuleb, et laste kulud sõltuvad vanemate sissetulekust. Hagejate

ema igakuiseks sissetulekuks on 800 kuni 850 eurot. Kostja igakuiseks sissetulek on alla 400

euro. Seega kui hagejate kulud ongi väidetavalt suuremad, siis on hagejate emal suurem

panustamisvõimalus oma parema majandusliku olukorra tõttu.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 29. märtsi 2018 otsusega hagejate hagi osaliselt ja mõistis

kostjalt hagejate kasuks välja elatise alates 26. oktoobrist 2017 kuni 31. detsembrini 2017

elatise 163 eurot kuus ning alates 1. jaanuarist 2018 elatise 172 eurot ja 50 senti kuus hageja

kohta kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Maakohus jättis poolte menetluskulud nende endi

kanda.

Tartu Maakohtu 22. jaanuari 2016 tagaseljaotsusega vähendati hagejatele tasutava elatise

suurust ja mõisteti kostjalt alates 7. detsembrist 2015 välja elatis hagejate kasuks 100 eurot

kuus kuni hagejate täisealiseks saamiseni (tl 6-7).

Maakohus leidis, et olukorras, kus kohtulahendiga (tagaseljaotsus) ei ole tuvastatud elatise

väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid, tuleb elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks

tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja ei ela hagejatega koos. Kostja sissetulekuks on

miinimumpalk (tl 102) ja kostjale kuulub korteriomand Tammiku tee 3 Ruusmäe küla Rõuge

vald, mis on kostja elukohaks (tl 97). Liiklusregistri andmetel kuulub kostjale sõiduauto

BMW 325TDS ehitusaastaga 1995 ja haagis RESPO 751 (tl 100-101). Müügilepingu kohaselt

on kostja BMW 325 müünud aastal 2014 (tl 117). XX OÜ tõendi kohaselt oli kostja töötasu

2017. aastal 470 eurot kuus (tl 125-127).

Hagejate ema põhisissetulekuks on riigipoolne toetus kolme lapse pealt 570 eurot kuus.

Hagejate ema teenib lisaraha küpsetiste ja käsitööga keskmiselt 150 eurot kuus ja saab kostjalt

hagejatele elatist kokku 200 eurot (tl 102). Hagejate emale kuulub kinnistusraamatu andmetel

XX kinnistu XXX külas X vallas, mis on hagejate ja ema elukoht (tl 96). Liiklusregistri

andmetel kuuluvad hagejate emale BMW 530D ehitusaastaga 1999 ja VW Vento

ehitusaastaga 1996 (tl 98-99).

Maakohus leidis, et kostjal on kohustus, olles töövõimeline, tagada endale üldjuhul selline

sissetulek, mis tagaks lastele elatise tasumise alammääras. Maakohus selgitas, et

Perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg 2 esimese ja teise lause koosmõjust lähtudes tuleb vanemalt

alaealise lapse kasuks elatise väljamõistmisel arvestada vanema reaalset suutlikkust

ülalpidamist anda, sh katta tema enda minimaalsed vajadused, samuti tõenäosust leida

täiendavaid sissetulekuid.

Tartu Maakohtu 3. veebruari 2016 määrusega kinnitati hagejate vanemate vaheline

kompromiss (tl 118-119), mille kohaselt on hagejate alaline elukoht ema elukoht ja määrati

kindlaks hagejate ning kostja suhtlemise kord. Asja materjalidest nähtub, et hagejad viibivad

vastavalt vanemate vahelisele kokkuleppele kostja juures umbes 20% ajast (tl 95, 112, 134).

Maakohus nõustus kostjaga, et kuna hagejad viibivad sel ajal kostja täielikul ülalpidamisel ei

tule kostjalt hagejate kasuks selle perioodi eest elatist välja mõista.

Maakohus nõustus hagejatega, et kolmanda lapse toetus on mõeldud kolmanda lapse

kasvatamiseks ja lasterikka pere toetuse eesmärk on toetada lapsevanemaid kõigi laste

kasvatamisel ning põhjendatud ei ole nende arvestamine hagejatele elatise suuruse

määramisel.

Maakohus nõustus hagejatega ka selles, et kui kostja osaleb laste ülalpidamisel muul viisil kui

rahaliselt, siis peaksid vanemad selles eelnevalt kokku leppima. Kui kostja tasub hageja I

telefoni Google Play makseid (novembris 2017. a 69 eurot 93 senti, detsembris 2017. a 44

eurot 95 senti; tl 110, 113), saab seda lugeda elatise tasumiseks juhul, kui vanemad on selles

eelnevalt kokku leppinud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega jätta hagiavaldus rahuldamata. Menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuna seadusandja ei ole elatise arvestamise

metoodikat muutnud, siis ei saa kohus õiguse kohaldamisel arvestada Riigikohtu seisukohta,

mille kohaselt elatise miinimummäär ei ole kooskõlas tegelikkusega. Miinimumelatis kuuluks

kohaldamisele olukorras, kus lastel oleksid erivajadused vms.

Maakohus on põhjendamatult jätnud arvestamata kostja osalemise hagejate elus muul viisil.

Kostja tasub igakuiselt laste telefoniarved, mis on käsitletav ülalpidamiskohustuse täitmisena.

Maakohus ei arvestanud elatise väljamõistmisel kostja kolmanda lapsega, millega maakohus

seadis lapsed ebavõrdsesse olukorda. Kostjal ei ole võimalik tasuda mõlemale hagejale 2017.

aasta eest elatist 163 eurot kuus, s.o kokku 326 eurot ja alates 2018 aastast 172 eurot 50 senti

kuus, s.o igakuiselt kokku 345 eurot. Kui kostja tasub igakuiselt oma palgast 345 eurot

hagejatele elatiseks, jääb kostjale 137 eurot. Maakohus on valesti järeldanud, et kostja

kolmanda lapse ülalpidamises osaleb vaid lapse ema ja abistavas rollis on vanavanemad.

Maakohtus esitatud tõendid tõendavad, et kostja sissetulekuks on miinimumpalk ja kostja ei

ole majanduslikult võimeline tasuma elatist suuremas summas kui 100 eurot. Kostjal ei ole

muud vara. Arvestada tuleb ka sellega, et pärast elatise tasumist peavad kostjale jääma

minimaalsed vahendid enda eluliste vajaduste katmiseks.

Maakohtu järeldus, et kostja võiks leida tasuvama töö, mis võimaldaks tasuda

miinimumelatist, ei ole õige ega asjakohane. Kostja hinnangul on maakohus kohelnud

vanemaid ebavõrdselt. Maakohus ei ole põhjendanud, kuidas osaleb hagejate ema hagejate

elus miinimummääras. Ilmselgelt ei ole mõlemad vanemad võimelised täitma laste

ülalpidamist miinimummääras, mistõttu on laste vajadused miinimumist väiksemad. Laste

elulaad sõltub vanemate sissetulekust ja on põhjuslikult seotud laste ülalpidamise ulatusega.

Kostja hinnangul puudub käesolevas asjas PKS § 100 lg-s 1 ja lg-s 2 sätestatud koosseis, kuna

kostja osaleb hagejate elus vahetu ülalpidamise kaudu ja suhtleb hagejatega regulaarselt.

Hagejad ei ole sellele vastu vaielnud. Vanematel on hagejate suhtes ühine hooldusõigus.

Hagejad elavad ja viibivad olulise osa ajast kostja juures, mis on tõendanud nii suhtluskorraga

kui ka kalendri väljavõtetega, s.o kokku 30% aastas.

Kostja on seisukohal, et käesoleval juhul ei saa arvestada asjaoluga, et seaduses sätestatud

elatise määr on tõusnud, kuna varasemalt väljamõistetud elatis ei olnud väljamõistetud

kehtinud miinimummääras. Ka ei ole tõendatud, et hagejate vajadused oleksid suurenenud.

Antud juhul on kohane arvesse võtta 2016 kehtinud miinimumelatise, s.o 215 euro ja 2017

kehtinud 235 euro ja 2018 kehtiva, s.o 250 euro vahe. Seega hagejate vajadused said tõusta

maksimaalselt 2017. aastal 20 eurot (235-215) ja 2018. aastal 15 eurot (250-235).

Lähtuvalt kostja poolt maakohtule esitatud 2017 kalendrist viibisid hagejad kostja juures 2017

aastal 110-l päeval, mis annab aluse elatise väljamõistmisel arvesse võtta 30% määra

(110×100%÷365). Maakohus ei ole põhjendanud, miks kohus on lähtunud 20%-st.

5. Hagejad palusid jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Vale on kostja seisukoht, et maakohus ei ole elatise väljamõistmisel arvestanud kostja

kolmanda lapsega.

Kostja on jätnud menetluses välja toomata kolmanda lapse vajadused ning on tuginenud

menetluse jooksul vaid asjaolule, et tema sissetulek koosneb miinimumtöötasust. Eluliselt ei

ole usutav, et arenevas ettevõttes töötav isik saab palka vaid miinimumtöötasu ulatuses.

Kostja on suutnud oma alla 400 eurose sissetuleku juures palgata endale lepingulise esindaja,

samas kui hagejate seaduslikul esindajal ei ole võimalik 750-eurose kuu sissetuleku juures

endale esindajat palgata.

Maakohus on asja lahendamisel arvestanud õigesti ka asjaoluga, et hagejate seaduslikul

esindajal on samuti kolmas laps, seega on mõlemal vanemal uuest kooselust veel üks laps.

Kostjal on võimalik tasuda hageja I telefoni Google Play makseid (novembris 2017. a 69

eurot 93 senti ja detsembris 2017. a 44 eurot 95 senti). Laste ülalpidamiseks väljamõistetav

elatisraha peab katma eelkõige laste esmased vajadused. Telefoni Googel Play makseid ei saa

seostada lapse esmaste vajadustega.

Õige on kostja väide, et vanematel on ühine hooldusõigus. Elatisraha on ette nähtud eelkõige

laste kasvatamiseks, st laste igapäevaste kulude katmiseks, mitte aga laste soovide

rahuldamiseks. PKS § 100 lg 1 kohaselt tasutakse elatist raha perioodilise maksmisega, mitte

aga kostja või laste soovide järgi lastele asjade ostmisena.

Õigeks ei saa pidada kostja seisukohta, mille kohaselt saab elatist suurendada vaid tingimusel,

et laste vajadused on suurenenud. Maakohus on õigesti leidnud, et hagejad viibivad kostja

juures umbes 20% ajast. Hagejate hinnangul erineb hagejate ja kostja arvutusprotsent seetõttu,

et kostja arvestab täispäevadena ka need päevad, kui hagejad olid tema juures pool päeva.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses

esitatud väidetest ja tõenditest ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Ringkonnakohus

jätab menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Ringkonnakohus märgib, et maakohus on otsuses märkinud tsiviilasja hinna valesti. Hagi

hinnaks on iga hageja haginõude osas välja mõistetud ja käesolevas asjas taotletud suurendatud

elatise vahe. Tartu Maakohtu 22. jaanuari 2016 otsuse järgi peab kostja maksma hagejatele

elatist 100 eurot kuus. Hagejad taotlesid elatise väljamõistmist seadusjärgses miinimummääras,

s.o 2017 aastal summas 235 eurot hageja kohta. Seega saab tsiviilasja hinna määramisel

lähtuda hagi esitamise aegsest erinevusest 135 eurot (235-100) kuus, mis teeb hagi hinnaks

TsMS § 129 lg 2 järgi iga hageja kohta 1215 eurot (135×9; vt Riigikohtu 9. juuni 2017 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 15). Tartu Maakohtu 29. märtsi 2018 otsusega mõistis maakohus

kostjalt hageja kasuks välja elatise 163 eurot kuus perioodiks 26. oktoober 2017 kuni

31. detsember 2017 ja alates 1. jaanuarist 2018 elatise 172 eurot 50 senti kuus. Kostja taotleb

apellatsioonkaebuses hagi rahuldamata jätmist, s.o Tartu Maakohtu 22. jaanuari 2016 otsusega

välja mõistetud elatise 100 eurot hageja kohta muutmata jätmist. Apellatsioonkaebuse hinnaks

hageja kohta on 652 eurot 50 senti [(172,50-100)×9].

Riigikohus on 29. aprilli 2015 otsuse nr 3-2-1-21-15 p-s 11 märkinud, et kohus ei ole

perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2014

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 11). TsMS § 230 lg 3 järgi võib kohus lapse huve

puudutavas vaidluses koguda tõendeid omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti.

Ülalpidamisasjas võib kohus TsMS § 230 lg 4 alusel kohustada poolt esitama andmeid ja

dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta ning TsMS § 230 lg 5 järgi nõuda ka ise

asjakohastelt asutustelt teavet.

Ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde XX OÜ kodulehe www.XX .ee kontaktide

väljatrüki.

TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja on

maakohtu otsuse vaidlustanud elatise suurendamise osas.

7. PKS § 96 ja 97 kohaselt on kostja kohustatud hagejate isana andma hagejatele ülalpidamist.

Ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 järgi kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku

vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades tema kõiki eluvajadusi, sealhulgas

tema võimete kohase haridusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema

kasvatamise kulutusi. Igakuine elatis ühele lapsele ei või PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui

pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb

isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist

seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist

ülalpidamist. PKS § 102 lg-st 2 tulenevalt ei vabane vanemad lõike 1 kohaselt oma alaealise

lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama

tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt.

Ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus on esitatud tõendite analüüsimisel ja järelduste

tegemisel ületanud diskretsiooni piire (vt Riigikohtu 7. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-

15-15909, p 14). Maakohus on tõendeid ja seisukohti otsuse põhjendavas osas analüüsinud

ning arvestanud, et kostja ülalpidamisel on veel üks alaealine laps ning hagejad viibivad

vastavalt suhtluskorrale regulaarselt kostja vahetul ülalpidamisel.

Lahus elaval vanemal on kohustus tasuda oma lastele elatisena põhjendatud ja vajalik summa.

Lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest

ja tema tavalisest elulaadist lähtudes (vt Riigikohtu 7. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-

15909, p 12). Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida

sissetulekut ja ta ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole

sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike, ning vanema osa arvestamisel lapsele elatise

andmisel tuleb mh hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada

tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike (vt Riigikohtu 29. aprilli

2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14; 16. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-

12, p 17, 24. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15).

Elatise väljamõistmisel alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et elatise

vähendamiseks on PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuv põhjus (Riigikohtu 16. jaanuari 2013

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra, mh juhul, kui vanem on töövõimetu või kui vanemal on

teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt

vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Teiste laste olemasolu annab alust elatise

vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine

alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra (vt Riigikohtu 13. veebruari 2018 otsus

tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 10). Järeldus selle kohta, kas vanema teine laps osutuks vähem

kindlustatuks kui elatist hagev laps, saab põhineda faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste

olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua

millised on kohustatud vanema lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh

milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse (vt Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12). Kostja on seisukohal, et kostja kolmanda lapse vajadusi ei ole

vaja tõendada, kuna lapse ülalpidamise ulatus jääb alla miinimummäära (vt kostja 14. juuni

2018 seisukoht, p 3). Kostja ei ole käesolevalt välja toonud, milles seisneb laste ebavõrdne

kohtlemine ega asjaolusid, millest nähtuks kostja kolmanda lapse heaolu halvenemine

hagejatele maakohtu poolt kindlaksmääratud elatise 172 eurot 50 sendi tasumisel hageja kohta.

8. Kostja apellatsioonkaebusest ei nähtu kostja igapäevased kulutused, mida saaks

ringkonnakohus võtta arvesse maakohtu poolt kindlaksmääratud elatise võimalikul

vähendamisel. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti

leidnud, et kostja ei ole tõendanud asjaolusid, mis võimaldaks elatist vähendada kostja

ülalpidamiskohustust PKS § 102 lg 1 alusel hagejate ees 100 euroni kuus hageja kohta.

Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hagejatele elatise tasumisel kahjustaks kostja enda ja

tema ülalpidamisel oleva alaealise lapse heaolu ja, et kostja majanduslik olukord on selline,

mis ei võimalda hagejatele elatise tasumist maakohtu poolt kindlaksmääratud ulatuses.

Kostja on asunud seisukohale, et tema sissetulekuks on töötasu 500 eurot kuus, millest ta saab

kolme alaealise lapse ülalpidamiseks tasuda 100 eurot lapse kohta (tl 22, p 10).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kostja ainukeseks sissetulekuks on töötasu

500 eurot. Asja materjalide kohaselt töötab kostja XX OÜ-s. Ettevõtte kodulehe www.XX .ee

kohaselt töötab kostja ettevõttes katusemeistrina, mitte lihttöölisena nagu väidab kostja (vt 14.

juuni 2018 seisukoht, p 4). Eluliselt ei ole usutav, et ettevõte tasub valdkonna meistrile

miinimummääras töötasu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja kohtule avaldanud oma

tegelikku sissetulekut. Olukorras, kus kostja väidab, et tema sissetulekuks on töötasu 500 eurot,

millest ta tasub 200 eurot igakuiselt hagejatele elatisena ja peab üleval ka kolmandat alaealist

last ning ka ennast, on ta suuteline tasuma igakuiselt telefoniarveid, mis nt augustis 2017 oli

kokku summas 52 eurot 23 senti (tl 36), septembris 44 eurot 94 senti (tl 42), oktoobris 2017

summas 74 eurot 32 senti (tl 40), novembris 2017 oli kokku summas 181 eurot 12 senti (tl

110) ja detsembris 2017 summas 91 eurot 12 senti (tl 114). Detsembrikuu arvest nähtuvalt ei

ole kostjal tekkinud võlgnevust teenusepakkuja ees ja arved on tasutud tähtaegselt (tl 114).

Seega nt detsembris 2017 tasus kostja 500 eurose sissetuleku juures 200 eurot elatist

hagejatele, 100 eurot kolmandale lapsele ja telefoniarve 181 eurot 12 senti, s.o kokku 481 eurot

12 senti. Kostja ei ole selgitanud, arvestades kostja poolt avaldatud kulutusi, kuidas on kostjal

oma avaldatud sissetuleku juures võimalik rahuldada kostja enda esmavajadused, s.o kulu

söögile, eluasemele, riietele jne. Lisaks on kostjal olnud võimalik palgata endale käesolevas

vaidluses esindaja. Kuigi kostja ei ole kohtule esitanud menetluskulude nimekirja ja

apellatsioonkaebuses taotleb kostja menetluskulude jätmist poolte endi kanda, näitab ka

esindaja palkamine seda, et kostjal on olemas rahaline võimekus.

9. Õige ei ole kostja väide, et maakohus ei ole arvestanud elatise vähendamisel hagejatele

makstava lapsetoetusega. Maakohus on hagejatele elatise kindlaksmääramisel arvestanud

riikliku lapsetoetusega, mis oli 2017. aastal 50 eurot lapse kohta ja 2018. aastal on 55 eurot

lapse kohta. Ringkonnakohus märgib, et kuigi poole lapsetoetusega arvestamine ei tulene

otseselt maakohtu otsuse põhjendustest, siis on see maakohtu arvutuskäigust elatise

kindlaksmääramiseks tuvastatav. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus põhjendatult

arvesse võtmata hagejate emale makstava lasterikka pere toetuse perehüvitiste seaduse (PHS)

§ 21 lg-te 1 ja 2 tähenduses, summas 300 eurot. PHS § 15 kohaselt on peretoetuse eesmärgiks

tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline

hüvitamine. Vastavalt PKS § 97 p-le 2 on kuni 21-aastase õppiva lapse ülalpidamise kohustus

eelkõige lapse vanematel. PKS sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud

miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama

õigustatud lapsel on õigus PHS §-s 17 alusel saada lapsetoetust ja lapse vanemal on PHS § 21

alusel õigus lasterikka pere toetusele. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest

lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikkust vajadusest

(vt Riigikohtu 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14).

Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus

koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on

tõendanud, et lapse vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt Riigikohtu 9. juuni 2017

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Käesolevas asja ei ole selliseid asjaolusid tõendatud.

Kostja on leidnud, et põhjendatud on osta hagejale II dressid hinnaga 83 eurot 96 senti (tl 29).

Kostja peab põhjendatud ja vajalikuks hageja I telefoniarveid summas 30 eurot 75 senti (tl 40),

77 eurot 42 eurot (tl 110), 52 eurot 77 senti (tl 113) ning selliste kulude kandmisele kostja

vastu ei vaidle (tl 151 p 2.2). Põhjendatud on hagejate seisukoht, et elatis on ettenähtud

eelkõige laste igapäevaste kulude katmiseks, mitte aga laste soovide rahuldamiseks (nt Google

Play tasuliste teenuste tarbimine, kõlarite ostmine).

10. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et miinimummääras elatise väljamõistmine on

õigustatud vaid olukorras, kus lapsel on erivajadused (tl 151). Ülalpidamise ulatus määratakse

PKS § 99 lg 1 kohaselt kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema

tavaliselt elulaadist lähtudes. Maakohus on võtnud arvesse, et hagejad viibivad vastavalt

suhtluskorrale kostja juures ja on sel perioodil kostja vahetul ülalpidamisel. Asja materjalidest

nähtub, et nii kostja kui hagejate ema on erineval perioodil ostnud lastele riideid jne. Lähtudes

esitatud asjaoludest (suhtluskord, kalendrite väljavõtted, poolte selgitused), veedavad hagejad

hinnanguliselt 20% ajast kostja juures.

11. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult jätnud menetluskulud poolte endi

kanda. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Tartu Maakohtu 28. septembri 2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-12915 määrati hagejate

seaduslikule esindajale riigi õigusabi korras esindaja kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu

ja kulud hagiavalduse esitamiseks elatise väljamõistmiseks miinimummääras.

Advokaat Marit Seesmaa esitas 21. mail 2018 taotluse hagejate seadusliku esindaja

esindamise eest riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse

kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt osutas advokaat Marit Seesma hagejate seaduslikule

esindajale riigi õigusabi 3,5 tunni (7 pooltunni) ulatuses, s.o apellatsioonkaebusega tutvumine,

kliendiga suhtlemine ja vastuse koostamine. Esindaja palub välja mõista 175 eurot, millele

lisandub käibemaks 35 eurot, tasu koos käibemaksuga 210 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et taotlus kuulub riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg 7 alusel

rahuldamisele. Taotluses märgitud ajakulu 3,5 tunni ulatuses on antud asja mahtu ja keerukust

arvestades mõistlik ja põhjendatud.

Advokaat Marit Seesmaa taotlus on kooskõlas RÕS § 22 lg-ga 1 ning alates 29. jaanuarist

2018 kehtiva Justiitsministri 26. juuli 2016 määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest

makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega

kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 10 lg 3

redaktsiooniga. Õigusabi on osutatud 16. mail 2018.

Esindajale tuleb hüvitada riigi õigusabi tasu 175 eurot (25×7 pooltundi). Viidatud määruse § 1

lg 10 alusel lisandub ülalnimetatud summale käibemaks 20%, s.o 35 eurot, tasu koos

käibemaksuga moodustab 210 eurot.

TsMS § 190 lg 3 kohaselt menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida

hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja

riigituludesse. Kuna hagejate seaduslik esindaja oli vabastatud riigi õigusabi tasu ja riigi

õigusabi kulude hüvitamisest ja ringkonnakohus jättis menetluskulud kostja kanda, tuleb

TsMS § 190 lg 3 alusel kostjalt välja mõista menetluskuluna riigituludesse hagejate

seaduslikule esindajale riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulude hüvitis kokku

210 eurot.

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/