2-16-5933/66 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Kaupo Paal ja Liis Arrak

Otsuse tegemise aeg ja koht

03.07.2018, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-5933

Tsiviilasi

GP, VR, OR ja AV hagi IS ja NS vastu võla

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22.06.2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik NS apellatsioonkaebus

Tsiviilasja

hind

apellatsioonimenetluses

597 506,78 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja I (vastustaja I): GP (isikukood XXXXXXXXX,

elukoht XXX)

Hageja II (vastustaja II): VR (isikukood XXXXXXXXXXX,

elukoht XXX)

Hageja

III

(vastustaja

III):

OR

(isikukood

XXXXXXXXXXX, elukoht XXX)

Hageja

IV

(vastustaja

IV):

AV

(isikukood

XXXXXXXXXXX, elukoht XXX)

Hagejate lepinguline esindaja advokaat Hannes Olli

Kostja I IS (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Männik

Kostja II (apellant): NS (isikukood XXXXXXXXX, elukoht

XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Meelis Masso

Kohtuistungi toimumise aeg

12.06.2018

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Harju Maakohtu 22.06.2017 otsus NS vastu hagi rahuldamise ja

menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud uus otsus, millega jätta hagi NS

vastu rahuldamata.

2. IS vastu hagi rahuldamise osas on otsus edasikaebamata jõustunud.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

Menetluskulude jaotus

1. Hagejate maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta nende endi kanda.

2. NS maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta võrdsetes osades GP,

VR, OR ja AV kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. GP (hageja I), VR (hageja II), OR (hageja III) ja AV (hageja IV) esitasid 14.04.2016

Harju Maakohtule hagiavalduse IS (kostja I) ja NS (kostja II) vastu võlgnevuse ja viivise

väljamõistmiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt pöördus kostja I 1998. aastal hagejate poole ja avaldas, et soovib

AS-ilt TTP osta Tallinnas, YYY ja Ya kinnistud eesmärgiga ehitada YYY kinnistule

oma pere tarbeks elamu. YYY kinnistu ostmiseks sõlmisid kostjad AS-iga Hansa

Liising krediidilepingu ja AS Hansa Liising kanti 13.04.1998 kinnistamisavalduse

alusel omanikuna AS TTP asemel kinnistusraamatusse.

3. 10.04.1998 sõlmisid hageja II ja kostja I laenulepingu, mille kohaselt laenuandja

väljastab laenusaajale 2 400 000 krooni hiljemalt 12.04.1998 ja 965 000 krooni hiljemalt

05.12.1998, kokku 3 365 000 krooni (215 063 eurot) tähtajaga kuni 01.11.2015 ja

intressiga 10 % aastas.

4. 04.01.1999 andis hageja III kostjale I üle laenuna 2 768 464 krooni (176 937 eurot)

tähtajaga kuni 01.11.2015 ja intressiga 2 % aastas. 12.01.2003 andis hageja III kostjale

I üle laenuna täiendavalt 1 800 000 krooni (115 041 eurot) intressiga 2 % aastas ja

tähtajaga kuini 01.11.2015. Kokku andis hageja III laenu 4 568 464 krooni. 04.01.1999

laenulepingust tuleneva kohustuse täitmisena on kostja I tagastanud hagejale III 166 000

eurot. Laenujääk seega mõlema lepingu peale kokku 125 978 eurot.

5. 08.02.1999 andis hageja I kostjale I üle laenuna 1 950 000 krooni (124 627,70 eurot)

tähtajaga kuni 01.11.2015 ja intressiga 4 % aastas. Kostja I on hagejale I tagastanud

laenu 32 102 eurot. Laenujääk on seega 92 526 eurot.

6. 17.08.1999 andis hageja IV kostjale I üle laenuna 2 400 000 krooni (153 388 eurot)

tähtajaga kuni 01.11.2015 ja intressiga 10 % aastas. Hagejale IV on kostja I laenu

tagastanud 32 102 eurot. Põhivõla jääk seega 119 424 eurot.

7. Kokku väljastasid hagejad kostjatele laenu 10 483 464 krooni, s.o 670 015,46 eurot.

Hagejate hinnangul valmis kostjate YYY asuv elamu 2000. aastaks ja selle ehitas AS

TTP.

03.03.2008

kanti

kostjad

YYY

asuva

kinnistu

ühisomanikena

kinnistusraamatusse. Perioodil 09.03.2012 kuni 21.08.2015 on kostja I tagastanud

hagejale I 32 102 eurot. Kostja I on tunnistanud oma võlgnevust.

8. Kostjad vastutavad hagejate ees solidaarselt, kuivõrd tegemist on perekonna huvides

võetud kohustusega.

9. Hagejad paluvad mõista kostjatelt solidaarselt välja:

-

Hagejale I 92 526 eurot ja viivisevõlgnevus hagi esitamise seisuga 3361,32 eurot ning

sellest edasi kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest

0,022 % päevas;

-

Hagejale II põhivõlgnevus 215 063 eurot ja viivisevõlgnevus hagi esitamise seisuga

7812,88 eurot ning sellest edasi kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi

protsendina põhinõudest 0,022 % päevas;

-

Hagejale III 125 978 eurot ja viivisevõlgnevus hagi esitamise seisuga 4576,57 eurot

ning sellest edasi kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina

põhinõudest 0,022 % päevas;

-

Hagejale IV 119 424 eurot ja viivisevõlgnevus hagi esitamise seisuga 4338,48 eurot

ning sellest edasi kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina

põhinõudest 0,022 % päevas.

Hagejad palusid menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda.

Kostja I vastuväited hagile

10. Kostja I palus jätta hagi kostja I suhtes rahuldamata ja rahuldada hagi kostja II suhtes

ning jätta menetluskulud kostja II kanda.

11. Kostja II väited laenulepingute rahatuse kohta on ebaõiged. Kõik laenulepingud sõlmiti

selleks, et finantseerida perekonna huvides maja ehitamist aadressil YYY ja Ya, Tallinn.

Maja ehitamise eest tasus AS-ile TTP K AS, mille enamusaktsionär ja juhatuse liige on

kostja I. Kostja I hüvitas omakorda AS-i K poolt AS-ile TTP tasutud summad AS-ile K

(kd I, tl 96-97, 148-149).

12. Pelgalt asjaolu, et kostja I ei avaldanud kostjale II 24.08.2012 võlanimekirjas kõiki

võlausaldajaid või on esitanud andmeid kostjale II valikuliselt, ei tõenda laenulepingute

rahatust. Olukorras, kus kostja I on kinnitanud laenude saamist ning on neid ka tagasi

maksnud, ei saa tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 kohaselt ka kostja II

tugineda nõuete aegumisele. Kuna kostja I ei anna nõusolekut aegumise vastuväite

esitamiseks, puudub TsÜS § 143 märgitud kohustatud isiku taotlus aegumise

kohaldamiseks.

Kostja II vastuväited hagile

13. Kostja II palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.

14. Kostja II selgitas, et kostjad on abikaasad, kuid nende abielusuhted lõppesid 2015. aasta

veebruarist ja alates sellest ajast on peetud kohtuväliseid läbirääkimisi kokkuleppe

saavutamiseks poolte ühisvara puudutavates küsimustes, kuid pooled kokkuleppele

jõudnud ei ole. Tsiviilasjas nr 2-16-5636 menetletakse kostja II hagi kostja I vastu abielu

lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks.

15. Käesolev hagiavaldus on pahatahtlikult organiseeritud ja esitatud tegelikult kostja I

poolt, sest kostja I eesmärgiks on kostja II survestamine kostjale I soodsa ühisvara

jagamise kompromissi saavutamiseks. Kostja II sai suuliste laenulepingute olemasolust

teadlikuks kohtuväliste läbirääkimiste käigus kostjat I esindava Advokaadibüroo Pohla

& Hallmägi vahendusel, kes kinnitas kostjale II, et laenulepingud olid suulised. Seega

ei olnud kostja II aastatel 1998-2003 võetud väidetavatest laenudest teadlik.

16. Esitatud laenulepingud on allkirjastatud vaid kostja I poolt ja laenulepingutest ei nähtu,

et need oleks sõlmitud ka kostja II teadmisel või heakskiidul. Kostja II saaks asjas olla

kaaskostjaks vaid juhul, kui hagejad usutavalt põhistaksid, et kostja I poolt võetud

laenukohuste näol on tegemist abikaasade ühiskohustusega. Käesoleval juhul on

hagejate väited kostjate solidaarkohustusest paljasõnalised.

17. Tegemist on fiktiivsete ja kostja I poolt fabritseeritud laenulepingutega. Isegi, kui kostja

I on hagejatelt laenu võtnud, siis tegemist ei saa olla perekonna huvides võetud

laenudega, mille eest peaks vastutama kostja II solidaarselt kostjaga I, vaid tegemist

võib olla kostja I eralaenudega, milliseid on kostja I kasutanud ilmselt oma ettevõtluses

AS K ja/või OÜ Q tarbeks.

18. Hagejaga III väidetavalt aastatel 1999 ja 2003 sõlmitud laenulepingutes ei ole märgitud,

millisel otstarbel on laenud antud. Ülejäänud kolmes laenulepingus on märgitud laenude

sihtotstarbeks küll kinnistute YYY ja Ya ostmine, kuid see ei vasta tegelikkusele ega

ole kooskõlas ka vastavate kinnistusraamatu kannetega. YYYa omandati kostja I poolt

13.12.1999 asjaõiguslepinguga 308 880 krooni (19 741,03 eurot) eest (see kinnistu

vormistati kostja II lahusvaraks 23.01.2003 ühisvara jagamise kokkuleppe ja

kinkelepinguga ning vastav kanne tehti kinnistusraamatusse 24.04.2003) ja YYY

03.03.2008 asjaõiguslepinguga 1 060 500 krooni (67 778,30 euro) eest (see kinnistu

vormistati

kostja

II

lahusvaraks

sama

tehinguga

ja

vastav

kanne

tehti

kinnistusraamatusse 17.05.2009).

19. YYY ja Ya kinnistute omandamiseks 13.12.1999 (YYYa) ja 03.03.2008 (YYY)

asjaõiguslepingutega abikaasad eralaene ei vajanud. Kinnistute omandamiseks

kasutasid abikaasad oma sissetulekuid (alguses oli liisimine) ja pangalaene AS-ist

Hansapank ja seda kinnitavad hüpoteekide registrikanded 19.03.2008 summas 2 730

000 krooni ja 20.02.2009 summas 2 000 000 krooni (kokku 302 302,10 eurot).

20. Kostja II esitas tõendi selle kohta, et hageja III ja kostja I tutvusid alles 2004. aastal,

mistõttu ei saanud hageja anda 04.01.1999 ja 12.01.2003 mingeid laene (kd I, tl 130,

131-132).

21. Kostja II esitas kohtule kostja I 24.08.2012 omakäelise võlanimekirja (kd I, tl 133-135),

millise esitas kostja I kostjale II abikaasade kooselu ajal. Võlanimekirjas hagejaid

märgitud ei ole.

22. Hagejad ei ole tõendanud tähtajatutest laenulepingutest tulenevate nõuete

sissenõutavaks muutumist 01.11.2015 ja kuni tänaseni ei ole esitatud tõendeid, et

nõuded muutusid sissenõutavateks hagejate poolt märgitu kohaselt 01.11.2015.

23. Kuna hagejad II ja IV ei ole esitanud tõendeid neid puudutavate tähtajaliste

laenulepingute pikendamise kohta, siis esitas kostja II nende nõuete osas aegumise

vastuväite. Hagejate kinnituskirjad ei ole asjas lubatavaks tõendiks TsMS-i kohaselt.

Esimese astme kohtu otsus

24. Harju Maakohtu 22.06.2017 otsusega rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti kostjatelt

solidaarselt välja laenulepingutest tulenev võlgnevus hagejale I 92 526 eurot, hagejale

II 215 063 eurot, hagejale III 125 978 eurot ja hagejale IV 119 424 eurot. Maakohus

mõistis kostjatelt solidaarselt välja viivise hageja I kasuks alates 18.04.2016 VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni otsuse tegemiseni 22.06.2017 summas 8735,60

eurot, hageja II kasuks 20 304,60 eurot, hageja III kasuks 11 893,88 eurot, hageja IV

kasuks 11 275,10 eurot ja alates 23.06.2017 edasi protsendina põhinõudest 0,022 %

päevas. Maakohus jättis hagi rahuldamata osas, milles hagejad palusid kostjatelt

solidaarselt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevuse hagi esitamise

seisuga hagejale I 3361,32 eurot, hagejale II 7 812,88 eurot, hagejale III 4576,57 eurot

ja hagejale IV 4338,48 eurot. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.

25. Vastavalt Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 272 lg-tele 1 ja 2 ning VÕS § 396 lg-le 1

olid laenulepingud hagejate ja kostja I vahel sõlmitud raha üleandmise momendist ning

seadus täiendavaid vorminõudeid laenulepingule ette ei näinud. Kohtule on esitatud

kirjalikud laenulepingud, millel on nii hagejate kui kostja I allkirjad. Kostja II

vastuväited sellele, et laenulepingud olid fabritseeritud, on paljasõnalised ja

tõendamata. Samuti ei ole kostja II tõendanud seda, et laenulepingud oleksid olnud

sõlmitud suuliselt ning tagantjärele kirjalikult vormistatud. Tõendamist ei ole leidnud

ka, et laenulepingud oleksid näilikud TsÜS § 89 lg 1 mõttes. Vastav tõendamiskoormus

lasub kostjal II. Samuti ei ole kostja II esile toonud seda, millise tehingu olemasolust

tahtsid laenulepingute pooled muljet jätta või millist tehingut, mida nad tegelikult teha

tahtsid, soovisid varjata.

26. Tõendamist ei ole leidnud väide, et laenulepingud on rahatud. Hageja III on välja

toonud, et kostja I on tasunud temale 04.01.1999 lepingu alusel 166 000 eurot. Kostja I

palvel on AS K ja AS Q OÜ tasunud hagejalt III 04.01.1999 võetud laenu RR-le. Kostja

I on esitanud hageja III kinnituse, et kostja I on tegelikkuses tasunud hagejale III tagasi

01.01.1999 lepingu alusel kokku 168 890 eurot ning ühtlasi AS K kinnituse 166 000

euro tasumise kohta kostja II palvel RR kontole hagejalt III võetud laenu

tagasimaksmiseks ja AS Q OÜ kinnituse 2290,99 euro tasumise kohta RR kontole

hagejalt III võetud laenu tagasimaksmiseks. Hageja I on märkinud hagiavalduses, et

kostja I on tasunud 08.02.1999 lepingu alusel tagasi 32 102 eurot. Kostja I on nimetatud

tagasimakse tegemist tõendanud. Kostja I esitas tõlke hageja I kinnitusest. Kostja I

kasutas hagejalt II 10.04.1998 saadud laenu AS-ile Hansa Liising järelmaksete

tasumiseks, tasudes sellest rahast kinnistu esimese sissemakse 14.04.1998. Hagejalt II

saadud laenu tulemusena said abikaasad YYY ja Ya omanikeks 19.03.2008. Lisaks oli

hagejate III ja I vahel sõlmitud kokkulepped, kuidas (mh kelle kontole) toimub

laenumaksete tagastamine.

27. Kostja II esitatud tõendist ei saa teha järeldust, et kostja I ja hageja III tundsid teineteist

alates 2004. aastast, kuna kostja I on selgitanud, et kostja I ja hageja III tutvusid juba

varem.

28. Kostja II esitatud võlanimekiri ei kajasta mitte kostja I kui eraisiku poolt võetud laene,

vaid AS-i K kohustusi, mida tõendab tabelis tehtud viide AS K ja AS Hansapank vahel

sõlmitud laenulepingule nr 07-137387-JI. Seega ei pidanudki kostja II poolt esitatud

tabel kajastama laene hagejatelt.

29. Kostja II ei ole tõendanud seda, et ta oleks laenulepingutest teadlikuks saanud alles

suuliste kohtuväliste läbirääkimise käigus (TsMS § 230 lg 1).

30. Laenulepingutest tulenevad nõuded on selged. Hagejate I, II ja IV põhinõuete suuruse

osas vaidlus puudub (vastavalt 92 526 eurot, 215 063 eurot ja 119 424 eurot). Hageja

III põhinõude suuruseks tuleb lugeda 125 978 eurot (TsMS § 206 lg 1), kuigi kostja I

on tunnistanud võlgnevust suuremas summas.

31. Kostja I sõlmis hagejaga II enne 17.04.2010 kokkuleppe pikendada laenu tagastamise

tähtaega kuni 17.04.2016. Kostja I sõlmis hagejaga IV enne 17.08.2002 kokkuleppe

pikendada laenu tagastamise tähtaega kuni 17.04.2016. Seega muutusid hagejate

nõuded sissenõutavaks 18.04.2016. Hagejatega I ja III sõlmitud lepingutes kohustuse

täitmise aega märgitud ei olnud. Võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist, mille

täitmise tähtpäeva ei ole kokku lepitud, põhimõtteliselt igal ajal (RKTKo nr 3-2-1-163-

04, p 15), kuid võlgniku täitmise kohustuse hindamisel tuleb ikkagi lähtuda „mõistlikult

vajalikust ajast“. Kui pikk on mõistlikult vajalik aeg kohustuse täitmiseks, tuleb

otsustada vastavalt asjaoludele, arvestades eelkõige täitmise viisi, kohta ja olemust

(RKTKo nr 3-2-1-33-16, p 15). Kuna hagejad esitasid hagi kohtusse ühiselt ning

hagejate II ja IV nõuded muutusid sissenõutavaks 18.04.2016, on mõistlik lugeda ka

hagejate I ja III nõuete sissnõutavaks muutumise ajaks 18.04.2016.

32. Hagejate nõuded ei ole aegunud. Lisaks ei saa kostja II esitada aegumise vastuväidet,

kuna kostja I ei ole andnud nõusolekut aegumise vastuväite esitamiseks (TsÜS § 143,

PKS § 29 lg 1).

33. Hagejatelt saadud laenudega on ehitatud perekonna huvides YYY ja Ya asuv elamu.

Kostja II ei ole tõendanud, et YYY ja Ya asuv elamu ehitati muude vahendite abil.

Tõendamist on leidnud asjaolud, et kostja II töisest tegevusest sissetulekuid ei saanud

ja Maksu- ja Tolliameti tõendist nähtuvalt sai kostja I perioodil 01.01.1999 kuni

31.12.2003 äriühingutest maksustatavat tulu summas 52 460,85 eurot. Eeltoodust

tulenevalt ei ehitatud maja kinnistutele kostjate omavahenditest, kuna kostjatel

puudusid sellises ulatuses rahalised vahendid. Kostjad kasutasid YYY ja Ya kinnistute

omandamiseks pangalaenu. Samuti ehitati nimetatud kinnistutele elamu, mille

ehitamiseks kasutasid abikaasad hagejatel saadud laene. Lisaks kasutas kostja I hagejalt

II 10.04.1998 saadud laenu AS-ile Hansa Liising järelmaksete tasumiseks, tasudes

sellest rahast kinnistu esimese sissemakse 14.04.1998. Hagejalt II saadud laenu

tulemusena said abikaasad YYY ja Ya omanikeks 19.03.2008. Asjaolu, et

laenulepingutes laenu kasutamise otstarvet ei ole märgitud, ei tähenda, et kostjad ei

oleks hagejatelt maja ehitamiseks laenu saanud. Samuti on kostja I käesoleva tsiviilasja

menetluses omaks võtnud hagejatelt laenude saamise asjaolu. Kostja I on hagejatelt

saadud laene kasutanud perekonna huvides, millest tulenevalt vastutab kostja II

solidaarselt kostjaga I laenude tagastamise eest (12.10.1994. a PKS § 20 lg 2;

03.05.2001. a PKS § 20 lg 2; kehtiv PKS § 18 lg 1, § 33 lg 1 p 1; RKTKo nr 3-2-1-164-

14, p 14).

34. Kostja I on avaldanud, et AS K on tasunud AS-ile TTP YYY ja Ya kinnistute

omandamise ja kinnistutel eramu ehitamise eest, millised summad kostja I hüvitas AS-

ile K hagejatelt saadud laenude arvelt. Lisaks on kostja 1 kasutanud hagejatelt saadud

laenu perekonna huvides ka YYY kinnistu omandamise finantseerimiseks AS-ile Hansa

Liising liisingmaksete tasumiseks. Kostja I on hagejatelt saadud laene kasutanud ka

YYY ja YYYa maja renoveerimiseks ja ümberehitamiseks aastatel 2003-2007.

Vastavalt AS-i K õiendile on AS K tasunud kostja I eest kolmandatele isikutele 28 467

eurot seoses YYY eramu renoveerimisega. Tõendatud on hagejatelt saadud laenude

arvel kokku 581 153,13 euro tasumine kostjate ühise kodu rajamiseks alljärgnevalt: 61

387,13 eurot kinnistute omandamise eest; 307 936,35 eurot eramu ehitamise eest; 183

362,65 eurot eramu ehitamise eest; 28 467,00 eurot eramu ümberehitamise ja

renoveerimise eest. Sealjuures tasus kostja I 61 387,13 eurot kinnistute omandamise

eest AS-ile TTP Ehitus ning hüvitas K AS-ile 519 766 eurot eramu ehitamise ja

renoveerimise eest hagejatelt saadud laenude arvelt. Kostja I tasus YYY eramu

ehitamise ja renoveerimise eest hagejatelt saadud laenude vahenditest, sealjuures kas

tasudes otse YYY kinnistu omandamise eest või hüvitas iga kalendriaasta lõpus K AS-

ile viimase poolt kostja I eest tasutud summad.

35. Kuna hagejate nõue on tõendatud, tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista hagejate

kasuks laenulepingutest tulenev võlgnevus hagejale II 215 063 eurot, hagejale III 125

978 eurot, hagejale I 92 526 eurot ja hagejale IV 119 424 eurot. Kuivõrd kohus tuvastas,

et laenulepingutest tulenevad nõuded muutusid sissenõutavaks 18.04.2016, siis ei ole

sissenõutavaks muutunud viiviste nõuded põhjendatud. Hagejate nõue mõista kostjatelt

solidaarselt välja viivise edasi kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi

protsendina põhinõudest 0,022 % päevas, on põhjendatud.

Apellatsioonkaebus

36. 24.07.2017 saabus Tallinna Ringkonnakohtusse kostja II apellatsioonkaebus, milles

kostja II palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi kostja II vastu rahuldati

ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi kostja II vastu rahuldamata ning kostja II

menetluskulud hagejate kanda. Kostja II esitas taotluse tõendite kogumiseks, milles

palus nõuda kõigilt Eesti Vabariigis tegevusluba omavatelt krediidiasutustelt ning

välisriigi krediidiasutuste tütarettevõtjatest krediidiasutustelt ning filiaalidelt järgmised

arveldusarvete väljavõtted: kostja I suhtes perioodi 1998-2003 osas; hageja I suhtes

perioodi 1998-1999 osas; hageja II suhtes perioodi 1997-1998 osas; hageja III suhtes

perioodi 1998-2003 osas; hageja IV suhtes perioodi 1998-1999 osas. Lisaks palus kostja

II nõuda Swedbank Liising AS-lt välja: kostja I ja AS-i Hansa Liising vahel sõlmitud

ostu-ja järelmaksuleping nr 980324L koos lisadega; kostja I ja AS-i Hansa Liising vahel

sõlmitud liisinguleping nr 980324L koos lisadega; ülevaade selle kohta, milliselt

arveldusarvelt ja kuidas on lepingute nr 980324L täitmine. Kostja II esitas taotluse uute

tõendite vastuvõtmiseks (apellatsioonkaebuse lisad 1-25). Kostja II esitas taotluse enda

vande all ärakuulamiseks.

37. Kostja II ei olnud abikaasade kooselu vältel teadlik hagi aluseks olevatest laenusuhetest

ning sai laenulepingust teadlikuks alles ühisvara jagamise läbirääkimiste käigus.

Vastavate kohustuste olemasolu ei ole kostja I avaldanud ka abieluvaralepingu

sõlmimisel. On tähelepanuväärne, et hagi esitasid neli erinevat isikut neljast erinevast

õigussuhtest samaaegselt olukorras, kus hagejad ei ole 15-18 aastat nõuete

sissenõudmisega tegelenud. Ka ei ole hagejad nõudnud kostjatelt mingeid tagatisi.

Kostja I käitumine – hagi õigeksvõtt enam kui 10-15 aastat tagasi suuliselt sõlmitud

laenulepingute osas ning nende tagantjärgi kirjalik kinnitamine ja tähtaja pikendamine

alles siis, kui pooled asusid ühisvara jagama, näitab pahatahtlikkust. Hagejad ei ole

esitanud usaldusväärseid andmeid laenu väljamaksete, võlgnevuse arvestusliku jäägi,

intressi ega viivise kohta. Lisaks esitasid pärast maakohtu otsuse tegemist hagejad hagi

tagamise taotluse vaid kostja II suhtes.

38. Maakohus ei ole eelmenetlust nõuetekohaselt läbi viinud. Maakohus teatas üllatuslikult

20.03.2017, et eelmenetlus on lõppenud, sh ei määranud maakohus eelmenetluse

lõppemise tähtaega ega tähtaegasid avalduste ja vastuväidete esitamiseks. Kostja II

esitas selles osas 26.04.2017 kohtu tegevusele vastuväite. Kohus on eelmenetluses

rikkunud kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustust, kuivõrd täitis vastavad kohustused

alles 28.04.2017 põhiistungil ja vaidlustatavas otsuses. Kohus selgitas alles 28.04.2017

istungil, et kostja II peab tõendama, et laenu ei kasutatud pere huvides ning seda, millise

raha eest YYY maja ehitati. Kaevatavast kohtuotsusest selgus, et kostja II peab

tõendama laenulepingu näilikkuse ja rahatuse ning selle, millal kostja II sai teada

laenulepingutest. Tulenevalt eelmenetluse rikkumisest on tarvilik võtta asja juurde uusi

tõendeid ja koguda uusi tõendeid.

39. Kohus ei ole asja lahendamisel taganud menetlusosaliste võrdust ega eristanud kostja I

ja kostja II vastuväiteid. Kostjad osalevad menetluses iseseisvalt (TsMS § 207 lg 2).

Kohus eelistas kostja I paljasõnalisi väited kostja II vastuväidetele ning on jätnud kostja

II vastuväited analüüsimata ja tähelepanuta. Kohus omistas kostja I menetluslikud

avaldused sisuliselt kostjale II.

40. Maakohus on ebapiisavalt kontrollinud laenusuhte olemasolu ja seda kinnitavate

tõendite usaldusväärsust. Maakohus ei ole arvestanud järgnevaga: hagejate reaalsete

sissetulekute olemasolu laenu andmiseks, ebausutavas suuruses laenude korduv

andmine sularahas, suulise laenulepingu sõlmimine enam kui 10. aastaks ilma tagatiseta

ning intresse ja viiviseid tasumata, laenulepingute pikendamine tagantjärgi enne

kostjate vahelist ühisvara jagamise vaidluse algust. Maakohus ei ole pööranud

tähelepanu sellele, et tõendid krediidiasutustelt saadud laenude kohta ning kinnisasja

võõrandajalt ja ehitajalt saadud andmed tehtud maksete kohta lükkavad ümber väited

laenu võtmise vajadusest hagejatelt.

41. Kostja II on vaidlustanud menetluses laenulepingute ehtsuse. Maakohus on jaganud

tõendamiskoormise ebaõigesti. Dokumendi võltsitust väitev pool ei pea võltsitust

tõendama ja selleks tuleks kohtul üldjuhul ekspertiis määrata. Hagejad oleksid pidanud

täiendavalt tõendama, et laenulepingud koostati ja allkirjastati neil märgitud

kuupäevadel. Kuna hagejad ei tõendanud laenulepingute ehtsust, siis oleks kohus

pidanud jätma lepingud tõendina arvestamata (TsMS § 277 lg 2). Kostja II on lisaks

välja toonud põhjendused, miks laenulepingud on tema hinnangul näilikud.

42. Hagejad ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et lepingute alusel on raha üle kantud.

Laenu andmist ei tõenda kostja I 27.06.2016 menetlusdokumendi lisades, 12.10.2016

menetlusdokumendi lisades 1-4 ja 14.02.2017 menetlusdokumendi lisades 1-11 olevad

tõendid. Laenu üleandmist ei saa tõendada muude seotud isikute vaheliste ülekannetega,

millel puudub äratuntav seos laenulepingutega. Laenulepingud pidid olema sõlmitud

kirjalikus vormis (TsK § 273). Tunnistajate ütlustega on keelatud tõendada selliste

laenulepingute täitmist, mis peavad olema kirjalikus vormis (RKTKo nr 3-2-1-47-99).

Seega ei saanud laenulepingute sõlmimist ega raha üleandmist tõendada isiku ütlustega.

Maakohtu järeldused lepingute sõlmimise ja raha üleandmise osas on puudulikud.

43. Maakohus ei ole võtnud seisukohta, millal kostja II kohtu hinnangul laenulepingutest

teadlikuks sai ja mis tähendust omab see PKS § 18 lg 1 alusel nõude esitamisel. Kostjal

II ei ole võimalik tõendada negatiivset asjaolu – s.o kostja I ei informeerinud

laenulepingutest kostjat II. Kostja II on esitanud tõendeid selle kohta, milliste kostja I

omakäeliste dokumentide alusel on ta teistest laenukohustustest teadlik olnud. Järelikult

oleks hagejad või kostja I pidanud need väited omapoolsete tõenditega ümber lükkama.

44. Kohus leidis ebaõigesti, et hagejate I, II ja IV põhinõuete suuruse osas vaidlus puudub.

Hagist ega kohtuotsusest ei nähtu, kas põhinõude all on silmas peetud võlgnevust koos

intressiga või mitte. Viivist ei saa nõuda intressi tasumisega viivitamise tõttu.

45. Maakohus tuvastas ebaõigesti laenude sissenõutavaks muutumise. Hagejate II ja IV

laenulepingute osas tugines kohus hagejate paljasõnalistele kinnitustele, mis ei ole

lubatavad tõendid, kuna hagejaid ei ole vande all ära kuulatud. Muud tõendid

laenulepingute pikendamise osas puuduvad. Lisaks eeldas selline laenulepingute

pikendamine PKS § 29 lg 1 järgi ka kostja II nõusolekut. Ükski menetlusosaline ei ole

väitnud, et laenud muutusid sissenõutavaks 18.04.2016, samuti ei kinnita seda ka ükski

tõend. Hagejate I ja III lepingutes puudus tähtaeg, seega olid need sõlmitud tähtajatult.

Hagejad ei ole tõendanud, millal vastavad lepingud üles öeldi. Hageja II lepingus oli

laenu tagastamise tähtajaks märgitud 17.04.2010 ja hageja IV lepingus 17.08.2002.

Eeltoodust tulenevalt on ka hagejate nõuded aegunud. Tulenevalt VÕS § 67 lg-st 2 sai

kostja II tugineda aegumise vastuväitele. PKS § 29 lg-s 1 sätestatu ei piira kostja II

õigusi.

46. Olukorras, kus nõuet ei ole pikemaajaliselt sisse nõutud, võib sellelt viivise nõudmine

ja väljamõistmine olla vastuolus hea usu põhimõttega (RKTKo nr 3-2-1-70-03, p 13).

Hagejad ei ole tõendanud, et nad oleksid pöördunud kohtuväliselt kostja II poole

laenulepingust tuleneva võlgnevuse sissenõudmiseks. Maakohus ei ole põhjendanud,

kas ta mõistis välja seadus- või lepingujärgse viivise. Kostja II märkis, et lepingutes ei

ole viivisemäära kokku lepitud ning seadusjärgne viivisemäär on muutuv ning seda ei

saa välja mõista fikseeritud protsendina.

47. Laenu ei võetud perekonna huvides. Kostjal I oli piisavalt rahalisi vahendeid, et

eluaseme soetamist ja ehitamist finantseerida. YYY eramu soetamist ja ehitamist

finantseeriti krediidiasutustelt võetud laenude arvelt. Pärast otsuse tegemist on kostja II

saanud oma valdusesse tõendid, mis näitavad, et YYY kinnistu soetamist finantseeriti

AS Hansa Liising vahendusel vähemalt 4 180 041,39 krooni ulatuses.

Vastustajate seisukoht

48. Hagejad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja II

kanda. Hagejad palusid jätta kostja II taotlused rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukoht

49. Tsiviilkolleegium, kuulanud ära poolte seletused ja tutvunud tsiviilasja materjaliga,

leidis, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada NS vastu hagi

rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohtul on võimalik teha

tühistatud osas uus otsus, millega hagi NS vastu tuleb jätta rahuldamata.

50. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt maakohtu otsust üksnes osas,

mille peale on kaevatud, see on osas, millega hagi NS vastu rahuldati ja jäeti

menetluskulud poolte endi kanda.

51. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus läbi viinud nõuetekohast eelmenetlust, ei

määranud pooltele konkreetseid tähtaegasid avalduste ja vastuväidete esitamiseks ega

teavitanud kostjat II eelmenetluse lõpetamisest.

52. Maakohus on ka tõendeid ebaõigesti hinnanud, tuginenud lubamatutele tõenditele ning

jätnud oma järeldused olulises ulatuses põhjendamata.

53. Maakohus ei ole eristanud erinevatel õiguslikel ja faktilistel positsioonidel olevate

kostja I ja kostja II vastuväiteid ega ole arvestanud sellega, et kostjad on menetluses

vastandlikel positsioonidel. Kohus on kostja I menetluslikud avaldused omistanud ka

kostjale II või käsitlenud neid tõenditena, millele on tuginenud otsuse tegemisel.

54. TsMS § 207 lg 2 kohaselt osaleb iga kostja menetluses teise poole suhtes iseseisvalt

ning ühe kostja toimingust ei tulene kaaskostjale õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei

ole ette nähtud teisiti. Hoolimata sellest, et kostjate puhul on tegemist

solidaarvõlgnikega, pole nende näol tegemist kaaskostjatega TsMS § 207 lg 3

tähenduses. Seda põhimõtet on selgitanud ka Riigikohus (RKTKo 3-2-1-33-08, p 10 ja

RKTKo 3-2-2-1-15, p 9). Antud asjas on selle põhimõtte järgimine eriti oluline, sest

hageja ja kostja I on kokkulangeval õiguslikul positsioonil, mis on suunatud kostja II

vastu rahalise nõude esitamiseks. See nähtub eriti asjaolust, et kuigi kostja I võttis hagi

õigeks, soovis ta, et hagi rahuldataks ainult kostja II suhtes, seda millegagi

põhjendamata. See seab kahtluse alla kostja I ütluste tõepärasuse.

55. TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab otsuse põhjendavas osas olema ära märgitud kohtu

tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, samuti tõendid, millele on rajatud

kohtu järeldused. Üldise tõendamiskoormuse jaotuse kohaselt lasub TsMS § 230 lg 1

järgi asjaolude tõendamiskoormus poolel, kes sellisele asjaolule soovib tugineda.

Tõendamiseks saab kasutada seaduses sätestatud tõendamise vahendeid (TsMS § 229).

TsMS § 232 lg 1 kohaselt peab kohus hindama tõendeid igakülgselt, täielikult ja

objektiivselt ning otsustama oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide

on tõendatud või mitte.

56. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tõendeid hinnanud ühekülgselt ja valikuliselt

ning tõendite usaldusväärsust ja elulist usutavust kriitiliselt ja objektiivselt käsitlemata.

Kohtuotsuses toodud järeldused on olulises ulatuses rajatud sisuliselt üksnes hagejate ja

kostja I paljasõnalistele kinnitustele, mis on ebausaldusväärsed eelkõige tõenduslikust

aspektist ja analoogsetele õigussuhetele iseloomukike tunnuste puudumise poolest.

Kohus on jätnud kostja II vastuväited vajaliku tähelepanuta. Kostja II vastuväidetega

mittenõustumise ainukeseks põhjenduseks ei saa olla asjaolu, et kostja I on kinnitanud

laenulepingute sõlmimist ja raha saamist.

57. Maakohus

ei

ole

eristanud

vaidluse

lahendamiseks

vajalike

asjaolude

tõendamiskoormist ning dokumentide kui menetluses esitatud tõendi ehtsuse

tõendamiskoormist. Kui hagejad tuginevad nõude esitamisel aastatel 1998,1999 ja 2003

sõlmitud kirjalikele laenulepingutele, siis peavad nad seda kostja poolt võltsituse

vastuväite esitamisel ka tõendama (RKTKo 3-2-1-146-13, p 25). Kui kostja väidab, et

dokumendid on tagantjärgi kirjalikult vormistatud vaid nõude loomiseks, siis on

tegemist dokumendi ehtsuse vaidlustamisega TsMS § 277 mõttes. Käesoleval juhul on

kostja II vaidlustanud laenulepingu ehtsuse. Kostja märkis oma 26.09.2016 täiendavas

seisukohas, et kuna kohtule esitatud kirjalikud laenulepingud on vormistatud

tagantjärgi, sest väidetavalt olid need aastatel 1998, 1999 ja 2003 sõlmitud suuliselt, siis

on need fiktiivsed. Sama kordas kostja II ka 28.04.2017 kohtuistungil. Seega on kostja

II esitanud menetluses dokumendi võltsituse vastuväite. Dokumendi võltsitust väitev

pool ei pea dokumendi võltsitust tõendama. Piisab, kui kohtul tekib põhjendatud

kahtlus, et laenulepingud võivad olla võltsitud, et dokumendi saaks tõendite hulgast

TsMS § 277 lg 4 alusel välja arvata ja arvestamata jätta. Hagejad ei ole kostja II väitele,

et laenulepingud on kirjalikult tagantjärgi vormistatud, sisuliselt vastanud ega seda

väidet ümber lükanud.

58. Ringkonnakohus selgitas pooltele tõendamiskoormist ja andis hagejatele täiendava

võimaluse esitada tõendeid laenulepingute ehtsuse kohta.

59. Hagejad ei taotlenud ekspertiisi määramist esitatud kirjalike laenulepingute osas, et

kindlaks määrata nende koostamise aega. Selle asemel taotlesid hagejad määrata

kohtuekspertiis 10.04.1998 VR ja Saksamaa äriühingu NVG Tor.Kellerei GMBH

vahelisele müügilepingu ja kostja I poolt 10.04.1998 allkirjastatud kviitungile, et

kindlaks määrata nende koostamise aeg. Ringkonnakohus jättis selle taotluse

rahuldamata, kuna nende dokumentide koostamise aeg ei tõenda kirjalike

laenulepingute sõlmimise aega.

60. Hagejad oleksid pidanud esitama täiendavaid tõendeid, mis usaldusväärselt kinnitaksid,

et laenulepingud koostati ja allkirjastati neis märgitud kuupäevadel. Kuna hagejad ei

tõendanud laenulepingute kui dokumentide ehtsust, tuleb need jätta tõendina

arvestamata.

61. Kolleegium nõustub kostja II seisukohaga, et laenulepingud on näilised ja suunatud vaid

õigusnäivuse loomisele kostja I huvides. Seda kinnitavad järgmised asjaolud:

62. Kostja II ei ole poolte kooselu vältel olnud teadlik hagi aluseks olevatest laenusuhetest

ja väidetavalt nende alusel saadud raha kasutamisest perekonna huvides kinnistu

ostmisel ja maja ehitamisel. Kostjad olid abielus ajavahemikul 21.11.1979 kuni

06.10.2016. Kostja II sai väidetavatest laenulepingutest teada alles kostjaga I

abielusuhete lõppemisel veebruaris 2015 kohtuväliste läbirääkimiste käigus kostjat I

esindava advokaadibüroo vahendusel. Kostjat I esindav advokaat kinnitas kostjale II, et

laenulepingud olid suulised ja on nüüd (2015) vormistatud tagantjärele kirjalikult.

Kostja II kinnitas sellistel asjaoludel ja sellise teabe saamist ringkonnakohtus vande all

antud ütlustes.

63. Muud ühised finantskohustused olid mõlemale abikaasale teada, sealhulgas

krediidiasutustega sõlmitud liisingleping ja laenuleping kinnisasjade soetamiseks.

64. Kostjad sõlmisid 2008 aastal abieluvaralepingu kõnesoleva kinnisasja kohta, kusjuures

ka siis kostja I ei avaldanud, et kinnisasjaga on seotud suured laenukohustused.

65. 24.12.2012 kostja I poolt omakäeliselt koostatud võlanimekirjas (I kd, lk 133-135) ei

ole vaidlusalustest laenulepingutest tulenevaid kohustusi märgitud.

66. Tagantjärgi sõlmitud laenulepingud on puudulikud ja lakoonilised, laenuandjateks on

eraisikud, kes ilma igasuguste tagatisteta on andnud teisele eraisikule laenu ebatavaliselt

suures ulatuses, kokku üle 12 000 000 Eesti krooni ilma igasuguse tagatiseta.

67. Laenulepingute mittetäitmisega pole kaasnenud mingeid nõudeid, kirjalikke

pretensioone ega tagatiste nõudeid.

68. Hagi esitasid neli erinevat isikut neljast erinevast õigussuhtest samaaegselt ja seda

olukorras, kus keegi pole 15-18 aasta jooksul nõuete sissenõudmisega tegelenud.

69. Ringkonnakohus nõustub kostja II seisukohaga, et laenude andmine ja sissenõudmine

sellistel tingimustel pole eluliselt usutav. Samuti pole eluliselt usutav, et üks abikaasa

ilma mingi põhjuseta varjab teise eest 17 kooseluaasta jooksul väidetavalt ühistes

huvides perele elamu soetamiseks ja ehitamiseks võetud finantskohustusi, kusjuures

teeb seda valikuliselt. Kostja I pole ka mõistlikult põhjendanud, miks ta on kõnesolevaid

laene kostja II eest varjanud.

70. Samuti välistab hagejaga III sõlmitud laenulepingu ehtsuse see, et kostja I ja hageja III

tutvusid alles 2004. aasta augustis, kui SS neid tutvustas. Oma kirjalikus vastuses kostja

II esindajale märgib SS, et on tuttav IS-ga 1990. aastast ja OR-ga 1997.aastast. Koos

IS-ga sõitis ta tihti Sankt-Peterburi, kus ühel sellisel reisil augustis 2004 tutvustas ta IS

OR-ga. See kohtumine toimus ühes suvekohvikus Nevski prospekti ja Rubinšteini

tänava nurgal. Varem IS ja OR polnud kohtunud ( I kd, lk 130-132). SS on samu ütlusi

andnud tunnistajana kostjate ühisvara jagamise asjas, kui ta on üle kuulatud Krasnodari

linna Prikubanski rajooni kohtu poolt. Kohtuistungi protokolli võttis ringkonnakohus

asja materjali juurde. Kostja I paljasõnaline väide, et ta tundis OR ka varem, ei lükka

ümber SS detailset seletust hageja III ja kostja I tutvumise kohta.

71. Eeltoodu lubab väita, et hagi esitamine on organiseeritud kostja I poolt ja esitatud

tegelikult tema huvides.

72. PKS § 18 lg 1 alusel esitatava nõude eelduseks on asjaolu, et tehing tehti ühise

majapidamise korraldamise või laste huvide või perekonna muude tavapäraste vajaduste

katmiseks. Seega lasub viidatud asjaolude tõendamise kohustus hagejatel. Maakohtu

põhjendused on selles osas vastuolulised. Kohus on viidanud, et kostjad on isikud, kes

omavad Eesti mõistes väga palju vara ning on Äripäeva vastavas topis 97.-ndal kohal,

kuid samas on kohus järeldanud, et kostjatel endil polnud piisavalt rahalisi vahendeid,

et endale kodu ehitada.

73. Laenulepingud on sõlmitud väidetavalt aastatel 1998 (hagejaga II), 1999 ( hagejatega

I, III ja IV ning 2003 (hagejaga III). Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse

ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 11 kohaselt

kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.07.2002, enne VÕS-i jõustumist

kehtinud seadust. Seega tuleb laenulepingute sõlmitust ja kehtivust hinnata hagejate I,

II ja IV puhul Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) järgi ning hageja III puhul täiendavalt

ka VÕS’i järgi. TsK § 272 lg 2 kohaselt loetakse laenuleping sõlmituks raha või asjade

üleandmise momendist ning § 273 kohaselt pidid laenulepingud summaga üle 50 rubla

olema sõlmitud kirjalikus vormis TsK § 276 lg 1 kohaselt on laenajal õigus

laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et raha või asju

laenutajalt tegelikult üldse ei saanud. TsK § 276 lg 2 kohaselt ei ole laenulepingu

vaidlustamine tunnistajate ütluste kaudu lubatud, kui laenuleping peab olema sõlmitud

kirjalikus vormis. Sellest sättest tuleneb samuti põhimõte, mille kohaselt on keelatud

tunnistajate ütlustega tõendada laenulepingute täitmist, mis peavad olema sõlmitud

kirjalikus vormis (RKTKo 3-2-1-47-99). Seega ei saa käesolevas menetluses

väidetavate laenulepingute sõlmimist ja täitmist, see on ka raha üleandmist, tõendada

isikuliste tõendusallikatega. Riigikohus on laenulepingute järgi raha saamise

tõendamiskoormise osas selgitanud, et üldreegli kohaselt peab laenuandja võla

olemasolule tuginedes tõendama raha üleandmise fakti ( RKTKo 3-2-1-177-14, p 10).

74. Tõendid, millele hagejad tuginevad, ringkonnakohtu hinnangul laenulepingute alusel

raha üleandmist ei tõenda.

75. AS TTP tõendite kohaselt (I kd, lk 96-97) on AS-le TTP tasutud ajavahemikul

24.11.1997 kuni 29.09.2003 kokku ehitustööde ja kinnistute (YYY ja Ya) eest 8 041

005,50 Eesti krooni: Sellest on tasutud 960 500 krooni 14.04.1998 Notari deposiidist,

1 431 012 krooni 18.03.1998 ja 1 005 576 krooni 28.04.1998 AS Hansa Liising poolt.

Ülejäänud summa 4 643 917,50 krooni on tasunud AS K oma vahenditest. Nimetatud

tõend ei kinnita ühegi hageja poolt kostjale I aastatel 1998, 1999 ja 2003 väidetavate

laenulepingute alusel raha ülekandmist.

76. AS K tõend (I kd, lk 148-149) ei ole usaldusväärne. Kostja I on AS K ainuaktsionär

ainsa juhatuse liikmena kasutas ja käsutas äriühingu rahalisi vahendeid oma

äranägemisel. Tõend on sisult vastuoluline. Ühelt poolt kinnitatakse, et kostja I on

teinud ajavahemikus 1997 kuni 2007 AS K kassasse ja arveldusarvetele sissemakseid

717 412,92 Eesti krooni teisalt mööndakse, et raamatupidamisdokumendid on alles

alates 2004. aastast ja need kinnitavad sissemaksete tegemist 33 023 837 Eesti krooni.

Sellises olukorras pole kontrollitav, millel põhineb A K kinnitus varasemate

sissemaksete kohta. Samas ei kinnita kostja I poolt aastatel 2004 kuni 2007 tehtud

sissemaksed ja nende ulatus ühegi hageja poolt talle laenu üleandmist. Samal põhjusel

on ebausaldusväärsed ka AS K teised tõendid ( I kd, lk 171 pöördel ja lk 173-178).

Lisaks ei sisalda need tõendid infot selle kohta, et ükski hagejatest oleks aastatel 1998,

1999 või 2003 kostjale I laenu üle andnud. AS K arveldusarve väljavõtte pinnalt pole

võimalik tuvastada kostjale I laenu andmist.

77. Kostja I arveldusarve väljavõtted perioodi 01.01.2012 kuni 29.02.2016 kohta (I kd lk

150-153 ja 155-159) ei tõenda kuidagi hagejate poolt kostjale I laenu üleandmist.

Selliseid ülekandeid sealt ei nähtu. Samuti ei tõenda ülekannete tegemine OP

arveldusarvele (selgitusega ülekanne ja avansi tagastamine) ning SS arveldusarvele

(selgutustega avansi tagastamine) hagejate poolt laenu ülekandmist.

78. Kostja I arveldusarve väljavõte ja AS K sissekannete žurnaal (I kd, lk 160-162) ei

tõenda samuti laenu üleandmist ühegi hageja poolt. AS K sissekannete žurnaalist ja

kostja I arveldusarvelt nähtuv laenu tagastamine RR-le ei tõenda hageja II poolt

väidetavalt 1998. aastal kostjale I laenu andmist.

79. AS TTP kinnitusest (I kd, lk 171) selle kohta, et kostja I ja AS TTP vahel oli sõlmitud

YYY eramu ehitamiseks töövõtuleping, ei saa teha järeldust selle kohta, kas hagejad

andsid kostjale I laenu või mitte.

80. AS Hansa Liising 16.03.1998 leping ja 08.12.1998 kinnituskiri (I kd, lk 1872) ei tõenda

kuidagi hagejate poolt kostjale I laenude ülekandmist.

81. OR 10.01.2017 kinnituse ( I kd, lk180) näol ei ole tegemist lubatava tõendiga, kuna

see pole esitatud seaduses sätestatud protsessivormis (TsMS § 229 lg 1 ega vasta ühelegi

TsMS § 229 lg-s 2 nimetatud tõendi liigile. OR on asjas hageja ning tema

kinnitus/seletus ei ole tõendiks, kuna kohus pole teda vande all üle kuulanud (RKTKo

3-2-1-91-06, p15). Seega ei saa selle kinnituse alusel hinnata, kas OR on kostjale I

aastatel 1999 ja 2003 laenu andnud.

82. AS K õiend ( I kd, lk 180 pöördel) ja Q OÜ tõend ( I kd, lk 181) ei ole usaldusväärsed.

Ei ole eluliselt usutav, et erapooletu äriühing omab 2017. aastal teavet kahe eraisiku

vahel väidetavalt 1999 ja 2003 sõlmitud laenulepingute asjaolude osas. Ka ei võimalda

AS K ja Q OÜ poolt 2014. ja 2015. aastal tehtud maksed RR-le hinnata ega kontrollida

seda, kas hageja III on 1999 ja 2003 kostjale I laenu andnud.

83. Seega pole menetluses esitatud ühtki tõendit selle kohta, et laenu andjad on raha kas

kostjale I või kostja I palvel mistahes kolmandale isikule üle kandnud, mistõttu on

laenulepingud rahatud. Sellises olukorras ei saa lugeda ka esitatud kirjalikke lepinguid

sõlmitud ja kehtivateks lepinguteks.

84. Eeltoodu alusel tuleb hagi jätta rahuldamata ja ringkonnakohus ei käsitle ülejäänud

kostja II vastuväiteid.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

72. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ja selles osa

tuleb maakohtu otsust muuta.

73. Seoses hagi rahuldamata jätmisega ja apellatsioonkaebuse rahuldamisega jätab

ringkonnakohus TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel maakohtu ja ringkonnakohtu

menetluskulud võrdsetes osades hagejate kanda.

74. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu poolt tehtud menetluskulude jaotust, mille

tulemusena tuleb kindlaks määrata ka kostja II menetluskulud, mida maakohus ei ole

teinud, toimub menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine, vastavalt

Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud selgitusele, tervikuna maakohtus TsMS

§ 174 lg-s 4 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal

Liis Arrak