2-13-49286/67 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. juuli 2018, Tartu

Tsiviilasja number

2-13-49286

Tsiviilasi

Lembit Otsa hagi Marju Kulo vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

599 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 2. märtsi 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Marju Kulo apellatsioonkaebus

Kohtuistungite toimumise ajad

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Marju Kulo (isikukood XXX), esindaja

vandeadvokaat Rene Varul

Vastustaja (hageja): Lembit Ots (isikukood XXX), esindaja

Maia Ploom

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 2. märtsi 2018 otsus ja teha asjas uus otsus.

2. Jätta Lembit Otsa hagi Marju Kulo vastu võlgnevuse väljamõistmiseks rahuldamata.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus Lembit Otsa kanda.

5. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse

jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Lembit Ots (hageja) esitas 18. oktoobril 2013 Tartu Maakohtule hagi Marju Kulo (kostja) vastu,

milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 1198 eurot ja enne hagi esitamist kantud

menetluskulud 343 eurot.

Hagi asjaolude kohaselt kuulub hagejale Oja kinnistu asukohaga Jõgevamaa Tabivere vald Pataste

küla (registriosa nr 12435). Kostja raius 2013 juuli lõpus ja augusti alguses Oja kinnistul asuvas

metsas puid ning 8. augustil 2013 vedas kostja tellitud auto ladustatud palgid minema.

Metsateatisega anti kostjale luba raiuda metsa kolmelt eraldiselt ning sellele oli lisatud kinnistu

plaan, kus on näha kinnistute kattuv ala. Kostja raius metsa ainult esimeselt eraldiselt ehk

kinnistute kattuvalt alalt. Kostja teadis enne metsaraiet, et kinnistute piiri osas on vaidlus. Hageja

oli kostja ja kinnistu kaasomaniku vastu esitanud hagi, mille sisuks oli mh kinnistuosa, millelt

metsa raiuti, omandiõiguse tuvastamine (tsiviilasi nr 2-13-28737). Hageja oli saatnud kostjale ka

e-kirja ja tähitud kirja ettepanekuga leppida kokku piiride kulgemises. Kostja tegutses seega heade

kommete ja hea usu põhimõtte vastaselt. Metsakonsulent Kalev Kittuse 4. augusti 2013

metsalugemislehest nähtuvalt langetati ja veeti välja puid kokku 45,25 tm. Puude maharaiumise ja

väljaveoga tekitas kostja OÜ Metsaekspert eksperthinnangust lähtuvalt hagejale kahju summas

1198 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja selgituste kohaselt ei ole hageja tõendanud kostja

õigusvastast tegu ega hea usu põhimõtte vastast käitumist. Hagejale kuuluva Oja kinnistu ja kostja

kaasomandis oleva Kasarmu kinnistu piir on fikseeritav ja katastrikannete kaudu tuvastatav.

Raiutud mets asub kostjale kuuluval Kasarmu kinnistul, mistõttu ei ole kostja hageja omandit

kahjustanud. Kostja ei olnud metsaraie teostamise ajal piirivaidlusest teadlik. Tartu

Ringkonnakohus tuvastas 4. detsembri 2015 lahendis tsiviilasjas nr 2-13-28737, et mõlema

kinnisasja piirid on määratud kindlaks kehtivalt. Kostja ostis (erastas) Kasarmu maaüksuse koos

sellel kasvava metsaga ning raius seega metsa, mille ta on välja ostnud. Hageja ei ole tõendanud,

et kostja raius puid just kinnistute kattuvalt alalt. Kahe võrdselt õige piiri ja kattuva ala tekkeks on

pannud aluse hageja enda tegevus.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 2. märtsi 2018 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 599 eurot ning jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Maakohus leidis, et tõendatud on hageja väide, et kostja korraldas puude raiumise mh kinnistute

kattuvalt alalt. Kostja väitis esmakordselt alles 8. detsembri 2017 lõplikes seisukohtades, et ei ole

kinnistu vahetust lähedusest puid teinud ega metsa raiunud. Maakohtu hinnangul on kostja

menetluse jooksul esitatud seisukohtades kattuvalt alalt raie teostamise omaks võtnud ning

puuduvad alused omaksvõtu tagasi võtmiseks. Kaudselt tõendab raie teostamist vaidlusaluselt alalt

ka hageja esitatud eksperthinnang teostatud raietest saadud sortimentide koguse ja tulu kohta.

Maakohus selgitas, et kinnistusraamatu kanne ei ole kinnisasja piiride osas määrav. Seaduses ei

ole selgelt sätestatud katastriandmete õiguslikku tähendust, mh ei ole ette nähtud nende andmete

õigsuse eeldamist ega võimaldatud neile andmetele tuginedes kinnisasja heauskselt omandada.

Seetõttu ei ole välistatud, et teise isiku omandiõigust rikutakse katastriandmetest lähtudes.

Tartu Ringkonnakohus asus 4. detsembri 2015 otsuses tsiviilasjas nr 2-13-28737 seisukohale, et

mõlema kinnisasja piirid on määratud kindlaks kehtivalt. Asja uuel läbivaatamisel maakohtus

sõlmisid pooled kompromissi, mille tulemusel jäi vaidlusalune maa-ala hageja kinnistu koosseisu

ja kostja sai maad juurde hagejale kuuluva Saarepera kinnistu arvel. Maakohus leidis eeltoodut

arvestades, et kinnistute kattuvalt alalt puid raiudes rikkus kostja vähemalt osaliselt hageja

omandiõigust ning tema käitumine on õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi.

Järgnevalt analüüsis maakohus, kas kostja käitumine oli heade kommete vastane VÕS § 1045

lg 1 p 8 järgi.

Maakohtu hinnangul on tõendamata hageja väide, et metsa raiuti ainult kattuvalt alalt. Maakohus

leidis, et kostja teadmist, et metsa raiuti kattuvalt alalt, ei tõenda hageja saadetud e-kiri kostjale ja

Tarmo Põldojale, kostja aadressile saadetud tähitud kiri ega menetluse algatamise määrus

tsiviilasjas nr 2-13-28737. Samas selgitas Tabivere valla esindaja Mati Põldma 28. oktoobri 2014

istungil kohtule, et oli võtnud kontakti Mart Põldojaga ja teda probleemist teavitanud. Samuti oli

kostja esindajale Mart Põldojale väljastatud metsateatise lisaks kinnistuplaan, millelt on näha

kinnistute kattuv ala. Maakohtu hinnangul saab seetõttu asuda seisukohale, et kostja esindaja Mart

Põldoja pidi olema kinnistute osalisest kattumisest ning tekkinud piiriprobleemist teadlik ning

kinnistute kattuvalt alalt metsa maha võttes teadma, et tema tegu võib olla õigusvastane

VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi. Maakohtu hinnangul ei ole aga tõendatud see, et kostja pidi ise

kinnistute kattumisest teadlik olema.

Maakohus leidis, et kostja esitatud OÜ Metsaekspert eksperthinnanguga on tõendatud, et

kinnistute kattuvalt alalt maha võetud puude turuväärtus oli 1198 eurot. Samas asus maakohus

seisukohale, et kogu hageja nõutav kahju ei ole tekitatud kostja õigusvastase käitumisega. Kui

kostja ei oleks vaidlusalusel maa-alal metsa maha võtnud, kuuluks poolte vahel tsiviilasjas

nr 2-13-28737 sõlmitud kompromissi arvestades vaidlusalune maa-ala hageja kinnistu koosseisu

koos sellel kasvava metsaga. Samas tuleb arvestada, et kui piir oleks kindlaks määratud lähtuvalt

ringkonnakohtu suunistest tsiviilasjas nr 2-13-28737, oleks pool vaidlusalusest maast jäänud

hageja ja pool kostja kinnistu koosseisu. Eeltoodut arvestades pidas maakohus põhjendatuks

nõutava kahju hüvitamist pooles ulatuses.

Maakohus märkis, et tahtlus on VÕS § 1045 lg 1 p 8 puhul õigusvastasuse element, mida peab

tõendama kannatanu. Maakohus leidis, et kuna kostja esindaja Mart Põldoja pidi metsa

maharaiumise ajal olema teadlik kinnistute osalisest kattuvusest ja tekkinud piiriprobleemist, oleks

pidanud kostja enne raie teostamist selgitama välja kinnistute õige piiri ning tema süüd ei välista

ka asjaolu, et raie teostamiseks oli väljastatud metsateatis.

Maakohus leidis, et kostja isa Mart Põldoja õigusvastane tegu on VÕS § 1054 lg 3 alusel omistatav

kostjale. Keskkonnaameti vastusega teabenõudele on tõendatud, et kostja oli esindaja kaudu

taotlenud puude raiumiseks metsateatise, mis väljastati 25. juulil 2013 volikirja alusel tema isale

Mart Põldojale. Maakohtu hinnangul on volikirja ja Mart Põldoja selgitustega 22. novembri 2017

kohtuistungil tõendatud, et ta võttis metsa maha kostja volitusel. Kostja ei ole esile toonud

asjaolusid, millest nähtuvalt ta ei saanud oma esindaja tegevust kontrollida.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 2. märtsi 2018 otsuse

tühistamist osas, milles hagi rahuldati ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata.

Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei ole hagi rahuldamine võimalik, kuna hageja ei

ole tõendanud puude raiumist kinnistute kattuvalt alalt. Maakohus ei ole TsMS § 392 lg 1 p 3

alusel kostjalt küsinud, kas ta võtab omaks väite, et puid on tehtud kinnistute kattuvalt alalt,

mistõttu ei saanud maakohus TsMS § 231 lg 4 alusel lähtuda vaikimisi omaksvõtust (vt Riigikohtu

1. juuli 2009 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 12). Kostja andis 22. novembri 2017 istungil

mõista, et hageja ei ole vastavat asjaolu tõendanud. Kostja ei ole kattuvalt alalt metsa raiunud.

Maakohus on kohaldanud üllatuslikult ja ebaõigesti VÕS § 1054 lg-t 3. Sätte eeldused ei ole

täidetud ning kostjal ei olnud võimalust sätte kohaldamise osas oma arvamust avaldada. Mart

Põldoja on küll kostja esindajana saanud metsateatise ja korraldanud volituse alusel metsaraiet,

kuid ei ole ise puid raiunud ega selleks kostjaga töövõtulepingut sõlminud. Metsa ülestöötamise

teenust võeti kolmandatelt isikutelt. VÕS § 1054 lg 3 ei reguleeri volitatud esindaja tegevust.

Kostjal puuduvad andmed, kas, millal ja mida on vallavalitsuse ametnik rääkinud Mart Põldojaga

väidetava telefonikõne ajal. Mart Põldoja on 22. novembri 2017 istungil kinnitanud, et teda ei

teavitatud piirivaidlusest ja kohus ei oleks tohtinud väidetava telefonikõne ja selle sisu osas lähtuva

vaid valla esindaja vastuskirjas toodust.

VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaldamiseks peab olema tuvastatud teise isiku teadlik kahjustamissoov ja

tahtlik heade kommete vastane tegu. Maakohus ega hageja ei ole neid eeldusi esile toonud.

Kostja teostas metsaraiet oma kinnistul, mille osas ta oli riigile kasvava metsa varasemalt kinni

maksnud. Isegi kui raiet teostati mingis osas kinnistute kattuvalt alalt, on kostja ka selle osa eest

maksnud. Hagi osaline rahuldamine tähendab, et kostja peaks sama metsa veelkord kinni maksma.

Arvestades seda, et kostjale oli metsa raiumiseks Keskkonnaameti poolt väljastatud metsateatis,

on arusaamatu, kuidas saab järeldada hageja omandi rikkumist ja tahtlikku heade kommetega

vastuolus olevat käitumist. Ringkonnakohus leidis 4. oktoobri 2015 lahendis tsiviilasjas

nr 2-13-28737, et piir ei olnud hageja näidatud asukohas, vaid tegemist oli kattuva osaga ning

eksisteeris kaks piiri, mis olid mõlemad kehtivad. Samuti oli ringkonnakohtu hinnangul oluline, et

katastriüksuste osaline kattumine ei olnud tekitanud pika aja vältel probleeme ega takistanud

omandi teostamist. Kostja teos puudub seega õigusvastasus.

Hageja enda käitumine on pannud aluse kahe võrdselt õige piiri ja kattuva ala tekkeks.

Ringkonnakohus on 4. oktoobri 2015 lahendis tsiviilasjas nr 2-13-28737 järeldanud, et Oja

kinnistu piir oli piiriprotokollis märgitud viisil tähistamata. Sama on rõhutanud Maa-amet

5. oktoobri 2017 seisukohas.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning menetluskulude

kostja kanda jätmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 2. märtsi 2018 otsus tuleb tühistada ja

ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse (TsMS § 657 lg 1 p 2), millega jätab hageja hagi kostja vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks rahuldamata.

7. Asja materjalide kohaselt kuulub hagejale Oja kinnistu asukohaga Jõgevamaa Tabivere vald

Pataste küla ning kostja on hageja kinnistu kõrval asuva Kasarmu kinnistu kaasomanik. Kinnistute

piiriandmete vastuolulise tõttu kattusid kinnistute piirid osaliselt 0,670 ha ulatuses.

Hageja väite kohaselt kostja organiseeris kinnistute piiride kattuval alal metsa maharaiumise ajal,

mil poolte vahel oli vaidlus kinnistute piiride üle, ning seoses ebaseadusliku raie teostamisega

tekkis hagejal kahju. Nõude õigusliku alusena tugineb hageja VÕS § 1045 lg 1 p-dele 5 ja 8.

Kostja vastuväite järgi ei ole ta hageja omandit rikkunud ega hagejale õigusvastaselt kahju

tekitanud, sest ta teostas metsaraiet metsateatise alusel talle kuuluval kinnistul ning enne

metsaraiet ei teavitanud hageja teda probleemidest kinnistute piiridega.

8. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kostja ei ole TsMS § 231 lg 4 mõttes omaks võtnud faktilise

asjaolu kohta esitatud väidet, et ta korraldas metsaraiet kinnistute kattuvalt alalt, ning

apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud.

TsMS § 231 lg 4 alusel eeldatakse omaksvõttu, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta

esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

Maakohtu hinnangul on kostja menetluse kestel esitatud seisukohtades kattuvalt alalt raie

teostamise omaks võtnud ning puuduvad alused omaksvõtu tagasivõtmiseks, ning omaksvõtt on

toimunud sel viisil, et vastuses hagile, 19.09.2016 ja 22.05.2017 eelistungitel, 29.06.2017

seisukohtades ja 22.11.2017 kohtuistungil ei ole kostja väitnud, et n-ö kinnistute kattuvalt alalt ei

ole raiet üldse teostatud, vaid alles 08.12.2017 lõplikes seisukohtades väidab kostja, et kinnistu

vahetust lähedusest, n-ö kattuvalt alalt.

Asja materjalidest nähtuvalt 19.09.2016 eelistungil (I kd, tl 70-71) on pooled rääkinud tsiviilasjaga

nr 2-3-28737 (kinnisasjade piiride kindlaksmääramine) seonduvast ja käsitletud ei ole asjaolusid

seoses käesoleva tsiviilvaidlusega. 22.05.2017 eelistungi protokollist (I kd, tl 109-110) nähtub, et

kostja esindaja on selgitanud, et hageja „/…/peaks näitama, millised puud on võetud tema alal.

Metsateatis anti ju välja. Ta raius oma väljaostetud metsa.“ 29.06.2017 seisukohad (I kd,

tl 140-142) on esitatud vastuseks hageja 12.06.2017 taotlusele, milles hageja on taotlenud kostjana

Eesti Vabariigi kaasamist ning esitanud oma seisukoha selle kohta, et kostja ja tema esindaja enne

puude maharaiumist teadsid kinnistute piiride kattumisest. 22.11.2017 kohtuistungil (I kd, tl 174-

175) on kostja esindaja küsinud hagejalt, et „Kust on näha, et puud on maha võetud ainult

vaidlusaluselt maalt?“.

Lähtudes eelnimetatud tõenditest on alusetu maakohtu seisukoht, et kostja on menetluse kestel

TsMS § 231 lg 4 alusel omaks võtnud selle, et ta teostas raiet vaid vaidlusaluselt (kattuvalt) alalt.

Lisaks eeltoodule on asjakohane kostja viide Riigikohtu 1. juuli 2009 lahendile tsiviilasjas

nr 3-2-1-72-09, p-le 12, mille kohaselt „TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab

kolleegiumi arvates TsMS § 392 lg 1 p 3 järgimist kohtu poolt, st et kohus peab eeldatava

omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei

avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu

omaks võtnud.“ Antud juhul ei ole maakohus TsMS § 392 lg 1 p 3 alusel kostjalt küsinud, kas ta

võtab omaks väite, et puid on raiutud kinnistute kattuvalt alalt.

9. Maakohus asus seisukohale, et kinnistute n-ö kattuvalt alalt puid raiudes rikkus kostja vähemalt

osaliselt hageja omandiõigust ning kostja käitumine on õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga.

VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati

kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega.

Tsiviilasjas nr 2-13-28737 on tuvastatud, et kinnistute Kasarmu ja Oja piiriandmed on

vastuolulised ning on tuvastatav 0,670 ha ulatused katastriüksuste piiride kattuvus. Kostja, raiudes

väidetavalt katastriüksuste kattuvalt alalt 0,670 ha-lt puid, käsutas oma omandit ning seetõttu ei

ole raie teostamine iseenesest õigusvastane. VÕS § 1045 lg-st 1 tuleneb küll eeldus, et sama

paragrahvi lg 1 p-s 5 absoluutse õigushüve kahjustamise korral kellegi teo tagajärjel oli tegu

õigusvastane, kuid käesoleval juhul katastriüksuste piiride kattuvuse tõttu oli kostja poolt omandi

käsutamine õiguspärane.

10. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et isegi kui nõustuda maakohtu seisukohaga, et kui

tsiviilasjas nr 2-13-28737 ei oleks sõlmitud kompromissi ja piir oleks määratud kindlaks lähtuvalt

ringkonnakohtu suunistest, oleks pool vaidlusalusest maast jäänud hageja ja pool kostja kinnistu

koosseisu (ning sellest tulenevalt oleks poolel kattuval osal kostja teostatud raie õigusvastane), ei

oleks siiski põhjendatud nõutava kahju hüvitamine pooles ulatuses, s.o summas 599 eurot.

Hageja on esitanud väidetava kahju suuruse tõendamiseks 11. oktoobri 2013 eksperthinnangu

(I kd, tl 11-20) ning metsamaterjali hinna (I kd, tl 21), metsalugemislehe (I kd, tl 22-23), puude

mahu arvestuse (I kd, tl 24), raiekoha hindamise (I kd, tl 25) ja 4 fotot (I kd, tl 26-27). Nimetatud

tõendite alusel ei ole võimalik kindlaks teha, kui suures mahus raiuti puid kinnistute kattuvalt alalt

hageja poolele jäävalt osalt (ja mis oli nende väärtus) ning kostja poolele jäävalt osalt (ja mis oli

nende väärtus). Hagis nõutava kahjuhüvitise suuruse mehhaaniline jagamine kaheks ei oleks

õiglane, vaid kostja peaks hüvitama siiski ainult sellise kahju, mis tekkis hagejale tema

õigusvastase tegevuse tõttu. Lisaks märgib ringkonnakohus, et metsateatis on antud kostjale raie

lubamiseks eraldistelt 1, 2 ja 4 (I kd, tl 43) ning arvatavasti ta teostas puude raiet lubatud eraldistel,

kuid eksperthinnangus märgitu kohaselt oli hindamise eesmärgiks eraldiselt 24 lageraie käigus

raiutud puude mahu ja sortimentide müügist saadud kasumi määramine. Arvatavasti on erinevus

eraldiste numbrites tingitud sellest, et eksperthinnang on antud Oja kinnistu kohta, kuid metsateatis

on välja antud raieks Kasarmu kinnistul, kuid samas esitatud tõendite alusel ei ole võimalik

järeldada, kuidas paiknes lank pindalaga 0,200 ha kinnistute kattuval alal 0,670 ha.

Eelnevast tulenevalt ei ole hageja tõendanud väidetava kahju suurust.

Seega lisaks asjaolule, et kostja poolt raie teostamine katastriüksuste kattuval alal ei ole

õigusvastane, ei ole hageja tõendanud üldse asjaolu, et kostja organiseeris raie tegemise

katastriüksuste kattuvalt alalt (samuti väidetav raie maht nimetatud alal ja ulatus).

11. Hageja oma nõudes on tuginenud lisaks VÕS § 1045 lg 1 p-le 5 ka VÕS § 1045 lg 1 p-le 8,

leides, et kostja on tekitanud talle kahju heade kommete vastase tahtliku käitumisega.

VÕS § 1045 lg 1 p-s 8 nimetatud õigusvastane tegu sisaldab teotunnusena tahtlust ja teo heade

kommete vastasust. Teo õigusvastasuse tõendamise koormus lasub kannatanul ning kannatanu

peab tõendama kahju tekitaja tahtluse. Riigikohtu praktika kohaselt on käitumine heade kommete

vastane siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud,

et kostjal oli algusest peale tahe hagejat kahjustada. Samas piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks

VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi sellest, kui kostja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et

see võib tuua hagejale kaasa kahju (vt nt Riigikohtu 12. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-132-16, p 16).

Hageja väitel käitus kostja tahtlikult heade kommete vastaselt, kui organiseeris metsa

maharaiumise alal, mille üle käis piirivaidlus.

Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole tõendanud oma väidet

metsa raiumise kohta ainult n-ö kattuvalt alalt.

12. Kostja teadmist hageja väidetud asjaoludest soovis hageja tõendada järgmiste dokumentidega:

1) e-kiri, mis on saadetud kostja e-posti aadressil marju.kulo@just.ee ja tarmo.poldoja@just.ee

(tl 106);

2) kostjale aadressil Teguri 49 Tartu saadetud kiri (tl 90);

3) kohtu 18.06.2013 määrus tsiviilasjas nr 2-13-28737 menetluse alustamise kohta (tl 59);

4) 28.10.2014 kohtuistungi protokoll tsiviilasjas nr 2-13-28737 (tl 96-105);

5) Tabivere valla 25.05.2017 kiri (tl 126);

6) metsateatis ja selle lisa (tl 43-44).

13. Riigikohus on selgitanud, et kui saatja e-kirja kättesaamise kinnitust ei nõudnud, peab saatja

tõendama, et teade jõudis tähtaegselt saajani. E-kirja saajani jõudmist ei saa saatja tõendada

saadetud e-kirja väljavõttega, sest see ei tõenda e-kirja jõudmist saajani. Usaldusväärseks tõendiks

võib olla aga nt kolmandast isikust teenusepakkuja serveri väljavõte selle kohta, et e-kiri saabus

teatud ajal tema serverisse (vt Riigikohtu 21. detsembri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07,

p 14; Riigikohtu 8. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-15, p 13).

Kostja esindaja on 22.11.2017 kohtuistungil (tl 174 pöördel) kinnitanud, et kostja ei ole e-kirja

saanud. E-kiri on edastatud kostja töö meilile. Kostja väitel oli ta siis lastega kodus ning ei

kasutanud oma töö meili. Hageja esindaja ei ole saatnud e-kirja aadressil, millest kostja oli

teavitanud Jõgeva Kohtumaja (marju.kulo@eesti.ee).

Eeltoodut arvestades ei ole tõendatud, et e-kiri jõudis enne metsa maha raiumist kostjani. Tarmo

Põldojale e-kirja saatmine asjas tähtsust ei oma.

14. Ringkonnakohtu arvates ei ole kostja, aadressil Teguri 49 Tartu, hageja poolt saadetud tähitud

kirja kätte saanud.

Kohus osundab, et TsÜS § 69 lg 2 paneb eemalviibijale tehtud tahteavalduse kättesaamise

tõendamise riski tahteavalduse saatjale. Vaidluse korral tuleb tahteavalduse saatjal lisaks

saatmisele tõendada ka seda, et saadetis on jõudnud tahteavalduse saaja tegevuskohta ning saajal

on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda. Tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise

teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta ning seetõttu puudub tahteavalduse saajal mõistlik

võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda (vt nt Riigikohtu 17. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-8-09, p 11 ja Riigikohtu 25. aprilli 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11, p 14).

Nimetatud põhimõttest kõrvalekaldumine saaja pahatahtlikkuse eeldamise kaudu (saadetisele

postiasutusse järele minemata jätmine) ei oleks õigustatud ja tähendaks tahteavalduse kättesaamise

riski teistsugust jaotamist, kui seaduse eesmärgipärasest tõlgendamisest tuleneb (Riigikohtu

1. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-17677, p 13). Vaidlus puudub selles, et kostjale

aadressil Teguri 49, Tartu saadetud kiri on tagastatud hoiutähtaja möödumisel.

Eeltoodut arvestades ei saa lugeda, et kostjal olnuks mõistlik võimalus kirja sisuga tutvuda.

15. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kuigi menetluse algatamise määrus

tsiviilasjas nr 2-13-28737 on koostatud enne puude maha raiumist, ei ole hageja esitanud andmeid

selle kohta, et see oleks enne puude maha raiumist kostjale kätte toimetatud. Seega ei ole

tõendatud, et kostja tema vastu omandiõiguse tuvastamisele suunatud hagi esitamisest puude

maharaiumise ajal teadis.

16. 28.10.2014 kohtuistungi protokollist tsiviilasjas nr 2-13-28737 (I kd, tl 96-105 nähtub, et

Tabivere valla esindaja Mati Põldma selgitas maakohtule, et oli võtnud kontakti Mart Põldojaga

ja teavitanud teda probleemist.

Tabivere valla 25.05.2017 kirjas märgitu kohaselt pöördus 2013. aasta algul hageja Tabivere

Vallavalitsuse poole sooviga saada vallavalitsuse poolset abi piiriprobleemide lahendamisel ning

Tabivere Vallavalitsuse peamaakorraldaja vestles telefoni teel Kasarmu katastriüksuse omanike

esindaja Mart Põldojaga, tutvustades viimasele tekkinud olukorda ja väljapakutud

lahendusvarianti ning soovitas ühendust võtta hagejaga, et kokkuleppematerjalid allkirjastada.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et viidatud tõendid tõendavad Mart Põldoja

teadmist enne metsaraie organiseerimist asjaolust, et vaidluse all on kinnistute Oja ja Kasarmu

piirid. Samas nimetatud asjaolu ei tõenda Mart Põldojale väljastatud metsateatise lisaks olnud

plaan, sest sellelt ei nähtu metsateatises nimetatud eraldiste paiknemine väidetaval vaidlusalusel

alal. Samuti on õige maakohtu seisukoht, et kostja ei olnud teadlik piirivaidlusest.

17. Kostja seisukoha kohaselt on maakohus kohaldanud üllatuslikult ja ebaõigesti VÕS § 1054

lg-t 3, sest sätte eeldused ei ole täidetud ning kostjal ei olnud võimalust sätte kohaldamise osas

oma arvamust avaldada.

17.1. Metsateatisest (I kd, tl 43) nähtub, et see on väljastatud kostja volitatud esindajale Mart

Põldojale 24.07.2013. Maakohus on viidanud 22.11.2017 kohtuistungil (I kd, tl 175) Mart Põldoja

poolt esitatud selgitusele, kuid ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, millises staatuses on Mart

Põldoja istungil olnud. Kohtuistungi protokolli kohaselt on Mart Põldoja osalenud istungil

kostjana, kuid antud tsiviilasjas on olnud kostjaks siiski Marju Kulo. Mart Põldoja võis olla

menetluses kostja esindajana, kuid nimetatud asjaolu ei nähtu kohtuistungi protokollist.

Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et ta andis volituse Mart Põldojale teostada raiet metsateatises

märgitud eraldistel. Ringkonnakohus tuvastas eelnevalt otsuse p-s 16, et Mart Põldoja oli enne

metsaraie organiseerimist teadlik asjaolust, et vaidluse all on kinnistute Oja ja Kasarmu piirid, kuid

kostja ei olnud nimetatud asjaolust teadlik.

17.2. Maakohus on asunud seisukohale, et Mart Põldoja, teostades metsateatise alusel raiet,

tegutses tahtlikult heade kommete vastaselt ning tema käitumine on õigusvastane VÕS § 1045

lg 1 p 8 järgi. Arvestades asjaolu, et Mart Põldoja tegutses raie teostamisel (organiseerimisel)

kostja ülesandel, leidis maakohus, et kohaldamisele kuulub VÕS § 1054 lg 3, mille kohaselt kui

isik teeb teise isiku ülesandel teatud toimingu, vastutab ülesande andja ülesande täitmise käigus

õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda poolt tekitatud kahju eest, kui kahju tekitati või kahju

tekitamine sai võimalikuks seoses ülesande täitmisega ja ülesande andjal oli vastavalt tema ja

kahju tekitanu vahelisele suhtele kontroll kahju tekitanu käitumise üle.

VÕS § 1045 lg 1 p 8 puhul on kahju tekitaja tahtlus õigusvastasuse element, mida peab tõendama

kannatanu. Kahju tekitaja käitumine on heade kommete vastane siis, kui teo eesmärk oli teise isiku

tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat

kahjustada.

17.3. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuna kostja esindaja Mart Põldoja pidi

kinnistute piiride osalisest kattuvusest ning tekkinud piiriprobleemist metsa maharaiumise ajal

teadlik olema, siis oli tema käitumine tahtlikult heade kommete vastane.

VÕS § 1045 lg 1 p 8 koosseisuliseks õigusvastasuse elemendiks on kahju tekitaja tahtlus tekitada

kannatanule õigusvastase teoga kahju. VÕS § 104 lg 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje

soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel.

Antud juhul ei ole asjas olevate tõendite alusel tuvastatav asjaolu, et Mart Põldoja oleks soovinud

metsateatise alusel metsaraie korraldamisel tekitada hagejale kahju, s.o asjas puudub VÕS § 1045

lg 1 p-s 8 sätestatud õigusvastasuse koosseisuline element (tahtlus), seega ei ole tuvastatav Mart

Põldoja teo õigusvastasus ning kostja ei vastuta VÕS § 1054 lg 3 järgi.

Teistsugusele seisukohale ei anna alust asuda ka asjaolu, et Mart Põldoja oli teadlik kinnistute

vahelise piiri vaidlusest enne metsateatise taotlemist ja raie teostamist. Mart Põldoja kostja

esindajana taotles metsateatise väljastamist ja ka teostas raiet teadmises, et kostja on eraldiste

nr 1, 2 ja 4 omanik (millede osas oli raie lubatud) ning tal puudus tahtlus hagejale kahju tekitada.

18. Ringkonnakohus leiab, et kuna asjas puuduvad VÕS § 1045 lg 1 p 5 ja VÕS § 1045 lg 1 p 8

kohaldamise eeldused, siis tuleb jätta hagi rahuldamata.

19. Hagiavalduse kohaselt on hageja taotlenud kostjalt enne hagi esitamist kantud menetluskulude

summas 343 eurot väljamõistmist. Maakohus ei ole nimetatud nõude osas seisukohta võtnud ja

sellega rikkunud menetlusnormi. Samas aga ringkonnakohus jätab hagi tervikuna rahuldamata,

sh ka enne hagi esitamist kantud menetluskulude summas 343 eurot väljamõistmise nõude, ja

seetõttu ei ole maakohtupoolne menetlusnormi rikkumine maakohtu otsuse tühistamise aluseks.

20. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel

hageja kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel samuti hageja

kanda.

Maakohus on menetluskulud jätnud poolte endi kanda ning ei ole rahaliselt menetluskulusid

kindlaks määranud. Seetõttu jätab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse

ringkonnakohtus kindlaks määramata ning menetluskulud määrab kindlaks maakohus pärast

käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson