2-16-17835/36 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Kaijanen, Krista Kirspuu, Ande Tänav

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.06.2018, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-17835

Tsiviilasi

Z.N hagi R.F-i vastu võla ja viivise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 01.02.2018 otsus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

3704,55 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Z.N apellatsioonkaebus

Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): Z.N (isikukood

XXX), lepinguline esindaja Johannes Moor (e-post:XXX)

Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): R.F (isikukood

XXX, elukoht XXX, e-post: XXX)

Istungi toimumise aeg

31.05.2018

1(6)

Tsiviilasi nr: 2-16-17835

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Harju Maakohtu 01.02.2018 otsus muutmata.

2. Z.N apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus Z.N kanda. Menetluskulusid

rahaliselt kindlaks ei määrata, sest kostjal menetluskulud puuduvad.

4. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses

Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt

määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Hageja palub kohtule esitatud hagiavalduses välja mõista kostjalt põhivõlgnevus 3 210

eurot ja viivised hagi esitamise seisuga, so 24 11.2016 seisuga 431,89 eurot. Samuti

palub hageja kostjalt välja mõista viivis põhivõlalt alates hagi esitamisest, so

24.11.2016 kuni põhivõla täieliku tasumiseni 0,06% tasumata põhivõlalt päevas.

2. Hageja ja kostja sõlmisid 09.07.2012 laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale

laenu summas 21 000 eurot. Kostja kohustus laenulepingu järgi tasuma hagejale 420

eurot 50 kuu jooksul iga kuu 10-ndaks kuupäevaks alates 01.08.2012. Kostja on laenu

2016. aastal tagasi maksnud mitmete erinevate osamaksetena kokku vaid 940 eurot

ning kostja on püsivalt viivituses olnud rohkem kui kahe osamakse tasumisega.

Hageja saatis 24.10.2016 hoiatuse laenulepingu ülesütlemiseks, kui nimetatud

kuupäevaks ei ole tasutud hoiatuse saatmise hetkeks viivituses olevaid osamakseid

summas 990 eurot. Kostja oma kohustusi hageja ees ei täitnud. Hageja ütles

laenulepingu üles 10.11.2016 ja nõudis kogu laenu jäägi kohest tagastamist koos

kogunenud viivistega. Kostja sai ülesütlemisavalduse kätte 10.11.2016.

3. Hageja täpsustas 04.12.2017 pooltevahelist õigussuhet. Pooled on sõlminud

09.07.2012 laenulepingu VÕS § 30 lõikest 1 ja 396 lõikest 2 juhindudes. Kostja on

saanud hagejalt ja hagejaga seotud äriühingult OÜ Kidra laenulepingu sõlmimisele

eelneval perioodil vähemalt 21 000 eurot, mille pooled soovisid kvalifitseerida

laenuna. Nimetatud laenulepingut on kostja täitnud alates selle sõlmimisest kuni 2016.

aasta augustini. OÜ Kidra on äriühing, mille ainus juhatuse liige ning osanik on hageja

isiklikult. Kostja on aktsepteerinud OÜ-lt Kidra rahaliste ülekannete saamist kui laenu

saamist hagejalt. 13.11.2017 kohtuistungil on kostja selgitanud, et vahepeal muutus

laenuandja füüsilisest isikust juriidiliseks isikuks. Selliselt on kostja kinnitanud, et

kostja on rahalisi ülekandeid kui laenu saanud nii hagejalt kui ka hagejaga seotud

äriühingult. Kostja ei ole OÜ-le Kidra raha tagasi maksnud.

Kostja vastuväited hagile

4. Kostja hagi ei tunnista. Hageja kandis kostjale 09.07.2012 sõlmitud laenulepingu

alusel üle ainult 8 233,10 eurot. 6 614,86 eurot kandis üle OÜ Kidra, mitte hageja.

Kostja on tasunud hagejale 17 790 eurot. Seega oli kostja hagejale võlgu ainult 8

2(6)

Tsiviilasi nr: 2-16-17835

233,10 eurot, kuid kandis üle 17 790 eurot. Seega on hageja kostjale võlgu, mitte

vastupidi. Asjaolu, et lepingus oli märgitud, et hageja (mitte kolmas isik) on tasunud

kostjale 21 000 eurot, ei tekita iseseisvat kohustust VÕS § 30 järgi, vaid üksnes

mõjutab tõendamiskoormust.

5. 13.11.2017 toimunud kohtuistungil selgitas kostja, et pooled olid elukaaslased, kostjal

ei olnud võimalik maksta majalaenu. Kostja palus, et hageja toetaks teda seni ja

maksaks majalaenu. Kostja kinkis hagejale pool kinnistust. Vahepeal muutus

laenuandja füüsilisest isikust juriidiliseks isikuks. Kostja oli võimeline kõigele alla

kirjutama. Hageja poolt nõutav summa on aluseta, kuna kostja ei ole selliseid

summasid saanud oma kontole. Kostjal oli vaja pangaga sõlmida uus leping ja selleks

oli vaja hageja nõusolekut.

Esimese astme kohtu otsus

6. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlgnevuse 504,20 eurot ja viivis 25,71 eurot, kokku 529,90 eurot, viivise

põhinõudelt (504,20 eurot) alates 25.11.2016 kuni põhinõude täitumiseni 0,06%

päevas ning jättis menetluskulud 86% ulatuses Z.N ja 14% ulatuses R.F-i kanda.

7. Otsuse põhjenduste kohaselt on poolte vahel sõlmitud laenuleping ning antud asjas ei

kohaldu VÕS § 396 lg 2. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja andis kostjale 21 000

eurot või mitte. Asja materjalidele lisatud tõenditest tuleneb, et hageja kandis kostjale

üle kokku 11 679,40 eurot ning OÜ-lt Kidra sai kostja 6 614,80 eurot. Kokku on

kostja saanud 18 294,20 eurot. Kohus nõustub hageja käsitlusega, et kostja on

aktsepteerinud OÜ-lt Kidra rahaliste ülekannete saamist kui laenu saamist hagejalt.

Vaidlus puudub selles, et kostja on hagejale tasunud 17 790 eurot. Hageja kohtule

esitatud nõudekirjad ei tõenda kostja teadlikkust pooltevahelisest laenusuhtest

summas 21 000 eurot ja selle siduvusest ja täitmisest. Kuna asjas on tõendatud, et

hageja andis kostjale laenulepingu alusel kokku laenu 18 294,20 eurot siis tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista 504,20 eurot. Kohus arvestab viivist ajast, mis

kostja lõpetas laenulepingu täitmise, so alates 01.09.2016 tasumata põhivõlalt 504,20

eurot vastavalt poolte vahel lepingus kokkulepitud määrale 0,06% päevas kuni

24.11.2016 so 25,71 eurot. Põhjendatud on ka hageja nõue mõista välja viivis

edasiulatuvalt kuni põhinõude täitmiseni.

Hageja apellatsioonkaebus

8. Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, millega hagi jäeti

rahuldamata ning teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada täielikult ja

menetluskulud jätta kostja kanda.

9. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu hageja kohtu seisukohaga, et ta ei ole lõplikult

tõendanud kogu laenulepingus märgitud summa üleandmist vastustajale ning

vastustaja ei oleks justnagu teadlik pooltevahelisest laenusuhtest summas 21 000 eurot

ja selle siduvusest. Apellant jääb ka käesolevas kaebuses kindlalt seisukohale, et ta on

vastustajale andnud või tema kohustusi täitnud vähemalt 21 000 euro ulatuses ning

just selle summa peale sõlmiti laenuleping. Maakohus jagas tõendamiskoormise

selliselt, et apellant pidi tõendama laenusumma üleandmist, vastustaja aga apellandilt

saadud summat. Tõendamiskoormise määramisel lähtus maakohus ainult kostja

väitest, et ta ei ole apellandilt laenu saanud. Apellant leiab, et ta on oma

tõendamiskohustuse piisavalt menetluse jooksul täitnud, seevastu vastustaja on oma

väited jätnud tõendamata. Esmalt rõhutab apellant, et põhiline tõend laenusumma

saamise kohta sisaldub otseselt laenulepingu punktis 1.1, kus pooled on kokku

3(6)

Tsiviilasi nr: 2-16-17835

leppinud, et apellant on andnud vastustajale laenu summas 21 000 eurot. Kohus tegi

otsuses aga ebaõige järelduse, et apellant pidi laenulepingu järgi maksma kostjale 21

000 eurot. Vastustaja on laenulepingus andnud kinnituse, et ta on selle raha juba

saanud ning võttis endale kohustuse maksegraafiku järgi see raha tagastada. Seega on

tegemist vastustaja kinnitusega raha kättesaamise kohta apellandilt. Teiseks jättis

kohus otsuses täies ulatuse hindamata vastustaja maksekäitumise peale laenulepingu

sõlmimist. Apellant on läbi menetluse väitnud, et vastustaja täitis (küll pidevate

hilinemistega) laenulepingut üle 4 aasta ega esitanud kordagi laenulepingu rahatuse

vastuväidet või pretensiooni selle kohta, et ta ei pea graafikujärgseid makseid enam

tasuma, kuna tema poolt apellandi käest saadud summad on täies ulatuses tagasi

makstud. Seega on maakohus jätnud hindamata vastustaja pangakonto väljavõtted

apellandile tehtud ülekannete osas. Tõendeid hinnates oleks kohus saanud teha

järelduse, et vastustaja on pangaülekandeid tehes pidanud endale siduvaks

laenulepinguga võetud kohustust, mis teisisõnu kinnitab apellandi poolt vastustajale

kogu laenusumma eelnevat üleandmist. Kolmandaks seondub eelnevas punktis tehtud

kriitikaga apellandi (esindajate) poolt esitatud nõudekirjadele ja sellele järgnenud

vastustaja maksekäitumisele hinnangu andmata jätmine. Neljandaks on kohus jätnud

otsuses täies ulatuses analüüsimata pooltevahelise e-kirjavahetuse. Kokkuvõtvalt on

selge, et pooled pidasid laenulepingu sõlmimisel silmas mitte ainult apellandi ja OÜ

Kidra poolt vastustaja pangakontole üle kantud summasid, vaid kogu nende ühise

koosoleku jooksul üle antud raha ja/või apellandi poolt täidetud kohustusi (mida

vastustaja ei vaidlusta).

Vastus apellatsioonkaebusele

10. Kostja vaidles esitatud apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning

menetluskulud jätta teise poole kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

11. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb

jätta muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

12. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud.

13. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et:

-Pooled sõlmisid 09.07.2012 laenulepingu, mille järgi andis hageja kostjale laenu

summas 21 000 eurot ja kostja kohustus laenulepingu järgi tasuma hagejale 420 eurot

50 kuu jooksul iga kuu 10-ndaks kuupäevaks alates 01.08.2012.

- Hageja ütles laenulepingu üles 10.11.2016 ja nõudis kogu laenu jäägi kohest

tagastamist koos kogunenud viivistega. Kostja sai ülesütlemisavalduse kätte

10.11.2016.

- Asja materjalidele lisatud poolte kontoväljavõtetest nähtub, et hageja kandis kostjale

üle kokku 11 679,40 eurot ning OÜ-lt Kidra sai kostja 6 614,80 eurot. Kokku on

kostja saanud 18 294,20 eurot. Kostja on hagejale tasunud 17 790 eurot.

14. Hagist ja selle täpsustusest nähtub, et hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt andis

hageja kostjale laenu ning täiendavalt täitis kooselu jooksul kostja kohustusi ning

pidas kostjat ülal. Kooselu lõppedes fikseeriti nii antud laen, kui ka hageja poolt kostja

huvides tasutu 09.07.2012 laenulepingus laenusummana.

15. Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus, arvestades hageja hagi aluseks olevaid

asjaolusid, õigesti, et vaidluse lahendamiseks tuleb kontrollida nii seda, kas poolte

vahel sõlmiti laenuleping VÕS § 396 lg 1 mõttes ja/või VÕS § 396 lg 2 mõttes.

4(6)

Tsiviilasi nr: 2-16-17835

Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus õigesti, et käesolevas asjas pole esitatud

selliseid asjaolusid, et kohaldada saaks VÕS § 396 lg-t 2. Ringkonnakohus osutab, et

juhul, kui üks isik on andnud kokkuleppe alusel teisele raha millegi ostmiseks või

mingite arvete tasumiseks, on tegemist laenulepinguga, mitte aga VÕS § 396 lg-s 2

sätestatud olukorraga. VÕS § 396 lg 2 kohaldub olukorras, kui algne kohustus

rahasumma, asendatava asja või muu eseme tagastamiseks tuleneb õigussuhtest, mis ei

ole laenusuhe (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-45-17, p 13). Nimetatu tähendab seda,

et antud juhul pidi hageja tõendama, et pooltel oli laenusuhte kõrval ka mingi muu

õigussuhe, millest tuleneva kohustuse kujundasid nad ümber laenuks. Tavapäraselt

juhul, kui kooselu pooled kannavad üksteise ülalpidamise kulusid, ei saa tekkida

mingit õigussuhet, mida ümber vormistada laenuks. Käesolevas asjas pole hageja hagi

alusena esile toonud, et poolte vahel oli näiteks seltsing, millest tulenevad kostja

kohustused hageja ees kujundati seltsingu lõppedes ümber laenuks.

16. Ringkonnakohus osutab, et veel apellatsioonkaebuses (p 18) tõi hageja esile, et

laenulepingu sõlmimisel pidasid pooled silmas mitte ainult hageja ja OÜ Kidra poolt

kostja pangakontole kantud summasid, vaid kogu nende ühise kooselu jooksul hageja

poolt kostjale üle antud raha ja/või hageja poolt kostja kohustuste täitmist. Seega oli

pooltevahelise õigussuhete näol tegemist laenulepinguga VÕS § 396 lg 1 mõttes.

17. Maakohus asus otsuses seisukohale, et hageja ei tõendanud seda, et on kostjale 21 000

eurot laenuna üle andnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga selles, et

käesolevas asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja andis kostjale rohkem laenu kui

18 294,20 eurot.

18. Õiged on apellatsioonkaebuse väited, et kostja tunnistas laenulepingus laenusumma 21

000 euro saamist ning hilisem laenulepingu täitmine kinnitas seda. Kõige veenvam

tõend laenusumma saamise kohta on seejuures asjas esitatud kostja e-kiri hagejale,

milles seisuga 13.02.2016 (tlk 94) tunnistas kostja hageja ees võlgnevust 3 360 eurot.

See asjaolu ei tähenda aga seda, et kostjal puudub õigus tugineda laenulepingu osalise

rahatuse väitele. Kuna kostja on varasemalt raha saamist ja võlgnevuse olemasolu

kinnitanud, siis läks kostjale üle tõendamiskoormis väidete tõendamiseks, et ta ei ole

kogu laenusummat tagasi saanud. Ringkonnakohtu arvates täitis kostja oma

tõendamiskoormise. Maakohus tuvastas asjas esitatud kontoväljavõtete alusel otsuse

p-s 16 hageja ja OÜ Kidra poolt kostjale ülekantud summad ja kostja tagasimaksete

ulatuse. Sellega leidis ka tõendamist, et hageja (koos OÜ-ga Kidra) ei ole laenulepingu

järgi kostjale rohkem kui 18 294,20 eurot üle kandnud. Kuna kostja negatiivset

asjaolu, st seda, et ta rohkem laenu ei saanud, tõendada ei saa, läks tõendamiskoormis

osas, mis puudutab laenu andmist suuremas summas kui 18 294,20 eurot üle hagejale.

Hageja ei tõendanud 18 294,20 eurot ületavas osas laenu andmist. Seetõttu leidis

maakohus lõppkokkuvõttes õigesti, et 18 294,20 eurot ületavas osas jäi laenu andmine

hagejal tõendamata. Seetõttu on õige maakohtu järeldus selle kohta, et hagi tuli

rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus leiab, et ekslik on apellatsioonkaebuse väide, et

kostja ei ole hageja poolt kooselu jooksul kantud kulutustele vastuväiteid esitanud.

Vastuseks hagile ja hageja seisukohtadele on kostja väljendanud, et tal puudub võlg

hageja ees ning hoopis hageja on kostjale võlgu.

Menetluskulude jaotus

5(6)

Tsiviilasi nr: 2-16-17835

19. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud

menetluskulud hageja kanda TsMS § 171 lg 1 alusel. Kuna kostjal menetluskulud

ringkonnakohtus puuduvad, menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määrata.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaija Kaijanen Krista Kirspuu

Ande Tänav

kohtunik

kohtunik

kohtunik

6(6)

Tsiviilasi nr: 2-16-17835