2-17-10125/60 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi

Määruse tegemise aeg ja koht

29. juuni 2018, Tartu

Tsiviilasja number

2-17-10125

Tsiviilasi

Tartu

linna

avaldus

vanematelt

hooldusõiguse

äravõtmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 20. aprilli 2018 määrus

Kaebuse liik

R.T. i määruskaebus

Menetlusosalised

Määruskaebuse esitaja: R.T. (puudutatud isik), ik XXX

Vastustaja: Tartu linn (linnavalitsuse kaudu, avaldaja), rk

75006546; esindajad Riina Sööt ja Signe Leibak

Puudutatud isik: E.T. , ik XXXX

Puudutatud isik: R.T. , ik XXX; esindaja vandeadvokaat Li

Uiga

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 20. aprilli 2018 määrus

muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud R.T. i kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15

päeva jooksul määruse kättetoimetamisest.

ASJAOLUD

1. Tartu linn (avaldaja) esitas 30. juunil 2018 avalduse, milles palus võtta R.T. i (puudutatud isik,

laps) vanematelt E.T. ilt (puudutatud isik, ema) ja R.T. ilt (puudutatud isik, isa) ära lapse

hooldusõiguse ja määrata lapsele eestkostja.

Laps elas koos emaga laste turvakodus alates 4. augustist 2017. Lapse isa viibis vahi all alates 7 .

juunist 2017. Lapse ema vahistati 7. juulil 2017. Lapse vanemad ei ole suutnud tagada lapsele

stabiilset kasvukeskkonda. Ema viibis turvakodus 10 kuud, kuid selle aja jooksul ei leidnud ta endale

ja lapsele elamispinda ega järginud sotsiaaltöötajate soovitusi elukoha küsimuse lahendamiseks.

Lapse isa viibis vabaduses 5 kuud, kuid selle ajaga ta ei suutnud tagada lapse turvalisust.

Vanemate vahelist vägivaldset tüli 10. oktoobril 2016 nägi laps pealt, lapse isa soovis hilisemalt saada

lapse ainuhooldusõigust ja ka suhtluskorda, kuid ei olnud võimeline võtma iseseisvat vastust lapse

elukorralduse eest. Lisaks tarvitas ta narkootilisi aineid lapsega suhtlemise ajal. Mõlemad vanemad

on sõnades ja mõtetes soovinud oma lapsele ainult head ja parimat, kuid ei ole olnud võimelised oma

mõtteid igapäevaelus ellu viima. Vanemad tarvitavad regulaarselt narkootikume, esinevad

toimetulekuprobleemid, suhtlusring koosneb kriminaalse taustaga isikutest, kes võivad olla lapsele

ohtlikud.

2. E.T. vaidles avaldusele vastu.

E. T märkis, et asub pärast vabanemist tööle taksojuhina või teenindussektoris, jätkab

depressiooniravi ja koostööd perekülastajaga ning võib osaleda narkosõltuvuse ravis.

3. R.T. vaidles avaldusele vastu.

R. T leidis, et ta saaks lapse kasvatamisega hakkama. R. T on üksnes narkootikumide tarvitaja, mitte

sõltlane. R. T arvas, et lapse ema ei suuda oma elukorraldust parandada.

4. Lapse R.T. i esindaja leidis, et vanemate elustiil ja majanduslik võimekus ei taga lapsele turvalist

ega arenguvõimelist elukeskkonda. Lapse vanemate näol on tegemist isikutega, kes tarvitavad

narkootikume ja on kriminaalkorras korduvalt karistatud ning vaatamata teiste isikute pingutustele ei

ole vanemad lapse hooldusõigusesse tõsiselt suhtunud.

5. Tartu Maakohus rakendas 3. juuli 2017 määrusega esialgset õiguskaitset ja piiras vanemate

hooldusõigust lapse suhtes. Ajutiseks eestkostjaks määrati Tartu linnavalitsus. Vanemate ja lapse

suhtlus jäeti eestkostja korraldada.

MAAKOHTU MÄÄRUS

6. Tartu Maakohus võttis 20. aprilli 2018 määrusega E.T. ilt ja R.T. ilt ära R.T. i hooldusõiguse ja

piiras vanemate ja lapse suhtlusõigust ning määras, et suhtluse korraldab vajadusel eeskostja.

Eestkostjaks määrati Tartu linn. Menetluskulud jäeti menetlusosaliste kanda, v.a R. T menetluskulu,

mis jäeti riigi kanda.

PKS § 116 lg 2 sätestab, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest (vanema

hooldusõigus). Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) ja

õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju. PKS § 124 lg 1

kohaselt on isikuhooldus hooldaja kohustus ja õigus last kasvatada, tema järele valvata ja tema

viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda. PKS § 127 kohaselt

hõlmab varahooldus õigust ja kohustust valitseda lapse vara, muu hulgas last esindada. PKS § 134

lg 1 kohaselt, kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema

hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või

kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab

kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, muu hulgas PKS §-des 135 ja 136 loetletuid. PKS

§ 135 lg 2 sätestab, et isikuhoolduse võib kohus vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised

abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu

ärahoidmiseks.

PKS § 123 lg 1 kohaselt lähtub kohus lapsesse puutuvate asjade läbivaatamisel esmajoones lapse

huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Riigikohus on 04.05.2011

lahendis nr 3-2-1-13-11 selgitanud, et vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus

kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi

kõige vähem piiravaid abinõusid. Abinõu valikul peab kohus arvestama perekonnaautonoomia

põhimõttega ning eelistama võimalusel selliseid abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema

ja lapse sidet tugevdada või taastada. Kohus võib kohaldada abinõusid, mis lahutavad vanema ja

lapse, sh eraldada lapse vanemast ja võtta vanemalt isikuhooldusõiguse lapse suhtes täielikult ära,

üksnes juhul, kui vanema ja lapse õigussuhet toetavad abinõud ei ole andnud soovitud tulemust või

on ilmne, et toetavate abinõudega ei ole võimalik ohtu lapse heaolule kõrvaldada.

Maakohus leidis, et E.T. ja R.T. ei ole suutelised vanema kohustusi täitma ega teostama oma lapse

isikuhooldust s.t hooldaja kohustust ja õigust last kasvatada, tema järele valvata ja viibimiskohta

määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda. Vanema kohustuseks on tagada

lapsele heaolu: turvaline kodu, võimalused õppimiseks ja arenemiseks, asjakohane järelevalve ja

kontroll. Antud juhul tuleb lapse huve silmas pidades lõpetada vanema hooldusõigus lapse üle. On

tõendatud vanemate poolt lapse hooletusse jätmine ja hoolimatult tema kasvatamisse suhtumine.

Vanemad ei ole suutnud ka hooldusõigust puudutava kohtumenetluse kestel kinni pidada kohtu poolt

kehtestatud käitumisjuhistest, eelkõige kohustusest hoiduda tarbimast narkootilisi ja psühhotroopseid

aineid. Lapse huvidega ei ole kooskõlas olukord, kus vanemad võivad olla narkootiliste ainete mõju

all, jättes seetõttu oma vanema kohustused täitmata.

Vanematelt tuleb ära võtta lapse isikuhooldusõigus PKS § 135 lg 2 kohaselt, kuna teised rakendatud

abinõud ei ole tulemusi andnud. Samuti tuleb vanematelt täielikult ära võtta lapse suhtes

varahooldusõigus. Suhteliselt pika kohtumenetluse kestel on vanematele antud võimalus oma

elukorraldust muuta lapse huvidele vastavaks, kuid seda ei ole suudetud teha. Vanemad on jätkanud

sõltuvusainete tarvitamist ning see on peamiseks põhjuseks hooldusõiguse äravõtmisel. Olukorra

paranemisel on vanematel õigus kohtu kaudu taotleda hooldusõiguse taastamist.

Suhtlusõigus ei sõltu hooldusõiguse kuuluvusest ega ole vanema hooldusõiguse osa. PKS § 143 lg 1

kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus

suhelda lapsega isiklikult. Seega ei tähenda isiku- ja varahooldusõiguse äravõtmine lapsega

suhtlemise keeldu. PKS § 96 teise lause kohaselt ei mõjuta muudatused hooldusõiguses

ülalpidamiskohustust. Hooldusõiguse peatumise ajal ei või vanem hooldusõigust teostada, küll aga

on vanemal lapsega suhtlusõigus ja tema ülalpidamiskohustus. Asjaolude muutmise korral võivad

laste vanemad PKS § 123 lg 2 alusel taotleda, et nende hooldusõigust piiravate abinõude rakendamine

lõpetataks. Selleks peavad aga esinema lapse heaolu püsivalt mõjutavad kaalukad asjaolud, mis

annavad alust järeldada, et lapse huvid ei ole vanema hoole all enam ohus, s.o vanem soovib ja suudab

hoida ära ohu lapse heaolule ja varale ning täita vanema kohustusi.

TsMS § 557 lg 1 kohaselt määrab kohus alaealisele eestkostja määrusega ning PKS § 171 lg 1

kohaselt määratakse lapsele eestkostja, kui alaealise lapse kummalgi vanemal ei ole esindusõigust või

kui lapse päritolu ei ole võimalik kindlaks teha. Kuna vanemate hooldusõiguse peatamise tõttu ei ole

vanematel lapse isikuhooldusõigust, on alaealise isiklike ja varaliste õiguste ja huvide kaitseks vajalik

eestkostja määramine. Sobivate füüsiliste isikute puudumisel tuleb eestkostjaks määrata PS § 176 lg

2 kohaselt lapse elukohajärgne eestkosteasutus Tartu Linnavalitsus. Tartu Linnavalitsusel tuleb

korraldada lapse suhtlemine oma ema ja isaga ning suhtlemise tingimused.

TsMS § 172 lg 2 kohaselt tuleb menetluskulud jätta riigi kanda, vajadusel teeb kohus eraldi määruse.

MÄÄRUSKAEBUS JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. R.T. esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on

määruskaebuse esitaja suuteline last kasvatama. Määruskaebuse esitajal on Tartus Lääne tänaval

elukoht. Määruskaebuse esitaja märkis, et ta töötab üldehitajana. Istungil tehtud narkotestid ei näita

täielikult õigesti. Kriminaalhooldaja tehtud uriiniproovid olid negatiivsed.

8. R.T. i esindaja vaidles määruskaebusele vastu. Lapse mõlemad vanemad on kriminaalse taustaga.

Määruskaebuse esitajat on kriminaalkorras karistatud üheksal korral. Ta on pannud toime

vägivallategusid nii lapse kui ka tema ema suhtes. Määruskaebuse esitaja on lapsele ohtlik. Kohus

pani menetluse ajaks vanematele kohustused, mida kumbki vanem ei täitnud. Ka kohtuistungil olid

vanemad narkojoobes. Ainult üürilepingu sõlmimine ja töökoha olemasolu ei taga lapse heaolu.

9. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, maakohtu määrus tuleb TsMS 657 lg 1 p 1 ja TsMS § 659 alusel jätta

muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

11. Lähtuvalt perekonnaautonoomiast on vanemal õigus oma last ise kasvatada ja vanemalt lapse

isikuhoolduse täielik äravõtmine on äärmuslik lahendus. Lapse heaolu tagamiseks tuleb kohaldada

vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid ehk abinõusid, mis on ohtu arvestades

eesmärgipärased ja proportsionaalsed, eelistades abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad

vanema ning lapse sidet tugevdada ja taastada (vt ka RKTKm 3-2-1-142-13, p 15). Vanemalt

hooldusõiguse äravõtmine PKS § 135 lg 2 alusel on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme

kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt

menetlusõiguse normi. Maakohtu määruses neid puudusi ei ole.

12. PKS § 135 lg 2 sätestab, et kohus võib hooldusõiguse vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul,

kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa

ohu ärahoidmiseks. Maakohus leidis õigesti, et lapse vanematel, sh määruskaebuse esitajal, oli

kohtumenetluse kestel piisavalt aega oma elustiili muutmiseks. Kuna määruskaebuse esitaja seda ei

teinud, on oht lapsele jätkuv ja pikaajaline. Hooldusõiguse äravõtmise aluseks võib olla vanema

kuritegelik eluviis koosmõjus muude asjaoludega (vt ka RKTKm 3-2-1-99-16, p 19).

Ringkonnakohus märgib, et laps on veel väga noor (3 aastat vana) ja seetõttu võib vähimgi hooletusse

jätmine ohustada ka lapse hingelist heaolu. Ühegi teise meetme kohaldamine ei tagaks lapse kindlat

ohutust. Ringkonnakohus nõustub lapse esindajaga, et ainuüksi töökoha olemasolu ja üürilepingu

sõlmimine ei tõenda, et määruskaebuse esitaja on oma elustiili oluliselt muutnud. Määruskaebuse

esitaja esitas 02.05.2018 koostatud üürilepingu nr 2 lisa, mille kohaselt R.T. lisandus teise üürnikuna

varem M.S. poolt üüritud korterisse (lk 156).

13. Ringkonnakohus selgitab, et määruskaebuse esitajal on PKS § 1231 lg 1 alusel õigus maakohtult

taotleda hooldusõiguse taastamist, kui oht lapsele on ära langenud. Selleks peab määruskaebuse

esitaja püsivalt loobuma ebaseaduslike ainete tarvitamisest ja kriminaalkuritegude toimepanemisest

ning lõpetama lapse ohustamise mis tahes muul viisil.

14. Menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta määruskaebuse esitaja kanda, kuna

määruskaebus jäeti rahuldamata.

/digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/

Üllar Roostoja Viivi Tomson Andra Pärsimägi