2-17-101031/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja

Indrek Parrest

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.06.2018, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-101031

Tsiviilasi

MTÜ Ühinenud Metsaomanikud hagi MTÜ Risti

Jahimeeste Selts vastu maa jahindusliku kasutuse

lepingust tuleneva võla ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 30.06.2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

MTÜ Ühinenud Metsaomanikud apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

2021.10 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja/apellant MTÜ Ühinenud Metsaomanikud,

lepinguline esindaja v/adv Karl-Morten Jõgi

Kostja/vastustaja MTÜ Risti Jahimeeste Selts,

lepinguline esindaja v/adv Indrek Leppik

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu 30.06.2017 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta

otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

4. Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja

lahendanud maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lõikes 2

sätestatud korras (TsMS § 174 lõige 4).

Edasikaebamise kord ja tähtajad

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Selgitused

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas

avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu

taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja hageja nõue

1. 19.01.2017 esitas hageja maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, millele kostja

esitas vastuväite. Nõude menetlemine jätkus hagimenetluses. 27.02.2017 esitas hageja

hagi kostja vastu võla 1809.80 eurot ja hagi esitamise seisuga ning tulevikus tekkiva

viivise seadusjärgses määras väljamõistmiseks.

2. Pooled sõlmisid 13.01.2015 maa jahindusliku kasutuse lepingu. Lepingu punkti 1

esimese lause kohaselt annab hageja lepingu alusel kostjale kasutamiseks Nõva

jahipiirkonna kasutusõiguse loaga määratud maaüksused, mille loetelu on fikseeritud

lisas 1. Sama lepingupunkti teise lause kohaselt on hagejal õigus igal ajal täiendada

lepingut uute maaüksustega, mille esindusõigus talle kuulub. Punkti 2.2 kohaselt tasub

kostja hagejale lepingu jõustumise aastal kasutamise tasu 5 eurot iga kasutusse antud

hektari kohta. Punkti 2.3 kohaselt suureneb kostja poolt hagejale tasutav jahindusliku

kasutuse tasu iga aasta vastavalt Statistikaameti avaldatud tarbijahinnaindeksile.

Punkti 2.4 kohaselt tasub kostja hagejale lepingujärgset tasu iga aasta 1.maiks

vastavalt esitatud arvele.

3. 31.12.2015 edastas hageja kostjale lepingupunktile 1 tuginedes lisa 1 ühepoolse

täienduse, kuna hagejaga liitus uus maaomanik Enniste OÜ. Kostja leidis, et

pooltevaheline leping ei ole jõustunud ja palus hagejal tagastada lepingu alusel saadud

1209.52 eurot. Hageja leidis, et leping on kehtiv ning et kostjal tuleb hagejale tasuda

lepingujärgset tasu 31.12.2015 esitatud kinnistute nimistust lähtudes. 29.08.2016

väljastas hageja arve nr 161343 summas 3019.32 eurot. 22.09.2016 tasus kostja

1209.52 eurot. Hageja leidis, et lisa 1 täiendus on kehtiv ja kostjal on arve tasumata

1809.80 euro ulatuses.

4. Lisaks põhinõudele on hagejal viivisenõue seadusjärgses määras, millest 27.02.2017

seisuga oli sissenõutavaks muutunud 66.52 eurot.

5. Kostja vastuväidetele vaidles hageja vastu. Pooled sõlmisid lepingupunktis 1 selge

kokkuleppe, et hageja võib igal ajal täiendada lepingut uute maaüksustega. Leping ei

ole muul viisil tõlgendatav. Sellega anti hagejale etteulatuv kujundusõigus ja kostja

andis nõusoleku hagejapoolseks lepingu muutmiseks. Kostja nõusoleku vajadusele ei

viita asjaolu, et hageja muudatusi kostja allkirjaga kinnitada soovis. Hageja küsis

kostja kinnitust lepingule üksnes heast tahtest, tegemaks kindlaks, et kostja on

lepingumuudatuse kätte saanud ja sellega tutvunud. Lepingupunkt 1 ei vasta VÕS

§ 35 lõike 1 kohasele tüüptingimuse mõistele. Kostjal oli võimalus lepingu kõiki

tingimusi mõjutada. Ka ei ole poolte vahel alluvussuhet. Isegi, kui punkt 1 oleks

tüüptingimus, ei ole see tühine, vaid tavaline võlaõiguslik kokkulepe, mis teist

lepingupoolt ebamõistlikult ei kahjusta. Lepingu esemeks olevate kinnistute koosseisu

suurenemise korral laieneb kostjale suuremahulisem kinnistute kasutusõigus.

Kohustuste suurenemine on proportsioonis kostjale lisanduvate õigustega ja

lisanduvatele kinnistutele kehtib poolte vahel juba kokkulepitud regulatsioon. Ka on

kinnistute hulk, mille võrra poolte vahel sõlmitud lepingut võiks täiendada, piiritletud

jahipiirkonda kuuluvate kinnistutega.

Kostja vastuväited

6. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. 13.01.2015 leping on

kasutusleping. Punkti 1 sõnastusest ja lepingu olemusest tulenevalt ei saa anda

täiendavaid kinnistuid kostja kasutusse tema tahteavalduseta lepingu muutmiseks.

Üürilepingu olemusega ei ole kooskõlas olukord, kus üürnik ei ole avaldanud soovi

asja üürimiseks, kuid üürileandja on selle omal algatusel lisanud üüritavate asjade

nimistusse. Kostja tundis huvi üksnes OÜ-le Metsagrupp kuuluvate kinnistute vastu ja

nende osas saavutati kehtiv hinnakokkulepe ning kostja ei soovi täiendavaid jahimaid.

Lisaks ei ole täiendavat kinnistut üürnikule üle antud ja ta ei ole saanud veenduda, et

asi on lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis. Rendilepingu puhul tuleb VÕS

§ 342 lõike 1 kohaselt renditud kinnisasja kohta koostada mh selle seisundi kirjeldus.

7. Tegemist on tüüptingimustega lepinguga ning punkt 1 on tühine tüüptingimus.

Lepingu tingimused olid hageja poolt eelnevalt välja töötatud lepingutes kasutamiseks,

neid ei räägitud eraldi läbi ja kostjal ei olnud võimalik nende sisu mõjutada. Hageja

06.10.2016 seisukohast nähtub, et kostjal tegelikult puudus võimalus lepingu sisu

mõjutada. Hageja tõi seal esile, et kostjal oli teatav sõltuvussuhe, sest ta vajas lepingut

jahipiirkonna kasutajaks määramisel. Samuti, et läbirääkimistel viidati võimalikule

kinnistute arvu suurenemisele. Samas puudus kostjal võimalus tingimuse sisu

mõjutada ja see jäi algsel kujul lepingusse. Üldjuhul peab tingimuse ühepoolse

muutmise õigusega kaasnema teise poole õigus lepingust taganeda või leping üles

öelda. Kui ülesütlemise õigust ette ei ole nähtud, võib tüüptingimus, millega antakse

kasutajale õigus lepingut ühepoolselt muuta olla ainult siis kehtiv, kui tingimuse

muutmise põhjused on lepingus täpselt kirjeldatud. Tüüptingimusi kasutavale

lepingupoolele ei tulene seadusest üldist õigust muuta lepingutingimusi ühepoolselt.

Sel viisil muutmine ei ole seotud lepingu eesmärgi saavutamisega ega üürilepingu

olemusega. Lepingu muutmine võiks olla põhjendatud, kui kostjal oleks huvi nende

maade kasutamise vastu, kuid kostjal puudub selline huvi. Seega on hageja sisuliselt

kasutanud ära võimalust ühepoolselt lepingut muuta, muutes niimoodi lepingu

põhieset. Lepingu sõlmimisel kinnitas hageja, et loetelu täiendatakse üksnes

kokkuleppel ning enne muutmist palus hageja muutunud lisa kostja esindajal

allkirjastada. Leping kuulub täitmisele 13.01.2015 redaktsioonis, mida kostja on ka

teinud.

Esimese astme kohtu otsus

8. 30.06.2017 otsusega jättis Pärnu Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Kohus märkis, et menetlusosalised ei ole kohtule esitanud menetluskulude

nimekirja ega taotlust kulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.

9. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ja kostja sõlmisid 13.01.2015 maa

jahindusliku kasutuse lepingu. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hagejal on lepingu

alusel ühepoolselt võimalik lisada lepingu eseme hulka täiendavaid kinnistuid, kuigi

kostja neid enda oma tegevuses ei vaja.

10. Kohus viitas lepingu punktidele 1, 2.2, 2.3 ja 2.4 (t lk 28). 31.12.2015 edastas hageja

kostjale lepingu punktile 1 tuginedes lepingu lisa 1 ühepoolse täienduse tulenevalt

asjaolust, et hagejaga kui MTÜ-ga liitus uus maaomanik Enniste OÜ. Täienduse

kohaselt annab hageja kostjale jahipidamiseks täiendavad maaüksused, kõik kokku

503,2 hektarit. Kohus nõustus kostjaga, et lepingu punkti 1 sõnastusest ja lepingu

olemusest tulenevalt ei saa anda täiendavaid kinnistuid kostja kasutusse kostjapoolse

vastava tahteavalduseta lepingu muutmiseks. Kohus viitas VÕS §-dele 271, 339 ja

341. VÕS §-st 271 tuleneb, et üürilepingu sõlmimise eelduseks on üürniku huvi asja

kasutamise vastu ja pärast lepingu sõlmimist antakse see üürnikule kasutamiseks üle.

Üürnikule asja üleandmise kohustus on sätestatud ka VÕS § 276 lõikes 1, mis

konkretiseerib, et asi tuleb üle anda kasutamiseks sobivas seisundis. Üürilepingu

olemusega ei ole kooskõlas, kui üürnik ei ole avaldanud soovi asja üürimiseks, kuid

üürileandja on selle omal algatusel lisanud üüritavate asjade nimistusse. Kostja tundis

huvi üksnes OÜ-le Metsagrupp kuuluvate kinnistute vastu (t lk 78-79), nende osas

saavutati kehtiv hinnakokkulepe ning kostja oli varasemalt selgitanud, et ei soovi

täiendavaid jahimaid (t lk 80). Kohus nõustus kostjaga, et üüri- ja rendilepingu

olemusega ei ole kooskõlas, kui üürileandjal on võimalik oma suva järgi muuta

üüritavate või renditavate kinnistute arvu. Ka punkti 1 sõnastus ei anna selleks alust.

Kostja ja OÜ Metsagrupp kirjavahetusega (t lk 78-79, 81-89) on tõendatud, et kostjal

on puudunud huvi suuremas mahus maade kasutamiseks ning seda soovi oli

varasemalt hagejale väljendatud. Hageja 29.04.2015 e-kirjaga (t lk 89) on tõendatud,

et hageja soovis esmalt kokkuleppel lepingut muuta. Eeltoodust tulenevalt asus kohus

seisukohale, et poolte vahel 13.01.2015 sõlmitud lepingut ei ole kehtivalt muudetud

ning kostja on täitnud lepingust tulenevad kohustused. Hageja nõue tuleb jätta

rahuldamata.

Apellatsioonkaebus

11. 31.07.2017 apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada. Maakohus rikkus menetlus- ja materiaalõiguse norme.

12. Kohus hindas vääralt hagi aluseks olevat lepingut. Pooled sõlmisid punktis 1 selge

kokkuleppe, et hageja võib igal ajal täiendada lepingut uute maaüksustega, mille

esindusõigus talle kuulub. Lepingu säte ei ole muul viisil tõlgendatav.

13. Kohus sisustas vääralt VÕS § 271 ja § 276 lõiget 1. Kohtu üürilepingu regulatsiooni

tõlgendus ei ole õige. Hagejal ei ole õigust täiendada lepingut oma suva järgi, vaid

ainult jahipiirkonda kuuluvate kinnistutega, mille suhtes on tal esindusõigus. Ka on

kohus jätnud tähelepanuta, et õigused, mis maa jahindusliku kasutamise lepingust

kostjale tulenevad, laienevad pärast kinnistute lisandumist ka nendele kinnistutele.

Seega kaasneb maade lisandumise korral ka proportsionaalselt õigusi. Tegemist ei saa

olla ebaproportsionaalse sättega.

14. Kohus hindas vääralt pooltevahelist kirjavahetust. 20.03.2017 menetlusdokumendi

lisaks 3 olevast kirjavahetusest nähtub, et hageja rõhutas kostjale saadetud e-kirjas

eraldiseisvalt, et hageja poolt saab kinnistuid hiljem lepingusse juurde tuua. Kostja

sõlmis vaatamata sellele lepingu ning seda põhjusel, et tal oli huvi kasutada

jahipidamiseks ning jahiloa saamiseks Risti jahipiirkonna maaüksusi võimalikult

suurel hulgal. Kogu Eesti territoorium, mis ei ole tiheasustusala või looduskaitseala,

on jaotatud jahipiirkondadeks ning riik annab need lubade alusel jahipiirkonna

kasutajatele tasuta kasutamiseks. Jahiseaduse (JahiS) § 14 lõike 5 kohaselt antakse

luba tingimusel, et loa taotlejal on samas jahipiirkonnas kinnisasi või vähemalt ühe

samas jahipiirkonnas kinnisasja omava maaomanikuga kirjalik kokkulepe

jahindustegevuse korraldamiseks tema kinnisasjal. Pärast lubade väljastamist

jahipiirkonna kasutajad täiendavate lepingute sõlmimisest enam huvitatud ei ole, sest

need toovad kaasa kulusid. Küll aga kasutatakse selliste eraomanike maid

jahinduslikul eesmärgil ka lepingute puudumisel.

Vastustaja seisukoht

15. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

16. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, sh Riigikohtu 17.01.2018 määrusega,

leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks alust ei ole, kuid muuta tuleb

otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lõike 1 punkt 21). Maakohus on ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse norme ja ebapiisavalt lahendit põhjendanud, kuid jõudnud siiski

õigele järeldusele, et hagi rahuldamisele ei kuulu. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad apellandi kanda.

17. Maakohus on asjakohaselt vaidlustatud lahendis tõdenud, et vaidluse lahendamine

sõltub sellest, kuidas tõlgendada vaidlusalust 13.01.2015 lepingut, sh punkti 1 teist

lauset “Kasutusse andjal on õigus igal ajal täiendada lepingut uute maaüksustega,

mille esindusõigus talle kuulub.“. Riigikohus on 17.01.2018 määruses juhtinud

tähelepanu, et tegemist võib olla lahtise lepingutingimusega VÕS § 26 mõttes. Samas

enne, kui kolleegium võtab seisukoha, kas tegemist on lahtise tingimusega, võtab

kolleegium seisukoha kostja vastuväite kohta, et tegemist on tühise tüüptingimusega

VÕS § 35 lõigete 1 ja 2 ning § 42 lõike 3 punkti 14 koosmõjus §-ga 44. Maakohus

jättis sellele vastuväitele vastuolus TsMS § 442 lõikega 8 vastamata.

18. VÕS § 35 lõike 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on

eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul

põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool

(tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline

mõjutama tingimuse sisu. Tüüptingimuse määravaks tunnuseks on selle sisu

mõjutamise võimaluse puudumine ja seda sõltumata sellest, kas tüüptingimus on

eelnevalt välja töötatud või kas läbirääkimiste puudumine oli põhjustatud mingist

muust asjaolust. VÕS § 35 lõike 2 kohaselt eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi

läbi räägitud. Seega on tingimuse kasutajal võimalik tõendada vastupidist - et tingimus

oli poolte vahel eraldi läbi räägitud ja teisel poolel oli reaalselt võimalik tingimuse sisu

mõjutada (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-39-11, punkt 13).

19. Käesolevas asjas tõi kostja esile, et lepingupunkti 1 teist lauset läbi ei räägitud ja et

kostjal puudus võimalus selle sisu mõjutada. Kostja tõendas oma väidet hageja

19.12.2014 e-kirjaga (t lk 81) ja hageja saadetud lepinguprojektiga (t lk 83-87), mille

tekst üksüheselt vastab 13.01.2015 allkirjastatud lepingutekstile (t lk 28-32). Viidatud

e-kirjast nähtub, et hageja oli eelnevalt samal eesmärgil sõlminud lepinguid ka teiste

RMK majandada olnud jahipiirkondades asuvate kinnistute kohta ja et saadetud

projekti näol oli tegemist sarnase lepingu projektiga. Hageja on kohtueelses

kirjavahetuses (t lk 57-58) toonud esile, et leping omas olulist tähtsust

Keskkonnaameti poolt kostja jahipiirkonna kasutajaks määramise seisukohalt ja et

toimusid läbirääkimised, mille käigus viitas kostja korduvalt piiratud rahalistele

ressurssidele seoses võimaliku kinnistute pindala suurenemisega, kuid sellest

hoolimata sõlmiti leping hageja poolt väljatöötatud tingimusega. Kostja vastupidist ei

väitnud. Seega saab asuda seisukohale, et lepingutingimuse üle peeti läbirääkimisi,

kuid kostjal ei olnud võimalik läbirääkimiste käigus tingimuse sisu mõjutada ja

tõendatud on, et tegemist on eelnevalt väljatöötatud tüüptingimusega sarnastes

lepingutes kasutamiseks, s.t tüüptingimusega VÕS § 35 lõike 1 esimese alternatiivi

kohaselt.

20. Kuna hageja viitas selgelt enne lepingu sõlmimist konkreetsele tingimusele (tõendatud

hageja 19.12.2014 e-kirjaga (t lk 81)), on tõendatud, et vaidlusalune tüüptingimus sai

lepingu osaks. Tüüptingimused on VÕS § 37 lõike 1 järgi lepingu osaks, kui tingimuse

kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt

viitab või kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võib nende olemasolu eeldada ja

teisel lepingupoolel on võimalus nende sisust teada saada. Lepingu osaks ei loeta

VÕS § 37 lõike 3 järgi tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on

niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse

olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust

olulise pingutuseta mõista (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-12-14, punkt 32).

21. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et tegemist on teda ebamõistlikult kahjustava ja

seeläbi tühise tüüptingimusega. Kolleegium on seisukohal, et kohaldamisele kuulub

VÕS § 42 lõige 2, mille kohaselt ei loeta tüüptingimust ebamõistlikult kahjustavaks

mh juhul, kui see puudutab lepingu põhilist eset. Käesolevas vaidluses on tegemist

jahiseaduse (JahiS) mõttes maaomanike ja jahipiirkonna kasutaja vahelise

jahipiirkonnas asuvate kinnistute tasulise kasutuslepinguga, mille põhiliseks esemeks

on kasutaja kasutusse antavad kinnistud. Seega määrab tüüptingimus, mille kohaselt

on kasutusse andjal õigus igal ajal täiendada lepingut uute maaüksustega, mille

esindusõigus talle kuulub, lepingu põhieseme ulatuse ja seeläbi mõjutab lepingu

olemust. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et vaidlusaluse

tüüptingimuse tühisus käesolevas asjas tuvastamist ei leidnud.

22. Kuna eelnevalt leidis tõendamist, et vaidlusaluse lepingutingimuse näol on tegemist

kehtiva tüüptingimusega, tuleb selle tõlgendamisel lähtuda VÕS § 29 erinormist, s.o

VÕS §-st 39. VÕS § 39 lõike 1 kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise

lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma peaks ja

kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust selle kasutaja kahjuks. Tõlgendamisel

saab üldnormi VÕS § 29 alusel arvestada mh: lepingu sõlmimise asjaolusid;

tõlgendust, mida lepingupooled on samale tingimusele varem andnud; poolte käitumist

enne ja pärast lepingu sõlmimist; lepingu olemust ja eesmärki; tavasid ja

pooltevahelist praktikat.

23. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja näol tegemist jahipiirkonna kasutajast

juriidilise isikuga JahiS-i mõttes, kellel selleks, et saada jahipiirkonna kasutusõiguse

luba Keskkonnaametilt pidi olema samas jahipiirkonnas kinnisasi või vähemalt ühe

samas jahipiirkonnas kinnisasja omava maaomanikuga kirjalik kokkulepe

jahindustegevuse korraldamiseks tema kinnisasjal (JahiS § 14 lõige 2 punkt 1, lõige

5). Poolte vahel puudub vaidlus, et lepingu sõlmimise initsiatiiv tuli konkreetsel juhul

kostjalt. Kostja pöördus 15.12.2014 Risti piirkonnas kokku 201,97 ha kinnistuid

omava ettevõtte Metsagrupp OÜ poole (e-kiri t lk 78-79), kellega saavutati kokkulepe

renditasu suuruses (19.12.2014 e-kiri t lk 78). Omanikuga saavutati kokkulepe tasu

suuruses, kuid omanik suunas kostja edasi hageja juurde. Vastavalt hageja selgitusele

on tegemist metsaühistuga, mis esindab oma liikmeid jahinduslikes küsimustes

(19.12.2014 e-kiri t lk 81). Hageja e-kirjast nähtuvalt on ta sõlminud sarnaseid

lepinguid ka teistes jahipiirkondades asuvate kinnistute kohta ning edastas

lepinguprojekti, märkides, et „… leping näeb ette, et kinnistuid saab ühistu poolt

hiljem lepingusse juurde tuua.“ Hageja on kohtueelses kirjavahetuses (t lk 57-58)

toonud esile, et lepingueelselt viitas kostja korduvalt piiratud rahalistele ressurssidele

seoses võimaliku kinnistute arvu ja seeläbi kasutatava pindala võimaliku

suurenemisega. Sama kinnitas kostja 03.01.2016 e-kirjas (t lk 80), öeldes, et väljendas

ennast kontoris kostjaga suheldes selgelt, et ei ole võimeline rohkem rahalisi kohustusi

võtma ja et ainult Metsagrupp OÜ oli teemaks. Lepingus on vastav võimalus

sõnastatud punkti 1 viimases lauses järgmiselt: “Kasutusse andjal on õigus igal ajal

täiendada lepingut uute maaüksustega, mille esindusõigus talle kuulub.“ Samas ei

sisalda leping kokkulepet, et hageja õigusele vastaks kostja kohustus täiendusega

vastuvaidlematult nõustuda. Ka on hageja ise peale lepingu sõlmimist lepingueset

täiendada soovides esmalt siiski lähtunud lepingupunktist 8.8 ja edastanud kostjale

allkirjastamiseks lepingumuudatuse, selgitades, et hiljem allkirjastab selle ka hageja

ise (29.04.2015 e-kiri t lk 89). JahiS-i sätetest ei tulene, et ühes jahipiirkonnas tegutsev

kasutusluba omav isik oleks kohustatud sõlmima kasutuslepingud kõigi või enamuse

selle piirkonna kinnistute omanikega. Teistsugust tava ei ole tõendanud ka hageja.

24. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et vaidlusaluse tingimuse näol on

tegemist lahtise tüüptingimusega VÕS § 26 lõike 1 esimese alternatiivi mõttes ehk

tingimusega, milles kavatseti jõuda kokkuleppele tulevikus. Seadusest ei tulene, et

VÕS § 26 lõiked 1 ja 3 ei kohalduks üüri- ja rendilepingutele (vt Riigikohtu

17.01.2018 määruse punkt 14). Arvestades, et tüüptingimust tuleb kahtluse korral

tõlgendada tingimuse kasutaja (käesolevas asjas hageja) kahjuks, ei ole alust

tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel selliselt, et lahtise tingimuse määramine

(uute kinnistute lisamine lepinguesemesse) jäi ühe lepingupoole (hagejast kasutusse

andja) määrata. Seega tuleb asuda seisukohal, et kuna pooled käesolevas asjas

lepingueseme täiendamises kokkuleppele ei jõudnud, kehtib leping edasi senises

mahus ja kostjale ei ole tekkinud kohustust tasuda täiendavate kinnistute kasutamise

eest. Kui kostja siiski tegelikkuses kasutab täiendavate kinnistute nimekirjas olevaid

kinnistuid vastuolus JahiS § 25 lõikega 2, saab maaomanik võtta tarvitusele seaduses

sätestatud õiguskaitsevahendid. Viidatud sätte kohaselt tohib lepinguta jahti pidada

piiramata või tähistamata kinnisasjal päikesetõusust päikeseloojanguni, kuid mitte

lähemal kui 200 m kaugusel hoonest, kui maaomanik ei ole oma maal jahipidamist

keelanud.

25. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud, sh

määruskaebuse esitamisega Riigikohtule tekkinud kulud, TsMS § 171 lõike 1 alusel

apellandi kanda. TsMS § 174 lõike 4 ja § 177 lõike 2 alusel määrab hüvitatavate

kulude rahalise suuruse kindlaks asja lahendanud maakohus.

Ele Liiv

Indrek Parrest

Imbi Sidok-Toomsalu

/allkirjastatud /allkirjastatud /allkirjastatud

digitaalselt/ digitaalselt/ digitaalselt/