2-14-55273/134 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 29. juuni 2018. a

Tsiviilasja number

2-14-55273

Tsiviilasi

AS Go Group hagi Aivo Pärna vastu laenulepingutest

tulenevate kohustuste täitmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

400 105 eurot 1 sent

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. novembri 2017. a otsus

Kaebuse esitajad ja kaebuse liik

Aivo Pärna apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

30. mai 2018. a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Aivo Pärn (isikukood XXXX), esindaja

advokaat Katrin Prükk

Vastustaja (hageja): AS Go Group (registrikood 11071150),

esindaja vandeadvokaat Tanel Mällas

RESOLUTSIOON

1. Jätta Aivo Pärna apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 10. novembri 2017. a otsus

muutmata.

3. Jätta maakohtu menetluskulude jaotus muutmata ning

ringkonnakohtus kantud menetluskulud Aivo Pärna

kanda.

Rahuldada AS Go Group avaldus menetluskulude

rahaliseks

kindlaksmääramiseks

ringkonnakohtus

osaliselt. Mõista Aivo Pärnalt AS Go Group kasuks välja

menetluskuluna

1000

(üks

tuhat)

eurot

(ilma

käibemaksuta).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS Go Group (hageja) esitas 31. juulil 2014 Tartu Maakohtule hagi Aivo Pärna (kostja)

vastu laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks ja palus kostjalt hageja kasuks välja

mõista põhinõudena 292 121 eurot 99 senti, tasumata intressid 107 983 eurot 2 senti ja

viivised kuni hagi esitamiseni summas 56 963 eurot 55 senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1. septembril 2008 laenulepingu nr L-010908/AP

(leping 1), mille punkti 1.1 kohaselt andis hageja kostjale laenu summas 2 000 000 krooni.

Kostja ei tagastanud hagejale laenu lepingujärgseks tähtajaks 31. oktoobriks 2008. Hageja ja

kostja sõlmisid 27. oktoobril 2009 lepingu 1 punkti 2.1 muutmise kokkuleppe, mille

kohaselt kohustus kostja tagastama hagejale laenu hiljemalt 31. juulil 2010. Kostja oma

kohustust ei täitnud. Hageja ja kostja sõlmisid 21. juulil 2010 lepingu 1 punkti 2.1 muutmise

kokkuleppe, mille kohaselt kohustus kostja tagastama hagejale laenu hiljemalt

31. detsembriks 2012. Kostja oma kohustust hageja ees ei täitnud. Lepingu 1 alusel on kostja

kohustuseks tagastada hagejale laen summas 2 000 000 krooni, s.o 127 823 eurot 29 senti.

Lepingu 1 p 3.1. kohaselt kohustus kostja tasuma tagastamata summalt intressi 15% aastas,

s.o 63 911 eurot 63 senti.

Hageja ja kostja sõlmisid 1. oktoobril 2008 laenulepingu nr LL-011008/AP (leping 2), mille

punkti 1.1 kohaselt andis hageja kostjale laenu kuni 1 000 000 krooni. Lepingu punkti 2.1

kohaselt kohustus kostja raha tagastama hiljemalt 30. septembriks 2009. Hageja andis

perioodil 1. oktoober 2008 kuni 30. september 2009 kostjale raha kokku 720 000 krooni.

Kostja tagastas 5. jaanuaril 2009 hagejale 116 275 krooni, millest 6749 krooni 94 senti olid

intresside ja 109 525 krooni 6 senti laenusumma tagasimakse.

Hageja ja kostja sõlmisid 30. septembril 2009 lepingu 2 muutmise kokkuleppe, mille punktis

1.1 lepiti kokku laenusumma muutmine selliselt, et hageja annab kostjale laenu summas

1 600 000 krooni. Samuti muudeti lepingu 2 punkti 2.1, mille kohaselt kohustus kostja

laenusumma hagejale tagastama hiljemalt 31. juuliks 2010. Hageja ja kostja sõlmisid

23. novembril 2009 lepingu 2 muutmise kokkuleppe, millega muudeti punkti 1.1 ja lepiti

kokku, et kostja annab hageja käsutusse laenu kuni 5 000 000 krooni. Perioodil

30. september 2009 kuni 31. juuli 2010 andis hageja kostja käsutusse kokku lisaks eelneval

perioodil antud summadele 1 207 500 krooni. Kostja tähtaegselt laenu ei tagastanud.

Hageja ja kostja sõlmisid 30. juulil 2010 lepingu 2 punkti 2.1 muutmise kokkuleppe, mille

kohaselt kohustus kostja tagastama hagejale laenu hiljemalt 31. juuliks 2011. Perioodil

30. juuli 2010 kuni 31. juuli 2011 andis hageja täiendavalt kostjale 505 000 krooni. Kostja ei

täitnud oma kohustusi hageja ees tähtaegselt. Lepingu 2 alusel on kostjal kohustus tagastada

hagejale 2 322 974 krooni 94 senti, s.o 148 465 eurot 15 senti. Lepingu 2 p 3.1. kohaselt

kohustus kostja tasuma tagastamata summalt intressi 15% aastas, s.o 36 601 eurot 91 senti.

Hageja ja kostja sõlmisid 19. novembril 2008 laenuleping nr-191108/AP (leping 3), mille

punkti 1.1 kohaselt andis hageja kostjale laenu summas 250 000 krooni.

Kostja ei täitnud lepingu 3 punkti 2.1 kohustust tagastada laen hiljemalt 31. jaanuariks 2009.

Hageja ja kostja sõlmisid 27. oktoobril 2009 lepingu 3 punkti 2.1 muutmise kokkuleppe,

mille kohaselt kohustus kostja tagastama hagejale laenu hiljemalt 31. juuliks 2010. Kostja

oma kohustusi tähtaegselt ei täitnud. Hageja ja kostja sõlmisid 21. juulil 2010 lepingu 3

punkti 2.1 muutmise kokkuleppe, mille kohaselt kohustus kostja tagastama hagejale laenu

hiljemalt 31. detsembriks 2012. Kostja oma kohustusi tähtaegselt ei täitnud. Lepingu 3

alusel kohustub kostja tagastama hagejale laenu summas 250 000 krooni, s.o 15 977 eurot

91 senti. Lepingu 3 p 3.1. kohaselt kohustus kostja tasuma tagastamata summalt intressi 15%

aastas, s.o 7469 eurot 48 senti.

Hageja esitas 22. juulil 2014 kostjale nõudeavalduse kogu laenusumma tagastamiseks

5 päeva jooksul alates nõudeavalduse saamisest. Kostja ei ole asunud oma kohustusi täitma.

Hageja palus kostjalt välja mõista laenulepingustest tulenev viivis 0,1% päevas kuni

hagiavalduse esitamiseni summas 56 963 eurot 55 senti.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja palus menetluse lõpetada, sest hagis esitatud nõue ei

ole muutunud sissenõutavaks.

Kostja ei eita, et ta on saanud hagis nimetatud laenulepingute alusel hagejalt laenu kokku

292 266 eurot 35 senti. Poolte vahel on pärast laenulepingute sõlmimist sõlmitud mitmeid

kokkuleppeid ja tehinguid, millest tulenevalt laenulepingute alusel saadust tuleb maha

arvestada kostja poolt kantud, kuid hageja tegevusest tingitud kulutused õigusabile summas

45 729 eurot 86 senti (I kd, tl 60), kostja täpsustatud vastuse kohaselt 94 635 eurot 82 senti

(II kd, tl 14). Kostja tunnistab põhivõlga summas 246 536 eurot 49 senti.

Hageja ja kostja sõlmisid Maria Mägi Advokaadibüroos vandeadvokaat Maria Mägi

juuresolekul kokkuleppe, mille kohaselt hageja ei nõua kostjalt mistahes hageja ees olevate

veel täitmata kohustuste (sh hagis viidatud laenulepingustest tulenevate veel täitmata

kohustuste) täitmist enne 6. märtsi 2014. Seega ei olnud võlgnevus hagile vastamise ajal

sissenõutav, mistõttu ei saa võlgnevuselt arvestada viivist hagis toodud määras.

Menetluskulude tegelikuks kandjaks ja saajaks oli läbi kostja hageja, mida tõendab mh ka

see, et 6. märtsi 2014 kokkuleppe punktidest 4, 5 ja 6 nähtub, et Wipestrex Group OÜ poolt

kantud kulutused ja saadud tulem loetakse hageja varaks ning tagastatakse läbi

advokaadibüroo hagejale.

Poolte vahel sõlmitud laenulepingute alusel saadust tuleb maha arvestada ka kostja poolt

kantud, kuid hageja tegevusest tingitud riigilõivud summas 49 260 eurot 47 senti, mis tuli

kostjal tasuda Wipestrex Grupp OÜ eest seoses Rävala pst 8 oksjonil tasutud tagatisraha

tagasinõude esitamisega kohtule. Nende kulude katmine ja toimingute teostamine oli otseselt

hageja huvides. Kostja kasutas saadud laenust kokku 143 896 eurot 291 senti hageja huvides

kostja suhtes algatatud kriminaalmenetlusega seotud kulutuste katteks. Õigusabi- ja

menetluskulude osas kinnitas hageja esindaja Tiit Pruuli kostjale, Valter Keisile ja Kalle

Murule, kes viibisid seoses algatatud menetlusega kinnipidamisasutuses 2007. a oktoobris,

peale vabanemist Balti Jaamas toimunud koosolekul, et kõik menetluskulud tasub nende eest

tervikuna hageja.

Pooled leppisid kokku, et raamatupidamises kajastatakse menetluskulude katteks minev raha

laenuna. Hageja lubas lisaks laenulepingutele vormistada hilisemalt ka nõuete tasumist

kinnitavad orderid. Hageja ei ole selles osas kokkulepet täitnud. Eluliselt ei ole usutav, et

laenusaaja oleks võtnud pelgalt heast tahtest kõrge intressiga laenu eesmärgiga kulutada see

kolmanda isiku hüvanguks ja makstes sellelt ka intresse.

Kostjalt saab maksimaalselt välja nõuda põhinõude katteks 148 370 eurot 059 senti (II kd,

tl 15), kuid samas oli selles osas poolte vahel kokkulepe, mille kohaselt kostja tegelikult ei

pidanud laenuna välja antud summat hagejale tagastama.

Laenulepingutega varjati poolte vahelisi teisi tehinguid (II kd, tl 135-140): lepinguga 1

dividendi väljamaksmist kostjale, lepingutega 2 ja 3 hageja ja kostja kokkulepet, mille

kohaselt hageja kanda jäid kostja õigusabikulud kahes kriminaalasjas (nn Valga hanke ja

Rävala 8 kriminaalasi) ja riigilõiv Rävala 8 tsiviilasjas, ning lepinguga 2 hageja ja kostja

kokkulepet, mille kohaselt hageja kanda jäid muud kostja kulud. Raha ülekandmise, esitatud

õigusabiarvete/riigilõivu tasumise, kriminaalasjade menetlemise ja laenulepingute tähtaja

pikendamise vahel on otsene ajaline ja summaline seos. Hageja ja kostja ühisosalasega

firmad ei ole dividende maksnud ning hageja kontrollis jõuliselt raha ülekandmist kostjale.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 10. novembri 2017 otsusega hageja hagi osaliselt ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja põhinõudena 292 121 eurot 99 senti ja tasumata intressid summas

107 983 eurot 2 senti, kokku 400 105 eurot 1 senti. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude

viivise 56 963 euro 55 sendi väljamõistmiseks. Menetluskulud jättis maakohus 12,5% ulatuses

hageja 87,5% ulatuses kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud

6398 eurot 44 senti ja hagejalt kostja 412 kasuks eurot 50 senti. Maakohus tasaarveldas poolte

menetluskulud ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 5985 eurot 94 senti.

Maakohus leidis, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et pooled sõlmisid 1. septembril 2008

lepingu 1, (I kd, tl 13-15), 1. oktoobril 2008 lepingu 2, (I kd, tl 18-20) ning 19. novembril

2008 lepingu 3, (I kd, tl 24-26). Samuti puudub vaidlus selles, et kostja on nimetatud

lepingute alusel saanud hagejalt raha ning hagi esitamise seisuga oli tagastamata laenusumma

kokku 292 121 eurot 99 senti. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu muutmise kokkulepete

kohaselt kohustus kostja lepingu 1 alusel saadud laenu tagastama hiljemalt 31. detsembril

2012 (I kd, tl 17), lepingu 2 alusel saadud laenu hiljemalt 31. juulil 2011 (I kd, tl 23) ning

lepingu 3 alusel saadud laenu hiljemalt 31. detsembril 2012 (I kd, tl 28).

Kostja, AS-i Wipestrex Grupp, hageja, Marcel Vichmanni ja Maria Mägi Advokaadibüroo

vahel sõlmiti 6. märtsil 2014 kokkulepe (I kd, tl 167-168), mille p-i 1 järgi oli kostja võla

suurus hageja ees 6. märtsi 2014 seisuga 2 000 000 eurot. Hageja kinnitas kokkuleppe p-s 2,

et ei hakka kostjalt võlga sisse nõudma enne 6. märtsi 2016, välja arvatud 10 000 eurot, mille

kostja on kohustatud maksma vastavalt kokkuleppe p-le 3 kolme kuu jooksul kokkuleppe

sõlmimisest arvates ehk hiljemalt 6. juuniks 2014. Kokkuleppes puudub viide võlgnevuse

aluseks olevatele lepingutele. Maakohtu hinnangul võib kokkuleppest aru saada, et sellega

lepiti kokku kogu kostja võlgnevuse suurus hageja ees 6. märtsi 2014 seisuga ning lepiti

kokku uues võlgnevuse tasumise tähtajas. Vaidlust ei saa olla selles, et kohtuotsuse tegemise

ajaks on kogu hageja nõue muutunud sissenõutavaks.

Maakohus asus seisukohale, arvestades kostja poolt oma seisukohtade muutmist ja valdavalt

enda vande all antud seletustele tuginemist ja dokumentaalsete tõendite puudumist, et

tõendatud ei ole poolte kokkulepe juriidiliste ja muude kulude kandmise kohta. Kostja ei ole

tõendanud, et laenulepingud olid näilikud tehingud, mistõttu tuleb laenulepingute täitmise

nõue rahuldada.

Lepinguga 1 varjati kostja hinnangul dividendi väljamaksmist kostjale. Kostja leiab, et

kokkulepe dividendide maksmise kohta on tõendatud tema vande all antud seletustega. Ühtegi

muud tõendit asjas esitatud ei ole. Hageja juhatuse liige on alates 2012 Jüri Etverk, kes ei

osanud laenulepingute sõlmimise asjaolude kohta ütlusi anda. Kostja leidis, et laenusummast

tuleb maha arvata õigusabi- ja menetluskulud, mis olid kantud hageja huvides. Kostja ei

tuginenud vastuses hagile, et osa laenu oli mõeldud dividendina. Kostja ei olnud hageja

aktsionär, seega ei ole kostja isik, kes olnuks õigustatud dividendi saama. Maakohus leidis, et

kostja väited temale dividendide maksmise kohta ei ole eluliselt usutavad ega tõendatud.

Lepingutega 2 ja 3 varjati kostja hinnangul poolte kokkulepet, mille kohaselt jäi hageja kanda

kostja õigusabikulud kahes kriminaalasjas (nn Valga hanke ja Rävala 8 kriminaalasi) ja

riigilõiv Rävala 8 tsiviilasjas. Laenulepinguga 2 varjati osaliselt poolte kokkulepet, mille

kohaselt hageja kanda jäid muud kostja kulud. Kostja leiab, et nimetatud kokkulepete

sõlmimine on tõendatud tema vande all antud seletustega. Kostja vande all antud seletuste

kohaselt kriminaalasjast teada saades lubas Tiit Pruuli, et hageja katab kõik kulud. Vahetult

enne arve maksmist sai kostja umbes samas summas laenu juurde ja konkreetsed õigusabi

arved saatis kostja hageja juhatajale. Õigusabiarveid ega tõendeid arvete ja menetluskulude

tasumise kohta esitatud ei ole. Kostja on menetluskulude tasumise ja laenusummade

ülekandmise kohta esitanud kohtule Exceli tabeli. Vande all on kostja väitnud, et kirjalikest

dokumentidest on tal olemas mõned kirjad ja meilid. Kirjavahetust kohtule esitatud ei ole.

Esitatud ei ole ka tõendeid õigusabiarvete edastamise kohta hageja juhatajale. Kostja vande

all antud seletuste kohaselt tasuti analoogselt ka Valter Keisi kulud. Jüri Etverki vande all

antud ütluste kohaselt ei ole hageja poolt Valter Keisiga lepingut sõlmitud. Muude kulude

osas on kostja märkinud, et ei mäleta täpselt, milliste konkreetsete kuludega tegemist oli.

Kosja vastuses hagile on märgitud, et pärast laenulepingute sõlmimist on poolte vahel

sõlmitud mitmeid kokkuleppeid ja tehinguid, millest tulenevalt laenulepingute alusel saadust

tuleb maha arvestada kostja poolt kantud kuid hageja tegevusest tingitud kulutused õigusabile

45 729 eurot 86 senti. Järgmises seisukohas täpsustas kostja, et laenust kasutati

menetluskulude katteks 143 896 eurot 291 senti ning pooled leppisid kokku, et

raamatupidamise jaoks väljastatakse raha esialgu laenuna. Sama kinnitas kostja vande all

antud ütlustes. Maakohus leidis, et kostja seisukohad ja vande all antud ütlused on vastuolus

tema enda vastuses hagile toodud seisukohtadega. Kui kogu laen oli algusest peale mõeldud

dividendina ning konkreetsete kulude katmiseks ning ei kuulunud tagasimaksmisele, on

arusaamatu, miks kostja vastuses hagile nõuet osaliselt tunnustas ning miks on vastuses hagile

märgitud, et alles pärast laenulepingute sõlmimist on poolte vahel sõlmitud tehinguid laenust

maha arvamiste tegemiseks.

Poolte vahel sõlmitud lepingute 1 ja 3 p-i 3.1 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale

intressi arvestusega 15% aastas alates lepingu allkirjastamisest tagastamata laenusummalt ühe

maksena laenulepingu lõppemisel. Lepingu 2 p-i 3.1 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale

intressi arvestusega 15% aastas tagastamata laenusummalt alates lepingu sõlmimisele

järgnevast päevast. Kostja kohustus lepingu 2 alusel tasuma laenusummalt arvestatud

intressid neljas osas: iga kalendriaasta 1. aprillil, 1. juulil, 1. oktoobril ja 1. jaanuaril.

Maakohtu hinnangul ei ole intressimäär 15% aastas ebamõistlikult suur. Lepingu 1 alusel on

hageja arvestanud intressi 63 911 eurot 63 senti, lepingu 2 alusel 36 601 eurot 91 senti ning

lepingu 3 alusel 7469 eurot 48 senti, kokku 107 983 eurot 2 senti.

Vastavalt

lepingutele

on

hageja

arvestanud

tagastamata

laenusummalt

viivist

maksetähtpäevale järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni 31. juulil 2014. Maakohus luges

tõendatuks, et Maria Mägi Advokaadibüroos sõlmitud kokkuleppele ei saanud kohustuse

täitmist nõuda enne 6. märtsi 2016 ning jättis sellest tulenevalt enne hagi esitamist

sissenõutavaks muutunud viivisenõude rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus osas, millega hagi

rahuldati ja lõpetada asja menetlus. Juhul kui kohus asja menetlust ei lõpeta, palus kostja

tühistada maakohtu otsus osas, millega hagi rahuldati ja saata asi uueks arutamiseks

maakohtule. Menetluskulud jätta hageja kanda.

Kostja

on

seisukohal,

et

tunnistajate

ülekuulamata

jätmisega

rikkus

maakohus

menetlusnorme. Tunnistajate ülekuulamise taotluse viibimise põhjustas hageja käitumine

kompromissläbirääkimistel ja kostja inimlik eksimus menetlusdokumendi esitamisel.

Tunnistajate ülekuulamise taotlus esitati kohtule 6. septembril 2016, kohus lahendas asja

enam kui aasta hiljem, s.o 10. novembril 2017. Maakohus jättis taotluse menetlemata, kostja

vastavasisulise vastuväite rahuldamata ja tagastas menetlustähtaja ennistamise avalduse.

Taotluse menetlemata jätmisega rikkus kohus TsMS § 331 lg-t 1.

Tunnistajate ütlustega soovis kostja tõendada poolte kokkulepet juriidiliste ja muude kulude

kandmise kohta. Kostja väidete tõendamata jätmisega põhjendas maakohus hagi rahuldamist

lepingute 2 ja 3 osas.

Seadus ei näe ette võimalust lugeda tagantjärele eelmenetlus lõppenuks.7. oktoobril 2016 tõi

kostja muuhulgas välja, et talle ei ole selge, kas eelmenetluse on asjas lõppenud või mitte.

Sellega nõustus 23. detsembril 2016 ka Tartu Ringkonnakohus. Kohtunik Andrus Miilaste

teatas 25. aprillil 2017 menetlusosalistele, et asjas on kohtu koosseis vahetunud ja kohtunik

Marian Priks asemel arutab asja kohtunik Andrus Miilaste. Samas teatas kohtunik, et asjas on

eelmenetlus lõppenud 28. märtsil 2015, s.o enam kui kaks aasta tagasi.

Eelmenetlust ei saa lugeda lõppenuks kohtunik, kes eelmenetluse väidetava lõppemise ajal

asja ei menetlenud. Uus kohtukoosseis selgitas oma esimesel istungil 14. juunil 2017, et tema

hinnangul ei ole kostja oma väiteid piisavalt tõendanud, samuti oleks asjakohane esitada

vastuhagi. Samas jäi kohus 14. juunil 2017 selle juurde, et eelmenetlus on lõppenud ja seda ei

ole vaja uuendada. Seega ei antud kostjale võimalust menetlustoiminguid tegelikkuses teha.

Selgitus ei vasta TsMS § 392 lg 1 nõuetele.

Maakohus ei pidanud usutavaks kostja vande all antud seletust selle kohta, et osa laenu

lepingu 1 järgi oli mõeldud dividendina. Maakohus on tõendi hindamisel rikkunud

menetlusnorme. Kostja ei viidanud enne vande all antud seletusi konkreetselt

dividendimaksele. Samas tugines kostja hagi vastuses sellele, et hagejal ja kostjal olid muud

kokkulepped, mille tõttu laenulepingute alusel saadu ei kuulu tagastamisele. Vande all antud

seletus on tõend, samas kui kostja kirjalikud seisukohad on koostatud tema lepingulise

esindaja poolt ega oma tõendi kvaliteeti.

Maakohus jättis tähelepanuta kostja vande all antud selgituse need osad, mis puudutasid

hageja ja kostja vahelist seost. Esimese laenu andmise ajal olid AS GoBus osanikud hageja

(80%) ja AS Wipestrex Grupp (20%). AS GoBus kuulus viiele koolivennale võrdsetes

osadest, kellest hageja taga olid Marcel Vichmann, Aivar Urm, Anti Selge ja Tiit Pruuli ning

AS Wipestrex Grupp taga kostja. Seega oli kostja üks AS GoBus lõplik kasusaaja. AS GoBus

enamusaktsionäri otsus oli teha väikeosanikule dividendimakse ise, mitte AS GoBus kaudu.

Maakohus hindas, kas kostja tõendid on usutavad, kuid ei hinnanud, kas hageja väited on

tõendatud. Hoolimata asjaolust, et lepingus 1 sätestatud tagastamise tähtaeg oli lühike, ei

nõutud selle tähtaja saabumisel 31. oktoobril 2008 laenu tagasi. Tähtaega pikendati alles

27. oktoobril 2009. Laenu tähtaeg oli 31. detsembril 2012, hageja hakkas kostjalt laenu

tagastamist nõudma alles aastal 2014, s.o pärast seda, kui poolte vahel oli tekkinud konflikt.

Maakohus jättis laenulepingute 2 ja 3 puhul hindamata hageja väited ja tõendid ning

keskendus kostja väidetele ning leidis, et tõendatud ei ole poolte kokkulepe juriidiliste ja

muude kulude kandmise kohta. Kostja tõendas poolte kokkulepet vande all antud seletusega.

Jääb ebaselgeks, kas maakohus arvestas selle tõendiga või mitte, millega on rikutud

TsMS § 442 lg-t 8.

Usutav on kostja vande all antud seletus, et kostja sai raha juriidiliste kulude kandmiseks.

Seda kinnitab seos kulude tekkimise, summade ning raha saamise vahel. Lisaks kinnitab seda

laenulimiidi ja tegelikult saadud laenu suur erinevus. Olukorras, kus kostjale võimaldati laenu

limiidiga kuni 5 000 000 krooni, ei oleks kostja laenusuhte puhul piirdunud laenusummaga

2 432 500 krooni. Kohtumenetluste lõppemisel, ei pööratud hoolimata laenulepingute

tähtaegade saabumisest 31. juulil 2011 ja 31. detsembril 2012 laenulepingutele enam mingit

tähelepanu. Ühist õigussuhet ei saa ühepoolselt muuta.

Olukorras, kus enamik kostja väiteid on kontrollitavad, ei ole usutav, et kostja andis vande all

valeütlusi. Hageja väited ja tõendid on esitatud viisil, mille puhul nende usutavust ei taga

ükski menetluslik ega materiaalõiguslik garantii. Juriidiliste kulude summade täpsustamist ei

saa pidada seisukohtade oluliseks muutmiseks. Kostja vande all antud seletust ei ole õige

hinnata kostja esitatud seisukohtade valguses. Need seisukohad on koostanud kostja

lepinguline esindaja. Ilmselt sai esindaja kostjast lihtsalt valesti aru.

Kostja esitas 26. veebruaril 2015 kohtule taotluse menetluse lõpetamiseks kuna hagi on

esitatud enne nõude sissenõutavaks muutumist. Maakohus ei ole selle taotluse osas seisukohta

võtnud, rikkudes sellega menetlusnorme. Maakohus tuvastas otsuses, et nõue muutus

sissenõutavaks 6. märtsil 2016. Seega on hagi esitatud enne nõude sissenõutavaks muutumist.

Kohtuotsus, mis on tehtud hagis, mille menetlemine tuli lõpetada, tuleb tühistada. Hageja ei

ole tuginenud hagi esitamisel TsMS §-le 369. Seega ei saa hagi ka sellel alusel menetleda.

5. Hageja apellatsioonkaebusega ei nõustunud ja palus jätta see rahuldamata. Kostja etteheide,

et tunnistajate ülekuulamise taotluse esitamise viibimine oli põhjustatud hageja käitumisest,

on asjakohatu. Tsiviilasi võeti maakohtu menetlusse 6. augusti 2014 kohtumäärusega, milles

maakohus andis kostjale vastamistähtaja 20 päeva, märkides, et selle jooksul tuleb esitada

lisaks hagivastusele ka tõendid. 29. veebruari 2016 kohtuistungil avaldas kostjat esindav

advokaat, et kostja kaalub menetlusse tunnistajate kaasamist ning vastuhagi esitamist hageja

vastu. Samal kohtuistungil andis maakohus pooltele tähtaja 28. märts 2016 oma taotluste

esitamiseks. Tunnistajate ülekuulamise taotlus esitati kohtule 6. septembril 2016. Kostja

ainsaks tõendiks on kostja enda vande all antud seletus. Vaatamata kostja korduvatele

lubadustele esitada kirjalikud tõendid, kostja vastavaid tõendeid ei esitanud.

Hageja on kinnitanud, et mingeid kokkuleppeid ei dividendide, õigusabikulude tasumise ega

muude kulude kandmise osas ei olnud. Tegemist oli tavapärase laenusuhtega, mille kohaselt

kostja ehk laenusaaja pidi hagejale ehk laenuandjale tagastama laenuks saadud raha.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta

rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei

anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse

esitamisega kaasnenud menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki TsMS § 654

lg 6 järgi.

7. Apellatsioonkaebuses ei ole kostja vaidlustanud maakohtu poolt tuvastatut, et pooled on

sõlminud kolm laenulepingut: 1. septembril 2008 lepingu 1; 1. oktoobril 2008 lepingu 2, ning

19. novembril 2008 lepingu 3. Kostja ei ole ka vaidlustanud, et ta on saanud nimetatud

lepingute alusel hagejalt raha ning hagi esitamise seisuga oli tagastamata kokku 292 121 eurot

99 senti.

Poolte vahel on sõlmitud laenulepingute muutmise kokkulepped, mille kohaselt kohustus

kostja lepingu 1 alusel saadud laenu tagastama hiljemalt 31. detsembril 2012, lepingu 2 alusel

saadud laenu hiljemalt 31. juulil 2011 ning lepingu 3 alusel saadud laenu hiljemalt

31. detsembril 2012.

Kostja, AS-i Wipestrex Grupp, hageja, Marcel Vichmanni ja Maria Mägi Advokaadibüroo

vahel sõlmiti 6. märtsil 2014 kokkulepe (I kd, tl 167-168), mille p-s 1 kostja ja hageja

kinnitasid, et kostja võla suuruseks hageja ees 6. märtsi 2014 seisuga on 2 000 000 eurot.

8. Ringkonnakohus rahuldas TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel hageja taotluse tunnistajate ära

kuulamiseks. Ringkonnakohus leidis, et maakohus oli asja menetlemisel käitunud

vastuoluliselt ning menetlusosalistel puudus selgus eelmenetluse lõppemise suhtes.

Ringkonnakohus kuulas ära tunnistajad K. Muru, T. Pruuli ja A. Selge.

9. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et kostja ei ole tõendanud

laenulepingu 1 näilikkust. TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku

leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid

õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut,

mida nad tegelikult teha tahavad. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega.

Maakohus ei ole tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Ainus tõend selle

kohta, et laenuleping 1 oli sõlmitud eesmärgiga varjata dividendide maksmist, on kostja

ütlused (II kd, tl 119 jj). See, et apellatsioonkaebuse kohaselt oli „AS Wipestrex Grupp taga

Aivo Pärn“, ei selgita, miks dividende ei makstud sellisel juhul mitte äriühingule, vaid

kostjale.

Tunnistaja A. Selge, kes on hageja esindajana vaidlusalused lepingud allkirjastanud, ütluste

kohaselt ei kirjutanud ta alla ühelegi fiktiivsele lepingule, sel hetkel oli tegemist korrektse

lepinguga. Nimetatu kinnitab otseselt kehtivate laenulepingute sõlmimist ja selles

kokkulepitud tingimuste kehtivust.

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti rahuldanud hageja nõude laenulepingute 2

ja 3 suhtes. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega. Ringkonnakohtus ära

kuulatud kolmest tunnistajast (T. Pruuli; K. Muru ja A. Selge) ei kinnitanud ükski, et kostja ei

oleks pidanud laenulepingute alusel saadut summat tagastama või et lepingute sõlmimisel

oleks olnud poolte soov varjata muid õigussuhteid. Hageja ei pea praeguses menetluses

tõendama, et tal oleks olnud kohustus kostja ees kanda õigusabikulusid ning millisel viisil ta

seda tegi. Hageja on kohtule esitanud poolte allkirjastatud laenulepingud, mille täitmist ta

kostjalt nõuab.

Tunnistaja A. Selge ütlus, et väljaspool lepingut võivad olla poolte vahel veel tingimused,

mida leping ei kajasta, ei tõenda laenulepingu näilisust. Tunnistaja ütluste kohaselt oli selle

kohta, kuidas Maria Mägi arveid finantseerida, nõukogu suuline korraldus, et anname kostjale

laenu.

See, et laenu ei nõutud tagasi mitte tähtaja möödumisel, vaid selle tagastamise tähtaega

pikendati, ei viita laenulepingute näilisusele. Tunnistaja A. Selge ütluste kohaselt tehti

telefonikõnesid selle kohta, kas Maria Mägile on arved makstud. Laenu andmise eesmärk ja

väidetav laenu kasutamise kontrollimine aga ei mõjuta laenulepingu kehtivust. Samuti ei

mõjuta üldjuhul lepingu kehtivust selle sõlmimise järgne konflikt poolte vahel.

Kostja väitel pikendati laenu tähtaja üksnes kohtumenetluste kulgemise aega arvestades.

Laenu tagasimaksmise tähtaja pikendamise eesmärk ei muuda kostja kohustust lepingu alusel

saadu tagastada.

11. Tunnistaja T. Pruuli ütluste kohaselt oli laenulepingute alusel tehtud maksete eesmärk

sihtotstarbeline, õigusabikulude katteks. Ringkonnakohus leiab, et laenulepingu eesmärgiks

võis küll olla õigusabikulude kandmine, kuid nimetatu ei tähenda, et kostja oleks vabanenud

laenukohustusest. Kuigi tunnistaja K. Muru ütluste kohaselt: „Tiit Pruuli ütles, et aidata saab

meid vaid menetluskulude kompenseerimisega“ ei väitnud K. Muru selgelt, et tegemist oleks

olnud kindlasisulise kokkuleppega. Tunnistaja K. Muru ütluste kohaselt sai ta küll kostjalt

sularahas hüvitist, kuid tal ei olnud teadmist sellest kust see raha pärineb. Ka tunnistaja T.

Pruuli väitel ei ole ettevõte K. Murule laenu andnud.

Tunnistaja T. Pruuli ütluste kohaselt ei ole ta kindlasti lubanud kanda kulusid.

Ringkonnakohtul puudub alus kahelda tunnistajate poolt antud ütluste õiguspärasuses.

Hageja väitel on T. Pruuli kinnitanud kostjale, V. Keisile ja K. Murule, et kõik menetluskulud

tasub nende eest tervikuna Go Grupp AS (II kd, tl 14). Ringkonnakohus võttis asja juurde

tõendid selle kohta, et V. Keisi poolt on hagejale laenulepingu alusel saadut vähemalt osaliselt

tagastatud. Kohtule esitatud ülekandes on selgelt märgitud, et tegemist on laenulepingu viimase

osa tagasimaksega (II kd, tl 187). Pangatehingute arhiveerimistunnistuselt tuleneb üksnes

V. Keisi laenu osaline tagastus Go Grupp AS poolt tehtud sissemaksega. Kostja ei ole vastu

vaielnud hagiavalduses esitatule, et ka tema on osaliselt laenulepingute alusel saadu hagejale

tagastanud.

Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud vastuväiteid maakohtu poolt tuvastatule, et kostja

hilisemad seisukohad ja vande all antud ütlused on vastuolus tema enda vastuses hagile toodud

seisukohtadega. Kostja apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt on seadus andnud kostja

seisukohale ja kostja vande all antud ütlustele täiesti erineva tähenduse, on meelevaldne ega

põhine menetlusõiguse üldpõhimõtetel. Menetluses kehtib üldine tõekohustus TsMS § 328

järgi. Kuigi TsMS § 229 lg 2 nimetab tõendina menetlusosaliste vande all antud ütlusi, ei

tähenda see seda, et kohus ei arvesta poolte esitatud asjaolusid ja taotlusi TsMS § 5 lg 1 alusel.

Kohtul

on

õigus

ja

kohustus

arvestada

kõikide

menetlusosaliste

poolt

tehtud

menetlustoimingutega.

12. Kostja apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt tuleb maakohtu otsus tühistada, kuna see

on tehtud hagis mille menetlemine tuleb lõpetada, ei ole õiguslikult põhjendatud. See, kas ja

millisest ajahetkest on esitatud nõue sisssenõutav (praegusel juhul asjaolu, kas 6. märtsil 2014

kostja, AS Wipestrex Grupp, hageja ja Marcel Vichmani vahel sõlmitud kokkulepe hõlmas ka

hageja esitatud nõuet), oli kohtuvaidluse esemeks. Maakohus on otsuses nimetatud kokkuleppe

suhtes seisukoha võtnud. Maakohus leidis põhjendatult, et sellest võib mõistlikult aru saada, et

kokku on lepitud kostja võlgnevuse suurus hageja ees ning selle uus tasumise tähtaeg.

Ringkonnakohus juhib kostja tähelepanu ka VÕS §-le 84, mille lõike 1 kohaselt ei või küll

võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist enne täitmise tähtpäeva, kuid ta ei või keelduda

kohustuse täitmise vastuvõtmisest enne täitmise tähtpäeva, kui tal ei ole keeldumiseks

õigustatud huvi. Seega oli kostjal põhimõtteliselt võimalus kohustust täita ka enne selle

sissenõutavaks muutumist.

13. Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud

ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg-st 3 tulenevalt kui maakohus

määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise

suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab

kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude

rahalise suuruse. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude

jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Hageja esindaja on osutanud ringkonnakohtus õigusabi kokku 26,5 tunni ulatuses tunnitasuga

125 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja on kinnitanud, et hageja on käibemaksukohuslane.

14. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja menetluskulud ringkonnakohtus, tsiviilasja

keerukust ja mahukust arvestades mõistlikud ega põhjendatud. Põhjendatud ja vajaliku kulu

hindamisel lähtub ringkonnakohus tsiviilasja keerukusest, mahust ning asjaolust, et hagejat

esindas nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses sama esindaja. Seega oli esindaja

ringkonnakohtu menetluses tsiviilvaidluse asjaoludega kursis ega pidanud kulutama palju

aega menetlusdokumentide ja kohtupraktika analüüsimiseks.

Hageja on menetluskulude nimekirja kohaselt arvestanud kohtuistungite ettevalmistamiseks

5 tundi ja istungitel osalemiseks 13,5 tundi (sh sõiduaeg) ning menetlusdokumentidega

tutvumiseks ja koostamiseks 8 tundi. Ringkonnakohtu 17. aprilli 2018 istung kestis 30 minutit

(II kd, tl 174-175), 8. mai 2018 kohtuistung kestis 25 minutit (II kd, tl 181-182) ja 30. mai

2018 kohtuistung kestis 45 minutit.

15. Põhjendatud ei ole kostjalt hageja kasuks välja mõista tasu istungile sõitmiseks kulunud

aja eest. Riigikohus on 3. juuni 2013 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13 p-d 17 märkinud, et

TsMS §-d 174 ja 175 ei sätesta, millist liiki esindajakulud teiselt menetlusosaliselt välja

mõistetakse. Menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on esindajakulude põhjendatus ja

vajalikkus. Eelkõige võib selleks olla õigusteenuse osutamise tasu (advokaaditasu AdvS § 60

tähenduses). Lisaks võib hüvitatavaks menetluskuluks olla otsene sõidukulu, s.o

transpordikulu. Sõidukuluna on seejuures käsitatav nt bussipileti või autokütuse maksumus.

TsMS §-d 174 ja 175 ega § 144 p 1 ei võimalda mõista menetlusosaliselt välja hüvitist teise

menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest. Kuivõrd TsMS § 144 p 2 järgi

ei ole menetluskuluks menetlusosalise sõidu ajakulu, ei ole seda ka esindaja kohtuistungile

sõitmise ajakulu. Hageja esindaja ei ole täpsustanud, milles seisnes esindaja poolt hagejale

sõiduajal osutatud õigusabiteenus (vt 30. mai 2018 istungiprotokoll 09:36:11).

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja põhjendatud ajakulu ringkonnakohtus 8 tundi (sh

istungiteks ettevalmistamine ja istungitel osalemine 3 tundi ja 5 tundi menetlusdokumentide

koostamiseks ja esitamiseks). Ringkonnakohus peab hageja esindaja tunnitasu 125 eurot (ilma

käibemaksuta) 8 tunni ulatuses ringkonnakohtu menetluses põhjendatuks, kokku 1000

(8×125) eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohus rahuldab hageja menetluskulude

kindlaksmääramise taotluse osaliselt, s.o 1000 euro (ilma käibemaksuta) ulatuses.

Andra Pärsimägi

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/