2-16-12860/73 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 29. juuni 2018. a

Tsiviilasja number

2-16-12860

Tsiviilasi

OSAÜHINGU VARYS hagi Kaido Muttiku vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

7116 eurot 96 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 28. detsembri 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OSAÜHINGU VARYS apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

12. juuni 2018. a

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (hageja): OSAÜHING VARYS (registrikood:

12248308), esindaja advokaat Tiia Tafenau

Vastustaja (kostja): Kaido Muttik (isikukood: XXXX),

esindaja vandeadvokaat Epp Landberg

RESOLUTSIOON

1. Jätta OSAÜHING VARYS apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta Viru Maakohtu 28. detsembri 2017. a otsus

muutmata.

3. Jätta maakohtu menetluskulude jaotus muutmata

ning

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud

OSAÜHING VARYS kanda.

Rahuldada Kaido Muttiku avaldus menetluskulude

rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt. Mõista

OSAÜHINGULT VARYS Kaido Muttiku kasuks välja

menetluskuluna 825 eurot (koos käibemaksuga)

ringkonnakohtus.

Hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb

tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OSAÜHING VARYS (hageja) esitas Viru Maakohtule 25. augustil 2016 hagiavalduse Kaido

Muttiku (kostja) vastu võlgnevuse 7116 euro 96 sendi väljamõistmiseks. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled juulis 2013 suulise lepingu, mille kohaselt tegi hageja

kostja tellimuse alusel hagejale raietöid karjamaade ja kraavide võsast puhastamise ja

ülestöötamise kompleksteenusena K. kinnistul asukohaga P. küla Viru-Nigula vald ja L.

kinnistul asukohaga Marinu küla Viru-Nigula vald perioodil august kuni september

2013.Vastavalt poolte kokkuleppele pidi kostja tasuma kinnistu korrastamise eest hagejale

küttepuude ja hakkpuiduga. Kostja omastas ülestöötatud küttepuud ja hakkpuidu. Kostja on

teostatud tööd vastu võtnud ja pretensioone teenuse kvaliteedi kohta ei esitanud.

Hageja esitas osutatud teenuse eest arve. Hageja kinnitas, et kokkulepe oli puude ja võsa

raiumise osas ning et kostja pidi hagejale tasuma raietööde eest küttepuudega ja keeldus arve

tasumisest. Kostja on hageja arvel aluselt rikastunud. Kostja võõrandas hagejale lepingu alusel

tasuks lubatud hakkpuidu Hansamets Grupp OÜ-le.

Hageja on kostjale üle andnud ülestöötatud küttepuud, sh vedas hageja kostja kinnistule välja

K. kinnistust ülestöödeldud küttepuud. Paljasõnaline ja tõendamata on kostja väide, et hageja

on omastanud nelja metsaveoki koorma jagu metsamaterjali. Hageja ei ole kostjale osutanud

metsamaterjali lõikamise ega ülestöötamise teenust, sh väljaveo teenust.

Poolte vahel ei ole vastastikuste pretensioonide puudumist tõendavaid kokkuleppeid. Kostja ei

ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, millal ja millises koguses on hageja ära viinud K. või

L. kinnistult küttepuid.

Hageja seaduslik esindaja koostas 18. septembril 2013 kirjaliku õiendi, millega lubas kostjale

ekslikult ära viidud 17 tihumeetri puidu tagastamist ja millele kirjutasid alla ka tunnistajad

Lembit Muttik ja Alar Pors. Kostjale toodi 19. septembril 2013 tagasi küttepuud, mis olid

17. septembril 2013 ekslikult ära viidud.

Kostja on omastanud lisaks ka hakkematerjali, mis tuli teistelt kinnistutelt, s.o RMK ja S.

kinnistult. Hageja on nõude kostja vastu pantinud Osaühingule Proinkasso.

2. Kostja palus jätta hageja hagiavaldus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja tellis suulise kokkuleppe kohaselt hagejalt sanitaarraiet. Pooled leppisid kokku, et

kostjale jäävad küttepuud ja hagejale jääb raiutud võsa. Hageja omastas küttepuud ja võsa jäi

metsa vedelema. Kostja tellis traktori raiutud võsa välja vedamiseks ja koostas arve, kuid arve

tühistati, kuna pooled saavutasid kokkuleppe. Kohaliku konstaabli ja raamatupidaja abil

õnnestus kostjal osa küttepuid kätte saada. Mingeid muid kokkuleppeid poolte vahel ei olnud.

Hageja väited, nagu kostja oleks pidanud tasuma arve, on paljasõnalised ja tõendamata. Kostja

andmetel vedas hageja metsast välja nelja metsaveoki ja järelhaagise koorma jagu

metsamaterjale, millest kostja sai tagasi ainult pool koormat. Seega on hageja pigem kostjale

võlgu.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 28. detsembri 2017 otsusega hageja hagi rahuldamata ja kostja

menetluskulud summas 2175 eurot hageja kanda, millele lisandub viivis VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Maakohus tuvastas, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et pooled sõlmisid juulis 2013 suulise

töövõtulepingu, mille sisuks oli hageja hinnangul karjamaade ja kraavide võsast puhastamise

ja ülestöötamise kompleksteenus. Poolte hinnangul pidi hageja oma teenuse osutamise raames

n-ö töötlema kostja kinnistut selliselt, et saadavast puitmaterjalist saab kostja küttepuud ja

hagejale jääb töö tasuks kinnistult saadav hakkpuit.

Maakohus leidis, et vaidlusaluse õigussuhte kirjeldus, s.o hageja tasuks on hakkpuit, ei ole

määratletud sellise täpsusega, mis võimaldaks rahuldada hageja nõuet. Puudub selge kokkulepe

selles, kes ja millal ja kuidas mõõdab ja fikseerib tasuks määratud hakkpuidu koguse, mille

järgi hakkpuidu hind määrata, kes ja millal hakkpuidu kinnistult välja veab.

Hageja väitel on hageja teinud töid mitmel kinnistul (K. ja L. ) ja arvel olevad teenused on

osutatud mitmel kinnistul. Samaaegselt tegid nimetatud piirkonnas naaberkinnistul ja teeäärtes

töid ka teised metsaülestöötajad (OÜ Hansamets, Mart Noormets). Saadud materjali ei

ladustatud kostja kinnistule.

Maakohus leidis, et hageja on ebajärjekindel selles, kas ja kui suures koguses sai ta hakkpuitu.

Tunnistaja Arnu Lippasaare väitel käis tema hakkpuitu vaatamas ja hiljem ka mõõtmas

eeldavasti K. ja L. kinnistutel. Hakkpuitu oli kokku 12 autokoormat ehk 1200 m3, mõõtmise

teostas Arnu Lippasaar mõõdulindiga ja silma järgi ning lepiti kokku hinnas. Tunnistaja mälu

järgi nimetas Aili Lippasaare kokkulepitud hinnaks 5,5 eurot m3 eest. Hakkpuidu eest

tasumiseks oli vaja teada selle täpset kogust, mis selgub siis, kui kogus on läbi lastud ja koorem

ära viidud.

Maakohus pidas tunnistaja Lembit Muttiku ütlusi vastuolulisteks, sest ütlustest ei selgu, kas

Lembit Muttik oli kokkuleppe sõlmimise juures või mitte, kas ta nägi hakkpuitu või mitte, kas

kogus oli suur või mitte ja seetõttu ei arvestanud maakohus neid ütlusi asja lahendamisel.

Maakohtu hinnangul ei saa tunnistaja Liis Kikerpill enda vahetu teadmisena rääkida milliseid

kokkuleppeid millise kinnistu kohta ja kelle vahel sõlmiti, kuna tunnistaja ei viibinud algse

kokkuleppe sõlmimise juures.

Hageja seadusliku esindaja Aili Lippasaare vande all antud ütlustega on tõendatud lepingu

sõlmimine hageja ja kostja vahel ja see, et tasuks on hakkpuit. Kuid ütluste alusel ei ole

võimalik aru saada, kes ja kuhu ja kelle hakkpuidu ladustas. Hageja väidab, et ka RMK maa-

alalt tuli hakkpuitu ja teeäärsete raadamistöid tegi OÜ Hansamets ja Mart Noormets, kes said

ka sealt hakkpuitu ja ladustasid selle S. kinnistule. Lisaks Arnu Lippasaare poolt mõõdetud

hakkpuidule on hageja selgitanud, et osa hageja poolt üles töötatud hakkpuitu jäi metsast välja

vedamata ja seda kogust ei ole keegi mõõtnud.

Maakohtu hinnangul ei ole võimalik tuvastada ei kostja kinnistu(-te)lt saadud hakkpuidu kogust

ega ka kokkulepet selle väärtuse kohta. Kuna hageja ei ole tõendanud, kui palju ta kostja

kinnistu(-te)lt hakkpuitu sai, siis ei saa hageja ka lepingujärgse tasuna kostjale esitada

hakkpuidu andmise asenduskohustusena nõuet vastavas rahalises ulatuses. Hageja on

kinnitanud, et kokkulepet hakkpuidu asendamiseks töötasu nõudega poolte vahel ei olnud.

Hakkpuidu koguse osas tugineb kostja OÜ-lt Hansamets saadud andmetele, ehk isikule, kellele

kostja enda väitel müüs kogu K. hakkpuidu ja kes peale hakkpuidu töötlemist ja selle käigus

toimunud mõõtmist kostjale koguse numbri edastas.

Maakohtu hinnangul ei oma tähtsust, kas ja kes ja millises koguses küttepuid põhjendamatult

ära viis ja/või tagasi tõi, sest hagejale makstav tasu ei olnud seotud küttepuudega. Maakohus ei

pidanud vajalikuks hinnata ja analüüsida 18. septembril 2013 kokkusaamisel toimunu kohta

esitatud asjaolusid tunnistajate Anna Muttik, Lembit Muttik, Arnu Lippasaar, Liis Kikerpilli ja

poolte vande all antud ütluseid ning kirjalikku kokkulepet (I kd, tl 141).

Hageja esitatud K. ST OÜ 4. jaanuari 2014 arve nr 118 (I kd, tl 34, 35) näitab, et

katastriüksuselt nr 90201:001:0107 realiseeriti 570 m3 (180 + 390) hakkpuitu, kuid see ei

selgita, kuidas ja mil viisil tekkisid arvesse just sellised kogused ja sellise hinnaga. Hageja ei

ole selgitanud, mis takistas hagejat kohe peale tööde lõpetamist talle kuuluvat hakkpuitu ära

viimast, tõendist nähtuvalt on kostjaga seotud isik realiseerinud hakkpuidu mitu kuud hiljem.

Maakohus ei pidanud võimalikuks lähtuda hakkpuidu koguse osas hageja esitatud

fotomaterjalist (I kd, tl 61-65) kuna fotode puhul ei ole selge fotode seos hagis märgitud

kinnistutega (I kd, tl 109). Hageja on väitnud (I kd, tl 122), et võsa on ühe foto kohaselt

hunnikus 450-500 m3, teisel pildil ca 500 m3. Arnu Lippasaare väitel oli koguseks 1200 m3.

Hageja vande all antud ütlustest nähtuvalt ei paigutatud hakkpuitu mitte kostja kinnistule vaid

naaberkinnistule, mille omanikuga hageja sõlmis selliseks paigutamiseks vastava kokkuleppe.

Hageja kinnitab, et S. kinnistule paigutatud hakkpuidu hulgas oli lisaks K. kinnistult saadule

ka S. kinnistult kogutu. Kui kõik võsa ladustati ühte hunnikusse, siis ei pidanud maakohus

võimalikuks lähtuda koguse osas Arnu Lippasaare mõõtmistulemusest. Mõõtes ära kõik talle

näidatud võsahunnikud, ei lange saadud kogus 1200 m3 kokku OÜ Hansamets arves märgitud

kogusega 570 m3.

Maakohus asus seisukohale, et kuivõrd kokkulepe tasu osas oli üksnes hakkpuit, siis

9. detsembril 2013 arve nr H 09/12/13 esitamine teenuse eest ei ole poolte vahelise lepingu

alusel lubatud ega asjakohane õiguskaitsevahend. Kostja on küll omapoolset lepingulist

tasumaksmise kohustust rikkunud, kuid hageja ei saa hakkpuidu (kui liigitunnustega asja) tasu

üleandmise nõude asemel esitada erinevate teenuseliikide tunni- ja tükiarvestusel põhinevat

arvet. Arves märgitud kokkulepe saavutamist selle kohta, et raietöö maksumusega 10

eurot/tund, kestusega 355 tundi, väljaveoteenus maksumusega 30 eurot/tund, kestusega 72

tundi, küttepuude transporditeenus tükihinnaga on 220 eurot 80 senti, ei ole tõendatud ühegi

kirjaliku ega nn isikulise tõendiga. Ka ei nähtu hagis esitatud asjaoludest, millest nähtuvalt

peaks küttepuude transportteenuse kokkulepitud hind olema tükihinnaga ja 220 eurot 80 senti.

Hageja on kinnitanud, et ta ei ole kostjale väljaveoteenust osutanud (I kd, tl 31). Hageja väide

on vastuolus hagi aluseks oleval arvel märgitud artikkel p-ga 2, mille kohaselt hageja soovib

saada väljaveoteenuse 72 tunni eest 2160 eurot. Maakohus leidis, et ainuüksi sellest tulenevalt

on arve esitamine teenuse eest põhjendamatu.

Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ei saanud hakkpuitu ja kostja on hakkpuidu

realiseerinud (I kd, tl 34). Tõendis on müüjaks märgitud K. ST OÜ. Puudub vaidlus, et raietööd

toimusid K. kinnistul. Asjaolu, kas kostja realiseeris üksnes lepingus viidatud kinnistult saadud

hakkpuidu või hageja väitel veel ka teistelt kinnistutelt (S. , RMK) ladustatud hakkpuitu, teeb

võimatuks tuvastada seose realiseeritud/edasimüüdud hakkpuidu koguse ja lepinguga. Hageja

on küll märkinud (I kd, tl 31), et kostja on tema arvel alusetult rikastunud, kuid maakohtu

täpsustava küsimuse peale enne kohtulikku vaidlust on hageja selgesõnaliselt soovinud vaidluse

lahendamist üksnes lepingulisel alusel.

Maakohus ei arvestanud hageja selgitusi, justkui oleks lepingu osapooleks ka Lembit Muttik,

sest hageja ei ole sellele nõude esitamisel tuginenud ja ei ole tema vastu ka nõuet esitanud.

Maakohus eeldas, et kostjal oli volitus oma isa kinnistutel tehtavate tööde osas lepingu

sõlmimiseks.

Maakohus asus seisukohale, et hageja poolt 12. aprillil 2017 (I kd, tl 123) esitatud tõendid, mille

kohaselt oli kostjal õigus PRIA toetuste saamisest (I kd, tl 131-134) nähtuvalt majandada nii

K. kui L. kinnistut, ei seostu hageja nõudega ja keeldus kostja taotlusel tõendi vastuvõtmisest.

Maakohus keeldus ka Aare S. ja Alar Porsi notariaalselt kinnitatud ütluste kui tõendite

vastuvõtmisest (I kd, tl 125-127).

Maakohus selgitas, et tööajatabelid (I kd, tl 128-130) võiksid olla asjakohased olukorras, kui

pooled oleks kokku leppinud, et lepingutasu koosneb muuhulgas töölistele tööaja arvestuse

alusel makstud töötasust. Sellist kokkulepet ei ole pooled sõlminud. Hageja loobus taotlusest

võtta asja juurde fotod põllumassiivide kohta (I kd, tl 133-134).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus,

millega rahuldada hagi ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palub hageja

tühistada maakohtu otsus ja saata asi maakohtule lahendamiseks uues koosseisus.

Hageja ei nõustu maakohtuga, et pooltel puudub konkreetne kokkulepe sh nii hakkpuidu koguse

kui ka selle väärtuse osas. Hageja on selgitanud, et lõplikku hakkpuidu kogust ei ole võimalik

enne kindlaks teha kui kutsutakse kohale hakkpuidu tegija, kes töö käigus annab täpse koguse

saadud hakkpuidu kohta. Tähtsust ei oma asjaolu, et pooled jätsid kokku leppimata, kui palju

peab karjamaade ja kraavide võsast puhastamise-ülestöötamise kompleksteenuse tööde

teostamise käigus tekkima hakkpuitu/võsa. Oluline on poolte kokkulepe, et teenuse eest

tasutakse võsa/hakkpuiduga. Oluline ei ole hakkpuidu/võsa väärtus, sest sellistel tingimustel

endale töö võtmine oli hageja riisiko. Pooled olid kokku leppinud olulised lepingutingimused

ja pooltel tekkisid üksteise suhtes vastastikused kohustused.

Hageja ei nõustu maakohtuga tunnistaja Arnu Lippasaare ütluste tõlgendmise osas. Tunnistaja

kinnitas, et hakkpuidu kogus oli 1200 m3. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et saamata jäänud

hageja töötasu oli mitte vähem kui 6600 eurot, kuid täpsem kogus oleks selgunud hakkpuidu

purustamise käigus. Maakohus ei ole õigesti hinnanud tõendeid, viidates vaid asjaolule, et

menetluse käigus ei ole olnud võimalik kindlaks teha hakkpuidu koguseid ega maksumust.

Hageja ei nõustu maakohtuga, et tunnistaja Aili Lippasaare vande all antud ütlustest ei ole

võimalik aru saada, kes, kuhu ja kelle hakkpuidu ladustas. Tunnistaja kinnitas, et hakkpuit

ladustati naaberkinnistule, mitte K. ega L. maaüksusele. Töid tehti ka naaberkinnistul ja sealt

saadud võsa/hakkpuit ladustati kõik ühte suurde hunnikusse. Seega võõrandas kostja mitte

ainult temale kuuluvatelt kinnistutelt üles töötatud ja ladustatud hakkpuidu vaid ka

naaberkinnistult saadud hakkpuidu. Hageja on esitanud fotomaterjali, millest nähtus ja mille

alusel oleks olnud võimalik tuvastada hakkpuidu koguseid.

Hageja ei nõustu maakohtu etteheitega, et hageja on küll viidanud 17. novembri 2016

menetlusdokumendis, et kostja on alusetult rikastunud hageja arvelt, kuid on selgesõnaliselt

soovinud vaidluse lahendamist üksnes lepingu alusel. Hageja esitas hagiavalduse tuginedes

VÕS §-le 28, §-le 100, §-le 101, §-le 108, §-le 76, kuid viitas 17. novembri 2016

menetlusdokumendis teadlikult alusetu rikastumise asjaoludele. Maakohus oleks saanud teha

otsuse ka alternatiivselt muudest õiguskaitsevahenditest lähtudes, kuna hageja on jäänud ilma

töövõtulepingust tulenevast tasust.

5. Kostja palus jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja on seisuskohal, et maakohtu otsus käesolevas tsiviilasjas on seaduslik ja põhjendatud

ning puudub alus apellatsioonkaebuses toodud asjaoludel selle tühistamiseks.

Hageja on nii maakohtus kui ka apellatsioonkaebuses omaks võtnud, et hageja ei pidanud saama

töötasuks raha, vaid puude mahavõtmisest ja võsa puhastamisest järgi jäänud võsa/hakkpuidu.

Hageja ei ole tõendanud, et tasumise osas olid ka muud kokkulepped. Maakohus on kohtuotsuse

p-s 3.20 asunud õigele seisukohale, et arve esitamine väljub poolte vahel kokku lepitust.

Kostja ei nõustu sellega, et on omalt poolt tasumaksmise kohustust rikkunud. Hageja viis kostja

kinnistult ära küttepuud, mistõttu muudeti poolte kokkuleppel lepingut selliselt, et hageja sai

tasu küttepuudes, mitte hakkpuidus. Hagejal puudus õigus nõuda täiendavalt ka hakkpuitu.

Hageja poolt 9. detsembril 2013 arve esitamisel oli hakkpuit veel alles, kuna hakkpuit viidi ära

alles aasta lõpus, mille kohta esitati arve 7. jaanuaril 2014.

Kostjale jääb arusaamatuks hageja väide, et maakohus oleks saanud teha otsuse ka muudest

õiguskaitsevahenditest lähtuvalt, kuna hageja on kahju kannataja ja jäänud ilma

töövõtulepingust tulenevast tasust. Kohus ei saa ise valida õiguskaitsevahendit, kuna selle

valiku peab tegema isik, kes leiab, et kohustust on rikutud. Kohus saab teha otsustuse esitatud

nõude piires (TsMS § 439).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta

rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna

alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse esitamisega

kaasnenud menetluskulud hageja kanda.

7. Hageja nõuab kostjalt pooltevahelisest lepingust tuleneva võlgnevuse 7116 euro 96 sendi

tasumist, maakohus jättis hageja nõude rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses ei vaidlusta hageja maakohtu poolt tuvastatut, et hageja ja kostja sõlmisid

juulis 2013 suulise töövõtulepingu, mille järgi pidi hageja puhastama võsast karjamaad ja

kraavid ning selle võsa üles töötama. Hageja lepingujärgseks tasuks oli töö tegemisel saadav

hakkpuit, küttepuud pidi jääma kostjale. Hageja väitel on kostja hagejale kuulunud hakkpuidu

võõrandanud, mistõttu on tal jäänud lepingus kokkulepitud tasu saamata.

Hageja ja kostja ei ole kokku leppinud lepingujärgse tasu osas mitte rahas, vaid hagejale pidi

jääma konkreetne puit (hakkpuit). Maakohus on põhjendatult leidnud, et selline kokkulepe on

kehtiv. Vaidlust ei ole poolte vahel ka selles, et kostja on vähemalt osaliselt hageja ladustatud

hakkpuidu võõrandanud (vastus apellatsioonkaebusele II kd, tl 90). Pooled ei ole tuginenud

sellele, et kostja võlg hageja ees koosneks üldiselt hakkpuidust, vaid kindlaksmääratud

kinnistutelt konkreetsest asukohast saadavast puidust. Pooled vaatasid ka töödeldava võsa üle

ning määratlesid sellele vastavalt ka hageja tasu. Hageja ei ole ka esitanud vastuväiteid

maakohtu poolt tuvastatule, et ühtegi kokkulepet poolte vahel lepingujärgse tasu osas

hakkpuidu asendamiseks ei olnud.

Ringkonnakohus on seisukohal, et praegusel juhul võib ainult kindlast asukohast ja hulgal

saadavat hakkpuitu pooltevahelise lepingujärgse soorituse mõttes pidada oma olemuselt

individuaaltunnustega (asendamatuks) esemeks, ning puidu puudumine on muutnud lepingu

täitmise kostja poolt võimatuks VÕS § 108 lg 2 p 1 järgi. Pooled on soovinud omavahel jagada

kindlalt piiritletud maatükilt saadavat puitu.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukoht, mille kohaselt pooltevahelise õigussuhte

kirjeldus (hageja tasuks on hakkpuit) ei ole määratletud sellise täpsusega, mis võimaldaks

rahuldada hageja nõuet, ei ole õiguslikult põhjendatud. Kui pooled vaatavad koos üle

töödeldava võsa suuruse ning lepivad sellest saadava puidu jagamise osas kokku, on selline

kokkulepe ka täidetav. Nimetatud maakohtu seisukoht ei mõjuta aga asjas tehtud lõpplahendit.

Poolte vahel ei olnud vaidlust selles, millistel kinnistutel tuli tööd teha, seega oli pooltele teada,

missugune on ligikaudne tehtavate tööde ulatus. Kostja ei soovinud saada hakkpuitu, vaid

küttepuid. Hageja ja kostja tahteavaldus hageja kui töövõtja tasu suhtes oli pooltele arusaadav.

Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud tunnihinna kokkuleppe sõlmimist.

Kui kohustuse täitmine on muutunud võimatuks, saab töövõtja taganeda lepingust VÕS § 116

järgi ja/või nõuda täitmise asemel kahju hüvitamist VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 alusel. Lisaks on

hagejal õigus nõuda VÕS § 108 lg 7 järgi juhul, kui võlgnik saab võlgnetava kohustuse eseme

asemel hüvitise või omandab sellise hüvitise maksmise nõude (hüvitisnõue), hüvitise

üleandmist või hüvitisnõude loovutamist.

8. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad

kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on

tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.

Apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt oleks kohus saanud teha lahendi ka muudest

alternatiivsetest õiguskaitsevahenditest lähtudes, ei ole õiguslikult põhjendatud.

Hageja ei ole esitanud kahju hüvitamise nõuet, vaid kohustuse täitmise nõude.

Apellatsioonkaebuses tugineb hageja selgelt ja üheselt arusaadavalt sellele, et hageja on ilma

jäänud lepingujärgsest tasust. Maakohus ei ole rikkunud selgitamiskohustust. 29. märtsi 2017

istungiprotokollist nähtuvalt on kohtuistungil arutatud ka muul alusel nõude esitamist, hageja

seda ei teinud (I kd, tl 107 jj).

Nõude suuruse tõendamiseks on hageja esitanud arve, milles on nimetatud raietööd,

väljaveoteenus ja transportteenus. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja on samas ise kohtule

kinnitanud, et ta ei ole osutanud kostjale metsamaterjali lõikamise, ülestöötamise ja väljaveo

teenust (I kd, tl 31). Seega ei tõenda nimetatud arve ka hageja kahju. Tunnistaja Arnu

Lippasaare ütlustest tuleneb üksnes hakkpuidu hind (I kd, tl 185), millele hageja on ka

menetluse kestel tuginenud. Tunnistaja on ka varem väidetavalt hagejalt hakkpuitu ostnud.

Apellatsioonkaebuse kohaselt oli hageja saamata jäänud töötasu 6600 eurot. Nii

apellatsioonkaebuse põhjenduste kui ka tunnistaja ütluste kohaselt ei ole 6600 euro puhul

tegemist mitte hageja töötasuga, vaid tunnistaja väitel ta ostis hagejalt hakkpuitu selles

väärtuses (I kd, tl 175). Seega ei saa hageja nõuet käsitleda kahju hüvitamise nõudena, millele

hageja tugines esmakordselt ringkonnakohtu istungil.

9. Maakohus on õigesti leidnud, et hagejal ei ole kostja vastu hakkpuidu rahalise väärtuse nõuet.

Pooled ei ole selles kokku leppinud, ei ole toimunud läbirääkimisi võimaliku puidu hinna

suhtes. Leping sõlmiti Aili Lippasaare ja Kaido Muttiku vahelisel kokkuleppel. Tunnistaja Arnu

Lippasaare ei olnud lepingu sõlmimise juures (I kd, tl 185), Arnu Lippasaarega võttis hageja

seaduslik esindaja Aili Lippasaar ühendust lepingu sõlmimise järel, kuna Arnu Lippasaar on

Aili Lippasaare tunnistuse kohaselt „läbi minu ostnud üles töötatud võsa oma firmale“. Seega

ei ole Arnu Lippasaare ütlused tõendiks poolte tahteavalduste tõlgendamisel lepingu tingimuste

suhtes. Kui Arnu Lippasaar mõõdab hakkpuidu hulga ning lepib Aili Lippasaarega kokku selle

hinnas (apellatsioonkaebuse väited, II kd, tl 60), siis ei kehti see kokkulepe ilma kostja

tahteavalduseta aga hageja ja kostja vahelistes suhetes.

Maakohus ei pidanud kontrollima hageja alusetust rikastumisest tulenevat nõuet. VÕS § 1028

lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1

mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud ( vt Riigikohtu 19. detsembri

2016 a otsus tsiviilasjas 3-2-1-122-16, p 11). Töövõtulepingu kehtivuse suhtes poolte vahel

vaidlust ei olnud, hageja ei ole ka lepingust taganenud.

VÕS§ 1037 järgi peab õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust

käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul

viisil rikkunud isik (rikkuja) õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse.

Hageja ei ole tuginenud sellele, et kostja poolt võõrandatud hakkpuit oli tema omandis.

9. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et kostja on saanud hakkpuidu eest K. ST OÜ-lt 2880

eurot. (I kd, tl 34). Hagejal tuleb tõendada menetluses, et kostja on võõrandanud hagejale

kuuluva hakkpuidu.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks saanud just võlgnetava kohustuse eseme asemel

hüvitise, mis tuleks anda hagejale üle. Apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt on kostja

võõrandanud mitte ainult temale kuuluvatelt kinnistutelt üles töötatud ja ladustatud hakkpuidu,

vaid ka naaberkinnistutelt tulnud hakkpuidu, on paljasõnalised ja osutavad pigem sellele, et

kostja poolt võõrandatud puidu päritolu ei ole võimalik kindlaks teha. Kostja antud ütluste

kohaselt võõrandas ta hakkpuitu Hansametsale, kuid osa arvest moodustas ka see, mille

Hansamets ise välja korjas ja lõikas.

10. Kostja on seisukohal, et pooled on kokku leppinud selles, et neil puuduvad vastastikused

nõuded ja pooltevaheline leping on lõppenud. Kostja väitel saavutasid hageja ja kostja

18. septembril 2013 kokkuleppe, et tehtud tööde eest saab hageja juba varem äraviidud 3,5

koormat küttepuid ja toob tagasi kostjale tagasi 17 tihumeetrit küttepuid, võsa jääb kostjale.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja on oma väiteid menetluses tõendanud Aili Lippasaare

poolt alla kirjutatud dokumendiga (I kd, tl 141); tunnistaja Liis Kikerpilli ja kostja ütlustega (I

kd, tl 182jj) ning maakohus on ekslikult jätnud need tõendid hindamata põhjendusel, et

kokkulepe puudutas vaid küttepuid (maakohtu otsuse p 3.13). Kostja on kogu menetluse kestel

tuginenud sellele, et pooltevaheline leping on 18. septembri 2013 kokkuleppega lõppenud.

11. Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud

ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg-st 3 tulenevalt kui maakohus

määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise

suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust

lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise

suuruse. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja esindaja ajakulu 7,5 tundi ringkonnakohtus vajalik ega

põhjendatud, kokku summas 1125 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus peab kostja

esindaja tunnitasu 150 eurot (koos käibemaksuga) põhjendatuks.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole osaliselt põhjendatud kostja menetluskulu 12. juuni 2018

kohtuistungiks ettevalmistamisel ja istungil osalemisel (4 tundi). Kohtuistung kestis kokku

45 minutit. Põhjendatud ei ole istungiks ettevalmistamise aeg 3 tundi. Käesolevas tsiviilasjas

on kostjat esindanud sama esindaja ka maakohtus, mistõttu oli esindaja teadlik tsiviilasja

asjaoludest ning ei pidanud kulutama enam palju aega asja materjalidega tutvumisele.

Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud ajakulu istungiks ettevalmistamiseks ja istungil

osalemiseks 2 tundi. Muus osas on kostja menetluskulud ringkonnakohtus põhjendatud ja

vajalikud.

Ringkonnakohtu hinnangul on kostja menetluskulu apellatsiooniastmes põhjendatud ja vajalik

5,5 tunni ulatuses (7,5-2). Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse menetluskulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks osaliselt ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja menetluskuluna

ringkonnakohtus 825 (5,5×150) eurot (koos käibemaksuga).

Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks

TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja menetluskuludelt

ringkonnakohtus 825 eurolt (koos käibemaksuga) kohtuotsuse jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke