2-16-16530/64 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Imbi Sidok-Toomsalu, Ande Tänav

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. juuni 2018, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-16530

Tsiviilasi

Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu)

hagi HL vastu 80 487,07 euro ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 06. novembri 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

HL apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

84 842,81 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja: Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali

kaudu, registrikood 11488826), lepinguline esindaja Krista

Arraste

Kostja: HL (isikukood xxxxxxxxxx), lepinguline esindaja

Andrei Urbanik

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta rahuldamata HL taotlus Danske Bank A/S-lt (Danske Bank A/S Eesti filiaali

kaudu) tõendite väljanõudmiseks.

2. Tühistada Pärnu Maakohtu 06. novembri 2017 otsus osas, millega kohus rahuldas

Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu) hagi HL vastu 60 703,73

eurot ületava võla ja viivise väljamõistmiseks, jättis rahuldamata kostja HL

tasaarvestamise vastuväite, samuti menetluskulude jaotamise ja väljamõistmise osas.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja

jaotab teisiti menetluskulud. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:

4.1. Hagi rahuldada osaliselt.

4.2. Välja mõista HLlt Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu)

kasuks võlg 60 703,73 eurot.

5. Jätta esimese astme kohtu ja apellatsioonimenetluse kulud 75% ulatuses kostja HL ja

25% ulatuses hageja Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu) kanda.

6. Menetluskulude

rahalise

suuruse

määrab

maakohus

kindlaks

vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-le 2.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu) esitas 02.11.2016 Pärnu

Maakohtule hagi HL vastu võla 54 446,80 euro, intressi 4689,76 euro, tasumata

kindlustusmaksete 166,95 euro, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud

viivise 21 183,56 euro ja viivise põhinõudelt 54 446,80 eurolt väljamõistmiseks alates

hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 13.09.2007 laenulepingu, mille kohaselt andis

hageja kostjale laenu 83 085,14 eurot. Laenu kasutamise eesmärgiks oli AS-lt Balti

Investeeringute Grupi Pank võetud laenu refinantseerimine ja ehitustööde finantseerimine

xxxxxxx kinnistul, asukohaga xxxxxxxxx. Intressimääraks leppisid pooled kokku

EURIBOR+0,70% aasta kohta, intressiperioodid on kuuekuulised perioodid algusega igal

järgneval 15.03 ja 15.09. Laenu tagastamise lõpptähtpäev oli 15.09.2037.

3. Hageja kasuks seati 13.09.2007 kinnistule asukohaga Xxxxxxxxxxxxxxxx I järjekohale

hüpoteek suurusega 100 000 krooni, II järjekohale hüpoteek suurusega 604 000 krooni ja

III järjekohale hüpoteek suurusega 986 000 krooni.

4. Hageja kandis 14.09.2007 kostja kontole 44 738,15 eurot. Ülejäänud osa laenust pidi hageja

andma kostja kasutusse pärast kostjalt vastavasisuliste avalduste ja tagatiste turuväärtuse

kasvu tõendavate hindamisaktide esitamist. Kostja esitas 05.11.2007 avalduse 15 977,91

euro väljamaksmiseks ja hageja kandis selle summa kostja kontole. Hageja väljastas

kostjale uue tagasimaksegraafiku, mille kohaselt oli kostjale väljastatud laenusumma jääk

60 671,16 eurot. Kostja esitas 04.03.2008 avalduse 22 369,08 euro väljamaksmiseks ja

hageja

kandis

selle

summa

kostja

kontole.

Hageja

väljastas

kostjale

uue

tagasimaksegraafiku, mille kohaselt oli kostjale väljastatud laenusumma jääk 82 733,91

eurot.

5. Kostja ei tasunud tähtaegselt intressi- ja laenumakseid ning hageja esitas 20.12.2012

kostjale lepingu ülesütlemise avalduse. Kostjal oli avalduse esitamise seisuga võlg 5566,54

eurot, mis koosnes tasumata laenusummast 772,55 eurot, tasumata intressist 4631,54 eurot,

tasumata viivisest 118,35 eurot ja laenu sissenõudmise kulust 44,10 eurot. Laenusumma,

mille tagastamise tähtaeg ei olnud avalduse esitamise seisuga saabunud, oli 73 196,82 eurot.

6. Hageja andis kostjale 08.01.2013 võla tasumiseks täiendava tähtaja ja hoiatas, et kui kostja

võlga hiljemalt 08.01.2013 ei tasu, siis ütleb hageja lepingu erakorraliselt üles alates

09.01.2013 ja nõuab kogu võla kohest tasumist. Hageja hoiatas kostjat, et võla

tagastamisega viivitamisel alustab hageja lepingu tagatiste realiseerimist.

7. Hageja ütles vastavalt laenulepingu üldtingimuste p-le 9 laenulepingu üles alates

09.01.2013, misjärel oli hagejal õigus nõuda kostjalt 14 pangapäeva jooksul kogu võla

tasumist. Kohtutäitur Rocki Albert ja kostja sõlmisid 20.02.2013 võla ositi tasumise

kokkuleppe ja kohtutäitur andis kostjale nõusoleku vara müügiks kohtutäituri kontrolli all.

Kokkuleppe kohaselt pidi kostja tasuma 15.03.2013 kohtutäiturile 800 eurot ja alates

15.04.2013 kuni 15.08.2013 igas kuus 400 eurot. Kohtutäitur ja kostja pikendasid

20.09.2013 ositi tasumise kokkulepet, mille kohaselt pidi kostja tasuma 20.09.2013 kuni

15.02.2014 kohtutäiturile igas kuus 500 eurot.

8. Kuna kostjal ei õnnestunud kinnisasjale ostjat leida, müüs kohtutäitur kinnistu

enampakkumisel hinnaga 11 900 eurot, millest rahuldati hageja nõue 10 627,10 euro

ulatuses. Hageja esitas kostjale 25.08.2016 nõude laenulepingust tuleneva kohustuse

täitmiseks, milles märkis, et nõude esitamise seisuga on nõude suuruseks 79 652,17 eurot,

mis koosneb tagastamata laenust 54 446,80 eurot, tasumata intressist 4689,76 eurot,

tasumata viivisest 20 348,66 eurot ja kulutustest seoses tagatisvara kindlustamisega 166,95

eurot. Hageja kohustas kostjat tasuma eelnimetatud summa 14 päeva jooksul. Kostja seda

ei teinud.

9. Kuna laenusaaja ei kindlustanud laenulepingu tagatiseks olnud tagatisvara, sõlmis hageja

14.07.2015 ja 08.06.2016 tagatisvara kindlustamiseks lepingud, millest tuleneva kulu

166,95 euro hüvitamist nõuab hageja kostjalt laenulepingu p 7.1 alusel.

Kostja vastuväited

10. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

11. Hageja nõue on aegunud. Lepingu ülesütlemisega muutuvad sissenõutavaks kõik seni

maksmata osamaksed ja algab aegumistähtaeg, mis on kolm aastat. Leping öeldi üles

09.01.2013 ja hagi oleks tulnud kohtule esitada hiljemalt 09.01.2016. Aegumine ei katkenud

15.01.2013 täitmisavalduse esitamisega. Hageja esitas täitmisavalduse hüpoteegi seadmise

lepingu alusel. Täitmisavaldus katkestas seega ainult täitedokumendist tulenevate nõuete

aegumistähtaja.

12. Hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei uurinud piisavalt kostja

krediidivõimekust ja andis laenu ebapiisava tagatise vastu. Hageja asus xxxxxx kinnistut

realiseerima, arvestamata selle turuhinda. xxxxxxxx kinnistu turuväärtus ulatus 100 000

euroni. Kinnistu müüdi hinnaga 11 900 eurot, kuigi laenu suurus oli 83 085,14 eurot. Laen

anti

muuhulgas

kiirlaenuandjalt

(Balti

Investeeringute

Grupp)

võetud

laenu

refinantseerimiseks. Varasemalt kiirlaenu võtmine ja selle refinantseerimise taotlemine

viitab isiku majanduslikele raskustele.

13. Hageja rikkus laenulepingus sätestatud kohustust, mille kohaselt saab ta väljastada laenu

ainult pärast laenusaaja poolt pangale tagatiste turuväärtuse kasvu tõendavate

hindamisaktide esitamist. Hageja ei kontrollinud varasemalt võetud laenu sihtotstarbelist

kasutamist ega kostja sissetuleku piisavust ja stabiilsust. Hageja ei oleks tohtinud kostjale

laenu anda.

14. Andes laenu ebapiisava tagatise vastu võtab pank riski, et ta ei pruugi tagatisega hõlmamata

laenu tagasi saada. Kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel.

15. Kostja võttis laenu 83 085,14 eurot ja tagastas seda 6 aastat. Kostja kodu on nüüdseks

sundmüüdud, kuid tema kohustuste maht ei ole muutunud. Hageja nõuab veel 80 487,07

euro tasumist, mis ei ole mõistlik ega tasakaalustatud.

16. Kostja esitas 27.01.2017 hagejale vastutustundetu laenamise põhimõtte rikkumisega

tekitatud kahju hüvitamise nõude ja tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestas oma kahju

hüvitamise nõude suurusega 112 737,65 eurot hageja 80 487,07 euro suuruse nõudega

(II kd lk 7 jj). Kostja põhjendas seda järgmiselt.

17. Pärast laenulepingu sõlmimist oli igakuine tagasimakse 254,97 eurot, kuid kostja sissetulek

oli 231,90 eurot. Pärast teise laenuosa väljastamist 05.11.2007 oli igakuine makse 345,84

eurot ja kostja sissetulek 231,90 eurot või vähem. Pärast kolmanda laenuosa väljastamist

04.03.2008 oli igakuine makse 473,64 eurot ja kostja sissetulek 231,83 eurot.

Laenulepingust nähtuvalt anti laenu muu hulgas eesmärgiga refinantseerida Balti

Investeeringute Grupilt võetud laen. Hageja pidi nimetatud asjaolu suhtes olema väga

ettevatlik ja põhjalikult kaaluma suure laenu kostjale väljastamist. Asjaolu, et isikul on

varasemalt võetud laen kiirlaenuandjalt, mille refinantseerimist ta taotleb, viitab isiku

majanduslikutele raskustele.

18. Kostja Swedbank AS konto väljavõttest nähtub, et kaks kuud pärast laenulepingu sõlmimist

võttis ta kiirlaenu Hansalaenud OÜ-st, mis kanti kostja kontole 03.12.2007. Seejärel võttis

ta veel mitu kiirlaenu. 11.02.2008 arestis kohtutäitur kostja konto summas 2043,50 eurot.

Kostja sissetulek ei võimaldanud laenu tagastada ja hageja oli sellest teadlik nii

laenulepingu sõlmimise ajal kui ka hiljem kostjat aastatel 2007 ja 2008 täiendavalt

krediteerides Kostja rikkus laenulepingut juba esimesest päevast ja tegi esimene makse

laenu tagastamiseks alles 1 aasta ja kahe kuu pärast.

19. Hageja oleks pidanud laenulepingu üles ütlema hiljemalt 2007.a lõpuks. 31.12.2007 oli

laenujääk 60 716,06 eurot (44 738,15+15 977,91). Kostjale kuuluva xxxxxx kinnistu

turuväärtus oli sel ajal 63 272,53 eurot. Kui kinnistu oleks sel hetkel turuhinnaga (s.o

63 272,53 eurot) müüdud, oleks kostja saanud maksta laenujäägi tagasi (st oleks

laenukohustusest täielikult vaba) ja talle oleks jäänud 2556,47 eurot (63 272,53-60 716,06).

Hageja nõuab kostjalt 80 487,07 eurot. Seega on kostja praegu 83 043,54

(80 487,07+2556,47) euro võrra halvemas seisus, kui ta olnuks juhul, kui hageja oleks

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sellele summale tuleb juurde liita ka kostja

poolt pärast 31.12.2007 tasutud laenumaksed, kokku 29 694,11 eurot (tasutud 27 289,19

eurot põhiosa ja 2404,92 eurot intressi katteks).

20. 18.08.2017 täpsustas kostja oma kahjunõuet ja tasaarvestusavaldust. Maksu- ja Tolliameti

tõendist nähtub, et kostja oli veel neli kuud enne laenu saamist töötu ja sissetulekut tal ei

olnud. Alates maist 2007 kuni jaanuarini 2008 oli kostja igakuiseks sissetulekuks 3600

krooni, s.o 230 eurot. Alates veebruarist 2008 oli kostja igakuiseks sissetulekuks 4350

krooni, s.o 278,01 eurot. Hagejale pidi olema selge, et kostja ei ole võimeline laenu

tagastama. Lepingujärgsed osamaksed ületasid kostja sissetulekuid. Laenu andes ei

teavitanud hageja kostjat kõigist olulistest krediidiga, sh kinnisvaraga seotud riskidest, mis

kaasnevad laenu tagatiseks oleva kinnisvara väärtuse võimaliku langusega. Laenulepingut

sõlmides eeldas kostja, et kohustused on võimalik täies ulatuses katta tagatise arvelt. Kui

hageja oleks kostjat teavitanud kõikidest riskidest, siis ei oleks kostja sellise summa

suuruses (1,3 miljonit krooni) laenulepingut sõlminud. Laenu tagatiseks olev xxxxx

kinnistu müüdi täitemenetluses hinnaga ca 11 000 eurot, kuigi tagatiseks oleva kinnisvara

väärtus pidi katma täies ulatuses kogu laenusumma.

21. Eesti Panga Presidendi määruse „Laenude teenindamise miinimumnõuded ning

ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmise kord” p 2.5 kohaselt peab laenu

tagatis kindlustama krediidiasutuse nõuete rahuldamise ja laenu andmisel tuleb

krediidiasutusel teostada analüüs laenusaaja krediidivõimelisuse suhtes, mis peab võtma

arvesse kõiki asjaolusid, mis võivad mõjutada laenu tagasimaksmise tõenäosust. Hageja on

rikkunud viidatud määrusest tulenevaid nõudeid. Hageja peab vastutustundetu laenamisega

kostjale tekitatud kahju hüvitama.

22. Kostja kahjuks on 14.09.2007 lepingutasu suurusega 191,73 eurot, 13.09.2007 lepingu

notaritasu 265,46 eurot, kostja poolt hagejale tasutud intress 7444,20 eurot ja viivis 1,37

eurot, käesolevas menetluses tema vastu esitatud intressinõue 4689,76 eurot, viivisnõue 21

183,56 eurot ja kindlustusmaksed 166,95 eurot. Samuti on kostja kahjuks vara vähenemine,

st xxxxxx kinnistu kaotamine hüpoteegi realiseerimise tõttu. Kui laenulepingut ei oleks

sõlmitud, oleks Xxxxxx kinnistu kostjal alles. Kinnistu hariliku väärtuse kindlakstegemisel

tuleb lähtuda VÕS § 1037 lg-s 2 sätestatud analoogiast ja hinnata selle harilikku väärtust

lepingu sõlmimise aja seisuga (2007.a teine poolaasta). Eksperthinnangu 189/077 kohaselt

oli Xxxxxx kinnistu turuväärtus 16.07.2007 seisuga 990 000 krooni, s.o 63 272,53 eurot.

Hageja on kohustatud hüvitama kostjale Xxxxxx kinnistu väärtuse. Kostja kahju hüvitamise

nõude suuruseks on kokku 97 214,19 eurot. Hageja lepingueelsete kohustuste rikkumise

tõttu ei pea kostja krediiti kahju ulatuses tagastama. Kostja tasaarvestas oma kahjunõude

suurusega 97 214,19 eurot hageja vastu hageja poolt nõutava summaga 80 487,07 eurot.

Tasaarvestuse tulemusena on hageja kohustatud kostjale hüvitama 16 727,12 eurot.

Esimese astme kohtu otsus

23. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt välja kokku 84 888,62 eurot, mis koosneb

põhinõudest 54 446,80 eurot, intressist 4689,76 eurot, tasumata kindlustusmaksetest 166,95

eurot ja viivisest 25 585,11 eurot VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni kohtuotsuse

tegemiseni. Kohus mõistis kostjalt välja ka viivise põhinõudelt alates 07.11.2017 kuni

põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras ja rahuldamata kostja

tasaarvestamise vastuväite. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja menetluskulude hüvitamiseks 5207,84 eurot, millest 1200 eurot on

riigilõiv ja 4007,84 eurot lepingulise esindaja kulu, samuti viivise menetluskuludelt lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

24. Pooled ei vaidle alljärgnevate asjaolude üle: pooled sõlmisid 13.09.2007 laenulepingu

nr EEL-130907HL1, mille alusel andis hageja kostjale laenu 83 085,14 eurot; notariaalne

kokkulepe hüpoteekide üleandmiseks, asjaõigusleping ja kinnistule Xxxxxx, asukohaga

xxxxxxxxxxx hüpoteegi seadmise leping sõlmiti 13.09.2007, millega täideti laenulepinguga

ette nähtud tagatise andmise kohustus panga kasuks; 14.09.2007 andis hageja kostja

kasutusse 44 738,15 eurot; kostja esitas 05.11.2007 avalduse 15 977,91 euro

väljamaksmiseks ja hageja tegi selle alusel väljamakse; kostja esitas 04.03.2008 avalduse

22 369,08 euro väljamaksmiseks ja hageja tegi selle alusel väljamakse; hageja esitas

20.12.2012 kostjale lepingu ülesütlemise avalduse ja teatas, et kostjal on avalduse esitamise

seisuga tasumata 5566,54 eurot ja laenusumma, mille tagastamise tähtaeg ei ole saabunud,

on 73 196,82 eurot; kostja ei tasunud võlga ja hageja ütles lepingu üles alates 09.01.2013;

kohtutäitur müüs kinnistu 30.06.2016 kordusenampakkumisel hinnaga 11 900 eurot, millest

arvestati maha täituritasu ja täitekulu ning rahuldati hageja nõue 10 627,10 euro ulatuses;

pärast hüpoteegi realiseerimist on võla suuruseks 79 652,17 eurot, s.o tähtajaks tagastamata

laen 54 446,80 eurot, intress 4689,76 eurot (periood 15.01.2009 kuni 08.01.2013), viivis 21

183,56 eurot ja tagatisvara kindlustamise kulud 166,95 eurot; pooled leppisid kokku laenu

tagasimaksmises graafiku alusel ositi tasumise lõpptähtajaga 15.09.2037; kostja ei täitnud

laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu andis hageja kostjale

täiendava tähtaja võla tasumiseks kuni 08.01.2013; hageja ütles lepingu erakorraliselt üles

alates 09.01.2013.

25. Põhjendatud on hageja nõue põhivõla 54 446,80 euro tasumiseks. Hagi esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivise nõue 21 183,56 eurot ja viivisenõue kuni kohtuotsuse

tegemiseni 4401,55 eurot on samuti põhjendatud, sest kostja on põhinõude tasumisega

viivituses ja viivisemäär ei ole ebamõistlik. Hageja nõue 166,95 euro hüvitamiseks seoses

tagatisvara kindlustamisega tuleneb lepingu p-st 7.1 ja kuulub rahuldamisele. Kokku on

hageja nõue põhjendatud 84 888,62 euro ulatuses.

26. Vaidlust ei ole selles, et laenulepingu kohaselt anti laen kostja kasutusse kolmes osas

järgnevalt: 14.09.2007 anti 44 738,15 eurot; 05.11.2007 anti 15 977,91 eurot ja 04.03.2008

22 369,08 eurot. Pärast lepingu sõlmimist oli igakuine makse 254,97 eurot, pärast teise

laenuosa väljastamist 345,84 eurot ja pärast kolmanda laenuosa väljastamist 473,64 eurot

kuus. Maksu- ja Tolliameti andmete järgi on kostja alates maist 2007 kuni jaanuarini 2008

deklareerinud igakuiseks sissetulekuks 3600 krooni, s.o 230 eurot ja alates veebruarist 2008

4350 krooni, s.o 278,01 eurot.

27. Laenusaaja krediidivõimekuse hindamine oli hageja juures täpsemalt reguleeritud

11.05.2005 kinnitatud korraga „Laenude väljastamise protseduur personaal- ja

jaepanganduse divisjonis“. Nimetatud korra p 2 järgi tuli hageja töötajal välja selgitada

kliendi soovid, nõustada laenutaotlejat ja kaardistada tema finantsvõimekus, mis on sisult

sama Eesti Panga presidendi 27.06.2000 määruses nr 9 sätestatud korraga. Laenumemost

nähtub, et kostja töötas OÜ-s Xxxxxxxxxxx xxxxxxna, ta sai augustis 2007 töötasu 15 585

krooni (996,06 eurot), millest 10 323 krooni laekus teise panka ja 5262 krooni Sampo Panka

(hageja õiguseellane). Kostja kohustuseks oli märgitud laen AS-lt Balti Investeeringute

Grupi Pank (BIG Pank) suurusega 400 000 krooni. Laenuvõtmise põhjusena on märgitud

maja väljaehitamisega seotud kulude finantseerimine ja BIG Pangalt võetud laenu

refinantseerimine, mis oli võetud maja ehitamisega alustamiseks. Memost nähtub, et kaks

viimast töötasu laekus enne augusti 2007 Sampo Panka. Eelnimetatud asjaolu on kooskõlas

pangakonto väljavõttega, millest nähtub, et kostja tegi juulis-augustis 2007 pangakontole

sularaha sissemakseid. Laenumemo on usaldusväärne tõend.

28. Töötasu suurus ei selgu pangakontode väljavõtetelt, sest kostja arveldas peamiselt

sularahas. Kostja väidetud töötasu suurus 230-278,01 eurot ei ole tõendatud, kuid

kontoväljavõtetelt nähtub, et kostjal oli aastatel 2007-2008 sularaha, mida ta kasutas ostude

tegemiseks ja laenude tagasimaksmiseks. Ebaõige on kostja seisukoht, et ta ei maksnud

laenu alates esimesest päevast tagasi. Kostjal tekkis võlgnevus alates 15.01.2009. Kostja

tasus perioodil 15.10.2007 kuni 15.03.2008 laenulepinguga ettenähtud makseid. Maksu- ja

Tolliameti vastusest ei nähtu, et kostja ei olnud võimeline makseid tegema ega tema

sissetulekute suurus. Kontoväljavõtetest ei nähtu, et kostja oleks hagejale tasunud

kiirlaenude abil. Kostja oli maksevõimeline.

29. Asjaolu, et kostja tasus laenuga BIG Pangale võla, ei oma asjas määravat tähendust, sest

tõendid ei kajasta võlga BIG Panga ees. Varasema laenukohustuse refinantseerimises ei ole

praktikas midagi erakordset ja täiendava laenu võtmisel ongi otstarbekam siduda varasemad

kohustused uue laenuandjaga. Tegemist ei olnud kiirlaenuga, sest võlakohustus oli

keskmisest väikelaenust oluliselt suurem ja laenukohustust tagas Xxxxxx kinnistule seatud

hüpoteek. Hagejal ei olnud andmeid selle kohta, et kostjal oleks olnud võlgnevus BIG Panga

ees. Suutmatus teenindada nimetatud laenu ei ole tõendatud. Seega ei olnud hagejal

laenulepingu sõlmimise ajal põhjust arvata, et kostjal võivad tulevikus tekkida raskused

laenu tagasimaksmisel.

30. Asjaolu, et kostja võis korduvalt võetud kiirelaenude tõttu olla ebausaldusväärne, ei saanud

kajastuda hageja poolt analüüsitud andmetes, sest kostja võttis kiirlaenud pärast hageja

positiivset otsust laenu andmise kohta. Kostjale saab ette heita mõtlematut käitumist oma

võlakohustuste suurendamisel, millega ta süvendas enda majanduslikku kitsikust. Kostjale

korduvalt väärtegude eest määratud karistused ei võimalda teha järeldusi kostja

maksevõime kohta. Seda ei saanud ka maksevõime analüüsimisel arvesse võtta, sest

rahatrahvid ei olnud sellises suuruses, mille järgi saaks eeldada kostja finantsraskusi.

Vähene õiguskuulekus ei saa olla argumendiks, et keelduda laenu andmisest, sest tegemist

ei ole niivõrd maksekäitumist, kui isiku hoiakuid kajastava asjaoluga. Hageja selgitas

piisava üksikasjalikkusega välja kostja laenuvõtmise eesmärgid ja võimalused laenu

tagastamiseks.

31. See, et kostja suhtes alustati täitemenetlusi ja tal ei ole ametlikku sissetulekut, ei ole

käsitletavad laenuandja teavitamiskohustuse rikkumisena. Kostjal ei saa olla äratuntavat

olulist huvi saada hagejalt teada asjaolusid, mida ta ise teadis. Seetõttu ei rikkunud hageja

lepingueelsetel läbirääkimistel teavitamiskohustust.

32. Kostja poolt hagejale alates teisest laenumaksest hindamisaktide esitamine ei ole tõendatud.

Vaidluse all ei ole asjaolu, et raha kasutati Xxxxxx kinnistul asuva elamu ehitamiseks.

Pärast laenulepingu sõlmimist ja esimest väljamakset ei toimunud kostja maksevõime

täiendavat analüüsi. Kostja ei või tugineda asjaolule, et hageja ei nõudnud laenulepinguga

ettenähtud kinnistu turuväärtuse kasvu tõendavate hindamisaktide esitamist, st kohustuse

rikkumisele hageja poolt, ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid kostjast

tuleneva asjaolu tõttu, sest kostja sai lubatust suuremas ulatuses raha kätte isegi juhul, kui

kinnistu väärtus ei olnud oodatud ulatuses tõusnud. Kostja teadis, et ta võttis krediidi

kasutusele suuremas ulatuses, kui oli lepingu järgi lubatud. Kostja ei oleks tohtinud

laenulepingu täitmist nõuda, samuti ei saa ta oma rikkumisele tuginedes nõuda hagejalt

kahju hüvitamist.

33. Isegi juhul, kui kostja oleks toonud esile asjaolud selle kohta, mida oleks hageja pidanud

kostja maksevõime hindamiseks õigemini tegema ja lepingueelsetel läbirääkimistel kostjale

teatama, ei ole kostja ei tõendanud kahju tekkimist, põhjuslikku seost ja kahju suurust.

Saadud laen ei saa olla kostja kahju, kuna laen suurendas kostja rahalisi vahendeid. Kuna

kostjal ei ole hageja vastu nõuet, ei ole tasaarvestamine võimalik. Laenulepingust tulenevad

kõrvalkohustused ei saa olla hageja kohustuse rikkumise negatiivseks tagajärjeks, sest

nimetatud maksed tegi kostja vastavalt poolte kokkuleppele. Laenuleping kehtis ja seega

tuli kostjal hagejale maksed tasuda. Kostja nõue 4856,71 euro suuruse kahju hüvitamiseks

on alusetu. Kahjuna saaks käsitleda viivist või leppetrahvi, mille tasumine käiks

laenusaajale üle jõu.

34. Kostja ebaõnnestumine kinnisvara arendamisel ei ole hagejale etteheidetav, sest antud juhul

on realiseerinud risk, mis peaks keskmisele mõistlikule isikule olema ettenähtav.

35. Enampakkumise tulemust ei saa käsitleda kostja kahjuna. Kui kostja leidis, et

enampakkumine ei olnud õiguspärane, siis oleks kohaseks õiguskaitsevahendiks olnud hagi

esitamine enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks või vähemalt kaebus kohtutäituri

tegevuse peale enampakkumise korraldamisel. Enampakkumise tulemus ei sõltunud

hagejast ja talle ei saa ebasoodsat müügitulemust ette heita. Pindi Kinnisvara hinnangul oli

kinnistu väärtuseks enne enampakkumise korraldamist 27 000 eurot. Seega oli kinnistu

väärtus hüpoteegi realiseerimise ajaks oluliselt väiksem, kui kostja laenukohustus.

Täitemenetluse dokumentidest nähtuvad korduvad enampakkumised ja asjaolu, et madal

hind kujunes ostjate vähese huvi tõttu. Hageja andis kostjale korduvalt aega võla tasumiseks

ja võimaldas kostjal endal leida ostja, mistõttu ei ole õige kostja väide, et hageja soovis

sõltumata hinnast müüa Xxxxxx kinnistu võimalikult väikese hinnaga. Hageja pahauskne

käitumine ei ole asjas kinnitust leidnud. Kinnistu enampakkumise müügihind 11 900 eurot

kajastab Xxxxxx kinnistu tegelikku turuväärtust.

36. Hüpoteegi realiseerimine ehk kinnisasja omandi kaotamine pidi olema kostjale ettenähtav

tagajärg olukorras, kus ta ei suuda enam oma kohustusi täita. Kostja väited on vastuolulised,

sest lisaks kinnistu kaotamisele heitis ta hagejale ette seda, et viimane ei alustanud

õigeaegselt täitemenetlusega, sest sel juhul oleks hüpoteegi realiseerimisest piisanud, et

laen tagasi maksta. Xxxxxx kinnistu müügist saadud raha arvestati kostja võla katteks.

Kostja poolt laenu tagastamist ei saa pidada laenu andmisega kaasnenud negatiivseks

tagajärjeks, sest kostja peab oma lepingulisi kohutusi täitma.

37. Hageja nõue ei ole aegunud, sest aegumine katkes kostja poolt nõude tunnustamisega.

Kostja leppis 20.02.2013 ja 20.09.2013 täiteasjas nr 176/2013/60 kokku maksegraafikus,

millega ta tunnistas võlga hageja ees. Kostja allkirjastas 14.04.2014 ja 08.09.2014 ositi

tasumise kokkulepped võla tasumiseks ajavahemikel 20.03.2014 kuni 20.08.2014 ja

20.09.2014 kuni 20.12.2015. Kostja tegi viimase makse 456,10 eurot 31.10.2014.

Hagiavaldus esitati kohtule 02.11.2016. See, et eelnimetatud kokkulepped sõlmiti

täitemenetluse raames, ei mõjuta fakti, et kostja nõustus kokkulepetega ja teostas makseid.

Kostja kinnitas 09.01.2017 toimunud eelistungil, et maksed laekusid kostja tööandja

kontolt. Maksed tehti vabatahtlikult.

Apellatsioonkaebus

38. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata

ja menetluskulud hageja kanda.

39. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, eelkõige tõendite hindamise kohustust,

sest jättis kostja tõendid hindamata ja eelistas hageja tõendeid. Maakohus kohaldas

ebaõigesti materiaalõigust. Kohtuotsus on valdavas osas põhjendamata.

40. Kohus ületähtsustas laenumemo tähendust. Vastuolus esitatud tõenditega on maakohtu

seisukoht, et kostjal oli piisav sissetulek, mis laekus sularahas ja pangal oli õigus lähtuda

sularahas laekuvast sissetulekust. Laenumemo ei tõenda kostja sissetulekute suurust.

Laenumemo kohaselt laekub kostja kogu sissetulek pangakontodele. Laenumemos toodud

andmed kostja sissetuleku kohta on vastuolus muude asjas kogutud tõenditega. Pangakonto

väljavõttega on tõendatud, et laenuosade väljastamise perioodil ei laekunud kostja töötasu

Sampo Panga kontole. Swedbank AS pangakonto väljavõttega on tõendatud, et kostjal

puudus laenumemos kajastatud sissetulek. See, et kostja tegi oma pangakontole sularaha

sissemakseid, ei tähenda, et kostja töötasu või ettevõtlustulu 15 585 krooni laekus tema

pangakontole. AS-lt Kagu Invest laekus 27.03.2007 kostjale laen 235 200 krooni, millest

170 000 krooni võttis kostja 28.03.2007 sularahana välja. Selle laenu arvel toimuski kontole

sissemaksete tegemine. Arusaamatu on maakohtu seisukoht, et kostja töötasu suurus

230-278,01 eurot kuus ei saanud asjas kinnitust, sest konto väljavõtetelt nähtub, et kostja

kasutuses oli aastatel 2007-2008 sularaha, mida ta kasutas ostude tegemiseks ja laenude

tagasimaksmiseks. Aastatel 2007 ja 2008 oli kostjal raha. Laenude tagasimaksmine toimus

esialgu AS-lt Kagu Invest saadud laenu ja hiljem hageja käest saadud summade arvel.

41. Maakohus ei käsitlenud kostja väidet, et hageja oli laenude väljastamise protseduuri p 5.5

kohaselt kohustatud koguma kostja sissetulekut tõendavaid dokumente ja neid hindama,

samuti väidet, et hageja ei esitanud dokumente, mille alusel saaks kostja sissetuleku 15 585

krooni kuus kindlaks teha. Maakohtu otsus on selles osas üldsõnaline.

42. Laenuanalüüs oli ebapiisav. Haldur peab märkima memo lõppu, kas dokumendid on korras

ja kinnitama seda allkirjaga. Hageja ei täpsustanud, millised dokumendid esitati ning mida

koguti ja kontrolliti. Hageja väitel ei ole kostja sissetulekuid tõendavad dokumendid

säilinud, sest pangal ei ole nende arhiveerimise kohustust. Kostja ei välista võimalust, et

laenumemo valmistati kohtumenetluse jaoks. Laenumemo ei põhine kostja poolt pangale

avaldatud andmetel, sest kostja sissetulek oli sel ajal kordades väiksem.

43. Maakohus ei tuvastanud, kui suur pidi olema kostja sissetulek 1,3 miljoni krooni suuruse

laenu saamiseks ega kostja tegelike sissetulekute suurust. Laenusaaja sissetulekust

vähemalt 50% peab jääma laenusaaja leibkonnale, seega pidi kohus tuvastama nii kostja

laenumaksete kui ka sissetuleku suuruse. Maakohus ei saanud tuvastada seda, et kostja

sissetulek oli piisav 1,3 miljoni krooni suuruse laenu saamiseks.

44. Maakohus ei käsitlenud kostja väidet, et kostja pangakonto väljavõte tõendab tema

suutmatust laenu tagastada. Hageja väljastas laenu paralleelselt kostja poolt kiirlaenude

võtmisega ja kehtivate täitemenetlustega. Hagejale pidi olema selge, et kostja ei suuda laenu

tagastada, ja et kostja oli sattunud laenuorjusesse. Laenu väljastamine oli seotud

põhjendamatu riskiga, kuna kostja pidi võtma laene juurde, et hagejale laenu tagastada.

45. Maakohus jättis käsitlemata kostja väite, et laenumemo koostamise ajal oli kostjal kaks

kehtivat maksehäiret, mis viitasid kostja maksejõuetusele. Need maksehäired kustutati

pärast laenumemo täitmist vastavalt 24.08.2007 ja 23.08.2007. Maksehäiretena on

märgitud: polnud stabiilset tööd. See, et maksehäireid ei olnud võimalik likvideerida 10

aasta jooksul, viitas samuti kostja maksevõime puudumisele.

46. Maakohus ei käsitlenud kostja väidet, et kostja oli neli kuud enne esimese laenuosa saamist

töötu ja tulu ei saanud. Laenuanalüüs pidi hõlmama andmeid viimase kolme aasta

finantsandmete ja maksevõime kohta.

47. Maakohus jättis käsitlemata kostja väite, et tagatise väärtus oli ebapiisav. Maksimaalseks

laenusummaks, mida hagejale võis väljastada, oli 653 400 krooni. On arusaamatu, miks

hageja väljastas kostjale sellest suurema laenu.

48. Maakohus ei nõudnud hagejalt selgitust, miks hageja ei esitanud kostja täidetud

laenutaotlust. Laenutoimik peab laenutaotlust sisaldama.

49. Maakohus märkis ebaõigesti, et kostjal ei saa olla huvi saada hagejalt teada asjaolusid, mida

ta ise teadis. Kostjal oli huvi saada hagejalt teada, millised riskid kaasnevad maksevõime

puudumisega. Hageja ei selgitanud krediidiga seotud riske ega riske, mis kaasnevad laenu

tagatiseks oleva kinnisvara väärtuse võimaliku langusega. Kostja eeldas, et lepingutest

tulenevad kohustused on võimalik täies ulatuses katta tagatise arvel. Maakohus nendele

kostja väidetele ei vastanud.

50. Kostja ei nõustu maakohtu vastutustundliku laenamise põhimõtte käsitlusega. Arusaamatu

on kohtu seisukoht, et laen ei saa olla kostja kahju, kuna laenu andmine suurendas kostja

rahalisi vahendeid. Kostja ei käsitlenud laenu kahjuna. Maakohtu seisukoht, et kahjuna ei

ole võimalik käsitleda intressi, lepingutasu, notarite tasu, riigilõivu, laenulepingust

tulenevat intressi ja kindlustusmaksete nõudeid ning vara vähenemist, ei tulene seadusest.

Maakohus märkis ebaõigesti, et vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva kahjuna

saaks käsitleda viivist või leppetrahvi, mille tasumine käiks laenusaajale üle jõu. Selle

lausega näitas maakohus oma erapoolikust ja suunatud käitumist. Ebamõistlikult suurt

leppetrahvi või viivist tuleks käsitleda tühise lepingutingimusena. Kostjal on hageja vastu

nõue 97 214,19 eurot, mille ta tasaarvestas kehtivalt.

Vastus apellatsioonkaebusele

51. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

52. Esimesena lahendab ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuses esitatud taotluse hagejalt

tõendite väljanõudmiseks. Kostja palub hagejalt välja nõuda järgmised juhendid: Laenu

väljastamiseks vajalikud dokumendid (Laenude väljastamise protseduur personaal- ja

jaepanganduse divisjonis p 12.1 alapunkt b); Kliendi laenumemo menetlemise juhend

(Laenude väljastamise protseduur personaal- ja jaepanganduse divisjonis“ p 12.2

alapunkt c); Protsessisisesed kontrollmehhanismid eraklientide laenude väljastamises

(Laenude väljastamise protseduur personaal- ja jaepanganduse divisjonis“ p 12.2

alapunkt e). Ringkonnakohus jätab taotluse TsMS § 652 lg 3 alusel rahuldamata, kuna

kostja oleks saanud esitada vastava taotluse maakohtu menetluses, mida ta ei teinud.

Taotluse esitamise põhjendus, et kohus ei teavitanud menetlusosalisi kavatsusest lahendada

asi laenumemos esitatud andmete alusel, ei anna taotluse rahuldamiseks alust. TsMS § 438

lg 1 järgi hindab kohus tõendeid otsust tehes ja kohus ei pea eelnevalt selgitama, milliseid

tõendeid ta otsuse tegemisel arvestab ja kuidas neid hindab.

53. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt

tühistada, s.o osas, millega kohus rahuldas hagi kostjalt 60 703,73 eurot ületava võla ja

viivise väljamõistmiseks, jättis otsuse resolutsioonis rahuldamata kostja tasaarvestamise

vastuväite, samuti menetluskulude jaotamise ja väljamõistmise osas. Ringkonnakohus teeb

tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja jaotab teisiti menetluskulud.

Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

54. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: pooled sõlmisid 13.09.2007 laenulepingu

nr EEL-130907HL1, mille alusel andis hageja kostjale laenu 83 085,14 eurot; samal päeval

sõlmiti notariaalne kokkulepe hüpoteekide üleandmiseks, asjaõigusleping ja kinnistule

xxxxxxx, asukohaga xxxxxxxxx hüpoteegi seadmise leping; 14.09.2007 andis hageja

kostja kasutusse 44 738,15 eurot; kostja 05.11.2007 avalduse alusel anti kostjale üle

täiendavalt 15 977,91 eurot ja 04.03.2008 avalduse alusel 22 369,08 eurot; pärast

laenulepingu sõlmimist oli kostja poolt igas kuus tasumisele kuuluva makse suurus 254,97

eurot, pärast teise laenuosa väljastamist 345,84 eurot ja pärast kolmanda laenuosa

väljastamist 473,64 eurot; hageja esitas 20.12.2012 kostjale lepingu ülesütlemise avalduse

ja teatas, et kostjal on avalduse esitamise seisuga tasumata 5566,54 eurot ja 73 196,82 euro

suurune on laenusumma, mille tagastamise tähtaeg ei ole saabunud; kostja võlga ei tasunud

ja hageja ütles lepingu üles alates 09.01.2013; kohtutäitur müüs kostjale kuulunud Xxxxxx

kinnistu 30.06.2016 kordusenampakkumisel hinnaga 11 900 eurot, millest arvestati maha

täituritasu ja täitekulu ning rahuldati hageja nõue 10 627,10 euro ulatuses; kostja ei ole

teinud laenulepingu tühistamise avaldust ega vaidlustanud täitetoiminguid kinnistu

müügiks toimunud täitemenetluses.

55. Hageja nõuab kostjalt kui laenusaajalt 80 487,07 euro tasumist, millest laenulepingujärgne

põhivõlg on 54 446,80 eurot, intressivõlg 4689,76 eurot ja tasumata kindlustusmaksed

166,95 eurot. Tegemist on rahalise kohustuse täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes.

Hageja nõuab kostjalt ka hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist 21 183,56

eurot ja sealt edasi viivist kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras. Sellise nõude aluseks on VÕS § 113 lg 1 esimene lause ja tulevikku suunatud nõude

osas ka TsMS § 367. Hageja nõuete arvestusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud.

56. Asjas ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et laenuleping oleks tühine või

tühistatud või et laenulepingu ülesütlemine ei kehtiks. Seega lähtub ringkonnakohus asja

lahendamisel sellest, et laenuleping kehtis kuni selle ülesütlemiseni, ülesütlemine kehtib ja

laenulepingu järgse võlgnevuse arvestus vastab seadusele ja lepingule.

57. Kostja leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna ta on tasaarvestanud hageja 80 487,07

euro suuruse nõude oma kahjunõudega hageja vastu, mille suurus on 97 214,19 eurot.

Kostja väitel tekitas hageja talle kahju sellega, et hageja rikkus laenulepingut sõlmides

kostja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja põhiväited on järgmised: hageja

ei oleks pidanud talle laenu andma; hageja ei kontrollinud kostja krediidivõimet; hageja ei

teavitanud kostjat kõikidest laenu võtmisega seonduvatest riskidest; hageja ei nõudnud teise

ja kolmanda laenuosa väljamaksmisel tagatise turuväärtuse kasvu tõendavaid hindamisakte,

nagu oli lepingus kokku lepitud; kinnistu müüdi liiga kiiresti ja liiga väikese hinnaga.

58. Kostja loeb enda kahjuks 14.09.2007 lepingutasu suurusega 191,73 eurot, 13.09.2007

lepingu notaritasu 265,46 eurot, kostja poolt hagejale tasutud intressi 7444,20 eurot ja

viivist 1,37 eurot, hageja esitatud intressinõuet 4689,76 euro, viivisnõuet 21 183,56 euro ja

kindlustusmaksete nõuet 166,95 euro suuruses ning Xxxxxx kinnistu kaotust, mille

turuväärtus oli 16.07.2007 seisuga 990 000 krooni, s.o 63 272,53 eurot, mille hageja peab

kostja arvates temale hüvitama.

59. Käesoleva vaidluse lahendamiseks tuleb seega teha kindlaks, kas kostjal on hageja vastu

kahju hüvitamise nõue, mille ta saab tasaarvestada hageja nõudega. Selle

kindlakstegemiseks tuleb esmalt anda hinnang kostja väitele, et hageja ei järginud kostjaga

laenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

60. Maakohus leidis, et hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.

Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et eeltoodu tuvastamisel jättis

maakohus kostja poolt esitatud mitmetele asjaoludele ja tõenditele hinnangu andmata, seda

põhjendamata, millega rikkus TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja

põhjendatuse nõuet.

61. Ringkonnakohus leiab ka seda, et maakohus sisustas liiga kitsalt hageja lepingueelseid

kohustusi teavitada kostjat laenulepingu sõlmimisega seotud riskidest ja hinnata

kostja krediidivõimet, s.t vastutustundliku laenamise põhimõtet.

62. Pooled ei vaidle selle üle, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool

majandustegevust, st vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 (enne

21.03.2016 kehtinud redaktsioonis) mõttes.

63. Kehtivas õiguses on detailselt reguleeritud krediidiandja kohustused teavitada tarbijast

krediidivõtjat ja järgida tarbijakrediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet,

mille käigus peab krediidiandja koguma teavet tarbija krediidivõimelisuse kohta ja tema

krediidivõimelisust

hindama

ning

mitte

sõlmima

lepingut

tarbijaga,

kelle

krediidivõimelisuses ta veendunud ei ole (VÕS §-d § 4031 ja 4034). Vaidlusalune

laenuleping sõlmiti 13.09.2007, st enne viidatud VÕS tarbijakrediidisätete jõustumist. See

ei tähenda aga seda, et hagejal ei olnud krediidiandjana lepingute sõlmimise ajal kohustust

tarbijast kostjat lepinguga seotud ohtudest teavitada ja tema krediidivõimelisust kontrollida.

64. Riigikohus on korduvalt leidnud, et professionaalne krediidiandja pidi ka enne VÕS § 4031

jõustumist 01.07.2011 vähemalt tarbijakrediidilepingu sõlmimisel teavitama tarbijat

krediidivõtmisega seotud riskidest, mh tarbija töö- või tervisekaotusest tingitud

makseraskuste tagajärgedest, võimalusest leping sel juhul üles öelda ja nõuda kogu laenu

kohest

tagastamist,

võimalikest

kõrvalnõuetest

(eelkõige

viivisest),

tagatisvara

võõrandamisega seotud riskidest ja kuludest ning võimalikust tagatisvara väärtuse langusest

tingitud tagatisvara müümisest üles jääda võiva jääkvõla maksmise riskist (vt nt Riigikohtu

lahendeid nr 3-2-1-30-16, p 10, nr 2-14-21710, p 25.1).

65. Vaidlusaluse

laenulepingu

sõlmimise

ajal

kehtis

praeguses

redaktsioonis

ka

krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3, mis kohustas krediidiasutust laenude andmisel ja

jälgimisel

järgima

krediidiasutuse

sisemisi

krediteerimise

põhiprintsiipe,

häid

pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet, mille rakendamiseks on

krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse

ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku

laenukoormuse arvutamiseks. Viidatud säte ei kehtesta üksnes krediidiasutuse avalik-

õiguslike normatiivide järgimise kohustust, vaid sätestab ka eraõiguslikke kohustusi

klientide suhtes. Sellele viitab nii sätte sõnastus kui ka paiknemine KAS 7. ptk-s, mis

pealkirja järgi reguleerib krediidiasutuste usaldusväärsuse kõrval ka klientide huvide

kaitset. Maakohus on eelmärgitud sättele otsuses viidanud, kuid jätnud selle sisuliselt

kohaldamata.

66. Riigikohus on korduvalt märkinud, et vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldus ka

enne 01.07.2011 sõlmitud tarbijakrediidilepingutele, järeldades seda ka ainuüksi VÕS § 14

lg 1 esimesest lausest ning märkides, et krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja

hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja

kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu lahendeid nr 3-2-1-136-12,

p 24; nr 3-2-1-30-16, p 10). KAS § 83 lg-st 3 on Riigikohus aga järeldanud, et krediidiandja

põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust

piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda

seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta,

tagades selliselt, et laenuvõtja ei sattu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib

olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks

(vt Riigikohtu lahendeid nr 3-2-1-169-13, p 21, nr 2-14-21710, p 25).

67. Maakohus tuvastas küll õigesti, et kostja on Danske Bank kontole kandnud sularaha ja tema

kontol oli aastatel 2007-2008 raha, mida ta kasutas ostude tegemiseks ja laenude

tagasimaksmiseks, kuid otsuse põhjendustest ei selgu, miks ja millist kostja kontole enne

laenulepingu sõlmimist kantud raha saab lugeda tema sissetulekuks ja piisavaks selleks, et

hageja võis anda kostjale suures summas laenu. Maakohus jättis hinnangu andmata kostja

väidetele kontol olnud raha päritolu ning Maksu- ja Tolliameti andmetele maksustatavate

tulude suuruse kohta. Lugedes kostja sissetuleku laenu saamiseks nõuetekohase

põhjenduseta piisavaks, ei ole maakohus sisuliselt hinnanud hageja kohustuste täitmist

kostja krediidivõimelisuse hindamisel enne laenulepingu sõlmimist.

68. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida

laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas

perspektiivis. Maakohus tuvastas, et pärast lepingu sõlmimist oli kostja igakuise makse

suurus hagejale 254,97 eurot, pärast teise laenuosa väljastamist 345,84 eurot ja pärast

kolmanda laenuosa väljastamist 473,64 eurot. Maksu- ja Tolliameti andmete järgi sai kostja

OÜ-st Xxxxxxxxxxx alates maist 2007 kuni jaanuarini 2008 igas kuus töötasu 3600 krooni,

s.o 230 eurot ja alates veebruarist 2008 4350 krooni, s.o 278,01 eurot ning ajavahemikus

01.03.2007 kuni 30.04.2007 tal maksustatavat tulu ei olnud (II kd lk 13). Eeltoodust

järeldub, et laenulepingu sõlmimise ajal ületasid laenulepingujärgsed maksed kostja

igakuise töötasu suurust.

69. Hageja koostatud kostja kodulaenu memos märgitud andmete kohaselt oli kostja

sissetulekuks tulu ettevõtlusest 15 585 krooni, millest 5262 krooni laekub Sampo Panka

(hageja õiguseelneja) ja 10 323 krooni teise panka (III kd lk 23). Millist panka käsitles

hageja teise pangana ja millist liiki ettevõtlustuluga oli tegemist, memost ei nähtu. Kuigi

kostja oli registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana, ei olnud tal Maksu- ja Tolliameti

andmete järgi 2007.a ja 2008.a maksustatavat ettevõtlustulu (II kd lk 13). Kostja Danske

Bank pangakonto väljavõttest nähtub, et töötasu või ettevõtlustulu sellele kontole ei kantud

(III kd lk 38-96). Samuti ei olnud selliseid laekumisi kostja Swedbank AS pangakontole

(II kd lk 14).

70. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et maakohtu järeldus kostja maksevõime kohta on

ebaõige. Maakohtu viidatud asjaolud, et kostja pangakontol oli aastatel 2007-2008 raha ja

ta täitis mingi aja jooksul laenu tagastamise kohustust korrektselt, ei viita iseenesest kostja

maksevõimele olukorras, kus tema pangakontodele palga- või ettevõtlustulu ei laeku.

Maakohtul puudus põhjus järelduse tegemiseks, et Maksu- ja Tolliameti andmed ei näita

kostja tegelike sissetulekute suurust. Kui suured olid maakohtu arvates kostja tegelikud

sissetulekud, otsuse põhjendustest ei nähtu.

71. Danske Bank kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et 27.03.2007, s.o ca pool aastat enne

vaidlusaluse laenulepingu sõlmimist võttis kostja AS-st Kagu Invest laenu 235 200 krooni,

millest ta võttis järgmisel päeval sularahas välja 185 000 krooni. Samuti on kostja võtnud

sularahas välja enamuse hageja poolt kostjale üle kantud laenusummadest. Kostja väidete

kohaselt maksis ta hagejale laenu tagasi nii AS-st Kagu Invest kui ka hagejalt saadud raha,

samuti tema poolt võetud kiirlaenude arvel ja seda võib järeldada ka kostja pangakonto

väljavõttest. Üksikud kostja poolt ebaregulaarselt tehtud sularaha sissemaksed ei ole

ringkonnakohtu hinnangul sellised sissetulekud, mida hageja oleks saanud arvestada kostja

tulevikus saadava sissetulekuna, mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis.

Arvestades asjaolusid, et hageja oli memos kirjeldatu kohaselt teadlik nii sellest, et kostja

oli enne laenu taotlemist töötanud ainult 4 kuud, kui ka sellest, et kostjal olid krediidiinfo

andmetel aastatel 1997-2007 korduvalt maksehäired, sh kaks kehtivat maksehäiret memo

koostamise ajal, mida ta põhjendas stabiilse töö puudumisega, et kostja võttis BIG pangast

laenu (mida soovis hagejalt saadava laenuga refinantseerida) põhjusel, et tal ei olnud

ametlikku töötasu, oleks hageja pidanud käituma kostjale laenu andmise otsustamisel

ettevaatlikumalt.

72. Põhjendatud on ka kostja väited selle kohta, et laenumemos luges hageja kostjale kuuluva

Xxxxxx kinnistu turuväärtuse 653 400 krooni tagatisena ebapiisavaks (III kd lk 24). Sellele

vaatamata andis hageja kostjale laenu kokku 1 300 000 krooni. Laenu teise ja kolmanda osa

väljamaksmisel ei järginud hageja ka lepingus kokkulepitut, mille kohaselt oleks hageja

võinud need laenuosad kostjale üle kanda alles pärast kostja poolt hagejale tagatis(t)e

turuväärtuse kasvu tõendava(te) hindamisaktide esitamist. Kostja hindamisakte hagejale ei

esitanud ja hageja neid kostjalt ei nõudnud.

73. Kuigi laenu taotlejal on VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale

laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib nendest lähtuda, ei tähenda see

seda, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust

esitatud andmeid kontrollida ja lasta vajadusel täpsustada. Käesolevas asjas ei ole võimalik

tuvastada, milliseid andmeid kostja hagejale laenutaotluses esitas. Samuti ei ole võimalik

kindlaks teha, milliseid tõendeid sissetulekute kohta kostja hagejale esitas või hageja ise

kogus, mille alusel ta sai teha kostja jaoks positiivse laenuotsuse. Selliste asjaolude ja

tõendite esitamine on hageja kontrolli all, sest kostjal ei ole objektiivselt võimalik seda teha.

Asjaolu, et hageja ei ole vastavaid dokumente säilitanud ja tal ei olnud neid võimalik

kohtule esitada, on tema risk.

74. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja tõendanud oma väiteid, et ta ei töötanud kuni aprillini

2007 ja tal puudus laenulepingu sõlmimise eel ja ajal selline sissetulek, mida hageja oleks

saanud kostja krediidivõime hindamisel arvestada, tema antud tagatis oli ebapiisav ja

hageja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei ole tõendanud

vastupidist. Hageja on jätnud kasutamata mõistlikud ja hagejat tema majandustegevuses

mitte liigselt koormavad võimalused kontrollida, millest koosneb laenutaotleja sissetulek

ning kas on mõistlikult alust arvata, et samas mahus sissetulekuid laekub laenusaajale ka

ettenähtavas tulevikus.

75. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise tagajärgi ja kostja kahju hüvitamise nõuet.

76. Käesoleva vaidluse majanduslikuks põhjuseks on vaidlusalust laenu taganud kinnistu

müümine täitemenetluses hinna eest, mis ei katnud hageja laenulepingust tulenevaid

nõudeid. Krediidi tagatiseks oleva vara väärtuse vähenemine on kehtiva õiguse järgi

üldjuhul krediidivõtja risk. See tähendab muu hulgas seda, et kui krediidivõla

sissenõudmiseks tagatisvara müüakse ning kui sellest ei jätku võla katmiseks, jääb

krediidivõtjale kohustus tasuda ka n-ö jääkvõlg, sest võla lõppemist tagatise

võõrandamisega ei ole seaduses ette nähtud. Kui krediidivõtjal ei ole võla tasumiseks

võimalusi, võib tal olla võimalik taotleda pankroti väljakuulutamist ja kohustustest

vabastamist või võlgade ümberkujundamist võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse

seaduse järgi.

77. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja rikkunud oma kohustusi tagatisvara müügil ja

kostjal ei ole õigust lugeda enda kahjuks Xxxxxx kinnistu turuväärtust 2007.a teise

poolaasta seisuga summas 63 272,53 eurot. Hageja ütles laenulepingu üles 09.01.2013,

esitas avalduse täitemenetluse algatamiseks 15.01.2013 (I kd lk 46-48), pooled leppisid

20.02.2013 kokku võla ositi tasumises ja hageja andis kostjale nõusoleku vara müümiseks

kohtutäituri kontrolli all ning kokkulepet pikendati korduvalt (I kd lk-d 50-53, 147-149).

Kostjal ei õnnestunud kinnistut müüa. Kohtutäitur korraldas 9 enampakkumist, mis

nurjusid, ja kinnistu müügihinda alandati korduvalt, kuni see müüdi 30.06.2016 hinnaga

11 900 eurot (I kd lk 155-194). Kinnistut ei müüdud liiga kiiresti ja ebaõige hinnaga, nagu

kostja leiab.

78. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et hageja oleks pidanud laenulepingu üles ütlema

hiljemalt 2007.a lõpuks. Kostjal tekkis esimene võlgnevus 15.01.2009, nagu tuvastas

õigesti ka maakohus (II kd lk 81-84, I kd lk 73-76). Tõele ei vasta kostja väide, et ta tegi

esimese makse laenu tagastamiseks alles lepingu sõlmimisest 1 aasta 2 kuu möödumisel.

Tõendid seda ei kinnita.

79. Hagejal oli laenuandjana täitedokument tagatiseks olnud kinnistu võõrandamiseks ja võla

tagastamiseks kinnistu arvel. Seaduspärast käitumist täitedokumendi sissenõudmiseks

saaks pidada hea usu põhimõtte ja laenulepinguga vastuolus olevaks vaid juhul, kui hageja

tahe oleks olnud seejuures kostjat kahjustada või kui hageja oleks olnud täitemenetluses

raskelt hooletu ega oleks aidanud võlausaldaja ja sissenõudjana kaasa kinnistu müümisele

võimalikult kallilt või oleks takistanud müüki. Selliseid asjaolusid ei ole kohtu ette toodud.

80. Nagu juba eelnevalt märgitud, oli kostjal võimalik otsida ise kinnistule ostja või korraldada

muul viisil võla tasumist, mida ta teha ei suutnud. Täitemenetluses avalikul

enampakkumisel kinnistu müümisel tehti seda eelduslikult turuhinna eest, kui

enampakkumise korraldamisel järgiti seaduse nõudeid. Kostja ei ole esitanud asjaolusid,

millest nähtuks, et ta on täitemenetluses täitetoiminguid vaidlustanud, nt vaidlustanud

kinnistu müügi alghinna või et teda ei oleks kaasatud menetlusse või takistati kinnistule

kõrgema hinnaga ostja leidmist. Kostja ei ole tuginenud ka sellele, et täitemenetluses oleks

kulusid maha arvatud liiga palju või arvestatud tulemit lubamatute või valede nõuete

katteks.

81. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kostja kahjuks olla kinnistu turuväärtus 2007.a seisuga

ka seetõttu, et vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise üheks eesmärgiks oli BIG Pangast

võetud 456 991,53 krooni suuruse laenu refinantseerimine, mida tagas sel ajal BIG Panga

kasuks Xxxxxx kinnistule seatud hüpoteek. Seega võib eeldada, et ka juhul, kui hageja ei

oleks kostjale laenu andnud, oleks kinnistu müüdud täitemenetluses BIG Panga nõude

täitmiseks, sest kostja on ise kinnitanud, et tal ei olnud raha oma kohustuste täitmiseks.

82. Ringkonnakohus leiab, et kostjal ei ole õigust keelduda laenulepingust tulenevate

kohustuste täitmisest VÕS § 101 lg 3 alusel. VÕS § 101 lg 3 järgi ei või võlausaldaja

tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt

õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast

tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Kostja ei ole väitnud, et

hageja oleks põhjustanud laenulepingu rikkumise, samuti ei saa lähtuda sellest, et

laenuandja kannaks laenuvõtja lepingu rikkumise riski. Vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise eesmärgiks on kaitsta laenuvõtjat üle jõu käiva krediidilepingu

sõlmimise eest ja selle rikkumise tagajärjeks on esmajoones laenusaaja võimalus leping

tühistada või nõuda rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist. Seega võib kostja tugineda

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele, kuid lepingueelse kohustusena ei

välista ka see laenuandja nõuete maksmapanemist. Kostjal on õigus kasutada muid

õiguskaitsevahendeid, sh nõuda rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist.

83. Ringkonnakohus tuvastas eelnevalt, et hageja rikkus laenulepingu sõlmimisel kostja suhtes

vastutustundliku laenamise põhimõtet, ja leiab, et kostjal on õigus osaliselt tasaarvestada

hageja nõue oma kahju hüvitamise nõudega. Kostja kahju hüvitamise nõude õiguslikuks

aluseks on VÕS § 115 lg 1.

84. Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud

kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda,

milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või

usalduskahju hüvitamine (vt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas

kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete

tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise

kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega.

Minimaalselt saab kostja nõuda hagejalt seega kahju hüvitamist, mis tekkis lepinguga

seotud kulude kandmisest (vt ka Riigikohtu lahendeid nr 3-2-1-136-12, p 25, 2-14-21710,

p 45). Kehtiva VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude

kulude maksmise kohustuse äralangemine, mida saab ringkonnakohtu arvates aluseks võtta

ka käesoleva asja lahendamisel olenemata sellest, et nimetatud säte laenulepingu sõlmimise

ja kahju tekkimise ajal ei kehtinud.

85. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja kahjuks 14.09.2007 lepingu sõlmimise tasu 191,73

eurot, 13.09.2007 lepingu notaritasu 265,46 eurot ja kindlustusmaksed 166,96 eurot, mille

maksmise kohustust tal ei oleks olnud, kui laenulepingut ei oleks sõlmitud.

86. Samuti loeb ringkonnakohus kostja kahjuks tema poolt tasutud ja temalt nõutavad intressid

seadusejärgset (VÕS § 94 lg 1) määra ületavas summas. Laenulepingu lisade järgi oli

intressimäär 5,453 nii esimese laenuosa kui ka teise ja kolmanda laenuosa väljamaksmise

ajal (I kd lk-d 15, 30,38). Kostja on tasunud intressi kokku 7444,20 eurot (II kd lk 160-162)

ja hageja nõuab käesolevas kohtumenetluses intressivõlga 4689,76 eurot. Ringkonnakohtu

arvutuste järgi oleks kostja pidanud seadusejärgse intressimäära järgi tasuma alates esimese

laenuosa saamisest 14.09.2007 kuni 04.11.2007, s.o teise laenuosa saamiseni intressi

254,84 eurot. Alates teise laenuosa saamisest 05.11.2007 kuni 03.03.2008, s.o kolmanda

laenuosa saamiseni oleks ta pidanud tasuma intressi 777,94 eurot. Alates kolmanda

laenuosa saamisest 04.03.2008 kuni 08.01.2013, s.o lepingu lõppemiseni oleks ta pidanus

tasuma intressi 6531,09 eurot. Seadusejärgse intressimäära järgi oleks tal tulnud tasuda

kokku 7563,87 eurot. Seega on kostja kahjuks intress suurusega 4570,09 eurot (tasutud ja

nõutav summa 12 133,96 eurot-7563,87 eurot). Viivisevõlga on hageja arvestanud VÕS

§ 113 lg-s 1 sätestatud määras hagi esitamise aja seisuga 21 183,56 eurot ja ta nõudis ka

edasiulatuva viivise tasumist kuni kohustuse täitmiseni, kuid ringkonnakohus leiab, et

kostjal on viivise maksmise kohustus ära langenud (vt käesoleva otsuse p 84).

87. VÕS § 127 lg-st 4 tulenevalt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema

vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu

tagajärg (põhjuslik seos). Kui hageja oleks järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet

ja ta ei oleks kostjale laenu andnud, ei oleks kostjale tekkinud kahju 26 377,79 euro suuruses

(191,73+265,46+166,96+4570,09+21 183,56).

88. Samas arvestab ringkonnakohus otsuse tegemisel asjaolu, et kostjal kui tarbijast

laenutaotlejal oli VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada hagejale laenu taotlemisel

tõeseid andmeid. Lepingupoolel on nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne

lepingu sõlmimist ebaõige infoga kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada

asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada (VÕS § 14

lg-d 1 ja 2). Laenumemos märgitu kohaselt oli kostja sissetulekuks ettevõtlustulu 15 585

krooni (996,06 eurot) kuus, millest hageja võis järeldada kostja võimet täita laenulepingust

tulenevaid kohustusi. Selliseid andmeid sai memosse märkida üksnes kostja avaldatu alusel,

kuid ringkonnakohus tuvastas eelpool, et kostjal sellist sissetulekut tegelikult ei olnud.

Seega ei esitanud kostja laenu taotlemisel õigeid andmeid.

89. Ringkonnakohus leiab, et kostja poolt oma sissetulekute kohta ebaõigete andmete

avaldamine oli osaliselt põhjuseks, mis tõi kaasa hageja kui krediidiasutuse poolt

laenutaotleja

krediidivõimekusele

ebaadekvaatse

hinnangu

andmise.

Seega

on

ringkonnakohus seisukohal, et VÕS § 101 lg 3 kohaselt ei või kostja täies ulatuses tugineda

kohustuse rikkumisele hageja poolt. VÕS § 101 lg 3 kohaldamisel tuleb sarnaselt VÕS

§-s 139 sätestatuga hinnata, millises ulatuses mõjutas kahju tekkimise tõenäosust

kannatanud isiku enda käitumine. Ringkonnakohtu hinnangul põhjustas kostja käitumine

hagejapoolse ebaõige hinnangu andmise kostja finantsvõimekusele 25% ulatuses. Kuigi

hageja jättis kasutamata kättesaadavad võimalused kostja sissetulekute täpsemaks

väljaselgitamiseks ja samas mahus sissetulekute edaspidise jätkumise perspektiivi

hindamiseks, tegutses kostja teadlikult eesmärgiga jätta oma finantssuutlikkusest selline

mulje, mis võimaldas tal saada laenu 1 300 000 krooni (83 085,14 eurot) ilma tegelikku

sissetulekut hagejale avaldamata.

90. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kostja oli õigustatud VÕS § 197 lg 1 alusel

tasaarvestama oma kahju hüvitamise nõude hageja 80 487,07 euro suuruse nõudega

osaliselt, s.o 75%, s.o 19 783,34 euro ulatuses. Hageja nõue ei ole tasaarvestusega lõppenud

seega 60 703,73 euro ulatuses ja see summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

91. Kuna ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt, jäävad poolte

maakohtus ja apellatsioonimenetluses kantud kulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega 75% ulatuses kostja kanda ja 25% ulatuses hageja kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus kindlaks TsMS § 174 lg 4 järgi § 177

lg-s 2 sätestatud korras pärast kohtuotsuse jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest

Imbi Sidok-Toomsalu Ande Tänav