2-18-192/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

RESOLUTSIOON

1. Keelduda AG apellatsioonkaebuse Harju Maakohtu 06.06.2018 otsuse peale

menetlusse võtmisest.

2. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud AG kanda. Kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

3. Teatada

apellatsioonkaebuse

menetlusse

võtmisest

keeldumisest

kõigile

menetlusosalistele käesoleva määruse ärakirja kättetoimetamisega.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline

taotleb

menetlusabi,

peab

ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

27.06.2018, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-192

Kohtuasi

AG hagi LG vastu elatise vähendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 06.06.2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AG apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

420 eurot

Menetlustoiming

Menetlusse võtmisest keeldumine

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja

AG

(xxxxxxxxxx),

esindaja

Artur

Politanov

Kostja LG (xxxxxxxxxx), seaduslik esindaja NL,

lepinguline esindaja Olga Väina

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud, hageja nõue ja kostja vastuväited

1. AG (hageja) esitas 04.01.2018 hagi LG (kostja) vastu. Hageja palus vähendada 21.09.2017

kohtuliku kompromissiga hagejalt kostja kasuks alates 01.01.2018 välja mõistetud elatist

(tsiviilasi nr 2-16-7825) 180 euroni kuus kuni hageja teise lapse gümnaasiumi lõpetamiseni

2018. aastal.

2. Kostja vaidles hagile vastu, märkides, et puudus mõjuv põhjus elatise muutmiseks.

Maakohtu otsus

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Elatise suuruse muutmist võib nõuda, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust

mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend. Praegusel juhul ei olnud

maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud oluliselt muutunud. Asjaolu, et teine laps sai

detsembris täiskasvanuks, kuid vajab jätkuvalt ülalpidamist, sest lõpetab gümnaasiumi 2018.

aastal, ei olnud uus ega muutunud asjaolu, mis ei olnud teada tsiviilasja nr 2-16-7825 arutamise

ajal. Ka tsiviilasjas nr 2-16-7825 lahendi tegemise ajal oli kõikidele asjaosalistele teada, et

hagejal on varsti täiskasvanuks saav teine laps, kes õpib veel 2017/2018 õppeaastal

gümnaasiumis ja kelle ülalpidamise eest peab hageja hoolitsema.

Pealegi ei olnud kompromissis kokku lepitud summa kujunemise aluseks hageja teise lapse

täiskasvanuikka jõudmine, vaid arvutamise lihtsus. Nimelt oli kohtule kinnitamiseks esitatud

kompromissis kirjas järgnev: „Alates 18.05.2016 kuni 31.12.2017 tasub kostja hagejale elatist

180 eurot iga kuu kohta (pooltel on kokkuleppe selguse huvides otstarbekas arvutada välja

konkreetne summa, mis veel jääb kostjal tasuda)“.

Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja

kanda.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja palus maakohtu otsus tühistada ja vähendada kostjale makstavat elatist 180 euroni

kuus kuni hageja teise lapse gümnaasiumi lõpetamiseni 2018. aastal. Kompromissi sõlmimise

ajal ei olnud teada, et teine laps, kes oli saamas 18-aastaseks vajab jätkuvalt ülalpidamist, sest

tegeleb veel kooli lõpetamisega. Kuni 13.12.2017 sai hageja otsustada pojaga seotud asju, sh

seda, kas poeg õpib gümnaasiumis või mitte, aga edaspidi sai poeg ise mh haridust puudutavad

otsused langetada.

Ringkonnakohtu seisukoht

5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 637 lg 1

p 6 alusel keelduda. TsMS § 637 lg 1 p 6 sätestab, et kohus ei võta apellatsioonkaebust

menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt

rahuldada.

Maakohus märkis õigesti, et elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul

aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et

annavad alust elatise suurust muuta. Kohtu kinnitatud kompromissi puhul, kui elatise

väljamõistmise kompromissi kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise

aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks

teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need

eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis

ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada,

kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud (Riigikohtu 09.06.2017

otsus asjas nr 3-2-1-35-17, p 37.1).

Samuti jõudis kohus õigele järeldusele, et hageja teise lapse täisealiseks saamine kolme kuu

jooksul pärast tsiviilasjas nr 2-16-7825 tehtud kohtulahendit ja 12. klassis õpingute jätkamine

ei ole asjaolu, mille esinemine on käsitletav olulise muutunud asjaoluna kostjale makstava

elatise vähendamiseks. Esiteks oli hagejale 2017. aasta sügisel teada asjaolu, et tema teine laps

on sama aasta detsembris saamas 18-aastaseks, teiseks ei saa olla üllatus, et laps jätkab koolis

õpinguid ka pärast detsembris toimunud sünnipäeva, et lõpetada pooleliolev 12. klass ja

kolmandaks ei saa elatise maksmise koormuse vähenemine, mis tavaliselt kaasneb

ülalpeetavate laste täiskasvanuks saamisega, olla selliseks asjaoluks, mis tingiks alaealise lapse

kasuks väljamõistetud elatise vähendamise.

Eelneva osas selgitab kohus, et perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud elatise

miinimummäära ei saa kohaldada täisealiseks saanud õpinguid jätkava lapse elatise suuruse

määramisele. Seadus kaitseb eriliselt just alaealisi lapsi, tagades neile kui eripärastele (ja

piiratud teovõimega) õigussubjektidele suurema kaitse minimaalselt eluks vajalike vahendite

saamiseks. Miinimumelatise rakendamine kõigile täisealiseks saanud õppivate või muul

põhjusel abivajavate täisealiseks saanud laste elatisenõuetele (PKS § 97 p-d 2 ja 3) ei ole

põhjendatud, sest erinevalt alaealisest lapsest, kelle puhul eeldatakse, et ta ei suuda endale ise

eluks vajalikke vahendeid hankida, saab täisealiseks saanud isiku puhul eeldada, et ta hangib

endale eluks vajalikud vahendid ise (Riigikohtu 19.10.2015 määrus asjas nr 3-2-1-119-15,

p 10).

Üksnes juhul, kui täisealiseks saanud isikul ei ole vara enda ülalpidamiseks ja temalt ei saa

õppetöö või muu mõjuva põhjuse tõttu eeldada sissetuleku hankimist oma vajaduste

rahuldamiseks, tekib isikul õigus nõuda ülalpidamist. Seejuures sõltub ülalpidamise ulatus isiku

abivajaduse ulatusest. Seega ei pruugi täisealiseks saanud laps vajada elatist kõigi oma

eluvajaduste rahuldamiseks, mistõttu ei ole ka põhjendatud kohaldada täisealiseks saanud lapse

elatisenõudele PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäära. Teistsuguseks järelduseks ei anna

alust ka asjaolu, et lapse täisealiseks saades ei muutu tavaliselt õppiva lapse elukorraldus ega

tema ülalpidamisevajadus ning et miinimumelatis vastab statistiliste uurimustega kindlaks

tehtud lapse miinimumvajadustele (Riigikohtu 19.10.2015 määrus asjas nr 3-2-1-119-15, p 10).

Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus, kaaludes kõiki kaebuses esitatud väiteid, jõudnud

seisukohale, et kaebus ei kuuluks väidete õigsust eeldades rahuldamisele, s.t puudub esitatud

faktikogumile vastav õigusnorm, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks.

Ringkonnakohus selgitab, et menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse perspektiivi hindamine

on põhjendatud menetlusökonoomilistel kaalutlustel. Leides menetlusse võtmise otsustamise

etapis, et tegemist on perspektiivitu kaebusega, ei toimetata apellatsioonkaebust teisele poolele

kätte, mistõttu ei teki teisel poolel menetluskulusid, mis tuleks apellandil kaebuse rahuldamata

jätmise korral kanda. Kui kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja tagastab

selle määrusega, loetakse, et kaebust ei ole esitatud (TsMS § 638 lg 10). Kuna

apellatsioonkaebus on kohtule esitatud elektrooniliselt, siis kohus kaebust kostjale ei tagasta.

Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluskulud hageja

kanda (TsMS § 168 lg 1). Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Mati Maksing