2-17-17398/26 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-17-17398

Kohus

Pärnu Maakohus, Pärnu kohtumaja Rüütli tn

Kohtunik

Heli Käpp

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

27.juuni 2018, Pärnu kohtumaja kantselei kaudu

Tsiviilasi

Laueseppe OÜ XX vastu töölepingu erakorralise

ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamiseks, hüvitise

1227,13 euro väljamõistmiseks ja töötamise registri

kandemuudatuse tegemiseks

Tsiviilasja hind

1227,13 € (TsMS § 134 lg 3)

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Laueseppe OÜ (registrikood 12482702, e-post:

aleksander@seppe.ee);

lepinguline

esindaja

Annika

Murulaid

Kostja: XX (isikukood xxxxxxxxxxx, e-post: xxx),

lepinguline

esindaja

Gerli

Luik

(e-post:

gerliluik@gmail.com)

Kohtuistung

24.mai 2018, osalesid A. Murulaid, XX ja G. Luik

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Laueseppe OÜ hagi XX vastu töövaidlusasjas osaliselt.

2. Kohus tuvastas, et XX poolt 16.06.2017 avaldusega töölepingu erakorraline ülesütlemine

on tühine.

3. Lugeda Laueseppe OÜ ja XX vahel 19.04.2016 sõlmitud tööleping üles öelduks töötaja

algatusel korraliselt TLS § 85 lg 1 alusel alates 16.07.2017.

4. Jätta rahuldamata XXlt Laueseppe OÜ kasuks hüvitise 1227,13 eurot (bruto)

väljamõistmiseks.

5. Menetluskulud jätta poolte endi kanda. Jätta menetluskulude suurus kindlaks

määramata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse

apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna

Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses

ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil.

Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse

esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu,

mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

2-17-17398

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

Laueseppe OÜ esitas 14.07.2017 töövaidluskomisjonile avalduse XX vastu töölepingu

erakorralise ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamiseks, töötamise registris kande muutmiseks,

töölepingu

õigusvastase

ülesütlemise

eest

töötaja

ühe

kuupalga

ulatuses

hüvitise

väljamõistmiseks summas 1227,13 eurot ja töökohustuste olulise rikkumisega põhjustatud kahju

eest hüvitise väljamõistmiseks summas 8768,16 eurot (töövaidlusasi nr 4-1/1553/17).

Töövaidluskomisjon 18.10.2017 otsusega rahuldas Laueseppe OÜ nõuded osaliselt ja tuvastas

töölepingu kostja algatusel 16.06.2017 TLS § 91 lg 2 alusel erakorralise ülesütlemise tühisus,

luges pooltevahelise töölepingu üles öelduks TLS § 85 lg 4 alusel korraliselt ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja töölepingu õigusvastasel ülesütlemisel hüvitise summas 1227,13 eurot.

Töövaidluskomisjon jättis rahuldamata 8768,16 euro kahjuhüvitise nõude.

20.11.2017 esitas XX kohtule taotluse vaadata Laueseppe OÜ töövaidluskomisjonile esitatud

avaldus läbi hagimenetluse korras hagina osas, milles töövaidluskomisjon tööandja nõuded

rahuldas, jätta Laueseppe OÜ hagi XX vastu nendes nõuetes rahuldamata ja kõik menetluskulud

Laueseppe OÜ kanda.

Kohtu nõudmisel Laueseppe OÜ 13.12.2017 esitas kohtule töötaja poolt vaidlustatud nõuete

kohta hagiavalduse.

HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

19.04.2016. koostas ja allkirjastas tööandja (hageja) töölepingu nr 01, mille järgi kostja asub

tööle OÜ Laueseppe xxxxxxxxxxxxx ametikohale 4-kuulise katseajaga ja brutopalgaga 1227,13

eurot kuus, töötajale väljamaksmisele kuuluv netosumma on 908,37 eurot.

Töötaja allkirjastas vaid töölepinguga kaasaskäivad avaldused tulumaksuvaba miinimumi

arvestamise kohta ja töötasu ülekandmiseks tema pangaarvele. Töölepingu võttis töötaja koju

kaasa, lubades selle allkirjastada hiljem. XX ei tagastanud töölepingut allkirjastatuna, vaid asus

tööle.

Tööandja (hageja) lähtus töötajale XXle töötasu maksmisel hageja poolt allkirjastatud lepingust.

Seda tõendab väljavõte hageja palgaarvestuse programmist XX koondpalgateatise kohta.

16.06.2017 esitas kostja hagejale avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg

2 p 2 alusel alates 16.06.2017. Samast päevast töötaja enam tööle ei ilmunud.

Avalduse kohaselt oli töötaja palk katseajal 1000 eurot neto kuus ja peale katseaega 1500 eurot

bruto kalendrikuus.

Avalduse põhjenduste kohaselt on tööandja töölepingut oluliselt rikkunud alljärgnevalt:

1) tööandja (hageja) on töölepingu kehtivuse ajal viiel korral töötasu väljamaksmisega

viivitanud:

2016. aasta septembrikuu töötasu summas 1109,14 on makstud 11.10.2016, kostja leiab, et

töötasu tuli maksta 10.10.2016, viivitatud 1 päev;

2016. aasta oktoobrikuu töötasu summas 1200 on makstud 11.11.2016, kostja leiab, et töötasu

tuli maksta 10.11.2016, viivitatud 1 päev;

2016. aasta novembrikuu töötasu summas 1000 on makstud 12.12.2016, kostja leiab, et töötasu

tuli maksta 09.12.2016, viivitatud 3 päeva;

2016. aasta detsembrikuukuu töötasu summas 1002 eurot on makstud 11.01.2017, kostja leiab, et

töötasu tuli maksta 10.01.2017, viivitatud 1 päev;

2017. aasta maikuu töötasu summas 500 eurot on makstud 09.06.2017, kostja leiab, et töötasu

tuli maksta 10.06.2016, viivitatud 1 päev;

2) Samuti leiab töötaja, et üheksa kalendrikuu eest on töötasusid makstud oluliselt vähem, kui

lepingus sätestatud.

3) samuti leiab töötaja, et tööandja on ignoreerinud tema poolt esitatud ületunde ning ei ole

pidanud ületundide arvestust.

2-17-17398

Neil asjaoludel esitas 16.06.2017 töötaja (kostja) tööandjale avalduse töölepingu erakorraliseks

ülesütlemiseks ning nõudis TLS § 100 lg 4 alusel tööandjalt hüvitist kolme kuu keskmise töötasu

ulatuses.

Hageja leiab, et töölepingu ülesütlemine on tühine ning tööandjal (hagejal) on TLS § 109 lg 4

alusel seoses töötajapoolse töölepingu õigusvastase ülesütlemisega õigus saada kostjalt hüvitist

töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses.

Õige on see, et tööleping on allkirjastatud vaid tööandja poolt. Töötaja allkirjastas töölepinguga

kaasaskäivad avaldused tulumaksuvaba miinimumi arvestamise kohta ja töötasu ülekandmiseks

tema pangaarvele, koju kaasa võetud lepingut XX ei allkirjastanud, vaid asus ilma lepingut

sõlmimata tööle. Tööandja leiab, et kostja tööle asumisega loetakse tööleping sõlmituks ning

TLS § 4 lg 2 kohaselt tuleb tööleping lugeda sõlmituks nendel tingimustel, mida tegelikult

kohaldati.

Seega tuleb lugeda, et kostja töötas OÜ Laueseppe xxxxxxxxxxxxx ametikohal alates

19.04.2016 brutopalgaga 1227,13 eurot kuus, millele vastav töötajale väljamaksmisele kuuluv

netosumma on 908,37 eurot. Hageja lähtus töötasu maksmisel tema poolt allkirjastamiseks

esitatud töölepingust.

Pooltel ei ole vaidlust selles, et töötaja töötas OÜ-s Lauseppe ning sai töötasu brutosummas

1227,13 eurot kuus. Pooled ei ole sõlminud lepingut töötasu maksmiseks muus summas, kui

hageja poolt koostatud töölepingus sätestatud. Seega ei ole õige ülesütlemisavalduses sisalduv

põhjendus, et töötaja palk katseajal oli 1000 eurot neto ja peale katseaega 1500 eurot bruto

kalendrikuus ning et tööandja on maksnud kostjale töötasu vähem, kui töölepingus kokku

lepitud. Õiged on ülesütlemisavalduses esitatud faktiväited tööandja poolt töötajale tasutud

summade ja nende tasumise aja kohta.

Kostja ei ole oma ülesütlemisavalduses põhjendanud, millele tuginedes ta leiab, et töötasu

maksmise päev pidi olema just jooksvale kuule järgneva kuu 10. kuupäev. Kuivõrd töötaja

kirjalikku töölepingut allkirjastanud ei ole, siis sellele lepingutekstile töötasu maksmise päeva

osas tuginemine põhjendatud ei ole.

TLS § 33 lg 1 järgi tuleb töötasu maksta kord kuus. Tööandja on kord kuus töötasu maksnud.

Seega töölepingu rikkumine töötasu maksmise aja osas puudub.

Kui siiski lugeda, et kokku lepitud töötasu maksmise aeg pidi olema jooksvale kuule järgneva

kuu 10. kuupäev, ei ole hageja viivitus süstemaatiline ega oluline: 2016.aastal septembrikuu ja

oktoobrikuu ja detsembrikuu töötasu maksmisega 1 päev, novembrikuu töötasu maksmisega 3

päeva. Jaanuarist kuni aprillini 2017 maksis tööandja töötasu välja tähtaegselt. 2017. aasta

maikuu töötasu summas 500 eurot on makstud välja tähtaegselt, ülejäänud osas on välja makstud

7-päevase viivitusega. Lisaks ei ole kostja töölepingu ülesütlemisavaldust esitanud mõistliku aja

jooksul pärast töölepingu väidetavat rikkumist ega enne töölepingu erakorralist ülesütlemist

andnud tööandjale mõistlikku tähtaega väidetava rikkumise lõpetamiseks. Kostja ei öelnud

töölepingut üles pärast korduvat viivitust töötasu maksmisega (september – detsember 2016).

Pärast nelja kuud tähtaegselt töötasu väljamaksmist (jaanuari- kuni aprillikuu 2017 töötasu

makstud välja õigeaegselt) ei saa maikuu 2017 töötasu maksmisega osaliselt viivitamisel 7 päeva

jooksul rääkida olulisest ja süstemaatilisest lepingutingimuse rikkumisest.

Heas usus käituv töötaja pidanuks enne töölepingu erakorralist ülesütlemist andma rikkumise

olemasolu korral tööandjale mõistliku tähtaja rikkumise lõpetamiseks ning VÕS § 196 lg 2

tulenevalt tööandjat kõigepealt hoiatama, et kui viimane ka edaspidi hilineb töötasu maksmisega,

ütleb töötaja töölepingu erakorraliselt üles. Töötaja oleks lepingu TLS-i § 91 lg 2 p 2 alusel

saanud üles öelda alles siis, kui rikkumise lõpetamiseks antud mõistlik tähtaeg on möödunud ja

tööandja lepingut jätkuvalt rikub (st hilineb töötasu maksmisega).

Tööandja XXga ületundide tegemist TLS § 44 lg 1 kohaselt kokku ei leppinud. Samuti ei ole

tööandja kohustanud (andnud tööalast korraldust) töötajat ületunnitööd tegema. Kui XX tegi

kauem tööd, kui töölepingust tulev tööaeg, siis tegi ta seda omaalgatuslikult, viibides näiteks tööl

ka laupäeval ja pühapäeval ilma tööandjaga kokku leppimata.

2-17-17398

Kokkulepitud ületundide arvestust peab tööandja tööajaarvestuse lehel, kuhu ületunde teinud

töötaja märgib enda nime, objekti nime, tööoperatsioonide selgituse ja ületundide arvu. Sellist

lehte tööandja XXlt saanud ei ole. Tööandja hüvitab kokkulepitud ületunnid vastavalt

töölepinguseadusele § 44 lg 6-le vaba ajaga ületunnitöö ajaga võrdses ulatuses.

Asjaolu, et ületunnitöö toimus kokkuleppel tööandjaga ei tähenda (puuduvad tõendid), et poolte

vahel oli ka kokkulepe ületunnitöö hüvitamiseks rahas TLS § 44 lg 6 mõttes. Seega tuleb lugeda,

et tööandjal oli kohustus hüvitada ületunnitöö vaba ajaga (N: pärast objektitööde lõppemist).

Kuna töötaja ütles oma töölepingu üles 16.06.2017, s.o enne tööde lõppemist objektil, ei ole

põhjendatud etteheide tööandjale, et viimane jättis töötajale maksmata ületunnitasu; eelneva

alusel tõendamata ka rahas hüvitamise kokkulepe. Tööandjapoolne rikkumine puudub.

Töölepingu ülesütlemise alusena märgitud asjaolud ei ole õiged. Isegi asjaolude õigsuse puhul ei

saa neid lugeda töölepingu oluliseks rikkumiseks, mis võimaldaks töölepingu TLS § 91 lg 1 p 2

alusel üles öelda. Seega on kostja poolt 16.06.2017 esitatud avaldus tema ja OÜ Laueseppe vahel

sõlmitud töölepingu ülesütlemiseks tehtud ilma seadusest tuleneva aluseta, see ei vasta seaduse

nõuetele ning on TLS § 104 lg 1 kohaselt seega tühine.

Samas TLS § 95 lg 3 järgi ei mõjuta TLS § 95 lg 2 nimetatud kohustuse rikkumine ülesütlemise

kehtivust, kuid kohustust rikkunud pool peab hüvitama teisele poolele sellest tekkinud kahju.

TLS § 107 lg 2 kohaselt lõpetab kohus või töövaidluskomisjon tööandja või töötaja taotlusel

töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral.

Pooltel ei ole vaidlust selles, et kostja esitas hagejale avalduse töölepingu erakorraliseks

ülesütlemiseks 16.06.2017 ning hageja sai selle kätte samal päeval. Töötaja peab tõendama, et

ülesütlemine on erakorraline ja põhjendama erakorralist ülesütlemist kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis. Kui töötajal ei ole tähtajatu töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust,

loetakse ülesütlemine korraliseks seaduses sätestatud etteteatamistähtajaga. Eeltoodu ja

Riigikohtu lahendis 3-2-1-126-14 esitatud seisukohtade alusel hageja leiab, et kuna ta sai kostja

erakorralise ülesütlemise avalduse kätte 16.06.2012, siis tuleb TLS § 98 lg 1 ja 85 lg 4 alusel

lugeda hageja ja kostja vahel sõlmitud tööleping lõppenuks alates 16.07.2017.a.

Hageja nõuab kostjalt hüvitist alternatiivsetel alustel (TLS § 74, § 100 lg 5 ja § 109 lg 4). TLS §

109 lg 4 alusel on tööandjal õigus töötajapoolse töölepingu õigusvastase ülesütlemise korral

nõuda töötajalt mõistlikku hüvitist. Hüvitise eesmärk on hüvitada tööandjale võimalik varaline

kahju, mis talle tekkis töötaja õigusvastasest töölepingu ülesütlemisest, eelkõige juhul, kui

töötaja on lepingu üles öelnud ette teatamata (nagu antud juhul). Mõistlikuks hüvitise määraks

tuleb pidada töötaja ühe kuu töötasu määra brutosummas 1227,13 eurot.

Tööandja sõlmis 02.märts 2017 tellijaga kokkuleppe valmistada Tallinnas Muraka tänaval

asuvale objektile mööblit. Kokkulepe sisaldas ka mööbli paigaldustöid. Tööde alustamise tähtaeg

02.aprill 2017 ja lõpetamise tähtaeg 01.juuni 2017. Tööandja andis töötajale tööalase korralduse

sellest töövõtulepingust tuleneva mööbli valmistamiseks ja paigaldamiseks.

Hageja poolt esitatud faktiliste asjaolude kohaselt pidi kostja 16.06.2017 ja järgnevatel

tööpäevadel tööl olema. Kostja nimetatud kuupäeval tööle ei asunud, kuna oli samal päeval

esitanud töölepingu ülesütlemise avalduse, mis on tühine.

Seega 1) on kostja esitanud avalduse töölepingu ülesütlemiseks, mis on tühine; 2) kostja lahkus

töölt enne TLS § 98 lõikes 1 sätestatud etteteatamistähtaega; 3) kostja on jätnud perioodil

16.06.2017 kuni 16.07.2017 täitmata oma kohustused, mis tulenevad pooltevahelisest

töölepingust. Töötajapoolne töölepingu ülesütlemine põhjustas hagejale märkimisväärset kahju,

kokku summas 8171,16 eurot. Hageja ei nõua kostjalt hüvitist kogu kahju ulatuses vaid töötaja

ühe kuu töötasu määras brutosummas 1227,13 eurot. Hageja palub kostjalt mõista välja hüvitise

TLS 109 lg 4 alusel, mis sätestab tööandja õiguse töötajapoolse töölepingu õigusvastase

ülesütlemise korral nõuda töötajalt mõistlikku hüvitist.

TLS § 98 lg-s 1 alusel pidi kostja töölepingu korralisest ülesütlemisest teatama hagejale ette 30

päeva ette. TLS § 100 lg 5 alusel võib tööandja juhul, kui tööandja teatab ülesütlemisest ette

vähem, kui on seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud, saada töötajalt hüvitist

ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel.

2-17-17398

Samas lahendis on Riigikohus leidnud, et on juhul, kui töötaja on lahkunud töölt enne TLS § 98

lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist ja põhjustanud sellega tööandjale kahju, tööandjal õigus

nõuda töölepingut süüliselt rikkunud töötajalt hüvitist TLS § 74 lg-te 1 või 2 järgi.

TLS § 1 lg 1 ning § 15 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt on töötaja peamiseks kohustuseks teha tööd. Kui

töötajal ei ole alust töö tegemisest keelduda, nt ei esine TLS §-s 19 sätestatud tööst keeldumist

õigustavaid asjaolusid, võib töö tegemata jätmist, sh tööandja loata töölt lahkumist, pidada

töölepingu rikkumiseks. Töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus on tühine ja see tugines

kostja poolt esitatud ebaõigetele väidetele, see tähendab kostja poolt teadlikult tegelikkusele

mittevastava ülesütlemisavalduse esitamist. Seega tuleb lugeda, et kostja on rikkunud oma

ülesütlemisest ette teatamata jätmise kohustust tahtlikult. Seega on hageja seisukohal, et ka TLS

§ 98 lõikes 1 sätestatud etteteatamistähtaja järgimata jätmine ning pooltevahelisest töölepingust

tulenevate kohustuste täitmata jätmine perioodil 16.06.2017 kuni 16.07.2017. a on kantud kostja

teadlikust ja tahtlikust tegevusest ja kostja oli oma käitumise õigusvastasusest teadlik ning ta

soovis sellise tagajärje saabumist pooltevahelises töölepingulises suhtes.

TLS § 19 sätestab, et töötajal on õigus keelduda töö tegemisest eelkõige juhul, kui: ta kasutab

puhkust; ta on ajutiselt töövõimetu ravikindlustusseaduse tähenduses; ta esindab seaduses või

kollektiivlepingus ettenähtud juhtudel töötajaid; ta osaleb streigis; ta on ajateenistuses või

asendusteenistuses või osaleb õppekogunemisel; tal on muu töölepingus, kollektiivlepingus või

seaduses ettenähtud põhjus. Käesolevas tsiviilasjas ei esinenud kostja käitumises ühtegi tööst

keeldumist õigustavat asjaolu. Seega on tööandjal (hagejal) õigus nõuda töölepingut süüliselt

rikkunud töötajalt (kostjalt) hüvitist TLS § 74 lg 1 järgi, kuna töötaja (kostja) on lahkunud töölt

enne TLS § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist ja põhjustanud sellega tööandjale kahju.

XX ei teatanud tööandjale mingitest töötakistustest või nende tekkimise ohust talle usaldatud

objektil Tallinnas Muraka tänaval. XX teatas vahetult enne objekti valmimise tähtaja saabumist

tööandjale, et objekt ei valmi tähtajaks 01.juuni 2017. Alles siis XX palus abi tööde teostamiseks

õigeaegselt. Kui oli selgunud, et objekt ei valmi tähtaegselt ja XXle anti võimalus anda tööd üle

teistele töölistele, et päästa, mida võimalik, andis ta osaliselt (~80%) üle joonised mööbli

valmistamiseks. XX jättis ta osa mööbli valmistamise jooniseid enda kätte, kuid kahjuks ei olnud

võimeline valmistama tema kätte jäänud joonistele vastavat mööblit kokkulepitud tähtajaks.

Pärast seda otsustas XX mitte tööle ilmuda ja leiutas mitmeid erinevaid põhjusi oma

mitteilmumise põhjendamiseks. Vaatamata tööandja mitmetele ettepanekutele anda üle XX käes

olev informatsioon poolelioleva objekti kohta, keeldus ta koostööst nii tööandjaga kui teiste

töölistega. Sellise tegevusega takistas XX teistel töötajatel oma kohustusi täitmast. XXl on

tööandjale siiani üle andmata töökoha võtmed.

XX põhjustas tööandjale otsest varalist kahju (kliendi trahvinõue, rahalised kulutused tööjõu

palkamiseks) ja kahjustas tema mainet ning põhjustas klientide usaldamatust. Tööandjale selgus

13.juunil 2017, et XX keeldub edasisest koostööst. Tööandja pidi leidma kiirelt lahenduse

Tallinnas Muraka tänaval asuva objekti valmimiseks. Tööandja palkas töövõtulepinguga 13.06 –

20.06 2017 paigaldama L.O., makstes talle teostatud tööde eest töötasu 786,16 eurot. Alates

20.06.2017 tegeles xxxxxxxxx xxxxxx tänava objektil paigaldusega ettevõte Lianco OÜ, kes

esitas teostatud tööde eest arved summas 2880,00 eurot ja 250,00 eurot. Samuti osales mööbli

paigaldamises veel ettevõte Streckler OÜ, kes esitas teostatud tööde eest hagejale arve 852,00

eurot. xxxxxxxxx xxxxxx tänaval asuv objekt hilines lõpuks kuu aega: kokkulepitud

valmimistähtaeg 01.juuni 2017- tegelik valmimistähtaeg 02.juuli 2017. Sellega seoses esitas

klient tööandja vastu trahvinõude summas 4000,00 eurot. Eeltoodu tõendab, et kostja töölt

lahkumine enne TLS § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist tõi hagejale kaasa täiendavad

kulutused summas 1200 + 229 + 852 = 2281 eurot. Tekkinud kahju on põhjuslikus seoses töötaja

(kostja) lahkumisega töölt enne TLS § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist. Kui kostja oleks

perioodil 16.06.2017 kuni 16.07.2017 teostanud töö ise, siis oleks hageja talle maksnud

töölepingu järgi ja hagejal ei oleks olnud vajadust kasutada alltöövõtja teenuseid.

Töölepingu ülesütlemine põhjustas tööandjale eelpoolesitatud lisakulude ja tähtajaks üleandmata

jätmise näol märkimisväärset kahju ning töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise hüvitis ühe kuu

2-17-17398

brutotöötasu ulatuses on igati mõistlik ja põhjendatud.

Eeltoodu alusel hageja palub tuvastada XX ja Laueseppe OÜ vahel 19.04.2016 sõlmitud

töölepingu töötaja algatusel 16.06.2017 TLS § 91 lg 2 alusel erakorralise ülesütlemise tühisus;

lugeda pooltevaheline tööleping üles öelduks töötaja algatusel korraliselt TLS § 85 lg 1 alusel

alates 16.07.2017; mõista XXlt Laueseppe OÜ kasuks välja hüvitis töölepingu õigusvastasel

ülesütlemisel summas 1227,13 eurot; jätta kõik menetluskulud kostja XX kanda.

KOSTJA VASTUS

Kostja on seisukohal, et hagiavaldus ei ole põhjendatud ja see tuleb jätta rahuldamata. Kostja

16.06.2017 ülesütlemisavaldus on põhjendatud ja kehtiv, see on jõustunud ja esitatud mõistliku

aja jooksul.

Poolte vahel ei ole kirjalikku lepingut sõlmitud ja ametijuhend puudub. Pooltvaheliseks

kokkuleppeks ei saa lugeda tööandja süül allkirjastamata jäänud töölepingut. Töötaja ei

allkirjastanud töölepingut, kuna selles märgitud töötasu suurus oli väiksem töövestlusel räägitust

(katseajal 1000 eurot (neto), pärast 1 kuulist katseaega 1500 eurot (bruto)).

Tööleping lõppes erakorraliselt 16.06.2017.a TLS § 91 lg 2 alusel mõjuval põhjusel, sest

tööandja tegevuses esinesid korduvad rikkumised: viivitas töötasu maksmisega, jättis tasumata

töö- ja ületunnitöö tasud, jättis õigeaegselt maksmata lõpparve. Töölepingu erakorralises

ülesütlemise avalduses ei ole esitatud ebaõigeid väiteid ja kostja ei ole esitanud tegelikkusele

mittevastavat ülesütlemise avaldust.

Kostja palub hageja kahju hüvitamise nõude osas kohaldada aegumist. TLS § 74 lg 3 sätestab, et

kui töötaja ei asu olulise põhjuseta tööle või lahkub töölt ette teatamata, on tööandjal sel põhjusel

töölepingu ülesütlemise korral õigus nõuda kahju hüvitamist. Eeldatakse, et kahju suurus vastab

töötaja ühe kuu keskmisele töötasule. Kui käesolevas lõikes sätestatud nõue ei lõpe

tasaarvestusega, peab tööandja selle esitama 20 tööpäeva jooksul arvates töötaja tööle

mitteilmumisest või töölt lahkumisest.

Hageja enda käsitluse kohaselt kostja lahkus töölt või ei ilmunud enam tööle juba 12.06.2017.

Hageja esitas töövaidluskomisjonile kahju hüvitamise nõude 14.07.2017, s.o TLS § 74 lg 3

tähtaja möödudes. Hageja teadis juba 12.06.2017 väidetud kahju tekkimisest, kuid kahjunõuet ei

pidanud vajalikuks esitada. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et kahju hüvitamise nõue on

põhjendatud, vähendada kahju või jätta kahju välja mõistmata VÕS § 139 lg 1, § 140 ja TLS §

74 lg 2 alusel.

Hageja nõuab kostjalt töölepingu õigusvastase ülesütlemise eest hüvitist vastavalt töölepingule

ühe kuupalga ulatuses, s.o 1227,13 eurot, kuid poolte vahel ei ole sõlmitud kirjalikku

töölepingut, mistõttu puudub ka kokkulepe igakuise töötasu summas 1227,13 euro maksmise

osas, selline summa ei vasta TLS § 74 lg-s 3 sätestatule (ühe kuu keskmine töötasu).

Kostjal esines alates 12.06.2017 kuni 20.06.2017 TLS § 19 p-s 2 sätestatud töö tegemisest

keeldumise alus, kuna kostja viibis haigus- ja hoolduslehel ning hageja, olles sellest teadlik, ei

saanud töökohustuste täitmist kostjalt nõudagi. Hageja väide, et kostja keeldus 13.06.2017.a

edasisest koostööst või et kostja ei andnud objekti üle on alusetu ja pahatahtlik. Hagejal puudus

ka õigus kostjalt töötamise jätkamist nõuda, kuna pooltevaheline tööleping lõppes 16.06.2017.

Kuna pooltevaheline tööleping lõppes töötajapoolse ülesütlemisega, puudub hagejal õigus nõuda

mistahes hüvitist TLS § 74, § 100 lg 5 ja § 109 lg 4 alusel.

Hageja ei saa kohtumenetluses tugineda töövaidluskomisjoni otsusega rahuldamata jäänud kahju

nõudele summas 8171,16 eurot, sest hageja töövaidluskomisjoni otsust ei vaidlustanud ning

töövaidluskomisjoni otsus on selles osas jõustunud.

Hagejal ei ole TLS § 74 lg 1 ja 2 ja TLS § 98 lg 1 alusel õigust nõuda kostjalt kahju hüvitamist

töölepingu lõpetamisest ette teatamata jätmise korral. Vastav säte kohaldub üksnes juhul, kui

tööandja ütleb töölepingu üles töötaja ette teatamata lahkumise või tööle asumata jätmise tõttu.

Praeguses vaidluses ütles töölepingu kehtivalt üles kostja (töötaja) tööandjapoolse lepingu

rikkumise tõttu, mistõttu ei saa hageja TLS § 74 lg 1 ja 2 kohaselt hüvitist nõuda.

2-17-17398

TLS § 72 alusel kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada

võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises

süüdi. Seega tööandjal on õigus nõuda TLS § 74 lg 1 alusel töötajalt kahju hüvitamist üksnes

juhul, kui: 1) töötaja on tahtlikult rikkunud töölepingut; 2) tööandjale on tekkinud kahju; 3)

rikkumise ja kahju vahel seisneb põhjuslik seos (VÕS § 128 lg 3, § 115 lg 1, § 127 lg 4). Hageja

ei ole tõendanud, et kostja oleks töölepingut tahtlikult rikkunud ja selle tulemusena oleks hageja

saanud kahju, ei ole tõendanud kostja süüd. Hageja poolt asjas esitatud tõendid ei tõenda kahju

tekkimist.

Hageja väide, et paari päevaga uut töötajat leida on võimatu ja et ta oli sundseisus, ei vasta tõele.

Töövõtulepingust nähtub, et juba 13.06.2017 (ajal, mil töötaja oli lapsega hoolduslehel) leidis

tööandja uue isiku L.O. tööde teostamiseks. Kostja märgib, et allkirjastamata töövõtuleping ei

ole kehtiv, leping on selgelt fabritseeritud ja koostatud alusetu kahjunõude esitamise eesmärgil ja

selline tõend tuleb asjas jätta tähelepanuta.

Tööandja varalise kahju nõue on alusetu, kahjunõude esitamise eeldused on täitmata. Esitatud

arvetest ei nähtu, mida objektil paigaldati, millises mahus, kelle poolt (Lianco OÜ arve) ega selle

vajalikkus (sh kohese tellimuse lisatasu seos kahjunõudega), arvetest nähtuvad topelt

paigaldused (mida, millal ja kes paigaldas pole teada) (Lianco OÜ ja Stecler OÜ),

majutusteenuse sisu ja eesmärk on selgusetu (lisaks Streckler OÜ arve), kas tööd on teostatud

Muraka tn objektil, millises mahus (arve nr 653), ei nähtu, et tööd oleksid pidanud olema tehtud

tööandja poolt nimetatud kuupäevaks ega seda, et tellija esitas avaldaja vastu leppetrahvi nõude

(üksnes lepingust tulenev võimalus esitada). Vastuoluline on hageja väide leppetrahvi tasumise

kohustuse kohta: hageja võidab, et objekti lõpptähtaega kokkuleppel tellijaga pikendati, kuid siis

puudus hagejal vajadus ja põhjus alltöövõtu tellimiseks. Järelikult on tegemist õigusvastase

leppetrahviga, mida hageja enda suvast lähtuvalt otsustas esitatavast arvest maha arvata. Arved ei

seondu kahjunõudega, arved on allkirjastamata ja tasumata. Arved ei tõenda, et kostja oleks kahju

tekitamises süüdi.

Hageja ei ole 27.04.2017.a vastuses viidatud töövõtulepingut kostjale mitte kunagi tutvustanud ja

pooled ei ole kokku leppinud selles, et just viidatud töövõtulepingu tingimustel anti kostjale

tööülesanded. Tööde mahtu, alustamise ja lõpetamise aega hageja kostjaga kokku ei leppinud, hageja

süüdistused kostja suunas objekti mittetähtaegse valmimise osas on alusetud ja põhjendamatud.

Kostja tööülesandeks ei ole kunagi olnud Muraka objektil olnud kõikide tööde teostamine.

Hageja väidab üldsõnaliselt, et kostja põhjustas oma kohustusi mitte täites olulist kahju, hageja ei ole

esitanud, milliseid töökohustused kostja täitmata jättis. Hageja ei ole kostjale andnud juhiseid või

korraldusi, et ta peaks mingeid hunnikuid märgistama või tegema eskiisidele märkusi, selliseid

tööülesandeid ei kohustunud kostja täitma.

Hageja ei andnud kostjale vajalike tööde teostamiseks tööjooniseid ega andnud tööde tegelikust

mahust tööde alguses ega tööde teostamise kestel teada. Hageja ei ole kostjale tutvustanud objekti

kohta koostatud projekte, jooniseid ja kostja ei ole hagejale väljendanud, et kogu objekti teostamine

on jõukohane, selliseid väljaütlemisi ei ole kostja esitanud.

Hageja väidab, et tisleri ja abilisega oleks töö tegemiseks olnud vajalik mõistlik aeg 2 - 2,5 kuud,

seega kui hagejal oli kohapeal olemas tisleri abiline ja teised töötajad, siis ei olnud vajalik tellida

täiendavat teenust ja veel mitmekordselt kolmandatelt isikutelt. Järelikult on hageja kohtule teadvalt

esitanud nõude, mis on alusetu ning milline on kantud eesmärgist kostja arvelt rikastuda.

TLS § 74 lg 7 kohaselt on hagejal välistatud tugineda töösuhtes tõenäosuskahjule (VÕS § 138).

Hageja on kostja vastu esitanud kahjunõude, kuid pole hagis selgitanud ega tõendanud kostja vastu

1227,13 euro suuruses kahjunõude tekkimist, selle põhjuslikku seost ja tagajärge. TLS § 72 mõttest

tuleneb, et hageja peab tööandjana tõendama töötaja süü ja sellega seonduvalt VÕS § 115 ja § 127

kahju tekkimise, selle suuruse, põhjusliku seose ja tagajärje. Lisaks eeltoodule on hageja

hagiavalduses kostja vastu esitanud kahjunõude täies ulatuses, kuid TLS § 74 lg 1 järgi vastutab

töötaja töölepingu rikkumise tagajärjel tööandjale tekitatud kahju eest täies ulatuses ainult juhul, kui

töötaja on töölepingut rikkunud tahtlikult. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks töölepingut

rikkunud tahtlikult ning seetõttu ei vastuta kostja hagiavalduses esitatud kahjunõude täitmise eest.

Viidates Riigikohtu seisukohtadele lahendis 3-2-1-116-12, kostja leiab, et hageja poolt esitatud

2-17-17398

õiguslik käsitlus hüvitise nõudmisel ebaõige ja hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt 1227,13 euro

suurust hüvitist TLS § 100 lg 5 ja TLS § 109 lg 4 alusel, hageja vastav nõue jätta rahuldamata.

Kostja palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. 01.01.2018 jõustunud töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 66 sätestab, et enne

käesoleva seaduse jõustumist algatatud töövaidluse lahendamisele kohaldatakse enne käesoleva

seaduse jõustumist kehtinud individuaalse töövaidluse lahendamise seadust. Laueseppe OÜ

esitas töövaidluskomisjonile avalduse 14.07.2017, kohtumenetlus on töötaja taotluse esitamisega

algatatud 20.11.2017. Seega praeguses asjas kohaldub kuni 31.12.2017 kehtinud individuaalse

töövaidluse lahendamise seadus (ITVS).

ITVS § 24 lg-st 6 tulenevalt kohus võttis asja juurde töövaidluskomisjonist väljanõutud asja

lahendamise materjalid (toimik ühes köites) ning töövaidluskomisjonile esitatud tõendid loetakse

kohtusse esitatuks.

2. Kohus, kuulanud menetlusosalised kohtuistungil isiklikult ära, tutvunud kirjalikult esitatud

seisukohtadega ning uurinud igakülgselt ja põhjalikult töövaidluskomisjonile ja kohtule esitatud

tõendeid, leiab, et nii tööandja hagi on põhjendatud osaliselt.

3. Asjas on tõendatud, et hageja ja kostja sõlmisid 19.04.2016 töölepingu nr 1, mille kohaselt

mille järgi kostja pidi asuma hageja juures tööle xxxxxxxxxxxxxna. Hageja vormistas töölepingu

ja allkirjastas selle, kostja töölepingut ei allkirjastanud, kuid on samal päeval allkirjastanud

töölepinguga kaasas käivad avaldused tulumaksuvaba miinimumi arvestamise ja töötasu

pangakontole ülekandmise kohta (töövaidluskomisjoni (edaspidi TVK) toimikus lk 12 – 13).

Töölepingu seaduse (TLS) § 4 lg 2 kohaselt tööleping sõlmitakse kirjalikult. Tööleping loetakse

sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele

eeldada üksnes tasu eest. TLS § 4 lg-st 4 tulenevalt ei too töölepingu vorminõude järgimata

jätmine kaasa töölepingu tühisust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 1 sätestab, et

võlaõigusseaduse üldosas sätestatut kohaldatakse muuhulgas töölepingule. VÕS § 9 lg 1 kohaselt

leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil

vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on

saavutanud kokkuleppe. Eeltoodust tulenevalt oli pooltevaheline tööleping kehtiv sellele

vaatamata, et kostja töölepingut ei allkirjastanud. Töölepingu sõlmimist 19.04.2016 kinnitab ka

kostja ise 16.06.2017 töölepingu ülesütlemise avalduses (TVK lk 28 – 31), milles teatab, et ütleb

üles 19.04.2016 sõlmitud töölepingu. Lisaks kohus leiab, et kostja tuginemine kirjaliku lepingu

puudumisele on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega, kuna just kostja ise on jätnud

töölepingu allkirjastamata, samas asus hageja juures tööle.

4. Asjas ei ole vaidlust, et töölepingu allkirjastamata jätmisele vaatamata kostja hakkas hageja

juures koheselt tööle, mida tõendab muu hulgas kostjale 2016.a aprillikuu eest arvestatud töötasu

525,91 eurot (bruto, välja makstud summa oli 448 eurot, TVK lk 14).

Kostja põhjendab kirjalikule töölepingule alla kirjutamata jätmist sellega, et töölepingus näidatud

palk oli töökuulutuses pakutust väiksem. Kostja ei ole tõendanud, et töölepingu sõlmimisel lepiti

kokku töötasuga 1000 eurot neto katseajal ja katseaja lõppemise järel makstavas töötasus 1500

eurot (bruto).

VÕS § 9 lg 3 sätestab, et kui vastavalt lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb

saavutada kokkulepe teatud tingimustes, siis ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui nendes

tingimustes on kokkulepe saavutatu, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna kostja asus faktiliselt

tööle, saab järeldada, et ta nõustus selle eest makstava palgaga.

Töökuulutuses palga pakkumine ei tähenda sellises palgas kokku leppimist ega tööandja

kohustust töökuulutuses näidatud töötasu maksta. Kostja on kirjaliku töölepingu (ja väidetavalt

palgakokkuleppe) puudumisele vaatamata töötanud hageja juures aasta aega, seejuures on

kostjale töötasu arvestatud ja makstud kostja poolt allkirjastamata lepingudokumendis märgitud

suuruses 1227,13 (bruto) (kostja koondpalgateatis TVK toimikus lk 16). Kostja töölepingu

2-17-17398

ülesütlemisel heidab küll hagejale ette kokkulepitust vähem töötasu maksmist, kuid ei ole

väidetavalt saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks nõuet TVK-le ega kohtule esitanud.

5. TLS § 29 lg 1 kohaselt juhul, kui isik teeb tööd, mille tegemist võib asjaolusid arvestades

eeldada tasu eest, eeldatakse, et töötasus on kokku lepitud. Sama paragrahvi teisest lausest

tuleneb, et kui töötajale lepingu järgi maksta töötasu suurust ei ole kokku lepitud või kui

kokkulepet ei suudeta tõendada, on töötasu suuruseks kollektiivlepingus ettenähtud, selle

puudumisel sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu.

Eeltoodust tulenevalt tuleb poolte lepinguliste kohustuste täitmist hinnates lähtuda tegelikult

kohaldatud lepingutingimustest.

6. Asjas ei ole vaidlust, et kostja esitas 16.06.2017 hagejale töölepingu erakorralise

ülesütlemisavalduse ja hageja on selle kätte saanud. Ülesütlemisavaldus on kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis ning selles on erakorralist ülesütlemist põhjendatud. Selliselt

vastab ülesütlemisavaldus formaalselt TLS § 95 lg 2, VÕS § 195 lg-s 1 ja tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) §69 lg 1 ja 2 sätestatud nõuetele (lepingu erakorraliselt ülesütlemise

tahteavaldus on teisele lepingupoolele väljendatud põhjendatud, kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis ülesütlemisavalduse kättetoimetamisega).

7. Pooled vaidlevad kostjal töölepingu ülesütlemiseks materiaalõigusliku aluse olemasolu üle.

TLS § 91 lg 1 sätestab, et töötaja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel,

eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu

jätkamist. TLS § 91 lg 2 kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse

kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige, kui: 1) tööandja on kohelnud töötajat ebaväärikalt

või ähvardanud sellega või lubanud seda teha kaastöötajatel või kolmandatel isikutel; 2) tööandja

on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega; 3) töö jätkamine on seotud reaalse ohuga töötaja

elule, tervisele, kõlbelisusele või heale nimele.

Kostja tugineb ülesütlemisavalduses sellele, et hageja on maksnud töötasu lepingus

kokkulepitust vähem, on viivitanud töötasu maksmisega ning jätnud arvestamata ja maksmata

ületundide eest. Samuti kostja toob ülesütlemisavalduses esile, et hageja varjas kostja eest

Muraka tn objekti tegelikku töömahtu.

8. Kohus leiab, et kostja väited tööandja poolt tegeliku töömahu varjamise kohta ei anna alust

töölepingut erakorraliselt üles öelda. Kostja töötas hageja juures xxxxxxxxxxxxxna töölepingu

alusel, mitte töövõtulepingu alusel. Kostja väited, et hageja objektil xxxxxxxxx, xxxxxx tn

eramajas, mille jaoks kostja enne töölepingu ülesütlemist viimati mööblidetaile tegi, oli kostjal

hagejaga algul kokkulepe ainult aknapõskede, siseuste ja kolme garderoobi mööbli detailide

valmistamiseks 1.juuniks 2017 ning et töö käigus andis hageja kostjale uusi jooniseid ka muu

mööbli (näiteks vannitoa mööbel) tegemiseks, ei ole käsitatavad tööandja poolt lepingu

rikkumisena. Kostja ei ole esile toonud, et hageja on rikkunud TLS § 28 lg 1 p 1 sätestatud

kohustust ning ei taganud kostjale kokkulepitud tööd. Samuti ei ole kostja tuginenud sellele, et

tegeliku töömahu varjamine takistas kostjal oma tööülesandeid tähtaegselt täitmast. Kostja on ise

viidanud sellele, et esialgu jutuks olnud tööde valmimise tähtaeg juuni algus lükkus töö

lisandumisel edasi. Hageja ei ole enne töölepingu ülesütlemist käsitanud kostja poolt kogu

mööbli valmistamata jätmist töökohustuste täitmata jätmisena ega ole kohaldanud kostja suhtes

mingeid sanktsioone. Vastupidi – hageja on võimaldanud kostjale abilisi (kostja väidetel küll

hilinemisega ja puudulike oskustega). Seega ei saa kostja töölepingu erakorralist ülesütlemist

põhjendada sellega, et tema eest varjati algset töömahtu. Kohus möönab, et töökorraldusega

seotud asjaolud võivad omada tähtsust hageja hüvitise nõude puhul.

9. Esitatud tõendite ja asjaolude põhjal kohus leiab, et tegelikult kohaldati nii töötasu suuruse kui

palga maksmise kuupäeva osas kostja poolt allkirjastamata töölepingus sätestatut. Asjaoludest

nähtuvalt on hageja maksnud kõigile töötajatele töötasu samal päeval, iga kuu 10. kuupäevaks.

Seega ei ole tõenäoline, et kostjaga lepiti üksnes kokku töötasu maksmine üks kord kuus, kindlat

kuupäeva kokku leppimata.

2-17-17398

Kohus leiab aga, et kostja väited tööandja poolt palga maksmisega pidevalt ja süstemaatiliselt

viivitamise kohta ei ole põhjendatud. Kohus nõustub hagejaga, et kostja ei saa töölepingu

erakorralist ülesütlemist põhjendada 2016.a sügisel töötasu maksmisega viivitamisega. TLS § 91

lg 4 kohaselt töötaja võib töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta

ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Töölepingu ülesütlemine

pool aastat pärast rikkumisest teadasaamist (hageja tõepoolest hilines 2016.a septembrist

detsembrini töötasu väljamaksmisega kolmel korral 1 päeva, ühel korral 3 päeva) ei ole

toimunud mõistliku aja jooksul.

Lisaks on kostja 30.03.2017 esitanud tööandjale avalduse töölepingu korraliseks ülesütlemiseks,

millest loobus kokkuleppel hagejaga ja töösuhe jätkus, kuni 16.06.2017 erakorralise

ülesütlemiseni. Soov töösuhe korraliselt lõpetada näitab, et varasemat töötasu maksmisega

viivitamist ei pidanud kostja oluliseks rikkumiseks.

10. Hageja esitatud kostja koondpalgateatise kohaselt on 2016.a juulist oktoobrini ja 2017.a mais

makstud kostjale kirjalikus lepingus märgitud põhipalka 1227,13 eurot ja lisatasu. Kohus ei

nõustu sellest tehtud kostja järeldusega, et mõnel kuul on hageja maksnud kostjale kokkulepitud

1500 euro suurust brutopalka (lisatasu ja põhipalga brutosummad jäävad samuti alla 1500 euro).

1500 euro brutotöötasu kokkulepet ei ole kostja tõendanud.

Kostja väited on vastuolulised: ühelt poolt väidab, et mingit lisatasu maksmise kokkulepet ei

olnud, samas väidab, et hageja jättis maksmata lisatasu ületundide eest.

11. Kostja on kaotanud õiguse öelda leping üles 2016.a töötasu maksmisel esinenud lühiajaliste

viivituste tõttu, kuna ei öelnud lepingut üles mõistliku aja jooksul pärast rikkumist. Seejärel on

hageja 4 kuud töötasu välja maksnud viivituseta. 2017.a maikuu töötasust 500 eurot maksti

kostjale välja tähtaegselt.

Kohus leiab, et 2017.a maikuu osalise töötasu maksmisega ühekordne osaliselt viivitamine ei

saanud olla sedavõrd oluline töölepingu rikkumine, mis annaks aluse öelda leping erakorraliselt

üles.

Samuti ei ole töölepingu erakorraliselt ülesütlemise alusena käsitatav lõpparve tasumisega

viivitamine. Lõpparve makstakse välja töösuhte lõpetamise järel, seega ei saa lõpparve maksmise

asjaolud samal ajal olla töösuhte lõpetamise aluseks.

12. Kohus juhib tähelepanu sellele, et pooltevahelisest e-kirjavahetusest nähtuvalt soovis kostja

töösuhet hagejaga lõpetada juba 11. juunist 2017, esialgu enda 30.03.2017 avalduse alusel. Siis

oli hageja maikuu töötasu maksmisega viivituses alles 1 päeva.

Kõiki asjaolusid ja tõendeid (eelkõige pooltevahelise suhtluse kohta) kogumis hinnates on

veenev hageja seisukoht, et kostja otsis erinevaid ettekäändeid ja võimalusi töösuhte

lõpetamiseks ning alused lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks on otsitud. Nii selgitab hageja

12.06.2017

vastuses

kostjale,

et

töölepingu

lõpetamiseks

peab

kostja

järgima

etteteatamistähtaega. Kostja aga soovis võimalust töösuhet koheselt lõpetada. Kostja

kohtuistungil tunnistas ka ise, et tal oli juba maikuu algusest olemas uus töökoht, kus lubati

suuremat töötasu.

Kostja püüdis menetluses tõendada, et oli alates 12.06.2017 haige lapsega hoolduslehel ja tal oli

seaduslik alus ja õigus töö tegemisest keelduda. Kostja 16.06.2017 erakorralise ülesütlemise

avalduse kehtivuse hindamisel ei oma tähtsust, mis ajast oli kostja haiguslehel, kuid see näitab

samuti kostja suhtumist töösuhtesse hagejaga. Kostja jäi väidetavalt haige lapsega koju

12.06.2017, sel päeval hagejaga peetud e-kirjavahetuses kostja aga hoolduslehel olekut ei maini.

Perearstile on kostja hoolduslehe väljakirjutamiseks alates 12.06.2017 saatnud taotluse alles

pärast enda tööpäeva ja perearsti vastuvõtu lõppu, 12.06.2017 kell 19:20 (kohtutoimikus lk 114).

See võib olla hoolduslehe andmete vastuolu põhjuseks – perearst ei saa hoolduslehte alustada

tagantjärele kuupäevaga. Perearst on ambulatoorses epikriisis (TVK toimik, lk 182 – 183)

fikseerinud lapsevanema väite, et isa oli lapsega kodus eilsest ning seetõttu võib epikriisis olla

hoolduslehe alguseks märgitud 12.06.2017. Ravikindlustuse andmekogu andmetel oli

2-17-17398

hooldusleht kostjale väljastatud perioodiks 13.06.2017- 15.06.2017 (Haigekassa 15.05.2018

vastus kohtu päringule toimikus lk 109).

Samuti ei kinnita epikriis kostja väiteid, et laps haigestus ootamatult – 13.06.2017 on toimunud

plaaniline korduv visiit perearsti juurde seoses lapsel 06.06.2017 avaldunud jalavaluga. Kostja

väited lisandunud köhast ei ole veenvad. Perearsti 13.06.2017 tehtud kandest epikriisis „toetub

jalale vabalt. Köhib Tem normis Kopsudes puhas h/k“ ei nähtu lapsel ootamatut rasket

terviseriket. Samuti ei ole väidetava raskekujulise köha ravimiseks välja kirjutatud mingeid

ravimeid ega soovitatud ravivõtteid. Kohus leiab, et see kinnitab hageja väiteid, et kostja otsis

erinevaid ettekäändeid, et 12.juunist tööle mitte tulla.

13. Kohus ei nõustu kostja väidetega ületundide kohta. Ületundide tegemist kokkuleppel

tööandjaga, seda enam kokkulepet ületunnitöö rahas hüvitamise kohta, ei saa järeldada sellest, et

tööandja on pooltevahelises e-kirjavahetuses tehtud ületunde aktsepteerinud.

TLS § 44 lg 1 kohaselt võivad tööandja ja töötaja kokku leppida, et töötaja kohustub tegema tööd

üle kokkulepitud tööaja (ületunnitöö). Hageja seaduslik esindaja on lubanud kostjale ületunnid

kompenseerida kostja 12.06.2018 e-kirjale (TVK lk 26) saadetud vastuses (TVK lk 24-25) ja

tingimusel, et kostja tuleb tööle ja lõpetab poolelijäänud töö hageja näidatud tähtajaks, mis

võimaldaks hagejal täita tellijatega sõlmitud kokkuleppeid.

Kostja oli 12.06.2017 kell 06:14 saatnud tööandjale taotluse lugeda tema viimaseks tööpäevaks

11.06.2017, töölt lahkumise aluseks kostja 30.03.2017 töölepingu lõpetamise avaldus. Kostja

märgib, et võib tulla poolelijäänud tööd lõpetama allhankena, tunnitasuga 11 eurot, tasu

väljamaksmisega igapäevaselt, ja tingimusel, et hageja maksab maikuu töötasust maksmata osa

700 eurot ja maikuu ületunnitasu 20 tunni eest kostja pangakontole 12.juuni jooksul. Kostja

teatas samuti, et on nõus lõpparve tasumise kuupäeva osas vastu tulema, kuid lõpparvega tuleks

välja maksta ka juunikuus tehtud 36 ületundi.

Kohus leiab, et tagantjärele antud lubadus ületunnid kompenseerida ei tõenda, et kostja tegi

ületunde kokkuleppel tööandjaga ja viimase korraldusel. Hageja e-kirjast (TVK lk 24) saab

järeldada, et kostja võis 2017.a maikuus ületunde teha omal algatusel, kuna hageja lubas maksta

talle lisatasu ja 1000 eurot preemiat, kui mööbel saab valmis 1. juuniks. Need tingimused

kattuvad kostja väidetud kokkuleppega, mille tõttu kostja nõustus 30.03.2017 töölepingu omal

soovil lõpetamise avaldusest loobuma ja jätkama tööd hageja juures.

Lisaks ei tõenda hageja enda koostatud, tööandjale esitamata ületundide arvestus tegelikult

tehtud ületunde. Hageja enda poolt elektrooniliselt koostatud tööajaarvestuse tabel (TVK lk 93)

ei kattu tööandja raamatupidamisele esitatud andetega (TVK, lk 166 -168): töötajate endi poolt

(hageja väidetel) käsikirjaliselt täidetud tabelid töötatud tundide kohta ja selle alusel

raamatupidamisprogrammi kantud andmete väljatrükk kostja ületunde ei kajasta.

Ületundide tegemist kokkuleppel tööandjaga ei tõenda töövaidluskomisjonis tunnistajana üle

kuulatud J.E. ega J.P. ütlused. J.E. enda ütluste kohaselt läks Muraka tn objektile mööblit

paigaldama juuni keskel, jätkama kostja poolt pooleli jäänud tööd. Tunnistajale ei saa seega olla

isiklikku teadmist selle kohta, kas üldse või millised kokkulepped ületunnitöö tegemiseks olid

hagejal ja kostjal. Tunnistaja E.u ütlustest nähtub samuti, et kostjast pooleli jäänud

mööblipaigaldust jätkati 5 töötajaga, koos tööde parandamisega võttis töö valmimine kuu aega.

J.P. väited, et tööandja nõudis ületunde, on paljasõnalised ega tõenda, et kostja ületunde tegi või

et kostjal oli tööandjaga kokkulepe ületundide tegemiseks. Laueseppe OÜ töötundide tabelid ei

kajasta, et J. P. või J. E. ises oleks teinud ületunde 2017.a mais – juunis. Mõlemad tunnistajad on

2017.a mais 22 tööpäeva kohta töötanud isegi vähem kui 176 normtundi (E. vastavalt 170 tundi

ja P. 172,5 tundi), kostja on töötanud 176 tundi. Samas nähtub tabelist, et näiteks 2017.a

juunikuus on töötajad P ja T. teinud 160 normtunni asemel vastavalt 169 tundi ja 176 tundi

(seejuures valdavalt pärast 12.juunit). Kohtu hinnangul saab sellest järeldada, et kui hageja

juures ületunde tehti, siis kanti need ka tööajatabelisse. Kostja ületunde 2017.a mai ja juunikuu

tööajatabelitest ei nähtu.

2-17-17398

14. Samuti on õige hageja osundus, et ületundide rahas hüvitamiseks peab TLS § 44 lg 6

kohaselt olema poolte vahel vastav kokkulepe. Kostja ei ole sellise kokkuleppe olemasolu

tõendanud. TLS § 44 lg-st 6 tulenevalt üldjuhul kompenseeritakse ületunde vaba aja andmisega.

Kui kostja tegi 2017.a maikuus ja juunis ületunde, ei saanud ta aga eeldada, et saab ületundide

arvelt vaba aega enne objekti lõpetamist. Ületundide kompenseerimata jätmisele tuginev

töölepingu erakorraline ülesütlemine on selgelt ennatlik.

Kostja poolt töölepingu erakorraline ülesütlemine ületundide tasustamata jätmise osas on seega

samuti põhjendamatu.

15. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kostjal õiguslikku alust töölepingut erakorraliselt üles öelda.

TLS § 104 lg 1 alusel on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu

ülesütlemine tühine.

TLS § 85 lg 3 ja 4 järgi eeldatakse, et ülesütlemine on korraline, kui töötaja ei tõenda, et

ülesütlemine on erakorraline. Kui töötajal ei ole tähtajatu töölepingu erakorraliseks

ülesütlemiseks alust, loetakse ülesütlemine korraliseks seaduses sätestatud etteteatamistähtajaga.

TLS § 107 lg 1 ja 2 sätestab, et kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu

ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu

tühine loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud

juhul lõpetab kohus või töövaidluskomisjon tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast,

kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Riigikohus on oma 15.04.2015. a otsuse

tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14 p-s 11 leidnud, et töölepingu seaduses ei ole sätestatud, kas ja/või

kuidas kohaldatakse töölepingu töötajapoolset ülesütlemist reguleerivaid sätteid TLS § 85 lg-d 3

ja 4 koos TLS § 107 lg-tega 1 ja 2. Kolleegium järeldas nendest raskesti mõistetavatest sätetest,

et olukorras, kus tööandja vaidlustab töötaja tähtajatu töölepingu erakorralise ülesütlemise ja

töövaidluskomisjon või kohus tuvastab ülesütlemise tühisuse (TLS § 104 lg 1 ja § 105 lg 1), loeb

töövaidlusorgan töölepingu lõppenuks korraliselt TLS § 85 lg 4 alusel. Seega kui töötaja

tähtajatu töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, ei jätku töösuhe TLS § 107 lg 1 järgi,

vaid lõpeb ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja järgimisel.

TLS § 98 lg 1 järgi peab töötaja teatama töölepingu korralisest ülesütlemisest tööandjale ette

vähemalt 30 kalendripäeva, sama tähtaega arvestades tuleb määrata töölepingu lõppemise aeg

TLS § 85 lg 4 järgi.

Kuna kohust tuvastas, et kostja erakorraline ülesütlemisavaldus on tühine, siis eeltoodust

tulenevalt lõppes pooltevaheline tööleping kostja 16.06.2017 ülesütlemisavalduse alusel

korraliselt 30 kalendripäevase etteteatamistähtaja möödumisel, s.o 16.07.2018.

Seega kohus rahuldab Laueseppe OÜ hagi XX vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise

tühisuse tuvastamiseks ja loeb töölepingu lõppenuks 16.07.2017 korraliselt TLS § 85 lg 1 alusel.

16. Hageja taotleb kostjalt välja mõista hüvitise töölepingu tühise ülesütlemise eest kostja ühe

kuu keskmise töötasu ulatuses. Menetluse käigus hageja täpsustas hüvitise nõude alternatiivseid

aluseid ja järjestas need eelistuse järgi.

Esimese eelistusena hageja taotleb TLS § 109 lg 4 alusel kostjalt mõistlikku hüvitist töölepingu

õigusvastase ülesütlemise eest. Hageja leiab, et selle sätte eesmärk on hüvitada tööandjale

varaline kahju, mis talle tekkis töötaja õigusvastasest töölepingu ülesütlemisest, eelkõige juhul,

kui töötaja on töölepingu üles öelnud ilma ette teatamata.

Hüvitise nõude teise alusena nimetab hageja TLS § 100 lg 5, mille kohaselt juhul, kui töötaja

teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud, on tööandjal õigus saada hüvitist

ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Riigikohus on

tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14 tehtud lahendis (p 13) põhjendanud, et töölepingu seadus ei näe ette,

et tööandjal on õigus saada töötajalt hüvitist, kui töötaja on järginud töölepingu ülesütlemise

etteteatamistähtaega. Olukorras, kus töötaja teatab tööandjale töölepingu erakorralisest

ülesütlemisest ette, teeb ta kuni etteteatamistähtaja möödumiseni tööandjale tööd ja tööandja

maksab töötajale selle eest tasu (TLS § 1 lg 1). Tööandja õiguse nõuda enne etteteatamistähtaja

möödumist omavoliliselt lahkunud töötajalt hüvitusena keskmist päevapalka etteteatamistähtajast

2-17-17398

puudu jääva iga tööpäeva eest nägi ette enne 1. juulit 2009 kehtinud Eesti Vabariigi töölepingu

seaduse § 84 lg 2. Nimetatud säte nägi selgelt ette töötaja kohustuse maksta tööandjale hüvitist

töötasu ulatuses, mida ta oleks tööandjalt saanud, kui ei oleks enne etteteatamistähtaja

möödumist töölt lahkunud. Alates 1. juulist 2009 kehtiva töölepingu seaduse ühestki sättest ega

ka selle seaduse eelnõu seletuskirjast (seaduseelnõu 299 SE) ei ole võimalik järeldada

seadusandja tahet kohustada töötajat maksma tööandjale töötasu suurust hüvitist aja eest, mille

võrra varem ta enne etteteatamistähtaja möödumist töölt lahkus. Kolleegiumi arvates kaasneks

vastupidise tõlgendusega töötaja karistamine ainuüksi selle eest, et ta ei järginud töölepingu

ülesütlemisel seaduses sätestatud etteteatamistähtaega. Selline lahendus ei oleks aga kooskõlas

kohustuse rikkumise üldpõhimõtete ja töötaja vastutuse piirangutega (võlaõigusseaduse

(VÕS) § 1 lg 1 ja § 100 jj ning TLS § 72 jj). Seda eelkõige olukorras, kus töövaidlusorgan

tuvastab, et töötajal ei olnud alust töölepingut erakorraliselt üles öelda, ning loeb töölepingu

lõppenuks TLS § 85 lg 4 alusel TLS § 98 lg-s 1 sätestatud etteteatamistähtajaga. Sellest

tulenevalt leiab kolleegium, et TLS § 100 lg 5 ei anna tööandjale õigust nõuda töötajalt

hüvitisena töötasu ulatuses hüvitist, kui töötaja on lahkunud töölt enne etteteatamistähtaega.

Tuginedes eelviidatud Riigikohtu lahendile, Laueseppe OÜ leiab, et kostja on töölt enne TLS §

98 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist lahkumisega põhjustanud tööandjale kahju ja sellisel juhu

on tööandjal õigus töötajalt nõuda hüvitist ka TLS § 74 lg-te 1 või 2 järgi, mis reguleerivad kahju

hüvitamist töötaja süülise (tahtluse või hooletuse vormis) lepingurikkumise korral.

17. Hageja on viidanud töölepingu ülesütlemise tühisuse korral hüvitise nõudmise õigusliku

alusena alternatiivselt erinevatele töölepinguseaduse normidele, kuid sisustanud iga alternatiivse

aluse puhul hüvitise nõude väidetvalt kostja tekitatud kahjuga.

Hageja põhjendab hüvitise nõuet konkreetse kahjuarvestusega. Hageja leiab, et kostja on enne

TLS § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist töölt lahkumisega põhjustanud hagejale

märkimisväärset kahju, kokku summas 8171,16 eurot: hageja on pidanud kandma täiendavaid

kulusid objekti lõpetamiseks vajalike tööde tegemiseks (L. O. 786,16 eurot, OÜ Lianco 2880

eurot + 250 eurot, sh lisaks töö enda maksumusele lisatasu 1200 eurot kohese tellimuse täitmise

eest ning töötajate majutuskulude arve 229 eurot, Steckler OÜ 852 eurot), tasuma Muraka tn

objekti valmimistähtaja ületamise eest kliendi esitatud leppetrahvinõude 4000 eurot. Hageja

märgib, et ei nõua hüvitist kogu kahju ulatuses, vaid töötaja ühe kuu töötas määras brutosummas

1227,13 eurot.

Kohus nõustub kostjaga, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt kahjuhüvitist, sh töölepingu

tühise ülesütlemise eest nõutava hüvitise kaudu. Töövaidluskomisjon 18.10.2017 otsusega jättis

hageja kahjuhüvitamise nõude summas 8768,16 eurot rahuldamata. Töövaidluskomisjonile

esitatud avalduse kohaselt koosnes töövaidluskomisjonis rahuldamata jäänud kahjunõue

samadest hagea (lisa)kuludest (L. O. tasu, Lianco OÜ ja Stecler OÜ arved, leppetrahv), millega

hageja kohtumenetluses põhjendab töölepingu tühise ülesütlemise eest nõutava hüvitise suurust.

Seega on hüvitise nõue kattub töövaidluskomisjonis esitatud kahjunõudega.

Kuna hageja kahjunõude töövaidluskomisjonis rahuldamata jätmist ITVS § 24 lg-te 1 ja 3

kohaselt kohtule esitatud hagiga ei vaidlustanud, on TVK otsus hageja kahju hüvitamise nõude

rahuldamata jätmise osas jõustunud. TsMS § 371 lg 1 p 4 kohaselt välistab kohtueelse menetluse

jõustunud lahend sama nõudega kohtusse pöördumise. Kohus leiab, et sellisel juhul on välistatud

ka tekkinud kahjule tuginevalt mõistliku hüvitise nõudmine TLS § 109 lg 4 alusel.

Eeltoodu alusel kohus leiab, et hageja hüvitise nõue on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

18. Menetluskulude jaotus.

TsMS § 173 lg 1 alusel kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus peab

õigeks selles asjas jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kohus võtab arvesse, et kostja

menetluses pakkus hagi rahuldamise ulatusele sarnast kompromissi, millega hageja ei nõustunud.

Arvestades aga seda, et nii töövaidluskomisjon kui kohus tuvastasid töötaja ülesütlemisavalduse

2-17-17398

tühisuse, töövaidluskomisjoni menetluse järel pöördus kohtusse just kostja, siis ei ole kohtu

hinnangul selles asjas õiglane kohaldada TsMS § 163 lg-s 2 sätestatut. Hüvitatavate kulude

puudumise tõttu kohus TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei

määra.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Heli Käpp

Kohtunik