3-17-1628/22 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. juuni 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1628

Haldusasi

Fennec LIS’s OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 7. juuli

2017. a maksuotsuse nr 12.2-3/039459-4 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Fennec LIS’s OÜ, esindaja Vello Luik

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Margo Karu

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 4. jaanuari 2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Fennec LIS’s OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Fennec LIS’s OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

4. jaanuari 2018. a otsus haldusasjas nr 3-17-1628 muutmata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.07.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-17-1628

2(7)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis Fennec LIS’s OÜ maksude arvestamise,

deklareerimise ja tasumise õigsust perioodil märts kuni detsember 2016 ning kohustas

07.07.2017 maksuotsusega nr 12.2-3/039459-4 äriühingut tasuma maksusumma 5291,67

eurot.

Fennec LIS’s OÜ esitatud andmete kohaselt soetas ta kontrollitaval perioodil Medoniks Grupp

OÜ-lt (MG OÜ) välise laopinna (aadressil Paljassaare tee 14a, Tallinn) üüri teenust. MTA

leidis, et MG OÜ 20.12.2016 arvel nr 16202 kajastatud tehingut ei ole tegelikult toimunud ja

Fennec LIS’s OÜ teadis sellest. MG OÜ-l puudus õigus või võimalus laopinda (all)üürile

anda. Fennec LIS’s OÜ esitatud teave teenuse osutamise kohta on vastuolus Paljassaare tee

14a omanikult saadud tõenditega. MG OÜ juhatuse liige AM on Fennec LIS’s OÜ-ga seotud

isik. Fennec LIS’s OÜ-l ja MG OÜ-l on sama raamatupidaja. Nõuetele mittevastava arve abil

sai Fennec LIS’s OÜ vähendada tasumisele kuuluvat käibemaksu ning viia raha

tulumaksuvabalt ettevõtlusest välja.

Käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lg 1 ja lg 3 p 1, § 31 lg 1 ja § 37 järgi ei ole Fennec LIS’s

OÜ-l õigust arve nr 16202 alusel sisendkäibemaksu maha arvata. Tulumaksuseaduse (TuMS)

§ 51 lg 1 ja lg 2 p 3 ning § 54 lg-te 2 ja 4 kohaselt tuleb arve alusel tehtud väljamakse lugeda

ettevõtlusega mitteseotud kuluks ja maksustada tulumaksuga. Kuna arvel nr 16202 kajastatud

teenuse tegelik sisu, maht ja seos Fennec LIS’s OÜ ettevõtlusega ei ole tuvastatavad, siis ei

saa tulumaksu määrata hindamise teel.

2. Fennec LIS’s OÜ palus Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses maksuotsus tühistada.

See, et MG OÜ-l puudus laoplatsi omandiõigus, ei välista kaebajale teenuse pakkumist.

Paljassaare tee 14a kinnistu omanik Lahesuu Sadama AS andis MG OÜ-le suuliselt õiguse

kasutada välist laoplatsi ja esitas MG OÜ-le laoplatsi kasutamise eest arveid. MG OÜ ladustas

laoplatsil soojakuid. Seega kasutas MG OÜ laoplatsi kokkuleppel selle omanikuga. Kaebaja ja

MG OÜ vahel oli laoleping, mitte (all)üürileping, mille alusel võttis MG OÜ hoiule kaebajale

kuuluvad esemed (valvetehnika). Aga isegi kui pidada kaebaja ja MG OÜ vahelist lepingut

(all)üürilepinguks, on see võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 järgi kehtiv. Allüürile andmine

toimub VÕS § 288 lg 1 kohaselt üürileandja nõusolekul, kuid kui üürnik annab asja allüürile

üürileandja loata, ei ole allüürileping tühine ning nõusoleku puudumine ei ole VÕS § 315 lg 1

p-st 3 tulenevalt ka eraldiseisvalt üürilepingu erakorralise ülesütlemise aluseks. Lahesuu

Sadama AS ei ole MG OÜ-le lepingut üles öelnud. Seega oli MG OÜ-l õigus ja võimalus

pakkuda nii hoiu- kui ka üüriteenust.

Väär on MTA väide, et kaebaja esitatud teave on vastuolus Lahesuu Sadama AS-lt saadud

teabega. Lahesuu Sadama AS vastusest ja sellele lisatud fotolt nähtub, et MG OÜ ladustas

laoplatsil soojakuid. See, et Lahesuu Sadama AS juhatuse liige või töötajad ei ole näinud

laoplatsil kaebaja ladustatud esemeid, ei tähenda, et neid seal ei olnud. Kaebaja ladustas oma

asju MG OÜ soojakutes. Lahesuu Sadama AS esitatud foto pärineb ajast, kui kaebaja oli oma

asjad juba laoplatsilt ära viinud. MTA ei ole välja selgitanud, mida Lahesuu Sadama AS

töötajad täpsemalt nägid. Isegi kui kaebaja ei ladustanud laoplatsil ühtki asja, tulnuks tal

laolepingu alusel ikkagi tasu maksta, sest tasu maksmine ei sõltu sellest, kas ja millises mahus

kaebaja laopinda tegelikult kasutas. Eelnevat arvestades ei ole tähtsust, et MG OÜ juhatuse

liige AM ja kaebaja juhatuse liige OK olid omavahel tuttavad ning MG OÜ-l ja kaebajal oli

3-17-1628

3(7)

sama raamatupidaja. Need asjaolud ei välista teenuse saamist. Seega oli kaebajal õigus

sisendkäibemaksu maha arvata. Eelnev tähendab üksiti, et MG OÜ arve alusel tehtud

väljamakse on seotud kaebaja ettevõtlusega ning tulumaksu määramine on alusetu.

3. Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebus rahuldamata.

Sisendkäibemaksu saab maha arvata KMS § 37 nõuetele vastava arve alusel. Muu hulgas peab

arvelt nähtuma tehingu tegelik majanduslik sisu. MG OÜ arvelt ei selgu, millist pinda ja

millises mahus renditi, samuti ei nähtu hinna kujunemise mehhanism. Kooskõlas Riigikohtu

seisukohtadega asjas nr 3-3-1-76-14 piisaks ainuüksi sellest, et jätta kaebus rahuldamata.

Kaebaja ei ole selgitanud laoplatsil konteineri ladustamise asjaolusid. Konteineri mõõte

arvestades ei mahtunud see laoplatsil olnud soojakusse. Kuna soojakud olid halvas seisus

(akendeta, pragudega), ei ole usutav, et kaebaja ladustas seal väärtuslikke asju (valvetehnika

jms). See kinnitab Lahesuu Sadama AS väidete õigsust. Kui tehingu pooled on omavahel

seotud,

tehingud

jäetakse

nõuetekohaselt

dokumenteerimata

ja

tehinguga

seotud

majanduslikud riskid jaotuvad väga ebavõrdselt, on alust kahelda tehingute tegelikus

toimumises.

4. Tallinna Halduskohus jättis 04.01.2018 otsusega kaebuse rahuldamata, nõustudes

maksuotsuse põhjendustega (HKMS § 165 lg 2).

MTA väidab ekslikult, et MG OÜ-l puudus õigus või võimalus Paljassaare tee 14a asuvat

laopinda (all)üürile anda. MG OÜ-l oli kuni 17.05.2017 Lahesuu Sadama AS-ga sõlmitud

suulise kokkuleppe alusel õigus laopinda kasutada. Laopinna valdajana võis MG OÜ anda

selle ka teise isiku kasutusse. Lahesuu Sadama AS nõusoleku puudumine selliseks tegevuseks

ei välista allüürilepingu (või muu allkasutuslepingu) kehtivust, vaid annab üürileandjale

õiguse leping teatud tingimustel üles öelda (VÕS § 288 lg 1 ja § 315 lg 1 p 3). Allkasutusse

andmise suhe ei pruugi olla üürisuhe, vaid võib olla ka nt laoleping.

Kuigi MG OÜ arvel näidatud teenuse osutamine oli õiguslikult võimalik, ei ole teenuse

osutamine tõendatud. Arvel on teenuse nimetuseks „väli-laopinna rent Paljassaare tee 14a

Tallinn, periood märts-detsember 2016“. Sellest ei ole võimalik aru saada, mida ja kui palju

renditi ning kuidas kujunes teenuse hind. Kaebaja ja MG OÜ 01.03.2016 laoleping (tl 55),

mille alusel arve väljastati, sisaldab järgnevat teenuse kirjeldust: „Lepingu objektiks on hoidja

poolt Hoiuleandjale ladustamisteenuse osutamine Hoidja poolt kasutataval välilaoplatsil

aadressil Paljassaare tee 14a, Tallinn (edaspidi Ladu). Hoiuleandja poolt ladustatavateks

kaupadeks on metallkonstruktsioonid, soojakud, betoonalused jm valveteenuse osutamiseks

vajalikud abivahendid (edaspidi Kaup või Kaubad)“. Vastuseks maksuhalduri 13.04.2017

korraldusele teatas kaebaja 24.04.2017 e-kirjas (tl 54), et kasutas MG OÜ-lt üürile saadud

laopinda täispikkuses turnikeede, videovalgustusmastide (teleskooposade ja liigendjalgade),

betoonaluste

(„Videofield“

postide

raskused),

monomastide

raskuste,

soojakute,

konteinersoojakute, 20-jalase konteineri ja teemärkide raskuste ladustamiseks. Samuti nähtub

kaebaja vastusest, et 24.04.2017 seisuga on loetletud esemed ladustatud mujale.

Lahesuu Sadama AS juht NM väidab 05.06.2017 e-kirjades (tl 48–50), et selliseid esemeid ei

ole laoplatsil ladustatud ja sadama töötajad ei ole neid näinud. NM väitel paigutati sadama

territooriumile MG OÜ-ga sõlmitud kokkuleppe alusel mõned valvuriputkad, mille fotod on

lisatud e-kirjale (tl 48). Viidatud fotod võivad küll olla tehtud pärast Lahesuu Sadama AS ja

MG OÜ vahelise õigussuhte lõppemist, kuid NM e-kirjast nähtub, et kokkuleppe raames

paigutati platsile üksnes fotodel kujutatud putkad, mis jäid platsile ka pärast õigussuhte

lõppemist. See tähendab, et faktiline olukord püsis NM-le teadaolevalt muutumatuna. Oma

korduvas e-kirjas selgitab NM, et maksuhalduri loetletud seadmeid ei ole näinud ka sadama

3-17-1628

4(7)

töötajad ning territooriumil on olnud üksnes fotodel olevad putkad. Seega tugines NM nii oma

isiklikule teadmisele kui ka töötajatelt saadud infole.

Lahesuu Sadama AS väidete õigsuses ei ole alust kahelda. 01.03.2016 laolepingut arvestades

pidi kaebaja toimetama laoplatsile hulgaliselt väärtuslikke valveteenuse osutamiseks vajalikke

esemeid, sh soojakuid. Toimikus on fotod soojakutest, milles väidetavalt paiknesid

valveseadmed, ning fotod valveseadmetest (tl 77–83). Viidatud fotodel kujutatud soojakud ei

ole need soojakud, mida on näha NM poolt maksuhaldurile edastatud fotodel. Teisi soojakuid

ei ole aga NM väidete kohaselt platsil ladustatud. Kaebaja väide, mille kohaselt ei saanudki

sadama töötajad seadmeid näha, sest need asusid soojakute sees, on vastuolus laolepingu

teksti ja tunnistaja JK poolt kohtule esitatud fotodega. Laolepingu kohaselt paigutati sadama

territooriumile seadmeid ja soojakuid. Sellist kasutusviisi kinnitasid ka tunnistajad. Seega

pidid sadama töötajad nägema mh soojakute paigutamist ja ümberpaigutamist sadama

territooriumil. Eelneva tõttu on usutav, et kaebaja või MG OÜ ei ole viidatud fotodel

kujutatud soojakuid ning nendes paiknevaid seadmeid kunagi laoplatsile toonud. Maksuhaldur

oleks võinud NM väite õigsuse kontrollimiseks küsida teavet ka sadama töötajatelt, kuid see

eksimus ei muuda maksuhalduri lõppjärelduste õigsust. NM-l või tema küsitletud sadama

töötajatel ei olnud motivatsiooni maksuhalduri eest teavet varjata.

Kaebaja ei ole kommenteerinud 20-jalase konteineri ladustamise asjaolusid. Konteineri

soojakutes ladustamine ei ole selle mõõtmete tõttu võimalik. Ka istungil üle kuulatud

tunnistajad ei andnud sellekohaseid selgitusi. Selgituste andmata jätmine kinnitab pigem

maksuhalduri väidet, et tehingut ei toimunud. Maksuhalduri järeldust ei muuda kaebaja poolt

kohtumenetluses esitatud laoseisu aruanded (tl 19–23), sest neist nähtub üksnes see, et osa

aruannetes kajastatud seadmetest oli 01.03.2016 seisuga kusagil rendilaos.

Kaebaja väiteid laopinna kasutamise kohta ei kinnita ka kohtuistungil üle kuulatud

tunnistajate ütlused. Tunnistaja PS väidete kohaselt olid laopinnal igal nädalal erinevad

valvuriputkad koos seal paiknevate valveseadmetega, mis olid pidevalt töös (15–25 putkat,

millest võidi ära viia 1 ja tuua asemele 2). Valvuriputkad toimetati laopinnale sadama

territooriumi värava kaudu ning tunnistaja suhtles valvuritega väravas. Tunnistaja selgituse

kohaselt sisenes ta sadama territooriumile Fennec LIS’s OÜ kirja kandvas vormiriietuses ning

vormi kandmata teda territooriumile ei lubatud. Putkad toimetati sadama territooriumile

autoga ja neid liigutati kraanaga. Need tunnistaja ütlused ei ole usaldusväärsed, sest laopinna

kasutust tunnistaja kirjeldatud viisil ei tõenda ükski teine maksumenetluses esitatud tõend

ning need on vastuolus ka Lahesuu Sadama AS-lt saadud teabega. On usutav, et sadama

töötajad oleksid tunnistaja kirjeldatud laoplatsi kasutust märganud ning töötajate kaudu oleks

sellest olnud teadlik ka sadama juhataja. Lahesuu Sadama AS-l puudub motivatsioon teavet

maksuhalduri eest varjata. Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse seisukohalt on ka oluline, et

kaebaja ei väitnud maksumenetluses, et tunnistaja on vaidlusalusel perioodil korraldanud

soojakute vedu valveobjektidelt vaidlusalusele laopinnale ja laopinnalt valveobjektidele, vaid

esitas selle väite alles kohtumenetluses. See annab omakorda aluse kahelda, et tunnistaja omas

puutumust tema poolt istungil kirjeldatud teenusega. Seda kahtlust kinnitab töötamise registri

väljavõte (tl 76), mille järgi PS ei olnud enne 07.07.2017 kaebaja töötaja. Seega ei saanud ta

osaleda väidetavate valvuriputkade ja valveseadmete sadama territooriumile toimetamisel

alates 2016. aasta sügisest, sh kanda seejuures Fennec LIS’s OÜ logoga vormi. Lisaks on

tunnistaja ütlused vastuolulised, sest PS kinnitas alguses, et töötas kaebaja juures, kuid muutis

siis MTA küsimustele vastates ütlusi ning väitis, et asus 2016. aasta sügisest tööle hoopis

Turvamehed OÜ-s. Seega ei saa tunnistajal olla teavet Paljassaare tee 14a asuva laopinna

kasutamise kohta 2016. aasta märtsist detsembrini. Eelnevat arvestades ei kinnita PS ütlused

MG OÜ arvel nr 16202 kajastatud teenuse osutamist kaebajale.

3-17-1628

5(7)

Teenuse osutamise fakti ei tõenda ka tunnistaja JK ütlused. Tema väiteid ei kinnita ükski teine

tõend ning kaebaja ei ole maksumenetluses väitnud, et JK on korraldanud valvuriputkade

vedu valveobjektidelt laopinnale ja laopinnalt valveobjektidele. Tunnistaja väidete kohaselt

on ta suhelnud Lahesuu Sadama AS juhatajaga ning öelnud, et kaebaja asju hoiustatakse

soojakutes. Vestluse teine osapool seda ei kinnitanud. Tunnistaja seletuste kohaselt sõitsid

territooriumile kaebaja logosid kandvad patrullautod, kuid territooriumi omanik ei ole ka seda

fakti kinnitanud. Samuti erinevad JK ütlused PS ütlustest valvuriputkade arvu osas – JK väitel

oli neid 30–50, PS väitel 15–25. Lisaks on JK kaebaja juhatuse liikme OK abikaasa. Seega on

tegemist seotud isikutega, kellel on ühine huvi tegelikke asjaolusid maksuhalduri eest varjata.

Lahesuu Sadama AS-l puudus vajadus platsi kasutamise fakti maksuhalduri eest varjata.

Maksuhalduri kahtlusi selles, et tehingut ei ole tegelikkuses toimunud, kinnitab ka MG OÜ

juhatuse liikme AM ja kaebaja juhatuse liikme OK vaheline usaldus, mis võimaldas isikutel

sõlmida kokkuleppeid, mille tegelik eesmärk oli lubamatu maksueelise saamine. Asjaolu, et

ettevõtjad ei pea juhtide isiklikule usaldusele tuginedes vajalikuks kaitsta ettevõtete huve

omavahelistes suhetes elementaarsete õiguslike vahenditega (nt kokkulepped ja üleandmise

aktid kirjalikus vormis) või et suhetest tulenevad majanduslikud riskid jaotuvad väga

ebavõrdselt (kaebaja usaldas MG OÜ-le väärtusliku tehnika, kuid ei pidanud selle kohta kõige

elementaarsemal tasandil arvestust), õigustab kahtlust, et nende isikute vahelised suhted ei ole

tavapärased teineteisest sõltumatute ettevõtjate omavahelised suhted. Isikute seotus ja tehingu

iseloom (laopinna kasutus) kinnitab üksiti maksuhalduri kahtlust, et kaebaja teadis, et MG OÜ

ei ole arvel nr 16202 märgitud teenuse pakkujaks. Seda kinnitab ka asjaolu, et MG OÜ ja

kaebaja raamatupidamist teeb sama isik. Lisaks on oluline, et ehkki teenust osutati väidetavalt

2016. a märtsist detsembrini, väljastati arve kogu perioodi kohta 20.12.2016, mil see ka kohe

tasuti. Eeltoodu viitab sellele, et arve vormistamine toimus poolte kokkuleppel ja kaebajale

sobilikul hetkel. See omakorda kinnitab, et kaebaja oli tehingu fiktiivsusest teadlik ning arve

vormistamise eesmärk oli kaebaja maksukohustuse vähendamine.

Seega ei ole arve nr 16202 nõuetekohane algdokument KMS § 37 tähenduses. See arve ei

anna alust deklareerida sisendkäibemaksu (KMS § 29 lg 1 ja § 31 lg 1) ega lugeda dokumendi

alusel tehtud väljamakset ettevõtlusega seotuks (TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. Fennec LIS’s OÜ palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus

otsus, millega rahuldada kaebus.

Maksuhaldur rikkus uurimiskohustust ja hindas tõendeid ebaõigesti. Paljassaare tee 14a

laoplatsi kasutamist puudutavad asjaolud jäid maksumenetluses välja selgitamata. Sisuliselt

järeldas maksuhaldur teenuse mittesaamist kahe Lahesuu Sadama AS e-kirja põhjal, jättes

kõrvale kõik kaebaja selgitused nende e-kirjade puudulikkusest. Kaebaja selgitas, et töötajad

ei näinud laoplatsil ladustatavat kaupa põhjusel, et see paiknes soojakutes. Halduskohus on

asunud puudulikult põhjendatud maksuotsust ise põhjendama ja maksuhaldurit õigustama,

kuid ka kohus andis Lahesuu Sadama AS e-kirjadele liialt suure kaalu. Kaebaja ei väida, et

NM andis maksuhaldurile ebaõiget teavet, vaid seda, et temalt ei ole kõiki asjas tähtsust

omavaid asjaolusid küsitud. NM e-kirjades ei ole öeldud, et kaebaja ei ladustanud asju

laoplatsil, vaid üksnes seda, et sadama juht ja töötajad ei näinud neid asju. NM ei väida, et

platsil olid ainult need putkad, mis nähtusid tema esitatud fotodelt. Soojakute paigutamise ja

ümberpaigutamise kohta ei ole Lahesuu Sadama AS-lt midagi küsitud. Pole ka teada, mida

sadama juht oma töötajatelt täpselt küsis ja mida töötajad vastasid. Eelneva tõttu ei ole

maksuhalduri kahtlus tehingu mittetoimumisest piisavalt põhjendatud. Lisaks oli kaebajal

laolepingust tulenev kohustus maksta MG OÜ-le viimase arve alusel tasu hoolimata sellest,

kas kaebaja tegelikult laoplatsil asju ladustas või mitte. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate

3-17-1628

6(7)

ütlustel on suurem kaal kui muudel tõenditel, sest tunnistajaid on hoiatatud teadvalt valeütluse

andmisega kaasnevast vastutusest. Tunnistajad kinnitavad arvel näidatud tehingute toimumist.

6. Maksu- ja Tolliamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata, jäädes varasemate seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Maksuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole MG OÜ kaebajale tegelikult 20.12.2016 arvel nr

16202 kajastatud teenust osutanud ja kaebaja teadis sellest. Seega sisuliselt on maksuhaldur

kaebajale ette heitnud näiliku tehingu tegemist. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 83 lg 4

esimese lause kohaselt ei võeta näilikku tehingut maksustamisel arvesse.

8. Maksuotsuses ei ole MKS § 83 lg-t 4 maksu määramise õigusliku alusena välja toodud.

See oleks olnud vajalik, sest Riigikohtu selgituste kohaselt seab KMS § 31 lg 1

sisendkäibemaksu mahaarvamisele vaid vormilise eelduse, kuid MKS § 83 lg 4 mõjutab

maksukohustust sisuliselt (Riigikohtu 27.09.2017 otsus nr 3-14-53226, p 12). See

põhjendamispuudus ei too siiski kaasa maksuotsuse tühistamist (vrd Riigikohtu 04.12.2013

otsus nr 3-3-1-57-13, p 11). Maksuhaldur ja halduskohus on jõudnud kokkuvõttes õigele

järeldusele, et kaebajal puudub õigus MG OÜ arve alusel sisendkäibemaksu maha arvata, sest

arvel näidatud tehingu toimumine ei ole tõendatud, ning arve alusel tehtud väljamakse tuleb

maksustada tulumaksuga kui ettevõtlusega mitteseotud kulu. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata (HKMS § 201 lg 4).

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Kõnealusele arvele (tl 41) märgitu kohaselt on MG OÜ rentinud kaebajale 2016. a

märtsist detsembrini Paljassaare tee 14a asuvat välist laopinda. Arvel kajastatud teenuse

osutamise tõendamiseks esitas kaebaja maksuhaldurile MG OÜ-ga 01.03.2016 sõlmitud

laolepingu (tl 55), mille järgi osutab hoidja (MG OÜ) hoiuleandjale (Fennec LIS’s OÜ)

ladustamisteenust hoidja poolt kasutataval laoplatsil aadressil Paljassaare tee 14a, Tallinn.

Arvelt ega lepingust ei nähtu teenuse osutamiseks vajaliku laopinna suurust või täpsemat

asukohta Lahesuu sadama territooriumil.

10. Ladustatavate kaupadena on laolepingu p-s 1 nimetatud „metallkonstruktsioonid,

soojakud, betoonalused jm valveteenuse osutamiseks vajalikud abivahendid“. Kaebaja

täpsustas 24.04.2017 e-kirjas (tl 54), et kasutas laopinda täispikkuses turnikeede,

videovalgustusmastide (teleskooposade ja liigendjalgade), betoonaluste („Videofield“ postide

raskused), monomastide raskuste, soojakute, konteinersoojakute, 20-jalase konteineri ja

teemärkide raskuste ladustamiseks. Ringkonnakohus leiab sarnaselt halduskohtule, et nende

asjade hoidmine Paljassaare tee 14a laopinnal ning seega ka arvel näidatud teenuse osutamine

ei ole tõendatud.

11. Laolepingu olemuslikuks tunnuseks on hoidja kohustus asju hoida, ladustada ja säilitada

(VÕS § 897). MG OÜ-ga sõlmitud laolepingu p-s 2 on hoiuleandja kohustuseks märgitud mh

kaupade vastu võtmine, maha laadimine, laopinnale paigutamine, mehitatud valve tagamine,

kaupade väljastamisel nende transpordivahendile laadimine ning kaupade väljastamine üksnes

hoiuleandja nimetatud isikule. Kuna kaebaja väitel ladustas ta Paljassaare tee 14a laoplatsil

väärtuslikke asju (valveseadmeid), mida ta ilmselt vajas oma klientidele teenuse osutamiseks,

ning kaebaja pidi laolepingu kohaselt andma MG OÜ-le korraldusi, milliseid asju, millal ja

kellele väljastada, on mõistlik eeldada, et ettevõtja peab oma majanduslike riskide

kindlustamiseks arvestust vähemalt selle üle, milliseid temale kuuluvaid asju ja millal

laoplatsile toodi ja sealt ära viidi ning kes seda tegi. Kaebaja ei ole maksumenetluses selle

kohta mingeid tõendeid esitanud. Kohtumenetluses esitatud laoseisu aruanded (tl 19–23) ei

3-17-1628

7(7)

tõenda aruannetes kajastatud asjade paigutamist Paljassaare tee 14a asuvale laopinnale, sest

aruannetest nähtub üksnes, et osa valveseadmetest on 01.03.2016 seisuga kusagil rendilaos.

12. Halduskohus on otsuse p-s 9.5 põhjalikult selgitanud, miks kohtuistungil tunnistajatena

ülekuulatud PS ja JK ütlused ei ole usaldusväärsed ega tõenda arvel märgitud teenuse

osutamist. Lahesuu Sadama AS esindaja NM seevastu ei ole kaebajaga seotud ning puudub

mõistlik alus kahelda väites, et NM ega sadama töötajad ei ole näinud kaebaja poolt

Paljassaare tee 14a asuval laopinnal väidetavalt ladustatud asju. PS ja JK ütluste järgi pääses

sadama territooriumile üksnes värava kaudu ja valvuri (sadama töötaja) loal; kaebaja asjade

veoautole peale ja sealt maha tõstmiseks kasutati kraanat; asju toodi ja viidi igal nädalal;

asjadel oli peal kaebaja logo (06.12.2017 kohtuistungi helisalvestis alates 12:19:49 ja

12:56:50). Seega, isegi kui eeldada, et osa kaebaja nimetatud valveseadmetest oli soojakutes

ja neid ei saanudki Lahesuu Sadama AS esindajad näha, pole eluliselt usutav, et keegi ei

märganud 10 kuu jooksul isegi soojakute toomist ja viimist. Lisaks oli kaebaja väitel

ladustatud asjade hulgas ka 20-jalane konteiner, mis on soojakusse mahtumiseks liiga suur.

Kaebaja ei ole andnud selle vastuolu kohta mingit selgitust peale paljasõnalise väite, et

konteinerit hoiti laoplatsil.

13. Maksuhalduri ülesanne on kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust ning

määrata seadusega sätestatud juhul tasumisele kuuluv maksusumma (MKS § 10 lg 3 p-d 1 ja

2). Maksumenetluses kehtib uurimispõhimõte, mis tähendab maksuhalduri kohustust koguda

oma algatusel asja õigeks otsustamiseks vajalikke tõendeid ja arvestada kõiki asjas tähendust

omavaid, nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid (MKS § 11 lg 1).

Uurimispõhimõtet piirab maksukohustuslase kaasaaitamiskohustus, mis hõlmab kohustust

säilitada ja esitada tõendeid ka juhul, kui see võib päädida maksukohustuslase jaoks koormava

otsusega (MKS §-d 56–58). MKS § 56 lg 2 järgi peab maksukohustuslane pidama arvestust

maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta ning § 57 lg-st 3 tuleneb

kohustus korraldada raamatupidamis- ja maksuarvestust nii, et mõistliku aja jooksul on

võimalik saada ülevaade tehingute toimumisest ning maksustamise seisukohast tähendust

omavatest asjaoludest, sealhulgas tuludest, kuludest, varast ja kohustustest. Kui

maksukohustuslase

ettevõtlustegevus

on

korraldatud

selliselt,

et

maksukohustuse

väljaselgitamiseks olulised asjaolud ei ole kontrollitavad, võtab äriühing endale riski, et

võimaliku maksuvaidluse korral võib tehingute toimumise tõendamine olla raskendatud (vt

Riigikohtu 11.02.2015 otsus nr 3-3-1-65-14, p 13). Praeguses asjas ei ole kaebaja korraldanud

oma raamatupidamis- ja maksuarvestust nii, et oleks võimalik saada selge ülevaade MG OÜ

20.12.2016 arvele märgitud teenuse osutamise asjaoludest. Kuna kaebaja rikkus sellega

kaasaaitamiskohustust, siis vähenes maksuhalduri tõendamiskoormus. Kaebajal oli võimalik

maksuotsuse järelduste ümber lükkamiseks taotleda Lahesuu Sadama AS juhi või töötajate

tunnistajatena ülekuulamist, kuid kaebaja ei ole sellist taotlust esitanud. Eelnevat arvestades ei

too ka võimalik uurimispõhimõtte rikkumine (Lahesuu Sadama AS töötajate küsitlemata

jätmine) kaasa maksuotsuse tühistamist (haldusmenetluse seaduse § 58).

14. Apellatsioonkaebus jääb seega rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

15. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 108

lg 1 alusel tema enda kanda. MTA ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud,

mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)