3-17-2799/14 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk ja Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

26. juuni 2018, Tartu

Haldusasja number

3-17-2799

Haldusasi

Jurgen Essenbergi kaebus Viru Vangla tegevuse peale

seoses

lühiajalise

kokkusaamise

korraldamisest

keeldumise, koopiateenuse osutamise eest arvete

väljastamise

ning

sotsiaalse

rehabilitatsiooni

korraldamisega.

Menetluse alus ringkonnakohtus

Jurgen Essenberg määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Jurgen Essenberg

RESOLUTSIOON

Jätta Jurgen Essenbergi määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

13. aprilli 2018. a määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 14. detsembril 2017 esitas Jurgen Essenberg Tartu Halduskohtule kaebuse, milles avaldas

rahulolematust Viru Vangla keeldumisega kaebajale 3. kuni 6. detsembrini 2017 lühiajalise

väljasõidu võimaldamisest, Viru Vangla koopiateenustega ning Viru Vangla tegevusetusega

sotsiaalse rehabilitatsiooni korraldamisel.

2. Pärast 20. märtsi 2018. a kaebuse puuduste kõrvaldamise avalduses kaebuse nõuete

täpsustamist ja täiendavate põhjenduste esitamist Tartu Halduskohus 13. aprilli 2018. a

määrusega tagastas kaebuse.

Halduskohus leidis, et lühisajalise väljasõiduga seoses ei kaebaja õiguste kaitseks sobivaks

nõudeks taotluse kohta tehtud Viru Vangla otsuse tühistamise ja taotluse uueks läbivaatamiseks

kohustamine, sest taotletud toimingu tähtaeg on juba möödunud. Põhjendatud ei ole ka

tuvastamisnõude kohtu menetlusse võtmine. Kaebaja selgitusest nähtub kaebuse esitamise

põhjusena preventiivne eesmärk. Halduskohtu arvates ei ole eesmärk esitatud kaebusega

saavutatav, kuna väljasõidule lubamine toimub igakordse individuaalse kaalutlusotsusega.

Kaebaja õigusi ei ole rikutud arhiveeritud kriminaalkaristustega arvestamisega lühiajalisele

väljasõidule lubamise otsustamisel. Keelduva otsuse tegemisel on Viru Vangla õiguspäraselt

lähtunud lisaks kuriteo toimepanemise asjaoludele ja väljasõidu kooskõlale vangistuse

täideviimise eesmärkidega veel ka individuaalse täitmiskava täitmisest VangS § 32 lg 4

kohaselt. Kinnipeetava individuaalses täitmiskavas peab sisalduma teave kinnipeetava

isikuomadustest ja käitumisest tulenevate riskide kohta ning seda teavet on vanglal õigus

väljasõidule loa andmise otsustamisel arvesse võtta. Seega ei ole kaebaja õigusi ilmselgelt

rikutud ning vastavas osas kuulub tuvastamiskaebus tagastamisele HMS § 121 lg 2 p 1 alusel.

Viru Vangla käskkirja, millega kehtestatakse koopia tegemise hinnad, tühistamise nõue ei ole

lubatav kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu.

Eraisikule (tarbijale) teenuse osutamise kohta esitatud arve ei pea sisaldama lisaks

raamatupidamisseaduse (RPS § 7 lg-s 2) nimetatule ka arve numbrit või muud

identifitseerimistunnust ja tehingupooli identifitseerida võimaldavaid andmeid (RPS § 7 lg 3).

Seega on oluline, et teenuse osutamist tõendaval dokumendil oleks märgitud teenuse osutamise

aeg, teenuse sisu ja summa, samuti teenuse osutaja. Teenuse hind on kinnipeetavatele teatavaks

tehtud ja tutvumiseks avaldatud vangla eluosakonna teadetetahvlil. Teenuse saamist kinnitav

Viru Vangla tempel sisaldab andmeid teenuse osutamise kohta. Kaebaja ei ole väitnud

kaebuses, et ta on koopiateenust vajanud ettevõtluseks. Seega ei ole vangla kohustatud temale

väljastama täiendavate andmetega arvet. Kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud arve-tšeki

kaebajale sobival viisil väljastamata jätmisega. Kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus

tuvastada Viru Vangla õigusvastane tegevuse koopiateenuse osutamisel ja tuvastamiskaebus

kuulub tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.

Halduskohtul ei ole volitust rahuldada kohustamiskaebus kaebajale sotsiaalse rehabilitatsiooni

võimaldamiseks. Sotsiaalset rehabilitatsiooni taasühiskonnastamise tähenduses võimaldatakse

kinnipeetavatele mitmel moel ning kaebaja ei ole kohtule esitanud konkreetset nõuet vastavalt

HKMS § 37 lg-le 2. Kuna kohus ei saa kaebuse nõuet ja alust kaebaja asemel määrata

HKMS § 41 lg-st 1 tulenevalt, vaid on seotud kaebaja määratud piiridega, siis kaebus ei vasta

sotsiaalse rehabilitatsiooni võimaldamise kohustamisnõude osas halduskohtumenetluse

seadustiku nõuetele, puudused takistavad asja menetlemist ning kaebus kuulub vastavas osas

tagastamisele HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel.

3. J.

Essenberg

esitas

Tartu

Ringkonnakohtule

määruskaebuse

halduskohtu

13. aprilli 2018. a määruse tühistamiseks. Määruskaebuses on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et

Viru Vangla on lühiajalise väljasõidu korraldamisest keeldudes alusetult arvestanud

kriminaalkaristustega, mis määrati kaebajale aastatel 1991 kuni 1998 ja on käesolevaks ajaks

karistusregistri arhiveeritud andmete hulgas.

Samuti heidab kaebaja Viru Vanglale endiselt ette koopiateenuste eest ebakorrektse arve

väljastamist. Sellega seoses taotleb kaebaja Viru Vangla koopiateenuse hinnakirja tühistamist

ja koopiate väljastamist maksuvabalt.

Viru Vangla tingimused raskendavad kaebaja olukorda sotsiaalse rehabilitatsiooni vallas.

Kaebajaga ei ole läbi viidud tegevusi, mis olid ette nähtud 2017. aasta individuaalses

tegevuskavas (ITK) ja 2018. aasta ITK-s aasta esimeseks kvartaliks. Puudub võimalus kasutada

kööki, jõusaali, isa-lapse rühma, normaalset jalutuskäiku, lühiajalisi väljasõite ja pikaajalisi

kokkusaamisi. Need võimalused on kaebaja kaotanud Soome vanglast Eestisse ületoomisega.

Muutunud on karistuse kestus võrreldes Soomes antud karistusega. Seetõttu taotleb kaebaja

enda paigutamist avavanglasse või tagasisaatmist Soome vanglasse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus on selgelt ja

ammendavalt põhjendanud kaebuse tagastamist koopiateenuste ja sotsiaalse rehabilitatsiooniga

seotud nõuete osas ning selgitanud lühiajalise väljasõiduga seotud nõuete eduväljavaateid.

Ringkonnakohus

nõustub

halduskohtu

määruse

põhjendustega,

järgib

neid

ning

HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4 alusel jätab need kordamata.

Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

5. Kaebuses ühe osana vaidlustab kaebaja talle lühiajalise väljasõidu võimaldamata jätmist

2017. aasta detsembris. Halduskohtule esitatud kaebusest (tl 2-3) ja 20. märtsil 2018. a esitatud

menetlusdokumendist (tl 35-37) nähtub, et kaebaja hinnangul on keeldumine õigusvastane,

kuna vastustaja on kaalumisel võtnud arvesse kaebaja varasemaid kriminaalkaristusi. Kaebaja

eesmärgiks on, et Viru Vangla hakkaks ükskord andma lühiajalisi väljasõite.

6. Tulenevalt VangS § 32 lg-st 1 on lühiajaliseks väljasõiduks loa andmine kaalutlusotsus.

Selle tegemisel arvestab vanglateenistuse ametnik kuriteo toimepanemise asjaolusid,

individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega

(VangS § 32 lg 4). Lisaks seaduses sätestatud kohustuslikele asjaoludele tuleb vanglal arvesse

võtta ka muid olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve (Vang § 11 lg 1, HMS § 4 lg 2). Osa

asjakohaseid kaalutlusi on loetletud VskE § 82 lg-s 1. Sõltumata sellest, kas VangS § 32 lg-s 8

volitusnormina annab justiitsministrile õiguse määratleda suletud loeteluna, milliseid

kriteeriume lühiajaliseks väljasõiduks loa andmisel on lubatud arvestada, puudub

ringkonnakohtul alus kahelda selles, et sättes nimetatud asjaolud on üldjuhul asjakohased ning

seega lubatavad argumendid kaalutlusotsuse tegemisel.

7. Ringkonnakohus nõustub, et lühiajalise väljasõidu loa andmise otsustamisel arvestatavate

asjaolude koosseis sõltub igakordse taotluse eesmärgist ja ka väljasõidu kavandatavast

korraldusest, samuti taotluse lahendamise ajal kinnipeetavale antavast ohuhinnangust. Seega on

tegemist igakordse individuaalse otsustusega, mis arvestab taotluse lahendamise ajal

olemasoleva asjaolude kogumiga. Pärast taotluses nimetatud väljasõidu tähtpäeva möödumist

ei saa kohus teha vanglale ettekirjutust väljasõidu taotluse uueks lahendamiseks, kuna taotlust

esitatud kujul ei saa uuesti lahendada. Kinnipeetav saab esitada uue taotluse näidates ära

väljasõidu uue aja ning väljasõiduplaani. Lühiajalise väljasõidu loa andmisest õigusvastasel

keeldumisel saab kaebaja kaitsta oma õigusi eelkõige kahju hüvitamise nõude esitamise kaudu.

8. Käesoleval asja lahendamisel on oluline, et kinnipeetava ohtlikkus ühiskonnale on asjaolu,

mida vastustaja ei saa jätta arvestamata kinnipeetava lühiajalise väljasõidu loa andmise

otsustamisel. Ohtlikkus ei ole otsustamise ainsaks kriteeriumiks ja seda tuleb hinnata ühes teiste

asjaoludega, kuid kinnipeetavale antavat ohuhinnangut ei saa otsustamisel kõrvale jätta.

Lühiajaliseks väljasõiduks loa andmisest keeldumisel on vastustaja tuginenud sellele, et

kaebajat on kriminaalkorras karistatud viiel korral, kusjuures kahel korral on karistuseks

määratud vangistus, käesoleval ajal kannab kaebaja karistust raske narkokuriteo toimepanemise

eest ning väljasõiduga taotletavat eesmärki, s.o perekondlike sidemete säilitamine, on võimalik

saavutada lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste kaudu.

9. Kaebaja hinnangul on vastustaja õigusvastaselt tuginenud kaebaja varasemale karistatusele,

kuna tegemist on karistusregistri arhiivi kantud andmetega, mis ei ole avalikult kättesaadavad.

Ringkonnakohus jagab halduskohtu ja vastustaja seisukohta, et karistusregistri seadusest ei

tulene keeldu kinnipeetavat iseloomustava infona arvestada tema kriminaalkorras karistamise

ajalooga ka juhul, kui andmed konkreetse karistuse kohta on kantud karistusregistri arhiivi, kuid

on vanglale kättesaadavad isiku kriminogeensete riskide hindamiseks. On ilmne, et isiku

varasem korduv õigusvastane käitumine iseloomustab tema suhtumist ühiskonnas kehtivatesse

reeglitesse ning võib seega mõjutada isikule antavat ohuhinnangut. Seejuures ei ole

kinnipeetava lühiajalisele väljasõidule lubamise otsustus käsitatav karistusregistri arhiveeritud

andmete avalikustamisena, kuna otsus antakse vastusena kinnipeetava taotlusele ega tehta

avalikult kättesaadavaks. Määrav on, et tulenevalt VangS § 32 lg-st 4 on loa andmisel esmase

tähtsusega kinnipeetava poolt toime pandud kuriteo asjaolud. Vastustaja ongi seostanud kaebaja

ohtlikkuse sellega, et ta kannab karistust raske esimese astme kuriteo toimepanemise eest.

Varasemate rikkumiste olemust ei ole aga vastustaja avanud, viidates neile üksnes selles

tähenduses, et varsematele karistustele vaatamata ei ole kaebaja suutnud muuta oma käitumist

õiguskuulekaks. Tähelepanuväärne on, et kaebaja ei ole seadnud kahtluse alla talle antud

ohuhinnangut ega vastustaja seisukohta, et kaebajast lähtuva ohu realiseerumise ärahoidmine

avaliku huvina on kaalukam kaebaja erahuvist lühiajalise väljasõidu loa saamiseks. Kaebaja ei

soovinud lühisajalist väljasõitu erakorralise perekondliku sündmuse tõttu (§ 32 lg 5) ning

perekonnaliikmetega

suhtlemine

on

võimalik

vanglas

toimuvatel

kokkusaamistel.

Perekonnaliikmete soovimatus kaebajaga vanglas kohtuda iseenesest ei muuda hinnangut

sellele, et suhtlemine on siiski võimalik.

Nendel asjaoludel on ilmne, et vastustajale ei ole etteheidetav kaebajast ühiskonnale lähtuva

ohtlikkusega arvestamine ka juhul, kui pidada lubamatuks seejuures arvestada kaebajale 1990-

ndatel määratud kriminaalkaristustega. Kuna kaebaja ei osuta muule kaalumisveale lühiajalise

väljasõidu loa andmisest keeldumisel, siis puuduvad kaebusel selles osas eduväljavaated ning

lubatav on kaebuse tagastamine 31. detsembrini 2017 kehtinud HKMS § 121 lg 2 p 1

redaktsioonile tuginedes.

10. Ringkonnakohus märgib siiski täiendavalt, et välistada ei saa kinnipeetava preventiivset

huvi lühiajalise väljasõidu loa andmisest keeldumise õigusvastasuse tuvastamiseks juhul, kui

loa andmisest on keeldutud asjaolu tõttu, mis eelduslikult ajas ei muutu (näiteks kuriteo

toimepanemise asjaolud) ja millele vastustaja suure tõenäosusega tugineb lühiajalise väljasõidu

loa andmise otsustamisel tulevikus. Eelkõige võib tuvastamisnõue olla lubatav, kui loa

andmisest on korduvalt keeldutud samadele asjaoludele tuginedes ja kinnipeetav osutab

konkreetsele kavatsusele taotleda luba lühiajaliseks väljasõiduks tulevikus.

11. Kaebaja on määruskaebuses soovinud Viru Vangla koopiateenuse hinnakirja tühistamist

enda paigutamist avavanglasse või tagasisaatmist Soome vanglasse.

Halduskohus on selgitanud kaebajale, et nii tühistamis- kui kohustamisnõude esitamine

halduskohtumenetluses eeldab kohtueelse menetluse läbimist. Kuna VangS § 11 lg 5 näeb seda

liiki nõuetele ette kohustusliku kohtueelse menetluse korra, siis on kaebajal õigus pöörduda

kaebusega kohtusse üksnes siis, kui ta on sellest korrast kinni pidanud. Kohustuslikku

kohtueelset menetlust läbimata esitatud kaebused tuleb tagastada (HKMS § 121 lg 1 p 4). Lisaks

ei ole menetluse käesolevas etapis lubatud kaebuse täiendamine uue nõudega. Ringkonnakohus

saab määruskaebuse lahendamisel hinnata üksnes halduskohtu määruse õiguspärasust ega saa

võtta seisukohta kaebaja võimalike nõuete osas, mida halduskohtule ei esitatud.

12. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus J. Essenbergi määruskaebuse Tartu

Halduskohtu 13. aprilli 2018. a määruse peale rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/