3-15-1879/57 · Riigikohtu halduskolleegium

R I I G I K O H U S

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3151879

Otsuse kuupäev

26. juuni 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Põld, liikmed Viive Ligi ja Nele Parrest

Kohtuasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 3. juuli 2015. a käskkirja

nr 1.3-3/120d õigusvastaseks tunnistamiseks ja hüvitise

väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja adv Rein Laid

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Heli Insler

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti 2017. a otsus

Menetluse alus Riigikohtus

X kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti 2017. a

otsus ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 17. novembri 2016. a otsuse resolutsioon, muutes

halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

2. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulud

750 eurot.

3. Tagastada kautsjon.

4. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseile esitati 31. juulil 2014 teade 29. juulil 2014 toime pandud avaliku korra vastase süüteo

kohta. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuur alustas 5. augustil 2014 väärteomenetlust

ja edastas 15. augustil 2014 väärteomenetluse materjali menetluse jätkamiseks PPA

sisekontrollibüroole.

2. PPA sisekontrollibüroo III talituse juhtivdistsiplinaarmenetleja koostas 8. septembril 2014

väärteoprotokolli, mille kohaselt PPA töötaja X (kaebaja) rikkus 29. juulil 2014 liiklusseaduse

(LS) § 39 lgs 1 ja § 242 lgs 1 sätestatud nõudeid. Väärteo kvalifikatsiooniks on vastavalt LS § 242

lgd 1 ja 2. Samuti lõi kaebaja käega vastu teise sõiduki juhipoolset esiklaasi, tekitades klaasile täkke

ja kriimustusi, ning sülitas juhipoolse esiklaasi pihta, tekitades teoga varalist kahju ja pannes sellega

toime varavastase süüteo väheväärtusliku asja vastu. Väärteo kvalifikatsiooniks on

karistusseadustiku (KarS) § 218 lg 1.

3. Juhtivdistsiplinaarmenetleja esitas 15. septembril 2014 sisekontrollibüroo juhile ettekande, milles

märkis, et koostas 8. septembril 2014 kaebajale väärteoprotokolli. Kuna kaebaja võib olla toime

pannud distsiplinaarsüüteona vääritu teo, eraldatakse väärteomenetluse materjalist koopiad

III talituse juhile menetlusliku seisukoha võtmiseks.

3-15-1879

4. PPA peadirektor algatas 24. septembri 2014. a käskkirjaga distsiplinaarmenetluse asjaolude

kontrollimiseks ja väljaselgitamiseks, nimetas teo toimepanemises kahtlustatavaks kaebaja, määras

distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtajaks 31. detsembri 2014, distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte

koostamise ajaks 28. novembri 2014 ja distsiplinaarmenetluse läbiviijaks sisekontrollibüroo

III talituse juhtivdistsiplinaarmenetleja.

5. PPA sisekontrollibüroo III talituse juhtivdistsiplinaarmenetleja 6. oktoobri 2014. a otsusega

määrati kaebajale LS § 242 lgte 1 ja 2 järgi kvalifitseeritud väärtegude eest karistuseks 140 eurot ja

KarS § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo eest 100 eurot. Kaebaja vaidlustas selle otsuse Harju

Maakohtus.

6. Harju Maakohus tegi 1. detsembril 2014 teatavaks väärteoasja kohtuotsuse lõpposa. Maakohus

rahuldas kaebaja kaebuse osaliselt, tühistas PPA 6. oktoobri 2014. a otsuse ja lõpetas

väärteomenetluse süüdistustes KarS § 218 lgte 1 ja 2 järgi väärteokoosseisu puudumise tõttu.

Maakohus tunnistas kaebaja süüdi LS § 242 lgs 1 ettenähtud väärteos ja määras selle eest rahatrahvi

80 eurot. Maakohus märkis, et kassatsiooniteate esitamisel on kohtuotsus menetlusosalistele

kättesaadav 5. jaanuaril 2015.

7. PPA peadirektor muutis 31. detsembri 2014. a käskkirjaga 24. septembri 2014. a käskkirja ja

määras distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtaja sõltuvaks kohtuotsuse jõustumisest väärteoasjas.

Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte valmimise tähtaeg on kuni üks kuu kohtuotsuse jõustumisest ja

ametniku võimaliku distsiplinaarvastutusele võtmise tähtaeg oli hiljemalt 28. juuli 2015. PPA-l

puudus distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks varem määratud tähtajaks dokument (jõustunud

kohtulahend väärteoasjas), mis oli ametniku teenistusalase vastutusele võtmise seisukohalt oluline.

Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 77 lg 2 kohaselt peatub distsiplinaarkaristuse kohaldamise

kuuekuuline tähtaeg, kui väärteoasjas on hindamisel asjaolud, millel on tähtsust kaebaja tegevuse

tööandjapoolsel hindamisel, sh võimaliku distsiplinaarkaristuse määramisel.

8. Harju Maakohtu otsus jõustus 31. märtsil 2015.

9. PPA peadirektor muutis 4. mai 2015. a käskkirjaga oma 24. septembri 2014. a käskkirja ning

määras distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte koostamise tähtajaks 1. juuni 2015 ja

distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtajaks 30. juuni 2015. Käskkirjas märgiti, et ATS § 77 lg 2

alusel peatus kuuekuuline distsiplinaarkaristuse kohaldamise tähtaeg distsiplinaarmenetluse algusest

kuni 31. märtsini 2015, sest väärteoasjas olid hindamisel samad asjaolud, millel on tähtsust kaebaja

tegevuse tööandjapoolsel hindamisel, sh talle võimaliku distsiplinaarkaristuse määramisel.

10. Distsiplinaarmenetluse läbiviija koostas 1. juunil 2015 distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte.

11. PPA määras 3. juuli 2015. a käskkirjaga kaebajale politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 86

p 3 järgi kvalifitseeritava vääritu teo toimepanemise eest ATS § 94 alusel distsiplinaarkaristuseks

teenistusest vabastamise.

12. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles PPA 3. juuli 2015. a käskkirja

õigusvastaseks tunnistamist ja hüvitise väljamõistmist kaebaja kolme kuu keskmise palga ulatuses.

Muu hulgas väitis kaebaja, et karistuse määramisel rikuti ATS § 77 lgs 1 sätestatud kuuekuulist

tähtaega.

2(9)

3-15-1879

13. Tallinna Halduskohus tunnistas PPA 3. juuli 2015. a käskkirja õigusvastaseks ning mõistis

PPAlt kaebaja kasuks hüvitisena välja kolme kuu keskmise palga ja menetluskulud 2000 eurot.

Muus osas jäi kaebaja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks rahuldamata. Halduskohus

põhjendas otsust järgmiselt:

1) kaebaja vahetu juht sai distsiplinaarsüüteost teada 18. augustil 2014. Distsiplinaarkaristuse

määramise tähtaeg lõppes 3. märtsil 2015, arvestades kaebaja ajutise töövõimetuse aega, mil tähtaja

kulgemine oli ATS § 83 p 3 alusel peatunud;

2) vastustaja luges kuuekuulise tähtaja ATS § 77 lg 2 alusel peatunuks ka väärteomenetluse ajaks

kuni 31. märtsini 2015. Kaebaja suhtes alustati 5. augustil 2014 väärteomenetlust ja 6. oktoobril

2014 koostati tema karistamise kohta KarS § 218 lg 1 ja LS § 242 lg 2 alusel otsus, mille Harju

Maakohus tühistas. Puuduvad andmed, et väärteomenetluses olid hindamisel asjaolud, millel oli

tähtsust distsiplinaarkaristuse määramisel. Kogutud andmed viitavad pigem sellele, et

väärteomenetlusel puudus kaebaja distsiplinaarkorras karistamisel määrav tähendus. Esiteks ei

peetud distsiplinaarmenetluse algatamisel selle läbiviimise tähtaja määramisel väärteomenetluse

tulemust oluliseks. Teiseks karistati kaebajat distsiplinaarkorras sõltumata sellest, et käskkirja

koostamise hetkeks oli kohus otsuse väärteoasjas tühistanud. Vaidlustatud käskkirja põhjal on

vastustaja seisukohal, et kaebaja „käitumine vastas lisaks distsiplinaarsüüteo tunnustele ka erinevate

väärtegude tunnustele“. Seega leidis vastustaja, et kaebaja käitumises esinesid distsiplinaarsüüteo

tunnused sõltumata väärteomenetluse tulemusest. Käskkirjas esitatud distsiplinaarsüüteo kirjelduse

kohaselt ongi kaebajat karistatud mh selle eest, et ta „lõi eelnevale lisaks käega vastu [kolmandale

isikule kuuluva sõiduauto] juhiukse klaasi ja sülitas sellele“ ning „pani toime n-ö liiklusraevu

väljaelamise“;

3) selle asemel et karistada kaebajat politseiametnikule ilmselgelt sobimatu käitumise (vääritu teo)

eest ATS § 77 lgs 1 sätestatud kuuekuulise tähtaja jooksul, viivitas vastustaja karistamisega

põhjendamatult 3. juulini 2015. Kuna karistus määrati seadusega sätestatud tähtaega rikkudes, on

kaebaja teenistusest vabastatud õigusvastaselt.

14. PPA esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse ja teha uus otsus,

millega jätta kaebus rahuldamata.

15. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas halduskohtu otsuse

ja saatis asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kokkuvõtlikult leidis ringkonnakohus, et

karistuse määramise tähtaega ei ole rikutud, sest ATS § 77 lgs 1 sätestatud kuuekuulise tähtaja

kulgemine peatus ATS § 77 lg 2 alusel väärteomenetluse ajaks. Ringkonnakohus põhjendas otsust

järgmiselt:

1) PPVS § 90 lg 3 alusel kohaldub politseiametnikele distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegade

suhtes ATS § 77. Selle lg 1 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kahe aasta jooksul

distsiplinaarsüüteo toimepanemise päevast arvates, kuid hiljemalt kuue kuu möödumisel päevast,

kui distsiplinaarsüüteost sai teada isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub. ATS § 77 lg 2 näeb

ette, et sama paragrahvi lgs 1 sätestatud kuuekuulise tähtaja kulgemine peatub ajaks, kui

distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatava ametniku avaliku võimu teostamise õigus on

ATS § 83 alusel peatunud või kui samas asjas, kuid teise menetluse käigus on hindamisel asjaolud,

millel on tähtsust distsiplinaarkaristuse määramisel;

2) avaliku teenistuse seaduse eelnõu (193 SE, Riigikogu XII koosseis) seletuskirjas osutatakse

samas asjas toimuva teise menetluse näitena väärteomenetlusele. Ka praegusel juhul toimus sama

3(9)

3-15-1879

sündmuse suhtes 5. augustist 2014 kuni 31. märtsini 2015 väärteomenetlus. Erinevalt halduskohtu

hinnangust nähtub asja materjalidest selgelt, et väärteomenetluse käigus hinnati asjaolusid, millel on

tähtsust distsiplinaarkaristuse määramisel. Kaebaja üks ja sama väidetav käitumine 29. juulil 2014

(teisele sõidukile järsult ette reastumised ja ootamatud pidurdamised, teise sõiduki esiküljeklaasi

vastu käega löömine ja sellele sülitamine) ajendas PPA-d alustama nii väärteomenetlust kui ka

distsiplinaarmenetlust. On selge, et PPA nägi ühes ja samas tegevuses väärtegude ja vääritu teo

tunnuseid. Ka distsiplinaarasja algatamise käskkirjas märgitakse, et 8. septembril 2014 koostati

väärtegude toimepanemise eest kaebajale väärteoprotokoll ja ta võib olla toime pannud PPVS § 86

ps 3 sätestatud vääritu teo. Sellel, kas kaebaja rikkus liiklusseadust ja tekitas liiklusohu ning kas ta

lõi vastu teise sõiduki klaasi, sülitas klaasile ja tekitas teisele sõiduautole kahjustusi, on ilmselgelt

tähtsust distsiplinaarkaristuse määramisel. Neid asjaolusid hinnati väärteomenetluses;

3) tõenditele ei tugine halduskohtu järeldus, et distsiplinaarmenetluse algatamisel ei peetud selle

läbiviimise tähtaja määramisel oluliseks väärteomenetluse tulemust. Sellist järeldust ei saa teha

pelgalt sellest, et distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjas ei viidata ATS §le 77 ega

konstateerita väärteomenetluse tõttu distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja peatumist.

Distsiplinaarmenetluse algatamisel määrati distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte koostamise tähtajaks

28. november 2014 ja distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtajaks 31. detsember 2014. Seega on

algselt määratud tähtajad karistuse määramise kuuekuulisest tähtajast lühemad. Seetõttu polnud vaja

tähtaja peatumist konstateerida. Kuna väärteomenetlust alustati 5. augustil 2014 ja väärteoprotokoll

koostati 8. septembril 2014, sai PPA arvestada võimalusega, et väärteomenetlus on lõppenud

distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte koostamiseks määratud ajaks. Karistuse määramise kuuekuulise

tähtaja kulgemise peatumise konstateerimine oli aga igati asjakohane distsiplinaarmenetluse tähtaja

pikendamise käskkirjades. Seda tehti eelkõige kaebaja teavitamiseks sellest, et distsiplinaarkaristuse

määramise tähtaeg väärteomenetluse ajal ei möödu;

4) halduskohus põhjendas seisukohta, et väärteomenetlusel puudus kaebaja distsiplinaarkorras

karistamisel tähendus, ka sellega, et kaebaja karistamine distsiplinaarkorras ei sõltunud sellest, et

tema suhtes väärteo asjas tehtud otsuse oli maakohus kaevatava käskkirja koostamise hetkeks

tühistanud. Iseenesest on õige, et maakohus tühistas PPA 6. oktoobri 2014. a otsuse. Kuid samal ajal

tegi ta väärteoasjas uue otsuse, millega mõistis kaebaja LS § 242 lgs 1 ettenähtud väärteos süüdi ja

määras rahatrahvi. Lisaks lõpetas maakohus sama otsusega väärteomenetluse süüdistustes

KarS § 218 lg 1 ja LS § 242 lg 2 järgi väärteokoosseisu puudumise tõttu. Siin on aga oluline tähele

panna, et süüdistuses KarS § 218 lg 1 järgi ei olnud väärteomenetluse lõpetamise põhjuseks see, et

sõiduauto klaasi vastu löömine ja sellele sülitamine oli maakohtu hinnangul tõendamata.

Tõendamist ei leidnud sellise tegevusega teisele sõidukile kahjustuste tekitamine.

Distsiplinaarmenetluses ei karistatud kaebajat vara kahjustamise eest. Süüdistuses LS § 242 lg 2

järgi ei olnud väärteomenetluse lõpetamise põhjuseks maakohtu hinnang, et kaebaja ei tekitanud

liiklusohtu. Maakohus heitis ette väärteoprotokollis olnud terminoloogiliselt ebatäpset, tegelikele

sündmustele mittevastavat ja puudulikku väärteo kirjeldust, rõhutades korduvalt, et kohus on seotud

väärteoprotokollis toodud teokirjeldusega, millest ei nähtu, et kaebaja käitumine sundis teist liiklejat

muutma järsult liikumissuunda. Distsiplinaarmenetluses on kaebajale etteheidetav teokirjeldus

täpsem ja sisaldab korduvate liiklusohtlike olukordade tekitamise kirjeldust, sh seda, et teise sõiduki

juht pidi kokkupõrke vältimiseks muutma järsult ja planeerimatult liikumissuunda.

Väärteomenetluses karistusõiguse reegleid arvestades kaebaja jaoks osaliselt soodsale

lõpptulemusele jõudmine ei anna alust seisukohale, et tegemist ei olnud ATS § 77 lg 2 mõttes sama

asjaga. Samuti ei välista distsiplinaarvastutust see, kui vaidlustatud käskkirjas kirjeldatud liiklusohu

tekitamine ning sõiduki klaasi vastu löömine ja sellele sülitamine leiab tõendamist;

4(9)

3-15-1879

5) ATS § 77 lg 2 ei sea distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kulgemise peatumise tingimuseks

võimatust tuvastada distsiplinaarmenetluses asjaolusid, millel on tähtsust. Tähtaja peatumine sõltub

üksnes sellest, et teises menetluses on hindamisel asjaolud, mis on olulised ka

distsiplinaarmenetluses. Sätte sõnastuse järgi on selle eesmärk hoida ära sama asja paralleelset

menetlemist kahes menetluses ja anda distsiplinaarvõimu teostajale võimalus oodata ära teise

menetluse tulemus, minetamata karistuse määramise õigust. Sama asja paralleelne menetlemine

oleks tarbetult koormav distsiplinaarvõimu teostajale ja ametnikule, kelle suhtes on algatatud

distsiplinaarmenetlus. On tõsi, et distsiplinaarmenetluse pikenemine teise menetluse tõttu on

ametnikule koormav. Kuid distsiplinaarmenetluse kestuse ebaproportsionaalselt koormavaks

muutumise hoiab ära ATS § 77 lg 1, mille järgi ei saa distsiplinaarkaristust määrata, kui

distsiplinaarsüüteo toimepanemisest on möödunud kaks aastat;

6) ATS ei nõua kuuekuulise tähtaja kulgemise peatumise vormistamist haldusaktiga. Haldusaktiga

tuleb vormistada distsiplinaarasja menetluse ajaks teenistusest kõrvaldamine, distsiplinaarkaristuse

määramine ja distsiplinaarmenetluse lõpetamine (ATS § 78 lg 2, § 76 lgd 1 ja 2). Ehkki ATS § 72 lg-

s 3 räägitakse distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjast või korraldusest, ei ole nende puhul,

nagu ka distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtaja pikendamise puhul, tegemist mitte haldusaktide,

vaid menetlustoimingutega. Distsiplinaarkaristuse määramise kuuekuulise tähtaja kulgemist ei

peatata. See peatub ATS § 77 lgs 2 nimetatud aluse tekkimisel – kui distsiplinaarsüüteo

toimepanemises süüdistatava ametniku avaliku võimu teostamise õigus peatub ATS § 83 alusel või

kui samas asjas, kuid teises menetluses on hindamisel asjaolud, millel on tähtsust

distsiplinaarkaristuse määramisel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

16. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja jõustada

halduskohtu otsus. Kassaator väidab järgmist:

1) ringkonnakohus leidis ekslikult, et ATS § 77 lgs 1 sätestatud kuuekuulise tähtaja kulgemine

peatus ATS § 77 lg 2 alusel väärteomenetluse ajaks. Selle tähtaja peatumiseks peab olema täidetud

kaks tingimust. Esiteks peab ametnik olema distsiplinaarsüüteos süüdistatav. Kaebaja oli aga

distsiplinaarmenetluse algatamisest distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte esitamiseni 1. juunil 2015

kahtlustatav. Tähtaja peatumine oli võimalik alles 1. juunist 2015. Teiseks peab

distsiplinaarmenetluses olema teatavaks tehtud ja ametnikule peab olema arusaadav, et samas asjas,

kuid teises menetluses on hindamisel asjaolud, millel on tähtsust distsiplinaarkaristuse määramisel.

See peab olema kajastatud ka distsiplinaarmenetluse dokumendis;

2) kaebaja ei teadnud ega saanudki teada, et distsiplinaarmenetluse kuuekuuline tähtaeg peatus

väärteoasjas kohtuotsuse jõustumiseni. Distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja järgi oli

distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtaeg 31. detsember 2014. Selles käskkirjas pole viidet, et

väärteomenetluses on hindamisel asjaolud, millel on tähtsust distsiplinaarkaristuse määramisel,

hoolimata sellest, et käskkirja alusel teadis vastustaja väärteomenetlusest;

3) kuuekuuline tähtaeg peatus alles 31. detsembrist 2014, mil vastustaja kasutas ATS § 77 lgs 2

sätestatud võimalust ära oodata väärteoasjas tehtava

kohtulahendi jõustumine.

Distsiplinaarmenetluse algatamisel ja selle läbiviimise tähtaja määramisel ei peetud

väärteomenetluse tulemust oluliseks;

4) ringkonnakohus oletas vastustaja asemel, et kuna väärteomenetlust alustati 5. augustil 2014 ja

väärteoprotokoll koostati 8. septembril 2014, siis sai PPA arvestada, et väärteomenetlus on

5(9)

3-15-1879

distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte koostamiseks määratud ajaks lõppenud. Sellist võimalust ja selle

võimalikku arvestamist ei ole vastustaja üheski distsiplinaarmenetluse dokumendis kajastanud.

Ringkonnakohus on meelevaldsel seisukohal, leides, et karistuse määramise kuuekuulise tähtaja

kulgemise peatumise konstateerimine distsiplinaarmenetluse tähtaja pikendamise käskkirjades oli

asjakohane teavitamaks kaebajat, et distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg ei möödu

väärteomenetluse ajal;

6) ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et väärteomenetlusel ja maakohtu otsusel ei olnud

distsiplinaarkorras karistamisel tähendust. Vastustaja ei pidanud väärteomenetluse tulemust

distsiplinaarmenetluse algatamisel menetlustähtaja määramisel oluliseks ja karistas kaebajat

sõltumatult sellest, et kohtuvälise menetleja väärteoasja otsus oli kaevatava käskkirja koostamise

ajaks tühistatud. Kaevatavas käskkirjas on vastustaja seisukohal, et kaebaja „käitumine vastas lisaks

distsiplinaarsüüteo tunnustele ka erinevate väärtegude tunnustele“. Seega leidis vastustaja, et

kaebaja käitumises on distsiplinaarsüüteo tunnused sõltumata väärteomenetluse tulemusest;

7) ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et distsiplinaarmenetlus peatus selle alustamisest.

Vastustaja ei ole üheski distsiplinaarmenetluse dokumendis enne 31. detsembri 2014. a käskkirja

väljaandmist kajastanud ega kaebajale teatavaks teinud, et tähtaeg peatus 24. septembril 2014 ning

et teise menetluse käigus on hindamisel asjaolud, millel on tähtsust distsiplinaarkaristuse

määramisel.

17. PPA on seisukohal, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

18. Vaidluse põhiküsimus on, kuidas tõlgendada ATS § 77 lgt 2, mille järgi distsiplinaarkaristuse

määramiseks sama paragrahvi lõikega 1 kehtestatud kuuekuuline tähtaeg peatub, kui teise menetluse

käigus on hindamisel asjaolud, millel on tähtsust distsiplinaarkaristuse määramisel. Sättele antud

tõlgendusest sõltub, kas kaebaja karistamisel järgiti kuuekuulist tähtaega.

19. Ringkonnakohus on seisukohal, et distsiplinaarkaristuse määramise kuuekuulise tähtaja

kulgemist teise menetluse ajaks ei peatata, aga see peatub siis, kui samas asjas, kuid teises

menetluses on hindamisel asjaolud, millel on tähtsust distsiplinaarkaristuse määramisel (vt

käesoleva otsuse p 15 alap 6). Sisuliselt tähendab see, et kuuekuulise tähtaja kulgemine peatub teise

menetluse ajaks automaatselt ega vaja eraldi otsustust. Ringkonnakohus leidis, et kaebajale määrati

distsiplinaarkaristus seetõttu tähtaegselt. Kaebaja väidab, et 3. juulil 2015, mil talle määrati

distsiplinaarkaristus, oli kuuekuuline tähtaeg möödunud. Kaebaja on seisukohal, et ATS § 77 lgs 1

sätestatud kuuekuuline tähtaeg ei peatu teise menetluse ajaks automaatselt ja et see tähtaeg peatus

alles 31. detsembril 2014, mil vastustaja muutis distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtaja sõltuvaks

väärteo asjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

Kolleegium nõustub kaebajaga.

II

20. ATS § 77 lgs 2 sätestatakse: „Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kuuekuulise tähtaja

kulgemine peatub ajaks, kui distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatava ametniku avaliku

6(9)

3-15-1879

võimu teostamise õigus oli käesoleva seaduse § 83 alusel peatunud või kui samas asjas, kuid teise

menetluse käigus on hindamisel asjaolud, millel on tähtsust distsiplinaarkaristuse määramisel.“

ATS § 77 lgs 2 on sätestatud kaks õigusnormi. Esimene reguleerib kuuekuulise tähtaja kulgemist,

kui ametniku avaliku võimu teostamise õigus on peatunud. Teine õigusnorm reguleerib sama tähtaja

kulgemist, kui teise menetluse käigus on hindamisel asjaolud, millel on tähtsust

distsiplinaarkaristuse määramisel. Praeguses asjas on vaatluse all teine õigusnorm.

Seadustes eristatakse tähtaja kulgemise peatumist ja tähtaja kulgemise peatamist. Tähtaja kulgemise

peatamine eeldab vastavasisulist otsustust. Tähtaja kulgemine peatub aga automaatselt. Kolleegium

on alljärgnevatel põhjendustel seisukohal, et ATS § 77 lgs 2 kasutatakse praegu vaatluse all oleva

õigusnormi kohta eksitavalt väljendit „tähtaja kulgemine peatub“.

21. ATS § 77 lgs 2 sätestatud lause esimeses osas kasutatakse sõnastust „tähtaja kulgemine peatub

ajaks“. See tähendab tõepoolest tähtaja automaatset peatumist ja laieneb grammatiliselt ka lause

teises osas nimetatud juhtumile, mil paralleelselt distsiplinaarmenetlusega toimub teine menetlus,

näiteks väärteomenetlus, kriminaalmenetlus või maksumenetlus.

ATS § 77 lg 2 mõistmisel ei saa aga lähtuda pelgalt sätte ühest sõnastusviisist, mis on kollisioonis

sama sätte teise sõnastusviisiga.

Sama lause teises osas on kirjas „kui teise menetluse käigus on hindamisel asjaolud, millel on

tähtsust“. See sõnastus on eelmisele vastupidise sisuga ja eeldab tähtaja kulgemise peatumiseks

teadmist teise menetluse toimumisest, selles eelduslikult tuvastatavatest asjaoludest ning neile

hinnangu andmist. Kuid pelgalt teadmine teisest menetlusest ja selle võimalikust tähendusest

distsiplinaarmenetlusele ei saa mõjutada distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kulgemist. Tähtaja

kulgemise peatumiseks on vaja ka otsustust, millega tuvastatakse, et teise menetluse käigus

hinnatavatel asjaoludel on või võib olla tähtsust distsiplinaarmenetluses. Otsustust on vaja ka

selleks, et määrata selgelt kindlaks ajavahemik, mil tähtaja kulgemine on peatunud. Nimelt ei sätesta

ATS § 77 lg 2, et tähtaja kulgemine peatub kogu teise menetluse läbiviimise ajaks. Otsustuse

olemasolu peab olema isikule, kelle suhtes see tehakse, teada ning otsustuse olemasolu ja tegemise

aeg peab olema hõlpsasti kontrollitav.

22. Kolleegium arvab, et seisukoht, mille järgi tähtaeg peatub automaatselt, ei vii mõistliku

tulemuseni. Kui lähtuda seisukohast, et kuuekuuline tähtaeg peatub automaatselt, siis tuleks teise

menetluse ajal karistuse määramisel põhjendada, miks teises menetluses hindamisel olevad asjaolud

pole distsiplinaarkaristuse määramisel tähtsad, ja näidata, et karistuse määramise tähtaja kulgemine

ei ole seetõttu peatunud. Distsiplinaarmenetluse läbiviijal ei pruugi olla ja harilikult ei olegi

juurdepääsuõigust teise menetluse materjalidele. Distsiplinaarmenetluses on praktilisem ja lihtsam

teha otsustus tähtaja peatumise kohta. Vastupidine seisukoht võib põhjustada ka asjatuid vaidlusi

kohtumenetluses.

Samuti oleks tähtaja kulgemise automaatne peatumine näiteks kriminaalmenetluse ajaks eluvõõras,

sest harvad pole juhtumid, kus kriminaalmenetlus kestab kauem kui kaks aastat. ATS § 77 lg 1 järgi

võib distsiplinaarkaristuse määrata kahe aasta jooksul distsiplinaarsüüteo toimepanemise päevast

arvates.

23. Tähtaja kulgemine tuleb eeltoodud põhjustel peatada hõlpsasti kontrollitava otsustusega. Sellise

otsustuse saab teha distsiplinaarkaristuse määramise õigusega isik käskkirja või korralduse teel.

7(9)

3-15-1879

Kolleegium on seisukohal, et selline otsustus, nagu ka distsiplinaarmenetluse algatamine, on

menetlustoiming, mis ei määra kindlaks menetluses tehtava sisulise otsustuse lõpptulemust.

ATS § 72 lg 3 järgi tuleb distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjas või korralduses määrata ka

distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtaeg. Selles käskkirjas või korralduses saab seega ära näidata

ka kuuekuulise tähtaja peatumise, kui distsiplinaarmenetluse algatamisel on alust arvata, et teises

menetluses on hindamisel asjaolud, millel on tähtsust distsiplinaarkaristuse määramisel. Praktilisem

on aga teha see otsustus siis, kui distsiplinaarsüüteos kahtlustatav ametnik on pärast seda, kui

distsiplinaarmenetluse algatamise käskkiri või korraldus on talle kätte toimetatud, ATS § 73 lg 3

alusel ära kuulatud. Sel juhul tuleks muuta distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjas või

korralduses menetluse läbiviimise tähtaega, peatades selle kulgemise näiteks teises menetluses

tehtud otsuse jõustumiseni. Kui menetluse peatamist eeldavad asjaolud ilmnevad või langevad ära

distsiplinaarmenetluse hilisemas staadiumis, siis tuleks distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja

või korraldust samuti muuta. Käskkirja või korralduse muutmisega saab ka taastada tähtaja

kulgemise selleks, et distsiplinaarsüüteos kahtlustava ametniku suhtes saaks teha avaliku teenistuse

seaduses sätestatud menetlustoiminguid, näiteks tutvustada talle ATS § 73 lg 7 alusel

distsiplinaarmenetluse kokkuvõtet, et ametnik saaks esitada selle kohta oma arvamuse ja vastuväited

(vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 21. novembri 2017. a otsus asjas nr 315325, pd 19.5 ja 20).

Karistuse saab määrata pärast seda, kui tähtaja kulgemine on taastatud.

III

24. Kuna kuuekuuline tähtaeg ei peatu automaatselt, siis ei saa vaidluse lahendamisel lähtuda

ringkonnakohtu seisukohast, et vastustajal ei olnud vaja enne väärteo asjas tehtud maakohtu otsuse

edasikaebamist ära märkida tähtaja peatumist, sest distsiplinaarmenetluse algatamisel määrati

menetluse läbiviimiseks vähem kui kuus kuud.

25. ATS § 77 lgs 1 seostatakse kuuekuulise tähtaja algus päevaga, mil distsiplinaarsüüteost sai teada

isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub.

Vaidluse all ei ole järgmised asjaolud. Esiteks leidis halduskohus, et kuuekuuline tähtaeg hakkas

kulgema 18. augustist 2014, mil kaebaja vahetu juht (välijuht) sai teada distsiplinaarsüüteost

(vt käesoleva otsuse p 13 alap 1; halduskohtu otsuse p 5.2). Nimelt kinnitas vastustaja esindaja

halduskohtu istungil: „… ei vaidle, et 18.08.2014 oli kuupäev, millal sai teada kaebaja vahetu juht

distsiplinaarsüüteost.“ (kohtutoimiku II kd tl 115). Teiseks oli distsiplinaarkaristuse määramiseks

kehtestatud kuuekuuline tähtaeg peatunud 10. kuni 22. detsembrini 2014, mil kaebaja avaliku võimu

teostamise õigus oli töövõimetuse tõttu ATS § 77 lg 2 alusel ajutiselt 13 päeva peatunud

(halduskohtu otsuse p 5.2; kohtutoimiku I kd tl 46, kohtutoimiku II kd tl 115p). Kolmandaks oli

kuuekuuline tähtaeg PPA peadirektori 31. detsembri 2014. a käskkirja kohaselt peatunud

väärteomenetluse ajaks 31. detsembrist 2014 kuni 31. märtsini 2015 ATS § 77 lg 2 alusel, s.o

väärteo asjas tehtud Harju Maakohtu otsuse jõustumiseni (vt käesoleva otsuse p 7). Harju Maakohtu

otsus väärteo asjas jõustus 31. märtsil 2015 (vt käesoleva otsuse p 8). Neljandaks määrati kaebajale

distsiplinaarkaristus 3. juulil 2015.

Seega määrati kaebajale distsiplinaarkaristus umbes kuu aega pärast ATS § 77 lgs 1 sätestatud

kuuekuulise tähtaja möödumist.

IV

26. Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

8(9)

3-15-1879

27. Kaebaja apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud olid 750 eurot. Kassatsioonimenetluses

kaebaja kantud menetluskulude kohta andmeid ei esitanud. HKMS § 109 lg 6 alusel mõistab kohus

välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kolleegiumi hinnangul on kaebaja

õigusabikulude suurus apellatsioonimenetluses põhjendatud, mistõttu tuleb need täies ulatuses

vastustajalt välja mõista.

Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel

tagastada.

28. HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas otsuses kaebaja nimi kohtu algatusel

tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)