2-16-9052/88 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. juuni 2018. a, Tartu

Tsiviilasja number

2-16-9052

Tsiviilasi

R.R. hagi Tartu linna vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks ja hüvitise saamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 21. detsembri 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R.R. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

5. juuni 2018

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): R.R. (isikukood XXX)

Vastustaja (kostja): Tartu linn (registrikood 75006546),

esindaja vandeadvokaat Alo Noormets

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 21. detsembri 2017. a otsus

muutmata ja R.R. apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

2. Jätta

maakohtus

ja

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUS MAAKOHTUS ASJA ESIMESEL LÄBIVAATAMISEL

1. R.R. (hageja) esitas Tartu linna (kostja) vastu hagi töölepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks. Hageja täiendas hagiavaldust ning palus töölepingu lõpetamisel mõista kostjalt

hageja kasuks välja hageja kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise.

Hagiavalduse kohaselt töötas hageja alates 01.09.1986 tähtajatu töölepingu alusel Tartu Mart

Reiniku Koolis XXX. Kostja ütles 10.05.2016 hagejale töölepingu alates 10.08.2016 erakorraliselt

üles töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel. 26.05.2016 esitas kostja hagejale uue

avalduse töölepingu ülesütlemiseks TLS § 89 lg 1 alusel koondamise tõttu. Avalduses sisaldus soov

võtta 10.05.2016 esitatud avaldus tagasi. Kostja ei hoiatanud hagejat enne töölepingu TLS § 88 lg

1 p-de 5 ja 6 alusel ülesütlemist, jättes sellega järgimata TLS § 88 lg-s 3 sätestatud kohustuse.

Kostjal ei olnud alust töölepingut üles öelda, kuna hageja ei ole oma tegevusega usalduse kaotust

ega usaldamatust põhjustanud. Kostja 26.05.2016 esitatud avaldus on tühine, kuna kostja ei saanud

töölepingu ülesütlemise alust ühepoolselt muuta, koondamisolukorda polnud ja koondamine on

põhjendamata. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 2 alusel tuleb jätta TLS § 107 lg 2 kohaldamata, sest

kostja kuritarvitab oma õigusi. TLS § 107 lg 2 on põhiseadusega vastuolus.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata või hagi rahuldamisel lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2

alusel alates 09.08.2016.

Kostjal oli õigus öelda 10.05.2016 hagejale tööleping üles TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel, kuna

hageja jättis tööülesande täitmata. Hageja tegevuse tõttu oli vaja õpilasele pandud hinnet

korrigeerida, mistõttu kaotas lapsevanem kooli vastu usalduse. Asjaolusid arvestades ei saanud

eeldada, et kostja hoiatab hagejat. Koondamise tõttu lõpetati tööleping seetõttu, et see oleks olnud

hagejale soodsam. Kostja loobus 26.05.2016 ülesütlemisavaldusest.

3. Maakohus rahuldas 15.12.2016 otsusega hagi. Maakohus tuvastas, et kostja TLS § 88 lg 1 p-de

5 ja 6 ning § 89 lg 1 alusel töölepingu ülesütlemised on tühised.

Maakohtu otsuse kohaselt ei täitnud hageja korrektselt oma tööülesandeid ning see võis põhjustada

kostja usalduse kaotuse tema vastu ning lapsevanema usaldamatuse kostja vastu. Samas ei olnud

hageja rikkumine nii tõsine, et kostja sai öelda lepingu üles ilma hagejat eelnevalt hoiatamata.

Kostja ei ole viidanud sellele, et tegemist oli hageja tavapärase käitumisega.

Maakohus lõpetas töölepingu TLS § 107 lg 2 järgi alates 10.08.2016 ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja hageja kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise 1968,85 eurot. Maakohus jättis

läbi vaatamata hageja taotluse algatada põhiseaduse järelevalve menetlus TLS § 107 lg 2

põhiseaduspärasuse kontrollimiseks. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, kuid kuna

hagejal ei olnud maakohtus menetluskulusid, jättis maakohus kostjalt menetluskulud välja

mõistmata.

VARASEM APELLATSIOONIMENETLUS

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse

osas, milles maakohus lõpetas töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel ja mõistis kostjalt TLS § 109 lg 1

järgi välja hüvitise. Hageja palus saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks või teha uus otsus,

millega hageja tööle ennistada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu

ajavahemiku eest, mil hageja oli töölt kõrvaldatud. Alternatiivselt palus hageja määrata kindlaks

ning mõista kostjalt TLS § 109 alusel välja õiglane hüvitis. Hageja palus jaotada menetluskulud

seaduse kohaselt.

5. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning hageja

menetluskulud hageja enda kanda.

6. Ringkonnakohus tühistas 18.04.2017 otsusega maakohtu otsuse kostjalt hageja kasuks välja

mõistetud hüvitise suuruse ja menetluskulude jaotuse osas ning saatis asja maakohtule selles osas

uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus õigesti TLS § 107 lg-t 2. Riigikohtu üldkogu on

14.05.2014 otsuses 3-2-1-79-13 leidnud, et töölepingu õigusvastasele ülesütlemisele ei järgne

rikkumisele eelnenud olukorra taastumist ehk töösuhte jätkumist. Seega tuleb jätta rahuldamata

hageja tööle ennistamise taotlus. Maakohus lõpetas töölepingu kooskõlas TLS § 107 lg-ga 2 ja § 97

lg-tega 1 ja 2 ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel.

Kui kohus lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel, peab kohus mõistma tööandjalt töötaja kasuks

välja hüvitise TLS § 109 lg 1 järgi. TLS § 109 lg 1 alusel makstava hüvitise suurus peaks aitama

ära hoida TLS § 107 lg 2 kuritarvitamist ning tagama töötajale efektiivse õiguskaitsevahendi

tööandjapoolse lepingurikkumise korral. Maakohus ei arvestanud hagejale hüvitise väljamõistmisel

tsiviilõiguse üldpõhimõtetega. Hageja on menetluse kestel tuginenud sellele, et kostja on väga pikka

aega kestnud töösuhte lõpetanud õigusi kuritarvitades ning ei käitunud heas usus võlaõigusseaduse

(VÕS) § 6 järgi.

Kuigi hageja esitas menetluses nõude TLS § 109 lg 1 alusel kolme kuu keskmise töötasu suuruse

hüvitise saamiseks, pidanuks maakohus tsiviilasja aluseks olnud asjaolusid arvestades selgitama

hagejale tema menetluslikke õigusi. Töövaidlusorganil on kohustus töötajale selgitada, et tööandja

taotleb TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamist ning et töötajal on õigus taotleda TLS § 109

lg 1 esimeses lauses sätestatust suuremat hüvitist.

MENETLUS MAAKOHTUS ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

7. Asja uuel läbivaatamisel maakohtus avaldas hageja, et tal on tekkinud hagi esemena varaline

kahju 67 719,88 eurot (sh saamata jäänud tulu 6027,68 eurot ja tulevikus saamata jääv tulu

61 692,20 eurot) ja mittevaraline kahju 20 000 euro ulatuses, kuid ta jätab hüvitise lõpliku suuruse

kohtu otsustada. Eelistungil avaldas hageja, et soovib hüvitist kokku 50 000 eurot. Pärast eelistungit

tegi hageja kostjale kompromissiettepaneku, mille järgi maksab kostja hagejale TLS § 109 lg 1

alusel ja menetluskulude hüvitiseks kokku 30 000 eurot.

Hageja esitas kohtule temale antud tänukirjad ja tunnustused, mis tõendavad, et ta oli väärtuslik

töötaja ja võis olla kindel, et saab kostja juures samal ametikohal töötada kuni pensioniea

saabumiseni, tõendi veebruaris 2017 XXX konverentsil osalemise kohta ning mittevaralise kahju

tekkimist tõendava haigusloo väljavõtte (II kd, tl 84-89).

Kohtuistungil jäi hageja 30 000 euro suuruse nõude (sh menetluskulud) juurde. Hageja selgituse

kohaselt on tema tervis halb, ta on osalenud konkurssidel ja käinud töövestlustel, kuid ei ole

osutunud valituks (II kd, tl 155-156). Hageja märkis, et tema varaline kahju (sh saamata jäänud tulu

töölepingu lõpetamisest augustis 2016 kuni septembrini 2017 ja tulevikus saamata jääv tulu alates

oktoobrist 2017 kuni pensioniea saabumiseni) on kokku 67 026 eurot ning mittevaralise kahju (s.o

hageja füüsiline ja hingeline valu ja kannatused) suurus on 20 000 eurot. Hageja mittevaraliseks

kahjuks on tema emotsionaalsed läbielamised, mille tõttu on tal diagnoositud raske depressioon ja

ta saab ravi ning tema elukvaliteet on langenud. Töölepingu ebaseaduslik lõpetamine pärast 30-

aastast töötamist ja saadud tunnustusi oli hagejale suur šokk. Hageja on nördinud, et kostja suhtub

temasse halvasti ja alandavalt ning on menetluses asunud seisukohale, et hageja töös oli kogu aeg

probleeme. Hageja palus kohtul otsustada TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise suuruse ja see kostjalt

hageja kasuks välja mõista. Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja menetluskulu 2200 eurot.

8. Kostja teatas maakohtu menetluses, et on valmis sõlmima hagejaga kompromissi, millega kostja

maksab hagejale hüvitiseks 3938,70 eurot, s.o hageja kuue kuu keskmise töötasu. Hüvitise

väljamõistmisel tuleb arvestada, et töölepingu erakorralisel ülesütlemisel järgis kostja

etteteatamistähtaega. Hagejal oli etteteatamistähtajal piisavalt aega leida endale uus töö. Seda, et

hageja ei olnud erialase töö või ümberõppe võimaluste otsimisel piisavalt aktiivne, kinnitab asjaolu,

et ta võttis ennast töötuna arvele alles viis kuud pärast töölepingu lõppemist. Hageja ei ole osalenud

Tartu ja Tartu lähiümbruse koolides väljakuulutatud XXX konkurssidel. Eelistungil pakkus kostja

kompromissina hagejale hüvitiseks 6000 eurot, kohtuistungil 9000 eurot. Hagi rahuldamisel kostja

pakutud kompromissi ulatuses palus kostja jätta kõik menetluskulud hageja kanda ning mõista

temalt välja kostja menetluskulu 1375 eurot kohustusega maksta selle tasumiseni viivist.

9. Maakohus rahuldas hageja hüvitise nõude osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

7875,36 eurot. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.

Pooled ei vaidle enam töölepingu 10.05.2016 ülesütlemise tühisuse ega töölepingu lõppemise üle

ning selles osas on maakohtu 15.12.2016 otsus jõustunud. Pooled vaidlevad kostjalt hageja kasuks

TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetava hüvitise suuruse üle.

Kohus leidis, et asja uuel läbivaatamisel hageja esitatud asjaolud ja tõendid annavad aluse mõista

kostjalt välja TLS § 109 lg 1 esimeses lauses sätestatust suurema hüvitise. Samas tuleb seaduses

sätestatust suurema hüvitise väljamõistmisel arvestada ka kostja huvidega ning võlaõigusseaduse

kahju hüvitamise sätetega (VÕS 7. ptk, mh VÕS § 127, § 128, § 134 lg 1 ning §-d 139 ja 140).

Olukorras, kus kahju täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha või see on seotud eriliste

raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, on kohtul õigus otsustada hüvitise suurus VÕS § 127

lg 6 ja TsMS § 233 alusel oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades.

Kohus leidis, et hagejal on TLS § 109 lg 1 alusel õigus nõuda kostjalt saamata jäänud tulu

ajavahemiku eest 10.08.2016 kuni 18.05.2017, s.o töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni

ajani, mil jõustus kohtuotsus, millega lõpetati tööleping samast kuupäevast. Hiljemalt alates

ringkonnakohtu otsuse jõustumisest ei saanud hageja enam arvata, et kohus ei lõpeta töölepingut

TLS § 107 lg 2 järgi või lõpetab selle ülesütlemisavalduses märgitust hilisemast ajast. Seetõttu ei

ole kohtu arvates alust lugeda saamata jäänud tulu arvutamise ajavahemiku hulka edasise vaidluse

aega, mil pooled vaidlevad üksnes hüvitise suuruse üle.

Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et kuni töölepingut lõpetava kohtuotsuse jõustumiseni saamata

jäänud töötasu väljamõistmine on vastuolus TLS § 109 lg-ga 3 ja § 100 lg-ga 3. Selle sätte järgi on

välistatud sama aja eest hüvitise kahekordne maksmine. TLS § 109 lg 3 kinnitab, et TLS § 109

lõikes 1 ettenähtud hüvitisena võib töötaja nõuda kuni otsuse jõustumiseni saamata jäänud töötasu.

Ka TLS § 100 lg 3 ei välista töölepingut lõpetava kohtuotsuse jõustumiseni saamata jäänud töötasu

nõudmist TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitisena tähtajatu töölepingu kohtus lõpetamise korral.

Kostja ei ole väitnud, et ta on maksnud hagejale kuni töölepingut lõpetava kohtuotsuse jõustumiseni

töötasu. Töötaja õigust nõuda kuni töövaidlusorgani jõustumiseni saamata jäänud töötasu TLS

§ 109 lg 1 hüvitise hulgas, on tunnustanud ka Riigikohus. Samuti viitas hageja sellisele õigusele

praeguse asja läbivaatamisel ringkonnakohus.

Kohus ei nõustunud hagejaga, et kostjal on kohustus maksta hagejale varalise kahju hüvitisena

töötasu kuni tema pensioniea saabumiseni. TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise väljamõistmine hageja

pensioniea saabumiseni ei ole kooskõlas selle sätte ega ka kahju hüvitamist reguleerivate normide

mõtte ja eesmärgiga.

TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitise hulgas tulevikus saamata jäänud tulu väljamõistmisel arvestab

kohus VÕS § 139 lg-tes 1 ja 2 sätestatut. Hagejal oli nendest sätetest tulenevalt kohustus kahju

vähendada, st vajadusel otsida uut tööd. Hageja arvamus, et tal ei ole võimalik erialast tööd leida,

ei anna alust jätta see säte kohaldamata. Samuti on ekslik hageja arusaam, et ta peaks leidma

samaväärse töö. VÕS § 139 lg 2 ei piira kahju vähendamiseks uue töö otsimist üksnes erialase või

samaväärse tööga. Kuna TLS § 109 lg 1 ega ükski teine säte ei kohusta tööandjat kindlustama

töötajat pärast töösuhte lõppemist tööga, ei saa hagejal olla õigustatud ootust, et kostja tagab talle

uue töö. Ka asjaolu, et hagejal on pensioniea saabumiseni jäänud seitse aastat, ei anna alust jätta

VÕS § 139 lg 2 kohaldamata. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et hageja vanus võib takistada

töö saamist. Seitse aastat pensioniea saabumiseni on piisavalt pikk aeg, et töö leida, sh läbida

vajadusel täiend- või ümberõpe. Hageja arvamus, et tal ei ole võimalik tööd leida nt seetõttu, et

kostja annab tema kohta negatiivse hinnangu, on oletuslik ja eluliselt ebausutav.

Kostja teatas hagejale töölepingu ülesütlemisest TLS § 97 lg 2 p-s 4 sätestatu kohaselt ette vähemalt

90 kalendripäeva. Töölepingu ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg on ülesütlemist pehmendav

meede, mille eesmärgiks on anda töötajale teada töösuhte lõppemisest ning võimaldada talle aega

uue töö otsimiseks. Hiljemalt 18.05.2017, mil jõustus ringkonnakohtu 18.04.2017 otsus, ei saanud

hageja arvata, et töösuhe jätkub. Kohtu hinnangul oli hagejal piisavalt aega uue töö leidmiseks.

Hageja väitel tekkis tal töölepingu ootamatu ülesütlemisega šokk, mis tõi kaasa raske depressiooni

ja selle raviga kaasnenud emotsionaalsed läbielamised ja elukvaliteedi languse. Kohus möönis, et

pikaajalise töösuhte lõppemine võis hagejat oluliselt häirida ja kurvastada ning mõjutada tema

tervislikku seisundit. Kohus leidis, et hageja nõutav 20 000 eurot ei ole mõistlik, õiglane ega

ühiskonna üldise heaolu tasemele vastav rahasumma.

Hageja väited ja tõendid ei kinnita, et ta haigestus töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise tõttu.

Kohtu arvates saab lähtuda eeldusest, et hagejal diagnoositud haigused võisid töölepingu

ebaseadusliku ülesütlemise ja sellega kaasnenud vaidluse tõttu mingil määral süveneda.

Kohus nõustus hagejaga, et tunnistajana vande all ära kuulatud koolidirektori hageja töö kohta antud

ütlused ei mõjuta töölepingu ülesütlemise tühisust. Siiski saab tunnistaja ütlustega arvestada

hagejale väljamõistetava hüvitise suuruse määramisel TLS § 109 lg 1 teise lause järgi.

Kostja ei ole väitnud, et hageja on saanud töötasu asemel muud sissetulekut vms kahju tekitamise

tagajärjel saadud kasu, mis tuleks VÕS § 127 lg 5 alusel hüvitisest maha arvata. Küll aga on hageja

avaldanud, et Eesti Töötukassa on maksnud talle hüvitist ja/või toetust 1884 eurot.

Arvestades praeguse vaidluse asjaolusid, mh seda, et hageja esitas mh mittevaralise kahju

hüvitamise aluseks olevad asjaolud ja tõendid, pidas kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja

kasuks välja tema kaheteistkümne kuu keskmise töötasu suurune hüvitis. Selline hüvitise suurus on

kooskõlas mõlema poole huvidega, sh arvestab kohus asjaoluga, et kostja ei ole kasumit saav

äriühing, hagejale väljamõistetav hüvitis ei koorma kostjat liigselt ega rikasta hagejat alusetult, kuid

tagab töölepingu lõpetamisega hagejale tekitatud kahju hüvitamise. Kohus leidis, et hagejale

väljamõistetav hüvitis vastab ka ühiskonna üldise heaolu tasemele ja ei riiva mõistliku isiku

õiglustunnet.

Pooled ei vaidle hageja töötasu suuruse üle. Kostja arvutuse kohaselt oli hageja töötasu ühes kuus

keskmiselt 656,28 eurot. Hageja on kostja arvutusega nõustunud. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks

välja mõista 7875,36 eurot.

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS ASJA TEISTKORDSEL LÄBIVAATAMISEL

10. Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu

resolutsiooni punkte 1 ja 2. Hageja palub taastada hageja endine töökoht. Samuti palub hageja

määrata kindlaks ja kostjalt välja mõista hagejale hüvitis TLS § 109 alusel, mis on hageja suhtes

õiglane. Menetluskulud palub hageja jagada vastavalt seadusele.

Maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid, ei ole arvestanud kõiki asjaolusid ega hageja taotlusi,

mis oluliselt mõjutas kohtulahendit. Seetõttu on kohus teinud otsuse, mis riivab hageja õiglustunnet

ega vasta hagi nõuetele.

Hagejale on arusaamatu, miks ta ei saaks jätkata oma tööd õpetajana samas koolis.

Hagejal on õigus õiglasele hüvitusele. Õiglane summa oleks 50 000 eurot. Selle hüvitise alla

mahuksid TLS § 109 lg 1 sätestatud ja ringkonnakohtu poolt antud suunised: varaline kahju

(saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ja tekkinud mittevaraline

kahju (RKTKo 3-2-1-1-79-13).

Hagejal on erialase töö leidmine erinevatel põhjustel väga väike.

Hagejal tekkis mittevaraline kahju tema paigutamisel kinnisesse psühhiaatriaosakonda.

11. Ringkonnakohus tegi 07.02.2018 määruse, millega võttis apellatsioonkaebuse menetlusse osas,

milles hageja vaidlustab tema kasuks kostjalt väljamõistetava hüvitise suuruse ning andis kostjale

tähtaja apellatsioonkaebusele vastamiseks.

Ringkonnakohus keeldus sama määrusega apellatsioonkaebust menetlusse võtmast osas, millega

hageja taotles töökohale ennistamist.

12. Kostja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata.

Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda.

Hageja ei ole kaebuses toonud välja ühtegi konkreetset TsMS § 631 lg 1 ja § 663 lg 3 sätestatud

asjaolu. Hageja on üksnes korranud varasemas menetluses esitatud seisukohti ega ole kordagi

põhjendanud, miks ta leiab, et maakohus on oma otsuses TLS § 109 lg 1 hüvitise määramisel

rikkunud mingit õigusnormi või tuvastanud ebaõigesti mingi asjaolu.

Ükski apellatsioonkaebuses toodud seisukoht ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja

muutmiseks. Maakohus on oma otsuses äärmise põhjalikkusega tuvastanud TLS § 109 lg 1 hüvitise

suuruse määramise aluseks olevaid asjaolusid ning ammendavalt analüüsinud, miks ta peab

põhjendatuks mõista vastav hüvitis välja just 12 kuu keskmise töötasu ulatuses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus leiab, et ükski apellatsioonkaebuses esitatud väidetest ei anna alust maakohtu

otsuse muutmiseks ega tühistamiseks.

Maakohtu otsus on igakülgselt seaduslik ja põhjendatud, mistõttu ringkonnakohus jätab TsMS

§ 657 lg 1 p 1 alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse õiguslike põhjendustega ning maakohtu hinnanguga

tõenditele ega korda neid kõiki TsMS § 654 lg 6 alusel. Maakohus ei ole otsust tehes rikkunud

menetlusnorme ega kohaldanud valesti materiaalõigusnorme.

14. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatule märgib ringkonnakohus järgmist.

Riigikohus selgitas tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13 (p 32.3) tehtud otsuses, et TLS § 109 lg-s 1

ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul

kohaldatakse TLS § 1 lg-st 3 tulenevalt VÕS-i 7. peatüki sätteid. Töövaidlusorganil on võimalik

selle hüvitise koosseisus mõista tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitis tulu eest, mis töötajal jäi

saamata ajavahemikul alates töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni TLS § 107 lg 2 alusel

töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni. Lisaks on TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise

koosseisus töötajal võimalik nõuda ja töövaidlusorganil tööandjalt töötaja kasuks välja mõista

hüvitis pärast töölepingu lõppemist saamata jääva töötasu ja töölepingu ebaseadusliku

ülesütlemisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Seega hõlmab TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis

erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata

jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju.

Seega on maakohus õigesti mõistnud kostjalt hageja kasuks välja hüvitise ühtse summana, lähtudes

TLS § 109 lg 1 sõnastusest.

15. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul õigesti kohaldanud TLS § 109 lõike 1 teises lauses

sisalduvat kohtu diskretsiooniõigust, mille kohaselt võib kohus muuta sama sätte esimeses lauses

sätestatud hüvitise suurust (üldjuhul töötaja kolme kuu keskmine töötasu), arvestades töölepingu

ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Maakohus mõistis kõiki asjaolusid ning ühtlasi

poolte huve arvestades kostjalt hageja kasuks välja hüvitise hageja 12 kuu keskmise töötasu

ulatuses. Seejuures on maakohus oma kaalutlusõiguse teostamist kõigiti nõuetekohaselt

põhjendanud, käsitledes muuhulgas nii hageja nõude koosseisu kuuluvat saamata jäänud/jääva tulu

kui ka mittevaralise kahju komponente.

Maakohus ei ole asja uuel läbivaatamisel rikkunud hüvitise suuruse kindlaksmääramisel

kaalutlusõiguse piire ning ringkonnakohtu hinnangul puudub alus sekkuda maakohtu

diskretsiooniõiguse teostamisse. Asjaolu, et hageja hinnangul olnuks õiglase hüvitise suuruseks

50 000 eurot maakohtu poolt õiglaseks peetud hageja 12 kuu keskmise töötasu asemel, ei tähenda

automaatselt, et maakohus on õiglase hüvitise suuruse määramisel eksinud. Maakohus on

selgitanud, miks ei saa lugeda hageja nõuet 50 000 euro ulatuses põhjendatuks.

16. Eeltoodust lähtudes on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus jätab sarnaselt maakohtuga menetluskulud poolte endi kanda.

Vastustaja on esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on vastustajal tekkinud

menetluskulud asja teistkordsel läbivaatamisel ringkonnakohtus. Kuludeks on õigusabikulud

summas 500 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole vajalike ja põhjendatud kulutustega

TsMS § 175 lg 1 tähenduses, mis tuleks apellandi poolt hüvitada. Tsiviilasi oli varem juba läbinud

nii maakohtu kui ringkonnakohtu menetluse, ringkonnakohtu 18. aprilli 2017. selgitati õiguslikku

olukorda ning tõendamisele kuuluvad asjaolud olid menetlusosalistele teada.

Sellest lähtudes ei pea ringkonnakohus põhjendatuks kohaldada TsMS § 171 lõiget 1 ning jätab

menetluskulud kummagi poole enda kanda.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/