2-17-11521/15 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.06.2018 Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-11521

Tsiviilasi

XXX

hagi

KÜ

Marta

12/14

vastu

koondamishüvitise,

puhkusehüvitise

ja

viivise

nõudes

Tsiviilasja hind

764,73 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja XXX, (isikukood XXX, elukoht XXX),

lepinguline

esindaja

Jelena

Metsalu

(e-post

metsalu@justest.ee)

Kostja KÜ Marta 12/14 (registrikood 80173312,

asukoht Marta 14-10, 11312 Tallinn), seaduslikud

esindajad Magnus Nirgi ja Diana Tänav ja lepinguline

esindaja Merli Rikolas

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 11.04.2018

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagiavaldus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

2. Jätta menetluskulud XXX kanda.

3. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse

jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult

teatavaks

tegemisest.

Apellatsioonkaebus

võidakse

lahendada

kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. XXX (edaspidi hageja) palub 31.07.2017 kohtule esitatud hagiavalduses seoses töölepingu

lõppemisega 30.04.2017 hageja kasuks Korteriühistult Marta 12/14 (edaspidi kostja) välja

mõista ülesütlemise hüvitise ühe kuu keskmise töötasu ulatuses; puhkuse kompensatsiooni

perioodi eest 01.01.2016 kuni 30.04.2017 ning viivised kuni kohustuse täieliku täitmiseni.

2. Hageja ei nõustu Töövaidluskomisjoni (edaspidi TVK) 28.06.2017 otsusega, mille

kohaselt TVK jättis XXX avalduse korteriühistu Marta 12/14 vastu hüvitise ja viivise nõudes

rahuldamata. Hageja leiab, et TVK ületas nõude piire. Hageja ei esitanud TVK-le nõuet

poolte vaheliste töösuhete tuvastamiseks, nagu on see kirjutatud otsuses. Enne hageja poolt

avalduse esitamist TVK-le ei vaielnud kostja vastu töölepingule ja tegi hagejale ettepaneku

jätkata seda töölepingut teistel tingimustel, millest hageja keeldus. Pooled leppisid kokku

selles, et kostja koondab hageja töökoha kuna kostjale hakkab raamatupidamisteenust

osutama raamatupidamisfirma, hageja aga aitab korda ajada suhted raamatupidamisfirma ja

firmaga, kes jätkab kostja elamus elektrisüsteemi remonti.

3. 05.05.2017 teatas kostja MTA-le hagejaga sõlmitud töölepingu lõpetamisest alates

30.04.2017 aasta TLS § 89 lg 1 alusel (koondamine). Hageja edastas kostjale hageja lõpparve,

mis sisaldas 2017 aasta aprillikuu töötasu, koondamise hüvitis ja kompensatsiooni kasutamata

puhkuse eest. 09.05.2017 aastal kandis kostja hagejale üle ainult 2017 aasta aprillikuu töötasu.

Kostja ütles, et tema pangakontol ei ole piisavalt raha ja sellepärast kannab ta puudu jäänud

summa üle hiljem. Umbes kolm nädalat hiljem teatas kostja hagejale, et välja maksmata

summa on liiga suur ja kostja mõtles ümber ja ei maksa seda summat hagejale.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

4. Kostja leiab, et hagi ei ole põhjendatud ega tõendatud. Kostja palub jätta hagi rahuldamata

ja kõik menetluskulud hageja kanda. Kostja on seisukohal, et hageja ja kostja vahel ei olnud

sõlmitud tööleping vaid töövõtuleping. KÜ Marta 12/14 järelkoosoleku protokolli (koostatud

28. jaanuaril 2015) punktis 5 ei kajastu, et pooled oleks kokku leppinud hageja tööle võtmises

töölepingu

alusel.

Antud

protokoll

kajastab

ainult

kostja

nõusolekut

tasuda

raamatupidamisteenuse osutamise eest 250 eurot ühes kalendrikuus. Poolte vahel puudus

kirjalik leping ning hageja ei ole kordagi alates aastast 2015 kuni 30. aprillini 2017 töölepingu

sõlmimist nõudnud.

5. Kostja ei ole sõlminud enne hagejaga lepingu sõlmimist ega ka pärast hagejaga lepingu

lõpetamist

raamatupidamisteenuse

osutamiseks

töölepingut,

kusjuures

ka

eelmine

raamatupidaja oli kostja juhatuse liige ja KÜ Marta 12/14 liige. Hageja kui kostja juhatuse

liige (kostja juhatuse alates 06.08.2009 kuni 30.03.2017) pidi olema sellise praktikaga kursis

ning tal ei olnud mingisugust põhjust eeldada, et tema on kuidagi nii öelda eelisseisundis ja

töötab kostja heaks töölepingu alusel. Asjaolu, et hageja kasutas ära oma positsiooni juhatuse

liikmena ja märkis ennast omaalgatuslikult MTA-s töölepingu alusel täiskohaga töötavaks

töötajaks, ei too automaatselt kaasa pooltevahelist töölepingulist suhet. Töötamise registri

kanne on informatiivse tähendusega. Lisaks ei ole kostja esitanud hagejale kirjalikku

ülesütlemisavaldust hageja koondamiseks, mis tulenevalt töölepingu seaduse § 95 lg-st 1

tähendab, et vorminõuet rikkudes tehtud ülesütlemisavaldus on tühine.

6. Muuhulgas pöörab kostja hageja tähelepanu asjaolule, et juhul, kui hageja oleks olnud

kostja täiskohaga töötav töötaja, ei oleks kostja tohtinud töölepingu seaduse § 29 alusel

maksta hagejale kui kostja töötajale Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammäärast madalamat

töötasu. Hageja oli oma tööülesannete täitmisel iseseisev. Ta töötas kodus/muus endale

sobivas kohas enda poolt määratud ajal ja oma isiklike töövahenditega. Kostja ei korraldanud

hageja tööprotsessi ning hageja ei allunud kostja töökorraldustele. Hageja ei kasutanud

lepingu kehtivuse perioodi jooksul kordagi puhkust, ei saanud puhkusetasu ega ka nõudnud

seda kostjalt. Puhkusetasu soov tekkis hagejal esmakordselt alles pärast pooltevahelise

lepingu lõppemist 30. aprillil 2017 kui hageja saatis kostjale niinimetatud lõpparve. Enne

TVK-le avalduse esitamist puudus poolte vahel igasugune arutelu lepingu vormi üle, mistõttu

on meelevaldne hageja tõlgendus justkui kostja oleks varasemalt nõustunud, et poolte vahel

oli sõlmitud tööleping. Poolte vahel puudusid TVK-le avalduse esitamise hetkel ja puuduvad

käesoleval hetkel igasugused lõplikud kokkulepped seoses hagejale erinevate hüvitiste ja

puhkusetasude maksmisega.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

7. Kohus leiab, hinnates kõiki kohtule esitatud tõendeid kogumis, et hagiavaldus ei ole

põhjendatud ja rahuldamisele ei kuulu.

8. Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited (TsMS 230 lg 1). TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta

esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu

eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt

ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

9. Hageja väitel olid pooled töösuhtes, kuna juhatuse liige tunnistas kohustust maksta välja

koondamishüvitis ning lepiti kokku, et raamatupidaja koht koondatakse. Kostja leiab vastuses

hagile, et tegemist on töövõtulepinguga. 1.05.2018 seisukohas leiab kostja, et tegemist on

käsunduslepinguga.

10. Kohus tuvastab, et hageja tegi alates 2015 aastast kuni 30. aprillini 2017 KÜ Marta 12/14

raamatupidamist. Vastavalt KÜ Marta 12/14 järelkoosoleku protokolli (koostatud 28.

jaanuaril 2015) punktile 5 otsustati määrata raamatupidamise teenuse osutamise eest tasu

summas 250 eurot (tl 28). Vaidlus puudub selles, et seisuga 30.04.2017 on pooltevahelised

kohustused lõppenud.

11. Vaidlus on selles, kas poolte vahel on töösuhe või mingi muu leping. Kuna töötasu ja

puhkusekompensatsiooni väljamõistmise eelduseks on töösuhte olemasolu kindlakstegemine,

siis tuleb esmalt tuvastada, kas hageja osutas kostjale raamatupidamisteenust töölepingu

alusel või muu lepingu lausel. Tööleping on TLS § 1 kohaselt töötaja ja tööandja kokkulepe,

mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja

kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle

poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused.

TLS § 1 mõtte kohaselt tuleb töösuhte tuvastamisel teha kindlaks eelkõige see, kas töötaja on

tööülesannete täitmisel tööandjaga alluvusvahekorras, st kas väidetaval tööandjal on õigus

korraldada tööprotsessi, anda töötajale juhiseid ja kontrollida tööd ning töötaja on kohustatud

alluma tööandja korraldustele, juhistele ja töökorrale.

12. Riigikohus on märkinud, et kui lepinguga on töötajale võimaldatud teatav iseseisvus nt

töö tegemise viisi, aja ja koha valikul, on töösuhte kindlakstegemiseks mh oluline töötaja

alluvuse määr ehk see, mil määral ta oli seotud kostja korraldustega töö tegemise viisi, aja ja

koha kohta (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-2-1-3-05 (p 15) ja nr 3-2-1-9-05 (p 15) ja TLS § 28

lg 2 esimese lause järgi on töötaja tegelikult tööle lubamine võrdsustatud töölepingu

sõlmimisega, sõltumata töölepingu vormistamisest (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-2-1-41-11, p

14). Vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse TLS § 8 järgi, et pooled sõlmisid

töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid

teistsuguse lepingu. Kolleegium on varasemas praktikas korduvalt rõhutanud, et juhul, kui

poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava

lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja

tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda

töölepinguks. Üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, loeb kohus

sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut (vt nt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 14. juuni 2005. a otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-3-05 (p 18) ja nr 3-2-1-9-05

(p 18), 19. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-10 (p 11).

13. Kostja on selgitanud, et hageja oli oma tööülesannete täitmisel iseseisev. Ta töötas

kodus/muus endale sobivas kohas enda poolt määratud ajal ja oma isiklike töövahenditega.

Kostja ei korraldanud hageja tööprotsessi ning hageja ei allunud kostja töökorraldustele. Kuna

hageja tugines hagiavalduses sellele, et ta tegi kostjale tööd, olles temaga alluvussuhtes, pidi

ta TsMS § 230 lg 1 alusel seda tõendama. Kohus täitis 11.04.2008 toimunud korraldaval

kohtuistungil selgitamiskohustust ning selgitas, et hagejal tuleb tõendada, et poolte vahel oli

sõlmitud tööleping ning hagejal tuli tõendada, et ta tegi tööd tööandja territooriumil, tööandja

juures, tööandja poolt antud vahenditega. Samuti tuli tõendada, et hagejale andis tööd ja

kontrollis tööde täitmist otsene ülemus või tööandja esindaja. Samuti tegi kohus hagejale

ettepaneku tõendada, et talle maksti töö eest palka. Kohus tegi kostjale ettepaneku täiendavalt

tõendada, et poolte vahel oli sõlmitud muu leping (tl 45). Hageja eelpool nimetatut vaatamata

kohtu selgitustele ei tõendanud. Kostjal oli vastupidist väites kohustus tõendada, et pooled ei

olnud töösuhtes või nende vahel oli muu tsiviilõigusega reguleeritav suhe.

14. Vaidlust ei ole selles, et hageja ei kasutanud lepingu kehtivuse ajal kordagi puhkust, ei

saanud puhkusetasu ega nõudnud ka seda kostjalt. Puhkusetasu soovi avaldas hageja

esmakordselt pärast pooltevahelise lepingu lõppemist 30.04.2017, kui hageja saatis kostjale

lõpparve. Hinnates käesolevas asjas kogutud tõendeid leiab kohus, et hageja ja kostja vahel ei

olnud töösuhet. Kostja selgitas 1.05.2018 täiendavalt, et raamatupidaja töömaht kostja juures

on suurusjärgus ca 20 tundi ühes kalendrikuus (raamatupidaja peamine ülesanne on ühistu

liikmetele, keda konkreetselt juhul on 32, arvete koostamine ja on äärmiselt väheusutav, et

hagejal kulus selleks igakuiselt terve kuu ulatuses täiskohaga tööaega) mitte 160 tundi

(täistööaeg) nagu on hageja märkinud MTA töötamise registris. Kohus leiab, et ei ole eluliselt

usutav, et korteriühistu raamatupidaja teeb ühe kuu ulatuses täiskohaga tööd. Hageja ei ole

tõendanud, et hageja ja kostja olid alluvusvahekorras ning kostja korraldas hageja

tööprotsesse ning igapäevast töökorraldust. Kostja on selgitanud, et hageja korraldas oma

tegevusi iseseisvalt.

15. Töölepingu seaduse § 29 lg 6 kohaselt ei või töötajale maksta Vabariigi Valitsuse

kehtestatud alammäärast madalamat töötasu. Hageja oli ennast Maksu- ja Tolliameti (edaspidi

MTA) töötamise registris märkinud täistööajaga töötavaks töötajaks (tl 52). Vastavalt

Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatule, oli 2015 aastal täistööajaga töötamise korral töötasu

alammääraks 390 eurot (bruto), 2016 aastal 430 eurot (bruto) ja 2017 aastal 470 eurot (bruto).

Vaidlus puudub selles, et kostja maksis hagejale kogu lepingu kehtivuse perioodil brutotasuna

327,57 eurot (neto 250 eurot) ühes kalendrikuus, mis on Vabariigi Valitsuse kehtestatud

alammäärast madalam töötasu. Nimetatu on tõendatud ka Maksu- ja Tolliameti väljavõttega

(tl 52).

16. Hageja

tunnistas

kohtuistungil,

et

ta

sõlmis

juhatuse

liikmena

iseendaga

raamatupidamisteenuse osutamiseks töölepingu. Seadusest tulenevalt eeldab töölepingu

sõlmimine kahe või enama osapoole vastavasisulist tahteavaldust. Kohus nõustub kostja

käsitlusega, et asjaolu, et hageja märkis ennast Maksu- ja Tolliametis töölepingu alusel

täiskohaga töötavaks töötajaks, ei too automaatselt kaasa pooltevahelist töölepingulist suhet.

Kohtule esitatud MTA töötamise registri väljavõttest nähtub, kes ja mis perioodil on alates

aastast 2015 kostjale teenust (raamatupidamine ja koristus) osutanud (tl 58). Asjaolu, et kõik

neli isikut on märgitud töölepingu alusel töötavateks töötajateks ei tõenda asjaolu, et kõik

need isikud, sh hageja olid sõlminud kostjaga töölepingu. Kostjale tööd teinud XXX. ja

XXX. on küll märgitud hageja poolt tööle töölepingu alusel, kuid mitte kummalegi neist ei ole

makstud seaduses nõutud töölepinguga ettenähtud tasusid. Mitte kellelegi neist ei ole tasutud

puhkusetasusid ega ka hüvitisi töölepingu lõppemisel olenemata asjaolust, et XXX. ja XXX.

on töötajate registri järgi töötanud töölepingu alusel (tl 59-60). Seega ei allunud hageja kostja

juhatuse liikmete juhtimisele ja kontrollile TLS § 1 lg 1 tähenduses ning poolte vahel puudus

töösuhe. Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et käesoleval juhul on ilmne, et

vaidlusalune leping ei ole tööleping.

17. Järgmisena analüüsib kohus millise lepinguga võib tegemist olla. Teenuse osutamise

lepinguid võib jagada kaheks käsundi tüüpi teenuse osutamise lepinguteks ning töövõtu tüüpi

teenuse osutamise lepinguteks. Töövõtu tüüpi lepingud on suunatud tulemuse saavutamisele.

Käsundusleping on üldjuhul kestvusleping. Õiguskirjanduse kohaselt ei ole töövõtuleping

kestvusleping. Kuna töövõtuleping on suunatud tulemuse saavutamisele, ei saa

töövõtulepingu puhul üldjuhul olla tegemist kestvuslepinguga VÕS § 195 lg 3 tähenduses (vt

Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2009, lk 35). VÕS § 619 alusel

kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele

isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest

tasu, kui selles on kokku lepitud. Kohus nõustub kostja käsitlusega, et raamatupidamisteenuse

osutamise puhul on peamiseks eesmärgiks osutada teenust vastavalt käsundiandja poolt

esitatud infole/andmetele, tuginedes käsundi täitmisel oma erialastele teadmistele ning täites

ühtlasi ka käsundi laadis tulenevat vajalikku hoolsuskohustust.

18. Käsundisaaja on oma tegevuse korraldamisel vaba, ta määrab ise oma töö tegemise aja,

koha ja viisi. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja oli oma tegevuse korraldamisel vaba

ja ta määras ise oma töö tegemise aja ja viisi ning hageja ja kostja vahel oli suuline

käsundusleping, mille kohaselt hageja ehk käsundisaaja osutas kostjale ehk käsundiandjale

teatud teenuseid, so raamatupidamisteenuseid tasuga 250 eurot kuus. Eeltoodust tulenevalt

leiab kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

MENETLUSKULUD

19. TsMS § 162 lg 1 alusel hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Tulenevalt asjaolust, et kohus jättis hagiavalduse rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta

hageja kanda.

20. Kooskõlas TsMS § 174 lõikega 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS §

177 lõikes 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaie Almere

kohtunik