2-16-5282/51 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2165282

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. juuni 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

AL Konsultatsioonid OÜ hagi Best Marine OÜ vastu põhivõla

42 570 eurot, võla sissenõudmiskulude 40 eurot ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2018. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AL Konsultatsioonid OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

55 900 eurot 27 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AL Konsultatsioonid OÜ, esindaja vandeadvokaat Indrek

Naur

Kostja Best Marine OÜ, esindaja vandeadvokaat Britta Oltjer

Asja läbivaatamise kuupäev

21. mai 2018. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2165282

ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Rahuldada kassatsioonkaebus.

3. Tagastada tasutud kassatsioonikautsjon AL Konsultatsioonid OÜ-le.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AL Konsultatsioonid OÜ (hageja) esitas 4. aprillil 2016 Harju Maakohtule hagi Best Marine OÜ

(kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 42 570 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 612 eurot 50 senti ja võla sissenõudmiskulud 40 eurot. Hageja

palus kostjalt välja mõista ka 9259 eurot 40 senti seaduses sätestatud määras viivist põhivõlalt iga

tasumisega viivitatud päeva eest alates 15. juulist 2013 kuni hagi esitamiseni ning viivise põhivõlalt

seaduses sätestatud määras sealt edasi kuni nõude täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt mõistis Harju Maakohus 23. septembril 2014 jõustunud otsusega tsiviilasjas

nr 21333427 BALTIC BOAT CENTER OÜ-lt (edaspidi võlgnik) hageja kasuks välja põhivõla

42 570 eurot, viivise 612 eurot 50 senti, võla sissenõudmiskulud 40 eurot, samuti viivise seaduses

sätestatud määras alates 15. juulist 2013 kuni põhivõla tasumiseni. Hagejal ei õnnestunud võlgniku

vastu algatatud täitementluses kohtulahendist tulenevat nõuet täita. Võlgnik jätkas tegevust kostja

2-16-5282

nime all (kostja on asutatud 30. juulil 2014). Aktsiaselts Tallinna Olümpiapurjespordikeskus

(edaspidi TOP) üürileandjana ja võlgnik üürnikuna lõpetasid 14. oktoobril 2014 ennetähtaegselt

omavahelise äriruumi üürilepingu. Samal päeval sõlmis TOP üürilepingu kostjaga. Kostja saatis

klientidele selgitava kirja, mille kohaselt lõpetas võlgnik 15. oktoobril 2014 tegevuse ja alates

16. oktoobrist 2014 tegutseb samades ruumides kostja. Sellest hetkest on võlgniku ettevõte

võlaõigusseaduse järgi üle läinud kostjale. Võlgnikult on kostjale üle läinud äriruumi üürileping ja

põhitegevusala. Kostja ja võlgniku töötajad, sh võtmeisik Kaj Olavi Sarlin, kattuvad. Kostja ja

võlgniku ärinimi ja kodulehed on väga sarnased. Harju Maakohus kuulutas 19. detsembri 2014. a

määrusega välja võlgniku pankroti. Võlgnikul ei olnud põhivara, seega ei olnud võimalik seda

kostjale üle anda. Ettevõtte ülemineku tõttu vastutab tsiviilasjas nr 21333427 hageja kasuks

väljamõistetud võlgnevuse eest ka kostja.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete kohaselt alustas kostja majandustegevust

iseseisvalt ning hageja ei ole tõendanud, et võlgniku ettevõte kui funktsioneeriv tervik on oma

identiteeti säilitaval kujul tervikuna kostjale üle läinud. Kostja ei ole üle võtnud äriruumi

üürilepingut, vaid sõlmis TOP-iga äriruumide üürilepingu pikaajaliste läbirääkimiste tulemusena.

Kostja ja võlgniku põhitegevusalade kattuvus ei kinnita ettevõtte üleminekut. Kostja ei võtnud üle

ega jätkanud mitte ühtegi võlgniku klientidega sõlmitud lepingut. Kostja ei ole võtnud üle võlgniku

sõlmitud töölepinguid. Äriühingute juhatuse liikmed ei kattu. K. O. Sarlin ei ole kostja võtmeisik,

vaid lepinguline töötaja (müügimees), kes ei puutu kokku kostja juhtimisega. Kostja ja võlgniku

ärinimed on üksteisest selgelt erinevad ning viide nende kodulehtede sarnasusele on tõendamata.

3. Harju Maakohus rahuldas 4. septembri 2017. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhivõla 42 570 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 612 eurot 50 senti ja võla

sissenõudmiskulud 40 eurot (kokku 43 222 eurot 50 senti). Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja

kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras 9259 eurot 40 senti ja põhinõudelt 42 570 eurot viivise VÕS § 113 lgs 1 sätestatud

määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja

kanda ja otsustas määrata menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast otsuse jõustumist.

Maakohus kohaldas VÕS § 180, 181, 182 ja § 183 lgt 1 ning leidis, et nii Riigikohtu praktikast kui

ka Euroopa Kohtu praktikast Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2001/23/EÜ "Ettevõtjate, ettevõtete

või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta"

(edaspidi direktiiv) kohaldamisel tuleneb, et ettevõtte ülemineku tuvastamiseks tuleb hinnata

kogumis juhtorganite liikmete ja omanike ringi kattuvuse tunnuseid; ettevõtte liiki, olemust ja

tegevuse iseloomu; äriühingu olulise kinnis- ja vallasvara üleminekut; üleläinud vara väärtust

ülemineku ajal; ülevõetud (oluliste või nn võtmetöötajate) töötajate arvu; ülevõetud (oluliste)

kliendi- või ärisuhete arvu; majandustegevuse sarnasust enne ja pärast üleminekut ning asjaolu, kas

tegevus oli vahepeal peatunud.

Maakohus asus seisukohale, et võlgniku põhiline vara (ettevõtte tuum) kui funktsioneeriv tervik on

16. oktoobril 2014 üle läinud kostjale. Maakohtu põhjendused on esitatud allpool.

•

Äriregistri väljavõttest nähtuvalt äriühingute juhtorganite liikmed ei kattu (alates 29. juulist

2014 on kostja ainuosanik ja juhatuse liige Riho Kalve, võlgniku juhatuse liige ja ainuosanik

oli Jaanus Kase), kuid tõendite kohaselt on kostja võlgnikult üle võtnud nelja isiku, sh

põhitöötaja ehk võtmeisiku K. O. Sarlini, töölepingud (töölepingud sõlmiti kahe töötajaga

31. oktoobril 2014 ning K. O. Sarliniga ja veel ühe töötajaga 8. oktoobril 2014). Tõendite

kohaselt (2. jaanuari 2017. a e-kiri, väljavõte Linkedini kodulehest seisuga 23. september

2013, K. O. Sarlini isiklikult antud 7. novembri 2014. a võlatunnistus OÜ-le Massimo

2(9)

2-16-5282

Investments 100 000 euro võlgnevuse kohta, võlgniku ajutise halduri aruanne) juhtis

tegelikult võlgniku igapäevast majandustegevust K. O. Sarlin. K. O. Sarlin oli Maksu- ja

Tolliameti töötamise registrisse tehtud kannete väljatrüki kohaselt ajavahemikus 8. oktoober

2014 kuni 31. juuli 2015 kostja töötaja. Kostja väitel töötas K. O. Sarlin tema juures

müügimehena, kuid ei ole usutav, et tavaline töömees tegeleb ettevõtte igapäevase

majandustegevusega. Tunnistaja Olli Ensio Heinoneni ütluste kohaselt sai ta paadi tagasi

kevadel 2015 K. O. Sarlini käest, kes tol ajal esindas juba kostjat. Eeltoodut arvestades oli

võlgniku võtmeisik ühtlasi ka kostja võtmeisikuks.

•

Tõendite kohaselt võlgniku ja kostja põhitegevusalad kattuvad ja sama on ka ettevõtte tüüp

(osaühing). Võlgniku põhitegevusala on äriregistri väljavõtte järgi mootorsõidukite müük

ning ajutise halduri ettekandest nähtuvalt tegeles võlgnik veesõidukite müügi, hoolduse,

remondi ja hooajavälise hoiustamise ning autopesuga. Kostja põhitegevusala on

registrikaardi järgi mootorsõidukite müük ning kostja kodulehelt nähtub, et ta tegeleb ka

erinevate teenuste pakkumisega paadi korrastamiseks või arendamiseks. Hageja tõendas, et

mõlema ettevõtte kodulehel on pakutavate teenuste all täpselt samad teenused samas

järjekorras.

•

Tuvastatud asjaoludel võttis kostja üle võlgniku kasutatavad äripinnad ja jätkas seal võlgniku

majandustegevust. Võlgniku ajutise halduri aruandest nähtuvalt ei olnud võlgnikul põhivara,

mida oleks saanud kostjale üle anda. TOP ja võlgnik sõlmisid 14. oktoobril 2014 kokkuleppe

rendilepingu lõpetamiseks ja samal päeval sõlmiti kostjaga uus rendileping. Ainuüksi see, et

sarnase tegevusvaldkonnaga äriühingud asuvad üksteise järel tegutsema samades ruumides,

ei tähenda veel ettevõtte üleminekut. Samas ei ole kostja tõendanud oma väidet, et hoones ei

olnud väljarentimiseks ühtegi muud äripinda. Arvestada ei saa Marek Maasiku (kostja

tegevjuht) ütlusi, et 2014 suvel alustati aktiivselt läbirääkimisi üüripinna leidmiseks ja

töötajate otsimiseks, kuna kostja töötajana on tema ütlused kallutatud. M. Maasik võeti

kostja ettevõttesse tööle 31. oktoobril 2017 ning ei ole usutav, et ta juba suvel teadis tööle

asumisest ning hakkas töötajaid ja ruume otsima. Käibedeklaratsioonist nähtuvalt ja kostja

istungil antud seletuse kohaselt ei tegelenud kostja 2014. aastal paatide müügiga. Esimene

paat müüdi 1. juulil 2015, s.o kaheksa kuud pärast väidetavat ettevõtte üleminekut.

Tõendamata on kostja väide, et tema juhatuse liige alustas läbirääkimisi 2014 suvel ja selle

tulemusel sõlmiti lepingud. Kostja teatas võlgniku klientidele, et ettevõtte tegevus

lõpetatakse 15. oktoobril 2014 ja alates 16. oktoobrist 2014 tegutseb samades ruumides

kostja. Tunnistaja O. E. Heinoneni ütluste kohaselt andis ta septembris 2014 paadi hoiule

võlgnikule ja sai selle juunis 2015 tagasi kostjalt, kelle nimel tegutses K. O. Sarlin.

K. O. Sarlin selgitas tunnistajale, et võlgniku tegevus ja lepingud on üle läinud kostjale.

•

Klientide nimekirjast nähtuvalt on kostja üle võtnud kolm võlgniku klienti (Danske Bank

Eesti filiaal, TOP ja OÜ Massimo Investments). Ettevõtte üleminekul ei võetagi kõiki kliente

üle ja kõik kliendid ei pruugi olla nõus üle minema. Ka on tavapärane, et ettevõtte ülemineku

korral tuleb uusi kliente juurde.

•

Võlgniku ja kostja müüdavate paatide kaubamärgid (Greenline, Grand Soleil, Finnmaster ja

Grandezza) kattuvad.

•

Võlgniku ja kostja ärinimed on selgelt erinevad, kuid kostja ja varem võlgnikule kuulunud

kodulehed on äärmiselt sarnased, kohati isegi identsed. See ei saa olla juhus. Eluliselt ei ole

usutav, et äsja asutatud uus ettevõte teeb teise firmaga täpselt samasuguse kodulehe.

Võlgniku nime ja lehekülge internetist otsides teeb see esimesena viite kostja kodulehele.

Eeltoodust tulenevalt ei ole eluliselt usutav, et kostjal ei ole võlgnikuga seost. Varjatud kujul

ettevõtte ülemineku puhul ei saagi kõik elemendid kattuda. Asjaolude hindamisest kogumis nähtub,

et võlgniku põhiline vara on kostjale üle läinud. Ettevõtte tuuma moodustavad osaliselt üle läinud

töötajad (sh võtmeisik), äripind, põhitegevusala, osaliselt üle võetud kliendilepingud ja koduleht.

3(9)

2-16-5282

Kui üle on antud ettevõtte majandustegevusega seotud põhiline vara, lähevad VÕS § 182 lg 2 järgi

üle ka kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, sh lepingutest tulenevad kohustused. Kostja

vastutab solidaarselt võlgnikuga tekkinud võla eest.

4. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Ringkonnakohus tühistas 12. jaanuari 2018. a otsusega maakohtu otsuse ja jättis uue otsusega

hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis poolte menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus jättis põhjendamatult tunnistaja M. Maasiku ütlused

hindamata. Maakohus ei põhjendanud, miks ta peab tunnistaja ütlusi kallutatuks. Selleks olnuks

põhjust, kui tunnistaja ütlused olnuks vastuolulised või ebausaldusväärsed. Maakohus ei ole sellele

viidanud. Ringkonnakohus saab vea parandada, hinnates M. Maasiku ütlusi.

Ringkonnakohus tuvastas, et esitatud asjaoludest ja tõenditest lähtudes ei ole võimalik väita, et

võlgnik andis kostjale üle iseseisvalt tegutsemisvõimelise majandusüksuse. VÕS § 182

kohaldmiseks ei anna alust ainuüksi selle tuvastamine, et võlgnikul ja kostjal on sama tegevuskoht,

neli kattuvat töötajat, kolm klienti viiekümne seitsmest, kattuvad telefoninumbrid ning et tegemist

on samaliigiliste ettevõtetega, millel on sarnased tegevusalad ja koduleheküljed. Ringkonnakohtu

põhjendused on esitatud allpool.

•

Hageja esiletoodud asjaolude järgi ei ole võimalik hinnata, milliseid äriühingu juhtivorganite

funktsioone täitis võlgniku juures K. O. Sarlin. K. O. Sarlin äriühingu B-osa registrikaardilt

ei nähtunud, seega ei olnud ta ei formaalne äriühingu juhatuse liige ega osanik. Toimiku

materjalide põhjal pole võimalik tuvastada, milliseid juhatuse liikme funktsioone ja kas

üldse täitis võlgniku ainuosanik ja juhatuse liige J. Kase, samuti, kas tegelikult juhtis

võlgniku igapäevast majandustegevust K. O. Sarlin. Enda ettevõtte tegevjuhiks tituleerimine

2. jaanuari 2017. a e-kirja jaluses ei tõenda K. O. Sarlini tegelikku rolli äriühingu

juhtivorganites. Usaldusväärseks allikaks K. O. Sarlini funktsioonide määramisel ei ole ka

Linkedini konto väljavõte, milles K. O. Sarlin tituleerib end võlgniku omanikuks. Ka

võlgniku ajutise halduri aruandes märgitud informatsiooni põhjal pole võimalik hinnata, mis

oli K. O. Sarlini funktsiooniks. Teadmata 7. novembril 2014 isiklikult antud võlatunnistuse

täpsemaid tagamaid, ei ole võimalik K. O. Sarlini tegevusele hinnangut anda. Tuvastatud

asjaoludest võib järeldada, et K. O. Sarlin oli võlgniku juures oluline töötaja, kes tegeles

igapäevaste majandusküsimustega ja võttis endale mingil põhjusel vastutuse ka võlgniku

võla eest OÜle Massimo Investments. Hageja ei ole tõendanud, et K. O. Sarlin oli kostja

juures võtmetöötajaks. Kostja väitis, et K. O. Sarlin täitis tema juures tavalise müügimehe

ülesandeid ning tegevjuhi ülesandeid täitis M. Maasik. Nimetatu on tõendatud M. Maasiku

ütlustega. Maakohus leidis tunnistaja O. E. Heinoneni ütluste põhjal, et viimane sai paadi

2015 kevadel kostjat esindanud K. O. Sarlini käest, ning märkis, et tavaline töömees

igapäevase majandustegevusega ei tegele. Paadi üleandmist kliendile ja selgituste andmist ei

saa pidada tegevuseks, mida saab täita üksnes ettevõtte juht. Isegi kui K. O. Sarlin oli oluline

töötaja võlgniku juures, on tõendamata, et tal oli samasugune roll kostja juures.

•

Põhjendamatu on maakohtu järeldus, et töötajate töölepingud läksid ettevõtte ülemineku

tõttu kostjale üle. Võlgniku juures töötanud kuuest töötajast neli asus tööle kostja juures.

Mitte ükski töötaja ei asunud tööle pärast kostja asutamist, vaid kaks töötajat asus tööle

8. oktoobril 2014 ja kaks töötajat 31. oktoobril 2014. Tunnistaja M. Maasiku ütlustest saab

4(9)

2-16-5282

järeldada, et kuigi neli võlgniku töötajat asus tööle kostja juures, ei võetud töötajaid üle, vaid

sobilike töötajate leidmiseks tegi kostja jõupingutusi. Tunnistaja ütluste kohaselt oli firmasse

töötajate leidmine tema ülesandeks ja kompetentse tehnilise kaadri leidmiseks sõeluti läbi

palju inimesi. Tunnistaja ei osanud öelda, kas tegemist oli varem võlgniku juures töötanud

inimestega, kuid nad olid varem töötanud Pirita sadamas ja selle territooriumil ning suutsid

tõestada enda pädevust.

•

Maakohus tuvastas õigesti, et võlgniku ja kostja põhitegevusalad kattuvad.

•

Ei ole tõendatud, et kostja oleks üle võtnud võlgniku paatide hoiustamise lepingud.

Tunnistaja O. E. Heinoneni ütluste järgi nõuti talt arve tasumist kaatri hoolduse eest, kuid

sellest ei ole võimalik järeldada, et kostja nõudis maksmist ka perioodi ja teenuste eest, mil

paat oli võlgniku käes (enne 16. oktoobrit 2014). Selles osas on tunnistaja ütlused kooskõlas

hageja esitatud M. Maasiku 10. märtsi 2015. a e-kirjaga OÜ-ga Massimo Investments seotud

isikule O. E. Heinonenile. Maakohus jättis 10. märtsi 2015. a e-kirja hindamata. Sellest

tõendist ei tulene, et OÜ-lt Massimo Investments nõuti võlgniku varasemate võlgade

tasumist kostjale. Tunnistaja ütlused, et K. O. Sarlin selgitas talle, et võlgniku tegevus ja

lepingud on üle läinud kostjale, on vastuolus asjas esitatud teiste tõenditega. Tunnistaja

M. Maasiku ütluste kohaselt ilmnes üüripinnale kolides üllatusena, et seal olid ka paadid

eelnevatest perioodidest mingite kokkulepete alusel, millega kostja kursis ei olnud. Osa

kliente viis paadid ära ja osa oli nõus hoiustama paate kostja juures. OÜ Massimo

Investments oli nõus kostja tingimustega ja kostja võttis hoiustamise raha ainult selle aja

eest, kui ruumid olid tema käes. Maakohtu etteheide, et kostja ei ole tõendanud teiste vabade

äripindade saadavust hoones, on asjakohatu. Kostja tõendas, et kaalus ka teisi äripindu, kuid

sobiva äripinna vabanemisel võttis vastu varem võlgniku kasutatud pinna ja kolis sinna

kiiresti sisse. Kostja põhistas, et ta oli äriruumidest huvitatud nende soodsa asukoha tõttu.

Tunnistja M. Maasiku ütlustega on tõendatud, et kõnelused ettevõtte loomiseks ja ruumide

leidmiseks algasid juba 2014 suvel. Kaaluti erinevaid sadamaid ning sõelale jäi Pirita sadam,

kuhu edastati ka info, et ruumide vabanemise korral soovitakse pidada läbirääkimisi. Kostjal

oli vaja luua tehniline baas ja ruume ei olnud väga valida, saadi need, mis esimesena

vabanesid. Kui saadi ruumide vabanemisest teada, oldi kiiresti valmis sisse kolima.

•

Maakohtu tuvastatud asjaolust, et võlgniku klientidest olid kolm ka kostja kliendid, ei saa

järeldada, et kostja on võlgniku kliendisuhted üle võtnud, sest kostjal on klientide nimekirja

kohaselt ajavahemikul 1. jaanuarist 2014 kuni 31. märtsini 2015 olnud viiskümmend seitse

klienti. Asjaolu, et viiekümne seistsmest kliendist on kolm samad, kes olid võlgnikul, ei

tähenda kliendisuhete ülevõtmist, kui hageja pole esile toonud mingeid erilisi sellele

viitavaid asjaolusid, nt et tegemist oli mõlema äriühingu kõige tähtsamate ja tehingute

ulatuselt kõige suuremate klientidega vms.

•

Maakohus ei põhjendanud, kuidas samade kaubamärkide edasimüüjaks olemisest saab

järeldada ettvõtte üleminekut. Asja lahendamisel ei ol tähtsust sellel, milliste kaubamärkide

edasimüüja kostja on, kui ei ole tõendatud, et võlgnik on kostjale kaubamärkide

edasimüügiks vajalikud õigused tehingute alusel üle andnud. Maakohus ei ole hinnanud

kostja 2015. a majandusaasta aruandes sisalduvat tegevusaruannet, millest järeldub, et kostja

hankis endale ise kaubamärkide maaletoojaõigused. Tõendi kohaselt alustas kostja tegevust

2014 sügisel ning on saavutanud sellest ajast alates edukate läbirääkimiste tulemusel

maaletoojaõigused mitme olulise paadi- ning tarvikutetootjaga Euroopa Liidus.

Vastupidiseid väiteid ega tõendeid ei ole asjas esitatud.

Eeltoodust tulenevalt jääb hageja nõue kostjalt võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks

rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5(9)

2-16-5282

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu

otsuse või alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

Ringkonnakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust, kui ei selgitanud, miks ta andis tunnistaja

M. Maasiku ütlustele teistsuguse hinnangu kui maakohus. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta

peab tunnistaja ütlusi usaldusväärseks.

Ringkonnakohus ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt kogumis, kui leidis, et tunnistaja M. Maasiku

ütlustega on võimalik ümber lükata enamik tõendeid, mis kinnitavad ettevõtte üleminekut.

Tunnistaja ütlustele tuginedes leidis ringkonnakohus erinevalt maakohtust põhjendamatult, et

K. O. Sarlin ei olnud äriühingutes võtmeisikuks. Seejuures leidis ringkonnakohus üllatuslikult, et

K. O. Sarlini rolli selgitamiseks ei ole esitatud piisavalt tõendeid. Sel juhul oleks ringkonnakohus

pidanud selgitama hagejale täiendavate asjaolude või tõendite esitamise vajalikkust. Tunnistaja

ütlustele tuginedes leidis ringkonnakohus erinevalt maakohtust põhjendamatult, et töötajate

töölepingud ei läinud ettevõtte ülemineku tõttu kostjale üle. Tunnistaja ütlustele tuginedes hindas

ringkonnakohus erinevalt maakohtust põhjendamatult äripinna kohta rendilepingu sõlmimise

asjaolusid.

Ringkonnakohus ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt kogumis, kui jättis erinevalt maakohtust

tähelpanuta asjaolu, et võlgniku ja kostja põhitegevusalad (mida saab pidada ettevõtte tuumaks)

kattuvad. Ringkonnakohus jättis alusetult tähelepanuta kolme kliendi ülevõtmise, kellest Danske

Bank Eesti filiaal ja TOP on suurkliendid. Ringkonnakohus leidis valesti, et ettevõtte üleminekut ei

saa järeldada ka sellest, et võlgniku ja kostja müüdavate paatide kaubamärkidest neli kattuvad.

Ringkonnakohus heitis hagejale üllatuslikult ette õiguste üleminekut kinnitavate tõendite esitamata

jätmist. Ringkonnakohus jättis hindamata äriühingute veebilehtede sarnasuse ja otsingumootoriga

seotud asjaolud.

Ringkonnakohus tuvastas üleminekut kinnitavad asjaolud, kuid jättis ekslikult VÕS § 182

kohaldamata. Ühtlasi on ringkonnakohus eiranud Riigikohtu ja Euroopa Kohtu sellekohast

praktikat.

7. Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ja § 692 lg 1 pde 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

9. Ettevõttesse kuuluvad VÕS § 180 lg 2 järgi ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist

teenivad asjad, õigused ja kohustused, mh ettevõttega seotud lepingud. Ettevõttesse kuuluvate

asjade ja õiguste üleminekuga lähevad VÕS § 182 lg 2 esimese lause järgi omandajale üle kõik

üleandja ettevõttega seotud kohustused, mh töölepingutest tulenevad kohustused ettevõtte töötajate

suhtes, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Viidatud sätete järgi läheb ettevõtte ülemineku korral

omandajale üle ettevõte kui tervik ning kuna ettevõtte ülemineku eelduseks on ettevõttesse

kuuluvate asjade ja õiguste kogumi üleandmine, tuleb omandajale üle anda ettevõtte majandamisega

seotud ja selle majandamist teenivad asjad ja õigused. Ettevõtte üleminekuks on vajalik vara

6(9)

2-16-5282

üleminek teatavas kogumis, kuid mitte tingimata korraga ja ühe tehinguga (vt Riigikohtu

20. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3218210, pd 12 ja 13). TsMS § 230 lg 1 järgi on hageja

kohustuseks tõendada, et ettevõte on üle läinud.

Kolleegium on osutanud ettevõtte ülemineku mõiste sisustamisel ka Euroopa Liidu Nõukogu

12. märtsi 2001. a direktiivile 2001/23/EÜ "Äriühingute, ettevõtete või äriühingute või ettevõtete

osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide seaduste ühtlustamise kohta". Selle

direktiivi art 1 mõttes on üleminekuga tegemist juhul, kui üle läheb identiteedi säilitav

majandusüksus, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on

majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena. Euroopa Kohus on selgitanud, et 2001/23/EÜ

kohaldamiseks tuleb tuvastada, kas üleminek puudutab majandusüksust, mis säilitab pärast tööandja

vahetumist oma identiteedi. Selleks, et tuvastada, kas majandusüksus on säilitanud oma identiteedi,

tuleb arvestada kõiki kõnealust toimingut iseloomustavaid faktilisi asjaolusid, sh eelkõige ettevõtja

või ettevõtte tüüpi, seda, kas materiaalne vara, st ehitised ja vallasvara on üle läinud või mitte,

immateriaalse vara väärtust ülemineku ajal, kas uus tööandja võttis üle suurema osa töötajaid või

mitte, kas toimus klientide üleminek või mitte, samuti enne ja pärast üleminekut tehtud tegevuse

sarnasust ning seda, kas tegevus oli vahepeal peatatud ja kui, siis kui kaua. Siiski on need

tingimused vaid kohustusliku tervikliku hindamise üksikud elemendid ning seega ei saa neid hinnata

eraldi (vt Euroopa Kohtu 20. jaanuari 2011. a otsus kohtuasjas nr C463/09 CLECE SA vs. María

Socorro Martín Valor ja Ayuntamiento de Cobisa), p 33 ja 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

Selleks, et Euroopa Liidu direktiiv 2001/23/EÜ kohalduks, peab üleminek puudutama stabiilset

majandusüksust, mille tegevus ei piirdu vaid ühe kindla lepingu täitmisega. Üksus tähendab seega

inimeste ja vara organiseeritud kogumit, mis võimaldab viia ellu konkreetse eesmärgiga

majandustegevust (vt Euroopa Kohtu 29. juuli 2010. a otsus kohtuasjas nr C151/09 Federación de

Servicios Públicos de la UGT (UGT-FSP) vs. Ayuntamiento de La Línea de la Concepción, María

del Rosario Vecino Uribe, Ministerio Fiscal, p 26).

10. Kolleegium märgib esmalt, et asudes ettevõtte ülemineku kohta tõendeid hinnates maakohtuga

võrreldes vastupidisele seisukohale, tugines ringkonnakohus mh tunnistaja M. Maasiku ütlustele.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tunnistaja ütlused vastuolus teiste tõenditega ega

ebausaldusväärsed.

Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ei ole otsuse põhjendamise

kohustust rikkudes selgitanud, miks ta andis viidatud tunnistaja ütlustele teistsuguse hinnangu kui

maakohus. Ringkonnakohus selgitas, et aluse pidada tunnistaja ütlusi kallutatuks annab ütluste

vastuolulisus või ebausaldusväärsus, kuid maakohus ei ole tunnistaja ütluste kallutatuks lugemisel

sellele tuginenud, jättes oma järelduse põhjendamata (vt ringkonnakohtu otsuse p 10).

Ringkonnakohtu järeldus on kooskõlas TsMS-is sätestatud tõendite hindamise reeglitega.

TsMS § 232 lg 1 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja

objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on

tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. TsMS § 238 lg 5

teise lause kohaselt võib tõendi selle hindamise järel jätta arvestamata ka siis, kui see on ilmselt

ebausaldusväärne. TsMS § 436 lgst 1 ja § 442 lgst 8 tuleneb, et kui kohus mõnda tõendit ei arvesta,

peab ta seda otsuses põhjendama.

11. Samuti ei nõustu kolleegium kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on käitunud

tõendite hindamisel üllatuslikult ja jätnud hagejale selgitamata täiendavate asjaolude või tõendite

esitamise vajalikkuse. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte

esitatust (vt nt TsMS § 5 lgd 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) (Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas

7(9)

2-16-5282

nr 3215711, p 40). Kolleegium on selgitanud, et selgitamiskohustuse ulatus sõltub mh nii konkreetse

vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid, märkides, et juhul

kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul

kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lgs 1

nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu

29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3214115, p 19). Seega oli praeguses hagimenetluses hageja

kohustuseks tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. Otsuse põhjendustest

nähtuvalt ei ole ringkonnakohus asunud seisukohale, et ta asjas esitatud võlatunnistusega ei arvesta

(vt tõendiga arvestamata jätmise kohta üllatuslikult alles kohtuotsuses Riigikohtu 20. juuni 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3214114, p 10), vaid on seda tõendit uurinud ja sellele teiste tõenditega kogumis

hinnangu andnud (vt ringkonnakohtu otsuse p 13).

Kolleegium märgib lisaks, et Riigikohus on juhtinud tähelepanu ka asjaolule, et tõendi selle

ebausaldusväärsuse tõttu TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata jätmine ei tohi tulla tõendi esitanud

menetlusosalisele üllatusena. Menetlusosalise üllatamise vältimiseks peab talle pärast tema esitatud

tõendi vastuvõtmist olema teada antud, et tõendi usaldusväärsus on seatud kahtluse alla. Samuti

peab teda teavitama sellest, miks peetakse tõendit ebausaldusväärseks, ning andma talle võimaluse

esitada oma vastuväited tõendi ebausaldusvääruse väitele (vt Riigikohtu 18. oktoobri 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 21461664, p 20).

12. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus jättis ebaõigesti kohaldamata

VÕS § 182, rikkus otsuse põhjendamise kohustust ja hindas tõendeid valesti, märgib kolleegium

järgmist.

TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8 ja § 654 lg 4 järgi peab kohus otsuses kõiki tõendeid analüüsima ning

kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama (vt kohtulahendi põhjendamise

kohustuse kohta nt Riigikohtu 16. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 21618267, p 24). TsMS § 654

lg 5 järgi peab ringkonnakohus lisaks võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja

õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja

lahendamisel tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb

tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete

kohta (vt ka Riigikohtu 2. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3219109, p 13).

Apellatsioonimenetluses arvestatavate asjaolude ja tõendite kohta sätestab TsMS § 652 lg 5, et

ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja

hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava

tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse

menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist

vajalikuks. TsMS § 653 järgi, kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust

mõnel tõendil põhineva asjaolu osas, peab ringkonnakohus kohtuotsust selles osas muutes märkima

põhjuse, miks tõendit tuleb teisiti hinnata. Seega tuleb ringkonnakohtul juhul, kui ta tühistab

maakohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse, lisaks tõendite igakülgsele hindamisele põhjendada, millistel

kaalutlustel ta maakohtu hinnanguga ei nõustu.

Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus viidatud sätteid rikkudes nõuetekohaselt põhjendanud

oma järeldust selle kohta, miks ta leiab, et võlgniku töötajate töölepingud ei ole ettevõtte ülemineku

tõttu kostjale üle läinud. Maakohus leidis, et kostjale on üle läinud kuuest võlgniku töötajast neli,

põhjendades mh, et mitte ükski neist ei asunud tööle kohe pärast kostja asutamist, vaid nendega on

sõlmitud töölepingud alles 2014. aasta oktoobris. Samuti osutas maakohus sellele, et kuivõrd

M. Maasik asus kostja juures tööle 2014. aasta oktoobris, ei ole usutav, et ta juba suvel teadis enda

8(9)

2-16-5282

tööle asumisest kostja juures ja hakkas juba enne tööle asumist kostjale töötajaid ja ruume otsima.

Ringkonnakohus leidis eelkõige M. Maasiku ütlustele tuginedes vastupidi maakohtule, et töötajad ei

ole kostjale üle läinud, kuid ei ole maakohtu tuvastatud asjaoludele hinnangut andnud ega

põhjendanud, miks ta erinevalt maakohtust eeltoodud asjaoludega ei arvesta.

Kolleegium nõustub samuti hageja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus eeltoodud

sätetest tulenevaid kohustusi, kui jättis võimaliku ettevõtte ülemineku kindlakstegemiseks

analüüsimata hageja kassatsioonkaebuse väited võlgniku ja kostja kodulehtede sarnasuse kohta.

Maakohus võrdles võlgniku ja kostja kodulehe ülesehitust jm, leides, et kodulehtede äärmine

sarnasus, kohati isegi identsus, ei saa olla juhus ning ei ole eluliselt usutav, et uus asutatud ettevõte

teeb teise firmaga täpselt samasuguse kodulehe. Ringkonnakohus võlgniku ja kostja kodulehtede

sarnasust ei käsitlenud.

13. Kolleegium rõhutab, et õigusliku hinnangu andmine sellele, kas võlgnik andis kostjale üle

iseseisvalt tegutsemisvõimelise majandusüksuse, eeldab kõigi asjas ettevõtte üleminekut

iseloomustavate esiletoodud asjaolude analüüsi nende kogumis (vt käesoleva otsuse p 9).

TsMS § 688 lg 5 kohaselt ei hinda Riigikohus tõendeid. Seega ei ole võimalik ringkonnakohtu

rikkumist kassatsioonimenetluses kõrvaldada ja asi tuleb saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohus saab asja uuel läbivaatamisel vastata ka muudele hageja väidetele selle kohta, et

ettevõtte ülemineku kohta esitatud tõendeid on hinnatud valesti. Sõltuvalt sellest, kas

ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel esitatud tõendeid kogumis hinnates ettevõtte

ülemineku kostjale või mitte, tuleb tal vastavalt otsustada ka hageja nõude rahuldamise üle.

14. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja

rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu

otsustada.

15. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause aluses tagastada

hagejale kassatsioonikautsjon.

Malle Seppik

Peeter Jerofejev

Ants Kull

9(9)