2-17-280/31 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

217280

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. juuni 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Malle Seppik

Kohtuasi

Osaühingu Pärna Metsad hagi osaühingu Seeder Agri vastu

10 200 euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. jaanuari 2018. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Seeder Agri kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

9245 eurot 38 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing Pärna Metsad, esindaja vandeadvokaat Liis

Mäeker

Kostja osaühing Seeder Agri, esindaja vandeadvokaat Anneli

Aab

Asja läbivaatamise kuupäev

28. mai 2018. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 217280 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada tasutud kassatsioonikautsjon osaühingule Seeder Agri.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Pärna Metsad (hageja) esitas 6. jaanuaril 2017 Pärnu Maakohtule osaühingu Seeder

Agri (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 10 200 eurot ning viivise sellelt

1485 eurot 12 senti ja hagi esitamisest kuni põhinõude täieliku täitmiseni 0,02%-lises määras.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ning mõista kostjalt välja riigilõiv 600 eurot ja

esindajakulud 2280 eurot (käibemaksuta) ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud ulatuses viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt lahendi jõustumisest kuni

täitmiseni.

Hageja väitel sõlmisid pooled 8. jaanuaril 2014 kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu

nr 0801-3 (edaspidi raieleping), mille alusel sai hageja õiguse raiuda kostja metsa raielepingus

märgitud koguses ja sortimendis ning vedada metsamaterjal välja. Raie ja väljaveo tähtpäevaks oli

raielepingu järgi 7. jaanuar 2015. Raielepingu p 4.2 järgi kohustus hageja tasuma 21 kalendripäeva

2-17-280

jooksul lepingu sõlmimisest ettemakse 50% oletatavast müügihinnast (8500 eurot koos

käibemaksuga) ja ettemakset ületava osa pärast mõõtmistulemuste selgumist 21 kalendripäeva

jooksul võõrandaja esitatud arve alusel. Kostja esitas hagejale 8. jaanuaril 2014 arve 25 200 euro

tasumiseks, mis sisaldas mh ettemakset (8500 eurot koos käibemaksuga). Pooled olid sõlminud

teisigi kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepinguid, millest hagejale tulenes samuti ettemakse

tasumise kohustus ja mis kõik on nimetatud arvega hõlmatud. Hageja tasus arve alusel kostjale

ettemakse.

Hageja ei kasutanud talle lepinguga ettenähtud raieõigust lepingu tähtaja jooksul. Kuna hageja ei ole

kasvavat metsa raiunud, seda välja vedanud ega kostjalt metsamaterjali omandanud, ei ole hagejal

müügihinna tasumise kohustust ja kostjal tuleb ettemakse (8500 eurot koos käibemaksuga,

s.o kokku 10 200 eurot) tagastada. Hageja on nõudnud kostjalt ettemakse tagastamist, kuid kostja on

sellest keeldunud. Hageja nõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 1028 lg 1. Lisaks on kostjal

kohustus tasuda hagejale ettemakse summalt viivist seaduses sätestatud määras. Raha võib nõuda

koos käibemaksuga ja teha hiljem ümberarvutused.

Kostja leiab põhjendamatult, et tal on hageja vastu nõuded, mida ta saab kasutada menetlusliku

tasaarvestuse tegemiseks. Hageja ei ole raielepingut rikkunud, raie oli hageja õigus, mitte kohustus

ning raie mahtu ei ole kokku lepitud nagu ka müügihinda. Kostjale ei ole kahju tekkinud, kasvav

mets kuulub jätkuvalt kostjale. Nõude loovutamisest tingitud kostja võlasuhted kolmanda isikuga ei

puutu hagejasse, hageja on sõlminud nende nõuete kohta võlausaldajaga kompromissi.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu menetluskuludena

palus kostja hagejalt välja mõista esindajakulud 2445 eurot 33 senti (käibemaksuta) ja VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni.

Kostja arvates on VÕS § 1028 lg 1 järgi nõude rahuldamine välistatud, sest ettemakse on tasutud

õiguslikul alusel (raieleping). Leping jäi täitmata hageja enda tegevusetuse tõttu ning kostja selle

eest ei vastuta. Käibemaksuseaduse järgi ei saanud hageja nõuda ettemakset tagasi koos

käibemaksuga. Ka viivist ei saa arvutada summalt koost käibemaksuga.

Kostja esitas lisaks alternatiivselt tingimusliku tasaarvestusavalduse, milles palus hagi rahuldamise

korral tasaarvestada kostja 13 688 euro 92 sendi suurune nõue hageja vastu hageja nõudega osas,

milles hagi rahuldatakse. Kostjal on hageja vastu järgmised nõuded:

-

viivisenõue 954 eurot 62 senti tulenevalt sellest, et hageja ei tasunud lepingu alusel

8. jaanuaril 2014 esitatud arvet tähtaegselt;

-

kahju hüvitamise nõue 8500 eurot tulenevalt sellest, et hageja pidi kasvava metsa üles

töötama ja välja vedama (raielepingu pd 5.1.1 ja 5.1.2) hiljemalt 7. jaanuariks 2015, kuid

seda kohustust ei täitnud. Raielepingu pde 4.1 ja 4.2 järgi pidi hageja tasuma kostjale

müügihinna, mis eelduslikult on 17 000 eurot (2 * 8500 eurot koos käibemaksuga). Kostjal

jäi hageja lepingurikkumisega saamata tulu vähemalt 8500 eurot;

-

kahju hüvitamise nõue 4234 eurot 30 senti tulenevalt sellest, et hageja ei tasunud

pooltevaheliste teiste võlasuhete (kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingud nr 08011

ja 0801-4) (edaspidi teised raielepingud) alusel esitatud arveid vastavalt 7128 euro 25 sendi

ja 7105 euro 80 sendi saamiseks tähtaegselt ning kostja kandis nende võlgade

sissenõudmisel kulutusi. Nimelt loovutas kostja need nõuded hageja vastu Capital

Investeeringud OÜ-le (edaspidi inkassofirma), saades tasuna selle eest 10 000 eurot. Hageja

2(12)

2-17-280

on kandnud VÕS § 128 lg 3 järgi kahju 4234 eurot 30 senti ((7128 eurot 25 senti +

7105 eurot 80 senti) – 10 000 eurot).

Ülaltoodu tõttu oli kostjal hageja vastu kokku vähemalt 13 688 euro 92 sendi suurune nõue

(954 eurot 62 senti + 8500 eurot + 4234 eurot 30 senti).

3. Pärnu Maakohus rahuldas 19. mai 2017. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 9245 eurot 38 senti. Maakohus jättis 90% hageja menetluskuludest kostja kanda ning 10%

kostja menetluskuludest hageja kanda, menetluskulusid summaliselt kindlaks määramata.

Maakohus leidis, et pooled sõlmisid müügilepingu VÕS § 208 mõttes. Ettemakse tasumise kohustus

on osa müügihinna tasumise kohustusest, mitte eraldiseisvalt hinnatav kohustus. Raieleping ei

sätestanud raie tegemise kohustust, lepingu p 5.2 järgi oli omandajal üksnes raie tegemise õigus.

Lepingus ei ole ettemakse tagastamise kohustust sätestatud ning kohaldada tuleb seadust. Hageja ei

ole raielepingut rikkunud ning kostja on rikastunud hageja arvel alusetult (VÕS § 1028 lg 1).

Tähtaja möödumise tõttu on raieleping nüüdseks kehtetu. Kuivõrd hageja raieõigust ei kasutanud,

on müügihinna tasumise kohustus ära langenud ning hagejal on õigus kostjale tasutud ettemakse

tagasi nõuda. Kui kostja ei tagasta ettemakset, jääb talle alles nii kasvav mets kui ka ettemaksena

tasutud 10 200 eurot ehk kostja rikastuks hageja arvel ettemakse ulatuses. Asjakohatu on kostja

väide, et ettemakset ei tule tagastada koos käibemaksuga. Kuna raielepingus ei ole reguleeritud,

kuidas tasutud ettemakset tagasi nõuda, ei saanud kostjal tekkida kohustust ettemakset tagastada ja

kostja ei ole olnud ka viivituses. Seega jääb hageja viivisenõue rahuldamata.

Kostja tasaarvestusenõue on põhjendatud üksnes viivisenõuet 954 eurot 62 senti puudutavas osas.

Selles osas on tasaarvestamise eeldused VÕS § 197 lg 1 järgi täidetud ja kostja viivisenõue hageja

vastu tuleb lugeda kattuvas ulatuses tasaarvestatuks.

Kostjal ei ole õigust nõuda hagejalt 8500 euro suuruse kahju hüvitamist. Kuna hageja ei ole

raielepingut rikkunud ja hageja nõue rahuldatakse alusetu rikastumise sätete alusel, ei saanud ka

hagejalt nõuda kahju hüvitamist lepingu rikkumisest tulenevate sätete alusel. Kostja satuks kahju

hüvitise nõude rahuldamise korral paremasse olukorda, kui ta oleks olnud siis, kui hageja oleks

raieõigust kasutanud ja väljavedu teinud. Kostja ei ole kahju tõendanud, kuivõrd lepingu ps 4.2 ei

ole müügihinna täpset suurust sätestatud ning võimaliku kahjuhüvitise suurust ei ole võimalik välja

arvutada.

Kostjal ei ole õigust nõuda hagejalt VÕS § 1131 ja § 128 lg 3 alusel ka 4234 euro 30 sendi suuruse

kahju hüvitamist. Kostja ei ole oma nõuet tõendanud. Kostja on esitanud maksekorralduse, mille

järgi on inkassofirma tasunud nõude loovutamise eest 10 000 eurot, kuid nõude loovutamise

lepingut ei ole kohtule esitatud. Kostja nõutud 4234 eurot 30 senti on müügihinna vahe, mis ei ole

VÕS § 128 lg 3 mõttes kahju. Lisaks nähtub hageja ja inkassofirma 19. augusti 2016

kompromissilepingust, et see sõlmiti samade nõuete kohta, mida kostja oli inkassofirmale

loovutanud ning mille alusel tasus hageja inkassofirmale 6788 eurot 10 senti. Viidatud kompromissi

p 4 kohaselt kinnitab inkassofirma, et pärast kompromissi täitmist ei ole tal hageja vastu muid

nõudeid (sh nõudeid tulenevalt teiste lepingute alusel esitatud arvetest). Nõuete loovutamise ja

kompromissi tulemusena sai hagejal tekkida veendumus, et kõnealustest arvetest tulenevad nõuded

on hageja ja kostja vahelises võlasuhtes lõppenud.

4. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati, ja

menetluskulude jaotuse osas ning jätta hagi rahuldamata või saata asi tagasi maakohtule uueks

3(12)

2-17-280

läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda ning mõista hagejalt

apellatsiooniastme menetluskuludena välja 1576 eurot 67 senti (550 eurot riigilõiv ja 1026 eurot

67 senti esindajakuludena (käibemaksuta)) ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses viivise

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning

menetluskulud kostja kanda. Hageja palus mõista kostjalt välja esindajakulud 1110 eurot

(käibemaksuta) ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses viivise hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. jaanuari 2018. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jättis

apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda neid summaliselt kindlaks määramata.

Ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsust vaidlustatud osas. Kostja ei vaidlustanud maakohtu

otsust osas, milles maakohus jättis hageja viivisenõude rahuldamata ja tasaarvestas hageja nõudega

kostja 954 euro 62 sendi suuruse viivisenõude.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et ettemakse tagastamise kohustust raielepingust ei tulene.

Selle asjaolu üle ringkonnakohtu menetluses enam ei vaielda. Maakohus leidis õigesti, et kohaldada

tuleb VÕS § 1028 lgt 1. Selle järgi esitatud nõude rahuldamise välistab pooltevahelise lepingu

kehtivus. Praegusel juhul on leping lõppenud. Raielepingu p 8.1 järgi jõustus leping selle

allakirjutamise momendist ja kehtis kohustuste täitmiseni. Raielepingu p 3.4 järgi tuli raie teha ja

raiutud mets välja vedada 7. jaanuariks 2015. Raielepingus ei ole määratud lepingu kehtivuse

tähtaega. Tuvastatud asjaoludel oli poolte tahteks sõlmida raieleping tähtajaga üks aasta ja leping

lõppes 7. jaanuaril 2015. Kuna maakohus lepingu tähtaega ei tuvastanud, tuleb selles osas maakohtu

otsuse põhjendusi täiendada. Maakohtu otsusest tuleb välja jätta ebaõige järeldus, et raieleping on

pärast 7. jaanuari 2015 kehtetu. Kuna hageja raiet lepingu tähtaja jooksul ei teinud (talle üleantud

raieõigust ei kasutanud), ei ole hagejal tekkinud kohustust raieõiguse eest tasuda, sest tasumise

kohustus tekkis alles pärast metsa raiumist ja ülemõõtmist (raielepingu p 4.2). Müügihinna arvel

ettemakse tasumine ei ole iseseisev lepingust tulenev kohustus, vaid tegemist on poolte kokkuleppel

osa müügihinna tasumisega enne kogu müügihinna tasumise kohustuse sissenõutavaks muutumist.

Kuna müügihinna tasumise kohustust hagejal raielepingu p 4.2 järgi ei tekkinud, on hagejal õigus

ettemaksena tasutu kostjalt kui alusetult saadu VÕS § 1028 lg 1 järgi tagasi nõuda. VÕS § 1028 lg 1

järgi nõude rahuldamist ei välista asjaolu, et ettemakse oli tasutud lepingu alusel. Ettemakse

tasumise kohustus tulenes küll lepingust, kuid kuna tegemist oli müügihinna tasumise ühe osaga ja

pooled ei olnud ettemakse kohta lepingus muid kokkuleppeid sõlminud, siis seetõttu, et müügihinna

tasumise kohustust ei tekkinud, oli ettemakse tasutud alusetult. Maakohtu otsusest tuleb välja jätta

ka põhjendused hageja lepingujärgsete kohustuste kohta, samuti selle kohta, et hageja ei ole lepingut

rikkunud. Neid asjaolusid ei olnud alusetu rikastumise nõude lahendamisel vaja tuvastada. Kostja

peab alusetult saadud ettemakse hagejale tagastama koos käibemaksuga (s.o 10 200 eurot). Kui

kostja tagastab hagejale ettemakse koos käibemaksuga, tuleb hagejal käibe mittetoimumise tõttu

teha käibedeklaratsioonis sellekohased ümberarvutused. Eeltoodu ei tähenda, et kostja võiks

tagastada tasutu käibemaksuta.

Maakohus jättis õigesti kostja nõuded osaliselt hageja nõudega tasaarvestamata. Õige on maakohtu

järeldus, et kostja esiletoodud asjaoludest ei saa järeldada, et talle oleks tekkinud hageja väidetava

4(12)

2-17-280

lepingurikkumise tõttu kahju 8500 eurot. Kostja nõuab kahjuhüvitist summas, mis vastab lepingus

kokkulepitud müügihinnale. Kuna kostjale on jäänud kasvav mets alles, ei ole selle raiumata

jätmisel alust järeldada, et kostjale oleks ainuüksi metsa raiumata jätmisest müügihinna ulatuses

kahju tekkinud. Hageja ei pidanud tõendama, et allesjäänud metsa väärtus on sama, mis oli metsa

eest tasutav müügihind. Tavapäraselt saab lugeda, et kasvava metsa müügiõiguse võõrandamise

korral on makstav müügihind ja kasvava metsa väärtus samas suurusjärgus. Kostja ei ole esile

toonud asjaolusid, mis annaks alust teistsuguseks järelduseks. Eseme harilik väärtus on

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 järgi selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kostja ei

ole väitnud, et raieleping oleks sõlmitud turutingimustest erinevalt. Kuivõrd kahju tekkimine

kostjale ei ole tõendatud, ei ole vaja tuvastada ülejäänud kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid

asjaolusid (sh seda, kas hageja on lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud).

Samuti on õige maakohtu järeldus, et tasaarvestusega ei lõppenud hageja nõue kostja vastu

4234 euro 30 sendi ulatuses. Kostja ei ole tõendanud, milliseid kulusid ja milliste kokkulepete alusel

on ta hagejalt võla sissenõudmisega kandnud. Kostja esitatud pangakonto väljavõttest saab

järeldada, et inkassofirma on tasunud kostjale nõude loovutamise eest, kuid mitte seda, et kostja on

teinud kulutusi hagejalt võla sissenõudmiseks. Hageja esitatud kompromissilepingust ei saa

järeldada, et kostjale oleks kahju tekkinud. Kompromissilepingust tuleneb ainult see, kui palju

hageja on tasunud inkassofirmale, kellele kostja nõuded loovutas. Inkassofirma kompromissis antud

kinnitus, et pärast kompromissi täitmist ei ole tal hageja vastu muid nõudeid, ei ole kostja kahju

hüvitamise nõude üle otsustamisel oluline ja sellekohane põhjendus tuleb maakohtu otsusest välja

jätta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning rahuldada kostja

apellatsioonkaebus ja jätta hagi rahuldamata või saata asi tühistatud osas tagasi ringkonnakohtule

uueks arutamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda ning mõista hagejalt välja

kassatsiooniastme menetluskuludena esindajakulud 1416 eurot (käibemaksuta) ja VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud ulatuses viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni.

Kostja märkis, et jääb varasemas menetluses esitatud seisukohtade juurde. Lisaks arvab ta, et

ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 1028 lgt 1, kui leidis, et lepingu alusel tasutud ettemakse

tagasinõuet on võimalik rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel. Viidatud sätte kohaldamine on

välistatud, kui soorituseks on õiguslik alus. Hageja tasutud ettemakset (kokkulepitud sooritust) ei

muuda alusetuks see, kui hageja lepingut ei täitnud (vastusooritus jäi saamata hageja enda

tegevusetuse tõttu).

Ringkonnakohus leidis põhjendamatult, et kostjal ei ole hageja vastu tasaarvestatavat kahju

hüvitamise nõuet. Ringkonnakohus leidis valesti, et allesjäänud kasvava metsa väärtuse pidi

tõendama kostja. Selle asjaolu tõendamine oli hageja kohustuseks. Ringkonnakohus tugines

üllatuslikult ja apellatsioonkaebuse piire ületades sellele, et tavapäraselt saab lugeda, et kasvava

metsa müügiõiguse võõrandamisel on makstav müügihind ja kasvava metsa väärtus samas

suurusjärgus. Kumbki pool menetluses sellele ei tuginenud. Ringkonnakohus kohaldas valesti

VÕS § 128 lgt 3 ja leidis ekslikult, et kostja ei ole tõendanud, milliseid kulusid ja milliste

kokkulepete alusel on ta hagejalt võla sissenõudmisega kandnud. Hageja on nõude loovutamise

inkassofirmale omaks võtnud ning esitatud tõenditega on kostja nõue tõendatud.

5(12)

2-17-280

7. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

kostja kanda. Hageja palub kostjalt välja mõista kassatsiooniastmes kantud esindajakulud 750 eurot

(käibemaksuta) ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses viivise hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Lisaks vaidleb hageja osaliselt vastu kostja

esindajakulude põhjendatusele, täpsemalt ajakulule.

8. Kostja vaidleb vastu hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele, leides, et avalduses

märgitud esindajakulu on osaliselt põhjendamatu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ja § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada ja asi tuleb saata

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

10. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset (I), seejärel hageja nõuet (II) ja kostja vastunõudeid

(III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV).

I

11. Hageja nõudis kostjalt 10 200 eurose ettemakse tagastamist. Lisaks nõudis hageja kostjalt viivist

1485 eurot 12 senti ja hagi esitamisest kuni põhinõude täieliku täitmiseni 0,02%-lises määras.

Kostja hagi ei tunnistanud, kuid esitas hagi rahuldamise juhuks ka tasaarvestusavalduse, paludes

tasaarvestada enda nõuded hageja vastu hagi rahuldamise ulatuses, täpsemalt viivisenõude 954 eurot

62 senti (kostja arvega tasumise viivitamine) ning kahju hüvitamise nõuded 8500 eurot (saamata

jäänud tulu metsa üles töötamata jätmisest) ja 4234 eurot 30 senti (kulutused teiste arvete

sissenõudmiseks hagejalt).

12. Kassatsioonimenetluse esemeks on poolte nõuded osaliselt.

12.1. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 9245 eurot 38 senti,

jättes rahuldamata hageja viivisenõude ja tasaarvestades hageja nõudega kostja viivisenõude

954 euro 62 sendi ulatuses. Ülejäänud osas maakohus kostja vastunõudeid ei tunnustanud.

12.2. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsust hagi rahuldamise osas.

Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata,

kuid muutis otsuse põhjendusi.

Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning rahuldada kostja

apellatsioonkaebus ja jätta hagi rahuldamata või saata asi tühistatud osas tagasi ringkonnakohtule

uueks arutamiseks.

12.3. Eelnevat arvestades on kohtuotsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles

maakohus jättis rahuldamata hageja viivisenõude, sh tulevase viivisenõude, ning tasaarvestas hageja

nõude kostja viivisenõudega 954 eurot 62 senti. Neis osades ei ole maakohtu otsust vaidlustatud ega

ole see ka kassatsioonimenetluses vaidluse all. Kohtuotsus seob pooli nii haginõude kui ka

tasaarvestatud nõude osas (TsMS § 457 lgd 1 ja 2).

6(12)

2-17-280

Seega on vaidluse all jätkuvalt hageja nõue ettemakse tagastamiseks 9245 euro 38 sendi ulatuses,

samuti kostja tasaarvestatavad vastunõuded kahju hüvitamiseks 8500 eurot (saamata jäänud tulu

metsa üles töötamata jätmisest) ja 4234 eurot 30 senti (kulutused teiste arvete sissenõudmiseks

hagejalt), kuid mitte üle haginõude. Vaidluse all ei ole enam hageja ega kostja viivisenõuded. Nii

ringkonnakohus kui ka Riigikohus kontrollivad alama astme kohtute otsuseid üksnes edasi kaevatud

osas (TsMS § 651 lg 1, § 688 lg 1).

13. Kolleegium märgib siiski, et korrektne ei ole hageja nõue viivise saamiseks 0,02%-lises määras,

kuna esiteks ei ilmne sellest arvestusperiood. Kui lugeda selleks aga päev (nagu seda tõenäoliselt on

mõeldud) ja aastaintressiks 8%, mis on ka olnud pikemat aega seadusjärgne viivisemäär VÕS § 113

lg 1 teise lause järgi, ei arvesta selline haginõue tulevikku suunatuna seda, et seadusjärgne viivis

võib edaspidi muutuda (vt ka nt Riigikohtu 19. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 321713, p 38).

Maakohus pidanuks seda hagejale selgitama.

II

(A)

14. Kassatsioonimenetluses on vaidluse all jätkuvalt hageja nõue kostja vastu tagastada tasutud

ettemakse 9245 euro 38 sendi ulatuses (otsuse p 12).

Seejuures tugineb hageja põhiliselt sellele, et on tasunud kostjale 10 200 eurot ettemaksena

raielepingu alusel raieõiguse eest, kuid kuna ta seda õigust ei kasutanud, ei ole kostjal ka alust

saadud raha endale jätta.

Kostja põhilisteks vastuväideteks on olnud, et ettemakse tasuti raielepingu alusel, mis ei ole

õigusliku alusena ära langenud. Lisaks on kostja väitnud, et raieleping jäi täitmata hageja enda tõttu

ja et tagastada ei saa ettemakse käibemaksuosa.

15. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

•

pooled sõlmisid 8. jaanuaril 2014 raielepingu, mille alusel sai hageja õiguse raiuda kostja

metsa raielepingus märgitud koguses ja sortimendis ning vedada metsamaterjal välja;

•

raie ja väljaveo tähpäevaks oli raielepingu järgi 7. jaanuar 2015;

•

raielepingu p 4.2 järgi kohustus hageja tasuma 21 kalendripäeva jooksul lepingu

sõlmimisest ettemaksena 50% oletatavast müügihinnast (8500 eurot koos käibemaksuga) ja

ettemakset ületava osa pärast mõõtmistulemuste selgumist 21 kalendripäeva jooksul

võõrandaja esitatud arve alusel;

•

kostja esitas hagejale 8. jaanuaril 2014 arve 25 200 euro tasumiseks, mis sisaldas mh

ettemakset (8500 eurot koos käibemaksuga, s.o kokku 10 200 eurot), mille järgi hageja ka

ettemakse tasus;

•

hageja ei kasutanud raieõigust lepingu tähtaja jooksul, st ei ole kasvavat metsa raiunud, seda

välja vedanud ega kostjalt metsamaterjali omandanud.

16. Kohtud rahuldasid hageja põhinõude VÕS § 1028 lg 1 alusel alusetu rikastumise teel saadu

väljaandmise nõudena.

Maakohus leidis, et tähtaja möödumise tõttu on raieleping muutunud kehtetuks ning kuna hageja

raieõigust ei kasutanud, on müügihinna tasumise kohustus ära langenud ja hagejal on õigus tasutud

ettemakse tagasi nõuda. Ringkonnakohus muutis maakohtu otsuse põhjendusi ja leidis, et raieleping

7(12)

2-17-280

ei muutunud kehtetuks, kuid hagejal ei tekkinud raielepingu p 4.2 järgi kohustust raieõiguse eest

tasuda, sest tasumise kohustus tekkis alles pärast metsa raiumist ja ülemõõtmist (ettemakse tasumine

ei ole iseseisev kohustus), mistõttu tuleb ettemakse tagastada. Samuti leidsid kohtud, et ettemakse

tuleb tagastada koos käibemaksuga ning hageja peab vajadusel tegema käibedeklaratsioonis

ümberarvutused.

(B)

17. Kolleegium leiab, et nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu käsitlus VÕS § 1028 lg 1

kohaldamisel on väär. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

18. Kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse

täitmisena, võib üleandja VÕS § 1028 lg 1 järgi saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole

olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.

Kui sooritus tehakse lepingu alusel, saab selle õiguslik alus puududa esmajoones vaid juhul, kui

leping on tühine, ja ära langeda, kui leping on tühistatud. Ka lepingu lõppemine, olgu kokkuleppel

või tähtaja möödumise tõttu või ka taganemise või ülesütlemisega, ei võta tehtud soorituselt

õiguslikku alust ega anna põhjust kohaldada alusetu rikastumise väljanõudmise sätteid (vt ka

VÕS § 188 lg 2 teine lause, §d 189–191, § 196 lg 4).

Eelnevat kinnitab ka Riigikohtu varasem praktika, k.a kohtute viidatud lahendid (mh Riigikohtu

24. septembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3216208, p 9; 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 32113411, p 13).

19. Kohtud ei ole leidnud, et raieleping oleks tühine või tühistatud, samuti ei ole tuvastatud muid

asjaolusid, mis annaks aluse kohaldada VÕS § 1028 lgt 1.

20. Ringkonnakohtu põhjendus, et kuigi ettemakse tasuti raielepingu alusel, tuleb see tagastada,

kuna tasumise kohustus tekkis alles pärast metsa raiumist ja ülemõõtmist, on vastuoluline ega

õigusta samuti alusetu rikastumise sätete kohaldamist.

Kui ettemakse tasumine oli raielepingu ps 4.2 koos makse suuruse ja maksetähtajaga ette nähtud,

jääb arusaamatuks, millal ja millisel põhjusel tasumise õiguslik alus ära langes. Tuvastatud

asjaoludel muutus ettemakse tasumise kohustus sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 mõttes. Asjaolu, et

ülejäänud tasu maksmise kohustus seoti mõõtmistulemuste selgumisega, ei muutnud iseenesest ära

ettemakse tasumise kohustuse sissenõutavust.

(C)

21. Hageja nõude uuel läbivaatamisel tuleb uuesti hinnata raielepingut ja selle õiguslikku tähendust.

Kuigi hageja tugines oma nõude õigusliku alusena VÕS § 1028 lgle 1, tuleb hinnata tema nõude

rahuldamise võimalusi hagi aluseks olevatel asjaoludel kõigil võimalikel õiguslikel alustel. Kohus

kohaldab õigust ise ega ole seotud poolte seisukohtadega õigusküsimustes (vt mh TsMS § 436 lg 7,

§ 438 lg 1 esimene lause, § 688 lg 2) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 3215111, p 27). Samas ei tohi kohus pooli ka õiguskäsitlusega põhimõtteliselt üllatada ja peab

enda arusaama õigusest vähemasti üldjoontes ka pooltele selgitama, et neile oleks arusaadav

8(12)

2-17-280

mh tõendamiskoormise jaotus (vt mh TsMS § 348 lgd 1–3, § 351, § 392 lg 1 pd 1–3, § 400 lg 5,

§ 436 lgd 3 ja 4) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3215111, p 27).

22. Kohtud on asja lahendamisel sisulise põhjenduseta lähtunud sellest, et tegu on

müügilepinguga (maakohtu otsuse järgi „ostu-müügi leping“) VÕS § 208 lg 1 mõttes

(vt maakohtu otsuse p 13). Kolleegiumi arvates on selline seisukoht tuvastatud

asjaoludel ekslik.

22.1. Raieõiguse võõrandamise lepingu põhisisu on avatud metsaseaduse (MS) § 37 lgtes 6 ja 7.

Raieõigus annab MS § 37 lg 7 esimese lause järgi õiguse langetada puid lepingus

fikseeritud ulatuses, kohas, ajal ja tingimustel, omandada langetatud puud, valmistada

nendest puudest puidusortimente ja saadud sortimendid metsast ära vedada.

Raieõiguse võõrandamise lepinguga kaasneb MS § 37 lg 7 teise lause järgi õigus

kasutada maad vastavalt raieõiguse sisule. Lisaks näevad MS § 37 lg 7 kolmas ja neljas

lause ette selle lepingu ülemineku kinnisasja võõrandamisel.

22.2. Selliselt vastab raieõiguse võõrandamise leping õiguslikult kinnisasja rendilepingu

(võimalik et ka allrendilepingu) tunnustele. Rendilepinguga kohustub üks isik

(rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning

võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi

saadava vilja ning rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti) (VÕS § 339).

Raieõiguse võõrandamise lepingut on Riigikohus pidanud rendilepinguks ka oma

varasemas praktikas (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3215111, p 16)

23. Rendilepingule kohaldatakse VÕS § 341 järgi ka üürilepingu sätteid.

Nii rentnik kui ka üürnik peavad maksma üüri üldjuhul ka siis, kui nad kasutusse antud eset

tegelikult ei kasuta, st maksma kasutusvõimaluse eest. Üürilepingu puhul on üürnikul ettemakstud

üüri tagasi nõudmise õigus vaid osas, milles makse on tehtud aja eest pärast lepingu lõppemist

(VÕS § 337). Üürnik ei pea VÕS § 296 lg 1 järgi maksma üüri ega kandma kõrvalkulusid lisaks

ajavahemiku eest, mil ta ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada puuduse või takistuse tõttu või

seetõttu, et üürileandja ei andnud asja tema kasutusse.

24. Üürnik peab VÕS § 296 lg 3 järgi üüri maksma ka aja eest, mil ta ei saanud asja kasutada temast

oleneval põhjusel, eelkõige oma äraoleku tõttu, kuid ta võib üürist maha arvata üürileandja

kokkuhoitu ja asja teistsuguse kasutamisega saadud kasu väärtuse. Esitatud asjaoludel saab hageja

nõue õiguslikult kõne alla tulla vaid sellele sättele tuginedes, kui tegelikult ei pidanud ta kostjale

tasu mingis ulatuses maksma, mis juhul võib olla tegu õigusliku aluseta maksega.

Selle sätte kohaldamiseks tuleb aga hinnata kogu kokku lepitud tasu, mitte üksnes ettemakset.

Lisaks tuleb hinnata, kas ja kuivõrd võisid pooled olla kokku leppinud VÕS § 296 lg 3 kohaldamata

jätmises, leppides kokku ettemakse tasumise kindla summana ja ülejäänud tasu mõõtetulemustest

lähtudes. Selliselt võis poolte tahe ollagi suunatud sellele, et osa tasust tuli maksta raieõiguse kui

sellise eest ja osa oli seotud raiutud metsa väärtusega. Asja uuel läbivaatamisel tuleb seda lepingu

tõlgendamise reegleid (VÕS § 29) järgides hinnata. Riigikohus ei saa TsMS § 688 lgtest 3–5

tulenevalt ise tõendeid hinnata ega asjaolusid tuvastada.

9(12)

2-17-280

25. Kolleegium nõustub kohtutega, et kui makstud tasu tagastamiseks oleks õiguslik alus, hõlmaks

see ka tasutud käibemaksuosa. Vajadusel peavad osalised tegema käibemaksuarvestuses

ümberarvutused.

III

(A)

26. Kassatsioonimenetluses on jätkuvalt vaidluse all kostja vastunõuded kahju hüvitamiseks

8500 eurot (saamata jäänud tulu metsa üles töötamata jätmisest) ja 4234 eurot 30 senti (kulutused

teiste arvete sissenõudmiseks hagejalt) (vt otsuse p 12).

27. Kostja esitas vastunõuded tasaarvestusavaldusena, mitte vastuhagina. Seejuures esitas ta need

tingimuslikult juhuks, kui hagi rahuldatakse, st neid tuleb lahendada üksnes juhul, kui haginõue

ettemakse 9245 euro 38 sendi tagastamiseks mingis osas asja uuel läbivaatamisel rahuldatakse.

28. Kuna tasaarvestuse korras esitatud vastunõuded on menetluses olevast haginõudest suuremad,

tuleb kostjal selgitada, millist nõuet ta millises ulatuses esmajärjekorras sooviks tasaarvestuseks

kasutada või soovib ta seda teha mingis osas mõlemast. Kohtul peab olema selge, mis ulatuses ta

millise nõude lahendab.

(B)

29. Kostja väitel on tal hageja vastu kahju hüvitamise nõue 8500 eurot tulenevalt sellest, et hageja

pidi kasvava metsa üles töötama ja välja vedama (raielepingu pd 5.1.1 ja 5.1.2), kuid seda kohustust

ei täitnud, mistõttu jäi kostjal saamata tasuna vähemalt 8500 eurot.

30. Kohtud kostja vastunõuet ei tunnustanud.

Maakohus leidis, et hageja ei ole raielepingut rikkunud ning lisaks kostja ei ole kahju tõendanud,

kuivõrd kostjale säilis kasvav mets ning lepingus müügihinna (tasu) täpset suurust ette ei nähtud ja

võimaliku kahjuhüvitise suurust ei ole võimalik välja arvutada.

Ringkonnakohus leidis, et ei ole vaja tuvastada muid kahju hüvitamise eeldusi (mh kas hageja on

raielepingut rikkunud), kuna kostja ei ole tõendanud talle kahju tekkimist. Ringkonnakohtu arvates

jäi kostjale alles kasvav mets ning tavapäraselt saab lugeda, et kasvava metsa müügiõiguse

võõrandamisel on makstav müügihind ja kasvava metsa väärtus samas suurusjärgus ning kostja ei

ole väitnud, et raieleping oleks sõlmitud turutingimustest erinevalt.

31. Raielepingu pd 5.1.1 ja 5.1.2 näevad iseenesest ette hageja kohustuse kasvav mets üles töötada

ja välja vedada ning raielank üles töötada ja koristada. Vastunõuete hindamisel tuleb neid tingimusi

hinnata. Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta selle kohta, kas hageja rikkus raielepingut, kui metsa

ei raiunud.

32. Kohustuse rikkumise korral võib kostjal olla hageja vastu VÕS § 115 lg 1 alusel nõue

rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamiseks. Tegu saaks olla täitmist asendava kahju hüvitamise

nõudega.

10(12)

2-17-280

32.1. Kahju hüvitamiseks peavad olema täidetud nõude üldised eeldused. Esmajoones peab kostjal

olema rikkumise tõttu tekkinud kahju. Seejuures tuleb lähtuda kahju hüvitamise üldisest eesmärgist,

milleks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta

oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127

lg 1).

Selliseks hüvitatavaks kahjuks ei saa rikutud kohustuse kaitse-eesmärgist (VÕS § 127 lg 2) lähtudes

olla eeldatav teine pool tasust, mis jäi kostjale maksmata. Seda tasu saanuks kostja nõuda tasuna

VÕS § 108 lg 1 alusel, kui vastavad eelduseks oleks täidetud. Kahju hüvitisena tuleks saamata

jäänud tasust VÕS § 127 lg 5 alusel maha arvata vähemasti kasvava metsa väärtus. Sisuliselt saaks

kostja kahjuna kõne alla tulla hinnavahe, st summa, mis kostjal jääks hagejaga sõlmitud lepingu

alusel saamata, kui ta võõrandaks raieõiguse kellelegi teisele samadel tingimustel, kuid ei saaks seda

teha vähemalt sama tasu eest (sarnaselt lepingust taganemisel VÕS § 135 järgi). Sellise kahju peaks

saama lugeda ka hagejale ettenähtavaks (VÕS § 127 lg 3).

32.2. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kostja peab TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest

tulenevalt tõendama ise talle tekkinud kahju, mh allesjäänud metsa väärtust.

Kolleegium nõustub aga kostjaga, et ringkonnakohus üllatas pooli seisukohaga, et lepingujärgne

tasu (n.ö müügihind) ja kostjale jäänud kasvava metsa väärtus on samas suurusjärgus

(ringkonnakohtu otsuse p 43). Seda eriti olukorras, kus maakohus leidis, et müügihinda ei ole

võimalik lepingust järeldada. Samuti oleks ringkonnakohus pidanud viitama, millest ta järeldas, et

müügihinna ja kasvava metsa väärtuse olemine samas suurusjärgus on üldtuntud asjaolu

TsMS § 231 lg 1 mõttes (vt ka nt Riigikohtu 13. aprilli 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3214404, p 14;

18. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3213316, p 15).

(C)

33. Samuti nõuab kostja hagejalt kahjuhüvitist 4234 eurot 30 senti tulenevalt sellest, et hageja ei

tasunud pooltevaheliste teiste raielepingute alusel esitatud arveid 7128 euro 25 sendi ja 7105 euro

80 sendi saamiseks tähtaegselt ning kostja loovutas need nõuded inkassofirmale 10 000 euro eest.

Kostja loeb oma kahjuks arvete kogusumma ja tasuna saadud 10 000 euro vahet.

34. Kohtud ei tunnustanud ka seda vastunõuet, leides, et nõude loovutamise tasu ja nõuete summa

vahe ei ole hüvitatav kahju (võla sissenõudmise kulud) ning et hageja ja inkassofirma sõlmitud

kompromissist nõuete kohta ei saa järeldada kostjale kahju tekkimist.

35. Kolleegium nõustub põhimõtteliselt kohtute käsitlusega. Samas ei saa kolleegium selle nõude

lahenduse osas jätta ringkonnakohtu otsust kehtima juba ainuüksi põhjusel, et vastunõuet tuleb

lahendada vaid juhul, kui haginõue muidu rahuldataks (vt otsuse p 27).

35.1. Iseenesest võib võlausaldaja võlgniku makseviivituse korral tõepoolest nõuda kahju hüvitisena

ka mõistlike sissenõudmiskulude hüvitamist ning selleks võivad olla ka mõistlikud inkassokulud

(VÕS § 1131 lgd 1 ja 2, § 115 lg 1, § 128 lg 3).

35.2. Olukorras, kus võlausaldaja on loovutanud oma tasunõuded kolmandale isikule (praegusel

juhul inkassofirmale), ei saa siiski eeldada, et ta jättis mingi nõude (praegusel juhul kahju

hüvitamise nõude) jätkuvalt endale. Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele

(VÕS § 164 lg 2). VÕS § 167 järgi lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle üldjuhul

11(12)

2-17-280

kõik nõudega seotud õigused. Eraldi on VÕS § 167 lgs 3 ette nähtud, et nõude loovutamisel lähevad

uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused nõuda intressi ja leppetrahvi.

See kehtib seda enam siis, kui kahju hüvitamise nõue tekibki sisuliselt nõude loovutamisega

(inkassokuludena) ja algne võlausaldaja ei väljenda võlgnikule selgelt, et ta on jätnud endale veel

nõudega seotud nõudeid. Võlgniku jaoks on nõude loovutamisel võlausaldajaks uus võlausaldaja,

kes võib nõuet käsutada ning kellega saab võlgnik vajadusel kompromissi sõlmida. Seega saab

lähtuda sellest, et ka võimalikud kahju hüvitamise nõuded, mis on seotud loovutatud nõudega,

lähevad üle uuele võlausaldajale. Vastupidine käsitlus tekitaks võlgnikule põhjendamatut

ebakindlust.

IV

36. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohus sõltuvalt asja

lahendamise tulemusest.

37. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel kostjale tagastada.

Ants Kull

Villu Kõve

Malle Seppik

12(12)