3-16-113/47 · Riigikohtu halduskolleegium

R I I G I K O H U S

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

316113

Otsuse kuupäev

19. juuni 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld

Kohtuasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 14. detsembri

2015. a käskkirja nr 1.3-3/187d õigusvastaseks tunnistamiseks,

teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitise

väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2017. a otsus

Menetluse alus Riigikohtus

X kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 11. oktoobri 2016. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

12. oktoobri 2017. a otsus ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada X kaebus.

3. Tunnistada Politsei- ja Piirivalveameti 14. detsembri 2015. a käskkiri nr 1.3-3/187d

õigusvastaseks osas, millega X vabastati politsei ja piirivalve seaduse § 88 p 5 alusel

politseiteenistusest distsiplinaarsüüteo eest. Muuta X teenistusest vabastamise alus teenistusest

lahkumiseks omal soovil avaliku teenistuse seaduse § 87 lg 1 alusel.

4. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X kasuks välja õigusvastaselt teenistusest vabastamise

eest 3489 eurot hüvitist ja 2400 eurot menetluskulude katteks.

5. Tagastada tasutud kautsjon X-le.

6. Tagastada enamtasutud riigilõiv 30 eurot X-le.

7. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) oli Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuuri arestimaja

korrapidamisteenistuse vanem.

2. PPA Põhja prefektuuri prefekt viis 22. mai 2015. a käskkirjaga kaebaja tema 6. mai 2015. a

avalduse alusel üle ja nimetas ta Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja konvoiteenistuse

politseiniku ametikohale.

3. PPA peadirektor määras 14. detsembri 2015. a käskkirjaga nr 1.3-3/187d kaebajale politsei ja

piirivalveseaduse (PPVS) § 86 pde 1 ja 3 järgi kvalifitseeritavate distsiplinaarsüütegude

toimepanemise eest distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise. Käskkirja põhjendused olid

kokkuvõtvalt järgmised.

3-16-113

3.1. Kaebaja ei taganud arestimaja korrapidamisteenistuse vanemana ajavahemikul 1. jaanuarist

2014 kuni 3. maini 2015 tema juhitud allstruktuuriüksuses nõuetekohast töökorraldust,

teenistuslikku järelevalvet ja teenistusdistsipliini. Selle tulemusena rikkusid arestimaja

korrapidamisteenistuse teenistujad tema teadmisel ja nõusolekul eelnimetatud ajavahemikul

arestimaja tööfunktsioonide täitmisel korduvalt ja tõsiselt seaduste ja teenistuslike aktidega

kehtestatud töö- ja puhkeaja nõudeid. Nõuete rikkumine ei olnud tingitud erandjuhtumitest.

Rikkumised seadsid ohtu arestimaja tööfunktsioonide täitmise ning teenistujate ja kinnipeetute

tervise ja ohutuse, kuna arestimaja korrapidamisteenistuse summeeritud tööajaarvestusega

korrapidamistoimkondade 12tunnised töövahetused oli kaebaja poolt koostatud ning arestimaja juhi

poolt kinnitatud igakuiste tööajagraafikutega võrreldes teenistuses alakomplekteeritult või osaliselt

komplekteeritud välja puhkamata töötajatega.

Töö- ja puhkeaja nõuete rikkumised seisnesid selles, et teenistujad olid korduvalt tööl kaks või kolm

töövahetust (s.o vastavalt 24 või 36 tundi) järjest ning ühel juhul ka neli töövahetust (48 tundi)

järjest. Muu hulgas esitas kaebaja kahel korral arestimaja juhile kinnitamiseks tööajagraafikud,

milles neli teenistujat olid pandud tööle kaheks järjestikuseks töövahetuseks. Lisaks mindi kahel

korral vastuollu PPA kollektiivlepingus sätestatud tööajaarvestuses ühe arvestusperioodi jooksul

lubatud ületundide piirarvuga. Samuti töötas üks arestimaja korrapidamisteenistuse teenistuja teise

eest ajal, mil ta oli vormistatud puhkusele, st teenistuja avaliku võimu teostamise õigus oli peatunud.

Veel esitas kaebaja ajavahemikul 1. jaanuarist 2014 kuni 30. aprillini 2015 iga kuu PPA

administratsiooni personalibüroole PPA teenistuse ja tööaja arvestamise infosüsteemi (TEPLA)

kaudu ebatäpseid ja tegelikkusele mittevastavaid andmeid arestimaja korrapidamisteenistuse

teenistujate tehtud töötundide kohta. Kuna TEPLA andmed olid teenistujate palgaarvestuse aluseks,

on PPA teinud suuremaid väljamakseid, mis ei vastanud tehtud tööle.

3.2.

Kaebaja pani distsiplinaarsüüteod toime tahtlikult. Ta korraldas arestimaja

korrapidamisteenistuse vanemana igapäevatööd, sh osales argipäeviti korrapidamistoimkondade

väljavahetamisel. Samuti kinnitas ja muutis kaebaja tööajagraafikuid ning määras järgmise vahetuse

teenistuja puudumise korral teenistujaid lisavahetusse või kutsus neid nende vabast ajast puuduvat

teenistujat asendama. Kaebaja oleks saanud rikkumiste toimepanemist vältida.

3.3. Karistuse määramisel tuleb lähtuda kaebaja pikast staažist, erialasest haridusest, kehtiva

distsiplinaarkaristuse puudumisest ja iseloomustusest. Muu hulgas tuleb arvestada kaebaja rikkumise

olemust, st tegevusetust ametijuhendijärgses põhitöös, juhtivametniku rolli, rikkumise vältamist

pikema aja jooksul, alluvate ja arestimajas kinni peetavate isikute ohtu seadmist. Kaebaja

selgitustest ja distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohta koostatud arvamusest nähtub, et ta ei hooma

juhtivametniku rolli. Seepärast ei ole võimalik kohaldada distsiplinaarmenetluse läbiviija (kolmanda

talituse juhtivdistsiplinaarmenetleja) ega PPA Põhja prefektuuri välja pakutud distsiplinaarkaristusi,

mis võimaldaksid teenistuses jätkamist, kuna need on rikkumiste ulatuse ja olemusega kõrvutades

ebaproportsionaalsed. Kaebaja rikkumised on olulised avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 75 lgte 46

mõttes ja ta on kaotanud tööandja usalduse nii juhi kui ka töötajana. Juhtival positsioonil olev

teenistuja peab olema alluvatele eeskujuks ja nende õiguste eest seisma, mitte kasutama alluvaid

oma puuduliku tegevuse varjamiseks õiguskorra vastaselt, sh nende õigusi rikkudes.

Karistuse liigi valikul ei ole kergendavaks asjaoluks see, et kaebaja otsustas juhtumi ilmnemisel

astuda alates 1. juunist 2015 arestimaja korrapidamisteenistuse vanema kohalt tagasi, millega

kaasnes üleviimine kuue palgaastme võrra madalamale nooremspetsialisti ametikohale. Puudub

sisuline alus kaaluda kergema distsiplinaarkaristuse määramist ka seetõttu, et kaebaja väitel juhindus

2(8)

3-16-113

ta ATS § 51 lgst 3 ning arestimaja juhi korraldustest tagada arestimaja töö olemasolevate töötajatega.

Kaebaja oli kohustatud keelduma arestimaja juhi korraldustest ja teavitama olukorrast

kõrgemalseisvat juhti.

4. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 14. detsembri 2015. a käskkirja

õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks selliselt, et kaebaja

loetakse teenistusest vabastatuks tema enda algatusel, ning kolme kuu keskmise palga ulatuses

hüvitise väljamõistmiseks. Kaebuse põhjendused olid järgmised.

4.1. ATS § 77 lgs 1 sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg oli käskkirja andmise ajaks

möödunud. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest nähtub, et arestimaja juht pidi vähemalt alates

8. märtsist 2012 olema teadlik distsiplinaarsüütegudest, mida kaebaja on väidetavalt toime pannud.

Arvestades, et struktuuriüksuste juhid on kohustatud teostama alluvate üle teenistuslikku

järelevalvet, ei ole eluliselt usutav, et kaebaja vahetu juht ja korrakaitsebüroo juht said tema süüteost

teada alles 6. mail 2015.

4.2.

Vaidlustatud käskkirjas esineb vastuolu distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega.

Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte järgi vabastati kaebaja PPVS § 86 p 2 tunnustel

distsiplinaarsüüteo kahtlustusest, kuna PPA ei ole varalist kahju kandnud. Karistuse määramise

käskkirjas on aga TEPLAga seonduvaid rikkumisi kajastades märgitud, et kaebaja esitas

personalibüroole teenistujate töötundide kohta ebatäpseid ja tegelikkusele mittevastavaid andmeid,

mille tõttu tegi PPA suuremaid väljamakseid, mis ei vastanud tehtud tööle. Kaebaja ei ole PPA-le

varalist kahju põhjustanud.

4.3. Kaebaja ei saanud oma ametikohast ja PPA Põhja prefektuuri töökorrast tulenevalt talle süüks

pandud töö- ja puhkeajanõuete rikkumisi toime panna, sest ta ei olnud struktuuriüksuse juht.

Teenistusgraafikut sai muuta ainult erandjuhtudel ja kokkuleppel graafiku kinnitanud juhiga.

Kaebaja ei ole toime pannud ka TEPLA-ga seotud rikkumisi. Kaebaja sisestas TEPLA-sse kinnitatud

teenistusgraafikute andmed ja tegi graafikutes muudatusi dokumentide alusel. Tööajaarvestuse

tabelis sisalduvate andmete õigsuse eest vastutab struktuuriüksuse juht. Kaebaja ei ole kunagi ohtu

seadnud arestimaja funktsioonide täitmist ega teenistujate ning kinnipeetute tervist ja ohutust.

Kaebaja tegutses arestimaja heaolu ja igapäevatöö toimimise nimel.

4.4. Käskkiri ei vasta vorminõuetele.

4.5. PPA jättis distsiplinaarkaristuse määramisel tähelepanuta korrapidamisteenistuse ametnike

selgitused, mis on olulised tõendid selgitamaks arestimajas valitsenud olukorda.

5. Tallinna Halduskohus jättis 11. oktoobri 2016. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus

nõustus PPA 14. detsembri 2015. a käskkirja põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2). Lisaks märkis halduskohus järgmist.

5.1. Distsiplinaarkaristuse tähtaeg ei olnud möödunud.

5.2. Puuduvad tõendid, millest võiks järeldada, et kaebaja astus samme rikkumiste ärahoidmiseks.

Seda ei ole väitnud ka kohtus üle kuulatud tunnistajad. Eluliselt ei ole usutav, et kogenud

politseiametnikuna (allstruktuuriüksuse juhina) ei saanud kaebaja aru oma tegevuse tähendusest ja

pidas seda lubatavaks. Kaebaja on muu hulgas asendanud struktuuriüksuse juhti. Vaidlust ei ole

selles, et kõnealused töövahetused toimusid, töövahetuste ja arestimaja tööarvestuse raamatute

kanded olid tuvastatud õigesti ning kaebaja sisestas TEPLA-sse ebaõigeid kandeid.

3(8)

3-16-113

5.3. Teenistuskohustuste süüline rikkumine oli oluline. Kaebaja pani distsiplinaarsüüteod toime

tahtlikult. Nõustuda tuleb vastustaja kaalutlustega distsiplinaarkaristuse valikul. Kaebaja väide, et

distsiplinaarkaristuse määramisel jäeti korrapidamisteenistuse teiste ametnike selgitused

tähelepanuta, on paljasõnaline.

6. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega kaebus rahuldada.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. oktoobri 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

Tallinna Halduskohtu 11. oktoobri 2016. a otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused olid

järgmised.

7.1. Kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisel ei ole ATS §st 77 tulenevat kuuekuulist tähtaega

rikutud. Nõustuda tuleb kaebajaga, et arestimaja juht oli arestimaja korrapidamisteenistuses aset

leidnud töö- ja puhkeaja nõuete rikkumisest teadlik. See aga ei vii järelduseni, et

distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega on rikutud. Tegemist on olukorraga, kus kaebajale ja tema

vahetule juhile heidetakse ette sisuliselt sama rikkumist. Kaebaja vahetuks juhiks olev arestimaja

juht ei taganud tema juhitud struktuuriüksuses nõuetekohast töökorraldust ning kaebaja ei taganud

teenistuse vanemana tema juhitud allstruktuuriüksuses nõuetekohast töökorraldust, millega kaasnes

süstemaatiline töö- ja puhkeajanõuete rikkumine arestimaja juhi ja teenistuse vanema teadmisel ning

nõusolekul. ATS § 77 lgs 1 sätestatud kuuekuulise tähtaja kehtestamise eesmärk on ära hoida

põhjendamatut viivitamist asjaolude selgitamise ja karistuse määramisega, kui ametiasutusele on

saanud teatavaks teenistuja võimalik distsiplinaarsüütegu. Kui alluv ja tema vahetu juht on mõlemad

rikkumisega seotud, ei saa juht teadmist alluva rikkumisest omistada ametiasutusele. Sätte

eesmärgist lähtudes saab kuuekuulise tähtaja kulgemine alata ajast, mil teenistuja

distsiplinaarsüüteost saab teada isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub, kuid kes ise ei ole sama

rikkumisega seotud. Selliseks isikuks on praegusel juhul korrakaitsebüroo juht. Ei ole alust kahelda

korrakaitsebüroo juhi väites, et ta ei olnud pikkade vahetuste tegemisest teadlik. Struktuuriüksuse

juhil on küll teenistusliku järelevalve kohustus, kuid sellest ei saa järeldada teadmist rikkumisest.

Arvestades aega, mil korrakaitsebüroo juht rikkumisest teada sai – s.o 2015. a aprilli lõpp või mai

algus –, ja seda, et kaebaja avaliku võimu teostamise õigus oli menetluse ajal mitmel korral

ATS § 83 alusel peatunud, ei ole ATS §st 77 tulenevat distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega

rikutud.

7.2. Kaebajale ei ole distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ega käskkirjas ette heidetud PPA-le varalise

kahju põhjustamist. Kaebajale süüks pandavate distsiplinaarsüütegude toimepanemise aspektist on

aga ebaoluline kaebaja väide, et PPA ei ole kaebaja teenistusülesannete täitmisega seoses varalist

kahju kandnud, kuna teenistuskohustuste süüline mittenõuetekohane täitmine ja vääritu tegu ei eelda

ametiasutusele varalise kahju põhjustamist.

7.3. On tõendatud, et kaebaja on distsiplinaarsüüteod toime pannud. Kaebaja ei vaidlusta käskkirjas

toodud faktilisi asjaolusid, et korrapidamisteenistuses rikuti töö- ja puhkeaja nõudeid, tegelik

olukord ei vastanud kinnitatud tööajagraafikutele ning kaebaja esitas TEPLA kaudu personalibüroole

tegelikkusele mittevastavaid andmeid. Kaebaja pole seadnud kahtluse alla arestimaja juhi

tunnistajana antud ütlusi selle kohta, et ta ei tegelenud üldse TEPLA-ga, mh ei kontrollinud TEPLA-

sse minevaid andmeid, ja et ehkki teenistuse vanem ei pidanud TEPLA-sse andmeid sisestama,

tahtis kaebaja ise seda teha.

4(8)

3-16-113

Asjaolu, et PPA siseaktide kohaselt lasub kontrollikohustus ja vastutus kaebajast kõrgemal seisval

ametnikul, ei välista kaebaja vastutust oma teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise ja

tegelikkusele mittevastavate andmete esitamise eest. Kaebaja ametijuhendist nähtub, et tal olid juhi

kohustused ja vastutus. Igapäevatöö toimimise nimel ei saa teenistuse vanem lubada õigusaktide

süstemaatilist rikkumist. Kaebaja väide, et tal ei olnud õigust iseseisvalt graafikult muuta, ei õigusta

teadlikult ebaõigete andmete esitamist.

7.4. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes kajastatud teiste teenistuse ametnike seisukohad ei sisalda

midagi sellist, mis oleks vastuolus käskkirjas esitatud faktiliste asjaoludega. Distsiplinaarvõimu

teostaja ei pea õigusvastase olukorra objektiivsel hindamisel jagama ametnike subjektiivset

seisukohta sellest, et paindlik töökorraldus ja seadusega lubatust pikemad töövahetused ongi

paremad. Kollektiivi heaolu nimel tegutsemine on näilik, sest töövahetuse pikkus on kehtestatud mh

teenistujate tervise kaitseks. Töökorraldus, kus tööd peavad tegema üleväsinud teenistujad, kujutab

endast vaieldamatult ohtu arestimaja funktsioonide täitmisele, teenistujatele ja kinnipeetutele.

7.5. Vaidlustatud käskkirjas on karistuse valikut piisavalt põhjendatud ja karistus ei ole

ebaproportsionaalne. Kaebaja kui juhi ja politseiametniku vastu usalduse kaotamine on põhjendatud,

kuna lisaks sellele, et kaebaja ei mõista teenistuse vanema rolli vastutada tööajarežiimi järgimise

eest tema juhitud teenistuses, ei saa ta aru ka tegelikkusele mittevastavate andmete esitamise

lubamatusest. Seetõttu on õige distsiplinaarvõimu teostaja hinnang, et kaebaja ei suuda oma

tööülesandeid täita ka madalamal ametiastmel olles.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kaebaja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega

kaebus rahuldada, või saata asi uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Kaebaja põhjendused on

järgmised.

8.1. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisel ei ole

ATS § 77 lgst 1 tulenevat kuuekuulist tähtaega rikutud. Kaebaja väidetavalt toime pandud

distsiplinaarsüütegu oli tema vahetule juhile, s.o arestimaja juhile teada juba 8. märtsil 2012. Seda

kuupäeva tuleb lugeda ka distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kulgemise alguseks. Samuti ei ole

eluliselt usutav, et korrakaitsebüroo juht sai väidetavast rikkumisest teada alles 6. mail 2015,

arvestades temal lasuvat teenistusliku järelevalve kohustust alluvate suhtes.

8.2. Ringkonnakohtu seisukoht, et vaidlustatud käskkiri ei ole vastuolus distsiplinaarmenetluse

kokkuvõttega, on ekslik. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohaselt vabastas PPA kaebaja

ametiasutusele varalise kahju süülise tekitamise või niisuguse kahju tekitamise ohu süülise loomise

kahtlustusest. Vaidlustatud käskkirjast nähtub seevastu, et kaebaja on teenistujate tehtud töötundide

kohta esitanud personalibüroole ebatäpseid ja tegelikkusele mittevastavaid andmeid, mille tõttu on

PPA teinud suuremaid väljamakseid, mis ei vastanud tehtud tööle.

8.3. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et rikkumised pandi toime arestimaja juhi teadmisel, kes

aktsepteeris olukorda ega teinud midagi selle muutmiseks. Kaebaja ei saanud TEPLA-sse sisestada

andmeid, mida arestimaja juht ei olnud kinnitanud. Kaebaja ei ole rikkumisi toime pannud ega

tekitanud PPAle varalist kahju.

8.4. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu seisukohaga, et vaidlustatud käskkiri vastab vorminõuetele,

distsiplinaarsüütegude toimepanemine on tõendatud, karistuse valikut on piisavalt põhjendatud ning

karistus on proportsionaalne. Vastustaja jättis distsiplinaarkaristuse määramisel tähelepanuta

5(8)

3-16-113

korrapidamisteenistuse ametnike selgitused, mis olid olulised tõendid selgitamaks arestimajas

valitsenud olukorda, mis ei olnud põhjustatud kaebaja tegevusest.

9. Vastustaja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kaebaja oli PPA Põhja prefektuuri arestimaja korrapidamisteenistuse vanem. Vastustaja viis

22. mail 2015 pärast distsiplinaarsüüteost teada saamist kaebaja tema avalduse alusel üle arestimaja

konvoiteenistuse politseiniku ametikohale. 22. juuni 2015. a käskkirjaga algatas vastustaja

arestimaja ametnike suhtes distsiplinaarmenetluse, nimetades kahtlustatavaks ka kaebaja.

Distsiplinaarmenetluse tulemusena määras vastustaja 14. detsembri 2015. a käskkirjaga kaebajale

distsiplinaarkaristuseks politseiteenistusest vabastamise.

11. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et vastustaja ei rikkunud kaebajale distsiplinaarkaristuse

määramisel ATS § 77 lgs 1 sätestatud kuuekuuelist tähtaega.

Praegusel juhul oli kaebaja toime pandud distsiplinaarsüüteost teadlik tema vahetu juht, keda

karistati samuti analoogse teo eest distsiplinaarkorras. Kolleegiumi arvates ei ole sellises olukorras

ATS § 77 lgs 1 sätestatud tähtaja kulgema hakkamist õige seostada päevaga, mil rikkumisest sai

teada vahetu juht, kes oli rikkumisega seotud. ATS § 77 lgt 1 tuleb seepärast tõlgendada selliselt, et

selles sätestatud tähtaeg hakkab kulgema päevast, mil rikkumisest sai teada isik, kellele süüdlane

teenistusalaselt allub, kuid kes ei ole rikkumisega seotud. Kaebaja ei ole esitanud asjaolusid, mis

viitaksid sellele, et arestimaja juhi vahetu juht, s.o korrakaitsebüroo juht või muu kõrgemalseisev

juht, sai distsiplinaarsüüteost teada enne 2015. a aprilli lõppu. Ringkonnakohus on õigesti leidnud,

et teadmist ei saa järeldada pelgalt järelevalvekohustusest. Ühtlasi ei ole kaebaja vaidlustanud seda,

et kui lugeda distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kulgemise alguseks 2015. aasta aprilli lõppu,

siis on distsiplinaarkaristus määratud tähtaegselt.

12. Distsiplinaarkaristuse määramise aluseks olevate asjaolude üle ei ole vaidlust. Kaebaja juhitud

korrapidamisteenistuses rikuti töö- ja puhkeaja nõudeid, tegelik olukord ei vastanud kinnitatud

tööajagraafikutele ning kaebaja esitas TEPLA kaudu personalibüroole tegelikkusele mittevastavaid

andmeid. Vaidlus puudub ka selle üle, et käskkirjas kaebajale ette heidetavad teod on

kvalifitseeritavad distsiplinaarsüütegudena (teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise

ja vääritu teona).

Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ega vaidlustatud

käskkirjas ei ole kaebajale ette heidetud vastustajale varalise kahju põhjustamist ning kaebajale

etteheidetavad distsiplinaarsüüteod ei eelda varalise kahju kindlaks tegemist. Käskkirjas puudub

viide ka PPVS § 86 ple 2, mille järgi on distsiplinaarsüüteoks ametiasutusele süüline varalise kahju

tekitamine või niisuguse kahju tekkimise ohu süüline loomine. Seega ei ole distsiplinaarmenetluse

kokkuvõte ja kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri omavahel vastuolus.

13. Distsiplinaarkaristusest vabanemiseks (vt ATS § 75 lg 3) on oluline järgida õigusvastase

korralduse täitmisest keeldumise korda. Kui korraldus on vastuolus õigusaktidega, siis on ametnikul

kohustus keelduda selle täitmisest (ATS § 54 lg 1 p 1) ja teavitada viivitamata õigusvastasest

korraldusest selle andjat ja tema vahetut juhti kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, nt e-kirja

vahendusel. Kui õigusvastast korraldust korratakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, siis

on ametnikul vaatamata korralduse õigusvastasusele kohustus korraldus täita. Kui aga ametnik

kahtleb jätkuvalt korralduse seaduslikkuses, koostab ta enne korralduse täitmist kirjalikku

6(8)

3-16-113

taasesitamist võimaldavas vormis oma eriarvamuse ja vabaneb sellega vastutusest korralduse

täitmise eest (ATS § 54 lg 4 teine lause). Kolleegium märgib selgitavalt, et distsiplinaarvastutus on

välistatud mitte üksnes ATS § 54 lg 4 teises lauses nimetatud juhul, vaid ka ATS § 54 lg 4 esimeses

lauses nimetatud juhul, kui ametnik ei saanud aru ega pidanudki aru saama selle sätte alusel antud

korralduse õigusvastasusest.

Kaebaja on distsiplinaarmenetluses väitnud, et ta juhindus arestimaja töö korraldamisel vahetu juhi

korraldustest. Kolleegium on seisukohal, et puuduvad andmed selle kohta, et arestimaja juht andis

kaebajale korralduse korraldada arestimaja tööd õigusvastaselt. Isegi kui lähtuda eeldusest, et

kaebaja oli sunnitud rikkumised toime panema arestimaja juhi korraldusel, siis ei nähtu kaebaja

väidetest, et ta oleks korralduse täitmisest keeldunud.

Seega ei esine ATS §s 54 sätestatud distsiplinaarvastutusest vabastamise aluseid.

14. Kolleegiumi arvates olid kaebaja poolt toime pandud rikkumised olulised, kuid rikkumiste

olulisus ei vabasta distsiplinaarkaristuse määrajat igakordsest kaalumiskohustusest sellise teo eest

karistamise otsustamisel ja karistuse valikul (vt halduskolleegiumi 22. oktoobri 2012. otsus

3314612, p 13).

15. Teenistusest vabastamise ajaks oli kaebaja üle viidud arestimaja konvoiteenistuse politseiniku

ametikohale. Karistamise käskkirja kohaselt sai uuelt ametikohalt teenistusest vabastamise

kohaldamisel otsustavaks just see, et kaebaja ei hooma juhtivametniku rolli ning eeltoodust

tulenevalt ei ole võimalik kohaldada distsiplinaarmenetluse läbiviija (kolmanda talituse

juhtivdistsiplinaarmenetleja) ega PPA Põhja prefektuuri poolt pakutud teenistuses jätkamist

võimaldavaid distsiplinaarkaristusi, kuna need on rikkumiste ulatuse ja olemusega kõrvutades

ebaproportsionaalsed. Veel on käskkirjas märgitud, et kaebaja on kaotanud tööandja usalduse nii

juhi kui ka töötajana ning lisatud, et juhtival positsioonil olev teenistuja peab olema alluvatele

eeskujuks ja nende õiguste eest seisma, mitte kasutama alluvaid oma puuduliku tegevuse

varjamiseks õiguskorra vastaselt, sh nende õigusi rikkudes. Samuti leitakse käskkirjas, et kaebaja oli

kohustatud keelduma arestimaja juhi korraldustest ja teavitama olukorrast kõrgemalseisvat juhti (vt

käesoleva otsuse p 3.3).

Seega on vaidlustatud käskkirjas karistuse valikut selgelt põhjendatud just sellega, et kaebaja on

kaotanud usalduse juhina. Põhjendusi selle kohta, miks juhina usalduse kaotanud isik ei saa

teenistust jätkata sellel juhtivat positsiooni mitte omava politseiametniku ametikohal, millele ta oli

tema enda avalduse alusel alatiseks üle viidud rohkem kui kuus kuud enne karistuse määramist,

käskkirjast ei leia. Seega ei ole vaidlustatud käskkirjas piisavalt põhjendatud seda, miks kaebaja tuli

konvoiteenistuse politseiniku ametikohalt vabastada.

16. Kolleegiumi hinnangul ei olnud karistus ka proportsionaalne. Erinevalt ringkonnakohtust leiab

kolleegium, et usalduse kaotust kaebaja kui politseiametniku vastu ei saa praegusel juhul

põhjendada sellega, et kaebaja ei saa aru ka tegelikkusele mittevastavate andmete esitamise

lubamatusest. Kolleegium võtab arvesse, et kaebaja teod olid toime pandud olukorras, kus

ööpäevaringselt töötavas arestimajas nappis teenistujaid, ning see asjaolu oli teada ka arestimaja

juhile ja eelduslikult pidi olema teada ka viimasest kõrgemalseisvatele juhtidele. Ressursinappust on

vastustaja kinnitanud distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte ps 10, mille kohaselt soodustasid eeltoodud

asjaolud distsiplinaarsüüteo toimepanemist. Oluline on ka see, et kaebaja pani rikkumised toime

arestimaja juhi alluvana ja kaebaja tegevuse kiitis vahetu juht vähemalt vaikivalt heaks. Karistuse

määramisel saab selliseid asjaolusid arvesse võtta isegi siis, kui need distsiplinaarvastutusest ei

vabasta.

7(8)

3-16-113

17. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja karistamine teenistusest vabastamisega õigusvastane. Kaebaja

nõuded tuleb rahuldada (vt ATS § 105 lg 1).

Kolleegium rahuldab kassatsioonkaebuse, tühistab haldus- ja ringkonnakohtu otsused ning teeb

asjas uue otsuse. Kolleegium tunnistab PPA 14. detsembri 2015. a käskkirja õigusvastaseks osas,

millega kaebaja vabastati PPVS § 88 p 5 alusel politseiteenistusest distsiplinaarsüüteo eest, ja

muudab kaebaja teenistusest vabastamise aluse teenistusest lahkumiseks omal soovil ATS § 87 lg 1

alusel.

Kaebaja taotleb kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmist. Kolleegiumi hinnangul

tuleb hüvitise määramisel lähtuda PPA 22. mai 2015. a käskkirjast, millega kaebaja viidi tema 6. mai

2015. a avalduse alusel arestimaja vanema ametikohalt üle arestimaja politseiniku ametikohale.

Nimetatud käskkirja punktis kaks kehtestati kaebaja põhipalgaks 1163 eurot. Seega on hüvitise

suuruseks 3489 eurot.

18. Kuna Riigikohus teeb uue otsuse, tuleb muuta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4).

HKMS § 108 lg 1 esimese lause järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

taotles halduskohtus, et talle hüvitataks menetluskulud 2415 eurot (õigusabikulud 2400 eurot ja

riigilõiv 15 eurot). Lisaks on kaebaja tasunud apellatsioonkaebuse esitamise eest riigilõivu 15 eurot.

Teenistusest vabastamisega seotud vaidlused on riigilõivuvabad (riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 1).

Seega on kaebaja tasunud riigilõivu 30 eurot enam. Enamtasutud riigilõiv tuleb kaebajale tagastada

(HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8).

PPA on seisukohal, et kaebaja halduskohtus kantud õigusabikulud on osaliselt põhjendamatult

suured. Kaebaja on tasunud õigusabikulud kolme arve alusel. PPA leiab, et kahe arve puhul

(17. detsembri 2015. a arve nr 35/2015 ja 17. jaanuari 2016. a arve nr 05/2016) ei nähtu, et tegemist

on praeguse kohtuasjaga seotud kuludega, ning seetõttu tuleks jätta nende kahe arve alusel tasutud

õigusabikulu 1200 eurot vastustajalt välja mõistmata. Nimetatud arvetelt nähtub, et menetluskulud

seondusid õigusabi osutamise ja esialgse analüüsiga (nr 35/2015) ning õigusabi osutamise ja

kaebuse esitamisega halduskohtusse (nr 05/2016).

Kolleegiumi hinnangul on kaebaja halduskohtus kantud menetluskulud seotud praeguse kohtuasjaga

ning on vajalikud ja põhjendatud, arvestades nii distsiplinaarmenetluse faktiliste asjaolude mahukust

kui ka õigusküsimuste iseloomu.

Apellatsiooni- ega kassatsiooniastme menetluskulude kohta ei ole dokumente esitatud ega nende

väljamõistmist taotletud. Seega tuleb kaebaja menetluskulude katteks vastustajalt välja mõista

2400 eurot.

19. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb kautsjon HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel

tagastada. HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas otsuses kohtu algatusel kaebaja nimi

tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)