2-14-21710/118 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. juuni 2018. a, Tartu

Tsiviilasja number

2-14-21710

Tsiviilasi

Danske Bank A/S-i hagi Maksim Melnikovi ja Svetlana

Melnikova vastu solidaarselt 90 091,43 euro ja viivise

saamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

90 091,43 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 21. detsembri 2015. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Maksim

Melnikovi

ja

Svetlana

Melnikova

apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

3. aprill 2018. a

22. mai 2018. a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid (kostjad):

1. Maksim Melnikov (isikukood XXX)

2. Svetlana Melnikova (isikukood XXX)

Apellantide esindaja vandeadvokaat Ksenia Kravtšenko

Vastustaja

(hageja):

Danske

Bank

A/S

(Taani

registrikood 61126228) Danske Bank A/S Eesti filiaali

kaudu (registrikood 11488826), esindaja vandeadvokaat

Helmeri Indela

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Maksim Melnikovi ja Svetlana Melnikova apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Viru Maakohtu 21. detsembri 2015. a otsus osaliselt, s.o hagi rahuldamise

ulatuse osas.

3. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada Danske Bank A/S-i hagi 90 091,43 euro ja viivise

saamiseks osaliselt.

4. Mõista Maksim Melnikovilt välja 45 045 eurot ja 70 senti Danske Bank A/S-i kasuks.

5. Mõista Maksim Melnikovilt Danske Bank A/S-i kasuks välja viivis põhivõlgnevuselt

45 045 eurot ja 70 senti VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates ringkonnakohtu

otsuse tegemisest kuni põhinõude rahuldamiseni.

6. Jätta rahuldamata Danske Bank A/S-i nõue Svetlana Melnikova vastu käendussuhte

alusel solidaarselt võlgnevuse väljamõistmiseks.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

7. Jätta Danske Bank A/S-i poolt asjas kantud menetluskulud 50 % ulatuses Maksim

Melnikovi kanda.

8. Jätta Maksim Melnikovi poolt asjas kantud menetluskulud 50 % ulatuses Danske Bank

A/S-i kanda.

9. Jätta Svetlana Melnikova poolt asjas kantud menetluskulud Danske Bank A/S-i kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE VARASEM KÄIK

1. Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu) (hageja) esitas 10. juunil 2014 Viru

Maakohtule hagi Maksim Melnikovi (kostja I) ja Svetlana Melnikova (kostja II) vastu, milles

palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 90 091,43 eurot ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras viivise põhinõudelt kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude

täitmiseni.

Hagiavalduse järgi sõlmisid hageja ja kostja I 15. juulil 2008 laenulepingu, mille kohaselt andis

hageja kostjale I laenu 182 787,31 eurot tagastamise tähtajaga 17. juuli 2038. Laenu tagas kostja I

kinnistu kaasomandi osale (kinnistu) seatud hüpoteek. Hageja ja kostja II sõlmisid laenulepingu

tagamiseks 15. juulil 2008 käenduslepingu käendaja vastutuse maksimumsummaga 182 787,31

eurot (käendusleping). 15. juulil 2008 sõlmisid käenduslepingu ka hageja, Krediidi ja Ekspordi

Garanteerimise Sihtasutus KredEx ja kostja I. 14. juunil 2010 sõlmisid hageja ja kostja I

laenulepingu muudatuse nr 1, millega võimaldati kostjale I maksepuhkust ning vormistati uus

laenusumma tagastamise ja intressi tasumise graafik.

Kostja I ei tasunud tähtaegselt laenumakseid ega intressi. Hageja esitas 10. detsembril 2010

kostjale I laenulepingu ülesütlemise avalduse ning hoiatas, et kui kostja I ei tasu võlgnevust

hiljemalt 29. detsembriks 2010, ütleb hageja laenulepingu erakorraliselt üles. Kostja I ei tasunud

võlgnevust ning hageja ütles laenulepingu 30. detsembrist 2010 üles. Lepingu ülesütlemise

seisuga oli kostja I tasumata laenu jääk 176 052,50 eurot (perioodil 17. september kuni

17. detsember 2010 tähtajaks tasumata laenu põhiosamaksed 1541,70 eurot; 174 510,80 euro

suuruse laenusumma tagastamise tähtpäev saabus laenulepingu ülesütlemisega) ja intress perioodi

17. november 2008 kuni 30. detsember 2010 eest 8333,19 eurot.

Hageja algatatud täitemenetluses võõrandas kohtutäitur 6. septembril 2012 laenulepingu

tagatiseks olnud kinnistu kordusenampakkumisel hinnaga 80 000 eurot. Kohtutäituri tasu

mahaarvamise järel maksis kohtutäitur hagejale 73 522,39 eurot. KredEx täitis 8. novembril 2012

käenduslepingujärgse 12 438,68 euro suuruse kohustuse. Pärast hüpoteegi ja KredExi käenduse

realiseerimist oli kostjatel hagejale solidaarselt tasumata laenulepingust tulenev tagastamata laen

90 091,43 eurot ja intress 8333,19 eurot. Hageja nõudis põhinõude maksmist, samuti viivist

kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude rahuldamiseni.

Nõue ei ole aegunud, kuna aegumine peatus 11. oktoobrist 2013 kuni 10. juunini 2014, mil kohus

menetles hageja samasisulist hagi kostjate vastu, kuid jättis selle läbi vaatamata hageja ebaõige

tähistuse tõttu filiaalina. Lisaks ei ole nõue aegunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 157

lg-st 1 tulenevalt, kuna nõue tuleneb täitedokumendist.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

Kostjad palusid esmalt kohaldada aegumist, kuna laenu- ja käenduslepingust tulenevad nõuded

on aegunud.

Laenuleping

on

tarbijakrediidileping.

Hageja

ei

järginud

laenulepingu

sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei arvestanud kostjale I laenu andes tema tegelikke

sissetulekuid ja võimalusi laenu tagasi maksta. Enne laenulepingu sõlmimist esitatud kostja I kuue

kuu kontoväljavõttest nähtus, et kostja I tööandja OÜ Semir Grupp (SG) tasus kostjale I töötasu

2008. a juunini maksimaalselt 10 000 krooni ning alates 2008. a juunist 20 000 krooni. Muud

laekumised SG-lt olid seotud tööandja äritegevusega ning kostja I ei üritanud neid näidata oma

sissetulekuna. Alates 2008. a maist sai kostja I lisaks renditulu 10 000 krooni kuus. Kostja I

sissetulek ei võimaldanud talle laenu anda, tal on ülal pidada ka alaealine laps. Tema kontole

laekunud suuremad rahasummad ei olnud sissetulek, mida kinnitas kostja I tuludeklaratsioon.

Kostjal I on õigus keelduda laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisest VÕS § 101 lg 3 alusel.

Hageja tekitas kostjale I hoolsuskohustuse rikkumisega ja hea usu vastase käitumisega kahju,

mida kostja I soovib hageja nõudega tasaarvestada. Seetõttu võib kohustuse täitmisest keelduda

ka kostja II.

Sundtäitmise tõttu jäi kostja I ilma laenu arvel soetatud varast ning võlgneb lisaks hagejale

rohkem kui 50 % laenusummast. Kui hageja oleks täitnud krediidiandja kohustusi nõuetekohaselt,

ei oleks ta kostjatega laenu- ja käenduslepingut sõlminud, kostja I ei oleks laenu võtnud ega

kinnisvara soetanud. Kostja I ei oleks kaotanud ettemaksena tasutud 350 000 krooni (22 369,8

eurot), lepingu- ja tagatistasuna tasutud 16 000 krooni (1022,59 eurot) ega tasunud laenulepingu

kehtivuse ajal laenuintressi 250–400 eurot kuus.

Lisaks rikkus hageja kostja I suhtes hea usu põhimõtet tagatisvara võõrandamisel. Hageja ootas

hagi esitamisega peaaegu aegumistähtaja möödumiseni, kuid ei oodanud tagatisvara

võõrandamisega ning lubas müüa kinnistu 2012. a septembris hinnaga, mis moodustas vaid 39 %

kinnistu ostuhinnast ja 45 % laenujäägist. Hageja teadis, et juba 2012. aastal toimus kinnisvara

hinnaindeksi kasv, kuid hoonestatud maa indeks oli endiselt languses. Kostjale I suurema kahju

tekkimise ärahoidmiseks oli hagejal võimalik oodata täitemenetluse alustamisega või omandada

kinnistu ning müüa see kallimalt pärast kinnisvara hindade tõusu aastatel 2013 kuni 2014. Kuna

hageja lubas kohtutäituril müüa kinnistu turuhinnast vähemalt 56 000 euro võrra madalama

hinnaga, on hageja vähemalt selles summas kostjale I kahju tekitanud. Kahju tekitamine ja hageja

õiguste pahauskne teostamine annab kostjale I õiguse keelduda laenulepingust tulenevate

kohustuste täitmisest ning välistab hageja õiguse nõuda kostjalt I lepingu täitmist VÕS § 101 lg 3

järgi. Kostja II keeldus käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest VÕS § 149 lg 3 alusel.

Kahju tekitamine on õigusvastane ka juhul, kui see tekitati hea usu vastase käitumisega. Selline

kahju tuleb hüvitada samadel alustel ning VÕS § 6 ja TsÜS § 138 on ka kaitsenormideks VÕS

§ 1045 lg 1 p 7 mõistes. Kostja I esitas tasaarvestuse vastuväite 90 091,43 euro suuruse kahju

hüvitamise nõude osas ehk kogu hageja nõude ulatuses.

Käendusleping on vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Kostjal II ei olnud

käenduslepingu sõlmimisel vara, millele pöörata sissenõuet. Kostja II ei olnud võimeline täitma

käenduslepingus sätestatud kohustusi ega omandama seeläbi tagasinõuet kostja I kui

põhivõlgniku vastu. Käenduslepingu sõlmimise ajal ei olnud kostjal II käenduslepingust

tulenevale vastutusele vastavat sissetulekut, kuna ta õppis ülikoolis päevases õppes ja tema

igakuine sissetulek oli minimaalne (suurusjärgus 223 – 249 eurot kuus). Seetõttu oli ebatõenäoline

ka kostja II varalise seisundi paranemine ja sissetuleku oluline suurenemine lähitulevikus. Kostja

II ei saanud laenulepingu sõlmimisest kasu. Käenduslepingu sõlmimisel oli kostja II vaid 20-

aastane ning tal ei olnud varasemaid kogemusi käendajana. Käendatav kohustus ületas kostja II

sissetulekut 730 korda, see olnuks tema 60 aasta sissetulek. Kostja II sõlmis äärmiselt ebasoodsate

tingimustega kokkuleppe. Professionaalse käendaja KredExi maksimaalne vastutus piirati

käenduslepinguga 300 000 krooniga (19 173,49 eurot), kuid kostja II vastutuse piirmääraks oli

laenusumma (182 787,31 eurot). Kostja II sõlmis käenduslepingu eeldusel, et esmajärjekorras

täidab laenulepingu täitmata jätmise korral kostja I kohustused KredEx ning kostja II vastu nõuete

pööramise tõenäosus on väike. Hageja teadis, et kostja II sõlmib kogenematusest lepingu, millega

võtab suured varalised kohustused, ega suuda oma varandusliku seisundi järgi käenduslepingut

täita ja oma majanduslikke huve kaitsta.

Hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus kostjale I laenu andmisel

hõlmas muu hulgas kostjaga II sõlmitud käenduslepingust tulenevate õiguste kui laenukohustuse

tagatise realiseeritavuse hindamist. Hageja pidi hoolsuskohustusest tulenevalt hindama kostja II

maksevõimet. Hageja eksitas kostjaid lepingute sõlmimisel teadlikult ning seetõttu on

käendusleping heade kommetega vastuolus ja tühine. Hageja rikkus hoolsuskohustust ja

vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 2 lg 2, § 14 lg 2), kuna ei selgitanud kostjale II

käenduslepingu sõlmimise riske, mh tagatisvara väärtuse langemise riski. Kostjal II on

informeerimiskohustuse täitmata jätmisest tulenev kahju hüvitamise nõue ja käendaja võib esitada

võlausaldaja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnik (sh tasaarvestada vastutustundliku

laenamise põhimõttest tuleneva võlgniku kahju hüvitamise nõude). Kostja II märkis, et ühineb

kostja I tasaarvestuse vastuväitega.

Kostjate krediidivõimekuse analüüs tehti lohakalt, tuginedes ebatäpsetele ja mittetäielikele

andmetele, mida pangatöötaja oli krediidikomitees muutnud. Muuhulgas oli kostja II esitatud

kaastaotlejana ning selle tulemusena tema sissetulek liidetud kostja I sissetulekule. Kostja II

igakuiseks netopalgaks oli märgitud kostja II viimase kuue kuu maksimaalne töötasu, mitte

perioodi keskmine töötasu. Kostja I sissetulekuna (sh renditasu) oli märgitud kostja I

maksimaalne sissetulek viimase kuue kuu jooksul, mitte perioodi keskmine sissetulek. Ei ole

tõendatud, et kostja I sai 30 000 krooni ettevõtlustulu kuus. Kostja II kui kaastaotleja vanuseks oli

märgitud 25 aastat, kuigi isikukoodist nähtuvalt oli kostja II 2008. aastal 20-aastane. Ka andmed

kostja II hariduse, perekonnaseisu ja töökoha ning kostja I perekonnaseisu kohta olid valed.

Teadlikult valedele andmetele tuginedes püüdis hageja täita positiivse laenuotsuse tegemiseks

vajalikke formaalsusi. Kostjad ei ole hageja esitatud laenutaotlust allkirjastanud ning see sisaldab

valesid andmeid kostjate tulude kohta. Kostjad ei ole selliseid andmeid hagejale esitanud.

Kostjad palusid tuvastada käenduslepingu tühisus. Kui kohus ei tuvasta kostjaga II sõlmitud

käenduslepingu tühisust, palusid kostjad tuvastada, et neil on õigus keelduda laenulepingust ja

käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest, ning jätta hagi rahuldamata. Kui kohus ei

tuvasta käenduslepingu tühisust ega kostjate õigust keelduda kohustuste täitmisest, palusid

kostjad rahuldada kostja I tasaarvestuse vastuväide 90 091,43 euro ulatuses, mis on kostja I kahju,

mille hageja tekitas kohustuste rikkumisega tagatud kinnistu võõrandamisel, ja jätta hagi

rahuldamata.

3. Viru Maakohus kohaldas 22. oktoobri 2014 otsusega aegumist ja jättis hagi rahuldamata.

Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda neid summaliselt kindlaks määramata.

4. Tartu Ringkonnakohus tühistas 11. mai 2015 otsusega hageja apellatsioonkaebuse alusel

maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohus leidis, et

hageja nõuded kostjate vastu ei ole aegunud. Menetluskulusid ringkonnakohus ei jaotanud.

Ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebust ei esitatud.

5. Viru Maakohus rahuldas 21. detsembri 2015 otsusega hagi ning mõistis kostjatelt solidaarselt

hageja kasuks välja 97 523,97 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise

90 091,43 euro suuruselt põhinõudelt kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni.

Maakohus jättis menetluskulud kostjate kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kostjad tarbijakaitseseaduse § 2 p 1 mõistes tarbijad

ning hageja ja kostja I sõlmisid tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 mõttes. Kostjatel ei ole

vastuväiteid laenu 90 091,43 euro suurusele põhisummale ega 8333,19 euro suurusele intressile.

Käendusleping on kehtiv. Kostja II on kostja I õde ja rahvastikuregistri andmetel on neil üks

elukoht. Kostja II kinnitas, et sõlmis käenduslepingu perekondlike sidemete tõttu. Seetõttu ei

mõjutanud kostja II käenduslepingu sõlmimist väidetavalt kostja II kohta märgitud ebatäpsed

andmed, sest kostja II ei väitnud, et hageja töödeldud andmete ebatäpsusest teada saamise korral

ei oleks ta käenduslepingut sõlminud. Käenduslepingut ei saa pidada heade kommetega vastuolus

olevaks ainuüksi seetõttu, et kostjal II oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem

kui käenduslepingustest tulenev käenduskohustuse piirsumma, ega ka seetõttu, et hageja jättis

väidetavalt kontrollimata kostja II kui käendaja krediidivõimekuse ega järginud seega tema suhtes

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-st 3 tulenev

kohustus on pangal laenulepinguid, mitte käenduslepinguid sõlmides. Laenutaotlusel märgitud

ekslikest andmetest kostja II vanuse, hariduse, perekonnaseisu ja töökoormuse kohta ei järeldu, et

temaga sõlmitud käendusleping on tühine. Kostja II ei väitnud, et hageja ei avaldanud talle olulist

informatsiooni ja et ta ei saanud seda informatsiooni kostjalt I. Isegi kui hageja informatsiooni ei

avaldanud, sai kostja II selle informatsiooni kostjalt I. Kostja II vanus lepingu sõlmimisel (kostja

II oli täisealine isik, tema teovõimet ei olnud piiratud) ei välistanud temaga lepingu sõlmimist ega

käendaja kohustuste tekkimist. Kostja II õppis ülikoolis ja lisaks hariduse omandamisele suutis

ka töötada. Eelnevast tulenevalt ei käitunud hageja kostjaga II käenduslepingu sõlmimisel heade

kommete vastaselt ja käendusleping on kehtiv. Kostja II väited, et käenduslepingu sõlmimisel

teda võetavatest riskidest ei teavitatud ning et laenuhaldur kinnitas käenduslepingu

maksmapaneku ohu ebareaalsust, ei välista kostja II vastu hagi esitamist. Kostjal II ei tekkinud

õigust käenduslepingu täitmisest keelduda.

Hageja ei rikkunud kostjaga I laenulepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet (KAS

§ 83 lg 3). Maakohus tuvastas, et kostja I pangakonto väljavõtete kohaselt on kostja I tööandja SG

kandnud kostjale I üle 2008. a jaanuaris 6000 krooni selgitusega „palk“ ja 25 000 krooni

selgitusega „ülekanne“, 2008. a veebruaris 6000 krooni selgitusega „palk“ ja 30 000 krooni

selgitusega „ülekanne“, 2008. a märtsis 6000 krooni selgitusega „palk“ ja 2300 krooni selgitusega

„ülekanne“, 2008. a aprillis 6500 krooni selgitusega „ülekanne“, 2008. a mais 185 000 krooni

kolme maksega, mille selgituseks oli „ülekanne“, 2008. a juunis 20 000 krooni selgitusega „palk“

ning 10 000 krooni ja 6636,10 krooni selgitusega „ülekanne“. Kokku kanti üle 303 436,10 krooni

ehk keskmiselt 43 348 krooni kuus. Lisaks sai kostja I 2008. a juunist renti 10 000 krooni kuus.

Maakohus ei arvestanud lahendi tegemisel sularaha sissemakseid, sest nende päritolu ei ole

võimalik hinnata. Kostja I oli tööandja osanik ja talle kulus 1/10 osa nimiväärtusega 4000 krooni.

Kuigi kostjate vastuse juurde lisatud tööandja 2. juuni 2008 tõendi kohaselt oli kostja I kuine

töötasu 20 000 krooni ja kostjate vastuse kohaselt kostja I kuine sissetulek 30 000 krooni, oli

eeltooduga tuvastatud, et tegelikult oli kostja I keskmine sissetulek enne laenulepingu sõlmimist

vähemalt 53 348 krooni kuus (43 348 krooni + 10 000 krooni). Kostjad ei tõendanud, et SG-lt

kostja I kontole kantud summad ei olnud kostja I sissetulek ning et need summad olid kantud SG-

le osutatud teenuste või tema ostetud kaupade eest maksmiseks. SG-l ei olnud mõistlikku

põhjendust kaupade ja teenuste eest maksmiseks osanikule raha üle kanda ning kostja I

pangakonto väljavõtetest nähtub, et kostja I ei ole selgitusega SG eest ülekandeid teinud.

13. juuni 2008 tõendi järgi oli kostja I sissetulekuks 60 000 krooni kuus, 1. juuni 2008

laenutaotluse järgi oli kostja I sissetulekuks töötasu 20 000 krooni ja muud sissetulekud 40 000

krooni. Elatis 2500 krooni tuleks kostja I sissetulekust maha arvata. Hageja tuvastatud andmed

kostja I sissetulekute kohta olid õiged. Kostja II maksimaalne netosissetulek 3800 krooni kuus oli

vaid 6,33 % hageja arvestatud kostja I sissetulekust ning kostja II kaastaotlejana märkimine ning

tema sissetulekute maksimaalmääras arvestamine ei saanud laenuotsust mõjutada. Arvates

kostja I sissetulekust maha kostja I igakuise laenulepingujärgse laenu ja intressi osamakse

17 208,89 krooni, jäi kostjale I elamiseks ning muude kohustuste täitmiseks (sh elatise

tasumiseks) 36 139,11 krooni. Põhjendamatud on kostjate väited, et laenukomitee otsus ei

vastanud kostjate tahtele lepingute sõlmimisel ega hiljem sõlmitud lepingute sisule ning et hageja

ei arvestanud kostjate igakuiste väljaminekutega ja sellega, et kostja I sissetulekud ei võimaldanud

laenu teenindada. Kostja I väitis istungil, et ta avaldas tahet laenuleping sõlmida ja et lepingu

sõlmimise ajal oli ta võimeline lepingut täitma. Hageja ei rikkunud ka 14. juuni 2010 lepingu

muudatust sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna uut laenu kostjale I ei antud, vaid

võimaldati talle maksepuhkust ja vähendati graafikujärgseid makseid 10 757,82 kroonini kuus.

Seega ei esinenud TsÜS § 86 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud aluseid laenulepingu muudatuse tühisuse

tuvastamiseks. Kuna hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet ei rikkunud, ei saa kostjad

nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (ja tasaarvestada kahju

hüvitamise nõuet hageja nõudega).

Hageja ei rikkunud VÕS § 101 lg-t 3, kuna ei arvestanud laenu andmisel kostja I tegelikke

sissetulekuid ja võimalusi laenu tagasi maksta ning lubas kostja I kinnistu müüa hinnaga, mis

moodustas vaid 39 % kinnistu ostuhinnast ja 45 % laenu jäägist. Asjaolu, et pärast laenulepingu

sõlmimist vähenesid kostja I sissetulekud ja ta ei suutnud enam lepingut täita, ei ole VÕS § 101

lg 3 alusel võlausaldaja nõuete täitmist välistavaks asjaoluks. Laenuandjat ei ole võimalik lugeda

kahju tekitajaks ja tema nõudeõigust välistada olukorras, kus laenuandjale esitatud ja laenusaaja

kohta täiendavalt kogutud andmete alusel on laenulepingu sõlmimine võimalik ja lepingu sõlmise

ajal ei viita miski sellele, et laenusaaja laenulepingust tulenevaid kohustusi täita ei suuda. Pooled

ei vaidle selle üle, et kostja I täitis pärast laenulepingu sõlmimist laenulepingust tulenevaid

kohustusi.

Kohtutäitur võõrandas 6. septembril 2012 kostja I kinnistu kordusenampakkumisel hinnaga

80 000 eurot. Hagejale ei saa ette heita kinnistu võõrandamisega kiirustamist. Kuna laenuleping

öeldi üles 30. detsembril 2010 ja tagatise võõrandamise avaldus esitati 30. mail 2011, ei oleks

hagejal VÕS § 149 lg 5 alusel olnud võimalik käendaja vastu nõuet esitada enne pandieseme

võõrandamist. Seega ei tekitanud hageja pandieseme võõrandamise õiguse kasutamisega

kostjatele kahju. Hagi rahuldamist ei välista kostjate väited, et kinnistu võõrandati

kordusenampakkumisel ja madalama hinnaga ning et kostjatel ei lubatud kinnistut vabalt

võõrandada. Kui täitemenetluses rikuti kostjate õigusi, oli neil õigus esitada kaebus kohtutäituri

tegevuse peale või esitada hagi täitedokumendi täitmisele võtmise vaidlustamiseks või

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Kostjad ei teinud seda. Praeguses menetluses ei saa

kostjad tugineda sellele, et kinnisasi võõrandati madalama hinnaga ja sellega tekitati neile kahju.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Kostjad palusid ühises apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja saata asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks või tuvastada käenduslepingu tühisus või kostjate õigus

keelduda laenulepingust ja käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest ja jätta hagi

rahuldamata või rahuldada kostja I tasaarvestuse vastuväide 90 091,43 euro ulatuses ja jätta hagi

rahuldamata.

Maakohus hindas asjas tähtsust omavaid asjaolusid valesti, kui leidis, et hageja ei rikkunud

kostja I suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohus tugines oma järelduses valesti

sellele, et kõiki OÜ-lt Semir Grupp laekunud summasid tuleb pidada kostja I sissetulekuks.

Kostjate hinnangul kontrolliti nende krediidivõimekust lohakalt.

Maakohus tuvastas valesti, et hageja ei ole kostjaga II käenduslepingu sõlmimisel rikkunud oma

selgitamiskohustust. Laenuhaldur selgitas kostjatele, et kui kostja I ei ole suuteline laenu tagasi

maksma, pööratakse kõigepealt nõuded esimese käendaja KredEx ja kinnisvara vastu, misjärel

saavad hageja nõuded rahuldatud ning kostjate vastu nõuet ei esitata. Kostja II vande all

ülekuulamise taotluse jättis maakohus siinkohal põhjendamatult rahuldamata.

Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust, jättes kindlaks tegemata, kas ja kui suures

ulatuses on kostjal I tasaarvestuse õigus hageja nõudega. Vale on järeldus, et hagi rahuldamist ei

välista kostjate väited, et hüpoteegiga koormatud kinnistu võõrandati kordusenampakkumisel ja

madalama hinnaga ning kostjatel ei lubatud kinnistut vabalt võõrandada. Asjaolu, et kostjal I oli

võimalus vaidlustada kohtutäituri tegevust, ei välista tema kahjunõude esitamise võimalust.

Maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata kostjate taotluse teha ekspertiis vaidlusaluse kinnistu

väärtuse väljaselgitamiseks.

7. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostjate kanda.

RINGKONNAKOHTU 12. DETSEMBRI 2016 OTSUS

8. Tartu Ringkonnakohus jättis 12. detsembri 2016 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid. Ringkonnakohus ei

kontrollinud maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust väljamõistetud põhinõude 90 091,43

euro ja intressi 7432,54 euro arvestusliku suuruse osas, kuna kostjad ei vaidlustanud

põhivõlgnevuse ja intressi arvestust ega suurust.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus on õigesti teinud kindlaks kostja I sissetuleku suuruse laenu

taotlemise aja seisuga. Rikutud ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet; kostja I

krediidivõimekuse kontroll oli piisav.

Kostja I ei tõendanud, et tal oleks hageja vastu nõue, mistõttu maakohtu otsus ei ole tasaarvestuse

vastuväite rahuldamata jätmise osas olulisel määral põhjendamata. Hageja ei ole kostjale

õigusvastaselt kahju tekitanud.

Kuna kostjad olid lähisugulased, siis asja materjalidest nähtuvalt oli kostja II teadlik kostja I

majandusliku seisundiga seotud asjaoludest. Esile ei ole toodud asjaolusid, mille kohaselt oleks

hageja rikkunud käenduslepingu sõlmimisel VÕS § 14 lg-st 2 tulenevat võlausaldaja

teavitamiskohustust Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et käendusleping ei ole tühine ning

kostjal II ei ole õigust keelduda käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

9. Kostjad palusid ühises kassatsioonkaebuses maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning

uue otsusega tuvastada käenduslepingu tühisus. Alternatiivselt palusid kostjad maakohtu ja

ringkonnakohtu otsused tühistada ning tuvastada, et kostjatel on õigus keelduda laenulepingust ja

käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest, ning jätta hagi rahuldamata. Kui Riigikohus ei

tuvasta käenduslepingu tühisust ega kostjate õigust keelduda kohustuste täitmisest, palusid

kostjad maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning rahuldada kostja I tasaarvestuse

vastuväide 90 091,43 euro ulatuses ja jätta hagi rahuldamata.

11. Riigikohus rahuldas oma 31. jaanuari 2018. a otsusega kassatsioonkaebuse osaliselt ning

tühistas ringkonnakohtu otsuse. Lisaks tühistas kolleegium põhjendustest olenemata maakohtu

otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt välja intressina 7432,54 eurot.

Riigikohus

saatis

asja

ülejäänud

osas

apellatsioonkaebuse

uueks

läbivaatamiseks

ringkonnakohtule.

Riigikohus märkis, et hageja põhinõudeks oli 90 091,43 eurot ning toimikust ei nähtu selle

põhinõude suurendamist või täiendava (intressi)nõude esitamist. Seega ei saa mõista kostjatelt

hageja kasuks välja hageja taotletust 7432,54 eurot suuremat summat.

Riigikohus rõhutas, et solidaarvõlgnikena osalevad kostjad vastavalt laenusaaja ja käendajana

menetluses iseseisvalt (TsMS § 207 lg 2) ning seega tuleb hageja nõudeid kummagi kostja vastu

ja kostjate vastuväiteid eristada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

12. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 21. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-

21710 tuleb hagi rahuldamise ulatuse osas osaliselt tühistada.

Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab Danske Bank A/S-i hagi Maksim

Melnikovi vastu osaliselt (50 % ulatuses), s.o summas 45 045 eurot ja 70 senti. Ringkonnakohus

jätab rahuldamata Danske Bank A/S-i hagi Svetlana Melnikova vastu.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

Riigikohtu 31.jaanuari 2018. a otsusega käesolevas tsiviilasjas (resolutsiooni p 2) on maakohtu

otsus tühistatud osas, milles mõisteti kostjatelt solidaarselt välja intressina 7432 eurot ja 54 senti.

Riigikohus sedastas oma otsuse p-s 15, et intressi nõuet 7432,54 eurot ei ole hageja esitanud, vaid

hageja on palunud kostjatelt solidaarselt välja mõista üksnes põhivõlgnevuse, s.o 90 091,43 eurot.

Sellest lähtudes käsitleb ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel hageja nõude põhjendatust

koosseisus põhivõlgnevus 90 091,43 eurot ja viivis alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude

täitmiseni.

13. Riigikohus sedastas oma 31. jaanuari 2018. a käesolevas asjas tehtud otsusest järgnevat.

• Menetluses ei ole väidetud, et kostja II käendus oli tema eeldatavat maksevõimet ja teisi

tagatisi arvestades kostjale I laenu andmise eelduseks, st et kostja II käenduseta ei oleks kostja I

laenu saanud või saanuks seda teistsugustel tingimustel. Seetõttu ei ole kostja II maksevõimel ka

tähendust kostja I suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise hindamisel.

• Hageja ei ole tuvastatud asjaoludel rikkunud oma kohustusi tagatisvara müügil. Hagejal ei

olnud kohustust viivitada täitemenetluse alustamisega.

• Hagejal oli laenuandjana täitedokument tagatiseks olnud kinnistu võõrandamiseks ja võla

tagastamiseks kinnistu arvel. Seaduspärast käitumist täitedokumendi sissenõudmiseks saaks

pidada hea usu põhimõtte ja laenulepinguga vastuolus olevaks esmajoones vaid juhul, kui hageja

tahe olnuks seejuures kostjat I kahjustada või kui hageja olnuks täitemenetluses raskelt hooletu

ega aidanuks võlausaldaja ja sissenõudjana kaasa kinnistu müümisele võimalikult kallilt või

takistanuks müüki.

• Tuvastatud asjaoludel ei ole alust ka arvata, et hageja oleks kinnistu müügiga

laenulepingut rikkudes hea usu põhimõttega vastuolus liigselt kiirustanud. 2010. a lõpus

ülesöeldud laenulepingu täitmiseks alustas hageja täitemenetlust 2011. a mai lõpus ning kinnistu

müüdi alles 6. septembril 2012. Selle ajani oli kostjal I võimalik otsida ise kinnistule ostjat või

korraldada muul viisil võla tasumine. Sisuliselt kostja I ei väida, et täitemenetluses oleks kinnistu

müüdud tollasest turuhinnast madalama hinnaga, vaid, et oodates võinuks selle hind tõusta.

Selline ootamise kohustus olnuks aga spekulatiivne ja hinnatõus on hinnatav vaid tagantjärele.

Olukorras, kus kinnistute hinnad langevad, võiks aga liigne viivitamine müügiga tähendada veelgi

madalamat hinda.

• Asjaolul, kaua hageja ootas hagi esitamisega, ei ole tähendust selle hindamisel, millal ta

astus samme kinnistu müümiseks täitemenetluses.

• Kostja I ei ole tuginenud sellele, et täitemenetluses oleks kulusid maha arvatud liiga palju

või arvestatud tulemit lubamatute või valede nõuete katteks. Kostja I ei ole vaidlustanud hageja

nõutud jääkvõla arvestust.

Märgitud küsimusi ringkonnakohus seega täiendavalt ei käsitle.

Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist hageja

poolt kostjaga I laenulepingu sõlmimisel (I). Seejärel käsitletakse vastutustundliku laenamise

kohustuse rikkumise tagajärgi ja kostja kahjunõuet (II). Kolmandaks annab ringkonnakohus

hinnangu, kas kostja I esitas ise laenu taotlemisel pangale valeandmeid ning kas ja missuguses

ulatuses on see toonud kaasa õiguse kaotamise tugineda panga poolsele vastutustundliku

laenamise kohustuse rikkumisele (III). Neljandaks käsitleb ringkonnakohus hageja nõude

põhjendatust kostja II, s.o käendaja suhtes (IV). Viimaks määrab ringkonnakohus kindlaks

menetluskulude jaotuse (V).

I

14. Ringkonnakohus on asjas kogutud materjalide põhjal seisukohal, et hageja kui professionaalne

krediidiandja ei ole nõuetekohaselt täitnud oma kohustusi teavitada laenusaajat laenulepinguga

sõlmitud riskidest ja hinnata laenutaotleja krediidivõimet. Sellega on hageja rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab

eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis. Hageja on

jätnud osaliselt kasutamata mõistlikud ning hagejat tema majandustegevuses mitte liigselt

koormavad võimalused kontrollida, millest koosneb laenutaotleja sissetulek ning kas on

mõistlikult alust arvata, et samas mahus sissetulekuid laekub laenusaajale ka ettenähtavas

tulevikus.

15. Menetluses on jäänud mõneti ebaselgeks, milliseid andmeid esitas kostja I ise oma sissetuleku

kohta hagejale enne laenulepingu sõlmimist või mida käsitada laenutaotleja poolt andmete

esitamisena. Kostja I väitel oli hageja laenuotsuse aluseks laenutaotlus, mida ta ei olnud

allkirjastanud ja mis sisaldas valeandmeid.

15.1. Kohtule on esitatud eraisiku laenutaotlus (II kd tl 196-197), millel ei ole ühegi isiku allkirja.

Kostjate kinnitusel ei täitnud kostja I laenutaotlejana taotluse blanketti omakäeliselt, vaid seda

tegi pangatöötaja (laenukonsultant). Hageja on samuti möönnud, et blanketi võis kliendi eest täita

pangatöötaja, kuid seda tehti kliendi poolt avaldatud info alusel.

Kostja I kinnitusel ei ole ta avaldanud hagejale oma sissetulekute kohta muid andmeid peale

02.06.2008. a palgatõendi (II kd tl 95). Lisaks oli hagejale kui krediidiasutusele kättesaadav teave

kostja I pangakontol toimunud operatsioonide kohta, kuid järeldusi laenutaotleja pangakontole

laekunud rahasummade olemuse ja regulaarsuse kohta on teinud hageja omal algatusel.

15.2. Hageja kinnitusel kontrolliti laenusaaja maksevõimet tavapärasel viisil, sh analüüsiti tema

viimase 6 kuu sissetulekuid (kontoväljavõtted perioodi 01.01.2008 – 31.07.2008 kohta II kd tl

180-195). Arvesse võeti laenutaotleja tööandjalt OÜ Semir Grupp laekunud makseid. Sealjuures

on tööandjalt laekunud ülekanded erineva selgitusega, s.o osal juhtudel on selgituseks „palk“,

osadel „ülekanne“. Nii on tööandja maksnud palka 21.01.2008. a 6000 krooni, 26.02.2008. a 6000

krooni, 28.03.2008. a 6000 krooni, aprillis 2008 ei ole palga nime all makseid toimunud,

14.05.2008 palga makse 20 000 krooni ning 11.06.2008 palk 20 000 krooni. Lisaks on 21.07.2008

(s.o juba pärast laenulepingu sõlmimist) laekunud tööandjalt makse summas 6639,10 krooni

selgitusega „palk juuni 2008“.

15.3. Kostja I tööandja OÜ Semir Grupp 02.06.2008. a tõendi (II kd tl 95) kohaselt kinnitas

tööandja, et Maksim Melnikov töötab sama tööandja juures juba 7 aastat, millest viimased 3 aastat

tootmisjuhina ning „praegu kuupalk on 20 000 EEK“. Laenulepingu sõlmimise ajaks oli 20 000

krooni suurust töötasu makstud kahel korral, enne seda oli aga palga maksete suuruseks 6000

krooni. Ringkonnakohtu hinnangul oleks pidanud hageja kui professionaalse krediidiandja

tähelepanu äratama asjaolu, et veel kaks kuud enne laenulepingu sõlmimist oli taotleja töötasu

enam kui 3 korda väiksem ning töötasu kasvas märkimisväärselt just vahetult laenu taotlemise

ajaks. Krediidiandjal tulnuks arvestada ja kontrollida tööandja püsivat võimet sellist sissetulekut

tagada (Riigikohtu otsus, p 29.2).

16. Lisaks palgana tähistatud ülekannetele on OÜ-lt Semir Grupp kostjale I laekunud erinevas

suuruses, kuid üldjuhul töötasu oluliselt ületavaid summasid ebamäärase selgitusega „ülekanne“:

2008. a jaanuaris 20 000 + 25 500 krooni, veebruaris 30 000 krooni, märtsis 2300 krooni, aprillis

6500 krooni, mais 30 000 + 30 000 + 50 000 + 15 000 + 50 000 krooni, juunis 10 000 krooni.

Pooled vaidlesid, millena tuli neid summasid käsitada ning kas kostja I on avaldanud need

summad laenu taotlemisel oma sissetulekuna. Kostja I on seda eitanud, mööndes aga, et

krediidiasutusele olid samas pangas peetavale arvelduskontole toimuvad laekumised nähtavad.

16.1. Ringkonnakohus leiab, et hageja kui professionaalne krediidiandja pidanuks täpsemalt

selgitama, kas ja millist osa OÜ-lt Semir Grupp „ülekande“ nime all laekunud rahasummadest sai

tegelikult pidada laenutaotleja sissetulekuks. Praegusel juhul ei selgu asja materjalidest, et

krediidiandja (hageja) oleks küsinud täpsustusi, millisel alusel tasus tööandja kostjale I igakuiselt

„ülekandena“ tähistatud makseid ning kas oli alust arvata, et ligikaudu samas mahus maksed

jäävad regulaarselt laekuma ka edaspidi. Äriühingult laekuvate maksete puhul peaks olema

võimalik eristada, millisel alusel makse tehakse.

Menetluse käigus oli hageja seisukohal, et tööandjalt „ülekandena“ laekunud summad olid kostja

ettevõtlustuluks. Laenutaotlusel on märgitud taotleja muude sissetulekute selgitusena „üldehitus,

preemiad“. Ka sellest lähtudes on maksete olemus ebaselge. Nt kui tegemist oleks olnud

dividendide või tulemustasudega, siis võinuks/pidanuks see kajastuma ka ülekande selgituses.

16.2. Kostja I oli menetluses seisukohal, et OÜ-lt Semir Grupp laekunud maksed ei olnud üldse

mõeldud kostjale I isiklikult tarbimiseks, vaid tegu oli äriühingu rahaliste vahenditega ning

äriühing üksnes kasutas kostja I pangakontot väljamaksete tegemiseks. Seejuures nähtub

kontoväljavõttelt, et paljudel juhtudel on peaaegu kohe pärast suurema ülekande laekumist raha

võetud pangakontolt 10 000 krooni suuruste summadena sularahas välja (nt 24.01.2008 ülekanne

20 000 kr, päev hiljem sularahas välja võetud 20 000 kr; maikuus on toimunud kaks ülekannet

summas 30 000 krooni, seejärel võetud välja sularahas 50 000 kr, seejärel on 19.05.2008. a

laekunud 50 000 kr, samal päeval on sularahas välja võetud 40 000 kr; 22.05.2008. a ülekanne

15 000 kr, samal päeval välja võetud sularaha 10 000 kr; 27.05.2008. a on üle kantud 50 000 kr

ning järgmisel päeval välja võetud sularaha 50 000 kr. Samuti on 12.06.2008 laekunud palk ja

ülekanne kokku 30 000 kr ning samal päeval võetud välja sularaha 35 000 kr. Eriti markantne on

selline rahaliste vahendite liikumine maikuus. Ringkonnakohtu arvates pidanuks nimetatud

asjaolud äratama laenuandja tähelepanu, kuna laenutaotluse käsitlemisel tuleb krediidiasutusel

vaieldamatult analüüsida laenutaotleja finantskäitumist tervikuna (s.o mitte üksnes laekuvaid

tulusid, vaid ka seda, millele ja kui suures mahus teeb laenusaaja tavapäraselt kulutusi). Korduvad

suuremahulised ülekanded ja sellele järgnevad kohesed sularaha väljavõtmised võivad luua mulje,

et sama rahasummat võidi kasutada korduvateks sissemakseteks.

17. Ringkonnakohus jääb eelpool väljendatud seisukohale, et niisuguses olukorras tulnuks

krediidiandjal selgitada täpsemalt nn „ülekannete“ olemust. Praegusel juhul on hageja jätnud

kõnealused laekumised sisuliselt analüüsimata ning puudub krediidiandja poolne adekvaatne

hinnang, kas sellelaadseid ülekandeid sai pidada laenutaotleja sissetulekuks, millega sarnases

suurusjärgus laekumisi võis mõistlikult eeldada ka lähiaastatel. Kostjal I oli küll VÕS § 14 lg 1

teise lause järgi kohustus esitada hagejale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja hageja võis

krediidiandjana sellest lähtuda. Samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta

täpsustada.

Ka renditulu arvestamisel kostja I sissetulekuna ei ole hageja näidanud üles piisavat hoolsust.

Renditulu arvestamisel sissetulekuna peaks professionaalne laenuandja kontrollima vähemasti,

kas, kaua ja millistel tingimustel oli rendi maksmine lepinguga ette nähtud. Praegusel juhul ei

nähtu, et laenuandja oleks nõudnud kirjaliku rendilepingu esitamist, millest oleks nähtunud

lepingu tingimused ja tähtaeg. Praegusel juhul on konto väljavõtte kohaselt laekunud renditasu

Irina Järv’elt kahel korral – 28.05.2008 (rent aprilli eest summas 10 000 kr) ja 11.06.2008 (rent

mai eest 10 000 kr).

18. Kolleegiumi hinnangul ei ole asjakohased hageja põhjendused, et pangakonto analüüsist

nähtuvalt oli laenutaotleja keskmine kuusissetulek ca 60 000 krooni ja pangal puudus alus neis

andmetes kahelda. Laekumiste analüüs näitab, et sissetulekud (laekumised pangakontole) on

erinenud äärmiselt suures määras, s.o vahemikus ca 10 000 kroonist kuni 244 000 kroonini.

Perioodi keskmise kuusissetuleku tõstavad kõrgele eelkõige maikuus (üheainsa kuu vältel)

laekunud ebaharilikult suured ülekanded, kusjuures on märgatav ka tavatult suures mahus

sularaha väljavõtmine. Sellistel asjaoludel ja sedavõrd suurte kõikumiste puhul ei saa pidada isiku

sissetulekut nii stabiilseks, et oleks võimalik ilma täiendavaid selgitusi küsimata teha järeldusi

isiku krediidivõimelisuse kohta.

Põhjendatud ei ole hageja seisukohad, nagu õigustaks laenutaotleja jooksvatele sissetulekutele ja

tema finantsvõimekuse jätkusuutlikkusele vähese tähelepanu pööramist see, et tagatisvara väärtus

laenulepingu sõlmimise aja seisuga oli piisavalt suur katmaks kogu kohustust. Vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimine ei piirdu üksnes sellega, et laenusaaja annaks pangale piisavalt

väärtusliku tagatise. Professionaalne laenuandja huvides peaks siiski olema see, et laenusaaja

sissetulek võimaldaks lepingut täita ning põhjendatud ei ole panustada esmajärjekorras sellele, et

tagatise realiseerimise teel on pangal võimalik laenuks antud raha tagasi saada.

19. Seega on hageja täitnud oma kohustusi kostja I krediidivõimelisuse hindamisel enne

laenulepingu sõlmimist hooletult, jättes kontrollimata ja täpsustamata, millistel alustel laekusid

kostja I pangakontole maksed Semir Grupp OÜ-lt ja kas neid sai pidada ka tulevikus

prognoositavateks sissetulekuteks, mida laenutaotlejal oli võimalik kasutada enda äranägemise

kohaselt oma vajadusteks ning ka kohustuste täitmiseks. Samuti on jäetud selgitamata üüritulu

laekumise prognoositav kestus ja maht. Kui laekumiste olemus oli ebaselge või puudus mõistlik

kindlus, et need on püsivat laadi, tulnuks jätta niisugused laekumised taotleja sissetuleku hulka

arvestamata.

Kostja I ei ole esitanud asjaolusid, millest saaks järeldada vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumist laenulepingu muutmise kokkuleppe sõlmimisel. Samas ei ole esitatud asjaoludel

lepingu muutmisega kõrvaldatud laenulepingu sõlmimisel toimunud vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumist ega kostjale I laenulepingu sõlmimisest tekkinud negatiivseid varalisi

tagajärgi (vt Riigikohtu 31.01.2018. a otsus p 30).

II

20. Hageja kui professionaalse krediidiandja poolne vastutustundliku laenamise kohustuse

rikkumine, s.o laenutaotleja krediidivõimelisuse ebapiisav kontrollimine, ei anna aga laenusaajale

õigust keelduda laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisest VÕS § 101 lg 3 alusel. Kostja I

ei ole väitnud, et hageja oleks põhjustanud laenulepingu rikkumise, samuti ei saa lähtuda sellest,

et laenuandja kannaks laenuvõtja lepingu rikkumise riski. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise eesmärgiks on kaitsta laenuvõtjat üle jõu käiva krediidilepingu sõlmimise eest ja selle

rikkumise tagajärjeks on esmajoones laenusaaja võimalus leping tühistada või nõuda rikkumisega

põhjustatud kahju hüvitamist.

Seega tuleb ringkonnakohtul järgnevalt hinnata kostja I kahju hüvitamise nõuet ja selle

tasaarvestamist hageja nõudega.

Kostja I on teinud tasaarvestuse avalduse juhuks, kui kohus hagi tema vastu rahuldab. Sellist

kohtumenetluses alternatiivselt tehtud avaldust ei saa lugeda tingimuslikuks VÕS § 198 teise

lause mõttes (vt ka nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 44).

Riigikohus on käesolevas asjas selgitanud, et kostja I kahju hüvitamise nõude õiguslik alus on

VÕS § 115 lg 1. Väidetavalt rikutud kohustus on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise

kohustus laenulepingu sõlmimisel. Minimaalselt saaks kostja I nõuda hagejalt seega kahju

hüvitamist, mis tekkis lepinguga seotud kulude kandmisest, arvestades samas võimalust krediiti

kasutades kasutuseeliseid saada, kasvõi elamu kasutamisest. Eluasemelaenulepingu sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel saab lähtuda sellest, et laenusaaja

kahjuks on kulutused, mida ta peab tegema tagatise võõrandamise järel jääkvõla tasumiseks. Sel

juhul puudub eraldi vajadus arvestada laenu- ja intressimaksete tegemiseks tehtud kulusid, kui

laenusaaja on nende arvel eelduslikult saanud kasutuseeliseid laenuga soetatud eluaseme

kasutamisest. Kasutuseeliste saamist samas ulatuses saab eeldada.

21. Riigikohus märkis, et kostja I ei ole tasaarvestatavat kahju hüvitamise nõuet selgelt esile

toonud. Asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus avaldas kostja I 4. mai 2018

menetlusdokumendis oma kahjunõude osas järgmist. Kostja I viitab Riigikohtu otsuse punktile 45

ja märgib, et tal on alust kahjuna nõuda vastustajalt kulutuste hüvitamist, mida kostja (apellant) I

peab tegema tagatise võõrandamise järel jääkvõla tasumiseks – ehk tasuma vastustajale 90 091,43

eurot. Kostja I jääb oma 21.07.2015 esitatud tasaarvestuse vastuväite juurde ja palub tasaarvestada

oma kahjunõue vastustaja nõudega.

Ringkonnakohtu 22. mai 2018. a istungil täpsustas kostja, et kahjunõudes ei ole kostja eraldi

arvestanud kasutuseelist. Riigikohtu otsusest lähtuvalt on Melnikov saanud kasutuseelist kinnistu

kasutamise näol, kuid samas on ta maksnud ettemaksu. Ka intresse ei ole eraldi välja arvestatud.

Riigikohus on käesolevas asjas tehtud otsuse p-s 32 sedastanud, et kogu praeguse vaidluse

majanduslikuks põhjuseks on vaidlusalust laenu taganud kinnistu müümine täitemenetluses hinna

eest, mis ei katnud hageja laenulepingust tulenevaid nõudeid. Krediidi tagatiseks oleva vara

väärtuse vähenemine on seejuures kehtiva õiguse järgi üldjuhul krediidivõtja risk.

22. Ringkonnakohus leiab, et nn jääkvõla tasumise kohustuse ulatuses saab lugeda kostjal I kahju

tekkinuks. Kostja sai pangalt laenu 182 787,31 eurot ning tal tekkis vastavas ulatuses panga ees

rahaline kohustus (lisaks tekkisid kõrvalnõuded). Ainus laenuraha eest saadud hüve oli aga

ostetud kinnisvara. Kuna kinnisasi on panga nõude katteks müüdud, kuid kostjal on endiselt

kohustus tasuda 90 091,43 eurot, siis puudub alus tuvastamaks, nagu oleks kostja I laenuraha arvel

mingil viisil rikastunud. Algse laenusumma suurus oli seotud 2008. aastal valitsenud

kinnisvarahindadega, mille märkimisväärset langust ei pidanud tarbija iseenesest suutma ette

näha.

Nn jääkvõla tasumise kohustuse näol kahju tekkimist oleks olnud võimalik vältida, kui laenuandja

oleks hoolikamalt kontrollinud ja analüüsinud laenutaotleja krediidivõimelisust. Hinnates

laenutaotleja krediidivõimelisust konservatiivsemalt, oleks võimalik olnud kahju tekkimist või

vähemalt selle ulatust vältida, kui kostjale I ei oleks kas üldse laenu antud või oleks talle antud

laenu oluliselt väiksemas summas. Seega on tuvastatav põhjusliku seoses olemasolu hageja poolse

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise ja kostjal tekkinud kahju vahel.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta

oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine

(vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas

kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete

tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju

hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu

27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).

III

23. Samas oli kostjal I VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada hagejale laenu taotlemisel

tõeseid andmeid ja hageja võis krediidiandjana sellest lähtuda.

Lepingupoolel on nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga

kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu

sõlmimise otsust oluliselt mõjutada (VÕS § 14 lg-d 1 ja 2, TsÜS § 92 lg-d 2 ja 3). Selline kohustus

lasub mõlemal lepingupoolel, sh nii laenulepingu sõlmimiseks läbirääkimisi pidaval

krediidiasutusel kui ka tarbijast laenutaotlejal.

Valeandmeid esitanud laenutaotleja õigus nõuda vastutustundliku laenamise põhimõtte kui hageja

lepingueelse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist võib olla VÕS § 101 lg 3 alusel osaliselt

või ka täielikult välistatud. VÕS § 101 lg 3 kohaselt ei või võlausaldaja tugineda kohustuse

rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd

selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise

riisikot ta kannab.

Seega tuleb ringkonnakohtul järgnevalt võtta seisukoht küsimuses, kas kostja I esitas pangale

laenu taotlemisel oma sissetuleku ja krediidivõimekuse kohta valeandmeid või eksitavaid

andmeid ning kas ja millises ulatuses oli niisuguste valeandmete esitamine panga poolse

rikkumise põhjuseks (s.o kas laenutaotleja poolt eksitavate andmete esitamine tõi kaasa selle, et

pank andis taotleja varalisele võimekusele ebaõige hinnangu).

24. Ringkonnakohus tõdes eelpool (otsuse p 15-16), et kostja I poolt hagejale laenulepingu

sõlmimise eelselt esitatud andmete koosseis on jäänud mõnevõrra ebaselgeks. Samuti on kostja I

seisukohad olnud vastuolulised. Kostja on esitanud pangale Semir Grupp OÜ 02.06.2008.a

palgatõendi. Lisaks on pank arvestanud kostja I pangakontol 6 kuu jooksul enne laenulepingu

sõlmimist toimunud laekumisi. Sisuliselt vaidlesid pooled ka selle üle, kas pangakontolt nähtuvaid

rahavoogude liikumisi sai pidada kostja I poolt pangale andmete avaldamiseks või mitte.

Asjas ei ole tõendatud, mida kostja I ise nn ülekannete ja rendi-/üüritasu kohta pangale

konkreetselt avaldas ning missugustel asjaoludel märgiti laenutaotlusesse lisaks taotleja

netopalgale (20 000 kr kuus) muude sissetulekute all 30 000 krooni suurune (igakuine)

lisasissetulek ning täiendavalt 10 000 krooni üüritulu. Ringkonnakohtu hinnangul on võimalik, et

kostja I laenutaotlus koostati tõepoolest kostjate väidetud viisil, s.o panga töötaja tegi ise

laenulepingu sõlmimist ette valmistades kokkuvõtted kostja I pangakonto viimase 6 kuu

laekumistest ja üldistas neid.

25. Ringkonnakohus leiab, et pangakontol nähtuvaid laekumisi saab praegusel juhul pidada

laenutaotleja poolt kaudsel viisil andmete avaldamiseks, kuivõrd on alust arvata, et laekumiste

mahu suurenemine toimus vähemalt osaliselt eesmärgiga veenda laenuandjat taotleja suutlikkuses

laenu tagasi maksta.

Kostja I väitel olid „ülekandena“ tähistatud laekumised Semir Grupp OÜ-lt seotud äriühingu

äritegevusega ega puudutanud kostjat I. Ringkonnakohus nõustub selles osas hagejaga, et üldjuhul

saab lähtuda esmasest eeldusest, et füüsilise isiku arveldusarvele laekuvate rahasummade

kasutamise üle saab otsustada see isik ise ning selles tähenduses sai krediidiasutus pidada

rahasummasid kostja I sissetulekuks. Seega võinuks kostja I kahju tekkimise tõenäosuse

vältimiseks ka ise juhtida laenulepingu sõlmimisele eelnenud läbirääkimiste käigus panga

tähelepanu sellele, et osa pangakontole laekunud või laekuvatest vahenditest ei kuulu

laenutaotleja vara hulka. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tavapärane korraldada äriühingu

rahalisi tehinguid läbi füüsilise isiku pangakonto ning kostja I ei ole menetluses esile toonud

ainsatki mõistlikku põhjendust, millisel õiguspärasel eesmärgil oli sellise skeemi kasutamine

vajalik või äriühingu huve teeniv. Seega on kostja I oma tegevusega ise aidanud kaasa riisiko

loomisele, et krediidiasutusel tekkis tema varalise võimekuse osas moonutatud ettekujutus.

Samuti ei pea ringkonnakohus eluliselt usutavaks, et laenutaotlus koostati n-ö vastu taotleja

tahtmist ning kostjale I ei olnud teada, et pank luges tema sissetulekuks kõiki OÜ-lt Semir Grupp

laekuvaid makseid ja sellele lisaks ka üüritulu. Iseenesest ei ole eluliselt usutav ka see, et

laenutaotleja, kelle enda teada on tema käsutuses igakuiselt üksnes töötasu, mis oli vahetult enne

laenu saamist tõusnud 20 000 kroonini (varasem töötasu 6000 krooni kuus), sõlmib 30 aastaks

laenulepingu, kohustudes graafiku järgi tasuma makseid 17 208,89 krooni kuus.

26. Laenu andmise otsustamise ajal (juuli 2008) oli krediidiandjal võimalik taotlejalt nõuda 2007.

aasta tuludeklaratsiooni esitamist, kuid puudus võimalus kontrollida, kas ja millised maksed

kajastusid laenutaotleja jooksva aasta tuludeklaratsioonis. Asjas ei nähtu, et pank oleks soovinud

tutvuda taotleja möödunud aasta tuludeklaratsiooniga, vaid piirduti jooksva aasta viimase 6 kuu

sissetulekute analüüsimisega. Kostja I 2007. a tuludeklaratsioonilt (I kd tl 135-139) nähtub, et

2007. aastal oli tema palgatuluks keskmiselt 5 047,33 krooni kuus, mis on mõnevõrra madalam,

kuid siiski võrreldav 2008. a algusest saadud töötasuga 6000 kr kuus. Muuhulgas nähtub aga

kostja I laenulepingu sõlmimise eelsest konto väljavõttest (I kd tl 121 jj), et 2007. a teises pooles

kostjal regulaarseid sissetulekuid (laekumisi) ei olnud, v.a 20.11.2007 Semir Grupp OÜ poolt üks

ülekanne 30 000 EEK selgitusega „ülekanne“. 07.12.2007 on laekunud Semir Grupp OÜ-lt

10 000 EEK selgitusega „palk“. Regulaarsed sissetulekud on konto väljavõtte kohaselt tekkinudki

alates jaanuarist 2008 (I kd tl 127 jj väljavõtte jätk).

Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostjal I on olnud märkimisväärseid sissetulekuid, mida ta ei

ole oma tuluna deklareerinud. Nii oli tema maksustatavaks tuluks 2007. aastal 60 568 krooni,

sellelt on kinni peetud tulumaksu summa 7694 krooni. Mahaarvamiste puhul aga ületab juba

ainuüksi maksustamisperioodil (2007.a) tasutud eluasemelaenu summa 68 263 krooni (tasutud

Hansapangale lepingu nr 07-013784-EL alusel) deklareeritud tulusid. Samasugune tendents

väljendub ka ringkonnakohtu poolt asja materjalide juurde võetud 2008. a tuludeklaratsioonis.

Samuti ei ole vaidlust selle üle, et sõltumata sellest, missugustest allikatest ja missuguste

kokkulepete alusel ning missuguses summas sai kostja I tegelikult töötasu vm sissetulekuid, oli ta

suuteline algselt laenulepingut täitma, tasudes esialgu igakuiseid graafikujärgseid makseid

17 208,89 krooni ja alates septembrist 2010. a 10 757,83 krooni (laenulepingu ülesütlemiseni

viinud võlgnevus tekkis detsembris 2010. a).

27. Kostja I pangakonto väljavõttelt alates 01.07.2008. a nähtub, et pärast laenulepingu sõlmimist

laekus kostjale I tööandjalt Semir Grupp OÜ-lt töötasu veel üksnes ühel korral summas 6639,10

krooni (21.07.2008 selgitusega „palk juuni 2008“). 15.10.2008 laekus 4000 krooni selgitusega

„ülekanne“. Asjas ei ole tuginetud sellele, et kostja I töine või ettevõtlusega seotud sissetulek

laekus osaliselt mõnes teises pangas olevale arveldusarvele, kuigi väljavõtetelt nähtub, et kostja I

kasutas ka teisi pangakontosid, kust tegi enda Danske Panga arveldusarvele ülekandeid (nt konto

nr 221014190277).

Kostja I 2008. a tuludeklaratsiooni andmetest (Maksu- ja Tolliameti õiend IV kd tl 195) nähtub

samuti, et sissetuleku kohta avaldatu ei vastanud tegelikkusele. 2008. aastal on tuludeklaratsiooni

kohaselt OÜ Semir Grupp tasunud kostjale I töötasu kokku 96 856 krooni, millest on maksudena

kinni peetud 18 077 krooni. Samas on mahaarvamisi deklareeritud 94 553 krooni ulatuses, mis

ületab oluliselt summat, mis deklareeritud tulu puhul pärast maksude mahaarvestamist kostja

käsutusse jäi.

Muuhulgas möönis ka kostja I esindaja ringkonnakohtu menetluses, et klient on esitanud pangale

küll tõeseid andmeid, aga need olid vastuolulised ja ehk ka ebapiisavad. Pank oleks pidanud

andmete vastuolusid märkama, kuna need olid ilmselged.

Samuti asus kostja I oma 4. mai 2018. a menetlusdokumendis mh seisukohale, et pank ei tohtinuks

laenutaotleja finantsvõimekuse analüüsimisel arvestada OÜ Semir Grupp poolt esitatud

palgatõendit (II kd tl 95), kuna see väljendas tegelikult vaid paari viimase kuu sissetulekuid.

Sellega on ringkonnakohtu hinnangul kostja ka ise vähemalt kaudselt möönnud, et pangale esitati

laenu saamise eesmärgil eksitavaid andmeid.

28. Ringkonnakohus leiab eeltoodut arvestades, et kostja I ei ole esitanud laenu taotlemisel õigeid

andmeid oma sissetuleku kohta. Tegelikkusele ei vasta, justkui oleks kostja I sissetulek koosnenud

töötasust summas 20 000 krooni kuus, ega ka keskmiselt 12 000 krooni kuus, millisele

seisukohale on kostja I asunud kohtumenetluses. See nähtub nii kostja I pangakonto väljavõttelt

kui ka 2007. – 2010. aastate tuludeklaratsioonidelt. Kostja I ei ole krediidiandjale avaldanud oma

tegelike sissetulekute suurust ega neid ka deklareerinud.

Eeltoodust lähtudes on ringkonnakohus seisukohal, et kostja I poolt hagejale lepingueelsete

läbirääkimiste käigus oma sissetulekute kohta ebaõigete andmete avaldamine oli osaliselt

põhjuseks, mis tõi kaasa hageja kui krediidiasutuse poolt laenutaotleja krediidivõimekusele

ebaadekvaatse hinnangu andmise. Asja materjalide põhjal on alust arvata, et OÜ Semir Grupp

poolsed laekumised kostja I Danske Pangas asuvale arvelduskontole suurenesid märkimisväärselt

2008. a esimeses pooles just seoses kavandatava laenuvõtmise ja kinnisvara soetamisega. Kostja

I püüdis kunstlikult esitada oma sissetulekuid tegelikust suuremana, jättes samas andmed oma

tegeliku sissetuleku kohta üldse esitamata. Muuhulgas on OÜ Semir Grupp palgatõend ilmselt

koostatud eesmärgiga kallutada hagejat laenu andma, ehkki asja materjalidest nähtuvalt ei olnud

kostja I töötasu suuruseks tegelikult 20 000 krooni kuus.

29. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et VÕS § 101 lg 3 kohaselt on kostja I osaliselt

minetanud õiguse tugineda kohustuse rikkumisele hageja poolt.

VÕS § 101 lg 3 kohaldamisel tuleb sarnaselt VÕS §-ga 139 hinnata, missuguses ulatuses mõjutas

kahju kannatanud isiku enda käitumine kahju tekkimise tõenäosust. Ringkonnakohtu hinnangul

on kostja I käitumine põhjustanud hageja poolse ebaõige hinnangu kostja finantsvõimekusele

50 % ulatuses. Kolleegium leiab, et mõlema poole käitumine jääkvõlgnevuse tekkimisel oli

võrdväärse kaaluga. Hageja jättis kasutamata kättesaadavad võimalused laenusoovija

sissetulekute täpsemaks väljaselgitamiseks ja samas mahus sissetulekute edaspidise jätkumise

perspektiivi hindamiseks. Samas tegutses kostja I teadlikult eesmärgiga jätta oma

finantssuutlikkusest selline mulje, mis võimaldaks tal saada laenu summas 182 787,31 eurot ilma

oma tegelikku sissetulekut pangale üldse avaldamata.

Eeltoodust lähtudes tuleb hagi rahuldada 50 % ulatuses ning seega kuulub kostjalt I

väljamõistmisele 45 045 eurot ja 70 senti.

Hageja palus kostjalt välja mõista ka viivise seadusjärgses määras alates kohtuotsuse tegemisest

kuni põhinõude rahuldamiseni. Ringkonnakohus leiab, et viivise nõue sellisel kujul esitatuna on

põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

IV

30. Hageja nõude aluseks kostja II vastu on nende vahel sõlmitud käendusleping. Nõude

rahuldamise välistab TsÜS § 84 lg 1 esimese lause järgi see, kui käendusleping on vastuolus heade

kommetega ja seetõttu TsÜS § 86 (enne 1. maid 2009 kehtinud redaktsioonis) järgi tühine.

Asja materjalide kohaselt on kostja II laenusaaja kostja I noorem õde (laenu- ja käenduslepingu

sõlmimise ajal 20 a vana), s.o perekonnaliige. Menetluses avaldatud seisukohtade järgi sõlmis

kostja II käenduslepingu venna palvel tulenevalt perekondlikust suhtest, s.o soovist venda toetada.

Käenduslepingut sõlmides oli kostja II arvamusel, et tagatiseks oleva kinnisvara väärtus katab

vajaduse korral panga tagasinõude ning käendaja vastu sissenõude pööramine on äärmiselt

ebatõenäoline.

31. Käendaja ei saanud ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul käenduslepinguga tagatavast

kohustusest isiklikku kasu. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja II ise laenu abil ostetud kinnistul

(elamus) ei elanud, vaid elamut kasutas venna (kostja I) perekond. Ringkonnakohtu arvates

puudub igasugune alus käsitada käenduslepingu sõlmimisest tuleneva isikliku kasuna asjaolu, et

aastatel 2010 – 2011 kasutas kostja II elamiseks kostjale I kuulunud korterit. Ka korteri

kasutamise võimaldamine kostja I poolt viitab perekondlikele suhetele, mitte aga n-ö hüvitisele

käenduskohustuse enda peale võtmise eest.

32. Käenduslepingu nr KÄ-150708MM/1 (I kd tl 51-52) kohaselt oli käendaja vastutuse rahaliseks

maksimumsummaks 182 787,31 eurot (2 860 000 EEK), s.o kostjale I väljastatud laenu

kogusumma.

Asja materjalidest nähtuvalt oli käendaja laenu- ja käenduslepingu sõlmimise ajal 20-aastane ning

õppis kõrgkoolis. Ilmselgelt ei saanud 20-aastasel isikul olla veel kõrgharidust, nagu on ebaõigesti

märgitud laenutaotlusel (II kd tl 196). Käendaja töötasuks lepingu sõlmimise ajal oli 3800 krooni

kuus ning lisasissetulekuna on märgitud 5000 krooni tõlketöödest, kuid tegemist ei olnud erialase

tööga. Käendaja sissetulekute tulevikuperspektiivi hinnates saab ringkonnakohtu hinnangul võtta

arvesse asjaolu, et kostja II õppis õpetajaks ning mõistlikult sai lähtuda sellest, et asudes tulevikus

tööle oma õpitud erialal, hakkab kostja II teenima tavapärast õpetaja palka.

Üldteadaoleva asjaoluna on õpetajate töötasud Eestis jäänud mõnevõrra alla vabariigi keskmise

töötasu määra. Põhikooli ja gümnaasiumi õpetajate töötasu alammäärad on aastaid kehtestatud

õigusaktidega. Nii oli Vabariigi Valitsuse 30.01.2008.a määruse nr 29 „Munitsipaalkoolide

õpetajate ametijärkude palga alammäärade kehtestamine“ § 1 kohaselt noorempedagoogi palga

alammääraks 9516 krooni (608 eurot), pedagoogil 10 077 krooni (644 eurot). Need määrad ei

muutunud 2010. aasta Vabariigi Valitsuse 13.08.2010. a määruse nr 114 järgi, ehkki nähti ette

lisatasude alammäärad klassijuhataja ülesannete täitmise eest. Alates 2013. aastast oli

noorempedagoogi ja pedagoogi töötasu alammääraks 715 eurot, alates 2015. aastast 900 eurot jne.

Keskmised brutotöötasu määrad Eestis on Statistikaameti (https://www.stat.ee/stat-keskmine-

brutokuupalk) andmetel olnud 2008. aastal 825 eurot, 2010. aastal 792 eurot, 2013. aastal 949

eurot ja 2015. aastal 1065 eurot.

Seega sai käenduslepingu sõlmimisel arvestada konservatiivse hinnanguga, et käendaja töötasu

pärast kõrghariduse omandamist ja erialasele tööle asumist jääb mõnevõrra alla vabariigi

keskmise töötasu.

33. Ringkonnakohus on seisukohal, et käendaja sissetulekute perspektiivi arvestades on käendaja

vastutuse maksimumsumma 182 787,31 eurot äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis

juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja

põhivõlgniku kohustust olulises osas täita. Laenuleping sõlmiti 30 aastaks ning algse

maksegraafiku järgi oli igakuise tagasimakse suuruseks 17 208,89 EEK (1100 eurot), alates

septembrist 2010 vähenes see 10 757,83 kroonini (687 euroni). Mõlemal juhul oli ilmselge, et

oma eeldatava sissetuleku juures ei ole käendaja suuteline makseid tasuma, kuna maksed kas

ületasid tema eeldatava sissetuleku suurust või moodustanuksid sellest enam kui ¾.

Kostja II suhtes on äärmiselt ebaproportsionaalne nii kogu käenduse rahaline maksimumsumma

tervikuna kui ka väljavaade, et põhivõlgniku poolt maksete tasumata jätmise korral oleks käendaja

pidanud asuma jooksvalt põhivõlgniku asemel igakuiseid laenumakseid tasuma. Kui üks

igakordne tagasimakse eraldi võetuna ei ole veel käsitletav kostja II suhtes äärmiselt

ebaproportsionaalsena (kostja II oleks teatava aja jooksul eeldatavasti suuteline säästma oma ühe

kuupalga suurusjärgus rahasumma), siis ebaproportsionaalseks muudab selle just väljavaade, et

sellises suuruses maksed pidanuksid jätkuma veel aastakümnete vältel. Sedavõrd suurtes

summades maksete tasumise kohustuse korral ei oleks kostjal II võimalik säilitada minimaalsetki

elatustaset, kandes samal ajal ka jooksvaid vältimatuid kulutusi. Asja materjalidest ei nähtu, et

kostjal II oleks olnud mingit arvestatavat vara, mille realiseerimise teel oleks olnud võimalik

potentsiaalseid nõudeid täita.

Ringkonnakohus nõustub apellantidega selles, et asjakohatu on vastustaja käsitlus, mille kohaselt

90 091,43 eurose kohustuse täitmine ei oleks kostjale II ilmselgelt üle jõu käiv, kuna 30 aasta

pikkuse laenuperioodi peale arvestatuna oleks laenu tagasimakse igakuiselt 250 eurot. Käendaja

puhul ei ole tegemist laenuvõtjaga, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma (vt Riigikohtu

31.01.2018. a otsus, p 48). Praegusel juhul ei ole kõne all kostja II kohustus tasuda ca 250 euro

suuruseid makseid järgneva 30 aasta vältel, vaid hinnata tuleb käendaja vastutuse

maksimumsumma proportsionaalsust käendaja eeldatava varalise võimekuse suhtes laenulepingu

sõlmimise aja seisuga.

34. Eeltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et käendaja vastutuse maksimumsumma oli kostja

II eeldatavaid sissetulekuid arvestades sedavõrd suur ning ebamäärane, et sisuliselt tähendas see

kostja II kui käendaja jaoks piiramatut vastutust.

Samuti olid kõik eespool nimetatud eeldused võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad.

Hageja ei ole menetluses ka väitnud, et mõni nimetatud asjaoludest ei oleks olnud talle äratuntav.

Seega on hageja ja kostja II vahel sõlmitud käendusleping ringkonnakohtu hinnangul vastuolus

heade kommetega ja selle tõttu TsÜS § 86 järgi tühine. Lepingu tühisust ei mõjuta asjaolu, et

lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi saanuks kostja II selle tühistada TsÜS § 97 alusel

raskete asjaolude ärakasutamise tõttu.

Tühisel tehingul ei ole TsÜS § 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seetõttu ei ole

kostja II 15.07.2008.a sõlmitud käenduslepinguga õiguslikult seotud ning hagi kostja II kui

käendaja vastu tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.

V

35. TsMS § 173 lg 3 järgi muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust.

Hagi jäetakse täies ulatuses rahuldamata kostja II suhtes ning rahuldatakse 50 % ulatuses kostja I

suhtes.

Sellest lähtudes tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja II kantud menetluskulud hageja kanda.

Hageja menetluskulud tuleb nende vajalikus ja põhjendatud ulatuses jätta kostja I kanda. Samuti

tuleb kostja I vajalikud ja põhjendatud menetluskulud jätta hageja kanda.

Riigikohus on selgitanud, et ei ole mõistlik tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes

selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud

menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral,

et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult

vastupidise otsuse (vt Riigikohtu 13. juuni 2018. a otsus nr 2-15-8794 p 14).

Eeltoodust lähtuvalt ei määra ringkonnakohus ise kindlaks menetluskulude rahalist suurust.

Põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kolmes kohtuastmes, sh kahel korral läbitud

apellatsioonastmes, määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus.

Mõlemad pooled taotlesid hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise väljamõistmist

TsMS § 177 lg 4 alusel. Kuna Ringkonnakohus ei määra kindlaks menetluskulude rahalist suurust,

siis ei kuulu TsMS § 177 lg 4 kohaldamisele, kuid maakohtul on võimalik menetluskulude

kindlaksmääramise lahendis nimetatud viivis välja mõista.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/