2-17-2710/36 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. juuni 2018, Tartu

Tsiviilasja number

2-17-2710

Tsiviilasi

Runso Masinakaubandus OÜ hagi Lennart Londi vastu

võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks

Lennart Londi vastuhagi Runso Masinakaubandus OÜ

vastu võlatunnistuse tagastamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

40 597 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 20. veebruari 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lennart Londi apellatsioonkaebus

Kohtuistungite toimumise ajad

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Lennart Lond (isikukood xxx), esindaja

advokaat Karin Ploom

Vastustaja

(hageja):

Runso

Masinakaubandus

OÜ

(registrikood 11572188), esindaja advokaat Birje Kalmus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 20. veebruari 2018 otsus osaliselt vastuhagi rahuldamata

jätmise osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta vastuhagi läbi vaatamata.

2. Muus osas jätta Tartu Maakohtu 20. veebruari 2018 otsuse resolutsioon muutmata, kuid

muuta kohtuotsuse põhjendusi.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

„3.1. Rahuldada Runso Masinakaubandus OÜ hagi Lennart Londi vastu osaliselt.

3.2. Välja mõista Lennart Londilt Runso Masinakaubandus OÜ kasuks põhivõlg

19 250 eurot, viivis 6809 eurot 75 senti ja viivis alates 21. veebruarist 2018 kuni põhivõla

tasumiseni määras 24% tasumata põhivõlalt aastas. Viivisesumma ei tohi kokku ületada

19 250 eurot.

3.3. Jätta rahuldamata hagi viivise suuremas määras kui 24% aastas ja põhivõlga ületavas

osas väljamõistmiseks.

3.4. Jätta Lennart Londi vastuhagi Runso Masinakaubandus OÜ vastu võlatunnistuse

tagastamiseks läbi vaatamata.

3.5. Tagastada Lennart Londile vastuhagi esitamisel tasutud riigilõiv 1000 eurot

(maksekorraldus nr 64 18.05.2017).

3.6. Jätta menetluskulud maakohtus 67% ulatuses Lennart Londi ja 33% ulatuses Runso

Masinakaubandus OÜ kanda.

3.7. Välja mõista Lennart Londilt Runso Masinakaubandus OÜ kasuks menetluskulud

maakohtus 1493 eurot 76 senti.

Kohustada

Lennart

Londi

tasuma

väljamõistetud

menetluskuludelt

Runso

Masinakaubandus OÜ-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.“

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Lennart Londi kanda.

6. Välja mõista Lennart Londilt Runso Masinakaubandus OÜ kasuks menetluskulud

ringkonnakohtus 370 eurot 33 senti.

Kohustada

Lennart

Londi

tasuma

väljamõistetud

menetluskuludelt

Runso

Masinakaubandus OÜ-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Runso Masinakaubandus OÜ (hageja) esitas 20. veebruaril 2017 Tartu Maakohtule hagi Lennart

Londi (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla summas

19 250 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 7294 eurot 50 senti ja viivise alates hagi esitamisest

kuni põhivõla tasumiseni määras 0,2% tasumata põhivõlast päevas.

Hagis esitatud asjaolude kohaselt sõlmisid pooled 8. juulil 2016 konstitutiivse võlatunnistuse,

millega loodi kostja rahaline kohustus hageja ees summas 28 290 eurot. Võlatunnistuse kohaselt

tuli võlg tasuda hiljemalt 31. augustiks 2016 ning võla tasumisega viivitamise korral kohustus

kostja tasuma võlgnetavalt summalt viivist suuruses 0,2% päevas. Kostja on Lond OÜ

pangakontolt hagejale kokku tasunud 9040 eurot, seega on kostja võlgnevus 19 250 eurot (28 290

– 9040). Hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis on 7294 eurot 50 senti.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja selgituste kohaselt ostis Lond OÜ, kelle seaduslik esindaja

ta on, hagejalt roomikekskavaatori. Lond OÜ sattus makseraskustesse ja jäi ostuhinna tasumisega

viivitusse. Hageja esindajad ilmusid 8. juulil 2016 kostja elukohta ja nõudsid võlatunnistuse

allkirjastamist, mistõttu kostja allkirjastas selle surveolukorras. Tegu ei ole konstitutiivse

võlatunnistusega, kuna eesmärgiks ei olnud luua kostja suhtes uus ja iseseisev nõudealus. Hageja

ei ole tõendanud poolte tahet luua abstraktne võlasuhe. Poolte vahel puudus mistahes võlasuhe

ning tegelik võlgnik on Lond OÜ. Lond OÜ tegelik võlgnevus hageja ees on palju väiksem, mida

tõendab 17. jaanuari 2017 võlateatis, mille kohaselt on võlgnevus 5960 eurot. Kuna hageja

põhivõlgnevuse ulatus on ebaõige, on ka sellelt arvestatud kõrvalnõuete suurus ebaõige.

Võlatunnistuses märgitud intressi määr on ebamõistlikult kõrge ning kostja taotleb selle

vähendamist.

3. Kostja esitas 17. mail 2017 vastuhagi, milles palus kohustada hagejat tagastama kostjale

võlatunnistus. Vastuhagi kohaselt sõlmisid hageja ja Lond OÜ seadmete rendilepingu nr 150603,

mille alusel anti Lond OÜ valdusesse roomikekskavaator. Lepingu eesmärgiks oli Lond OÜ poolt

roomikekskavaatori omandamine omandireservatsiooni teel. Lond OÜ kohustus tasuma ostuhinna

igakuiste osamaksetega 3240 eurot. Tegelikkuses ei olnud seega poolte vahel rendisuhe, vaid

pooled leppisid kokku roomikekskavaatori müügis. Hageja tegeleb üksnes rasketehnika müügi,

mitte rendiga. 10. novembril 2015 sõlmisid Lond OÜ ja Citadele Leasing Factoring OÜ

liisingulepingu, millega Lond OÜ võttis roomikekskavaatori liisingusse ja liisinguandja hüvitas

hagejale ostuhinna. Edaspidi toimus Lond OÜ poolne tasumine liisinguandjale. Lond OÜ poolt

jäid hagejale tasumata kaks arvet kokku summas 5960 eurot. Rendimaksed loeti liisingulepingu

punktis 10 sätestatud sissemakseks. 10. novembri 2015 ostu-müügilepingu p-s 2.3 on müüja ehk

hageja andnud kinnituse selle kohta, et kasutaja ehk Lond OÜ on sissemakse summa hagejale

tasunud. Lond OÜ-l ja kostjal puuduvad mistahes muud võlasuhted hagejaga. Kostjal ei olnud

hageja ees reaalset võlgnevust, mida võlatunnistusega kinnitada.

Kostja viitas Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-148-14, milles leiti, et kui konstitutiivsest

võlatunnistusest nähtuv võlgnik ei ole võlausaldajale tegelikult sellest võlatunnistusest tulenevat

rahasummat võlgu muul alusel, on konstitutiivne võlatunnistus alusetu ja see tuleb VÕS § 1028 jj

järgi tagasi täita. Nimetatud lahendis leidis Riigikohus ka seda, et kui pooled leppisid kokku

müügihinna tasumiseks tagatise andmises, ei saa olla tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Kui

dokumenti tõlgendada käenduslepinguna, on see VÕS § 142 lg 2 alusel tühine, kuna selles ei ole

kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas.

4. Hageja vaidles vastuhagile vastu. Käesoleva asja aluseks on võlatunnistus, millega kostja soovis

luua algsest võlakohustusest sõltumatu võlakohustuse ning on sellega ise võlga tunnistanud.

Hageja ja Lond OÜ vaheline rendisuhe ei puutu võlatunnistusse. Hageja ja Lond OÜ vahelise

rendilepingu p-s 6.1 on märgitud, et renditasu on tasu üksnes seadme rendi eest. Hageja tegeleb ka

seadmete rendiga. Kostja väide, mille kohaselt oli lepingu eesmärgiks Lond OÜ poolt

roomikekskavaatori omandamine omandireservatsiooni teel, on ümber lükatud rendilepingu

olemasoluga, esitatud rendiarvetega, rendiarvetel kajastuvate summadega ning arvete esitamise

kuupäevadega. Lond OÜ-l on lisaks rendiarvetele tasumata ka seadme ostuhinna sissemaks

16 290 eurot. Hageja ostu-müügilepingus antud kinnitus sissemakse tasumise kohta on antud

selleks, et liisinguandja oleks nõus OÜ-le Lond liisingut andma. Võlatunnistuse sõlmimise

ajendiks oli asjaolu, et kostja ettevõtte oli jäänud hagejale suuri summasid võlgu. Võlatunnistuse

näol ei ole tegemist tagatise andmise, vaid uue kohustuse loomisega.

MAAKOHTU LAHEND

5. Tartu Maakohus rahuldas 20. veebruari 2018 otsusega hageja hagi osaliselt ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 19 250 eurot, viivise kohtuotsuse tegemise aja seisuga 6809 eurot

75 senti ja viivise alates 21. veebruarist 2018 kuni põhivõla tasumiseni määras 24% tasumata

põhivõlalt aastas, kuid viivisesumma ei tohi kokku ületada 19 250 eurot. Maakohus jättis kostja

vastuhagi rahuldamata. Maakohus jättis vastuhagilt tasutud riigilõivu kostja kanda ning ülejäänud

menetluskulud 67% ulatuses kostja kanda ja 33% ulatuses hageja kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled esmalt hagi aluseks oleva võlatunnistuse

õigusliku olemuse ja kehtivuse üle. Maakohus tõlgendas lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt lähtudes

lepingupooltele sarnase mõistliku isiku positsioonist ning arvestas sealjuures VÕS § 29 lg-s 5

toodud asjaoludega, mida pooled on välja toonud.

Maakohus leidis, et pooled sõlmisid konstitutiivse võlatunnistuse. Pooltega sarnane mõistlik isik

pidi lepingu teksti arvestades lepingust selliselt aru saama. Seda ei muuda poolte eesmärk tagada

Lond OÜ kohustust, kuna kohustuse tagamine on võimalik ka konstitutiivse võlatunnistuse

andmisega. Tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, millega luuakse iseseisev kohustus

olukorras, kus kostjal algselt hageja ees kohustust ei olnud.

Maakohus leidis, et olukorras, kus kohustuste tagamiseks on antud konstitutiivne võlatunnistus,

tuleb selle kehtivuse hindamisel kontrollida ka käenduslepingu kehtivuse kohustuslikke eeldusi,

kuna pooled ei peaks saama üksnes lepingu sõnastuse kaudu hiilida kõrvale seaduses sätestatud

imperatiivsetest normidest. Maakohus leidis, et võlatunnistus vastab nii VÕS § 143 lg-st 2 kui ka

§ 144 lg-st 2 tulenevatele nõuetele.

Maakohus märkis, et kuna poolte eesmärk konstitutiivse võlatunnistuse andmisel oli tagada Lond

OÜ kohustusi hageja ees, saab võlatunnistuse tagastamise aluseks olla asjaolu, et seda eesmärki ei

saavutatud, st Lond OÜ-l ei ole hageja ees võlatunnistuses toodud summas kohustusi. Kostja on

tunnistanud Lond OÜ võlga rendimaksete osas hageja ees summas 5960 eurot ning poolte vaidlus

piirdub sellega, kas Lond OÜ oli hagejale võlgu ka ekskavaatori ostuhinna sissemakse või tuli

lugeda tasutud rendimaksed sissemakse tasumiseks. Konstitutiivse võlatunnistuse andmisega

pöördus tõendamiskoormus ümber ning kostja peab tõendama, et tal ei olnud võlatunnistuses

märgitud võlga.

Maakohus leidis, et kostja ei ole suutnud tõendada asjaolu, et OÜ Lond ei olnud hagejale

ekskavaatori ostuhinna sissemakset võlgu. Ostu-müügilepingu p-s 2.3 antud kinnitus ei saa olla

õige isegi juhul, kui eeldada kostja väite, et tasutud rendimaksed tuli arvestada ostuhinna

sissemakseks, õigsust. Maakohus ei pidanud kinnitust usaldusväärseks tõendiks selle kohta, et

sissemakse oli ka tegelikult tasutud. Kostja ei esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks poolte

kokkulepe selle kohta, et rendimaksed tuleks lugeda ostuhinna sissemakseks. Kostja väide, et

hageja ei tegele tehnika rentimisega, on hageja esitatud pearaamatu väljavõttega ja teistele

äriühingutele esitatud rendiarvetega ümber lükatud. Ka hageja esitatud maksemeenutus ei lükka

vastavat seisukohta ümber. Võlatunnistus ise viitab sellele, et Lond OÜ oli hagejale nimetatud

summa võlgu. Maakohtu hinnangul ei ole usutav, et kostja andis võlatunnistuse summas, mis

ületas ca kahekordselt tegelikku Lond OÜ võlga olukorras, kus suurem osa võlast ostuhinna

sissemakse näol oli varem tasutud. Kuna kostja ei tõendanud võlatunnistuse eesmärgi puudumist,

jättis maakohus vastuhagi rahuldamata. Maakohus rahuldas võlatunnistuse alusel hageja põhivõla

nõude 19 250 euro saamiseks.

Kuna pooled viivise vähendamise osas tõendeid ei esitanud ega asjaolusid välja ei toonud, kaalus

maakohus viivise mõistlikkust objektiivset kriteeriumit arvestades lähtudes VÕS §-st 7.

Kokkulepitud viivisemäär 0,2% päevas ületab võlatunnistuse sõlmimise ja kohtuotsuse tegemise

ajal kehtinud seadusjärgset määra enam kui 9 korda. Maakohus viitas Riigikohtu lahendi

nr 3-2-1-25-16, p-le 13 ning leidis, et kuna ka VÕS § 42 lg 3 p 5 räägib ebamõistlikult suurest

leppetrahvist sarnaselt viivise ja leppetrahvi vähendamist reguleerivale VÕS § 162 lg-le 1 ning

praeguses asjas on kostja füüsiline isik, kes andis võlatunnistuse teise isiku kohustuse tagamise

eesmärgiga, tuleb kostja taotlus viivise vähendamiseks rahuldada. Maakohus vähendas

viivisemäära 24%-ni aastas ja piiras väljamõistetavat viivisesummat põhivõla suurusega.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 20. veebruari 2018 otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hageja hagi rahuldamata, rahuldada kostja

vastuhagi ning jätta menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et tegemist on

konstitutiivse võlatunnistusega. Otsuse põhjendustest saab järeldada, et kohus on tuvastanud

käenduslepingu sõlmimise hageja ja kostja vahel, millega tagatakse Lond OÜ kohustusi hageja

ees. Kohustuste tagamine viitab aktsessoorsele võlasuhtele ning Riigikohtu seisukoha järgi ei ole

konstitutiivse võlatunnistusega tegu olukorras, kus võlatunnistuse eesmärgiks on anda tagatis

aluskohustuse tagamiseks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-148-14, p 17).

Maakohus on valesti tõlgendanud Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-147-15, kuna sellest ei tulene, et

ka tagatiskokkulepe saab olla konstitutiivne võlatunnistus.

Maakohus ei ole tuvastanud, et kostja eesmärgiks oli ühineda Lond OÜ kohustusega tagatise

andmise eesmärgil ja hageja ei ole sellele tuginenud. Seetõttu ei saanud maakohus tuvastada, et

tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega.

Maakohus on jätnud vastuhagilt tasutud riigilõivu ebaõigesti kostja kanda. Kostja esitas 17. mail

2017 tingimusliku vastuhagi, mille eest kostja tasus riigilõivu 1000 eurot. Kui kohus ei oleks

ebaõigesti tuvastanud, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, oleks kohus pidanud jätma

kostja tingimusliku vastuhagi läbi vaatamata ja riigilõivu tagastama.

Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et Lond OÜ-l oli kohustus tasuda ekskavaatori

müügilepingust tulenev sissemakse 16 290 eurot. 10. novembri 2015 ostu-müügilepingu p-s 2.3

antud kinnituse eesmärgiks oli müügilepingu alusel tekkiva formaalse sissemakse tasumise

kohustuse puudumise kinnitamine, mis tõendab, et Lond OÜ-l ei olnud sissemakse tasumise

kohustust. Isegi kui reaalselt kohustust täidetud ei ole, ei saa kinnitust jätta tähelepanuta.

Maakohus oleks pidanud ostu-müügilepingu pinnalt tuvastama, et võlausaldaja on kinnitanud

kohustuse puudumist ja kohustus tuleb pidada 10. novembril 2015 lõppenuks.

Kostjal puudus tahe luua iseseisev nõude alus. Pooled käsitlesid võlgnevust Lond OÜ

võlgnevusena, mitte kostja isikliku võlgnevusena, ning seda ka pärast 8. juuli 2016 dokumendi

allkirjastamist. Seda tõendab hageja 6. detsembri 2016 SMS, kus ta on käsitlenud dokumenti

käendusena. Samuti tõendab seda hageja 17. jaanuari 2017 võlateatis Lond OÜ-le.

Isegi kui tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, on see alusetu ning sellest tulenevad õigused

tuleb kostjale tagastada (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-148-14, p 19). Hageja ja kostja vahel

puudus mistahes võlasuhe, mille alusel võis kostjal tekkida võlgnevus hageja ees.

Kui lugeda tõendatuks, et kostja soov oli tagada Lond OÜ kohustust, on tegemist aktsessoorse

võlasuhtega, mis saab kehtida üksnes samas ulatuses, mis on baasvõlasuhe. Lond OÜ-l ei olnud

hageja ees kohustust suuremas ulatuses kui 5960 eurot, mistõttu ei ole ühelgi juhul põhjendatud

hagiavalduse rahuldamine suuremas ulatuses.

Kui pidada võlatunnistust tagatiskokkuleppeks, on tegemist tühise käendusega VÕS § 143 lg-st 2

tulenevalt.

7. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning menetluskulude

kostja kanda jätmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 20. veebruari 2018 otsus tuleb osaliselt tühistada

vastuhagi rahuldamata jätmise osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta vastuhagi läbi

vaatamata (TsMS § 657 lg 1 p 2).

Muus osas tuleb jätta Tartu Maakohtu 20. veebruari 2018 otsuse resolutsioon muutmata, kuid

muuta tuleb kohtuotsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21).

Siinkohal märgib ringkonnakohus, et kostja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles

maakohus mõistis kostjalt välja viivise määras 24% tasumata põhivõlalt aastas (kuid mitte rohkem

kui 19 250 eurot) ning seetõttu ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust viivise määra osas.

9. Asja materjalide kohaselt on hageja nõude aluseks 8. juuli 2016 võlatunnistus (I kd tl 8), mille

sõnastuse kohaselt kostja kinnitas, et võlatunnistusega loob ta hageja ees iseseisva rahalise

kohustuse summas 28 290 eurot (p 1) ning ta kohustub tasuma võlgnevuse (täitma kohustuse)

hiljemalt 31.08.2016 (p 2). Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas maakohus

kvalifitseeris 8. juuli 2016 dokumendi õigesti konstitutiivseks võlatunnistuseks.

Riigikohus on korduvalt lahendites asunud seisukohale, et ainuüksi võlatunnistuse nimetamine

selle tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine VÕS §-le 30 ei pruugi olla iseenesest

piisav, et lugeda võlatunnistus konstutiivseks, vaid oluline on poolte ühine tegelik tahe

võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel (vt näit Riigikohtu 10. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-124-14, p 28; Riigikohtu 18. novembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-15, p 14;

Riigikohtu 24. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 18).

10. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et maakohus, asudes seisukohale, et 8. juuli 2016

dokument on konstitutiivne võlatunnistus, ning samas tuvastades asjaolusid, mis kuuluksid

tuvastamisele deklaratiivse võlatunnistuse korral, on käitunud vastuoluliselt. Samuti on

ringkonnakohtu arvates ebaõige maakohtu seisukoht, et 8. juuli 2016 dokument on konstitutiivne

võlatunnistus.

Riigikohus on oma praktikas selgitanud, et võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne)

VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti

algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle

kehtivust

vaidlustavaid

vastuväiteid

(vt Riigikohtu

24. aprilli

2006

otsus

tsiviilasjas

nr 3-2-1-21-06, p 13; 6. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20). Võlatunnistus

võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse

vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt otsused tsiviilasjas

nr 3-2-1-21-06, p 15 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20).

Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30

mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse

deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 2. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13,

p 36; 10. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24). Seda, kas pooled leppisid kokku

konstitutiivse võlatunnistuse andmises ning missuguse sisuga võlatunnistust pooled soovisid

sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29

sätestatut (Riigikohtu 23. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; 24. märtsi 2017

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 16).

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on küll õigesti lähtunud võlatunnistusele hinnangu

andmisel VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamisreeglitest, kuid samas ei ole kohus kindlaks

teinud võlatunnistuse tähendust arvestades võlatunnistuse sisu ja eesmärki ning kõiki

võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid. VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine

eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua

iseseisev ja sõltumatu nõudealus, kuid antud juhul ei ole tuvastatav selline poolte eesmärk.

Asjas olevates tõendite kohaselt (sh poolte e-kirjavahetus – I kd tl 10-15; maksemeenutus ja

meeldetuletus – I kd tl 55, 56) oli võlatunnistuse eesmärgiks kostja poolt kolmanda isiku (Lond

OÜ) kohustuse täitmine, kuid mitte iseseisva ja sõltumatu nõudealuse loomine (s.o abstraktse

kohustuse tekkimine). Asjaolu, et pooled käsitlesid võlatunnistuse alusel võlgnetavat summat

Lond OÜ võlgnevusena, mitte aga kostja isikliku võlgnevusena, välistab konstitutiivse

võlatunnistuse ning tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega.

12. Riigikohtu praktika kohaselt on deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks

tagajärjeks tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla

sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest

vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud

võlga (vt nt Riigikohtu otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23; tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21

ja tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 20), sh kuna kohustust ei olnud olemas.

Kostja on menetluses eitanud võlasuhete olemasolu enda ja hageja vahel, kuid nõustunud sellega,

et võlasuhted olid kostja äriühingu (Lond OÜ) ja hageja vahel. Sellele viitab ka maakohtu järeldus,

et asjaoludest nähtuvalt oli kostja valmis andma nn lisagarantiina võlakirja Lond OÜ-l tekkinud

kohustuse täitmiseks.

Ringkonnakohtu arvates on asja materjalidest nähtuvalt kostja ühinenud Lond OÜ kohustusega

hageja nõude tagamiseks VÕS § 178 mõttes ning 8. juuli 2016 dokument on välja antud selleks,

et kinnitada kohustusega ühinemise kokkulepet ja tagada selle täitmist, s.o pooled leppisid 8. juuli

2016 dokumendis kokku Lond OÜ kohustuse täitmiseks tagatise andmises kostja ühinemise teel

kohustusega. Tagatise andmise leping loob tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada

selles lepingus kokku lepitud tingimustel võlgniku kohustuste eest ning sellisel juhul ei teki poolte

vahel algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatut kohustust.

Siinkohal on iseenesest õige kostja väide, et hageja ei ole menetluses tuginenud VÕS §-s 178

sätestud kohustusega ühinemisele, kuid vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 märgib kohus muuhulgas

otsuse põhjendavas osas seadused, mida kohaldas. Seega on kohtu ülesandeks anda õigussuhtele

õiguslik kvalifikatsioon vaatamata sellele, millise õigusnormi alusel pool ise oma nõude esitab.

Ringkonnakohtu hinnang õigussuhtele ei ole poolte jaoks üllatuslik, sest hageja on hagiavalduses

(ja ka menetluses) tuginenud asjaolule, et võlatunnistuse sõlmimise tingis kostja ettevõtte võlg

hagejale ning ka maakohus on tuvastanud, et võlatunnistuse eesmärgiks oli tagada Lond OÜ

kohustusi hageja ees.

13. Kohustusega ühinemise korral tagatise andmise eesmärgil võib kohustusega ühineja

VÕS § 178 lg 4 ja § 149 lg-te 1 ja 2 kohaselt esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida

oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud vastuväited, mis on vahetult seotud

põhivõlgniku isikuga või mille esitamise puhuks võlausaldajale tagatise andmine oli kohustusega

ühinemise eesmärgiks. Kuna 8. juuli 2016 dokument on kokkulepe, millega kostja ühines Lond

OÜ kohustusega selle tagamise eesmärgil, on oluline tagatise andmise eesmärk. Võlatunnistusest

nähtub, et kostja soovis tagada Lond OÜ kohustusi summas kuni 28 290 eurot.

14. Deklaratiivsele võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja esitama võla

tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Antud juhul ei ole

kostja tõendanud, et Lond OÜ puudub hageja ees võlg nõutavas summas.

Kostja on tunnistanud Lond OÜ võlga rendimaksete osas hageja ees summas 5960 eurot, kuid on

eitanud Lond OÜ kohustust tasuda ekskavaatori müügilepingust tulenevat sissemakset

16 290 eurot. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et Lond OÜ-l puudub hageja ees kohustus

tasuda 16 290 eurot.

Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et kostja ei ole tõendanud Lond OÜ-l hageja ees võla

puudumist seoses ekskavaatori ostuhinna sissemaksega. Maakohus on vastavad põhjendused

esitanud vaidlustatud otsuse p-s 10, ringkonnakohus nõustub nendega ja ei pea vajalikuks neid

korrata.

Ringkonnakohtu arvates on alusetu kostja väide, et 10. novembri 2015 ostu-müügilepingu p-s 2.3

(I kd tl 167) märgitud kinnituse eesmärgiks oli müügilepingu alusel tekkiva sissemakse tasumise

kohustuse puudumise kinnitamine ning seetõttu Lond OÜ-l ei olnud sissemakse tasumise

kohustust isegi juhul, kui reaalselt kohustust ei ole täidetud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ainuüksi ostu-müügilepingu p-s 2.3 märgitud hageja

kinnitus, et vara müügihinnast 16 290 eurot on tasutud Lond OÜ poolt hagejale enne lepingu

sõlmimist, ei tõenda vaidluse korral nimetatud summa reaalset tasumist. Maakohus on hinnanud

asjas esitatud tõendeid ning põhjendatult asunud seisukohale, et Lond OÜ ei tasunud hagejale ostu-

müügilepingu p-is 2.3 märgitud summat.

15. Hagi oli esitatud tuginedes VÕS § 30 lg-le 1 ja seetõttu esitas kostja vastuhagi VÕS § 1028 jj

alusel võlatunnistuse tagastamiseks.

Ringkonnakohus leiab, et kuna tegu ei ole konstitutiivse võlatunnistusega, siis tuleb jätta vastuhagi

TsMS § 423 lg 2 p-i 1 kohaldades läbi vaatamata.

Kostja on taotlenud juhul, kui vastuhagi jääb läbi vaatamata, vastuhagi esitamisel tasutud riigilõivu

1000 eurot tagastamist.

Vastavalt TsMS § 150 lg 1 p-le 3 tasutud riigilõiv tagastatakse, kui avaldus jäetakse läbi vaatamata.

Lähtudes TsMS § 150 lg 1 p-st 3 kuulub kostjale tasutud riigilõiv summas 1000 eurot

tagastamisele.

16. Kuigi

apellatsioonkaebus

kuulub

rahuldamisele

osaliselt,

jäävad

menetluskulud

ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda, sest kaebuse osaline rahuldamine ei muuda

põhinõude (ega viiviste) rahuldamise ulatust.

Hageja on esitanud taotluse välja mõista kostjalt menetluskulud ringkonnakohtus summas

370 eurot 33 senti (käibemaksuta), sh ajakulu 3 tundi 22 minutit, tunnihinnaga 120 eurot. Taotluses

on hageja kinnitanud, et ta on käibemaksukohuslane ning hüvitatavate menetluskulude suurus on

käibemaksuta. Samuti palub hageja välja mõista kostjalt väljamõistetud menetluskuludelt viivis

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates ringkonnakohtu otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulud ringkonnakohtus summas 370 eurot 33 senti on

vajalikud ja põhjendatud ning need tuleb välja mõista kostjalt hageja kasuks.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke Andra Pärsimägi Viivi Tomson